Lugesin just Postimehest tuntud arhitekti artiklit sellest, kuidas pühapäeval tuleks tegeleda vaimsete asjadega, käia kirikus, teha joogaharjutusi ning sooritada rituaale. Nagu tema teeb. Võrdluseks on minul homseks plaanis nii kirikuskäik kui suhete alustamine vissarionlastega, mõlemad seoses tuleva näitusega. Lisaks tuleb sel nädalavahetusel saada üle koera saba ühe artikliga ja kirjutada valmis teine. Täna õhtul on orja ning paari sõbranna külaskäik -- loomulikult üheaegselt.
Lisaks tegelen haarava eluvaldkonnaga, millega seni kokku pole puutunud ning millest veel täpsemalt siin ei räägi. Tegelikult on see midagi üsna argist ja tavalist.
Teised hetke märksõnad on Pärnu näitus ja suure koomiksinäituse ootamatu kaaskuraatori roll koos L-ga.
laupäev, jaanuar 30, 2010
reede, jaanuar 29, 2010
laupäev, jaanuar 23, 2010
Kahtlane (ja mittekahtlane)seltskond
Pärast kolmapäevast KesKusi jaoks antud grupiintervjuud satun ootamatult Tartusse: M ja J avamisele. Kus avastan, et kaks inimest on minu jaoks jätkuvalt need tüübid, kellega samas seltskonnas viibida on jätkuvalt äärmiselt ebamugav. Liiga palju nüüd juba aastatagust sitta tuleb meelde. Ja see omakorda tekitab ikka veel ootamatult teravaid emotsioone.
Niisiis loobun suure seltskonnaga afterpartyst ning veedan ähtu koos M, T ja viimaste prole-sõpradega. See on -- Tartus. Öömaja annab nagu ikka K, ainult et külmalaine tõttu on ta korteris ainult üks tuba soe -- jagan seda koos K, ta naise, beebi ning kahe väikelapsega. Selline kolmanda maailma öö -- ainult et kolmandas maailmas ei ole mitte iialgi külm...
Ja täna käisin mitteametlikul raamatuesitlusel ning K sünnipäeval "loomeruumis" vanalinnas. Pikemad vestlused on mul ühe muusiku, ühe filmitegija, ühe sotsioloogi ning ühe palgamõrtsukaga. See viimane ei ole nali -- ja ma pean mainima, et see vestlus temaga teeb mind kogu õhtuks mõtlikuks. Ma räägin kõigi nimetatud elukutsete esindajatega nende tööst. Muusikuga, keda viimati nägin NYCis performance`iõhtul, kus end äärmiselt halvasti üleval pidasin, sellest, kas ta peaks oma stuudio kolima Berliini või NYC`i; filmitegijaga tema poolelioleva doki peategelasest; sotsioloogiga kogukondadest ning sektidest, mida ta parasjagu uurib ning palgamõrtsukaga ... nojah. Me tunneme mõlemad sünnipäevalapse abikaasat ja ma ütlen tüübile (small talk, eks ole), et ma tean, millega ta tegeleb. Olen kuulnud vanast tuttavast, kes on vastava "ameti" pidaja ning millegipärast arvan, et see keskealine mees, kellel on selline nägu, milletaolise kohta vist kasutatakse sõna "aval", on just see. Ta ei aja tagasi ning ütleb ainult, et niisugusest asjast valju häälega ei räägita. "Kõik, kes kasti lüüakse, on selle ära teeninud." Me räägime tätoveeringutest. See kõik on parajalt irooniline -- ma olen seni erinevates selstkondades väljas käimise juures hinnanud üle kõige seda, kui satun pikemalt juttu rääkima võõraste inimestega, kellel on minu jaoks eksootiline elukutse... Oh jah. Palgamõrtukas on kaetud halva kunstilise ning tehnilise kvaliteediga platnoitätoveeringutega. Tema ohvreid tähistavad pisikesed pealuud. Siis on üks üsnagi naljakas kujund, aga privaatsuse säilitamise huvides ma igaks juhuks seda siin ei kirjelda. Ta joob end varsti purju ning ma kuulen, kuidas ta karjub seltskonnas viibivale vaikse olekuga noorele meesnäitlejale: "SINA ei julgeks püssi välja võtta!" Näitlejate kohapealt panen tähele veel kahte -- üks on mu tuttav, noor tuttav venelanna, brünett kaunitar. Teine on eriti tõusev blond kaunitar, eestlane. Kes, tõsi küll, näitleb sel õhtul kohati venelast. Ta paneb papaahha pähe, käib kergelt küürus ning õnnitleb sünnipäevalast tugevama aktsendiga kui see, mis on loomulikult venelannal. Mul hakkab hetkeks kergelt piinlik nagu teatris, aga loomulikult pole see lavaline etlemine minu silmade jaoks mõeldud ning peab tunnistama, et tegu on pimestava kaunitariga.
On selle ja mitme talve kõige külmem öö ja takso, mille tellin, jääb kesklinnas seisma ega sõida enam edasi.
Niisiis loobun suure seltskonnaga afterpartyst ning veedan ähtu koos M, T ja viimaste prole-sõpradega. See on -- Tartus. Öömaja annab nagu ikka K, ainult et külmalaine tõttu on ta korteris ainult üks tuba soe -- jagan seda koos K, ta naise, beebi ning kahe väikelapsega. Selline kolmanda maailma öö -- ainult et kolmandas maailmas ei ole mitte iialgi külm...
Ja täna käisin mitteametlikul raamatuesitlusel ning K sünnipäeval "loomeruumis" vanalinnas. Pikemad vestlused on mul ühe muusiku, ühe filmitegija, ühe sotsioloogi ning ühe palgamõrtsukaga. See viimane ei ole nali -- ja ma pean mainima, et see vestlus temaga teeb mind kogu õhtuks mõtlikuks. Ma räägin kõigi nimetatud elukutsete esindajatega nende tööst. Muusikuga, keda viimati nägin NYCis performance`iõhtul, kus end äärmiselt halvasti üleval pidasin, sellest, kas ta peaks oma stuudio kolima Berliini või NYC`i; filmitegijaga tema poolelioleva doki peategelasest; sotsioloogiga kogukondadest ning sektidest, mida ta parasjagu uurib ning palgamõrtsukaga ... nojah. Me tunneme mõlemad sünnipäevalapse abikaasat ja ma ütlen tüübile (small talk, eks ole), et ma tean, millega ta tegeleb. Olen kuulnud vanast tuttavast, kes on vastava "ameti" pidaja ning millegipärast arvan, et see keskealine mees, kellel on selline nägu, milletaolise kohta vist kasutatakse sõna "aval", on just see. Ta ei aja tagasi ning ütleb ainult, et niisugusest asjast valju häälega ei räägita. "Kõik, kes kasti lüüakse, on selle ära teeninud." Me räägime tätoveeringutest. See kõik on parajalt irooniline -- ma olen seni erinevates selstkondades väljas käimise juures hinnanud üle kõige seda, kui satun pikemalt juttu rääkima võõraste inimestega, kellel on minu jaoks eksootiline elukutse... Oh jah. Palgamõrtukas on kaetud halva kunstilise ning tehnilise kvaliteediga platnoitätoveeringutega. Tema ohvreid tähistavad pisikesed pealuud. Siis on üks üsnagi naljakas kujund, aga privaatsuse säilitamise huvides ma igaks juhuks seda siin ei kirjelda. Ta joob end varsti purju ning ma kuulen, kuidas ta karjub seltskonnas viibivale vaikse olekuga noorele meesnäitlejale: "SINA ei julgeks püssi välja võtta!" Näitlejate kohapealt panen tähele veel kahte -- üks on mu tuttav, noor tuttav venelanna, brünett kaunitar. Teine on eriti tõusev blond kaunitar, eestlane. Kes, tõsi küll, näitleb sel õhtul kohati venelast. Ta paneb papaahha pähe, käib kergelt küürus ning õnnitleb sünnipäevalast tugevama aktsendiga kui see, mis on loomulikult venelannal. Mul hakkab hetkeks kergelt piinlik nagu teatris, aga loomulikult pole see lavaline etlemine minu silmade jaoks mõeldud ning peab tunnistama, et tegu on pimestava kaunitariga.
On selle ja mitme talve kõige külmem öö ja takso, mille tellin, jääb kesklinnas seisma ega sõida enam edasi.
kolmapäev, jaanuar 20, 2010
pühapäev, jaanuar 17, 2010
Selgituseks eelmistele
Need new age-enesepaljastused olid seotud tuleva new age-näitusega.
Ma saan neid tekste ning ka kommentaare arvatavasti kasutada. Viimaste eest suur tänu. Te olete paremad (ja ühtlasi -- rumalamad) kui te arvate.
Ma saan neid tekste ning ka kommentaare arvatavasti kasutada. Viimaste eest suur tänu. Te olete paremad (ja ühtlasi -- rumalamad) kui te arvate.
laupäev, jaanuar 16, 2010
New Age list IV -- last, but not least!
Pidin peaagu nimekirjast unustama järgmise persooni:
Eesti kurikuulsaima sekti meedia kaudu tuntud liidri, kes nimetab ennast maagiks või nõiaks.
Kui mina olen olnud Õhtulehe esikaanel kaks, siis tema umbes kakskümmend kaks korda.
HV jättis endast elusast peast umbes sada korda meeldivama mulje kui saates "Pealtnägija" või mujal meedias.
Kõigepealt sattus ta osa võtma minu poolt korraldatud kirjandusüritusest "Üks hullem kui teine -- maagia eri" eelmise (2009.) aasta kevadel, mis oli pühendatud Dmitri Petrjakovi raamatu "Kaarli Golem" presentatsioonile ning maagia -ja joogahuvilistele Tallinna hipiringkondadele. Teema, mille tõstis ootamatult esile Vladimir Wiedemann oma ootamatu bestselleriga "Maagide kool" ning mille kiiluvees Petrjokovi raamat ilmus. Kutsusin lisaks Petrjakovile kohale Hotpressi kirjastaja Valdek Kiiveri; siis vana legendaarse hipi ning arhivaari Aleksandr Dormidontovi; noore kirjaniku ja kaosemaagia asjatundja Mikk Pärnitsa. Petrjakov ise soovitas HV-d. Andis numbri. Mul oli helistada natuke kõhe, aga HV jättis kohe väga jutuka ning sõbraliku mulje. Ta oli paneeldiskussioonil osalenutes ilmselgelt kõige selgema jutuga ning vilunum esineja. Ei pannud isegi seda pahaks, kui teda sektiliidrina tutvustasin.
Niisiis, see üritus, mis tõi publikuna kokku umbes 70 vana Tallinna hipit, venelasi, juute ja eestlasi, toimus aprill lõpul.
Mais sain ma kutse Tartu Ülikooli semiootikakateedri kevadpäevadele loenguga esinema. Raha nad ei maksnud ja kiire oli ka, sest mai lõpus pidin oma näitusega New Yorki sõitma ning suure osa ajast oli täidetud selle ettevalmistamisega. Loengule keskendumine tundus sel hetkel liig. Semiootikast! Pärast mitmete variantide läbikaalumist tundus adekvaatne asendada loeng etteteatamata paneeldiskussiooniga teemal semiootika kui parateadus. Võtsin lisaks kaasa bioloogiadoktori ja bändiliidri Vana Kartuli ning HV. Sõitsime viimase autoga, niisis viibisin sel kevadisel päeval temaga koos kokku kuus tundi. Lõuna-Eesti mõisa, kus üritus toimus ning tagasi.
HV oli jätkuvalt pigem sümpaatne. Väga jutukas ning tutvustas oma plaane anda välja 24 raamatut. Esimese neist ta mulle kinkiski. Kuulsin väga, väga palju vandenõuteooriaid.
Kui tagasiteel Kartuli ja HV-ga piknikku pidasime, võttis ta mult muuseas needuse maha. Järgmisel ööl nägin unes järgemööda inimesi, kellega mul oli viimaste aastate jooksul lahendamatu konflikt tekkinud. Nad ilmusid mulle vaiksete ja neutraalsetena.
Kui mõned nädalad hiljem HV-le bensiiniraha tagasi maksin, nõidus ta veel natuke.
OK, that`s it.
New age ja mina.
New Age list III
Ja nüüd järgneb nimekiri padu-new age-asjadest, millega olen viimase aasta jooksul ise tegelenud.
1. Jaanuar -- panin J õpetusel punase niidi ümber parema käe kolmanda sõrme. J väitis, et see kaitseb kurjade jõudude eest. Ajendiks oli eelmise (2009.) aasta alguses toimunud kollektiivne konflikt ühe võimuka ja nagu siis tundus, mõjuvõimsa inimesega. Mõjuvõim moondus illusiooniks ning võimukus farsiks. Punane niit toimis järelikult väga hästi. J küll kommenteeris hiljem, et tegelikult peab see olema mõlema käe sõrmedel ja mõlema jala varbal, aga kummalisel kombel säilis punane niit ainult paremal käel. See pidas vastu üle poole aasta -- ma arvan, et puuvillase niidi lagundasid ajapikku vedel kips ja äädikhappe baasil valmistatud silikoon, millega sel perioodil palju töötasin. T-l, kes oli samuti mainitud konfliktis osaline, pidas punane niit oluliselt kauem vastu. Mina panin olin loomulikult see, kes talle niidi sõrme ümber pani ning T, kes sellistesse asjadesse absoluutselt ei usu, kommenteeris, et kannab seda austusest minu vastu.
Veel kord kasutasin nimetatud tõrjemaagilist abivahendit detsembris, kui Miamis mu tarretisest 90-liitrine hiigelnaine 35-kraadises kuumuses kuidagi kõvaks minna ei tahtnud. Panin selle parema käe neljanda sõrme ümber nii endale kui J-le ning A-le, kes mõlemad füüsiliselt mu tarretisskulptuuri valmistada aitasid: kilode viisi zhelatiini minuga koos lahustasid ja keetsid. Skulptuur tarretuski selles tohutus kuumuses ja niiskuses. Natuke aeglasemalt, kui ootasin, aga siiski.
Tulemus ja järeldus: punane niit töötab küll. Aitas mõlemal korral.
2. Märts -- käisin Saladuse koolitusel. Ma olin juba hakanud mõtlema kahe new age -teemalise näituse suunas, samuti huvitas mind see fenomen. Lisaks tundus mulle, et olin selleks hetkeks taas liiga negatiivselt mõtlema hakanud. See koolitus kestis kaheksa tundi, toimus Viru keskuse konverentsisaalis, oli üllatavalt rahvarohke ning ootuspäraselt olid viis kuuendikku osalenutest naised. Kursuse vedajad olid tuntud ärinaine ja üsnagi tuntud politoloogist pastor. Jutt oli elementaarne ning mulle tundub, et see liin eneseabis ise on alguse saanud iiri päritolu ameerika katoliikliku psühholoogi (kes hiljem asutas oma kiriku) Joseph Murphy juba kuuekümnendatel ilmunud raamatust "Teie alateadvuse jõud", mis kunagi mulle äärmiselt silmiavavalt mõjus. Samuti on sellel lähenemisel palju ühist Silva meetodiga, mida kunagi raamatu järgi alustasin. Nagu tihtipeale juhtub, jätsin viimase küll pooleli.Indiaani shamanistlik tehnika, mida kursusel õpetati, oli samuti huvitav.
3. Märts -- Art of Livingu I astme kursus.
Leidsin kusagilt tasuta 5-päevase joogakursuse reklaami. Mis osutus millekski hoopis muuks. Jooga-osa moodustasid vägagi lihtsad ja elementaarsed harjutused, samas oli see suures osas selline Äärelinna Buddha -tüüpi ettevõtmine. Guru räägib, kuidas asjad on, õpetab erilist hingamistehnikat ning meditatsiooni... Kuna kursus oli tasuta, oli see äärmiselt rahvarohke. Vabatahtlikena töötasid selle juures tuntud modellid ning ärinaised ning osalejate hulgas nägin ootamatuid tuttavaid. Kursust tegigi rahvusvaheline suures osas vabatahtlik organisatsioon, millel on oma guru Indias ning ashramid seal ning veel paaris kohas maailmas. Viiepäevane joogalaager Tallinna kesklinnas asuva gümnaasiumi saalis, mille jooksul oli keelatud tarbida alkoholi, tubakat, liha, kala, muna, kohvi ja isegi musta teed. Oli arvestatud traditsioonilistel aegadel töötava inimese elurütmiga -- kursus toimus tööpäevadel õhtuti ning nädalavahetusel kaheksa tundi järjest. Kursuse lõpetamisel oli koogikonkurss, millesse ma endalegi üllatavalt panustasin, tehes kalakujulise psühhedeelsetes värvides koogi, mille kursuse juhendaja tunnistas kõige ilusamaks. Ma sain auhinnaks kaks tasuta piletit juuni alguses toimunud, Tallinna külastanud Guru Enda kontserdile ja meditatsiooniõhtule. Sel ajal olin ma juba New Yorgis, kus ma ühe nädala kursusel õpitud harjutusi tegin, aga rohkem mitte.
Guru piletid palusin kellelegi teisele anda -- soovitavalt pensionäridele, kes seda muidu endale lubada ei saa.
Aga Art of Livingu joogas käin ma, kui vähegi võimalik, korra nädalas siiamaani.
4. Oktoober -- Art of Livingu II astme kursus.
Seekord juba raha eest. Kursus toimus Lääne-Virumaal asuvas mõisas ning kestis neli ja pool päeva. Ashramieluviis Eestimaa hilissügises toimis üllatavalt hästi. Seekord oli asi juba täielik Äärelinna Buddha -- viimase tegelase rollis oli nimelt Londonist imporditud hindust õpetaja. Täiusliku Simpsonite Apu aktsendiga. Neli päeva täielikku vaikust, mis andis kogu olukorrale Skandinaavia filmi mõõtme, eriti söögiaegadel. Noad-kahvlid kõlksuvad, inimesed ei vaata teineteisele isegi silma (ka selline kontakt ei olnud soovitatav), mingi laps mängib täielikus vaikuses palliga. Ümberringi lagedad maastikud ning pime hilissügis.
Vaikus tähendas lisaks pilkkontakti puudumisele ka lugemise-kirjutamise-telekakeeldu. Päev algas kell seitse hommikul ning kestis kella kümneni õhtul. Jooga, tundekestvad meditatsioonid, hingamistehnika ja guru loengud. Päris Guru videost. Vahepeal oli kaks tundi vaba aega, mis oli osaliselt ette nähtud deevaks ehk teenimiseks. Vältisin seda, pakkudes end igal hommikul vabatahtlikuna köögitoimkonda ning hakkides juurvilju. Mille tulemusena polnud mul nende kahe tunniga keset päeva mitte midagi muud teha kui metsas või põllu peal jalutada -- viimase hetke impulsina olin õnneks kaasa võtnud pika säärega kummikud.
Kokkuvõttes: mõjus hästi. Ma läksin sinna, kuna tundsin end kogu sügise üsna väsinu ja kergelt depressiivsena. Mis, tuli varsti pärast kirjeldatud kursust välja, oli arvatavasti tingitud kergest kilpnäärme alatalitlusest. Aga ka arsti juurde ennast kontrollima läksin ma pärast väga mitmeid aastaid alles novembris. PÄRAST Art of Livingu kursust. Enne lihtsalt ei julgenud.
5. Jaanuar -- reiki.
Lähen täna neljandat korda järjest -- kuur. Põhiliselt ravitakse minu puhul hüpohondriat.
Ah jaa, selle aasta jooksul olen saanud tervelt viis joogamatti. Kolm ostsin, ühe oli keegi Broolynis tänavale tõstnud, ühe sain kingituseks. Ühe mati kaotasin purjus peaga ära, kui jooga asemel jooma otsustasin minna.
Neist joogamattidest kaks on Nike`i omad.
1. Jaanuar -- panin J õpetusel punase niidi ümber parema käe kolmanda sõrme. J väitis, et see kaitseb kurjade jõudude eest. Ajendiks oli eelmise (2009.) aasta alguses toimunud kollektiivne konflikt ühe võimuka ja nagu siis tundus, mõjuvõimsa inimesega. Mõjuvõim moondus illusiooniks ning võimukus farsiks. Punane niit toimis järelikult väga hästi. J küll kommenteeris hiljem, et tegelikult peab see olema mõlema käe sõrmedel ja mõlema jala varbal, aga kummalisel kombel säilis punane niit ainult paremal käel. See pidas vastu üle poole aasta -- ma arvan, et puuvillase niidi lagundasid ajapikku vedel kips ja äädikhappe baasil valmistatud silikoon, millega sel perioodil palju töötasin. T-l, kes oli samuti mainitud konfliktis osaline, pidas punane niit oluliselt kauem vastu. Mina panin olin loomulikult see, kes talle niidi sõrme ümber pani ning T, kes sellistesse asjadesse absoluutselt ei usu, kommenteeris, et kannab seda austusest minu vastu.
Veel kord kasutasin nimetatud tõrjemaagilist abivahendit detsembris, kui Miamis mu tarretisest 90-liitrine hiigelnaine 35-kraadises kuumuses kuidagi kõvaks minna ei tahtnud. Panin selle parema käe neljanda sõrme ümber nii endale kui J-le ning A-le, kes mõlemad füüsiliselt mu tarretisskulptuuri valmistada aitasid: kilode viisi zhelatiini minuga koos lahustasid ja keetsid. Skulptuur tarretuski selles tohutus kuumuses ja niiskuses. Natuke aeglasemalt, kui ootasin, aga siiski.
Tulemus ja järeldus: punane niit töötab küll. Aitas mõlemal korral.
2. Märts -- käisin Saladuse koolitusel. Ma olin juba hakanud mõtlema kahe new age -teemalise näituse suunas, samuti huvitas mind see fenomen. Lisaks tundus mulle, et olin selleks hetkeks taas liiga negatiivselt mõtlema hakanud. See koolitus kestis kaheksa tundi, toimus Viru keskuse konverentsisaalis, oli üllatavalt rahvarohke ning ootuspäraselt olid viis kuuendikku osalenutest naised. Kursuse vedajad olid tuntud ärinaine ja üsnagi tuntud politoloogist pastor. Jutt oli elementaarne ning mulle tundub, et see liin eneseabis ise on alguse saanud iiri päritolu ameerika katoliikliku psühholoogi (kes hiljem asutas oma kiriku) Joseph Murphy juba kuuekümnendatel ilmunud raamatust "Teie alateadvuse jõud", mis kunagi mulle äärmiselt silmiavavalt mõjus. Samuti on sellel lähenemisel palju ühist Silva meetodiga, mida kunagi raamatu järgi alustasin. Nagu tihtipeale juhtub, jätsin viimase küll pooleli.Indiaani shamanistlik tehnika, mida kursusel õpetati, oli samuti huvitav.
3. Märts -- Art of Livingu I astme kursus.
Leidsin kusagilt tasuta 5-päevase joogakursuse reklaami. Mis osutus millekski hoopis muuks. Jooga-osa moodustasid vägagi lihtsad ja elementaarsed harjutused, samas oli see suures osas selline Äärelinna Buddha -tüüpi ettevõtmine. Guru räägib, kuidas asjad on, õpetab erilist hingamistehnikat ning meditatsiooni... Kuna kursus oli tasuta, oli see äärmiselt rahvarohke. Vabatahtlikena töötasid selle juures tuntud modellid ning ärinaised ning osalejate hulgas nägin ootamatuid tuttavaid. Kursust tegigi rahvusvaheline suures osas vabatahtlik organisatsioon, millel on oma guru Indias ning ashramid seal ning veel paaris kohas maailmas. Viiepäevane joogalaager Tallinna kesklinnas asuva gümnaasiumi saalis, mille jooksul oli keelatud tarbida alkoholi, tubakat, liha, kala, muna, kohvi ja isegi musta teed. Oli arvestatud traditsioonilistel aegadel töötava inimese elurütmiga -- kursus toimus tööpäevadel õhtuti ning nädalavahetusel kaheksa tundi järjest. Kursuse lõpetamisel oli koogikonkurss, millesse ma endalegi üllatavalt panustasin, tehes kalakujulise psühhedeelsetes värvides koogi, mille kursuse juhendaja tunnistas kõige ilusamaks. Ma sain auhinnaks kaks tasuta piletit juuni alguses toimunud, Tallinna külastanud Guru Enda kontserdile ja meditatsiooniõhtule. Sel ajal olin ma juba New Yorgis, kus ma ühe nädala kursusel õpitud harjutusi tegin, aga rohkem mitte.
Guru piletid palusin kellelegi teisele anda -- soovitavalt pensionäridele, kes seda muidu endale lubada ei saa.
Aga Art of Livingu joogas käin ma, kui vähegi võimalik, korra nädalas siiamaani.
4. Oktoober -- Art of Livingu II astme kursus.
Seekord juba raha eest. Kursus toimus Lääne-Virumaal asuvas mõisas ning kestis neli ja pool päeva. Ashramieluviis Eestimaa hilissügises toimis üllatavalt hästi. Seekord oli asi juba täielik Äärelinna Buddha -- viimase tegelase rollis oli nimelt Londonist imporditud hindust õpetaja. Täiusliku Simpsonite Apu aktsendiga. Neli päeva täielikku vaikust, mis andis kogu olukorrale Skandinaavia filmi mõõtme, eriti söögiaegadel. Noad-kahvlid kõlksuvad, inimesed ei vaata teineteisele isegi silma (ka selline kontakt ei olnud soovitatav), mingi laps mängib täielikus vaikuses palliga. Ümberringi lagedad maastikud ning pime hilissügis.
Vaikus tähendas lisaks pilkkontakti puudumisele ka lugemise-kirjutamise-telekakeeldu. Päev algas kell seitse hommikul ning kestis kella kümneni õhtul. Jooga, tundekestvad meditatsioonid, hingamistehnika ja guru loengud. Päris Guru videost. Vahepeal oli kaks tundi vaba aega, mis oli osaliselt ette nähtud deevaks ehk teenimiseks. Vältisin seda, pakkudes end igal hommikul vabatahtlikuna köögitoimkonda ning hakkides juurvilju. Mille tulemusena polnud mul nende kahe tunniga keset päeva mitte midagi muud teha kui metsas või põllu peal jalutada -- viimase hetke impulsina olin õnneks kaasa võtnud pika säärega kummikud.
Kokkuvõttes: mõjus hästi. Ma läksin sinna, kuna tundsin end kogu sügise üsna väsinu ja kergelt depressiivsena. Mis, tuli varsti pärast kirjeldatud kursust välja, oli arvatavasti tingitud kergest kilpnäärme alatalitlusest. Aga ka arsti juurde ennast kontrollima läksin ma pärast väga mitmeid aastaid alles novembris. PÄRAST Art of Livingu kursust. Enne lihtsalt ei julgenud.
5. Jaanuar -- reiki.
Lähen täna neljandat korda järjest -- kuur. Põhiliselt ravitakse minu puhul hüpohondriat.
Ah jaa, selle aasta jooksul olen saanud tervelt viis joogamatti. Kolm ostsin, ühe oli keegi Broolynis tänavale tõstnud, ühe sain kingituseks. Ühe mati kaotasin purjus peaga ära, kui jooga asemel jooma otsustasin minna.
Neist joogamattidest kaks on Nike`i omad.
reede, jaanuar 15, 2010
New Age list II
Nonii. Jätkan sealt, kust hommikul pooleli jäi. Minu kokkupuuted new age-ilmingutega. Samuti sektidega -- kristlike ja teistsugustega.
Ma ei osanud Loode-Eesti juhtiva evangelisti varahommikusele telefonikõnele kuidagi vastata. Ta nõudis, et saaksime varsti kokku. Ütlesin, et keeruline natuke, sõidan nimelt kohe kuuks ajaks Ameerikasse. "Mida sa seal teed? Millal sa tagasi oled?" Evangelist mõjus ärritunult, agressiivselt ning väga nõudlikult. Lõpetasin kiiresti kõne ära, aga kui oma meili vaatama läksin, oli seal mitu väga imelikku kirjutist mu New Yorgi galeristilt, kes, tundus küll, oli vahepeal närvivapustuse saanud ja otsustanud oma galerii kuradile saata. Lõppes kõik siiski õnnelikult ning Loode-Eesti evangelisti palvete osakaalu selles lõpplahenduses ei saa ma vist kunagi teada.
Sellest perioodist on mul siin blogis sissekandeid 2007. a. augustist -septembrist ning novell "Must kokk Kentuckyst". Viimane kui ka osad blogisissekanded on avaldatud mu raamatus "Draamapunkt".
2.Tallinnas tegutseva, peaaegu sama radikaalse kristliku vabakogudusega.
Millel, tõsi küll, pole absoluutselt sellist halba mainet. Küll aga on tõesti suurepärane karismaatiline jutlustaja. Ma olen käinud nende jumalateenistustel, viimati pärast jõulu ning enne seda omakorda rohkem kui aasta tagasi. Ja paaril palvekoosolekul. Mis, ma pen tunnistma, on tekitanud minus segaseid tundeid. Aga need palvekoosolekud on mitmes mõttes olnud inspireerivad ja ma pole kindel, kas minu eest öeldud palvetest pole siiski abi olnud.... Kuigi nende loomulik soundtrack keeltes rääkimisest, laulmisest ja karjetest tuletab kohati meelde pigem ulgumist ja hammaste kiristamist kui sfääride muusikat.
Selle kõige kohta on mul siin üks blogisissekanne 2007.a. septembrist (mainiks veel, et kirjeldatud sündmus leidis aset rohkem kui aasta varem ning loo kirjutasin tellimusena ühele elustiiliajakirjale, mida lõpuks kunagi ilmuma ei hakanudki):
http://parimadaastad.blogspot.com/2007/12/vike-ime-aafrika-kaudu-maaletoodud.html
3.3. Tallinna lähedal asuva ashrami- new age-kommuuni-tärkava ökokülaga, mis sisuliselt on sekt (NB! minu jaoks ei ole sekt sõimunimi või negatiivne hinnang!) koos oma liidri ning selle ümber õitseva isikukultusega.
Olen seal käinud kaks korda -- 2007. aasta kevadel ning 2008. a. talvel. See hästi endaga toimetulev kogukond lubab oma külalistele esimese nädalavahetuse tasuta -- nii guru iganädalase nn praktika, öömaja, hetke workshopid juhul kui neid on, kui taimetoidu. Ja varahommikused, India pühasid tähistavad riitused spetsiaalsetes kultusehoonetes metsas. Mis on täpselt hinduistlike traditsioonide järgi ja tõesti ilusad. See on õilmitsev kogukond, mille liikmetest paljud on ühiskonnas ilmselgelt edukad inimesed. Ebasoovitavast meediatähelepanust on neil kah õnnestunud suurepäraselt kõrvale hoida.
Selle sekti kohta on mul siin blogis sissekanne 2008. a. veebruarist pealkirjaga "Guru".
http://parimadaastad.blogspot.com/2008/02/guru.html
Ma ei osanud Loode-Eesti juhtiva evangelisti varahommikusele telefonikõnele kuidagi vastata. Ta nõudis, et saaksime varsti kokku. Ütlesin, et keeruline natuke, sõidan nimelt kohe kuuks ajaks Ameerikasse. "Mida sa seal teed? Millal sa tagasi oled?" Evangelist mõjus ärritunult, agressiivselt ning väga nõudlikult. Lõpetasin kiiresti kõne ära, aga kui oma meili vaatama läksin, oli seal mitu väga imelikku kirjutist mu New Yorgi galeristilt, kes, tundus küll, oli vahepeal närvivapustuse saanud ja otsustanud oma galerii kuradile saata. Lõppes kõik siiski õnnelikult ning Loode-Eesti evangelisti palvete osakaalu selles lõpplahenduses ei saa ma vist kunagi teada.
Sellest perioodist on mul siin blogis sissekandeid 2007. a. augustist -septembrist ning novell "Must kokk Kentuckyst". Viimane kui ka osad blogisissekanded on avaldatud mu raamatus "Draamapunkt".
2.Tallinnas tegutseva, peaaegu sama radikaalse kristliku vabakogudusega.
Millel, tõsi küll, pole absoluutselt sellist halba mainet. Küll aga on tõesti suurepärane karismaatiline jutlustaja. Ma olen käinud nende jumalateenistustel, viimati pärast jõulu ning enne seda omakorda rohkem kui aasta tagasi. Ja paaril palvekoosolekul. Mis, ma pen tunnistma, on tekitanud minus segaseid tundeid. Aga need palvekoosolekud on mitmes mõttes olnud inspireerivad ja ma pole kindel, kas minu eest öeldud palvetest pole siiski abi olnud.... Kuigi nende loomulik soundtrack keeltes rääkimisest, laulmisest ja karjetest tuletab kohati meelde pigem ulgumist ja hammaste kiristamist kui sfääride muusikat.
Selle kõige kohta on mul siin üks blogisissekanne 2007.a. septembrist (mainiks veel, et kirjeldatud sündmus leidis aset rohkem kui aasta varem ning loo kirjutasin tellimusena ühele elustiiliajakirjale, mida lõpuks kunagi ilmuma ei hakanudki):
http://parimadaastad.blogspot.com/2007/12/vike-ime-aafrika-kaudu-maaletoodud.html
3.3. Tallinna lähedal asuva ashrami- new age-kommuuni-tärkava ökokülaga, mis sisuliselt on sekt (NB! minu jaoks ei ole sekt sõimunimi või negatiivne hinnang!) koos oma liidri ning selle ümber õitseva isikukultusega.
Olen seal käinud kaks korda -- 2007. aasta kevadel ning 2008. a. talvel. See hästi endaga toimetulev kogukond lubab oma külalistele esimese nädalavahetuse tasuta -- nii guru iganädalase nn praktika, öömaja, hetke workshopid juhul kui neid on, kui taimetoidu. Ja varahommikused, India pühasid tähistavad riitused spetsiaalsetes kultusehoonetes metsas. Mis on täpselt hinduistlike traditsioonide järgi ja tõesti ilusad. See on õilmitsev kogukond, mille liikmetest paljud on ühiskonnas ilmselgelt edukad inimesed. Ebasoovitavast meediatähelepanust on neil kah õnnestunud suurepäraselt kõrvale hoida.
Selle sekti kohta on mul siin blogis sissekanne 2008. a. veebruarist pealkirjaga "Guru".
http://parimadaastad.blogspot.com/2008/02/guru.html
New Age list I
Mul on pooleteise kuu pärast kuraatorinäitus Pärnu Kunstnike Majas, mille pealkiri on "New Age". Aasta viimase näitusena on Draakoni galeriis aeg kinni pandud mu isiknäitusele, mille pealkiri on "Meeleparandus" ning mis tegeleb sektitemaatikaga. Igasuguste alternatiivsete kogukondade ning ideoloogial põhinevate vabatahtlike ühenduste vastu on mul huvi olnud juba nii 3-4 aastat. Tegelikult latentsel kujul on see huvi kestnud juba 5 aastat.
Meeleparandus käib asja juurde, alati -- enda muutmine ning mingite suuremate huvide egotrippidest ettepoole seadmine. Saades iroonilisel kombel vastu eriti kange egotripi, mille baasiks on äratundmine, et liigud õiges suunas koos õigete inimestega. (Ja oled võibolla üks nendest vähestest väljavalitutest, kes VÕIB 21. detsembril 2012 pääseda elusana teise dimensiooni, nagu paar nädalat tagasi rääkis mulle J.) "Nagu alati, Kareem, seisad sa näoga vales suunas." *
M, kes on sellesama galerii, kus mu järgmine näitus tuleb juhataja, ütles mulle nii poolteist aastat tagasi, et tema sai üks hetk aru, et tema on oma maailmavaatelt iseloomustatav sõnaga "New Age". "Ja sina oled ka new age!", teatas ta mulle. Tegelikult olen küll. Mu isa nimetab sedasama kalduvust müstikahuviks. Ja kui ma nüüd järgi mõtlen, siis viimase 3-4 aasta jooksul olen ma kokku puutunud:
1. radikaalse, ülimalt halvamainelise Rootsist imporditud kristliku sektiga
a) käisin nende jumalateenistusel Tartus, püüdes keeltes rääkimist linti võtta, mis mingil minule arusaamatul põhjusel ebaõnnestus. Istusin oma helitehnikaga autos, kus peale minu olid koguduse staar-keeltesrääkija ning veel kolm usklikku. Üks tegi soolot, teised "rääkisid" bäkki. Nad esitasid kaks "lugu" -- Jumala ülistamise ja Saatana sõitlemise. Oma tonaalsuselt ja meeleolult äärmiselt erinevad, jäi neist linti ainult see esimene -- seegi läbi raginate, jättes mulje 70 aasta tagusest salvestusest. Tehnikaga oli kõik korras ning autos muidu segavaid helisid polnud. On maailmavaate küsimus, kas võtta juhtunut kui tehnilist apsakat või kui midagi kumüstilist. Selle tehniliselt halvakvaliteedilise lindistuse baasil valmis helinstallatsioon "Vox Dei", mis oli väljas Kiwa kureeritud näitusel Rael Artel Project Space`is Tartus 2007.a. veebruaris. Muusikakriitik MK võrdles eksponeeritud heli kunagi tehtud Jeesuse hääle võltsingutega saviplaatidega...
b) kuna selle lindistuse põhjal polnud võimalik teha keeltes rääkimise karaokevideot, sõitsin sama aasta mais külla ühele nimetatud koguduse aktiivsele liikmele, asulasse Läti piiri ääres. Ma soovisin tema keeltes rääkimist lindistada. Koguduseliige (rahvakeeles: usuhull) oli sellise dokumenteerimisega vaevu nõus, aga kutsus mind külla ja püüdis mind koos oma naisega ja seitsme lapse juuresolekul kõigest jõust usku pöörata. Tuli välja, et tal ongi selle koguduse juures niisugune amet -- evangelist. "Minu töö oled sina! Täna on su elu kõige õnnelikum päev! Sa saad päästetud! Meist saavad parimad sõbrad! Jumal ütles mulle seda!"
Ja paar tundi hiljem: "Jumal ütles mulle sinu kohta hirmsaid asju, kui ma nüüd koera jalutamas käisin. Seal garaazhi juures ütles..."
Mina (ise kõigest sellest trallist ütlemata väsinud): "Nagu näiteks mida?"
Tema: "..."
Ta oli ja kahtlemata on siiamaani väikest kasvu, puuduvate hammastega mees. Ülimalt intensiivne persoon, kes on vist 99% ajast eksalteeritud seisundis ("Vaata mind! Mul on kogu aja pupillid suured! Ma olen kogu aja nagu pilves!"), räägib lakkamatult. Sõidab oma kaasvestlejale vaimselt halastamatultsisse ning ma usun, et paljud ei suudagi talle vastu panna. Samas ei puudunud temas puhas edevus: ta rääkis imedest, mis ta on korda saatnud ning sellest, et tema aitab inimesi: annab neile öömaja oma kodus, toidab ja katab neid ja et seda keegi teine külaelanik ei tee. Ta võttis demonstratiivselt peale hääletaja, kui mulle oma autoga bussijaama järgi tuli, seletas, et teised nii kunagi ei tee rääkis rooli taga keeltes. Auto oli talle kinkinud tema parlamendisaadikust kaas-koguduseliige, kui ma nüüd õieti mäletan. Ja ta tundis isiklikult ühte väga kuulsat lauljat, kah pöördunut.
Retooriline küsimus: "Kes istus meie koguduse pastori ilmutuses Jeesuse paremal käel?" Mõtlesin, et tegu on tavalise trikiga küsimusega uuskristlikus kultuuris ja pakkusin loomulikult Juudast. Ma olen "Jesus Christ Superstariga" üles kasvanud, eks ole. Vale vastus! "Mina ja minu naine!", teatas mulle see Loode-Eesti prohvet võidukalt.
Igal juhul -- lahkusin tema kodust lindistusega, mille baasil tegingi karaokevideo "Voice of God: Karaoke Version"/ "His Masters Voice" (kasutasin korra ühte, korra teist pealkirja). See oli väljas mu isiknäitusel "Ars Longa" Tallinna Linnagaleriis 2007.a. lõpus ning teisel sellisel "Human Touch, Divine Touch" New Yorgis 2009. a. juunis Grace Exhibition Space`is. Perfokas, milles kasutasin sama videot, toimus mitmel korral: Alytuse biennaalil (august 2007), Open Space`i festivalil Berliinis (oktoober 2007), Mai Söödi kuraatorinäitusel "Abi kosmosest" Tartu pärmivabrikus (oktoober 2008) ning mainitud kohas New Yorgis (juuni 2009). Kõige paremini õnnestus see Alytuses (väikelinna keskväljakul asuv mainstream-pubi) ning Tartus, kus koos minuga demomonstreeris inimestele keeltes rääkimise karaoket ning tutvustas seda religioosset praktikat teoloogiadoktor, muljetavaldav noor naine, kes lisaks on suurepärase häälega professionaalne laulja.
Nii et kahtlemata tasus see külaskäik ning usulisele pööramisele vastupidamine (4-5 tundi!) evangelisti juures ära. Ma tundsin korduvalt mingi minust suurema energia kohalolekut ning peapööritust ja nõrkust. Ma tean ka, et usklikud nimetavad seda suurt sooja kiirgust Pühaks Vaimuks.
Pärast seda spirituaalset sissesõitmist tundus mulle Võru poole sõitvas bussis istudes, et mul on tajuhäired ning reaalsusenihe. Võru oli ainus koht, kuhu oli veel võimalik sealt kolkakülast saada selle päeva õhtul. Ja õnneks elab Võrus mu politseiuurijast onutütar, kes on lisaks niivõrd kena, et ma saan täiesti aru tema kurtmisest, et väiksed sulid üritavad talle muljet avaldada, mõeldes endale kuritegusid välja. Jõime onutütrega kahepeale ära pudeli rummi ja ma tundsin, kuidas see võõras reaalsus ning sissetunginud energia mu ümber ja sees lahustusid. Hommikul oli kõik korras ja ma sõitsin bussiga Tallinna lavaka tudengitele loengut andma. Eesti tegevuskunstist. Ma panin seda tehes selga rohelise tikanditega pika siidist mantli, mis päev varem oli seljas ühel ministril temast tehtud reportaazhi piltidel Ekspressis ning ma kuulsin sel päeval mitu korda: "Urve Palo mantel!"**
Evangelist helistas mulle kolm kuud hiljem varahommikul. "Mis sinuga eile juhtus?!!? Ma palvetasin su eest öö läbi!"
Jätkub. Ma lähen nüüd reikisse.
* Minu jaoks omamoodi piibel, Hanif Kureishi "Äärelinna Buddha".
** Mul on alati hea situatsioonimälu olnud. Mõnikord kerib kirjutades natuke ära. Ma üldiselt mäletan, mis, kes, millal, mis järgmisel päeval juhtus... Lisaks olen natuke üle nädala võtnud L-Thyroxini, mis on kilpnäärmehormoon ning mille paljude äärmiselt positiivsete mõjude hulgas on mälu paranemine. Negatiivsete kõrvalmõjude pärast käingi ma reikis.
Meeleparandus käib asja juurde, alati -- enda muutmine ning mingite suuremate huvide egotrippidest ettepoole seadmine. Saades iroonilisel kombel vastu eriti kange egotripi, mille baasiks on äratundmine, et liigud õiges suunas koos õigete inimestega. (Ja oled võibolla üks nendest vähestest väljavalitutest, kes VÕIB 21. detsembril 2012 pääseda elusana teise dimensiooni, nagu paar nädalat tagasi rääkis mulle J.) "Nagu alati, Kareem, seisad sa näoga vales suunas." *
M, kes on sellesama galerii, kus mu järgmine näitus tuleb juhataja, ütles mulle nii poolteist aastat tagasi, et tema sai üks hetk aru, et tema on oma maailmavaatelt iseloomustatav sõnaga "New Age". "Ja sina oled ka new age!", teatas ta mulle. Tegelikult olen küll. Mu isa nimetab sedasama kalduvust müstikahuviks. Ja kui ma nüüd järgi mõtlen, siis viimase 3-4 aasta jooksul olen ma kokku puutunud:
1. radikaalse, ülimalt halvamainelise Rootsist imporditud kristliku sektiga
a) käisin nende jumalateenistusel Tartus, püüdes keeltes rääkimist linti võtta, mis mingil minule arusaamatul põhjusel ebaõnnestus. Istusin oma helitehnikaga autos, kus peale minu olid koguduse staar-keeltesrääkija ning veel kolm usklikku. Üks tegi soolot, teised "rääkisid" bäkki. Nad esitasid kaks "lugu" -- Jumala ülistamise ja Saatana sõitlemise. Oma tonaalsuselt ja meeleolult äärmiselt erinevad, jäi neist linti ainult see esimene -- seegi läbi raginate, jättes mulje 70 aasta tagusest salvestusest. Tehnikaga oli kõik korras ning autos muidu segavaid helisid polnud. On maailmavaate küsimus, kas võtta juhtunut kui tehnilist apsakat või kui midagi kumüstilist. Selle tehniliselt halvakvaliteedilise lindistuse baasil valmis helinstallatsioon "Vox Dei", mis oli väljas Kiwa kureeritud näitusel Rael Artel Project Space`is Tartus 2007.a. veebruaris. Muusikakriitik MK võrdles eksponeeritud heli kunagi tehtud Jeesuse hääle võltsingutega saviplaatidega...
b) kuna selle lindistuse põhjal polnud võimalik teha keeltes rääkimise karaokevideot, sõitsin sama aasta mais külla ühele nimetatud koguduse aktiivsele liikmele, asulasse Läti piiri ääres. Ma soovisin tema keeltes rääkimist lindistada. Koguduseliige (rahvakeeles: usuhull) oli sellise dokumenteerimisega vaevu nõus, aga kutsus mind külla ja püüdis mind koos oma naisega ja seitsme lapse juuresolekul kõigest jõust usku pöörata. Tuli välja, et tal ongi selle koguduse juures niisugune amet -- evangelist. "Minu töö oled sina! Täna on su elu kõige õnnelikum päev! Sa saad päästetud! Meist saavad parimad sõbrad! Jumal ütles mulle seda!"
Ja paar tundi hiljem: "Jumal ütles mulle sinu kohta hirmsaid asju, kui ma nüüd koera jalutamas käisin. Seal garaazhi juures ütles..."
Mina (ise kõigest sellest trallist ütlemata väsinud): "Nagu näiteks mida?"
Tema: "..."
Ta oli ja kahtlemata on siiamaani väikest kasvu, puuduvate hammastega mees. Ülimalt intensiivne persoon, kes on vist 99% ajast eksalteeritud seisundis ("Vaata mind! Mul on kogu aja pupillid suured! Ma olen kogu aja nagu pilves!"), räägib lakkamatult. Sõidab oma kaasvestlejale vaimselt halastamatultsisse ning ma usun, et paljud ei suudagi talle vastu panna. Samas ei puudunud temas puhas edevus: ta rääkis imedest, mis ta on korda saatnud ning sellest, et tema aitab inimesi: annab neile öömaja oma kodus, toidab ja katab neid ja et seda keegi teine külaelanik ei tee. Ta võttis demonstratiivselt peale hääletaja, kui mulle oma autoga bussijaama järgi tuli, seletas, et teised nii kunagi ei tee rääkis rooli taga keeltes. Auto oli talle kinkinud tema parlamendisaadikust kaas-koguduseliige, kui ma nüüd õieti mäletan. Ja ta tundis isiklikult ühte väga kuulsat lauljat, kah pöördunut.
Retooriline küsimus: "Kes istus meie koguduse pastori ilmutuses Jeesuse paremal käel?" Mõtlesin, et tegu on tavalise trikiga küsimusega uuskristlikus kultuuris ja pakkusin loomulikult Juudast. Ma olen "Jesus Christ Superstariga" üles kasvanud, eks ole. Vale vastus! "Mina ja minu naine!", teatas mulle see Loode-Eesti prohvet võidukalt.
Igal juhul -- lahkusin tema kodust lindistusega, mille baasil tegingi karaokevideo "Voice of God: Karaoke Version"/ "His Masters Voice" (kasutasin korra ühte, korra teist pealkirja). See oli väljas mu isiknäitusel "Ars Longa" Tallinna Linnagaleriis 2007.a. lõpus ning teisel sellisel "Human Touch, Divine Touch" New Yorgis 2009. a. juunis Grace Exhibition Space`is. Perfokas, milles kasutasin sama videot, toimus mitmel korral: Alytuse biennaalil (august 2007), Open Space`i festivalil Berliinis (oktoober 2007), Mai Söödi kuraatorinäitusel "Abi kosmosest" Tartu pärmivabrikus (oktoober 2008) ning mainitud kohas New Yorgis (juuni 2009). Kõige paremini õnnestus see Alytuses (väikelinna keskväljakul asuv mainstream-pubi) ning Tartus, kus koos minuga demomonstreeris inimestele keeltes rääkimise karaoket ning tutvustas seda religioosset praktikat teoloogiadoktor, muljetavaldav noor naine, kes lisaks on suurepärase häälega professionaalne laulja.
Nii et kahtlemata tasus see külaskäik ning usulisele pööramisele vastupidamine (4-5 tundi!) evangelisti juures ära. Ma tundsin korduvalt mingi minust suurema energia kohalolekut ning peapööritust ja nõrkust. Ma tean ka, et usklikud nimetavad seda suurt sooja kiirgust Pühaks Vaimuks.
Pärast seda spirituaalset sissesõitmist tundus mulle Võru poole sõitvas bussis istudes, et mul on tajuhäired ning reaalsusenihe. Võru oli ainus koht, kuhu oli veel võimalik sealt kolkakülast saada selle päeva õhtul. Ja õnneks elab Võrus mu politseiuurijast onutütar, kes on lisaks niivõrd kena, et ma saan täiesti aru tema kurtmisest, et väiksed sulid üritavad talle muljet avaldada, mõeldes endale kuritegusid välja. Jõime onutütrega kahepeale ära pudeli rummi ja ma tundsin, kuidas see võõras reaalsus ning sissetunginud energia mu ümber ja sees lahustusid. Hommikul oli kõik korras ja ma sõitsin bussiga Tallinna lavaka tudengitele loengut andma. Eesti tegevuskunstist. Ma panin seda tehes selga rohelise tikanditega pika siidist mantli, mis päev varem oli seljas ühel ministril temast tehtud reportaazhi piltidel Ekspressis ning ma kuulsin sel päeval mitu korda: "Urve Palo mantel!"**
Evangelist helistas mulle kolm kuud hiljem varahommikul. "Mis sinuga eile juhtus?!!? Ma palvetasin su eest öö läbi!"
Jätkub. Ma lähen nüüd reikisse.
* Minu jaoks omamoodi piibel, Hanif Kureishi "Äärelinna Buddha".
** Mul on alati hea situatsioonimälu olnud. Mõnikord kerib kirjutades natuke ära. Ma üldiselt mäletan, mis, kes, millal, mis järgmisel päeval juhtus... Lisaks olen natuke üle nädala võtnud L-Thyroxini, mis on kilpnäärmehormoon ning mille paljude äärmiselt positiivsete mõjude hulgas on mälu paranemine. Negatiivsete kõrvalmõjude pärast käingi ma reikis.
kolmapäev, jaanuar 13, 2010
Orjakaubandus
Järjekorras teine ori, kes on minuga lähiajal ühendust võtnud ja kes saab ülesandeks muretseda küttepuud Konteinerisse.
"Mis suurust sul vaja on? 50 cm? 40? 30 cm?" Valin huupi kõige lühemad. Saan aru, et orjakandidaat tassib need vajadusel ka üles ning juhul, kui hetkel on ühisateljees ka teisi inimesi,kannab lateksmaski. Viimase suhtes muutub ta kahtlustavaks: "On see ikka puhas? Nagu intiimpesu jagaks kellegagi..." Tüüp on jutukas ning üldse on tal kell viis korvapallitrenn. Minul on täna jooga, eks ole... Kuidagi liiga casual on kõik, kui ta mind peale võtab, olles tunniajase etteteatamisega helistanud, et puud on tal olemas. Mina olen selle kõne hetkel hoopis muu asjaga hõivatud ning täiesti argiselt riides. Tema ka. See käskijanna/orja rolli minemine toimub mõnikord hetkeliselt, aga see toimib rohkem täiesti enesekindluseta tüüpidega, nagu orjakandidaat,kellega kohtusin eelmisel nädalal. Ta oli kolmekümnendates ja tema välimuse olid rikkunud täielikult äärmiselt koledad, etteulatuvad ja harali hambad. Ta oli elanud viis aastat koduloomana ühekeskealise rikka soomlanna korteris, teenides viimast autojuhina. Soomlanna sai autojuhikompensatsiooni endale jätta, pealegi ei maksa selline loomake eriti midagi. Odavam kui tõukoer. Nüüd on õnnetu hing lihtsalt autojuht, sest ta soome perenaise leping Tallinnas lõppes ära ja see liikus edasi kaugemale maale.
Tänasel orjakandidaadil enesekindlusest puudu ei tule. "Ma vaatan keskkonna üle, kas on turvaline ja..."
Ja pärast: "See on rõve! Mingis suitsuses ruumis-- esiteks, ma VIHKAN suitsetajaid!--mingite meeskunstnikega....! Mingi ILU poole võiks PÜÜELDAGI!"
See pole päris see, millisena ma orjapidamist ette kujutan.
Siin ma olen, kirjutan seda blogi, K monteerib arvuti taga videot, E läks oma atejeesse ja T teeb maketti. T kommenteerib: "Head tüübid! Oleksid öelnud, et lõin selle kesskonna ise, need tüübid on ka mul palgatud. Kunagi oli üks film, Mel Gibsoni ja Lucy Liuga, Lucy Liu peksis mehi. Tegi: "Haba-haba-haba!""
"Mis suurust sul vaja on? 50 cm? 40? 30 cm?" Valin huupi kõige lühemad. Saan aru, et orjakandidaat tassib need vajadusel ka üles ning juhul, kui hetkel on ühisateljees ka teisi inimesi,kannab lateksmaski. Viimase suhtes muutub ta kahtlustavaks: "On see ikka puhas? Nagu intiimpesu jagaks kellegagi..." Tüüp on jutukas ning üldse on tal kell viis korvapallitrenn. Minul on täna jooga, eks ole... Kuidagi liiga casual on kõik, kui ta mind peale võtab, olles tunniajase etteteatamisega helistanud, et puud on tal olemas. Mina olen selle kõne hetkel hoopis muu asjaga hõivatud ning täiesti argiselt riides. Tema ka. See käskijanna/orja rolli minemine toimub mõnikord hetkeliselt, aga see toimib rohkem täiesti enesekindluseta tüüpidega, nagu orjakandidaat,kellega kohtusin eelmisel nädalal. Ta oli kolmekümnendates ja tema välimuse olid rikkunud täielikult äärmiselt koledad, etteulatuvad ja harali hambad. Ta oli elanud viis aastat koduloomana ühekeskealise rikka soomlanna korteris, teenides viimast autojuhina. Soomlanna sai autojuhikompensatsiooni endale jätta, pealegi ei maksa selline loomake eriti midagi. Odavam kui tõukoer. Nüüd on õnnetu hing lihtsalt autojuht, sest ta soome perenaise leping Tallinnas lõppes ära ja see liikus edasi kaugemale maale.
Tänasel orjakandidaadil enesekindlusest puudu ei tule. "Ma vaatan keskkonna üle, kas on turvaline ja..."
Ja pärast: "See on rõve! Mingis suitsuses ruumis-- esiteks, ma VIHKAN suitsetajaid!--mingite meeskunstnikega....! Mingi ILU poole võiks PÜÜELDAGI!"
See pole päris see, millisena ma orjapidamist ette kujutan.
Siin ma olen, kirjutan seda blogi, K monteerib arvuti taga videot, E läks oma atejeesse ja T teeb maketti. T kommenteerib: "Head tüübid! Oleksid öelnud, et lõin selle kesskonna ise, need tüübid on ka mul palgatud. Kunagi oli üks film, Mel Gibsoni ja Lucy Liuga, Lucy Liu peksis mehi. Tegi: "Haba-haba-haba!""
esmaspäev, jaanuar 11, 2010
pühapäev, jaanuar 10, 2010
Õhtuleht
Mina A-le eilse päeva esimestel tundidel: "Vaata netist, mis pilt on! Ma ei julge ise. Milline pilt on? Kas on ilus? Kas ma näen välja pigem vanem või noorem sellel?"
A kinnitab, et pigem noorem ja et OK pilt on. Ma nõuan mitut kinnitust.
Seetõttu pole ma hommikul päris valmis shokiks, mis tabab mind, kui näen fotot, mis läks esikaanele. Ma näen välja tõsiselt vana ja väsinud. Ma pole ammu, kui üldse kunagi näinud nii jubedat pilti endast. M kommentaar: "Sul oleks nagu mingi nahaprobleem." L seletab, et see on kontravalgus, kusjuures välja valgustatud on mu juuksed, mitte nägu. L ütleb ka, et näen pildil välja, justkui oleksin mõrvanud just viis meest. Ilus pilt on sees. Lisaks näeb mu huulevärv mahakulunud välja, kuigi ma olin fotograafilt ekstra küsinud, ega seda värskendama ei peaks. Fotograaf kinnitas, et pole vaja. Kusjuures -- ma elan ka selle üle.
Loomulikult on Õhtuleht kaval -- viimane versioon loost saadetakse mulle vahetult enne küljendamist ning see on nüüd saanud lisaks paar uut domina-küsimust ning minu mürgise märkuse Rakvere teatri primadonna kohta. Kuid asi on aus -- ütlesin ajakirjanikule, et põhimõtteliselt on kõik, mis lindil, tema jagu. Rakvere näitlejanna sattus mulle ette, sest olin jõuluõhtul vanemate juures ning sunnitud vaatama tema kujutist teleekraanil. Näitlejanna oli inspireerivalt igav, õigemini oli igav see jutt, mis ta telekas ajas, tekitades hulga mõtteid, kas on vaja üleüldse näitlejaid igale poole esindusisikuteks toppida. Ja kuskohast sellised mõtted üldse tulevad?!? OK, see viimane oli nüüd vist T väljend. KUST NEED MÕTTED TULEVAD?!? KUST NEED MÕTTED TULEVAD?!? (Järjest valjemal toonil ja end ilmselgelt üles kruvides).
Ja nüüd pean ma võtma kokku kogu oma tahtejõu, et mitte hakata enda kohta käivaid netikommentaare lugema...
MA EI LOE NEID.
A kinnitab, et pigem noorem ja et OK pilt on. Ma nõuan mitut kinnitust.
Seetõttu pole ma hommikul päris valmis shokiks, mis tabab mind, kui näen fotot, mis läks esikaanele. Ma näen välja tõsiselt vana ja väsinud. Ma pole ammu, kui üldse kunagi näinud nii jubedat pilti endast. M kommentaar: "Sul oleks nagu mingi nahaprobleem." L seletab, et see on kontravalgus, kusjuures välja valgustatud on mu juuksed, mitte nägu. L ütleb ka, et näen pildil välja, justkui oleksin mõrvanud just viis meest. Ilus pilt on sees. Lisaks näeb mu huulevärv mahakulunud välja, kuigi ma olin fotograafilt ekstra küsinud, ega seda värskendama ei peaks. Fotograaf kinnitas, et pole vaja. Kusjuures -- ma elan ka selle üle.
Loomulikult on Õhtuleht kaval -- viimane versioon loost saadetakse mulle vahetult enne küljendamist ning see on nüüd saanud lisaks paar uut domina-küsimust ning minu mürgise märkuse Rakvere teatri primadonna kohta. Kuid asi on aus -- ütlesin ajakirjanikule, et põhimõtteliselt on kõik, mis lindil, tema jagu. Rakvere näitlejanna sattus mulle ette, sest olin jõuluõhtul vanemate juures ning sunnitud vaatama tema kujutist teleekraanil. Näitlejanna oli inspireerivalt igav, õigemini oli igav see jutt, mis ta telekas ajas, tekitades hulga mõtteid, kas on vaja üleüldse näitlejaid igale poole esindusisikuteks toppida. Ja kuskohast sellised mõtted üldse tulevad?!? OK, see viimane oli nüüd vist T väljend. KUST NEED MÕTTED TULEVAD?!? KUST NEED MÕTTED TULEVAD?!? (Järjest valjemal toonil ja end ilmselgelt üles kruvides).
Ja nüüd pean ma võtma kokku kogu oma tahtejõu, et mitte hakata enda kohta käivaid netikommentaare lugema...
MA EI LOE NEID.
Post-post-jõulud
Mul on praegu mitte kõige parem olla, sest eilse päeva veetsin, käies
1. venelaste sünnipäeval turismitalus koos saanisõidu, vene rahvamuusika, barankavanikute, sauna ja viinaga. Vene noorema põlvkonna ajakirjanikud ning sünnipäevalapsest filmitegija. Ja viimase laps ning selle baabushkad. Armas ja südamlik. Uued tutvused, sest L kutsus ootamatult kaasa.
2. Gloria veinikeldris edasi joomas (valge saksa vein, punane prantsuse vein, burbooni viski...), õnneks mitte enda kulul.
Ma mõtlen praegu, et jätaks mingiks ajaks joomise maha. Oleks ilus lõppakord. Vene jõulud ja koht, kus juba SS-ohvitserid joomas käisid. Näiteks kolmeks kuuks.
1. venelaste sünnipäeval turismitalus koos saanisõidu, vene rahvamuusika, barankavanikute, sauna ja viinaga. Vene noorema põlvkonna ajakirjanikud ning sünnipäevalapsest filmitegija. Ja viimase laps ning selle baabushkad. Armas ja südamlik. Uued tutvused, sest L kutsus ootamatult kaasa.
2. Gloria veinikeldris edasi joomas (valge saksa vein, punane prantsuse vein, burbooni viski...), õnneks mitte enda kulul.
Ma mõtlen praegu, et jätaks mingiks ajaks joomise maha. Oleks ilus lõppakord. Vene jõulud ja koht, kus juba SS-ohvitserid joomas käisid. Näiteks kolmeks kuuks.
reede, jaanuar 08, 2010
teisipäev, jaanuar 05, 2010
Üks tähelepanek
Kollaste väljaannete fotograafid on tavaliselt sümpaatselt mõjuvad noored tüfrukud, kes võtavad oma tööd väga tõsiselt ja pühendunult.
Eile oli Õhtulehe fotosessioon.
Raamatusoovitus: Eero Paavolainen, "Külalisena kolmandas Reichis" -- soome ajakirjaniku autentsed mälestused 1936. a. suve Saksamaast.
Filmisoovitus: "Men who stare at Goats" -- ameerika sõjaväe salajasest, sensitiivsete võimetega inimeste väeosast. Väidetavalt põhineb tõsilool, väga hea stsenaarium.
Eile oli Õhtulehe fotosessioon.
Raamatusoovitus: Eero Paavolainen, "Külalisena kolmandas Reichis" -- soome ajakirjaniku autentsed mälestused 1936. a. suve Saksamaast.
Filmisoovitus: "Men who stare at Goats" -- ameerika sõjaväe salajasest, sensitiivsete võimetega inimeste väeosast. Väidetavalt põhineb tõsilool, väga hea stsenaarium.
laupäev, jaanuar 02, 2010
Teine päev -- Sirp ja provintsi-Agatha Christie
Kirjutasin valmis artikli Pärnu kunsti aastanäitusest.
Ühtlasi ei suuda ma vastu panna kiusatusele anda siinkohal ülevaade Delfi naistelehest loetud mürgitamisteemast. Niisiis. Anonüümne teemaalgataja töötab maapoes müüjana. Ta on viimase aasta jooksul sattunud kaks korda suurte valude ja sisemiste verejooksudega kiirabisse. Tal on diagnoositud mürgistus. Tal on kahtlus, et teine müüja on tema vastu musta maagiat kasutanud, sest see toimetab õhtuti küünaldega poeruumides ja pobiseb siis midagi omaette. Teised anonüümsed naised panevad õnnetule müüjatarile kaarte ja räägivad ohust töökohas ning pahatahtlikust kolleegist. Tasapisi koorub diskussioonis välja võimalik klassikaline mürgitamislugu. Paha müüja on maininud, et ta ostis rotimürki; teemaalgatajast müüja on leidnud oma poe kohvimasinast kahtlasi valgeid tablette ning tihti on tal pärast tööl kohvijoomist väga halb olla. Lisaks on paha hakanud kahtlase müüja-konkurendi pakutud kommide söömisest. Ja kui ta haigeks jäi, saades eeldatavalt ägeda mürgistuse, helistas kahtlane müüja pidevalt, küsides, kuidas enesetunne on. "Tundis huvi, kuidas mõjus", pakuvad anonüümsed naiskommentaatorid, kes annavad lisaks needuse-vastastele toimingutele ka ohtralt vihjeid, kui lihtne on Eestis kedagi mürgitada. Lood pahatahtlikest ämmadest, abikaasadest ning konkurentidest töö-või eraelus.
Uskumatu, isegi kui õnnetul anonüümsel müüjal on kõigest paranoia, vaatan ma nüüd "A&O"-kauplusi maapiirkondades teise pilguga.
Lisaks tuleb meelde, et olen kunagi õppinud ka stsenaristikat. Äärmiselt inspireeriv ja ühtlasi jube, igatahes.
Ühtlasi ei suuda ma vastu panna kiusatusele anda siinkohal ülevaade Delfi naistelehest loetud mürgitamisteemast. Niisiis. Anonüümne teemaalgataja töötab maapoes müüjana. Ta on viimase aasta jooksul sattunud kaks korda suurte valude ja sisemiste verejooksudega kiirabisse. Tal on diagnoositud mürgistus. Tal on kahtlus, et teine müüja on tema vastu musta maagiat kasutanud, sest see toimetab õhtuti küünaldega poeruumides ja pobiseb siis midagi omaette. Teised anonüümsed naised panevad õnnetule müüjatarile kaarte ja räägivad ohust töökohas ning pahatahtlikust kolleegist. Tasapisi koorub diskussioonis välja võimalik klassikaline mürgitamislugu. Paha müüja on maininud, et ta ostis rotimürki; teemaalgatajast müüja on leidnud oma poe kohvimasinast kahtlasi valgeid tablette ning tihti on tal pärast tööl kohvijoomist väga halb olla. Lisaks on paha hakanud kahtlase müüja-konkurendi pakutud kommide söömisest. Ja kui ta haigeks jäi, saades eeldatavalt ägeda mürgistuse, helistas kahtlane müüja pidevalt, küsides, kuidas enesetunne on. "Tundis huvi, kuidas mõjus", pakuvad anonüümsed naiskommentaatorid, kes annavad lisaks needuse-vastastele toimingutele ka ohtralt vihjeid, kui lihtne on Eestis kedagi mürgitada. Lood pahatahtlikest ämmadest, abikaasadest ning konkurentidest töö-või eraelus.
Uskumatu, isegi kui õnnetul anonüümsel müüjal on kõigest paranoia, vaatan ma nüüd "A&O"-kauplusi maapiirkondades teise pilguga.
Lisaks tuleb meelde, et olen kunagi õppinud ka stsenaristikat. Äärmiselt inspireeriv ja ühtlasi jube, igatahes.
reede, jaanuar 01, 2010
Uue aasta esimene päev
Uus aasta tuli Ramma külas, aga mul tekkis seal hallitusest astmahoog, nii et A oli sunnitud öösel ära sõitma minu pärast. M T kutsusin sinna aastavahetuspeole kaasa ning sõitsime niisiis Kehrasse ööseks M vanemate juurde. Läbi väga lumiste maastike ja mööda inimestest, kes olid uue aasta juba vastu võtnud ega teadnud, mida oma külade ja asulate tühjadel teedel nüüd edasi teha. Lisaks nägin öisel maanteel nii rebast kui jõuluvana...
Täna käisin Saue karjääris ujumas -- A vanadel sõpradel on selline traditsioon, iga aasta 1. jaanuar. Kopsudele mõjus hästi, aga muidu oli hullem kui kunagi varem, sest oli -10 ning veest välja tulles oli mul mulje, et ma ei tunne oma jalgu ning mu keha on mingist uuest, tuimast ja kõvast materjalist... Näiteks puust.
Praegu olen vanemate juures, loen Delfi naistefoorumist äärmiselt huvitavat diskussiooni mürgitamise teemal ning kõrvaltoas vaatavad mu vanemad ja A 2008.a. eesti filmi "Detsembrikuumus". Ausalt öeldes on mul kerge hirm, et saan talisuplusest kerge nohu. Mida ma ei taha mitte kellelegi tunnistada, loomulikult. Toores küüslauk ja kuum tee ja muu rahvameditsiini arsenal. Nohu tegelikult ei ole, on ainult kerge aimdus, et ta VÕIB tulla. Mul on mõnikord tunne, et mul on hüpohondria -- see oli nüüd enesekriitiline küll.
Täna käisin Saue karjääris ujumas -- A vanadel sõpradel on selline traditsioon, iga aasta 1. jaanuar. Kopsudele mõjus hästi, aga muidu oli hullem kui kunagi varem, sest oli -10 ning veest välja tulles oli mul mulje, et ma ei tunne oma jalgu ning mu keha on mingist uuest, tuimast ja kõvast materjalist... Näiteks puust.
Praegu olen vanemate juures, loen Delfi naistefoorumist äärmiselt huvitavat diskussiooni mürgitamise teemal ning kõrvaltoas vaatavad mu vanemad ja A 2008.a. eesti filmi "Detsembrikuumus". Ausalt öeldes on mul kerge hirm, et saan talisuplusest kerge nohu. Mida ma ei taha mitte kellelegi tunnistada, loomulikult. Toores küüslauk ja kuum tee ja muu rahvameditsiini arsenal. Nohu tegelikult ei ole, on ainult kerge aimdus, et ta VÕIB tulla. Mul on mõnikord tunne, et mul on hüpohondria -- see oli nüüd enesekriitiline küll.
Tellimine:
Postitused (Atom)