reede, jaanuar 15, 2010

New Age list I

Mul on pooleteise kuu pärast kuraatorinäitus Pärnu Kunstnike Majas, mille pealkiri on "New Age". Aasta viimase näitusena on Draakoni galeriis aeg kinni pandud mu isiknäitusele, mille pealkiri on "Meeleparandus" ning mis tegeleb sektitemaatikaga. Igasuguste alternatiivsete kogukondade ning ideoloogial põhinevate vabatahtlike ühenduste vastu on mul huvi olnud juba nii 3-4 aastat. Tegelikult latentsel kujul on see huvi kestnud juba 5 aastat.
Meeleparandus käib asja juurde, alati -- enda muutmine ning mingite suuremate huvide egotrippidest ettepoole seadmine. Saades iroonilisel kombel vastu eriti kange egotripi, mille baasiks on äratundmine, et liigud õiges suunas koos õigete inimestega. (Ja oled võibolla üks nendest vähestest väljavalitutest, kes VÕIB 21. detsembril 2012 pääseda elusana teise dimensiooni, nagu paar nädalat tagasi rääkis mulle J.) "Nagu alati, Kareem, seisad sa näoga vales suunas." *
M, kes on sellesama galerii, kus mu järgmine näitus tuleb juhataja, ütles mulle nii poolteist aastat tagasi, et tema sai üks hetk aru, et tema on oma maailmavaatelt iseloomustatav sõnaga "New Age". "Ja sina oled ka new age!", teatas ta mulle. Tegelikult olen küll. Mu isa nimetab sedasama kalduvust müstikahuviks. Ja kui ma nüüd järgi mõtlen, siis viimase 3-4 aasta jooksul olen ma kokku puutunud:

1. radikaalse, ülimalt halvamainelise Rootsist imporditud kristliku sektiga

a) käisin nende jumalateenistusel Tartus, püüdes keeltes rääkimist linti võtta, mis mingil minule arusaamatul põhjusel ebaõnnestus. Istusin oma helitehnikaga autos, kus peale minu olid koguduse staar-keeltesrääkija ning veel kolm usklikku. Üks tegi soolot, teised "rääkisid" bäkki. Nad esitasid kaks "lugu" -- Jumala ülistamise ja Saatana sõitlemise. Oma tonaalsuselt ja meeleolult äärmiselt erinevad, jäi neist linti ainult see esimene -- seegi läbi raginate, jättes mulje 70 aasta tagusest salvestusest. Tehnikaga oli kõik korras ning autos muidu segavaid helisid polnud. On maailmavaate küsimus, kas võtta juhtunut kui tehnilist apsakat või kui midagi kumüstilist. Selle tehniliselt halvakvaliteedilise lindistuse baasil valmis helinstallatsioon "Vox Dei", mis oli väljas Kiwa kureeritud näitusel Rael Artel Project Space`is Tartus 2007.a. veebruaris. Muusikakriitik MK võrdles eksponeeritud heli kunagi tehtud Jeesuse hääle võltsingutega saviplaatidega...
b) kuna selle lindistuse põhjal polnud võimalik teha keeltes rääkimise karaokevideot, sõitsin sama aasta mais külla ühele nimetatud koguduse aktiivsele liikmele, asulasse Läti piiri ääres. Ma soovisin tema keeltes rääkimist lindistada. Koguduseliige (rahvakeeles: usuhull) oli sellise dokumenteerimisega vaevu nõus, aga kutsus mind külla ja püüdis mind koos oma naisega ja seitsme lapse juuresolekul kõigest jõust usku pöörata. Tuli välja, et tal ongi selle koguduse juures niisugune amet -- evangelist. "Minu töö oled sina! Täna on su elu kõige õnnelikum päev! Sa saad päästetud! Meist saavad parimad sõbrad! Jumal ütles mulle seda!"
Ja paar tundi hiljem: "Jumal ütles mulle sinu kohta hirmsaid asju, kui ma nüüd koera jalutamas käisin. Seal garaazhi juures ütles..."
Mina (ise kõigest sellest trallist ütlemata väsinud): "Nagu näiteks mida?"
Tema: "..."
Ta oli ja kahtlemata on siiamaani väikest kasvu, puuduvate hammastega mees. Ülimalt intensiivne persoon, kes on vist 99% ajast eksalteeritud seisundis ("Vaata mind! Mul on kogu aja pupillid suured! Ma olen kogu aja nagu pilves!"), räägib lakkamatult. Sõidab oma kaasvestlejale vaimselt halastamatultsisse ning ma usun, et paljud ei suudagi talle vastu panna. Samas ei puudunud temas puhas edevus: ta rääkis imedest, mis ta on korda saatnud ning sellest, et tema aitab inimesi: annab neile öömaja oma kodus, toidab ja katab neid ja et seda keegi teine külaelanik ei tee. Ta võttis demonstratiivselt peale hääletaja, kui mulle oma autoga bussijaama järgi tuli, seletas, et teised nii kunagi ei tee rääkis rooli taga keeltes. Auto oli talle kinkinud tema parlamendisaadikust kaas-koguduseliige, kui ma nüüd õieti mäletan. Ja ta tundis isiklikult ühte väga kuulsat lauljat, kah pöördunut.
Retooriline küsimus: "Kes istus meie koguduse pastori ilmutuses Jeesuse paremal käel?" Mõtlesin, et tegu on tavalise trikiga küsimusega uuskristlikus kultuuris ja pakkusin loomulikult Juudast. Ma olen "Jesus Christ Superstariga" üles kasvanud, eks ole. Vale vastus! "Mina ja minu naine!", teatas mulle see Loode-Eesti prohvet võidukalt.
Igal juhul -- lahkusin tema kodust lindistusega, mille baasil tegingi karaokevideo "Voice of God: Karaoke Version"/ "His Masters Voice" (kasutasin korra ühte, korra teist pealkirja). See oli väljas mu isiknäitusel "Ars Longa" Tallinna Linnagaleriis 2007.a. lõpus ning teisel sellisel "Human Touch, Divine Touch" New Yorgis 2009. a. juunis Grace Exhibition Space`is. Perfokas, milles kasutasin sama videot, toimus mitmel korral: Alytuse biennaalil (august 2007), Open Space`i festivalil Berliinis (oktoober 2007), Mai Söödi kuraatorinäitusel "Abi kosmosest" Tartu pärmivabrikus (oktoober 2008) ning mainitud kohas New Yorgis (juuni 2009). Kõige paremini õnnestus see Alytuses (väikelinna keskväljakul asuv mainstream-pubi) ning Tartus, kus koos minuga demomonstreeris inimestele keeltes rääkimise karaoket ning tutvustas seda religioosset praktikat teoloogiadoktor, muljetavaldav noor naine, kes lisaks on suurepärase häälega professionaalne laulja.
Nii et kahtlemata tasus see külaskäik ning usulisele pööramisele vastupidamine (4-5 tundi!) evangelisti juures ära. Ma tundsin korduvalt mingi minust suurema energia kohalolekut ning peapööritust ja nõrkust. Ma tean ka, et usklikud nimetavad seda suurt sooja kiirgust Pühaks Vaimuks.
Pärast seda spirituaalset sissesõitmist tundus mulle Võru poole sõitvas bussis istudes, et mul on tajuhäired ning reaalsusenihe. Võru oli ainus koht, kuhu oli veel võimalik sealt kolkakülast saada selle päeva õhtul. Ja õnneks elab Võrus mu politseiuurijast onutütar, kes on lisaks niivõrd kena, et ma saan täiesti aru tema kurtmisest, et väiksed sulid üritavad talle muljet avaldada, mõeldes endale kuritegusid välja. Jõime onutütrega kahepeale ära pudeli rummi ja ma tundsin, kuidas see võõras reaalsus ning sissetunginud energia mu ümber ja sees lahustusid. Hommikul oli kõik korras ja ma sõitsin bussiga Tallinna lavaka tudengitele loengut andma. Eesti tegevuskunstist. Ma panin seda tehes selga rohelise tikanditega pika siidist mantli, mis päev varem oli seljas ühel ministril temast tehtud reportaazhi piltidel Ekspressis ning ma kuulsin sel päeval mitu korda: "Urve Palo mantel!"**

Evangelist helistas mulle kolm kuud hiljem varahommikul. "Mis sinuga eile juhtus?!!? Ma palvetasin su eest öö läbi!"


Jätkub. Ma lähen nüüd reikisse.

* Minu jaoks omamoodi piibel, Hanif Kureishi "Äärelinna Buddha".
** Mul on alati hea situatsioonimälu olnud. Mõnikord kerib kirjutades natuke ära. Ma üldiselt mäletan, mis, kes, millal, mis järgmisel päeval juhtus... Lisaks olen natuke üle nädala võtnud L-Thyroxini, mis on kilpnäärmehormoon ning mille paljude äärmiselt positiivsete mõjude hulgas on mälu paranemine. Negatiivsete kõrvalmõjude pärast käingi ma reikis.

Kommentaare ei ole: