Sandra Jõgeva: Tule nagu oled — aga kanna palju meiki
Sandra Jõgeva, kunstnik, www.DELFI.ee
30. november 2010 02:02
Novembri lõpus esitleti Eestis esituskunstidest vist ühte kõige jaburamat, aga ühtlasi demokraatlikumat – nimelt burleski.
Nais- ja sootemaatikale pühendatud feminari (tuletis sõnadest “seminar” ja “feminism”) lõppakord leidis aset Kanuti Gildi saalis. Viiepäevase rahvusvahelise ürituse korraldajad Dagmar Kase ja Anna-Maria Penu olid burleski tutvustama kutsunud soomlased, kes varjusid žanrile omaste esinejanimede taha.
Kiki Hawaiji, lonkav naine blondi parukaga, milles põlesid lambid ning Bettie Blackheart, korpulentne daam ekstravagantsetes retrokostüümides, seletasid lahti selle esituskunstiliigi fenomeni. Burleski ajalugu ulatub 19. sajandisse ning nimetus on pärit veel paarsada aastat varasemast ajast.
Laval leidsid aset demonstratsioonesinemised meessoost kaasmaalaste Bent Van Der Bleu ja Frank Doggensteini ja soome burleskidiiva Tinker Belli kaasabil ning näidati videoklippi USA burleskiartistidest. Olin varem näinud selle žanri esindajaid Allen Ginsbergile pühendatud festivalil ühes New Yorgi pargis.
Ja soomlased oma programmiga kinnitasid mu arusaamu selle fenomeni suhtes. Burlesk – see on just nii absurdselt lihtne ja süüdimatu, nagu üks lava peal toimuv asi loogiliselt olla ei tohiks. Esineja astub publiku ette ning kannab üksi või mitmekesi ette etüüdi. Näitlemis-või tantsimisoskus ega ka idee, mis oleks komplitseeritum kui üheksanda klassi peo isetegevus, pole absoluutselt vajalik. Pigem vist isegi vastunäidustatud.
Selle etenduse lõpp on 5-10 minuti möödudes alati sama: esineja võtab oma riided seljast. Samas jätab ta selga aluspesu ja rindade külge kinnitatud sädelevad tuustid, mis rindu väristades hüplevad – seda juhul, kui esineja on naine. Ekstravagantsed, 19. sajandi prostituute, popkultuuri kangelasi (filmitähtedest koomiksitegelasteni), linde või loomi meenutavad kostüümid on absoluutselt kohustuslikud, samuti ülitugev ning silmapaistev meik. Võltsripsmed, glitterhuulepulk, parukad, võrksukad, korsetid, pitsid. Ja kuna riided lendavad seljast küllaltki kiiresti, pannakse rõhku ka seksikale pesule. Või siis mitte – üks meesartistidest kandis Kanuti Gildis esinedes halle lotendavaid vupleid, millele oli hõbedaselt tikitud sõna “Lucky”.
Ja mis teeb burleski nii jaburalt demokraatlikuks alaks, kus võib laval tähena särada igaüks? Aga see, et mitte mingisuguseid nõudeid esinejate välimuse ja oskuste suhtes ei ole. Tavaliselt taustaks kõlava popmuusika saatel lavale tulev artist ei pea selle muusika saatel liikudes rütmi tabama. Sama vähe kui musikaalsust, tantsimis-või näitlemisoskust, on vaja tavamõistes atraktiivset välimust. Kostüümid langevad põrandale, et paljastada sellised kehad, milletaoliste omanikud iial stripparina tööd ei saaks. Vähe sellest – on olemas isegi burleski alaliik nimetusega “cripplesque”, mille puhul lavale astuvad suisa vigased. Arusaadav, miks feministidele see zhanr meeldib – on ju tegemist näkkusülitamisega peavoolukultuurile, mis eriti naistelt nõuab teatud piiridesse mahtuvat füüsilist välimust .
Võimalik, et selle žanri tõusev populaarsus kogu maailmas – Ameerikas esilinastus just film pealkirjaga “Burlesk”, peaosades Cher ja Christina Aguilera, on seotud teiste oma olemuselt sarnaste , kuigi näiliselt eraldiseisvate nähtustega. Reality-show`d, mille abil võib kuulsusesse tõusta absoluutselt iga koduperenaine, töötu ehitaja või tätoveeritud eksvang.
Internetikommentaariumid, kus võib omakorda end absoluutselt igal alal ekperdina tunda ükskõik kes. Ülim demokraatia ja ülim inklusiivsus, täpselt nagu burlesk. Soome artistide etendusele järgnenud diskussioonil mainisid nad, et Hollywoodi film nende kolleegidele ei meeldivat – seal ei näidata sellist burleski, mida nemad viljelevad. Loomulikult mitte – Cher ja Christina Aguilera näevad välja, liiguvad, tantsivad ja laulavad nagu filmitähed, kes nad ongi. Tõeline burlesk on tavalised inimesed, kellel tavamõttes lavale asja ei oleks. Päeval töötad ükskõik kellena ning kommenteerid töö kõrvalt näiteks meditsiiniteemalist artiklit juhtivas päevalehes, teadmata arstiteadusest elementaarsemaidki asju. Õhtul paned pähe paruka ja selga korseti ning hõljud koordineerimatult ringi burleskiklubi laval. Äärmiselt ajakohane ning hirmutav ja lohutav üheaegselt. Tule nagu oled – aga kanna palju meiki!
teisipäev, november 30, 2010
laupäev, november 27, 2010
Kirjutavad veel
Vaatasin oma Hotmaili aadessi. Seal oli paar asjalikku meili; paar asja, millele oleks pidanud ammu vastama ja üldmassi moodustasid viiruse poolt saadetud või siis nende poolt, kellele viirus oli saatnud meile teemal "Hey, dude! Wanna earn some cash?", tagasi lükatud kirjad. Lisaks inimeste kurtmised, et ma neile eelpoolkirjeldatud sisuga meile saadan. Ja seal oli ka järgnev pöördumine:
Tere, Sandra!
Täna oli kirjanike list Sinu blogile reageerimisest punane. Kõik algas sellest, et Su kirjutis ühe kirjandusteadlase jahmuma pani ning ta selle lingi listis ära tõi.
Loomulikult on vaid aja küsimus, kui Sa Kirjanike Liidu liikmena ka ise listis möllata saad - praegu aga leian, et on paslik Sulle edastada kõik minu poolt sinna Sinu kohta kirjutatu, et Sul põhjust vihaleekides igavesti lõkendada oleks.
Teiste kirjanike kommentaare pole eetilistel põhjustel võimalik siin edastada, aga eks sõbrannad jutustavad Sulle ümber.
Punasega on ühe Su sõbranna osaline kommentaar - küllap tunned stiilist ära!. Ma ise ei viitsi talle vastata, et mul pole Sinule konkreetselt ühtegi küsimust - list on niigi umbes!.
Kui kellelgi on tema tegevuse või suhtumise osas kysimusi, võix
need ju talle otse esitada, avalikult või privaatselt.
...ta tõesti on väga põhjaliku pikalt & heledalt leegitseva vihaga
Edu Sulle!
vanaproua XX
Oh jah. Mõtlesin, et millega ma neile kirjanikele ette olen jäänud ja tegin attachmendi lahti. Seal sõimas vanaproua XX mind, öeldes muuhulgas, et ma olen ignorantne igal alal ja tema on minust igas mõttes üle. Lovely, nagu mu sõbranna E ütleks. Vanaproua loeb ennast kunstnikuks ja kirjanikuks ning on mu kursuseõele, õigemini tema laimamisele pühendanud terve raamatu -- nad käisid nimelt koos reisil. Õigemini mu kursuseõel juhtus see õnnetus -- vanaprouaga hotellituba ning paari nädalat oma elust jagada.
Ja mis probleeme oli kirjanikel minuga -- Betti Alveri zhürii järgselt kirjutasin nominantide kiirarvustused.
Üldiselt on sõimukirjad armsad ning mõjuvad värskendavatena*, samas on need alati omamoodi hoiatused, kuidas käituda ei tohi, kui tahad vähegi tõsiseltvõetav olla. Ja siinkohal tuleb meelde Hanif Kureishi, kes ütles kümmekond aastat tagasi midagi taolist, et on imetlusväärne, kuidas aladel, millel töötamine toob rahaliselt ja prestiizhi mõttes kõige vähem sisse ja kus töötamine on kõige üksildasem, vihkavad inimesed üksteist kõige rohkem. Et tema, Hanif Kureishi, on korduvalt näinud, kuidas luuletajad oma pidudel end täis joovad ja üksteisel ninad üles löövad, samas kui ta pole iial täheldanud, et stsenaristid niimoodi teeksid.
* Ja toovad vaheldust rutiini, mis hetkel on sõna otseses mõttes lääge ja kõrbenud suhkru lõhnaline. Testin nimelt uut materjali.
Tere, Sandra!
Täna oli kirjanike list Sinu blogile reageerimisest punane. Kõik algas sellest, et Su kirjutis ühe kirjandusteadlase jahmuma pani ning ta selle lingi listis ära tõi.
Loomulikult on vaid aja küsimus, kui Sa Kirjanike Liidu liikmena ka ise listis möllata saad - praegu aga leian, et on paslik Sulle edastada kõik minu poolt sinna Sinu kohta kirjutatu, et Sul põhjust vihaleekides igavesti lõkendada oleks.
Teiste kirjanike kommentaare pole eetilistel põhjustel võimalik siin edastada, aga eks sõbrannad jutustavad Sulle ümber.
Punasega on ühe Su sõbranna osaline kommentaar - küllap tunned stiilist ära!. Ma ise ei viitsi talle vastata, et mul pole Sinule konkreetselt ühtegi küsimust - list on niigi umbes!.
Kui kellelgi on tema tegevuse või suhtumise osas kysimusi, võix
need ju talle otse esitada, avalikult või privaatselt.
...ta tõesti on väga põhjaliku pikalt & heledalt leegitseva vihaga
Edu Sulle!
vanaproua XX
Oh jah. Mõtlesin, et millega ma neile kirjanikele ette olen jäänud ja tegin attachmendi lahti. Seal sõimas vanaproua XX mind, öeldes muuhulgas, et ma olen ignorantne igal alal ja tema on minust igas mõttes üle. Lovely, nagu mu sõbranna E ütleks. Vanaproua loeb ennast kunstnikuks ja kirjanikuks ning on mu kursuseõele, õigemini tema laimamisele pühendanud terve raamatu -- nad käisid nimelt koos reisil. Õigemini mu kursuseõel juhtus see õnnetus -- vanaprouaga hotellituba ning paari nädalat oma elust jagada.
Ja mis probleeme oli kirjanikel minuga -- Betti Alveri zhürii järgselt kirjutasin nominantide kiirarvustused.
Üldiselt on sõimukirjad armsad ning mõjuvad värskendavatena*, samas on need alati omamoodi hoiatused, kuidas käituda ei tohi, kui tahad vähegi tõsiseltvõetav olla. Ja siinkohal tuleb meelde Hanif Kureishi, kes ütles kümmekond aastat tagasi midagi taolist, et on imetlusväärne, kuidas aladel, millel töötamine toob rahaliselt ja prestiizhi mõttes kõige vähem sisse ja kus töötamine on kõige üksildasem, vihkavad inimesed üksteist kõige rohkem. Et tema, Hanif Kureishi, on korduvalt näinud, kuidas luuletajad oma pidudel end täis joovad ja üksteisel ninad üles löövad, samas kui ta pole iial täheldanud, et stsenaristid niimoodi teeksid.
* Ja toovad vaheldust rutiini, mis hetkel on sõna otseses mõttes lääge ja kõrbenud suhkru lõhnaline. Testin nimelt uut materjali.
reede, november 26, 2010
Kaasaegse kunsti Mart Sanderid
Otsin ükskõik mis materjalist ja ükskõik mis värvi pildiraami, mis oleks ise suur ja massiivne ning A 4 või suurema pildi, tegelikult küll foto jaoks. Käik Balti jaama ümbruse ja Telliskivi tänava second handidesse ei andnud mingeid tulemusi, samuti Balti jaama antiigiputkad mitte. Viimastest olid pooled pealegi kinni.
Lähen soovitatud Tallinna Kaubamaja II korrusele vaatama.
Eile sain inglasega, kes üleeile oma artist run space`ide teemalise doktoritöö jaoks intervjuud tegi (ja oli kaks aastat tagasi juba Polymeris käinud) kokku Linnagalerii avamisel. Ülivähe inimesi, ülivähe kunsti. Mulle meeldiks, kui keegi mu käest telliks selle kohta artikli -- võiks sharlatanlusest kirjutada. Kaasaegse kunsti Mart Sanderid, pole midagi teha. Ja naljakas on, et teoorias mulle kontseptualism meeldib -- kujutan täiesti ette täiuslikku näitust, mis koosneb A 4 paberist galerii seinal. Või tegelikult, ega ikka ei kujuta ette küll, samas usun siiamaani vankumatult selle võimalikkusesse.
Seekord oli paberil mingi ebamäärane luuleline tekst ja kunsti rolli täitsid kaks sammaldunud puupakku. Läksin isegi sharlatanide artist talk`i kuulama, mille viis läbi mu endine koostööpartner. Aga mul oli see inglane kaasas, midagi nii huvitavat seal ka polnud ja niisiis olin vist ainult viis minutit kohal. "Psühhogeograafia" on uus "interdistsiplinaarne".
Lähen soovitatud Tallinna Kaubamaja II korrusele vaatama.
Eile sain inglasega, kes üleeile oma artist run space`ide teemalise doktoritöö jaoks intervjuud tegi (ja oli kaks aastat tagasi juba Polymeris käinud) kokku Linnagalerii avamisel. Ülivähe inimesi, ülivähe kunsti. Mulle meeldiks, kui keegi mu käest telliks selle kohta artikli -- võiks sharlatanlusest kirjutada. Kaasaegse kunsti Mart Sanderid, pole midagi teha. Ja naljakas on, et teoorias mulle kontseptualism meeldib -- kujutan täiesti ette täiuslikku näitust, mis koosneb A 4 paberist galerii seinal. Või tegelikult, ega ikka ei kujuta ette küll, samas usun siiamaani vankumatult selle võimalikkusesse.
Seekord oli paberil mingi ebamäärane luuleline tekst ja kunsti rolli täitsid kaks sammaldunud puupakku. Läksin isegi sharlatanide artist talk`i kuulama, mille viis läbi mu endine koostööpartner. Aga mul oli see inglane kaasas, midagi nii huvitavat seal ka polnud ja niisiis olin vist ainult viis minutit kohal. "Psühhogeograafia" on uus "interdistsiplinaarne".
neljapäev, november 25, 2010
Mulle kirjutavad täna...
1. Brisbane`i ehitusinsener ja hobi-maastikumaalija, kes on netist avastanud mu portfoolio. Küsib, kui palju maksab mu orjaks olemine. Arvas, et ma olen siiani seal mandril. Armas.
2. Keskkoolitüdruk, kes oli Experimenta workshopis ja luges pärast mu raamatu läbi. Ütles, et otsustas perfokaid tegema hakata ja tal on ka olemas inimesed, kellega neid koos teha. Ja et tal on olemas inimesed, kellega koos neid teha. Ta ütleb, et tahab algajana minu käest nõu küsida: mida teha, kui asjad käest lähevad ja politsei tuleb? Ülimalt armas.
2. Keskkoolitüdruk, kes oli Experimenta workshopis ja luges pärast mu raamatu läbi. Ütles, et otsustas perfokaid tegema hakata ja tal on ka olemas inimesed, kellega neid koos teha. Ja et tal on olemas inimesed, kellega koos neid teha. Ta ütleb, et tahab algajana minu käest nõu küsida: mida teha, kui asjad käest lähevad ja politsei tuleb? Ülimalt armas.
neljapäev, november 18, 2010
Kodanluse diskreetne võlu
Päev algas sellega, et ostsin Kalevist 50 kg suhkrut ja lõppes kinoseansiga
(Bunuel, "Kodanluse diskreetne võlu").
Nii olin sissekannet alustanud lõppeva nädala kolmapäeval. Selsamal päeval sain kokku oma lapsepõlvesõbranna L-ga, sest viisin tema kunstiklassikust isale ära suvisel kunstioksjonil müümata jäänud töö. Kunstiklassik pani mu enda kõrvale arvuti taha istuma ja demonstreeris oma viimase aja kontseptuaalseid raamatuid (ja rääkis rahapuudusest), tema tütrega sattusin kahte moodsasse kohvikusse.
Mis veel? Näituse juures aitava metallikunstniku/sepa TN-ga olen kokku saanud ja koos tema ning M-ga galeriid vaatamas käinud, karamelli valanud ja ühe keraamiku suurel sünnipäeval käinud.Ja H kontserdil samuti Polymeris. Ühe taotluse teinud. Ja täna oli samuti näitusega seotud fotosessioon, noor lesbiline fotograaf A tegi minust ja M-st pilte. M õmbles mulle lateksist hiigelsuured rinnad külge (väga hea on omada kontakte meditsiinisfääris -- meditsiiniline nõel koos niidiga on ikka väga palju parem ja kaugelt vähem valus kui see nahanõel, mida M eelmisel korral kasutas, kui K pilte tegi, millest eriti asja ei saanud) ja mina tegin M-le külje peale mädaneva haava, kasutades kõiki ameerika skulptori M-i kevadisest filmitööstuse eriefektide kursuselt pärit oskusi. See kõik on seotud stand up-etenduste seeria või siis kuraatoriprogrammiga, mis mu näitusega kaasneb.
Ah jaa, samuti tundus mulle sel nädalal, et ma saan raha, mis kustutab mu tekkinud võlad ning lähituleviku rahalised kohustused üheskoos. E pidi mingile prantsuse miljonäriperekonnale, kellega tal on vaja häid suhteid hoida, mu kolm Pariisi jäänud (sellest näitusest, mis ta kolm aastat tagasi La Roche Possay` linnas korraldas) maali kinkima. Aga enne kui ta jõudis mulle ülekande teha, langes tal mingi üsna keerulise inimsuhtedraama tagajärjel vajadus selle kingituse järele ära. Kompensatsiooniks ostis ta minult ühe maali, millest saadud raha vahetasin kohe NYC-i lennukipileti vastu. Kuna E ostis maali mitte just otsesest vajadusest, siis andsin talle teise kauba peale. Ja sain omakorda pärlitega villase mütsi, milletaolisi ostavad talt eriti hea meelega Pariisi mosleminaised. See on ülimalt haruldane, kui ma midagi sõna otseses mõttes müün ja seda pole juhtunud aastaid. Kusjuures ma olen vist alati teinud seda ametlikult -- nii ka seekord.
Ja telesaatega seoses öeldi mulle, et vajan uut rezhissööri selle asemel, kes algselt tiimis oli. Ta on seal telejaamas nimelt muude asjadega liiga hõivatud. Ka sellega olen mööduval nädalal tegelenud. Üks kandidaat on olemas, kes pakkus ennast, kui tema käest kui antud ala professionaalilt küsisin, keda ta soovitaks.
(Bunuel, "Kodanluse diskreetne võlu").
Nii olin sissekannet alustanud lõppeva nädala kolmapäeval. Selsamal päeval sain kokku oma lapsepõlvesõbranna L-ga, sest viisin tema kunstiklassikust isale ära suvisel kunstioksjonil müümata jäänud töö. Kunstiklassik pani mu enda kõrvale arvuti taha istuma ja demonstreeris oma viimase aja kontseptuaalseid raamatuid (ja rääkis rahapuudusest), tema tütrega sattusin kahte moodsasse kohvikusse.
Mis veel? Näituse juures aitava metallikunstniku/sepa TN-ga olen kokku saanud ja koos tema ning M-ga galeriid vaatamas käinud, karamelli valanud ja ühe keraamiku suurel sünnipäeval käinud.Ja H kontserdil samuti Polymeris. Ühe taotluse teinud. Ja täna oli samuti näitusega seotud fotosessioon, noor lesbiline fotograaf A tegi minust ja M-st pilte. M õmbles mulle lateksist hiigelsuured rinnad külge (väga hea on omada kontakte meditsiinisfääris -- meditsiiniline nõel koos niidiga on ikka väga palju parem ja kaugelt vähem valus kui see nahanõel, mida M eelmisel korral kasutas, kui K pilte tegi, millest eriti asja ei saanud) ja mina tegin M-le külje peale mädaneva haava, kasutades kõiki ameerika skulptori M-i kevadisest filmitööstuse eriefektide kursuselt pärit oskusi. See kõik on seotud stand up-etenduste seeria või siis kuraatoriprogrammiga, mis mu näitusega kaasneb.
Ah jaa, samuti tundus mulle sel nädalal, et ma saan raha, mis kustutab mu tekkinud võlad ning lähituleviku rahalised kohustused üheskoos. E pidi mingile prantsuse miljonäriperekonnale, kellega tal on vaja häid suhteid hoida, mu kolm Pariisi jäänud (sellest näitusest, mis ta kolm aastat tagasi La Roche Possay` linnas korraldas) maali kinkima. Aga enne kui ta jõudis mulle ülekande teha, langes tal mingi üsna keerulise inimsuhtedraama tagajärjel vajadus selle kingituse järele ära. Kompensatsiooniks ostis ta minult ühe maali, millest saadud raha vahetasin kohe NYC-i lennukipileti vastu. Kuna E ostis maali mitte just otsesest vajadusest, siis andsin talle teise kauba peale. Ja sain omakorda pärlitega villase mütsi, milletaolisi ostavad talt eriti hea meelega Pariisi mosleminaised. See on ülimalt haruldane, kui ma midagi sõna otseses mõttes müün ja seda pole juhtunud aastaid. Kusjuures ma olen vist alati teinud seda ametlikult -- nii ka seekord.
Ja telesaatega seoses öeldi mulle, et vajan uut rezhissööri selle asemel, kes algselt tiimis oli. Ta on seal telejaamas nimelt muude asjadega liiga hõivatud. Ka sellega olen mööduval nädalal tegelenud. Üks kandidaat on olemas, kes pakkus ennast, kui tema käest kui antud ala professionaalilt küsisin, keda ta soovitaks.
laupäev, november 13, 2010
Kiirraamatuarvustused
Kuna võtsin oma zhüriiliikme tööd tõsiselt (ja üllatuslikult selle eest ka maksti), siis järgnevad minu poolt auhinnale kandideerinud teoste kiirrevüüd.
Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma" (Petrone Print 2009)
Lugesin aasta tagasi juba, mäletan, et oli värske ja psühhedeelne ning hästi loetav. See mitmekihiline reaalsus seal oli võluv ja veenev. Üks mu personaalseid favoriite.
Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" (Petrone Print 2009)
Ta on selle raamatu kirjutanud kõigest 21-aastaselt ja see ON hea. Esimene pool kirjeldab lapsepõlve maajoodiku perekonnas, teine osa seltsielu Tartus. Esimene pool on parem. Teine personaalne favoriit.
Donald Tomberg "Kazimir, Vladimir ja teised" (Kirjastuskeskus 2010)
Ei meeldinud. Daniil Harmsi stiilis absurd.
Margus Karu "Nullpunkt" (Pegasus 2010)
Väga, väga OK noorteromaan. Taas kord on esimene pool --allakäik ja liikumine nullpunkti poole, parem kui sealt edasi liikumine ja happy end.
Siim Nurklik "Kas ma olen nüüd elus" (2010)
Raamatupoodides ei olnud.
Ott Kilusk "Oktoobrikuine tuuker" (Kirjastuskeskus 2010)
Luuleklassikust zhüriiliige väitis, et Kilusk on eesti kirjanduse tipptegija mõne aja pärast, lisaks pidavat kirjutama romaani. Kaanekujundus on kole, luuletused üsna sümpaatsed, kuigi ma luulet eriti ei salli. Meelde ei jää midagi nagu viimase zhanri juures tavaline.Läbi lugeda ei viitsinud.
Aigi Vahing "Valik" (Pilgrim 2010)
Kirjutasin sellest juba Sirpi arvustuse, mida, tõsi küll, ei ole veel avaldatud. Ja tegelikult oli mu tähtaeg selleks viie päeva pärast praegusest hetkest, mitte pea kaks nädalat tagasi, kui haigeks jäin ja arvustuse reaalselt valmis kirjutasin ning ära saatsin. On nominent, kuna mina seda raamatut zhürii liikmetest tõesti pooldasin.
Häniläne "Ma pühäpääväpõllõ mõsi" (Võro Instituut 2010)
Luule on minu jaoks ala, millega ülimalt raskelt kontakti saan. Võrukeelne luule on juba liig mis liig, kuigi pooleldi võrukeelses keskkonnas möödusid mu lapsepõlve suved. Nägin neid ä-tähti -- umbes pooled kõigist täishäälikutest -- ja lõin raamatu kinni.
Ja lisaks kõigele sellele -- sealsamas Tartu Tasku raamtupoes oli soodushinnaga 33 krooni müügil järgmine teos, mille tagasiteel Tallinna rongis läbi lugesin:
Katrin Lust-Buchanan "Seks, valed ja eneseusk"
Naiivsevõitu sissevaaade kollasesse ajakirjandusse Eestis ja välismaal -- aga meediateemalisi loenguid ma ju pidama hakkan.
Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma" (Petrone Print 2009)
Lugesin aasta tagasi juba, mäletan, et oli värske ja psühhedeelne ning hästi loetav. See mitmekihiline reaalsus seal oli võluv ja veenev. Üks mu personaalseid favoriite.
Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" (Petrone Print 2009)
Ta on selle raamatu kirjutanud kõigest 21-aastaselt ja see ON hea. Esimene pool kirjeldab lapsepõlve maajoodiku perekonnas, teine osa seltsielu Tartus. Esimene pool on parem. Teine personaalne favoriit.
Donald Tomberg "Kazimir, Vladimir ja teised" (Kirjastuskeskus 2010)
Ei meeldinud. Daniil Harmsi stiilis absurd.
Margus Karu "Nullpunkt" (Pegasus 2010)
Väga, väga OK noorteromaan. Taas kord on esimene pool --allakäik ja liikumine nullpunkti poole, parem kui sealt edasi liikumine ja happy end.
Siim Nurklik "Kas ma olen nüüd elus" (2010)
Raamatupoodides ei olnud.
Ott Kilusk "Oktoobrikuine tuuker" (Kirjastuskeskus 2010)
Luuleklassikust zhüriiliige väitis, et Kilusk on eesti kirjanduse tipptegija mõne aja pärast, lisaks pidavat kirjutama romaani. Kaanekujundus on kole, luuletused üsna sümpaatsed, kuigi ma luulet eriti ei salli. Meelde ei jää midagi nagu viimase zhanri juures tavaline.Läbi lugeda ei viitsinud.
Aigi Vahing "Valik" (Pilgrim 2010)
Kirjutasin sellest juba Sirpi arvustuse, mida, tõsi küll, ei ole veel avaldatud. Ja tegelikult oli mu tähtaeg selleks viie päeva pärast praegusest hetkest, mitte pea kaks nädalat tagasi, kui haigeks jäin ja arvustuse reaalselt valmis kirjutasin ning ära saatsin. On nominent, kuna mina seda raamatut zhürii liikmetest tõesti pooldasin.
Häniläne "Ma pühäpääväpõllõ mõsi" (Võro Instituut 2010)
Luule on minu jaoks ala, millega ülimalt raskelt kontakti saan. Võrukeelne luule on juba liig mis liig, kuigi pooleldi võrukeelses keskkonnas möödusid mu lapsepõlve suved. Nägin neid ä-tähti -- umbes pooled kõigist täishäälikutest -- ja lõin raamatu kinni.
Ja lisaks kõigele sellele -- sealsamas Tartu Tasku raamtupoes oli soodushinnaga 33 krooni müügil järgmine teos, mille tagasiteel Tallinna rongis läbi lugesin:
Katrin Lust-Buchanan "Seks, valed ja eneseusk"
Naiivsevõitu sissevaaade kollasesse ajakirjandusse Eestis ja välismaal -- aga meediateemalisi loenguid ma ju pidama hakkan.
kolmapäev, november 10, 2010
Montaazh. Betti Alver.
Montaazh. Või siis midagi eelmontaazhi taolist. Tehniline selline oli juba tehtud -- ja ma ei saanud esimese hooga arugi, et see pilt oli pärit kolmest kaamerast. Mis tõendab vaid seda, et me kõik oleme selle visuaalse keelega nii harjunud, et see tundub orgaaniline ja loomulik. Mis omakorda seletab ka näiteks seda, miks videokunst ei ole laiematele rahvahulkade hulgas eriti populaarne. Liiga vähe kaameraid ja liiga vähe tavapärast professionaalset montaazhi -- järelikult mitte eriti kaasahaarav.
Aga muidu oli see kõik -- esimene salvestus -- üllatavalt OK. Kui vaatasin samale televisioonile vahetult enne Austraalia-reisi antud intervjuud koos J-ga tehase hoovis ja võrdlesin seda esimese võttepäevaga, siis on ilmselge, et vahepealne invasioon Austraalia meediasse on mõjunud väga kasuliku harjutusena. Kuigi ikkagi näeb enda juures asju, mida võiks teisiti teha. Näiteks rääkida saate salvestusel lühemate lausetega.
Ja ettevalmistus homseks Betti Alveri auhinna zhüriiks: täna üks luuleraamat poes sirvitud ja üks romaan läbi loetud. Ülejäänuteks jääb niisiis homme pool päeva Tartus. Sealsed inimesed on teatavasti kuulsad oma organiseerimatuse poolest ja niisiis ei tasu loota, et keegi sind nende raamatutega varustab.
Aga muidu oli see kõik -- esimene salvestus -- üllatavalt OK. Kui vaatasin samale televisioonile vahetult enne Austraalia-reisi antud intervjuud koos J-ga tehase hoovis ja võrdlesin seda esimese võttepäevaga, siis on ilmselge, et vahepealne invasioon Austraalia meediasse on mõjunud väga kasuliku harjutusena. Kuigi ikkagi näeb enda juures asju, mida võiks teisiti teha. Näiteks rääkida saate salvestusel lühemate lausetega.
Ja ettevalmistus homseks Betti Alveri auhinna zhüriiks: täna üks luuleraamat poes sirvitud ja üks romaan läbi loetud. Ülejäänuteks jääb niisiis homme pool päeva Tartus. Sealsed inimesed on teatavasti kuulsad oma organiseerimatuse poolest ja niisiis ei tasu loota, et keegi sind nende raamatutega varustab.
teisipäev, november 09, 2010
Täiskasvanud feminism
Enne tänast kinoseanssi Artises. "Ma tahan elult kõike -- vabadus Simone de Beauvoir`mõistes". Feministlik kunstikriitik räägib, et ta on ühe reisibüroo kuldklient. Ja see firma oli saatnud oma klientidele pakkumised -- "Meesperele ajakirjad "Tarkade klubi" ning midagi autodest, naisperele "Naistemaailm" ja "Diivan"". Nimetatud feminist oli selle peale kohe reisibüroosse helistanud ja neile seal sooliste klisheede taastootmise eest uut ja vana teinud.
Selline lugu võrdluseks eelmisele. Areng on mäekõrgune, kas pole.
Ja ise sõimasin Elisat, kui avastasin, et mu telefoniarve pole hoopiski lubatud 350 krooni kõikidesse levinud võrkudesse pluss eritariifiga numbris. Vaid hoopis fikseeritud hind 350 + eritariifiga numbrid + kõigisse teistesse võrkudesse eraldi. Nad olid nimelt augustis ühepoolselt lepingu tingimusi, see on :hindu muutnud. Kui küsisin, miks sellest mulle ei teatatud, öeldi, et koduleheküljel on kõik kirjas.
Selline lugu võrdluseks eelmisele. Areng on mäekõrgune, kas pole.
Ja ise sõimasin Elisat, kui avastasin, et mu telefoniarve pole hoopiski lubatud 350 krooni kõikidesse levinud võrkudesse pluss eritariifiga numbris. Vaid hoopis fikseeritud hind 350 + eritariifiga numbrid + kõigisse teistesse võrkudesse eraldi. Nad olid nimelt augustis ühepoolselt lepingu tingimusi, see on :hindu muutnud. Kui küsisin, miks sellest mulle ei teatatud, öeldi, et koduleheküljel on kõik kirjas.
neljapäev, november 04, 2010
Naiivfeminism
Vene tütarlaps, muidu näitleja ja graafiline disainer, tahab meil oma esimest kuraatoriprojekti teha, teemal "naise valem". Sellest, et naine on mõistatus -- ühe naise sees on nagu üks loom, teise sees teine loom, publik võiks sellekohaseid ankeete täita... "Mehed on Marsilt, naised..., naised...atkuuda?" Ja: "See ei ole feministlik näitus!" Ta enda maalid on sellise spetsiifilise kommertssuuna esindajad, mis eriti venelastele millegipärast meeldib. Ta näitab oma portfooliot, ka näitlemise oma. T: "Keda sa seal "Kinnunenis" mängisid?" Tüdruk: "Venelannat number kaks."
T ütleb, et see näitus hirmutab teda ja läheb minema ning mina üritan venelannat kureerimise alal "nõustada". Et kui tal on idee, mis teemal näitus teha, võiks ta kõigepealt põhjalikult tutvuda eesti kaasaegse kunstiga, selle mõttes oma silme eest läbi lasta ja peatuda kunstnikel, kelle looming teda antud teemaga seoses kõnetab. Et ei maksa piirduda paari oma sõbranna ja enda maalidega. Vastasel juhul võetakse tema kuraatorinäitust lihtsalt ühe noorte tundmatute inimeste väljapanekuna."Super idee!", ütleb mu jutu peale tütarlaps ja mul on korraks tunne, nagu oleksin tema silma all tõmmanud kardina uue maailma sissepääsu eest.
Mis sellest edasi saab, ei tea.
T ütleb, et see näitus hirmutab teda ja läheb minema ning mina üritan venelannat kureerimise alal "nõustada". Et kui tal on idee, mis teemal näitus teha, võiks ta kõigepealt põhjalikult tutvuda eesti kaasaegse kunstiga, selle mõttes oma silme eest läbi lasta ja peatuda kunstnikel, kelle looming teda antud teemaga seoses kõnetab. Et ei maksa piirduda paari oma sõbranna ja enda maalidega. Vastasel juhul võetakse tema kuraatorinäitust lihtsalt ühe noorte tundmatute inimeste väljapanekuna."Super idee!", ütleb mu jutu peale tütarlaps ja mul on korraks tunne, nagu oleksin tema silma all tõmmanud kardina uue maailma sissepääsu eest.
Mis sellest edasi saab, ei tea.
esmaspäev, november 01, 2010
Artikkel Eva Labotkinist, ilmus eelmises Ekspressis (Areen, 28.10.2010)
Projektipõhine magamajäämine
Sandra Jõgeva
Cityscape presents:
*
Eva Labotkin
Magamajäämine / Falling Asleep*
Tallinna Linnagaleriis
15.10 - 31.10
Esmalt tsitaadid.
“Eva Labotkini "Magamajäämine" on kunstniku pikaajaline, võibolla koguni
elukestev projekt, mis testib avaliku ruumi ja inimkeha vahelisi
suhteid.” Pressiteade, koostanud kuraator Anders Härm.
“Videotes ja performance'ites uurin keha suhet kohaga ja kohanemist, suhestun etteantud struktuuride, trajektooride ja tugevate sümbolitega. Magamajäämine kui sisse- ja väljalülitamine kohtade ja
teadvuseseisundite, vahetu taju ja mälestuste vahel aitab luua võrgustiku, mille keskmes on midagi püsivat.” Kunstnik ise.
“Kaasaegne kunst on projektipõhine – sa alustad teatud mõttes kogu aeg uuesti nullist.” Minu kunagine õppejõud, kohalik tippkunstnik, tsitaat mälu järgi kümne aasta tagusest ajast. Sel ajal tundus see mõte väga õige. Omamoodi radikaalne ja uudne. Kontrast usule, et kunstnik maalib tegelikult eluaeg ühte ja sama pilti. Nüüd tundub aga, et kunstiinstitutsioonid saadavad järjest välja pressiteateid, kus kinnitatakse: kunstnik tegeleb oma uuel näitusel kõigi võimalike sotsiaalsete, psühholoogiliste, majanduslike ja geopoliitiliste probleemidega, millega inimkond on oma koidikust saadik kokku puutunud. Kõik see korraga – nüüd, alates homsest, kahe nädala jooksul galeriis X! Kusjuures eriti populaarne on antud juhul verbid “uurima” ja “analüüsima”. Tavaliselt on tulemus – paari mitte kõige värskema kujundi kergelt varieeruv ekpluateerimine võrreldes sellega, mida lubatakse, lihtsalt ... väga vähe. Noor videokunstnik Eva Labotkin pole siinkohal erand. Oma näitusel eksponeerib ta iseennast, malbe olekuga kena blondiini, magama jäämas erinevates kohtades Tallinna ja Londoni linnaruumis ning Eesti-siseses liinibussis, samuti seina vastu liibudes liikumas mööda ametkondlikku hoonet Londonis. Jah, see kõik meenutab teatavaid minimalistlikkumat suunda esindavaid performance`iklassikuid, samuti Warholi “Sleep”`i. Ja pealegi -- kes võiks vastu vaielda väitele, et magamajäämine kui selline on elukestev projekt ning seega puudutab meist isiklikult kõiki. Head und.
Sandra Jõgeva
Cityscape presents:
*
Eva Labotkin
Magamajäämine / Falling Asleep*
Tallinna Linnagaleriis
15.10 - 31.10
Esmalt tsitaadid.
“Eva Labotkini "Magamajäämine" on kunstniku pikaajaline, võibolla koguni
elukestev projekt, mis testib avaliku ruumi ja inimkeha vahelisi
suhteid.” Pressiteade, koostanud kuraator Anders Härm.
“Videotes ja performance'ites uurin keha suhet kohaga ja kohanemist, suhestun etteantud struktuuride, trajektooride ja tugevate sümbolitega. Magamajäämine kui sisse- ja väljalülitamine kohtade ja
teadvuseseisundite, vahetu taju ja mälestuste vahel aitab luua võrgustiku, mille keskmes on midagi püsivat.” Kunstnik ise.
“Kaasaegne kunst on projektipõhine – sa alustad teatud mõttes kogu aeg uuesti nullist.” Minu kunagine õppejõud, kohalik tippkunstnik, tsitaat mälu järgi kümne aasta tagusest ajast. Sel ajal tundus see mõte väga õige. Omamoodi radikaalne ja uudne. Kontrast usule, et kunstnik maalib tegelikult eluaeg ühte ja sama pilti. Nüüd tundub aga, et kunstiinstitutsioonid saadavad järjest välja pressiteateid, kus kinnitatakse: kunstnik tegeleb oma uuel näitusel kõigi võimalike sotsiaalsete, psühholoogiliste, majanduslike ja geopoliitiliste probleemidega, millega inimkond on oma koidikust saadik kokku puutunud. Kõik see korraga – nüüd, alates homsest, kahe nädala jooksul galeriis X! Kusjuures eriti populaarne on antud juhul verbid “uurima” ja “analüüsima”. Tavaliselt on tulemus – paari mitte kõige värskema kujundi kergelt varieeruv ekpluateerimine võrreldes sellega, mida lubatakse, lihtsalt ... väga vähe. Noor videokunstnik Eva Labotkin pole siinkohal erand. Oma näitusel eksponeerib ta iseennast, malbe olekuga kena blondiini, magama jäämas erinevates kohtades Tallinna ja Londoni linnaruumis ning Eesti-siseses liinibussis, samuti seina vastu liibudes liikumas mööda ametkondlikku hoonet Londonis. Jah, see kõik meenutab teatavaid minimalistlikkumat suunda esindavaid performance`iklassikuid, samuti Warholi “Sleep”`i. Ja pealegi -- kes võiks vastu vaielda väitele, et magamajäämine kui selline on elukestev projekt ning seega puudutab meist isiklikult kõiki. Head und.
pühapäev, oktoober 31, 2010
Inimeste käitumisest -- kolmanda maailma ja esimese
Kolmanda maailma esindaja on hindust performance`i-kunstnik SD, kes õpib Helsingis teatrikõrgkoolis näitlemist. Seekordsel, eile toimunud Globalil esines ta kui india muusik ja kokk.
Teel sadamast supermarketisse, kuhu läheme kolmekesi -- T,SD ja mina, tuleb jutuks see, et SD ei taha pärast oma magistratuuri lõpetamist Indiasse tagasi minna ("Indias ei ole kaasaegset performance`ikunsti. Seal on ainult mainstream. Mina olen alternatiivne kunstnik ja minu jaoks ei ole seal kohta", on ta mulle juba varem kurtnud), vaid jääks hea meelega Läände. Tema esimene valik oleks Soome, teine Eesti, kolmas Läti ja neljas Kanada, kus talle väidetavalt performance`iõppejõuna tööd lubati. Pakun omalt poolt välja, et teine võimalus elamisloa saamiseks oleks abielu. "Keegi ei taha hindut. Nad eelistavad iga kell aafriklasi hindudele", pole SD-l enda väärtuse suhtes abieluturul mitte mingeid illusioone. "I have "font-style:italic;">a lot experience in that", lisab ta täiusliku Simpsonite hindust tegelaskuju, poepidaja Apu aktsendiga ja on seda öeldes loomulikult ütlemata naljakas. "Kui vana sa oled?", küsib hetk hiljem T. Sekundi pärast meenub T-le, et ta ise ostis SD-le laevapiletid ning selleks oli vaja öelda sünniaeg. "1974!" -- "Ei, tegelikult 1972. Aga passis on jah 1974." Põhjus, mis SD vanemad kohalikele ametivõimudele oma lapse sünniaja kaheaastase nihkega teada andsid, jääbki hämaraks. "Aga ma näen eatu välja. Keegi ei suuda öelda, kui vana ma olen", kinnitab SD. Naljakad kolmanda maailma pisipettused.*
MP, eilse päeva üks kangelannasid, pidi oma näituse avamisel esinema koos MS-ga. See on kirjas pressiteates ja just väljaprinditud ürituse kavades. See, et MS on haige ja perfokas jääb ära (esialgne versioon),on juba väga uus informatsioon. Ja hommikul ma juba ärkasin Tartu poeedi JM-i kõne peale. JM teatas napilt, et tema ei tule, kuna jäi haigeks. Kujutan ette, et mõjun tartlase jaoks halva tallinlase võrdkujuna. Ma olen veel sekund enne telefonikõnet sügavalt maganud ja mu reaktsioonid ei läbi mingit filtrit. "Oh issand. Mis sul viga on??!?" -- "Ma tunnen ennast HALVASTI." Ma ise tunnen ennast terve nädala vägagi halvasti, sest ilmselgelt on mul mingi viirus. See algas kurguvalu ja palavikuga, muundus luu-ja peavaluks ja kähedaks hääleks ning siis köhaks, mis pooli öid üleval hoiab. Mõtlen: "Ise viiekümneaastane inimene!". Tartlane ütleb, et ta ei saa oma luulet lugeda, sest tal pole häält ja ta kurk valutab. Kuulda pole vähemalt telefonis midagi, pealegi kasutaks ta laval mikrofoni. Viimast ma ei ütle, sest tartlane kõlab, nagu oleks juba omalt poolt mingi otsuse vastu võtnud. Kirjeldan tartlasele, kuidas praegu liikvel olev viirus arvatavasti edasi areneb ning lõpetan siis kõne. "Üritame järgmine kord".
Aga tagasi esialgse probleemi juurde, milleks on ärajääda ähvardav perfokas. See, nagu öeldud, tuleb välja kõigest loetud tunnid enne kogu ürituse algust ja täiesti juhuslikult. Perfokas on loomulikult kirjas väljasaadetud pressiteadetes, ürituse kavas ning televisiooni puhul, mis avamisele kohale tuleb, sai rõhutud just nimelt unikaalsele võimalusele -- saada peale suurepärane muusikaline etteaste. MP ja MS vahel on siiski veel midagi kommunikatsioonihäire või arusaamatuse taolist aset leidnud, mille tulemusena nad otse telefonis ei suhtle. Selle lahendamiseks helistab T mulle ja annab oma telefoni MP-le ja mina, kes ma selleks hetkeks olen juba Vana-Kalamajas, annan omakorda oma telefoni MS-le. Niimoodi nad siis omavahel räägivad. MS siiski esinemast keeldub ja haige tundub ta ka olevat. Deus ex Machina `ks osutub sealsamas Metropolis B avamisel kontserti andev Paide käsitööõpetaja AP. Keskealine vuntsidega onu, kes osutub omavalmistatud elektriliste pillide fanaatikuks. Tal on kaasas väike enda tehtud elektrikitarr, mida ta ekstaatiliselt mängib, meenutades kõlalt Jimi Hendrixit. Väikesed läbirääkimised :MS veenab AP-d minuga Polymeri kaasa sõitma, mina helistan MP-le, kes hakkab selle ettepaneku peale karjuma ja viskab toru hargile, kõrvalt kommenteerivad MS ja S: "Sa serveerisid seda asja valesti! Miks sa ütlesid, et tegu on Paide käsitööõpetajaga?", mina helistan MP-le tagasi ja lasen onu live`il otse telefoni kõlada..." Kui asju taksosse pakime, ütlen keskealise hallis kampsunis vuntsi kohta: "Tema peab kindlasti kaasa tulema selle taksoga. " Vastus kõlab: "Jah, ma olengi juht!" Tuleb välja, et tellitud takso juht ja harrastusmuusik AP näevad välja nagu identsed kaksikud. Sarnasust rõhutab stilistika veelgi : nagu öeldud, hallid vuntsid, hallid mustrilised kampsunid, hallid viigipüksid ja mustad nahkjakid....
Galeriis mängib onu oma pilli ja MP laulab oma blow up- lastetoa hiiglaslikul toolil istudes vene keeles Meieisa-palvet. Saanud sellega ühele poole, libistab MP end toolilt maha ja lahkub lavalt. Onu jätkab -- eletrilised helid, mis tuletavad meelde kõiki temast vähemalt põlvkond nooremaid muusikuid, kes ise endale muusikalisi instrumente teevad. Siis tuleb minu juurde MP: "See on ilgus! Mul ei siin kohta! See on MINU näituse avamine!" MP on millegipärast pilli mängiva onu peale väga vihane ning ilmselgelt tahab ta seda esinemist kuidagi katkestada. Ta seisab, käed puusas ning kulm kortsus, onu kõrvale ning seletab sellele midagi. Onu jätkab oma muusikalist etteastet. Nii palju kui mina situatsiooni tajun, on onu oma kontserdiga sellel näituse avamise hetkel, kakskümmend minutit enne järgmisi esinejaid, vägagi omal kohal. Galerii on rahvast täis. Soovitan MP-l, kes tundub olevat seisukohal, et mina peaksin selle "ilguse" kohe ära lõpetama, läheneda olukorrale kreatiivselt. Tõmmaku näiteks kõigi nähes onu võimu juhe välja. MP seda ei tee, vaid pöördub musitseerija poole veel kord verbaalselt, sõnu pole muidugi kuulda, mille peale kontsert lõppeb järsult. Aplaus. Ütlen publikule onu nime ja ka seda, et veebruaris tuleb isetehtud muusikainstrumentidele pühendatud näitus ning Global ja et onu on sellekohane viimane leid. Järgmise etteasteni on sel hetkel veel viisteist minutit. "Kas te tahate, et ta praegu edasi mängiks?" Küsin laialt ringilt ja mulle vastatakse. Nad tahavad seda. Kontsert jätkub ja minu poole tuhiseb tulivihane MP: "Sina ka keerad mulle! Ma ei tee siin galeriis enam kunagi midagi!"
Õhtu hilisematel tundidel pöördub onu mu poole korduvalt, tahtes kinnitust, et mulle ta kontsert meeldis. Kordan, et loomulikult meeldis --- ma ütlesin seda talle ju kohe. Ilmselgelt on Paidest tulnud poiste tööõpetuse õpetajal juhtunust kerge trauma -- ta arranzheeriti viimasel hetkel tema jaoks täiesti võõra inimese näituse avamisele esinema ja siis tehti sündmuse peakangelase poolt sama ootamatult selgeks, et see, mida ta teeb, ei kõlba mitte kuhugi. Vaene hallide vuntsidega Jimi Hendrix.
"Ma oskan tavalisi laule ka mängida... Ma olen seitsekümmend lugu kirjutanud."
Ja selle kõige lõpetuseks, tundub mulle, peaks rõhutama, et inimesed ning nende käitumise jälgimine meeldivad mulle väga. Mulle meeldivad nii esimene kui kolmas maailm. Oli suurepärane Global, üks rahvarohkemaid. Ja tegelikult jäin rahule ka MP näituse avamisega.
* Kummalisel kombel õnnestub end kokaks nimetaval hindul, kes on Helsingist kaasa toonud suurema koguse india maitseaineid, kes vajab oma ghee jaoks kaks kilo võid ning mõjub kokana väga usutavalt -- ma hakin tema assistendina viimase võimaliku hetkeni tema juhtnööride järgi kartuleid, serveerida karrit, milles on täiesti toores kartul koos sama toore riisiga, mis on lisaks põhja kõrbenud. Tema kommentaar: "Under the circumstances I did my best!"
Teel sadamast supermarketisse, kuhu läheme kolmekesi -- T,SD ja mina, tuleb jutuks see, et SD ei taha pärast oma magistratuuri lõpetamist Indiasse tagasi minna ("Indias ei ole kaasaegset performance`ikunsti. Seal on ainult mainstream. Mina olen alternatiivne kunstnik ja minu jaoks ei ole seal kohta", on ta mulle juba varem kurtnud), vaid jääks hea meelega Läände. Tema esimene valik oleks Soome, teine Eesti, kolmas Läti ja neljas Kanada, kus talle väidetavalt performance`iõppejõuna tööd lubati. Pakun omalt poolt välja, et teine võimalus elamisloa saamiseks oleks abielu. "Keegi ei taha hindut. Nad eelistavad iga kell aafriklasi hindudele", pole SD-l enda väärtuse suhtes abieluturul mitte mingeid illusioone. "I have "font-style:italic;">a lot experience in that", lisab ta täiusliku Simpsonite hindust tegelaskuju, poepidaja Apu aktsendiga ja on seda öeldes loomulikult ütlemata naljakas. "Kui vana sa oled?", küsib hetk hiljem T. Sekundi pärast meenub T-le, et ta ise ostis SD-le laevapiletid ning selleks oli vaja öelda sünniaeg. "1974!" -- "Ei, tegelikult 1972. Aga passis on jah 1974." Põhjus, mis SD vanemad kohalikele ametivõimudele oma lapse sünniaja kaheaastase nihkega teada andsid, jääbki hämaraks. "Aga ma näen eatu välja. Keegi ei suuda öelda, kui vana ma olen", kinnitab SD. Naljakad kolmanda maailma pisipettused.*
MP, eilse päeva üks kangelannasid, pidi oma näituse avamisel esinema koos MS-ga. See on kirjas pressiteates ja just väljaprinditud ürituse kavades. See, et MS on haige ja perfokas jääb ära (esialgne versioon),on juba väga uus informatsioon. Ja hommikul ma juba ärkasin Tartu poeedi JM-i kõne peale. JM teatas napilt, et tema ei tule, kuna jäi haigeks. Kujutan ette, et mõjun tartlase jaoks halva tallinlase võrdkujuna. Ma olen veel sekund enne telefonikõnet sügavalt maganud ja mu reaktsioonid ei läbi mingit filtrit. "Oh issand. Mis sul viga on??!?" -- "Ma tunnen ennast HALVASTI." Ma ise tunnen ennast terve nädala vägagi halvasti, sest ilmselgelt on mul mingi viirus. See algas kurguvalu ja palavikuga, muundus luu-ja peavaluks ja kähedaks hääleks ning siis köhaks, mis pooli öid üleval hoiab. Mõtlen: "Ise viiekümneaastane inimene!". Tartlane ütleb, et ta ei saa oma luulet lugeda, sest tal pole häält ja ta kurk valutab. Kuulda pole vähemalt telefonis midagi, pealegi kasutaks ta laval mikrofoni. Viimast ma ei ütle, sest tartlane kõlab, nagu oleks juba omalt poolt mingi otsuse vastu võtnud. Kirjeldan tartlasele, kuidas praegu liikvel olev viirus arvatavasti edasi areneb ning lõpetan siis kõne. "Üritame järgmine kord".
Aga tagasi esialgse probleemi juurde, milleks on ärajääda ähvardav perfokas. See, nagu öeldud, tuleb välja kõigest loetud tunnid enne kogu ürituse algust ja täiesti juhuslikult. Perfokas on loomulikult kirjas väljasaadetud pressiteadetes, ürituse kavas ning televisiooni puhul, mis avamisele kohale tuleb, sai rõhutud just nimelt unikaalsele võimalusele -- saada peale suurepärane muusikaline etteaste. MP ja MS vahel on siiski veel midagi kommunikatsioonihäire või arusaamatuse taolist aset leidnud, mille tulemusena nad otse telefonis ei suhtle. Selle lahendamiseks helistab T mulle ja annab oma telefoni MP-le ja mina, kes ma selleks hetkeks olen juba Vana-Kalamajas, annan omakorda oma telefoni MS-le. Niimoodi nad siis omavahel räägivad. MS siiski esinemast keeldub ja haige tundub ta ka olevat. Deus ex Machina `ks osutub sealsamas Metropolis B avamisel kontserti andev Paide käsitööõpetaja AP. Keskealine vuntsidega onu, kes osutub omavalmistatud elektriliste pillide fanaatikuks. Tal on kaasas väike enda tehtud elektrikitarr, mida ta ekstaatiliselt mängib, meenutades kõlalt Jimi Hendrixit. Väikesed läbirääkimised :MS veenab AP-d minuga Polymeri kaasa sõitma, mina helistan MP-le, kes hakkab selle ettepaneku peale karjuma ja viskab toru hargile, kõrvalt kommenteerivad MS ja S: "Sa serveerisid seda asja valesti! Miks sa ütlesid, et tegu on Paide käsitööõpetajaga?", mina helistan MP-le tagasi ja lasen onu live`il otse telefoni kõlada..." Kui asju taksosse pakime, ütlen keskealise hallis kampsunis vuntsi kohta: "Tema peab kindlasti kaasa tulema selle taksoga. " Vastus kõlab: "Jah, ma olengi juht!" Tuleb välja, et tellitud takso juht ja harrastusmuusik AP näevad välja nagu identsed kaksikud. Sarnasust rõhutab stilistika veelgi : nagu öeldud, hallid vuntsid, hallid mustrilised kampsunid, hallid viigipüksid ja mustad nahkjakid....
Galeriis mängib onu oma pilli ja MP laulab oma blow up- lastetoa hiiglaslikul toolil istudes vene keeles Meieisa-palvet. Saanud sellega ühele poole, libistab MP end toolilt maha ja lahkub lavalt. Onu jätkab -- eletrilised helid, mis tuletavad meelde kõiki temast vähemalt põlvkond nooremaid muusikuid, kes ise endale muusikalisi instrumente teevad. Siis tuleb minu juurde MP: "See on ilgus! Mul ei siin kohta! See on MINU näituse avamine!" MP on millegipärast pilli mängiva onu peale väga vihane ning ilmselgelt tahab ta seda esinemist kuidagi katkestada. Ta seisab, käed puusas ning kulm kortsus, onu kõrvale ning seletab sellele midagi. Onu jätkab oma muusikalist etteastet. Nii palju kui mina situatsiooni tajun, on onu oma kontserdiga sellel näituse avamise hetkel, kakskümmend minutit enne järgmisi esinejaid, vägagi omal kohal. Galerii on rahvast täis. Soovitan MP-l, kes tundub olevat seisukohal, et mina peaksin selle "ilguse" kohe ära lõpetama, läheneda olukorrale kreatiivselt. Tõmmaku näiteks kõigi nähes onu võimu juhe välja. MP seda ei tee, vaid pöördub musitseerija poole veel kord verbaalselt, sõnu pole muidugi kuulda, mille peale kontsert lõppeb järsult. Aplaus. Ütlen publikule onu nime ja ka seda, et veebruaris tuleb isetehtud muusikainstrumentidele pühendatud näitus ning Global ja et onu on sellekohane viimane leid. Järgmise etteasteni on sel hetkel veel viisteist minutit. "Kas te tahate, et ta praegu edasi mängiks?" Küsin laialt ringilt ja mulle vastatakse. Nad tahavad seda. Kontsert jätkub ja minu poole tuhiseb tulivihane MP: "Sina ka keerad mulle! Ma ei tee siin galeriis enam kunagi midagi!"
Õhtu hilisematel tundidel pöördub onu mu poole korduvalt, tahtes kinnitust, et mulle ta kontsert meeldis. Kordan, et loomulikult meeldis --- ma ütlesin seda talle ju kohe. Ilmselgelt on Paidest tulnud poiste tööõpetuse õpetajal juhtunust kerge trauma -- ta arranzheeriti viimasel hetkel tema jaoks täiesti võõra inimese näituse avamisele esinema ja siis tehti sündmuse peakangelase poolt sama ootamatult selgeks, et see, mida ta teeb, ei kõlba mitte kuhugi. Vaene hallide vuntsidega Jimi Hendrix.
"Ma oskan tavalisi laule ka mängida... Ma olen seitsekümmend lugu kirjutanud."
Ja selle kõige lõpetuseks, tundub mulle, peaks rõhutama, et inimesed ning nende käitumise jälgimine meeldivad mulle väga. Mulle meeldivad nii esimene kui kolmas maailm. Oli suurepärane Global, üks rahvarohkemaid. Ja tegelikult jäin rahule ka MP näituse avamisega.
* Kummalisel kombel õnnestub end kokaks nimetaval hindul, kes on Helsingist kaasa toonud suurema koguse india maitseaineid, kes vajab oma ghee jaoks kaks kilo võid ning mõjub kokana väga usutavalt -- ma hakin tema assistendina viimase võimaliku hetkeni tema juhtnööride järgi kartuleid, serveerida karrit, milles on täiesti toores kartul koos sama toore riisiga, mis on lisaks põhja kõrbenud. Tema kommentaar: "Under the circumstances I did my best!"
kolmapäev, oktoober 27, 2010
Global Container XIII sel laupäeval
GLOBAL CONTAINER XIII
Laupäeval, 30. oktoobril 2010
Alates 18. 00
Kultuuritehases Polymer
Ülase 16/Madara 22
Global Container on ürituste seeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras kolmeteistkümendal Global Containeril astuvad üles:
Mari Prekup (Eesti)
”Ajamasin”
Näitus
Ajas edasi liikudes kipume möödunud seiku unustama. Täiskasvanuks saades
tuhmuvad eredad lapsepõlve tundmused, mõtted ja juhtumused. Mari Prekup
soovib taaselustada tema enese lapsepõlvetoa Lasnamäel nii nagu ta tollal 5
-aastasena elades oli, et juhatada meid taas väikesele inimesele omasesse,
mütologiseeritud rõõmude ja hirmude maailma.
Saabub õhtu, on aeg magama minna, aga ma kardan. Mänguasjadega ei anna
enam mängida. Nad
on konteinerid tontidele. Kardan seestuda. Silmad kuivavad, ma ei julge
pilgutada, sest vaatan tõtt
ikoonidega, kes jõllitavad mind hukkamõitsvalt. Ma tean, nad teavad, et olen
TEINUD pattu.
Sest kollide ilmumine tundub ka täna täiesti võimalik. Siiani põen irratsionaalset
tõrget vaimse
maailma torkimise ees.
Too tuba oli suures osas nagu iga teisegi lapse tuba tol ajal. Samas Kasvasin
tugevalt religioosses peres. Tuba oli vastavate elementidega turvatud. Ka kõik
muud objektid toas said sellest tugevalt täis laetud, mänguasjad, pimedad
nurgad, suvalised tarbeesemed.
Jutud piiblist ja pühakute elulugudest panid uskuma imedesse ja sellesse, et
Jumal armastab ja kaitseb meid, aga tema „ kõikenägev silm“ pani mind häbi
tundma oma salajaste mõtete üle.
Antti Seppänen (Finland)
"Jäämäe vari"
Dokumentaalfilm, mis baseerub Oiva Koivaneni 8 mm
filmidel.
Seppänen, kes leidis kirbuturult kaks kasti filmilinte, ajab nendest inspireerituna
temale tundmatu inimese jälgi ja rekonstrueerib Oiva Koivaneni kogu eluloo.
Poeetilise seisundifilmi visuaalne keel on ära määratud leidmaterjali poolt.
Mari Prekup & Meeland Sepp (Eesti)
Performance
Suvadeep Das (India/Soome)
India muusika kontsert
+
India köök
Kaarel Malken (Estonia)
Mees ja kitarr
Justin Tyler Tate (Kanada)
Installatsioon Polymeri katusel
Eesti Kunstiakadeemia magistrandide
performance`iprogramm “Atribuut” (juhendaja Mai Sööt)
Atribuut kui postshamanistlik sau ja abivahend lööb probleemi pihta, mis
tegijat vaevab. Selle abil otsivad performaatorid tajupikendusi, väravat, mille
taha varandus jätta, teevad otsustava pöörde karjääris, vabanevad kestast,
kümblevad külmas rambivalguses, võitlevad globaalsete, kuid argiste hirmudega
ja manavad jõukust juurde.
Hannes Aasamets
“Labritsemukiaoos”
Illustratsioon sensoorse närvisüsteemi kasutamisest.
Magnus Vulp
„Tšekk in“
Võtta saab kõik mis võtta annab.
Veronika Vallimäe
“Vahetan pirni”
Peesitan aupaistel ja pühitsen oma persse kukkunud karjääri lõppu.Tõmbasin
varvaskingad oksa.
Einike Leppik
Olelusetendus “Kes(t)”
Ühel hommikul ärkasin või ei ärganud. Ärkasin või ei ärganud oma voodis külmal
kivipõrandal.
Ja keegi hoidis mind kinni. Keegi või mittekeegi, kellel olid pikad juuksed nagu
traadid.
Ja see keegi ei hinganud mulle kuklasse. Ja isegi kui mittekeegi hingas mulle
kuklasse, oli mul
Hirm.
Henri Hütt
“Degenerate”
Degenerate on vahejuhtum, mis uurib taandatavaid struktuure.
Elektrist sünnib heli, liikumisest stereotüüp ning süsteemist tervik.
Raido Mägi
“Globe Phobia”
$ohO
“Inimjõul töötav rahamasin ehk sitta kah-…“
Kirjanduslike kohtumiste seeria “Üks hullem kui
teine” esitleb:
Jaan Malin (Estonia)
Luuleetendus
NB!
Enne Global Containerit
galeriis Metropol
(Vana-Kalamaja 46)
Alates kl 16
Janno Bergmann (Eesti)
”Picasso Kuul”
Näitus
Bergmann dekonstrueerib kunstiajaloo suuri müüte nagu Picasso kui totaalse
kunstniku võrdkuju, eksponeerides ilukirjanduslikku pseudo-perioodikalist
fiktsiooni. “Picasso kuul” on kogu seina hõlmav ajalehe esikaaneloona
vormistatud olematu kunstiteadlase intervjuu kunstiklassikuga nii eesti kui inglise
keeles, Mitu kihti tähendusi ja vihjeid, üliintellektuaalset sõnademängu, maagilist
realismi ja novellilik puänt.
Meeland Sepp, Margus Sorge Tiitsma & Taave Tuutma alias
Tuutu (Estonia)
”White Man Group”
Performance
Transpordi eest Metropolist Kultuuritehasesse Polymer
hoolitseb Kunstikonteiner.
Kunstikonteiner /Art Container
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
(+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 56358294
www.artcontainer.ee
Laupäeval, 30. oktoobril 2010
Alates 18. 00
Kultuuritehases Polymer
Ülase 16/Madara 22
Global Container on ürituste seeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras kolmeteistkümendal Global Containeril astuvad üles:
Mari Prekup (Eesti)
”Ajamasin”
Näitus
Ajas edasi liikudes kipume möödunud seiku unustama. Täiskasvanuks saades
tuhmuvad eredad lapsepõlve tundmused, mõtted ja juhtumused. Mari Prekup
soovib taaselustada tema enese lapsepõlvetoa Lasnamäel nii nagu ta tollal 5
-aastasena elades oli, et juhatada meid taas väikesele inimesele omasesse,
mütologiseeritud rõõmude ja hirmude maailma.
Saabub õhtu, on aeg magama minna, aga ma kardan. Mänguasjadega ei anna
enam mängida. Nad
on konteinerid tontidele. Kardan seestuda. Silmad kuivavad, ma ei julge
pilgutada, sest vaatan tõtt
ikoonidega, kes jõllitavad mind hukkamõitsvalt. Ma tean, nad teavad, et olen
TEINUD pattu.
Sest kollide ilmumine tundub ka täna täiesti võimalik. Siiani põen irratsionaalset
tõrget vaimse
maailma torkimise ees.
Too tuba oli suures osas nagu iga teisegi lapse tuba tol ajal. Samas Kasvasin
tugevalt religioosses peres. Tuba oli vastavate elementidega turvatud. Ka kõik
muud objektid toas said sellest tugevalt täis laetud, mänguasjad, pimedad
nurgad, suvalised tarbeesemed.
Jutud piiblist ja pühakute elulugudest panid uskuma imedesse ja sellesse, et
Jumal armastab ja kaitseb meid, aga tema „ kõikenägev silm“ pani mind häbi
tundma oma salajaste mõtete üle.
Antti Seppänen (Finland)
"Jäämäe vari"
Dokumentaalfilm, mis baseerub Oiva Koivaneni 8 mm
filmidel.
Seppänen, kes leidis kirbuturult kaks kasti filmilinte, ajab nendest inspireerituna
temale tundmatu inimese jälgi ja rekonstrueerib Oiva Koivaneni kogu eluloo.
Poeetilise seisundifilmi visuaalne keel on ära määratud leidmaterjali poolt.
Mari Prekup & Meeland Sepp (Eesti)
Performance
Suvadeep Das (India/Soome)
India muusika kontsert
+
India köök
Kaarel Malken (Estonia)
Mees ja kitarr
Justin Tyler Tate (Kanada)
Installatsioon Polymeri katusel
Eesti Kunstiakadeemia magistrandide
performance`iprogramm “Atribuut” (juhendaja Mai Sööt)
Atribuut kui postshamanistlik sau ja abivahend lööb probleemi pihta, mis
tegijat vaevab. Selle abil otsivad performaatorid tajupikendusi, väravat, mille
taha varandus jätta, teevad otsustava pöörde karjääris, vabanevad kestast,
kümblevad külmas rambivalguses, võitlevad globaalsete, kuid argiste hirmudega
ja manavad jõukust juurde.
Hannes Aasamets
“Labritsemukiaoos”
Illustratsioon sensoorse närvisüsteemi kasutamisest.
Magnus Vulp
„Tšekk in“
Võtta saab kõik mis võtta annab.
Veronika Vallimäe
“Vahetan pirni”
Peesitan aupaistel ja pühitsen oma persse kukkunud karjääri lõppu.Tõmbasin
varvaskingad oksa.
Einike Leppik
Olelusetendus “Kes(t)”
Ühel hommikul ärkasin või ei ärganud. Ärkasin või ei ärganud oma voodis külmal
kivipõrandal.
Ja keegi hoidis mind kinni. Keegi või mittekeegi, kellel olid pikad juuksed nagu
traadid.
Ja see keegi ei hinganud mulle kuklasse. Ja isegi kui mittekeegi hingas mulle
kuklasse, oli mul
Hirm.
Henri Hütt
“Degenerate”
Degenerate on vahejuhtum, mis uurib taandatavaid struktuure.
Elektrist sünnib heli, liikumisest stereotüüp ning süsteemist tervik.
Raido Mägi
“Globe Phobia”
$ohO
“Inimjõul töötav rahamasin ehk sitta kah-…“
Kirjanduslike kohtumiste seeria “Üks hullem kui
teine” esitleb:
Jaan Malin (Estonia)
Luuleetendus
NB!
Enne Global Containerit
galeriis Metropol
(Vana-Kalamaja 46)
Alates kl 16
Janno Bergmann (Eesti)
”Picasso Kuul”
Näitus
Bergmann dekonstrueerib kunstiajaloo suuri müüte nagu Picasso kui totaalse
kunstniku võrdkuju, eksponeerides ilukirjanduslikku pseudo-perioodikalist
fiktsiooni. “Picasso kuul” on kogu seina hõlmav ajalehe esikaaneloona
vormistatud olematu kunstiteadlase intervjuu kunstiklassikuga nii eesti kui inglise
keeles, Mitu kihti tähendusi ja vihjeid, üliintellektuaalset sõnademängu, maagilist
realismi ja novellilik puänt.
Meeland Sepp, Margus Sorge Tiitsma & Taave Tuutma alias
Tuutu (Estonia)
”White Man Group”
Performance
Transpordi eest Metropolist Kultuuritehasesse Polymer
hoolitseb Kunstikonteiner.
Kunstikonteiner /Art Container
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
(+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 56358294
www.artcontainer.ee
Väga napilt
Haige (eile).
Aigi Vahingu raamatust arvustus (eile), pluss napp arvustus Epp Petrone raamatu kohta (eile).
Rotid korteris (eile). Viskan ühe välja (eile).
Eksperimenta workshop Konteineris (täna).
Tutvun Sirbi artikliga seoses Tallinna teise feministliku lugemisgrupiga.
Panen üles eluspüügi lõksud (kolm tükki, täna).
Ikka haige (täna).
Aigi Vahingu raamatust arvustus (eile), pluss napp arvustus Epp Petrone raamatu kohta (eile).
Rotid korteris (eile). Viskan ühe välja (eile).
Eksperimenta workshop Konteineris (täna).
Tutvun Sirbi artikliga seoses Tallinna teise feministliku lugemisgrupiga.
Panen üles eluspüügi lõksud (kolm tükki, täna).
Ikka haige (täna).
pühapäev, oktoober 24, 2010
Social calendar II + tehnilised märkmed
Nagu eile Kunstihoone avamisel kohatud R (tema pärast ma sinna läksingi, küsimused märkmikus kirjas)käest teada sain, tuleb
1)laedetailile valatud skulptorisilikoonile, enne kui sinna kipskapsli peale valada, määrida ükskõik mida, aga esimese soovitusena nõudepesuvahendi ja toiduõli segu
2)laedetailile, millest võtan vormi akvaariumisilikooniga, määrida enne viimase peale kandmist kiht poonimisvaha (ikka ja alati Vana Kuld). Aga tingimata väga õhuke kiht, millel tuleb lasta enne silikooni ühe päeva kuivada.
3) mida tuli viimasele enne kipskapsli valamist peale määrida, ei mäleta. Vist oli samuti poonimisvaha. Märkmiku unustasin kaasa võtta.
Nii, nüüd on need asjad niimoodi kirjas, et enam ära kaduda ei saa.
Ja sotsiaalsed asjad jätkusid järgnevalt:
reedel käisin vana tuttava K ja tema mehe M sünnipäeval. Eesti kõrgem keskklass, üüritud koht Rotermanni kvartalis ning palgatud kokk, pluss väga palju itaalia veini ja vahuveini. (Ja inimene, kes tema nime guugeldades osutub tuntud äri-ja poliitikategelaseks, ahistab mind korraks üsna räigelt. Kerge kultuurishokk -- ma arvasin, et kõrgem keskklass on hoopis korralikum.)
Laupäeval on näituse avamine Kunstihoones. Aftekal üsna sõbralik vestlus lätlase AZ-ga, kellega üle aasta tagasi tema klaveriga seoses tüliks läks.
Ja kogu selle (üle nädala igal õhtul)ringilaaberdamise peale on tunne, otsekui hakkaksin kergelt haigeks jääma.
1)laedetailile valatud skulptorisilikoonile, enne kui sinna kipskapsli peale valada, määrida ükskõik mida, aga esimese soovitusena nõudepesuvahendi ja toiduõli segu
2)laedetailile, millest võtan vormi akvaariumisilikooniga, määrida enne viimase peale kandmist kiht poonimisvaha (ikka ja alati Vana Kuld). Aga tingimata väga õhuke kiht, millel tuleb lasta enne silikooni ühe päeva kuivada.
3) mida tuli viimasele enne kipskapsli valamist peale määrida, ei mäleta. Vist oli samuti poonimisvaha. Märkmiku unustasin kaasa võtta.
Nii, nüüd on need asjad niimoodi kirjas, et enam ära kaduda ei saa.
Ja sotsiaalsed asjad jätkusid järgnevalt:
reedel käisin vana tuttava K ja tema mehe M sünnipäeval. Eesti kõrgem keskklass, üüritud koht Rotermanni kvartalis ning palgatud kokk, pluss väga palju itaalia veini ja vahuveini. (Ja inimene, kes tema nime guugeldades osutub tuntud äri-ja poliitikategelaseks, ahistab mind korraks üsna räigelt. Kerge kultuurishokk -- ma arvasin, et kõrgem keskklass on hoopis korralikum.)
Laupäeval on näituse avamine Kunstihoones. Aftekal üsna sõbralik vestlus lätlase AZ-ga, kellega üle aasta tagasi tema klaveriga seoses tüliks läks.
Ja kogu selle (üle nädala igal õhtul)ringilaaberdamise peale on tunne, otsekui hakkaksin kergelt haigeks jääma.
reede, oktoober 22, 2010
Social calendar I
Kuna kõik muu on niikuinii põhiliselt mu näituse ettevalmistamisega ühel või teisel viisil seotud, samuti mõne (nelja, nüüd juba viie) artikli kirjutamisega, piirdun sotsiaalsemate asjade kirjeldamisega -- mida on just nüüd olnud väga palju.
Laupäeval käisin, nagu ma piletilt lugeda võin, Von Krahli akadeemias loeng/etendusel "Gender Euphoria" (Norra)* ja professor Alan Giami loengul. Pärast mida kutsus tuntud eesti meestearst mind endaga kohvi ja veini jooma.
Öösel koputas mu aknale KK, kes tuli A sünnipäevalt. Jõime koos siidrit (mina) ja õlut (tema) ning vaatasime Youtube`i.
Pühapäeva hommikul kohtusin oma sepast konsultandi TN-ga (aga see pole sotsiaalne, vaid tööasi).
Pühapäeva õhtul käisin V korraldatud performmance`iüritusel EASTis. Ja pärast soomlastest ning ühest hindust koosneva seltskonnaga Kolmes Lõvis.
Esmaspäeval käisin koos sotsioloogist sõbranna M-ga Märzi projektiruumis lesbilis-feministliku legemisgrupi koosviibimisel (aga see on ikka väga otseselt mu artist run space`ide artikliga seotu), pärast käis M mul külas.
Teisipäeval käisin oma endise õppejõu JT filmi esilinastusel **, pärast mida õnnistas mu uut kodu Geikristlaste Kogu asutaja ja tagandatud kirikuõpetaja HN. L filmis seda ning see üritus on samuti natuke mu näitusega seotud.
Kolmapäeval käisid mul külas lapsepõlvesõbranna L (pärast tuli tema mees H), endine kursusekaaslane K (kellega liitus ta itaallasest mees D), K (+I) ja I.
Eile, neljapäeval tutvustas E mulle kurikuulsa (kauge) minevikuga ajakirjanikku K, kes tellis minult oma uude ajakirja intervjuu kunagise Tallinna vene hipi VW-ga.
Jätkub.
* Tundus väga halb, lahkusin pärast esimest 15 minutit.
** Üsna tavaline, enamvähem korralik pealtnäha tudengi-lühifilm halvavõitu näitlemisega.
Laupäeval käisin, nagu ma piletilt lugeda võin, Von Krahli akadeemias loeng/etendusel "Gender Euphoria" (Norra)* ja professor Alan Giami loengul. Pärast mida kutsus tuntud eesti meestearst mind endaga kohvi ja veini jooma.
Öösel koputas mu aknale KK, kes tuli A sünnipäevalt. Jõime koos siidrit (mina) ja õlut (tema) ning vaatasime Youtube`i.
Pühapäeva hommikul kohtusin oma sepast konsultandi TN-ga (aga see pole sotsiaalne, vaid tööasi).
Pühapäeva õhtul käisin V korraldatud performmance`iüritusel EASTis. Ja pärast soomlastest ning ühest hindust koosneva seltskonnaga Kolmes Lõvis.
Esmaspäeval käisin koos sotsioloogist sõbranna M-ga Märzi projektiruumis lesbilis-feministliku legemisgrupi koosviibimisel (aga see on ikka väga otseselt mu artist run space`ide artikliga seotu), pärast käis M mul külas.
Teisipäeval käisin oma endise õppejõu JT filmi esilinastusel **, pärast mida õnnistas mu uut kodu Geikristlaste Kogu asutaja ja tagandatud kirikuõpetaja HN. L filmis seda ning see üritus on samuti natuke mu näitusega seotud.
Kolmapäeval käisid mul külas lapsepõlvesõbranna L (pärast tuli tema mees H), endine kursusekaaslane K (kellega liitus ta itaallasest mees D), K (+I) ja I.
Eile, neljapäeval tutvustas E mulle kurikuulsa (kauge) minevikuga ajakirjanikku K, kes tellis minult oma uude ajakirja intervjuu kunagise Tallinna vene hipi VW-ga.
Jätkub.
* Tundus väga halb, lahkusin pärast esimest 15 minutit.
** Üsna tavaline, enamvähem korralik pealtnäha tudengi-lühifilm halvavõitu näitlemisega.
reede, oktoober 15, 2010
Vastukaja
Helistab I, sõbranna M mees. "Lugesin üle tüki aja Delfit..." ja ma juba tean, millest juttu tuleb. "Mina sinu asemel ostaksin endale pipargaasi ja noa, mis hästi lõikab!" I räägib kommentaaridest, mida ta luges, teistest homovastastest artiklitest, millega ta samuti tutvus, nende kommentaaridest ja natsifluidumist, mida ta tajuvat. Martin Helme jüngritest ning sellest, et selle mehe nime ei tasu küll suhu võtta.
Aasta tagasi tõi I Konteinerisse oma aeguma kippuvad jahu-ja riisivarud, mida ta, nagu ta seda nimetab, doomsday` puhuks kogub. Kuivained, kümned liitrid vett ja bensiin tema Kalamaja kodu keldris, samuti mitu korda harjutatud alternatiivne route tema perekonna suvekoju. Selleks puhuks, kui on aset leidnud katastroof (ükskõik, mis laadi) ja Tallinnast põgenevad paanikas inimesed on ummistanud kõik suuremad maanteed.
Mõnikord tundub mulle, et I on meie tsivilisatsiooni, nagu me seda tunneme, peatses hävingus ikka päris kindel.
Aasta tagasi tõi I Konteinerisse oma aeguma kippuvad jahu-ja riisivarud, mida ta, nagu ta seda nimetab, doomsday` puhuks kogub. Kuivained, kümned liitrid vett ja bensiin tema Kalamaja kodu keldris, samuti mitu korda harjutatud alternatiivne route tema perekonna suvekoju. Selleks puhuks, kui on aset leidnud katastroof (ükskõik, mis laadi) ja Tallinnast põgenevad paanikas inimesed on ummistanud kõik suuremad maanteed.
Mõnikord tundub mulle, et I on meie tsivilisatsiooni, nagu me seda tunneme, peatses hävingus ikka päris kindel.
Lõpuks ometi -- kirjutasin ammuküsitud homoteemalise artikli. Täna Delfis.
Sandra Jõgeva: Saatana sigitised meie pühal kristlikul kodumaal
Sandra Jõgeva, kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator, www.DELFI.ee
15. oktoober 2010 04:00
Viimasel ajal on hoogustunud avalik diskussioon seoses samasooliste õigusega legaliseeritud kooselule, aga samuti kampaaniaga “Erinevus rikastab” ja Geikristlaste Kogu skandaaliga.
Meediasse on ilmunud mitmeid homoseksuaalide (loe: geide, loe: omasooiharate, loe: pederastide – vali oma veendumustele ja maailmavaatele sobivaim väljend) vastaseid arvamusavaldusi. Neid on avaldanud peavoolumeedia väljaanded ning need on pannud mind, kõigest hoolimata seni omasoolembeste võitluste suhtes leebet ükskõiksust tundnud inimest, mõtlema, et varsti võtan ise vikerkaarelipu kätte ja astun sellega keset Viru tänavat või Narva maanteed.
Niivõrd tagurlikud, silmakirjalikud ja uskumatult religioossed on olnud need arvamused. Jätab mulje, et need esseed ja kolumnid on kirjutatud Ameerika Ühendriikide piiblivööndis, mõnes Utah' kolkas, kus kõik väikelinna elanikud valivad republikaane, on loomulikult käinud pühapäevakoolis ja korraldavad oma tagaaias bake sale'e ega ole kuulnudki kusagil Vanas Maailmas asuvast Eesti Vabariigist. Mis on Euroopa liidus HIVi levikuga absoluutsel esikohal; mis on kõige vähem usklik kõigist Euroopa liidu liikmesriikidest; kus on märkimisväärne hulk üksikemasid.
Isegi meie praegune president jättis maha oma “vana” naise ja perekonna, leides endale noorema elukaaslase, meie praeguse esileedi. Kõik järgnev pärineb Statistikaameti elektroonilistest infobaasidest ja peegeldab seisu aastal 2009: 1000 elaniku kohta on meil 4 abielu ja 2,38 lahutust; abortide arv 100 elussünni kohta on 61,5. Ning last, but not least: 9328 elussündi väljaspool abielu ja 6435 elussündi abieludest. Mida see tähendab: rõhuv enamus lastest sünnib Eesti Vabariigis väljaspool abielu, olgu see mehe ja naise vahel sõlmitud liit siis kristlik või ilmalik.
See kõik kokku ei jäta just muljet kõrgest ühiskondlikust moraalist, vankumatult hinnas pereväärtustest ega laitmatutest kristlikest elukommetest, kas pole? Mis ei peegeldu just vastu Toivo Tänavsuu (Eesti Ekspressi ajakirjanik ja kristlane, nagu teda formuleeritakse) hiljutisest artiklist pealkirjaga “Aga kui minu tütar abiellub oma sõbrannaga?” (Eesti Päevaleht, 11. oktoober 2010): ”Abielu on püha liit mehe ja naise vahel! Selle tarkuse annan oma tütardele varakult kaasa ja terve ühiskonna peremudelit tutvustab neile ka kiriku pühapäevakool.”
Ja natukese aja pärast sealsamas: “EL-i raha toel ette võetud „inimõiguste ja sallivuse” kampaania ajab häbematult segi mitu erinevat ja vastanduvat terminit, toetab armastuse mõiste jätkuvat devalvatsiooni. Tagajärjeks on häma, millest paljud aru ei saa. Ei usu, et Euroopast saaks raha näiteks tubaka, alkoholi või ekstreemse nudismi propageerimiseks. Ometi on kõigi nende tõekspidamiste ja nendega kaasnevate nähtuste, sealhulgas homoseksualismi tulem sama: õõnestamine, allakäik ja häving.” Tänavsuu jätkab: “Mina armusin oma abikaasasse üheksa aasta eest, kuid otsuse teda igavesti armastada, tulgu mis tuleb, tegin alles altari ees viie aasta eest.”
Seda lugedes tekib tahtmine vahele hõigata: “Sina, Toivo Tänavsuu, elasid oma naisega neli aastat patuelu? Äkki on isegi teie lapsed väljaspool abielu sündinud sohilapsed?” Ilmselgelt ei lähe seadustamata kooselu traditsiooniliste kristlike moraalinormidega kokku – peaaegu sama vähe kui meest armastav mees või naist armastav naine.
“Homoseksuaalsus on patt!”, ütles Toivo Tänavsuu saates “Vabariigi kodanikud” 12. oktoobril 2010. Ei tundu just tugeva argumendina nii vähekristlikus riigis kui Eestis, kus isegi inimest, kes käib igal pühapäeval kirikus, peab ühiskonna valdav enamus peaaegu et usuhulluks. Tänavsuuga homoküsimustes samas paadis istuv saatekaaslane, tuntud ultrakonservatiiv Martin Helme kasutas sealsamas endaleiutatud uudissõna “tolerastia”. Samuti nimetati moslemeid ja geisid "värdjateks".
Religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar õigustab oma mitmeid homoteemalisi sallimatuid kirjutisi 29. septembri 2009 Postimehes järgmiselt: “On olemas mõiste nagu pärilikud haigused. Me ei vihka inimesi, kes põevad pärilikkusest tingitud skisofreeniat, suhkrutõbe või maohaavu. Hooliv kaastunne on võimalik suhtumisviis ka homodesse. /---/ Need, kes ei õigusta homoseksualismi, ei vihka tingimata homosid.”
Oma 3. juunil 2010 Delfis avaldatud arvamusartiklis “Homoideoloogiast parempoolselt” paljastab Lehtsaar aga juba seda, mida ta nimetab “homoideoloogia turundusplaaniks” – ülemaailmset geide vandenõud. Ei saa ta mööda ka demagoogiaklassikaks muutunud väitest, et suhtudes tolerantselt geidesse, sallime varsti ka pedofiile. Omamoodi sekundeerib sellele Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Mikk Salu, kes oma 6. augustil 2010 EPLis ilmunud artiklis “Kaks argumenti samasooliste abielu vastu” põhjendab oma ideoloogilist positsiooni nähtusega, mida nimetatakse intuitiivseks moraaliotsustuseks. Salu omakorda võrdleb homoseksuaalsust insestiga.
Eesti Vabariik on oma olemuselt ilmalik riik, kus lisaks sellele, et riik on kirikust lahutatud, ei mängi religioonist tingitud argumendid seadusloomes pea mingisugust rolli. Piisab sellest, kui võrrelda Eestit katoliiklike Iirimaa või Poolaga. Seda kummastavam on äkki esile kerkinud “arvamusliidrid”, kes rõhuvad “traditsioonilistele väärtustele” segamini “loodusseaduste” ja piiblitsitaatidega. Ja need tagurlikud tekstid ei ilmu mitte ainult nende tegelaste blogidesse (siinkohal vt ka: Varro Vooglaid!), vaid neid avaldatakse arvamusartiklitena juhtivates väljaannetes. Vähemalt mina olen sellise ideoloogilise kampaania tagajärjel geidesse tunduvalt empaatilisemalt suhtuma hakanud. Eeldan, et ma pole ainus.
P.S. Kui olin selle artikli kirjutamise lõpetanud, avastasin, et samal päeval lisandus homovastaste “filosoofide” ridadesse veel üks: Kalle Muuli, Postimehe peatoimetaja asetäitja (arvamusartikkel pealkirjaga “Poeg tanu alla”, Postimees, 14. oktoober 2010). Muuli jaoks on kõik lihtne: meestevaheline abielu pole Eestis seni legaalne, seega õhutab loosung “Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?” tänavaplakatil korralikke kodanikke seaduserikkumisele. “Seadus on vanem kui meie, õpetas mu vanaema. Samasugust seaduskuulekust peaksime õpetama ka oma lastele ja eriti just neile, kes tahavad seadusele läbi sõrmede vaadata,” arutleb Muuli. Lihtne elu, pole midagi öelda.
Sandra Jõgeva, kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator, www.DELFI.ee
15. oktoober 2010 04:00
Viimasel ajal on hoogustunud avalik diskussioon seoses samasooliste õigusega legaliseeritud kooselule, aga samuti kampaaniaga “Erinevus rikastab” ja Geikristlaste Kogu skandaaliga.
Meediasse on ilmunud mitmeid homoseksuaalide (loe: geide, loe: omasooiharate, loe: pederastide – vali oma veendumustele ja maailmavaatele sobivaim väljend) vastaseid arvamusavaldusi. Neid on avaldanud peavoolumeedia väljaanded ning need on pannud mind, kõigest hoolimata seni omasoolembeste võitluste suhtes leebet ükskõiksust tundnud inimest, mõtlema, et varsti võtan ise vikerkaarelipu kätte ja astun sellega keset Viru tänavat või Narva maanteed.
Niivõrd tagurlikud, silmakirjalikud ja uskumatult religioossed on olnud need arvamused. Jätab mulje, et need esseed ja kolumnid on kirjutatud Ameerika Ühendriikide piiblivööndis, mõnes Utah' kolkas, kus kõik väikelinna elanikud valivad republikaane, on loomulikult käinud pühapäevakoolis ja korraldavad oma tagaaias bake sale'e ega ole kuulnudki kusagil Vanas Maailmas asuvast Eesti Vabariigist. Mis on Euroopa liidus HIVi levikuga absoluutsel esikohal; mis on kõige vähem usklik kõigist Euroopa liidu liikmesriikidest; kus on märkimisväärne hulk üksikemasid.
Isegi meie praegune president jättis maha oma “vana” naise ja perekonna, leides endale noorema elukaaslase, meie praeguse esileedi. Kõik järgnev pärineb Statistikaameti elektroonilistest infobaasidest ja peegeldab seisu aastal 2009: 1000 elaniku kohta on meil 4 abielu ja 2,38 lahutust; abortide arv 100 elussünni kohta on 61,5. Ning last, but not least: 9328 elussündi väljaspool abielu ja 6435 elussündi abieludest. Mida see tähendab: rõhuv enamus lastest sünnib Eesti Vabariigis väljaspool abielu, olgu see mehe ja naise vahel sõlmitud liit siis kristlik või ilmalik.
See kõik kokku ei jäta just muljet kõrgest ühiskondlikust moraalist, vankumatult hinnas pereväärtustest ega laitmatutest kristlikest elukommetest, kas pole? Mis ei peegeldu just vastu Toivo Tänavsuu (Eesti Ekspressi ajakirjanik ja kristlane, nagu teda formuleeritakse) hiljutisest artiklist pealkirjaga “Aga kui minu tütar abiellub oma sõbrannaga?” (Eesti Päevaleht, 11. oktoober 2010): ”Abielu on püha liit mehe ja naise vahel! Selle tarkuse annan oma tütardele varakult kaasa ja terve ühiskonna peremudelit tutvustab neile ka kiriku pühapäevakool.”
Ja natukese aja pärast sealsamas: “EL-i raha toel ette võetud „inimõiguste ja sallivuse” kampaania ajab häbematult segi mitu erinevat ja vastanduvat terminit, toetab armastuse mõiste jätkuvat devalvatsiooni. Tagajärjeks on häma, millest paljud aru ei saa. Ei usu, et Euroopast saaks raha näiteks tubaka, alkoholi või ekstreemse nudismi propageerimiseks. Ometi on kõigi nende tõekspidamiste ja nendega kaasnevate nähtuste, sealhulgas homoseksualismi tulem sama: õõnestamine, allakäik ja häving.” Tänavsuu jätkab: “Mina armusin oma abikaasasse üheksa aasta eest, kuid otsuse teda igavesti armastada, tulgu mis tuleb, tegin alles altari ees viie aasta eest.”
Seda lugedes tekib tahtmine vahele hõigata: “Sina, Toivo Tänavsuu, elasid oma naisega neli aastat patuelu? Äkki on isegi teie lapsed väljaspool abielu sündinud sohilapsed?” Ilmselgelt ei lähe seadustamata kooselu traditsiooniliste kristlike moraalinormidega kokku – peaaegu sama vähe kui meest armastav mees või naist armastav naine.
“Homoseksuaalsus on patt!”, ütles Toivo Tänavsuu saates “Vabariigi kodanikud” 12. oktoobril 2010. Ei tundu just tugeva argumendina nii vähekristlikus riigis kui Eestis, kus isegi inimest, kes käib igal pühapäeval kirikus, peab ühiskonna valdav enamus peaaegu et usuhulluks. Tänavsuuga homoküsimustes samas paadis istuv saatekaaslane, tuntud ultrakonservatiiv Martin Helme kasutas sealsamas endaleiutatud uudissõna “tolerastia”. Samuti nimetati moslemeid ja geisid "värdjateks".
Religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar õigustab oma mitmeid homoteemalisi sallimatuid kirjutisi 29. septembri 2009 Postimehes järgmiselt: “On olemas mõiste nagu pärilikud haigused. Me ei vihka inimesi, kes põevad pärilikkusest tingitud skisofreeniat, suhkrutõbe või maohaavu. Hooliv kaastunne on võimalik suhtumisviis ka homodesse. /---/ Need, kes ei õigusta homoseksualismi, ei vihka tingimata homosid.”
Oma 3. juunil 2010 Delfis avaldatud arvamusartiklis “Homoideoloogiast parempoolselt” paljastab Lehtsaar aga juba seda, mida ta nimetab “homoideoloogia turundusplaaniks” – ülemaailmset geide vandenõud. Ei saa ta mööda ka demagoogiaklassikaks muutunud väitest, et suhtudes tolerantselt geidesse, sallime varsti ka pedofiile. Omamoodi sekundeerib sellele Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Mikk Salu, kes oma 6. augustil 2010 EPLis ilmunud artiklis “Kaks argumenti samasooliste abielu vastu” põhjendab oma ideoloogilist positsiooni nähtusega, mida nimetatakse intuitiivseks moraaliotsustuseks. Salu omakorda võrdleb homoseksuaalsust insestiga.
Eesti Vabariik on oma olemuselt ilmalik riik, kus lisaks sellele, et riik on kirikust lahutatud, ei mängi religioonist tingitud argumendid seadusloomes pea mingisugust rolli. Piisab sellest, kui võrrelda Eestit katoliiklike Iirimaa või Poolaga. Seda kummastavam on äkki esile kerkinud “arvamusliidrid”, kes rõhuvad “traditsioonilistele väärtustele” segamini “loodusseaduste” ja piiblitsitaatidega. Ja need tagurlikud tekstid ei ilmu mitte ainult nende tegelaste blogidesse (siinkohal vt ka: Varro Vooglaid!), vaid neid avaldatakse arvamusartiklitena juhtivates väljaannetes. Vähemalt mina olen sellise ideoloogilise kampaania tagajärjel geidesse tunduvalt empaatilisemalt suhtuma hakanud. Eeldan, et ma pole ainus.
P.S. Kui olin selle artikli kirjutamise lõpetanud, avastasin, et samal päeval lisandus homovastaste “filosoofide” ridadesse veel üks: Kalle Muuli, Postimehe peatoimetaja asetäitja (arvamusartikkel pealkirjaga “Poeg tanu alla”, Postimees, 14. oktoober 2010). Muuli jaoks on kõik lihtne: meestevaheline abielu pole Eestis seni legaalne, seega õhutab loosung “Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?” tänavaplakatil korralikke kodanikke seaduserikkumisele. “Seadus on vanem kui meie, õpetas mu vanaema. Samasugust seaduskuulekust peaksime õpetama ka oma lastele ja eriti just neile, kes tahavad seadusele läbi sõrmede vaadata,” arutleb Muuli. Lihtne elu, pole midagi öelda.
Pärast seda
Kuna sisuliselt veetsin päeva artikliga -- kuidagiviisi tundsin tavalisest suuremat vastutust, siis pärast seda otsustasin E-le eile laenatud ehted tagasi viia, pärast mida läksin läbi Solarise keskusest. Ostsin just müügile tulnud Aigi Vahingu raamatu -- ja ma olen selle story`ga kursis, kuna võitsin paar kuud tagasi "Seksi ja linna" kolumnikonkursist osa võttes ajakirja Anne & Stiil aastatellimuse. Nüüd on kell kaks öösel ja ma olen Vahingu debüütromaaniga lõpetanud. Järjekordne üleshaibitud naistekas, mis osutus tegelikult lihtsalt heaks raamatuks. On sügav ja aus ja jälgitav ja mingil määral uudsest valdkonnast vähemalt eesti kirjanduses.
Esmakordselt tulin oma uude koju taksoga, sest vihma oli vahepal kallama hakanud ning avastasin, et see ei tule vähemalt tipptunnil sugugi odavam kui taksosõit Nõmme teele oli. Ja mu 19. sajandi laoruumide seinad on niivõrd paksud, et suurest tormist loen ma ainult Postimehe uudistest.
Esmakordselt tulin oma uude koju taksoga, sest vihma oli vahepal kallama hakanud ning avastasin, et see ei tule vähemalt tipptunnil sugugi odavam kui taksosõit Nõmme teele oli. Ja mu 19. sajandi laoruumide seinad on niivõrd paksud, et suurest tormist loen ma ainult Postimehe uudistest.
neljapäev, oktoober 14, 2010
1. võttepäev
Päev algab pildistamisega vanalinnas. T (maalikunstnik ja disainer) on fotograaf, E korteris teen tema profikosmeetikaga meiki ja siis külmetan tänaval, kus päike läheb just pilve taha ja kõik jääb liiga tume. Näen päästvat valguslaiku Pühavaimu tänava alguses. See osutub kinoprozhektoriks, millest on palju abi. Võttegrupp sätib alles oma asju, meie oma pildistamisega ei sega kedagi ning abivalmis filmimees laseb omal algatusel masinast tossu. Turistid pildistavad omakorda meid. Ja Pühavaimu tänaval jalutavad eemal mundris sõdurid.
Fotod on näituse jaoks ning Delfisse. Tahan aegajalt oma portreefotot seal vahetada.
Nüüd ootangi, et T viimase mu aparaadist kätte saaks, et pilt koos just valmis saanud artikliga homoabielude vastastest ning nende argumentidest Delfisse saata.
Tund aega hiljem: vahepeal olen K-le telefonis kurtnud, et mul pole piisavalt raha, ühtlasi on minuga ühendust võtnud noor luuletaja ja lavastajatudeng A, kes tuleb mu käest sado-maso-aksessuaare laenama. Samuti pakub Canoni USB-juhet laenuks tuttav M ning ma pean sellele järele minema. Kesklinnas elamise võlud -- logistika on ütlemata lihtne.
Ühtlasi kirjutan oma artiklile lõpu, sest on lisandunud uus homovastane arvamuslugu tänases Postimehes. Ammendamatu materjal.
Aga eilse päeva põhisündmuse kohta esitan autentsed märkmed, vahetult pärast seda tehtud kirjaliku raporti E-le:
Televisiooni tiim otsustas viimasel hetkel viia võtted Polymeri katuseaeda -- kindlasti hea mõte, sest tundus olevat viimaseid ilusaid ja päikesepaistelisi, sooju sügisilmu. Kõik jäid hiljaks, teletöötajatest saatekülalisteni. Grimeerija jäi minu meigiga rahule, aga kui kuulis, et see sai tehtud juba kell pool üheksa hommikul, haaras kähku puudri järele. Päike paistis silma, saatekülalised (MK, TM, ML, MP) tahtsid kõik endale päikseprillid ette panna, mida rezhissöör aga neil teha ei lubanud. L jättis enda omad otsustavalt ette ega tahtnud isegi siis prille ära võtta, kui grimeerija oli otsustanud ta nina ikkagi üle puuderdada. "Ei võta neid eest! Ja laiali hõõrun ka!" Ilmselgelt oli ta otsustanud rockstaari-attitude`i säilitada.
Jumal küll, inimesed ei tundu üldse aru saavat, et sellises situatsioonis vastutad mitte ainult enda maine, vaid ka kogu kaasaegse kunsti ning selle õpetamise ja rahastamise eest. ML, Eesti Kunstiakadeemia professor, fotokateedri juhataja, Eesti Vabariiki Veneetsia biennaalil esindanud kunstnik kaitses oma seisukohta, et kunstile ei olegi publikut vaja sõnadega: "Eksperdid otsustavad, maksumaksja maksab kõik kinni ja ei kögise!" Ta ründas MK sotsiaalset kunsti kritiseerivat artiklit mitu korda järgmiselt: "Teil seal Pärnus..." L rääkis pidevalt ja kisas inimestele vahele, sama tegi T. Ma pole varem saadet teinud, aga olen kindel, et kohti, kus üks inimene hakkab domineeridapüüdvalt teise jutule peale rääkima ega kavatsegi peatuda, ei saa lihtsalt kasutada. Niimoodi tehes sa ei tühista mitte ainult oma vestluspartneri sõnumi, vaid ka enda oma. Kui talle seda ütlesin, vastas L: "Aga sa pead seda ette teadma, et kui ML saatesse kutsud, siis ta mölisebki ja räägib vahetpidamata!". T rääkis ka, et kui inimesed kaasaegsest kunstist aru ei saa, on nad ise rumalad ja tõi näiteks sümfooniaorkestri dirigendi, kes selle peale, kui ütled, et ei saa mängitavast muusikast aru, ütleb sulle, et ise oled loll, mine õpi ja arene. Mille peale ütlesin mina, et selles vahe ongi: kunsti positsioon on näiteks muusika omast niipalju madalamaks muutunud, et keegi ei julge öelda, et kuna tema ei saa Arvo Pärdist aru, ei kõlba see kuhugi. Selle peale hüüdis L vahele: "Aga mina julgen! Minu arust on Pärt jama!"
Nagu M kommenteeris, oli hea see, et oli olemas selgelt väljajoonistunud paha tegelane. Ta ise oli vestlusringis väga hea, olles vist isegi sisemiselt kõige kindlam selles, mida ta rääkis. M jäi rahulikuks, viisakas ning tegelikult võttis L mitu korda vahele. Ausalt öeldes, osava montaazhiga võiks kergesti saavutada selle, et inimesed mõtlevad, kas tuleks äkki kunsti ja EKA rahastamine üldse ära lõpetada. M-gi ütles pärast võtet, kui koos Kalamajja tulime: "Kunstiakadeemias saab positsioone vist lõdvalt kätte."
Peatoimetaja ütles, et temal oli huvitav ning et nüüd on üks kolmandik tööst tehtud. Edasi tuleb toimetamine ja montaazh.
Aitäh kõrvarõngaste laenamise, meigi ja stilistiliste nõuannete eest. Punaseid saapaid, mida soovitasid ja mis lasin ära parandada, ei olnud vist näha, pükskostüümi varjas osaliselt sel päeval seljas olnud must villane jakk, samas jätsin sinu tehtud kindad kätte.
Nüüd tunnen end emotsionaalselt üsna väsinud ja tühjana, tunnen, et mingi arvamusartikli jaoks küll täna jõudu pole. Olin pärast Polymeri jõudmist j enne võttegrupi saabumist ikka päris ärevuses. Täitsa läbi võttis see kõik. Aga õpetlik oli ka -- polnud aimugi, et täiskasvanud inimesed niimoodi üksteisest üle karjuma hakkavad, justkui oleksid nad sõbraga reede õhtul viinapudeli taga. Edaspidi loen neile sõnad peale.
Ja teine, E vastuse peale:
Noh, algul teatas küll rezhissöör, et räägitakse ükshaaval. Lisaks on ML koos MK-ga kunagi koos kunstisaateid teinud ja peaks neid asju teadma. Ta ilmselgelt on veendunud, et need reeglid tema kui superstaari ja guru kohta ei kehti. Põhiline probleem oli, et L ja TM ei suutnud end end niipalju vaos hoida, et mitte oma ideoloogilisele vastasele (MK-le niisiis) vahele karjuda. Lisaks lihtsalt teise jutule peale rääkimisele olid levinud karjatused nagu : "Demagoogia!", "Populism!", "Loll jutt!" ja "Kas sa süüdistad mind korruptsioonis?!?!" Mille peale MK reageeris kiiresti: "Selles ka." T hakkas ühe mu küsimuse peale naerma ja ütles: "Ma arvan, et kõik teavad, et Sandra oli kunagi mu parim sõbranna...", viies kõik kähku isiklikule pinnale.
Üldiselt ei saa keegi öelda, et saade poleks olnud kirglik. Arvan, et tegin saatekülaliste näol õige valiku.
P.S. ML saabus, seljas kitarr. Ta on nüüd, 42-aastaselt, hakanud kitarri õppima, et bändi teha.
Fotod on näituse jaoks ning Delfisse. Tahan aegajalt oma portreefotot seal vahetada.
Nüüd ootangi, et T viimase mu aparaadist kätte saaks, et pilt koos just valmis saanud artikliga homoabielude vastastest ning nende argumentidest Delfisse saata.
Tund aega hiljem: vahepeal olen K-le telefonis kurtnud, et mul pole piisavalt raha, ühtlasi on minuga ühendust võtnud noor luuletaja ja lavastajatudeng A, kes tuleb mu käest sado-maso-aksessuaare laenama. Samuti pakub Canoni USB-juhet laenuks tuttav M ning ma pean sellele järele minema. Kesklinnas elamise võlud -- logistika on ütlemata lihtne.
Ühtlasi kirjutan oma artiklile lõpu, sest on lisandunud uus homovastane arvamuslugu tänases Postimehes. Ammendamatu materjal.
Aga eilse päeva põhisündmuse kohta esitan autentsed märkmed, vahetult pärast seda tehtud kirjaliku raporti E-le:
Televisiooni tiim otsustas viimasel hetkel viia võtted Polymeri katuseaeda -- kindlasti hea mõte, sest tundus olevat viimaseid ilusaid ja päikesepaistelisi, sooju sügisilmu. Kõik jäid hiljaks, teletöötajatest saatekülalisteni. Grimeerija jäi minu meigiga rahule, aga kui kuulis, et see sai tehtud juba kell pool üheksa hommikul, haaras kähku puudri järele. Päike paistis silma, saatekülalised (MK, TM, ML, MP) tahtsid kõik endale päikseprillid ette panna, mida rezhissöör aga neil teha ei lubanud. L jättis enda omad otsustavalt ette ega tahtnud isegi siis prille ära võtta, kui grimeerija oli otsustanud ta nina ikkagi üle puuderdada. "Ei võta neid eest! Ja laiali hõõrun ka!" Ilmselgelt oli ta otsustanud rockstaari-attitude`i säilitada.
Jumal küll, inimesed ei tundu üldse aru saavat, et sellises situatsioonis vastutad mitte ainult enda maine, vaid ka kogu kaasaegse kunsti ning selle õpetamise ja rahastamise eest. ML, Eesti Kunstiakadeemia professor, fotokateedri juhataja, Eesti Vabariiki Veneetsia biennaalil esindanud kunstnik kaitses oma seisukohta, et kunstile ei olegi publikut vaja sõnadega: "Eksperdid otsustavad, maksumaksja maksab kõik kinni ja ei kögise!" Ta ründas MK sotsiaalset kunsti kritiseerivat artiklit mitu korda järgmiselt: "Teil seal Pärnus..." L rääkis pidevalt ja kisas inimestele vahele, sama tegi T. Ma pole varem saadet teinud, aga olen kindel, et kohti, kus üks inimene hakkab domineeridapüüdvalt teise jutule peale rääkima ega kavatsegi peatuda, ei saa lihtsalt kasutada. Niimoodi tehes sa ei tühista mitte ainult oma vestluspartneri sõnumi, vaid ka enda oma. Kui talle seda ütlesin, vastas L: "Aga sa pead seda ette teadma, et kui ML saatesse kutsud, siis ta mölisebki ja räägib vahetpidamata!". T rääkis ka, et kui inimesed kaasaegsest kunstist aru ei saa, on nad ise rumalad ja tõi näiteks sümfooniaorkestri dirigendi, kes selle peale, kui ütled, et ei saa mängitavast muusikast aru, ütleb sulle, et ise oled loll, mine õpi ja arene. Mille peale ütlesin mina, et selles vahe ongi: kunsti positsioon on näiteks muusika omast niipalju madalamaks muutunud, et keegi ei julge öelda, et kuna tema ei saa Arvo Pärdist aru, ei kõlba see kuhugi. Selle peale hüüdis L vahele: "Aga mina julgen! Minu arust on Pärt jama!"
Nagu M kommenteeris, oli hea see, et oli olemas selgelt väljajoonistunud paha tegelane. Ta ise oli vestlusringis väga hea, olles vist isegi sisemiselt kõige kindlam selles, mida ta rääkis. M jäi rahulikuks, viisakas ning tegelikult võttis L mitu korda vahele. Ausalt öeldes, osava montaazhiga võiks kergesti saavutada selle, et inimesed mõtlevad, kas tuleks äkki kunsti ja EKA rahastamine üldse ära lõpetada. M-gi ütles pärast võtet, kui koos Kalamajja tulime: "Kunstiakadeemias saab positsioone vist lõdvalt kätte."
Peatoimetaja ütles, et temal oli huvitav ning et nüüd on üks kolmandik tööst tehtud. Edasi tuleb toimetamine ja montaazh.
Aitäh kõrvarõngaste laenamise, meigi ja stilistiliste nõuannete eest. Punaseid saapaid, mida soovitasid ja mis lasin ära parandada, ei olnud vist näha, pükskostüümi varjas osaliselt sel päeval seljas olnud must villane jakk, samas jätsin sinu tehtud kindad kätte.
Nüüd tunnen end emotsionaalselt üsna väsinud ja tühjana, tunnen, et mingi arvamusartikli jaoks küll täna jõudu pole. Olin pärast Polymeri jõudmist j enne võttegrupi saabumist ikka päris ärevuses. Täitsa läbi võttis see kõik. Aga õpetlik oli ka -- polnud aimugi, et täiskasvanud inimesed niimoodi üksteisest üle karjuma hakkavad, justkui oleksid nad sõbraga reede õhtul viinapudeli taga. Edaspidi loen neile sõnad peale.
Ja teine, E vastuse peale:
Noh, algul teatas küll rezhissöör, et räägitakse ükshaaval. Lisaks on ML koos MK-ga kunagi koos kunstisaateid teinud ja peaks neid asju teadma. Ta ilmselgelt on veendunud, et need reeglid tema kui superstaari ja guru kohta ei kehti. Põhiline probleem oli, et L ja TM ei suutnud end end niipalju vaos hoida, et mitte oma ideoloogilisele vastasele (MK-le niisiis) vahele karjuda. Lisaks lihtsalt teise jutule peale rääkimisele olid levinud karjatused nagu : "Demagoogia!", "Populism!", "Loll jutt!" ja "Kas sa süüdistad mind korruptsioonis?!?!" Mille peale MK reageeris kiiresti: "Selles ka." T hakkas ühe mu küsimuse peale naerma ja ütles: "Ma arvan, et kõik teavad, et Sandra oli kunagi mu parim sõbranna...", viies kõik kähku isiklikule pinnale.
Üldiselt ei saa keegi öelda, et saade poleks olnud kirglik. Arvan, et tegin saatekülaliste näol õige valiku.
P.S. ML saabus, seljas kitarr. Ta on nüüd, 42-aastaselt, hakanud kitarri õppima, et bändi teha.
teisipäev, oktoober 12, 2010
Ettevalmistused homseks
Mu isiklik stilist homse projekti jaoks (E, üldiselt teeb seda tööd internatsionaalselt ja transglobaalselt) tuleb kohe siia. Veel üks vanalinnale nii lähedal elamise eeliseid.
Tellimine:
Postitused (Atom)