Orjakaubandus

Järjekorras teine ori, kes on minuga lähiajal ühendust võtnud ja kes saab ülesandeks muretseda küttepuud Konteinerisse.
"Mis suurust sul vaja on? 50 cm? 40? 30 cm?" Valin huupi kõige lühemad. Saan aru, et orjakandidaat tassib need vajadusel ka üles ning juhul, kui hetkel on ühisateljees ka teisi inimesi,kannab lateksmaski. Viimase suhtes muutub ta kahtlustavaks: "On see ikka puhas? Nagu intiimpesu jagaks kellegagi..." Tüüp on jutukas ning üldse on tal kell viis korvapallitrenn. Minul on täna jooga, eks ole... Kuidagi liiga casual on kõik, kui ta mind peale võtab, olles tunniajase etteteatamisega helistanud, et puud on tal olemas. Mina olen selle kõne hetkel hoopis muu asjaga hõivatud ning täiesti argiselt riides. Tema ka. See käskijanna/orja rolli minemine toimub mõnikord hetkeliselt, aga see toimib rohkem täiesti enesekindluseta tüüpidega, nagu orjakandidaat,kellega kohtusin eelmisel nädalal. Ta oli kolmekümnendates ja tema välimuse olid rikkunud täielikult äärmiselt koledad, etteulatuvad ja harali hambad. Ta oli elanud viis aastat koduloomana ühekeskealise rikka soomlanna korteris, teenides viimast autojuhina. Soomlanna sai autojuhikompensatsiooni endale jätta, pealegi ei maksa selline loomake eriti midagi. Odavam kui tõukoer. Nüüd on õnnetu hing lihtsalt autojuht, sest ta soome perenaise leping Tallinnas lõppes ära ja see liikus edasi kaugemale maale.
Tänasel orjakandidaadil enesekindlusest puudu ei tule. "Ma vaatan keskkonna üle, kas on turvaline ja..."
Ja pärast: "See on rõve! Mingis suitsuses ruumis-- esiteks, ma VIHKAN suitsetajaid!--mingite meeskunstnikega....! Mingi ILU poole võiks PÜÜELDAGI!"
See pole päris see, millisena ma orjapidamist ette kujutan.
Siin ma olen, kirjutan seda blogi, K monteerib arvuti taga videot, E läks oma atejeesse ja T teeb maketti. T kommenteerib: "Head tüübid! Oleksid öelnud, et lõin selle kesskonna ise, need tüübid on ka mul palgatud. Kunagi oli üks film, Mel Gibsoni ja Lucy Liuga, Lucy Liu peksis mehi. Tegi: "Haba-haba-haba!""