Õudne ja rõve

Aurora:
Kunstiajakirja peatoimetaja sai shoki, kui viisin talle minu eelmises postituses kirjeldatud performance`i fotod. Noorte poiste rühmituse omad. Pean tunnistama, et need füüsilised asjad (veenivere joomine, nugade asi, peksmine) töötasid teatrilaval hästi ja nende kasutamine oli üsna nutikas. Sest: teatris ja kinos (tegu oli ju ikkagi filmifestivali avamisega ) ei ole miski päris ja kõik on vaid hästilavastatud illusioon. Ja antud juhul olid sisse toodud päris asjad. Mis teatrisse ega kinno ei kuulu. (Ja minu jaoks oli nendes osalemine puhas rõõm. Aga see selleks.)
Aga kunstiajakirja peatoimetaja hoidis ette sirutatud kätt arvutiekraani ees ja korrutas , kui õudne see on. Ja kasutas sõna dekadentlik, mis oli pitser, mille ta kogu üritusele peale lõi. See oli negatiivne hinnang. Seda muljet (dekadentsisüüdistus) süvendasid kontrastne grimm ja veel mõned detailid.
Ühesõnaga: vääritimõistmine.
Dekadents on vähemalt minu arvates midagi muud -- pigem oma saavutatud positsiooni kergelt kuritegelik nautimine, vääramatu huku või kahjustava muudatuse saabumise tajumine ja seetõttu hetkeolukorra hüvedest viimase väljavõtmine. Või noh, nii on mulle alati tundunud. Dekadents on see, kui arengut enam ei toimu ja läheneva allakäigu suhtes peetakse paremaks silmad sulgeda, põgenedes pahelistesse (klishee kohaselt pahelistesse) naudingutesse. Noorte poiste rühmitust ma selles küll ei süüdistaks. Valge grimm on mõnikord kõigest valge grimm.
Ja mina sain shoki, avastades, et filmifestivali osalejakaart ( kirjas alandav jaotus: abiline -- ma võisin olla mainitud rühmituse jaoks abiline, aga mitte festivali jaoks, kurat küll) ei taga tasuta sissepääsu filmifestivalile endale, vaid kõigest animafestivalile (mis lõppes ära ja mis mind ei huvitagi) ning tudengifilmide festivalile (samuti mitte kuigi köitev). Käisin vaatamas kahte seanssi, sõites ühele taksoga ja sõites teiselt tagasi samuti taksoga. Lisaks ostsin festivali kataloogi. Kurat küll. Elu annab tagasilööke. Lisaks: hakkasin naisteajakirja artikli jaoks illustratsiooni tegema, aga avastasin, et akrüülvärvid on ära kuivanud.
Ja minu järgmises kunstiajakirja numbris ilmuv lugu olevat kujundajat shokeerinud, aga fotodel olevat ma ilus. Midagi head tänases päevas. Kuigi -- tsiteerides mu ema -- niimoodi ma mehele ei saa.