Kaks linna

Ütlen kohe alguses ära, et varastasin selle pealkirja Harri Sirolalt. Traagilise saatusega (hüppas rongi alla) Soome kirjaniku romaani tegevus toimub 1980ndate Tallinna undergroundis, kus tegutsevad kahtlased aferistid, Viru ärikad, prostituudid, Soome kirjanikud ning mille peategelased on vennad Urbid, kellest ühte, sellesse kiilakasse, on Sirola ilmselgelt platooniliselt, latentselt ja homoseksuaalselt armunud. See vend Urb elab Tallinna öös seal raamatus ning ta on kirjutatud võimalikult karismaatiliseks tegelaseks. Ta on äärmiselt vabameelne, mis väljendub karjas naistes, keda ta on alati valmis sõpradega jagama. Lisaks on "Kahe linna" vend Urb alati valmis jooksma alasti Soome lahte ujuma või puid kallistama. Ka on tal igaks elujuhtumiks varuks mõni zen-mõttetera ning "loomulikult" usub ta horoskoopidesse. Ta jõuab Sirola romaanis nii Siberi vangilaagrisse, hullumajja (kus ta võidab kaaspatsientide südamed, lauldes: "I am the citizen of sun / Dun dun dun") ja hukkub siis lõpuks Soome lahel, püüdes kummipaadiga üle piiri saada.
Kui nüüd aus olla, siis ma enne selle raamatu lugemist ei teadnudki, mida metafoor "puid kallistama" tähendab.
Väga lühidalt asjad kokku võttes: "Kahe linna" Tallinnas elavad lahedad inimesed ning siin on naljakas, kohati jabur ja põnev.
Helsingis ei toimu sisuliselt mitte midagi.

Ja nüüd --- kolmkümmend aastat hiljem. Käisin Helsingis Eesti kunstile pühendatatud kunstifestivalil nimega ESTOMANIA. Kuraator Tallinnas ja Helsingis elav kunstnik Johanna Sipilä. Festival toimus kahel päeval paaris galeriis Helsingi kesklinnas, pargis Kallios ning ühes klubis sealsamas. Lähen esialgse plaani kohaselt ainult avamisteks ja perfokateks, aga vanaemalik Soome seitsmekümneaastane perfokakunstnik Inari Virmakoski, kelle korteris ööbin, palub tulla üks õhtu varem -- ta sõidab nimelt juba ärgmisel varahommikul Norrasse. Kohtun I-ga Senaattitoril, kuhu jõudmiseks pean korra kohalikelt teed küsima. Mulle jõuab kohale, et ma ei tunne Soome pealinna tegelikult üldse. Välja arvatud väga väike tükike absoluutset kesklinna. Ma käin Helsingis tegelikult äärmiselt harva. Viimastel aastatel liikusin siit läbi eelmise aasta juunis Mänttässe sõites, enne seda 2010.a. suvel, kui käisin kusagil Kesk-Soomes debüütkirjanike seminaril, kuhu mind kutsuti. 2009. detsembris veetsin Helsingis paar tundi lennujaamas minnes New Yorki, et sealt jõuda Miami kunstimessile. 2006.a. suvel aga käisime aga K ja tema mehe R-ga Olümpiastaadionil Billy Idoli kontserdil... Ah jaa, 2008.a.juunis toimus Diverse Universe vist Poris ning ka sinna pidi jõudma läbi Helsingi. Ausalt öeldes pole ka mingi ime, et see linn on mulle igas mõttes võõras.
Ja mina talle ka. Laevalt linna poole jalutades märkan enda ees sammuvat lesbipaari beebiga. Ühel naistest on sääremarjadele tätoveeritud koledad multikategelased, midagi nagu karvased muumitrollid. "Kuradi koledad lesbid, minge kappi tagasi või pange vähemalt pikad püksid jalga!", taban end mõttelt, enne kui mulle meenub, et Eestis olen ma tuntud kui vähemuste õiguste eest võitleja ning feminist, kelle allkiri paluti koos 40 valitud kohaliku kuulsusega samasooliste partnerlusseadust nõutavale petitsioonile...
Samal hetkel kuulen põlastavat naeru. Need on kõrvalasuval ehitusplatsil ametis olevad soome ehitustöölised. Kuulen midagi sellist, et eesti lits tuli Tallinna laevaga Helsingisse tööle. Ma olen sellel päeval end eriti korralikult riidesse pannud, sest kohtusin hommikul Polymeris koos T-ga Pariisi perfokafestivali tüübiga ning käisin pärast seda Tallinna TV-st läbi. Mul pole isegi meiki. Ma ei näe välja nagu modell või strippar. Ma pole piisavalt noorgi. Samas meenub magistratuuriaeg, kui käisime kogu kursusega ühe Tallinna bordelli sisekujundust üle vaatamas, et sinna sobivaid pilte maalida. See võimalik tööots tuli kuidagi meile EKA-s esinemas käinud pornoteatri kaudu. Ka "päris" prostituudid polnud kõik 20-aastased ega modellivälimusega. Vahet pole -- see ehitustööliste hirnumine on solvav. Juba tunnen end puudutatuna. Ma kannan peaaegu põlvini ulatuvat avarat 1920ndate stiilis oliivirohelist siidkleiti ning selle peale korralikku õrna triibuga pikka pintsakut. Mul on üsna keerulise mustriga võrksukad ja mitte ülearu kõrge kontsaga helesinisest samssnahast Vivian Vau kingad. Seevastu tätoveeritud, maikasid ning shortse kandvatele lesbidele pole neil ehitusmeestel midagi ette heita. Ilmselgelt pole ehitajate näol tegu Eestist Soome tulnud odava tööjõuga...
Hommikul vaatan I ruumika korteri aknast välja ja näen maja ees kaljut. See on otse zenilik hetk -- ma taipan, kust on Kallio linnaosa oma nime saanud. Umbes nii, et asjade nimed ongi nende tähendus. "Kahe linna" peategelane hiilgas selliste mõtteavaldustega pidevalt, võites sellega oma kaaskodanike lugupidamist ning naisi. Pärast raamatu lugemist vaatasin muide Youtube`ist vendade Urbide muusikavideosid. Tüüpiline "näitlejate muusika" -- leidsin.
Selle päeva veedan, kirjutades oma soome-ja ingliskeelse stand up`i teksti. Isegi taksoga galeriisse kohalesõitmise kirjutan sisse. Perfokas läheb hästi. Taksoarve kümneminutilise sõidu eest koos kohaletellimisega -- 30 eurot. Selle sees on ka jootraha.
Teises galeriis väljas olnud Triinu Jürvese ja Villem Jahu installatsioon töötab Soomes imehästi. Autorid on seinale projitseerinud merelained ning sellele ruudukujulisele pinnale seinal kinnitanud tohutu hulga erinevaid plastmassist klaase, kõik täidetud puhta viinaga. Juua võib installatsiooni mustadest kõrtest. Tulemus on publikule ootuspäraselt hukatuslik.Kuus kasti viina.
Ville Kareli perfokas on hea. VK hiilgab oma näitlejameisterlikkuse ja eneseirooniaga ning kõik see on üles ehitatud laulule "Olen suomalainen"/"Sono italiano".
Non Grata perfokas seevastu ei hiilga mitte millegagi. Pigem vastupidi. Seda omakorda kiruvad paljud.
Ma ei viibi seal galeriis ülearu kaua --- väike pind täis süvenevalt purju jäävaid inimesi hakkab ahistavalt mõjuma ja ma lahkun läbi paduvihma.
Kursuseõde maalikateedrist, N, nelja poja ema, tuleb festivali vaatama. R üritab tema käest oma kolm-neli korda küsida, kust saab siin linnast heroiini ja spiidi. Narkootikumid on siin ühiskonnas olemas olnud umbes kolm-nelikümmend aastat kauem kui meil. N ei shokeeru vaid soovitab ühte konkreetset Helsingi tänavat.

Ka järgmise päeva veedan I korteris koos samuti festivalist osa võtva kunstniku K ning tema sõbranna, kriitikuna kaasasoleva J-ga. Õnneks tuleb välja, et park, kus tsirkus esineb, asub siin Kallios I korterist umbes 100 meetri kaugusel. Tsirkus on kohalike parmude ja lastega perede lemmik. Billeneeve teeb ootamatu etteaste, esinedes muude etteastete vahel üheaegselt go-go-tantsijat ning klouni meenutava tegelaskujuna. See on väga lahe. Minu kõrval istuvad kohalikud joodikud on nii temast kui kahest ülejäänud tsirkuses osalevast naisest absoluutselt vaimustuses. Nagu ka meessoost klounidest. Parmud naeravad lakkamatult. "Nyt tulee prankkarit!", korrutavad nad ühe etteaste järel. Minu kõrval istuv K tahab teada, mida see tähendab. Saan teada, et "prankkarit" tähistab kohalikus dialektis tuletõrjet.

Pärast tsirkust lähen trammiga laevale. Ostan nii Iltalehti kui Õhtulehe ja avastan, et esimene tabloid on ikka kõvasti asjalikum. Õhtulehes annavad sensitiivid teada, et inimeste probleemide taga on tõenäoliselt energiavampiirid, tavaliselt lähedased sõbrad või kolleegid. Ainus väljapääs olevat selliste inimestega suhtlemisest otsustavalt loobuda...
Kujutan elavalt ette õnnetuid, üdini õnnetuid eesti maanaisi seda õpetust lugemas. Nad saavad teada, et nad on puruvaesed, ilma hammasteta ja tööta ning nende mehed joovad, kuna nende sama hullus olukorras parim sõbranna varastab nende energiat.... Masendus tikub peale. Mõtlen, mille kuradi pärast ei julge ükski sensitiiv välja öelda, et inimesed on õnnetud, kuna nad on vaesed. Palgad on tohutult väiksed elamiskuludega võrreldes. Samas kuulume vaimselt läände ning ühtlasi Ida-Euroopasse, kus staatussümbolid on inimestele äärmiselt olulised. Seda loomulikult üldise vaesuse taustal ja sellele vastukaaluks. Meil ei ole kolmanda maailma riikide religioossust ega kogukondlikku ühtekuuluvustunnet.
Ja selle kõige juures on üsnagi loomulik, et inimesed on õnnetud. Äkki polegi asi mitte energiavampiirides või ühes teises Õhtulehes teiste sensitiivide poolt esile tõstetud niinimetud surnute energias?
Ühtlasi loen kollasest meediast, et vend Urb, kes päriselus erinevalt Sirola "Kahest linnast" ei hukkunud põgenemiskatsel Soome, on jõudnud USA sensitiivide tõsielusarja osalejaks. Vähemalt keegi ei ole vaene ja õnnetu.

Viking Line`l tundub toimuvat ühe teise tõsielusarja võte. Selle peaosades tunduvad olevat kamp maani täis ja kriiskavaid ning juhuslike kaasreisijatega tüli norivaid soome naisi. Olen tükk aega veendunud, et see kõik on pahaaimamatuid kaaskodanikke kaasav ja ärakasutav lavastus a` la Borat, aga pingutustest hoolimata ei märka ma kusagil võttegruppi kuuluvaid inimesi...

Olen südamest õnnelik, kui laev jõuab Tallinna sadamasse. Siin on kahtlased aferistid (vt eelmist postitust) ja mind ootavad Kultuuritehase Festival, Austraaliast kohe samale festivalile saabuv sõbranna T, samal põhjusel siia tulevad kurdi ja türgi kunstnikud.... alkeemia-workshop ja nagu A nüüd just teatas, Vormsi Enn teeb ka festivalil perfokat...
Lõpetamist ootavad kodulehekülg ja meigiportfoolio.
Juhendatav magistritöö Viru ärikatest.
Kaks stand up`ivideot, mille materjalid tuleks kõigepealt koraldajatelt kätte saada.
Mahavõetav näitus.
Mu saated.
Kipsvormid.
Festivalist osavõtjate materjalid kokku koguda koduka ja pressiteadete jaoks.
Juuksur.
Need rohelised saapad Vivian Vaus.
B isa läbilugemist ootav käsikiri.
E ning ameerika maalijad, kelle ma lubasid enda vanemate juurde maale viia..
...
..
.