Kahtlane (ja mittekahtlane)seltskond

Pärast kolmapäevast KesKusi jaoks antud grupiintervjuud satun ootamatult Tartusse: M ja J avamisele. Kus avastan, et kaks inimest on minu jaoks jätkuvalt need tüübid, kellega samas seltskonnas viibida on jätkuvalt äärmiselt ebamugav. Liiga palju nüüd juba aastatagust sitta tuleb meelde. Ja see omakorda tekitab ikka veel ootamatult teravaid emotsioone.
Niisiis loobun suure seltskonnaga afterpartyst ning veedan ähtu koos M, T ja viimaste prole-sõpradega. See on -- Tartus. Öömaja annab nagu ikka K, ainult et külmalaine tõttu on ta korteris ainult üks tuba soe -- jagan seda koos K, ta naise, beebi ning kahe väikelapsega. Selline kolmanda maailma öö -- ainult et kolmandas maailmas ei ole mitte iialgi külm...
Ja täna käisin mitteametlikul raamatuesitlusel ning K sünnipäeval "loomeruumis" vanalinnas. Pikemad vestlused on mul ühe muusiku, ühe filmitegija, ühe sotsioloogi ning ühe palgamõrtsukaga. See viimane ei ole nali -- ja ma pean mainima, et see vestlus temaga teeb mind kogu õhtuks mõtlikuks. Ma räägin kõigi nimetatud elukutsete esindajatega nende tööst. Muusikuga, keda viimati nägin NYCis performance`iõhtul, kus end äärmiselt halvasti üleval pidasin, sellest, kas ta peaks oma stuudio kolima Berliini või NYC`i; filmitegijaga tema poolelioleva doki peategelasest; sotsioloogiga kogukondadest ning sektidest, mida ta parasjagu uurib ning palgamõrtsukaga ... nojah. Me tunneme mõlemad sünnipäevalapse abikaasat ja ma ütlen tüübile (small talk, eks ole), et ma tean, millega ta tegeleb. Olen kuulnud vanast tuttavast, kes on vastava "ameti" pidaja ning millegipärast arvan, et see keskealine mees, kellel on selline nägu, milletaolise kohta vist kasutatakse sõna "aval", on just see. Ta ei aja tagasi ning ütleb ainult, et niisugusest asjast valju häälega ei räägita. "Kõik, kes kasti lüüakse, on selle ära teeninud." Me räägime tätoveeringutest. See kõik on parajalt irooniline -- ma olen seni erinevates selstkondades väljas käimise juures hinnanud üle kõige seda, kui satun pikemalt juttu rääkima võõraste inimestega, kellel on minu jaoks eksootiline elukutse... Oh jah. Palgamõrtukas on kaetud halva kunstilise ning tehnilise kvaliteediga platnoitätoveeringutega. Tema ohvreid tähistavad pisikesed pealuud. Siis on üks üsnagi naljakas kujund, aga privaatsuse säilitamise huvides ma igaks juhuks seda siin ei kirjelda. Ta joob end varsti purju ning ma kuulen, kuidas ta karjub seltskonnas viibivale vaikse olekuga noorele meesnäitlejale: "SINA ei julgeks püssi välja võtta!" Näitlejate kohapealt panen tähele veel kahte -- üks on mu tuttav, noor tuttav venelanna, brünett kaunitar. Teine on eriti tõusev blond kaunitar, eestlane. Kes, tõsi küll, näitleb sel õhtul kohati venelast. Ta paneb papaahha pähe, käib kergelt küürus ning õnnitleb sünnipäevalast tugevama aktsendiga kui see, mis on loomulikult venelannal. Mul hakkab hetkeks kergelt piinlik nagu teatris, aga loomulikult pole see lavaline etlemine minu silmade jaoks mõeldud ning peab tunnistama, et tegu on pimestava kaunitariga.
On selle ja mitme talve kõige külmem öö ja takso, mille tellin, jääb kesklinnas seisma ega sõida enam edasi.