Niina:

Aurora eks tegi peamiselt ühe vea (mille teevad millegipärast paljud) - ta (nagu ka need paljud) kippus uskuma, et "uut maailma" näeb kas ainult tema või siis mõned üksikud, kelle puhul seda ilmselgelt eitada ei saa. Nägemata oma nina all neid, kes on tema radu juba käinud või käivad parasjagu kaasa või oskavad seda keelt, mida ta nii püüdlikult neile, sõgedaile, ümber tõlgib. Üsna rumal viga, uskuda, et ülejäänud maailmas "temasuguseid" ei ole. See sulgeb silmad ikka väga palju ees. Natuke pealiskaudsemal kujul läheb samasse lahtrisse ka siin korraks puudutatud Tartu-Tallinna erinevus. Tartlaste vankumatu usk oma vaimsusse, tallinlaste vankumatu usk oma kaasaegsusse. Kitsas ja isegi lapsik on kujutleda ennast ainsaks õigeks. Naljakas. "Teate, ma näen vaime." "Aga mina nägin vaime juba aasta tagasi!" "Aga minaminamina olengi vaim, mul nii pinnapealne nähtus nagu keha üldse puudub!" Jaabadijaabadijaabadijaa...

Aurora:
Olin eile teel Niina juurde, kui mulle tuli vastu mu eks. (Läksime lahku kaks suve tagasi.)
Istusime lastemänguväljaku kõrvale Niina maja taga (nagu tükike Tartu agulit, mis on siirdatud keset Tallinna südalinna) ja ajasime juttu. Niina jõudis koju ja kutsus meid mõlemaid külla.
Istusime kolmekesi Niina tumesiniste ja kollaste seintega buduaarlikus kööktoas ning jõime siidrit ja viina. Mitte väga palju, aga see-eest kaua. Mu eks oli säilitanud oma veidrused nagu obsessiooni kõikvõimalike kummaliste dieetide suhtes -- hetkel oli tal "paast" ja samuti oli ta juba aasta aega taimetoitlane olnud. Samuti huvitasid teda jätkuvalt kõikvõimalikud müstilised praktikad. Kuna ta oli suures osas söömisest loobunud, hakkas viin talle rohkem pähe kui meile ja ta hakkas mulle ja Niinale diagnoose panema. Mitte meditsiinilisi, vaid "pühitsemistega"seotuid. Ei olnud halvad diagnoosid, niipalju kui aru sain.
Muusikat mu eks vist hetkel väga palju ei tee. Tema ja Niina suitsetasid vesipiipu ja maja hoovis käisid odavaid sigarette suitsetamas Niina töötud naabrid, kes meile lehvitasid. Aguliidüll.
Igal juhul oli väga armas õhtu. Ma sain täielikult aru, miks ma temaga kunagi koos olin, samuti sain aru, et läksime lahku täpselt õigel hetkel. (Jõudsime selles asjas täielikule üksmeelele.) Ma arvan, et õiged lahkuminekud toimuvadki viimasel võimalikul hetkel -- kui edaspidine koosolemine kahjustaks juba mõlemat osapoolt. Põhjus on, nagu alati, et aeg paralleeelselt liikuda on orgaaniliselt läbi saanud ja edasi läheks tohutult ja mõttetult energiat ainuüksi ebaloomulikule koospüsimisele. Mis blokeeriks ja piiraks muus mõttes.
Kell kaks lahkusime Niina juurest ja mu eks kutsus mind veel oma vanalinnas üüritavat tuba vaatama. See oli äärmiselt tühi ja askeetlik, osa mingist noorte inimeste kommuunist . Pilves tuttav elektronmuusik oli seal vaimu näinud. Aknalaud oli lai, sinna oli võimalik seisma minna ja vaadata vanalinna katuseid ning sisehoove ja vaadet sadama poole. See vaade sealt mõjus ebamääraselt ängistavalt ja mulle meenus mõned kuud tagasi loetud raamat keskaja meditsiinist Tallinnas. Oma mõttes kriipsutasin vanalinnakorteri ihaldusväärsete elukohtade nimekirjast maha.

Aurora:
Paindub küll. Maailm. Eile pärastlõunal helistas Vadim, kellega pidin niikuinii kohtuma ühes asjas ja ütles, et tulgu ma kohe reklaami sisse lugema. Pohmellijook. Pudelil valges kitlis näitsik. Viimasega seoses ma talle vist meelde tulingi.
5 minutit helistuudios ja 500 krooni.
Alkostop. Leevendus teie hommikus! Või oli: teile hommikul. Või : ? Igal juhul: ilmekalt.

Niina:
Uskumatu, kuidas pärast armsat seltskonda taksos pakutud (ja mulle kui rahatule antud) 99 krooni tulebki täpselt, TÄPSELT taksoarveks. Uskumatu, kuidas enesekindlusest pakatav, kuid seda vähem oskusi eviv noormees juuksuri alal suudab (küll vanemate kolleegide praktilisil näpunäiteil) mulle tasuta toreda soengu lõigata. Uskumatu, kuidas maailm minu ümber paindub, kuigi ma ei suuda talle finantsiliselt mitte muffigi pakkuda. Uskumatu, kuidas mind elus hoitakse...

Aurora:
Ma usun, et finantskriisi ja ülejäänud ühiskonna poolt mitte-aktsepteeritava elukorralduse kogemus on tegelikult kasulik. Vähemalt ei ole pärast seda enam võimalik vaadata asju nii lihtsustatult, kui enamus. Sest asjad ei ole lihtsad. Ja ei ole reegleid, mis kehtivad kõigile. Mitte kunagi ja mitte üheski sootsiumis.
Selle erilise kogemuse läbi maailmavaatamise downside on muidugi see, et inimesed tunduvad tihti lausa karjuvalt pealiskaudsed.
Ma ei saa aru, kuidas võib üks filosoofiadoktor olla nii uskumatult primitiivseid mõtteavaldusi välja pritsiv inimene. Kes mitte kuidagi ei suuda vaadata asjade taha ja olemusse. Ja millepärast keegi temalt päevalehtedesse esseesid tellib.
Ja eile õhtul helistas Oona, kes oli tulnud just oma sünnimaalt mõnepäevasest komandeeringust ja oli tagasi siin kerge shoki osaliseks saanud. Et miks ei ole inimesed siin üksteise vastu nii sõbralikud kui meie Skandinaavia naaberriigis. Mina arvasin, et asja taga on mitmekordne palgaerinevus ja see, et siin on neil rohkem painavaid igapäevamuresid. Oona arvates on tegu lihtsalt kultuurierinevusega. Ja et milles teised inimesed süüdi on.
Ma ei leia, et mingi Kopli trammis sõitev 4000-kroonise palgaga üksikema , kes pole 10 aastat hambarstis käinud, peaks mulle oma hambutut naeratust naeratama. Et milles mina süüdi olen.
Olen ju. Ja kodutute pärast ka -- kõik on. Süüdi. Juba selle pärast , et nad sellega , et inimesed tänaval surnuks külmuvad, nii ruttu leppinud on. Et see neid eriti ei häiri. Väljaarvatud, kui keegi bussis haiseb.

Niina:
Lisaksin siia, et mida rohkem tööd ma teen, seda rohkem tööd ma teen. Tulude ja kulude, investeeringute ja kasulõikamise suhe on pöördvõrdeline. Egas midagi, taotlust kirjutama...

Aurora:
Miks on see meie maailm nii ehitatud?
Kui finantsilist olukorda võib iseloomustada sõnadega "otsast põleb!", siis just sel ajavahemikul tulevad eelistatumatel saabastel ära kontsad (ja seda mitmel paaril järjest) ning kõikvõimalik tehnika laguneb koost ja nõuab tungivalt uuendamist..... Ja just avastasin, et minu lemmikpõsepuna riismed (ostetud sügisel 2000 fotosessiooni jaoks, odav firma, aga täiuslik toon Chilli Red, millele pole siiamaani vastast leidnud) on pudenenud mu meigikotti laiali punakasroosaks tolmuks.
Ja ma suudan järjest enam mõista kunstnikku , kelle eesnimi lõpeb tähega I ja perekonnanimi tähega O, kelle statement on, et mida rohkem tööd ta teeb, seda vaesem ta on.
Kirjutan sellele väitele kahel käel alla.

Aurora:
Käisime Niinaga vaatamas, kuidas peavad debatti kunagine performance`istaar ning tõusev noor kuraator. Kurb oli. Eks-staar ei suutnud otsustada, kas võtta müstiku/guru/vahendaja või intellektuaali positsioon. Taas kord, kõike korraga ei saa. Kui üritad haarata kahte vastandlikku asja korraga, jääd suurima tõenäosusega mõlemast ilma. Eks-staar tahtis olla nii müstik ja shamaan (vastates näiteks küsimusele, kuhu maailm liigub, lausega: "Ma tean, aga ma ei ütle. Ma olen ebausklik.") kui teoreetik, tsiteerides "õigeid" autoreid. Viimast ei teinud ta kindlasti mitte korrektselt, otsustades noorte kunstiteadustudengite kihistamise üle. Eks-staar läks kohati silmanähtavalt närvi, rääkis end korduvalt sisse ja jõudis uue kunstimuuseumi avanäituse sõimamiseni. "Lasteaed, lasteaed!" Oli näha, et vist keegi ruumis viibijatest teda tegelikult enam ei aktsepteeri.
Ta oli nagu haavatud loom, karjajuhi positsioonilt tõugatud isalõvi. Tal olid küll katkenud õlgkollaseks blondeeritud juuksed ja paar esihammast puudu, aga sama perfektne keha kui oma karjääri alustades.
Ja inimesed loomu poolest kariloomadena tunnevad vere lõhna ning üritavad haavatud kaaslast rünnata. Noored naeru kihistavad emasloomad on suurepäraseks indikaatoriks.
Ja praegune kohalik kaaseagse kunsti staar (ülekaaluline varakeskeas mees, kes üritab mõjuda punkrokkarina) üritas samuti hullu müstikut etendada, esitades nurkasurutud eks-staarile segaseid, sügavmõttelisusele pretendeerivaid küsimusi. Taas üks , kes usub, et võib korraga olla hull ja bürokraat, teoreetik, karjerist, guru ja punkrokk-staar.
Kurat küll, siinses art worldis on ainult üks inimene, kes saab guru-rolliga usutavalt hakkama (olgugi et ta mind ennast alati ei veena) ja kes ei mõju oma noorte praeguste või kunagiste õpilaste keskel kohatu reliktina.
Õppige, analüüsige ja tehke järele.

Niina:
Moodne klassik oli tõepoolest üliarmas ja, hoolimata napilt hiljaksjäämisest, käisime oma ettepanekuga ära kuskil tema väga isiklikus kohas. Imeline on ühe vestluse jooksul näha, kuidas inimene ootab rünnakut, saab aru, et seda sellisel kujul ei tule, pannakse aga hoopis piiri peal seisva fakti ette, kus ta on automaatselt haavatav ja näeb siis, et me hoiame tema "tundlikku" kohta delikaatselt ja õrnalt ning meie kavatsused on just tänu tema haavatavusele väga ilusad. Ja me ei kasuta oma võimu, me ei löö maaslamajat, me ei kasuta ära teda, et endal parem oleks. Nii tekibki usaldus, õppige, suheteinvaliidid.

Aurora:
Saime eile kokku moodsa kunsti klassikuga, ametlikus asjas. Niinaga mõlemad. Klassik määras kokkusaamispaigaks vanade kunstnike klubi. Aga ta ise oli armas, isegi eneseirooniline kohati ja kohtumine läks väga hästi.Oma esialgse ettepanekuga olime napilt hiljaks jäänud, aga meile pakuti teine, samuti hea variant. Kuna mingil määral oli teemaks new age, hakkas klassik meile seletama, kuidas mehelik ja naiselik energia inimese kehas ringlevad. Oli kuidagi nii, et umbes 2,5 tundi domineerib mehelik, ratsionaalne energia ja siis sama kaua naiselik ja intuitiivne. Vastavalt sellele tsüklile olevat kasulik oma tegemisi planeerida. Ja test on lihtne: kummast ninasõõrmest energia, st õhk parajasti vabamalt läbi käib. Kui paremast, siis on mehelik periood, kui vasakust , siis naiselik. Klassik hakkas seda enda peal proovima: vajutas kinni kord ühe, siis teise sõõrme. Nii mitu korda. Kuni jõudis tõdemuseni: "Kurat, mul on hoopis nohu praegu!"

Niina:

Lihtsalt väike kommentaar eelpoolmainitud "Niina parima sõbra" Kustavi "taaskord koomaga lõppeva korporatiivse läbu" kohta. Ehk siis stiilipidu mingi mees- ja naiskorporatsiooni ühistööna, kuhu mina sattusin koos Suleviga, kuna tegime sinna video. Pidu, kuhu jõudsime üdini kostüümistatult (leopardnaine kaheksakümnendatest võitis kunagi isegi Vibe'i :) tund hiljem, koosnes esialgu sooja õlut libistavatest üsna üksikutest korporantidest, kelle seas leidus siiski umbes 3 ka üsna autentseis kaheksakümnendate kleitides tütarlast. Kustav ise, pingutagu palju tahab, näeb igas kostüümis välja nagu oma lemmiksajandist (17.) väljaastunu. Kui ühe tagasihoidliku, kuid üsna sümpaatse korporandi kollane lips ja ühe teise suur must afroparukas (mis on nende kuttide mõtteis, kes kõik stiilipeod odava afroparukaga lahendavad?) välja arvata, oligi see kogu kostüümide valik. Mul ei ole midagi selle vastu, kui ma säran kõige šefimas kostüümis kõik teised halliks, aga no nii nõrku vastaseid ma ei oodanud. See on ebaaus ja solvav, ütleks ma. Istusime Suleviga saali seinu ääristavas toolireas ja juurdlesime tükk aega, kuidas see täpselt käib. See, et sa oled hall kõigi teiste tütarlaste jalas olevatega sarnastes teksades neiu vähemalt 5 päeva nädalas ja tuled reede õhtul kaheksakümnendate stiilipeole ja EI VAHETA oma teksasid millegi muu vastu, vaid näed ka seal välja TÄPSELT samasugune nagu iga jumala teine päev. Või kui sa oled igapäevaselt halli ülikonda (või alternatiivselt teksasid ja pintsakut) kandev jorss ja seisad enne stiilipidu peegli ees ja EI VAHETA oma igapäevaseid halle riideid millegi muu vastu. Mis jõuga nad seda teevad? Kust nad võtavad selle tahte? Küll aga peab ütlema, et pärast eeskava ja Vennaskonda kopeeriva bändi esinemist, kui juba palju sooja õlut oli verre voolanud, tantsiti suhteliselt hommikuni. Eestlased, mu arm.

Aurora:
Saatsin oma CV number 2 kõmuajakirja. Otsivad reportereid. Viimased kandideerimised : üks juhtivatest päevalehtedest (kultuurireporter) ning meditsiiniline kliendileht (ajakirjanik). Viimasel juhul läksin vist kaaskirjaga liiale, kinnitades kuidas mind huvitab meditsiin ja kuidas ma olen assiteerinud meditsiiniliste protseduuride juures (mõeldes loomulikult performance`id). Muidugi poleks pidanud seda kirjutama. Aga tsiteerides klassikut: All the secret pleasures of doing something wrong....

Niina:
Vaesus on nagu alkoholism - mingi piirini annab seda varjata. Kuni oled selles seisus olnud piisavalt kaua, et enam kuidagi ära ei peta. Kuni enam ei ole "korralikud riided" korralikud, vaid räbalad. Kuni efektsed sukad ei ole enam terved ega ka nõelutavad. Kuni meigivahendid saavad otsa. Kuni juuksed pole veel nii väljakasvanud ja katki, et karjuvad eemalt vaesuse järele. Kuni enesehinnang pole nii perses, et vajutab selja küüru ja sammud seinaäärtesse. Kuni on veel sisemist jõudu nautida viimaste sentide eest dringi/emadepäeva lillede/söögi ostmist. Kuni mobiiltelefoni pole veel välja lülitatud ja korterist pole veel välja tõstetud. Kuni veel ei vihka kõiki neid, kes käivad pidevalt tööl ja ei oska oma raha ja vaba ajaga muud peale hakata kui need maha juua. Ja noh, kuni veel välimust on. Sest kuulda enda kohta näiteks "printsess" kõigis eelnimetatud tingimustes on ju siiski-siiski tore.

Aurora:
Rutiinne telefonikõne emalt. Miks ma ei teeni. Miks ma ei maali. Miks ma ei tee tööd.

Aurora:
Ma olen väsinud. Mis ei ole mu puhul tavaline seisund. Ja see jutt, mida enamus inimesi räägivad, et nad on ületöötanud -- tegelikult pole see vist nii glamuurne ja eputav, kui mulle on seni tundunud. Ületöötanud, üleväsinud, palju kohustusi, vähe raha. Unehäired kuu aega ja pidev peavalu üle nädala. Üritan mitte mõelda koljusisese rõhu tõusu või mõne muu ohtliku peavalupõhjustaja peale.
Kohe tuleb Lembit ja me hakkame installatsiooniga tegelema.
Eile oli lisaks mingile asjaajamisele ja kokkusaamisele alternatiivgaleristidega kohtumine Evega (produtsent Lõuna-Euroopast), kes pidi mind tuttavaks tegema oma keskealise sõbranna, Soome konsulaadi töötajaga. Et äkki on sellest mingit kasu või nii. Tutvusest .Mõlemale. Jälle kamp keskealisi soome naisi, kes olid juba kokkusaamispaika jõudes ("pilvelõhkuja" katuseterrass) kerges vines. Ja kokkusaamise lõpuks audis, vähemalt konsulaartöötaja. Vahepeal saabus ka Oona, kes oli olnud Soomes komandeeringus . Teda ma ei liigita keskealiseks Soome naiseks. Kohtumise alguses rääkisid need kõrgema (?) keskklassi esindajannad austrite erinevatest valmistamisviisidest (mis oli armas) ning sellest, et supermarketist ei tohi süüa osta. Võib haigeks jääda -- nii keegi väitis. Kuna ma olin korralikult riides ja kandsin Dolce & Gabbana päikeseprille, poleks nad eales aimanud, et mina käisin viimati toiduaineid ostmas Balti jaama turul . Spagette tomatikastmega, mille tähtaeg sai läbi 2004. aasta kevadel. (Samas ei julgenud ma süüa grillvorsti üleeile õhtul , kui koosolek kommuunis läks üle aias istumiseks. Et ebatervislik, kolesterool, searasv ja tärklis.)
Ma tundsin, et olen tohutult väsinud ega jaksa small-talkida, samas ei tundunud sobiv Eve seltskonnast lahkuda. Pealegi meeldib ta mulle väga, teeb oma kodulinnas koguaeg tööd ning käib aegajalt , paar-kolm korda aastas Eestis end välja lülitamas. Konsulaartöötajaga jutuajamine oli mingiks hetkeks, kui olime jõudnud noorte kunstnike klubisse, juba üsna võimatu. Näitlik vestlusekatke. Tema: "Lähme Kukusse!" Eve: "Eii!" Mina: "Seal on vanad joodikud!" Konsulaartöötaja: " Mulle vanad joodikud meeldivad. Ma olen ise ka vana joodik. Ja sina oled noor joodik". Mitte et ma eile õhtul peamiselt mineraalvett poleks joonud.
Eve kommenteeris, et seal, kus ta nüüd elab, tunneb ta tüdimust kohustusest veini tellida. Et enamusel gallialastest on meie mõistes kroonilise alkoholismi tunnused. Neil värisevad nimelt hommikuti käed, enne kella kaheteistkümnest esimest klaasi veini .Et tema produtsendist ja tshellistist abikaasa ei ole võimeline selle vibrato tõttu hommikuti kirikutes kontserte andma... Enamus inimesi on pidevas kerges vines, samas kui päriselt purju jäämise peale vaadatakse äärmiselt halvasti. Samuti on hästi paigas söögiajad ja kõigil ametlikel või poolametlikel kohtumistel restoranides on Eve sunnitud pidama kinni sealsetest reeglitest. Et kui ta saab kellegiga hommikusöögi ajal kokku , siis on mõeldamatu , et ta tellib midagi muud kui croissante.Sest nii on kombeks. Ja vastuvõtul on mõeldamatu mitte võtta klaasi veini, isegi kui sa seda ei taha. Niipalju gallialaste riigist, millest nad ise on harjunud mõtlema kui liberalismi kantsist. Mulle pole see riik ja rahvas kunagi eriti meeldinud. Mulle tundub, et nad elavad mentaalselt aastas 1800, kui Napoleon vallutas Euroopa. Minu meelest on neil kollektiivne Napoleoni kompleks. Uue laine kino, my ass (peaks olema kursiivis). Lühikesed on nad ka.

Aurora:
Päeva soovitus : foto eelmises postituses kirjeldatud aktsioonist on tänases Pärnu Postimehes. Artikkel on ka. Ja isegi kommentaarid, millest üks on äärmiselt särav. See, et mis ajast vere joomine jälk on. Ma ka ei tea sellist reeglit.
Hoopis prantsuse veinid võivad olla üsna viletsa hinna/kvaliteedi suhtega. Isegi Prantsuse saatkonna poolt kingitud (vt teisi kommentaare).
http://www.parnupostimees.ee/120506/esileht/kultuur/10064505_foto.php#33

Ja päeva tsitaat on Psühhoterrorilt:
Ma ei ole kellelegi midagi võlgu. Ma olen kõik ausalt varastanud.
Oli vist nii.

Aurora:
Kõigepealt üldinfot, lihtsalt ülekordamise mõttes. Kõik sündmused ja inimesed, mida me Niinaga siin kirjeldame, on päriselt olemas või toimunud.. Aga kõigil inimestel ja kohtadel on varjunimed. Me võtame nime viimase tähe ja paneme selle varjunime esimeseks. Näiteks: Evast saab Ave. Või Indrekust Kustav. Kohanimed on antud vihjeliselt, sest mingile U-tähega lõppevale linnale pseudonüümiks Uduvere panna oleks tobe.
Aga vahepealsed sündmused.
Käisin Edela-Eesti pealinnas. Topeltvihjena: väljend Edela-Eesti anarhism on seotud just selle linna ja seal tehtava kunstiga, eriti tegevuskunstiga. Ühes sellises aktsioonis osalesin, assisteerides rühmitust, millele panen siin nimeks TÖÖ. Ma tegin grimmi kõigile osalejatele (kahele rühmituse põhiliikmele valge ja dramaatiline, kahele tütarlaps-statistile lihtsalt kena ja glamuurne meik, andale samuti viimane ja veel ühele statistile neegrigrimm) ja samuti olin med-õde. Kes pidi võtma neilt veenist verd. Mingil mulle meditsiiniliselt ebaselgel põhjusel tekkis ühel rühmituse liikmel veenist pisike ja armas purskkaev. Seda sellest hetkest alates, kui mulle tundus, et ei saanud kanüüli veeni ja tõmbasin selle välja. Purskkaev oli ilus ja efektne ja piserdas üle minu valge kitli (Jacqueline de Young, lühike ja hästiistuv ) ning Uus-Meremaa juhtiva disaineri kingad (nime ei mäleta, hõbedased, kaetud kangaga). Aga selles, kui su nahale pritsib ihusooja verd elavast inimesest, on midagi väga intiimset ning liigutavat. Veri jooksis klaasidesse ja nad jõid selle ära. Üks tütarlaps näitas ukseklaasi taga rinda ja teine luges saatana piiblit. Ja neegrimeigiga statist mängis omatehtud kontrabassi, millel olid rinnad. Meie tegevus toimus kontserdimaja klaasuste vahel. See oli kunstifestivali näituse avamine.
Kohalikust baarist laenuks võetud klaase ei tahetud enam tagasi ning mulle ei maksnud need Edela-Eesti anarhistid kinni mu kostüümi ega kingade keemilist puhastust. Vaid soovitasid kingad vereplekkide varjamiseks hõbespreiga üle lasta. No tõepoolest. Uus-Meremaa disainer on nende nimel elanud oma elu, käinud ülikoolis, läbi löönud väga suure konkurentsiga alal , need kingad on tema elu essents ja oskuste, kogemuste ning ande kontsentratsioon. Ja siis soovitab keegi mul võtta purk hõbespreid ja katta see hoolikalt valitud kangas sellega. Mina ei ole Edela-Eesti anarhist. Loomulikult läksin keemilisse puhastusse. Ja jäin kogu üritusega finantsiliselt miinustesse. Mis ei oleks probleem, kui ma teeniksin mingilgi määral regulaarselt. Mida ma aga ei tee. Mulle tundub järjest enam, et sellest olukorrast-- pidev rahapuudus, võlad ja maksmata arved, puuduva haigekassakaardi peale ma enam ei mõtlegi -- aitaks välja ainult rikas mees (või naine). Peab tunnistama, et kui eile varahommikul randa jalutasin, vaatasin mereäärse rajooni kalliste villade vahel otsiva pilguga ringi. Aga kell oli vähe ja kõik rikkurid alles magasid. Ja mul oli huuleherpes ning mu parem käsi oli kaetud pulbriks kuivava inimverega.
Kaasas olid Noora ja Vadim, produtsentidest abielupaar. Mitte rannas, vaid seal linnas.
Eile, pärast siia tagasijõudmist sain kokku Kustaviga (Niina parim sõber), kes laenas mult mingi peo jaoks (taaskord koomaga lõppev korporatiivne läbu?) hunniku parukaid ning käisin Teodori (kuulsa arhitekti poeg) kureeritud näituse avamisel. Näitus oli täitsa armas. Mis kehtib ka Teodori ja tema üha enam new-agestuva isa kohta. Ning Leho, klassivenna kohta niisamuti.
Ja siis sain kokku Evega. Kes on imekena Lõuna-Euroopa pealinnas resideeruv ja töötav filmiprodutsent ning stepp-tantsu entusiast. Kes minu üllatuseks oli kunstnike kohvikus koos seltskonna rohkem või vähem purjus naistega. Kellest osa olid soomlased. Ja kellest omakorda üks oli väga võluv.

Aurora:
Oli konstruktiivne (töö)päev.
Eile siis. Käisin juuksuris (kuna assisteerin teisipäeval rühmitust TÖÖ, tundus targem käia juuksuris pigem nüüd kui hiljem), siis tuli Lembit ja käisime Kunstihoone installatsiooni jaoks asju ostmas. Päris teostamiseni ei jõudnud, sest ilmnes veel kümnekonna tehnilise väikse vidina puuduolek. See leiab aset vist järgmisel nädalavahetusel. Asja kokkupanek niisiis.
Käisime Kultuuritehases minu valvekorda tegemas. Üks päev varem oli tehase ninamees (panen talle nimeks Siim) andnud raadiointervjuu. Meie valvekorra ajal meediaesindajaid ei käinud. Küll aga (ränd)rott.

Eilne uue elu programm (tervitused Siirile) algas ujumaskäiguga ja lõppes Oona juures veini ja siidri joomisega . Viimast jõin ainult mina. Ma loodan, et Oonal pole selle nime peale pahane. Ausalt, O-tähega algavaid naisenimesid on väga vähe. Õnneks on selle vokaaliga lõppevaid kah ainult paar tükki. Ja Oona oli Chaplini viimase abikaasa nimi. Meiega eile liitunud alternatiivgaleristi nimetan siinkohal Orestiks.
Mulle meeldib Kalamaja hommikuti, jalutada Balti jaama tagant vanalinna. Mis võiks olla parem algus su päevale kui Kopli joodik, kes tervitab sind sõnadega: "Kakaaja krasotaa!"

Aurora:
Olin vanematekodus, et välja printida taotlusi, kui helistas Erika. Ta ütles, et kutsub ühele hilissuvel toimuvale naaberriigi festivalile. Kõlas hästi. Lisaks olid siitpoolt kutsutud noored hüperrealistlikud maalijad koos oma guruga.Ja veel üks guru, seekord tegevuskunsti oma. Ja helikunstnikud. Ja ekspositsiooni kujundab klassik.
Igal juhul kohtusime Erikaga ühe noore maalija avamisel. Näituse nimi oli "Mainstream". Sõna, mis oleks kehtinud ka kohaletulnud noore publiku kohta. Oleks keegi kümme aastat tagasi, kui astusin maalikateedrisse, näidanud minule tulevikku -- trendikaid, moodsalt riides noori, oleks see mulle meeldinud. Sest sel ajal oli maalikateeder hõivatud kergelt kibestunud hipide poolt. Aga jah, nüüd tundusid need noored mulle liiga maintream, mida nad ju olidki. Üheksakümnendate teisel poolel oleksid nad olnud Castanedat lugevate ja Nick Drake`i kuulavate depressiivikute taustal anarhistid.

Niina:
Tähelepanu, kõik armsad kaaslased rühmitusest King Kong! Näituse projekt on koostatud, taotlus ära saadetud, tulevik meie kõigi ees lahti :)

Aurora:
Siiri, kellega eile kokku sain seal Lõuna-Eestis, avaldas mulle, et ka tema blogib. Aga teistsuguse põhimõttega, kui enamus maailma-kommenteerijaid ning oma elu kirjeldajaid. Tema ei anna hinnanguid. Vaid mainib ainult fakte, neidki valikuliselt. Vaatasin seda blogi. Lugesin läbi.
Nagu Warholi päevik, aga vähem asjade hindu, kui selline tarbimisharjumuste kirjeldamine eeldaks. Warhol muidugi klatshis ka. Millest Siiri hoidub.
Lembit, kellega koos Siiriga kohtusime, ütles pärast selle Siiri avalduse kohta -- et temal on hinnanguvaba blogi, et tema seda võimalikuks ei pea. Et mitte hinnaguid andes teed seda tegelikult veelgi hullemini.
Igal juhul on Siiri viimasel ajal palju kingi ja riideid ostnud.

Aurora:
Viimase paari päeva sündmused.
Täna:
Just jõudsin tagasi kultuuritehase avamiselt. Kuhu omakorda jõudsin viisteist minutit enne ametlikku avamist.Lõuna-Eesti pealinnast. Ütleme nii: kultuurientusiastid pole kõige kogenumad organiseerijad. Nad unustasid mulle mainida, et nende ninamees on kogu selle päeva kommipoes tööl ja ülejäänud tiim on Sloveenias kultuuritehaste kokkutulekul. Tüüp, kes tõi võtmed, jõudis ust avama, kui kohale tulnud inimesed olid juba 20 minutit oodanud. Üritasin nende meelt lahutada, rääkides neile näituse korraldanud Ameerika kunstiorganisatsioonist.Vabandasin, ja mul hakkas sees üsna kõhe.
Avamisel oli kohal kümmekond inimest. Nende hulgas (üllatajatena) keskealine Soome abielupaar, kirjastajad, kellele olin kunagi seinamaali korterisse teinud. Tõid liigutavalt suure lillebuketi ja ütlesid, et neid kõigile oma üritustele kutsuksin. Armas. Siis noor maalija , kuulsa arhitekti poeg Teodor sõbrannaga. Kunagine klassivend, muusik Leho.Alternatiivgalerist Evald Lembit pruudi Annikiga, kes olid veel ühe kommuunikaaslase kaasa võtnud. Viimased kolm jäidki kõige kauemaks, öeldes, et peaksid minema hakkama, aga et neil on imelik mind sinna üksinda jätta. Mis oli neist kena.
Igal juhul saan ma nüüd suurepäraselt aru , miks teised samale kuupäevale kavandatud avamised edasi lükati, riigipüha puhul. Viimasel põhjusel ei tulnud kohale ka anarhistlik televisioon. Ega ka Naatan, kes valis oma töö ülespanemise asemel perekonnaga suvilasse sõidu.
Igal juhul: näitus on lahti järgmised 14 päeva, õhtusel ajal 17- 20, kõigile pakutakse teed ja viina ja mu isa on teinud taustaks plaadi marssidest ja hümnidest. Pluss suurepärane näitus kontseptuaalsetest lippudest -- see eelkõige. Varjamatu reklaam siinkohal: aadress on Põhja puiestee 27 A.
Eile:
Lõuna-Eesti pealinna külastamine, et seal molekulaarbioloogia laboris pildistada. Kuna ma üritasin raha kokku hoida, meelitasin endaga hääletama Niina sõbra Kevini (Sulevi korterikaaslane, väga võimalik, et tal oli mingi teine nimi siin kunagi). Vastu volbriööd ei võtnud meid 2 tundi keegi peale, nii et kutsusime lõpuks Sulevi autoga end ära viima. Õhtu linnapeal, naljakad korporandid, inimlik loomaaed selle linna kõrtsides. Inimesed seal on robustsemad ja maavillasemad kui siin. Üks bioloog Lembitu naljakas sõber osutus maailmatasemel professionaalseks pokkerimängijaks, kes teenivat kuus 50 000 kuni 100 000 krooni. Ja ei kulutavat suurt midagi. Ainsaks lõbustuseks joomareisid sinnasamasse Lõuna-Eestisse. Peab tunnistama, selline info kellegi kohta avaldab muljet -- mulle tundub juba ammu, et minu puhul ei avalda hinnang, et keegi on huvitav inimene , enam väga muljet. Rõhuv osa mu tutvusringkonnast on äärmiselt huvitavad (praktiliselt kõik), karismaatilised (enamus), intelligentsed (paljud) ja adekvaatsed (noh, mitte kõik) inimesed. Mittehuvitav inimene, kelle kohta on kõige tabavam määratlus see , et ta teenib palju ebaharilikul viisil -- see juba on midagi. Nagu hele täpp tumedal (karismaatilisel) taustal.
Üleeile: oli ka midagi. Pidin alternatiivgaleristidega koosoleku tegema, aga juuksuris läks kauem aega ja ma jõudsin kommuuni, kui nad olid juba Anniki näituse eelavamisega alustanud. Koosolek lükkus kõigepealt eilsesse, aga pidin Lõuna-Eestisse minema ja nüüd on kõikvõimalikud tähtajad siinsamas. Nende pluss on muide see, et hoolimata oma subkultuursest olekust ilmuvad nad kokkulepitud ajal kohale ja saadavad kontseptsioonitekstid ära, isegi kui on oma sõrmeluud kusagil katki teinud eelmisel ööl. Mida ei saa öelda Naatani kohta. Kes on mulle pealegi 100 krooni võlgu.