Vive le sport et l`amour!

Aurora:

Niisiis. Mis juhtus vahepeal.Olen haige ja tuli tahtmine päevikuvormi harrastada.
Reedel käisin Kiasmas, aeglase laevaga loomulikult ja hirmus tüütu oli. Spetsiaalselt, et jõuaks enne Pärnusse minekut Ars Fennica ja eriti MK (siin ja edaspidi: õiged initsiaalid, väljaarvatud juhul , kui inimese identiteeti on vaja mõne sündmuse tõttu laiema avalikkuse eest kaitsta.) -- see, kes oma installatsioonidega võitis. Õige kah. Üks viimastest, millest TM oli PR juures kokteilipeol rääkinud, tuletas meie endi installatsiooni Tartus meelde. Et su pea kohal (temal küll laes, sisse ehitatud) on mingi pimedas välja valgustatud liikumine (MKl Kiasma tolm, meil akvaariumi mullid ja kala, kes aegajalt ilmus). Lisaks meeldisid mõned üksikud EB fotod, need kõige väiksemad ja väga sinised merevaated. Ja veelkord sai kinnitust mu sügav veendumus, et maalikunst on maailma kõige subjektiivsem ala, kus igaüks võib olla geenius... Ostsin LC raamatu.
Laupäeval oli BIG PERFORMANCE Pärnus. Meie (PP) perfokas tegeles publikuga, kleepisime igale vaatajale laubale kolmanda silma( modell: LL, meik: mina, fotograaf: R V-T) ja AIS oli valges ja õnnistas inimesi elektriga. Ja RAM tegi OMMMMMM. Mina ja Niina sulandusime korraliku kontserdipubliku hulka, kandes musta sametit. Kuna meie tegevus ei toimunud ainsana laval /areenil, mida publik rõdult vaatas ja dokumenteerimine toimus all, on kergeid probleeme jäädvustusega. Aga mitte ületamatuid -- juba võtsin ühendust Pärnu Postimehe fotograafiga ja JK oli ju ka kohal. Inimesed olid rõõmsad, et said kolmanda silma, millega mõista muud toimuvat. Mis neid nii väga ei rõõmustanud. Kõike varjutas niikuinii rühmituse C pudeliga-pähe-RAM-lavalt-minema-kõigis ajalehtedes-sees-korraldajatelt-tohutu- summa- sissenõudmine-15 -minutit-kuulsust -draama ja sellest ning ülejäänud esinejatest pean kirjutama mujal, niisiis sellel praegu pikemalt ei peatu. Veel meeldejäänud kommentaare: Niina: "Ega sellest ei piisa, et oled VH (aka AJ) ja sul on on tuldpurskav türa." Ja eriti kõnekana on mul meeles MK pilk, kui meie kõrval istuv HT kommenteeris areenil olevat EA inim-installatsiooni kellelegi: "Tegelikult on sel kõigel sügav sisu." Ma enam ei mäleta täpselt, aga MK vihkas vist seda laadi kunsti ka, nagu üldse paljusid asju.
Aftekas oli minu juures. Seal oli tohutult inimesi, kellest osasid ma ei tundnud ega kõiki näinudki, sest olin sunnitud peo esimesed 2,5 tundi eemal viibima. Kui tagasi jõudsin, ei kestnud enam väga pikalt. Ise läksin väiksema seltskonnaga edasi N baari, kuhu, selgus eile Tallinna jõudes, jäi minu võtmekimp.
Pühapäeval valmistasin minu juures ööbinud RR-le, KS-le, KP-le klassikalise inglise hommikusöögi, kuhu kutsusime ka MS. Tarbisime ära viimased maagilised seened, mis olin XZ käest saanud, Inglismaalt tõi ja mis olid teinud kaasa augustikuise Venemaa- reisi. Mäletan, kuidas pimedalt bussipõrandalt neid koos K-ga taga ajasime, kartes, et muidu jõuab mõni laps ette. Sest need seened olid assortiikommi vormis. Enne kui seened mõjuma hakkasid, helistas mulle Eesti kontserdi asedirektor, kes tahtis teada, mis siis ikkagi juhtus. Seletasin, olin viisakas, andsin toru RR-le. Soovisime head päeva ja "No ootame meedia ära." Ja siis muutus mu vanaema korter paleeks ja ma sain aru, mis värvi on MS habe tegelikult (selles on tuhandeid värve, aga domineerivad tumepunane ja roheline). Mõistsin kui täiuslik on maailm, täis armastust ja ilu. Kõik annavad oma parima. Isegi, kui nad seda hetkel ei tea. See tavaline arusaam psilobiini mõjul. KS kahetses, et seeni ei proovinud, MS kindlasti mitte. Kuulasime Raadio Elmarit , mille iga kõll tundus mulle terve sümfooniana, mida segasid kusagilt läbi udu (tegelikult teisest toast teki alt ) kostvad RR-i röögatused : "Vahetage jaama!" Kui seened olid oma mõju kaotanud, kuulasime Klassikaraadiot, kust pidi tulema meie intervjuu. Aga enne seda oli otseülekanne koorimuusika auhinnagaalalt ja vaene RAMi dirigent MG ei saanud mingit auhinda. Olin väga pettunud, aga mu mõte talle helistada ja kaastunnet ja nördimust avaldada laideti maha.
Esmaspäeval helistas AP, kes vajas veel meestööjõudu MS masina maha võtmiseks. KS aitas raskeid asju tassida ja mina kergemaid ja muidu koristada. Koos TT, VKV , TK ja AKga, kellest viimane on õigupoolest SCH seltsi juhatuse liige ja ürituse üks korraldajatest. Meil pidi olema work-shop -- kunagi olin sellest totaalselt valesti aru saanud ja ainsa osavõtjana registreerunud. Mingid naljaobjektid ja pseudo-kontsert nendega. Aga mina olin arvanud, et käsutusse antakse Endla teatri näitlejad..... Selle asemel pesin Kontserdimaja WC-s kätepesuseebiga perfokas osalenud panni searasvast puhtaks. Mingit heli see tekitas.Vähemalt olen nüüd nüüdismuusika suhtes haritum ja tean, kes on Maurizio Kagel. Kavatsen seda nime mõnikord jutu sees kasutada. AP ja AK ga koos veedetud aja jooksul helistasid AP -le 4 telesaate toimetajad, kellele kõigile öeldi ära. Välja arvatud saade K, kuhu lähen mina koos C-ga. Lisaks helistas ajakiri A, kes tahtis intervjuud minu kuulsa ema teemadel. Sel nädalal elan tähtede varjus!
Teisipäeval tegin suure kaltsukatuuri, sest laupäeval koos AIS-ga tehtud leiud (näide 1: minu Versace kampsun 29 krooniga; näide 2 : AIS leitud oranzh Kenzo kostüüm, jakk 39 ja seelik 9 (!!!) krooni) innustas jätkama. Sõitsin hommikul spetsiaalselt uusrajooni Humanasse, kust leidsin A-le kaks pluusi korvamaks bensiiniraha (üritus oli eelarveta), millest üks oli Marimekko. Oma emale leidsin Gerry Veberi kuldse kampsuni, endale muu hulgas MaxMara seeliku ja mitu ilusat pluusi. Ja Rüütli tänava poodidest tuli lisa : põhiliselt pintsakute (imeilusad, keskmise hinnaklassi firmad) näol. Ja järjest haigem olin ka, mistõttu alustasin Berlocidi võtmist. A-le leidsin sünnipäevakingitused. A-ga läks hiljem, kui olin juba Tallinnasse jõudmas, natuke pahasti. Minu idee oli ta autoga vastu kutsuda, et ma saaks ateljeessse oma suurte kottidega (perfokasjad+ ostud), tema oma asjad kätte ja kõike näha ja muljetada. Tema aga süüdistas mind ära kasutamises. Et ta olevat taksojuht või mis ja et see ei olevat esimene kord. Minu arvepidamise järgi küll alles teine. Igal juhul ta tuli, aga üsna hilja, mul oli kohutavalt külm -- Pärnus oli küll külmakraade rohkem, aga siin see-eest lõikav tuul. Mille tagajärjel tunnen end mitu kraadi haigemana. Ja oleks ma teadnud, siis, et mu võtmed on ikka veel Nurga baaris Pärnus, oleksin ma muidugi takso võtnud ja oma vanemate juurde sõitnud. Tühjast tüli, otseses ja kaudses mõttes. Nõ-me.
Kolmapäeval, st täna on lisaks eelnevatel sümptomitele (bronhiit), veel hääl ära (mis teles mõjub a) seksikalt või b) ärajoonuna ja erakordselt sitt ja väsinud enesetunne. Kaalun antibiootikumidega alustamist, aga K sõnul peab enne vähemalt paar päeva teist rohtu võtma, kui mõjuma hakkab. Ma kardan, et mul on kopsupõletik. Lohutuseks: ma mõtlen iga kord, kui haige olen võimaluse peale surra.....