Aurora:
Võib järeldada faktist, et ma just nüüd, viis minutit tagasi, liitusin Orkutis community`iga "Kristiina Ehin, see ka mõni poeet." (Siiralt kusjuures. Teine liige on seal Kivisildnik.)
Ja lugesin Jaan Kaplinski blogi. Ma ei ole selle tüübi fenomenist siiani aru saanud.... et okei, ta on kuuekümnendate põlvkonna ideoloog ja miskitpidi guru, aga mis alustel...Mitte ei saa aru. Näitlikke mõtteavaldusi vanahärralt:
"Kes räägib ruulimisest, pauerist, pointist, kellele muusika on kuul ja kelle fotoajakiri kannab nime "Cheese"."
"Üks pihtimus: Ma otsin inimest. Inimesi, kes mõtleksid ja tunneksid nagu mina. Kellele meeldiksid, keda huvitaksid samad asjad kui minule ja kellele oleksid vastumeelsed samad asjad mis mulle. Eks ikka kipub meid ühendama ühine vastumeelsus. Siis loetlen asju, mis mulle aktiivselt ei meeldi: kommertsialiseeritud sport ja meelelahutustööstus oma staaridega, seltskonnaajakirjad (Kroonika jt), kriitpaberil reklaamilehed, reklaam üldse, astroloogia, UFOd, antisemitism, valglinnastumine, autokultus, šovinism (ka eesti oma), russofoobia, homofoobia, sundmuusika poodides ja mujal, inimeste jaotamine edukateks ja luuseriteks, luteri kiriku püüd riigis moraalse juhi rolli mängida, poliitikute ja ärimeeste flirt religiooniga, usk Kuradi olemasolusse (usk Jumalasse mind ei ärrita)"
"Eesti vajab hädasti tugevat tarbijaliikumist. Praegu teevad tootjad ja müüjad suuresti seda, mis neile kasulik. Õlut müüakse liitristes ja paariliitristes pudelites, ka kanget õlut. See on rahva mini-genotsiid ja annab psühhiaatritele palju tööd juurde. Leiba müüakse suurtes pakkides, nii et osa läheb hallitama. Mis vaesele noorele pere-emale või pensionärile on tõsine kaotus. Tarbijad peavad organiseeruma ja hakkama pakkujaid korrale kutsuma"
teisipäev, juuli 31, 2007
teisipäev, juuli 17, 2007
esmaspäev, juuli 16, 2007
Vali elu
Aurora:
Täna : midagi tõeliselt asjalikku üle tüki aja. Konkreetselt, uue asja alustamine füüsilisel kujul, kuigi täna tegelesime kõigest tehniliste katsetustega. Aga siiski midagi. Eriti, kuna homme jätkame. Lisaks: paar uut, loodetavasti toimivat ideed, mis puudutavaid erinevaid asju.
Tõeliselt mitte-asjalik ja süüdimatu Lõuna-Eesti reis (näide 1: vastu õhtut Obinitsa järve äärde hääletamine, ilma mingi ööbimisvariandita seal, vihma kätte jäämine ja ööbimine kohalikus tsässona-nimelises puust pühakojas -- ilgelt külm oli, kuna põrandalaudade vahelt puhus tuul; näide 2: kohtumine sealsamas, kohalikus galeriis Tartu legendaarse looma-nimelise luuletajaga; näide 3: minu reisiriietus, mille juurde kuulusid võrksukad ja kontsaga kingad, mis pärast tagasijõudmist lendasid prügikasti) koos depressiivse ja paraproletaarse kaaslasega (näitlik ja korduv mõtteavaldus: "Ma tahan endale uut elu!") tasus mingil imelisel kombel ära.
See lause tuli nüüd nagu mingi vaese mehe Jaan Kross. Aga loodetavasti oli arusaadav.
Igal juhul -- õppisin natuke tundma Lõuna-Eesti etno-baasilist subkultuuri. Olen vastavast muusikast saanud suurema doosi kui kogu oma varasema elu jooksul kokku . Jah, kui Tartust lõuna poole hääletada, siis suurima tõenäosusega võtab su peale kas särasilmne etnohuviline teoloog, kes sõidab rahvapärimusi koguma ja omasuguste kokkutulekule või lihtsalt kohalik, kes teeb vahepeatuse metsatalus, kus elab tema külalislahke setu memmest ämm. Armas. Ja Tartu luuletaja, tema rääkis enamasti võru ja setu keele segus, mis tihti küll kirjakeelele üle läks ja mida ta siis "õigeks" parandas. Umbes nii : "Venelased....vinnelasõ."
Piinlik küll, aga samas õpetlik --- ma elasin läbi isegi umbes poolepäevase eskapistliku läheks-maale-elama-hoo. Mõtlesin isegi, milline võiks olla mu talu (!) nishsh. Lohutuseks: see staadium on läbitud enamusel mu samavanadel keskklassi sõpradel. Ja tavaliselt pikemalt kui paar päeva.
Ja kõige selle taustal tundus üleeile õhtul koos saksa homodega kohalikes (st juba Tallinna) homoklubides väga tore. Üle väga hulga aja.
Spontaanne lõpp sellele sissekandele, mõtlesin, mis blogisid ma ise loen.
1. tuttavate omad (3 erinevat)/ pidevalt
2. üks tibi / harva
3. üks keskealine, vaimukas filoloog Tartust (ma tean, see ei kõla huvitavalt, aga ometi on, ausalt...)/harva
4. Inno ja Irja (hiljutine leid )
5. Ameerikas elav eesti naine, kes kirjeldab üsna kohutavas eesti keeles, kuidas ta 7-aastane tütar ajuvähki sureb (väga hiljutine leid; jah, ma tean, et see on omajagu perversne).
Täna : midagi tõeliselt asjalikku üle tüki aja. Konkreetselt, uue asja alustamine füüsilisel kujul, kuigi täna tegelesime kõigest tehniliste katsetustega. Aga siiski midagi. Eriti, kuna homme jätkame. Lisaks: paar uut, loodetavasti toimivat ideed, mis puudutavaid erinevaid asju.
Tõeliselt mitte-asjalik ja süüdimatu Lõuna-Eesti reis (näide 1: vastu õhtut Obinitsa järve äärde hääletamine, ilma mingi ööbimisvariandita seal, vihma kätte jäämine ja ööbimine kohalikus tsässona-nimelises puust pühakojas -- ilgelt külm oli, kuna põrandalaudade vahelt puhus tuul; näide 2: kohtumine sealsamas, kohalikus galeriis Tartu legendaarse looma-nimelise luuletajaga; näide 3: minu reisiriietus, mille juurde kuulusid võrksukad ja kontsaga kingad, mis pärast tagasijõudmist lendasid prügikasti) koos depressiivse ja paraproletaarse kaaslasega (näitlik ja korduv mõtteavaldus: "Ma tahan endale uut elu!") tasus mingil imelisel kombel ära.
See lause tuli nüüd nagu mingi vaese mehe Jaan Kross. Aga loodetavasti oli arusaadav.
Igal juhul -- õppisin natuke tundma Lõuna-Eesti etno-baasilist subkultuuri. Olen vastavast muusikast saanud suurema doosi kui kogu oma varasema elu jooksul kokku . Jah, kui Tartust lõuna poole hääletada, siis suurima tõenäosusega võtab su peale kas särasilmne etnohuviline teoloog, kes sõidab rahvapärimusi koguma ja omasuguste kokkutulekule või lihtsalt kohalik, kes teeb vahepeatuse metsatalus, kus elab tema külalislahke setu memmest ämm. Armas. Ja Tartu luuletaja, tema rääkis enamasti võru ja setu keele segus, mis tihti küll kirjakeelele üle läks ja mida ta siis "õigeks" parandas. Umbes nii : "Venelased....vinnelasõ."
Piinlik küll, aga samas õpetlik --- ma elasin läbi isegi umbes poolepäevase eskapistliku läheks-maale-elama-hoo. Mõtlesin isegi, milline võiks olla mu talu (!) nishsh. Lohutuseks: see staadium on läbitud enamusel mu samavanadel keskklassi sõpradel. Ja tavaliselt pikemalt kui paar päeva.
Ja kõige selle taustal tundus üleeile õhtul koos saksa homodega kohalikes (st juba Tallinna) homoklubides väga tore. Üle väga hulga aja.
Spontaanne lõpp sellele sissekandele, mõtlesin, mis blogisid ma ise loen.
1. tuttavate omad (3 erinevat)/ pidevalt
2. üks tibi / harva
3. üks keskealine, vaimukas filoloog Tartust (ma tean, see ei kõla huvitavalt, aga ometi on, ausalt...)/harva
4. Inno ja Irja (hiljutine leid )
5. Ameerikas elav eesti naine, kes kirjeldab üsna kohutavas eesti keeles, kuidas ta 7-aastane tütar ajuvähki sureb (väga hiljutine leid; jah, ma tean, et see on omajagu perversne).
teisipäev, juuli 03, 2007
Inimorjusest
Aurora:
Pühendusega E-le.
Minu usk sellesse, et inimese orjastamine teise inimese poolt on kõige hirmsam asi üldse (vaata ka: standardarusaamad; vaata ka: kõikvõimalikud Fair Trade*- kampaaniad), on viimase pooleteise aasta jooksul tükkideks murenenud. Või mis, minu usk demokraatiasse ja atomaarsesse ühiskonnamudelisse samuti.
Või mida ma peaksin arvama, kui minu telefoninumbri on minu vahepealse tegevusega seoses kelleltki sadomasosubkultuuri esindajalt** saanud inimene, kes tahab minuga kokku saada ja rääkida. Olin nõus -- see oli märtsis või aprillis. Kohtusin avalikus paigas , kus tuttavaid kohata on suhteliselt võimatu (kesklinna kasiinos***), 33-aastase mehega. Ta oli üsna sümpaatne. Ehitusfirma omanik. Lühidalt kokku võttes --- Tema Elu Lugu . Ta kinnitas, et tal oli olnud koolis lahtine pea, aga ta jättis kooli pooleli, sest igas mõttes iseseisev oli ta olnud väga noorest east saadik. Ta elas maal ja ta ema oli lüpsja, kes läks väga vara tööle ja tuli töölt, kui poeg pidi juba koolist tagasi olema. Aga poeg kasutas võimalust ja kooli ei läinudki. Vaid läks tööle. Karja. Teenis 300 rubla kuus ja sai endaga suurepäraselt hakkama. Hiljem läks ehitajaks ja nüüd on tal oma firma. On tegelenud ka metsavargusega. Aga, nagu ta ütles, tahaks ta tegelikult olla ori. Ideaalis elaks ta maamajapidamises ja talle leitaks pidevalt tööd, samas vastutaks perenaine, õigemini pererahvas tema eest nagu orjandusliku korra ajal kunagi . Ta oli sellisele kokkuleppele peaagu et jõudnud ühe jõuka kesklassi koduperenaisega, loomulikult domineerimiskalduvustega indiviidiga. Paraku hakkas naine põdema, ei julgenud oma mehele ja lastele asjast rääkida ja kaup jäig katki. Sain aru, et endale päris-perenaise leidmine ei ole hoopiski lihtne. Ka meie ei jõudnud kokkuleppele. Sest ta tahtis täielikku orjust, mis oleks samas minule delegeerinud 100% vastutust. Ütleks nii, et koeraomanikuks hakkamine pole sellega võrreldes mitte midagi. Tüüp tsiteeris Freudi (ta hääldas seda küll täpselt nagu kirjutatakse) ja oli uurinud oma fetishiga seonduvat subkultuuri internetifoorumite kaudu. Saksamaal olevat palju inimesi, kes on kogu oma vara kirjutanud oma käskija või käskijanna nimele ja pühenduvadki nende teenimisele. Kuulsin, et alluvaid naisi on tegelikult rohkem kui alluvaid mehi. Seda fetishi-tasandil. Pean ütlema, et pakkumises oli midagi ahvatlevat, samas hirmutavat vastutust ja seotust. Kui sul oleks sõna otseses mõttes jalge ees roomamas või kuhugi kinni seotud üks inimene, kes tahab käske ja alandusi , tähelepanu ja seda lakkamatult, siis oleks see ju mitmes mõttes ülimalt ahistav. Või on see kõige loomulikum seisund, arvestades inimkonna tuhandeid aastaid kestnud ajalugu ja teenistusvalmi orjaga, kelle peale võib end iga hetk välja elada (ja kes seda naudibki ja mitte vähe), peaks igaüks ruttu ära harjuma? Eks ta ole, orjandusliku korra ülipikk ajalugu. Äkki olid lõunaosariikide vabakslastud orjad nagu tänavaleheidetud kodukoerad? Äkki nad igatsesid oma elu lõpuni tujuka valge käskijanna järele, kes oli kauge, puutumatu ja ettearvamatu? Võib-olla nad mõtlesid tema peale, elades ise hurtsikus oma neegrinaise ja karja mustade jõnglastega? Võib-olla ma peaksin selle suurepärase pakkumise üle veel järele mõtlema?
Teine ori-fantasöör oli natuke noorem ja oleks olnud päris kena, kui tema suurtes pruunides silmades poleks olnud see ütlemata alandlik, pahandust teinud koera pilk. Temagi tahtis olla ori. Selline tubane ori, kes koristab, peseb põrandaid ja riideid. Ta kurtis, et tema senised käskijannad polnud asjale üldse pihta saanud ega suutnud vaadata, kuidas ta üksinda tööd teeb ning hakkasid ka ise kraamima. See oli rikkunud kogu mängu ilu....
Kolmas tahtis põhimõtteliselt sama -- alluda, seda eelkõige. Ma olen teda kaks korda autojuhina kasutanud. Ta pani ülikonna selga, tegi autoukse lahti, vastas ainult siis kui küsiti ning viis mu koos sõbrannaga piknikule linnast välja ja teenindas. Ja järgmisel päeval viis ta mind Rabarockile ära.
* Sellega seoses meenub, et ma oleks pannud kerjamisperfoka nimeks Fair Trade, mitte Fair Deal, aga ma ajasin lihtsalt kaks sõna segamini. Ma mõtlesin pealkirjas anda viite kõigile teadaolevalele mõistele. Aga see selleks.
** See on siin Eestis täiesti olemas. Internetifoorumid, kokkusaamised kord kuus. Ja seltskonnad, kes rendivad metskonnamajakesi nädalalõppudeks, et anduda oma piitsutamis-või vitsaorgiatele -- mulle on kõigest sellest räägitud.
*** Tüüp õpetas mulle, kuidas kasiinos mängida nii, et võidad natuke, aga pidevalt. Ma pole seda veel proovinud. Kõik inimesed, kellele olen meetodit tutvustanud, on öelnud, et see on täielik jama ja sõltuvuse kindel algus. Ma ise pole selles nii kindel.
Pühendusega E-le.
Minu usk sellesse, et inimese orjastamine teise inimese poolt on kõige hirmsam asi üldse (vaata ka: standardarusaamad; vaata ka: kõikvõimalikud Fair Trade*- kampaaniad), on viimase pooleteise aasta jooksul tükkideks murenenud. Või mis, minu usk demokraatiasse ja atomaarsesse ühiskonnamudelisse samuti.
Või mida ma peaksin arvama, kui minu telefoninumbri on minu vahepealse tegevusega seoses kelleltki sadomasosubkultuuri esindajalt** saanud inimene, kes tahab minuga kokku saada ja rääkida. Olin nõus -- see oli märtsis või aprillis. Kohtusin avalikus paigas , kus tuttavaid kohata on suhteliselt võimatu (kesklinna kasiinos***), 33-aastase mehega. Ta oli üsna sümpaatne. Ehitusfirma omanik. Lühidalt kokku võttes --- Tema Elu Lugu . Ta kinnitas, et tal oli olnud koolis lahtine pea, aga ta jättis kooli pooleli, sest igas mõttes iseseisev oli ta olnud väga noorest east saadik. Ta elas maal ja ta ema oli lüpsja, kes läks väga vara tööle ja tuli töölt, kui poeg pidi juba koolist tagasi olema. Aga poeg kasutas võimalust ja kooli ei läinudki. Vaid läks tööle. Karja. Teenis 300 rubla kuus ja sai endaga suurepäraselt hakkama. Hiljem läks ehitajaks ja nüüd on tal oma firma. On tegelenud ka metsavargusega. Aga, nagu ta ütles, tahaks ta tegelikult olla ori. Ideaalis elaks ta maamajapidamises ja talle leitaks pidevalt tööd, samas vastutaks perenaine, õigemini pererahvas tema eest nagu orjandusliku korra ajal kunagi . Ta oli sellisele kokkuleppele peaagu et jõudnud ühe jõuka kesklassi koduperenaisega, loomulikult domineerimiskalduvustega indiviidiga. Paraku hakkas naine põdema, ei julgenud oma mehele ja lastele asjast rääkida ja kaup jäig katki. Sain aru, et endale päris-perenaise leidmine ei ole hoopiski lihtne. Ka meie ei jõudnud kokkuleppele. Sest ta tahtis täielikku orjust, mis oleks samas minule delegeerinud 100% vastutust. Ütleks nii, et koeraomanikuks hakkamine pole sellega võrreldes mitte midagi. Tüüp tsiteeris Freudi (ta hääldas seda küll täpselt nagu kirjutatakse) ja oli uurinud oma fetishiga seonduvat subkultuuri internetifoorumite kaudu. Saksamaal olevat palju inimesi, kes on kogu oma vara kirjutanud oma käskija või käskijanna nimele ja pühenduvadki nende teenimisele. Kuulsin, et alluvaid naisi on tegelikult rohkem kui alluvaid mehi. Seda fetishi-tasandil. Pean ütlema, et pakkumises oli midagi ahvatlevat, samas hirmutavat vastutust ja seotust. Kui sul oleks sõna otseses mõttes jalge ees roomamas või kuhugi kinni seotud üks inimene, kes tahab käske ja alandusi , tähelepanu ja seda lakkamatult, siis oleks see ju mitmes mõttes ülimalt ahistav. Või on see kõige loomulikum seisund, arvestades inimkonna tuhandeid aastaid kestnud ajalugu ja teenistusvalmi orjaga, kelle peale võib end iga hetk välja elada (ja kes seda naudibki ja mitte vähe), peaks igaüks ruttu ära harjuma? Eks ta ole, orjandusliku korra ülipikk ajalugu. Äkki olid lõunaosariikide vabakslastud orjad nagu tänavaleheidetud kodukoerad? Äkki nad igatsesid oma elu lõpuni tujuka valge käskijanna järele, kes oli kauge, puutumatu ja ettearvamatu? Võib-olla nad mõtlesid tema peale, elades ise hurtsikus oma neegrinaise ja karja mustade jõnglastega? Võib-olla ma peaksin selle suurepärase pakkumise üle veel järele mõtlema?
Teine ori-fantasöör oli natuke noorem ja oleks olnud päris kena, kui tema suurtes pruunides silmades poleks olnud see ütlemata alandlik, pahandust teinud koera pilk. Temagi tahtis olla ori. Selline tubane ori, kes koristab, peseb põrandaid ja riideid. Ta kurtis, et tema senised käskijannad polnud asjale üldse pihta saanud ega suutnud vaadata, kuidas ta üksinda tööd teeb ning hakkasid ka ise kraamima. See oli rikkunud kogu mängu ilu....
Kolmas tahtis põhimõtteliselt sama -- alluda, seda eelkõige. Ma olen teda kaks korda autojuhina kasutanud. Ta pani ülikonna selga, tegi autoukse lahti, vastas ainult siis kui küsiti ning viis mu koos sõbrannaga piknikule linnast välja ja teenindas. Ja järgmisel päeval viis ta mind Rabarockile ära.
* Sellega seoses meenub, et ma oleks pannud kerjamisperfoka nimeks Fair Trade, mitte Fair Deal, aga ma ajasin lihtsalt kaks sõna segamini. Ma mõtlesin pealkirjas anda viite kõigile teadaolevalele mõistele. Aga see selleks.
** See on siin Eestis täiesti olemas. Internetifoorumid, kokkusaamised kord kuus. Ja seltskonnad, kes rendivad metskonnamajakesi nädalalõppudeks, et anduda oma piitsutamis-või vitsaorgiatele -- mulle on kõigest sellest räägitud.
*** Tüüp õpetas mulle, kuidas kasiinos mängida nii, et võidad natuke, aga pidevalt. Ma pole seda veel proovinud. Kõik inimesed, kellele olen meetodit tutvustanud, on öelnud, et see on täielik jama ja sõltuvuse kindel algus. Ma ise pole selles nii kindel.
esmaspäev, juuni 25, 2007
Lahtisse, otse Veneetsiast (jäi enne välja, koos hilisemate kommentaaridega)
Aurora:
Saabun Helsinkisse otse Veneetsia biennaali avamiselt. Kus ma olen saanud keskmise tugevusega kultuurishoki -- seekord on mul tunne, et olen ümbritsetud sharlatanidest, kes tegelevad häbiväärsel kombel ideede suhteliselt nüri taaskasutamisega. On hästi palju kunsti, mis ei veena ega ärata imetlust. Üllatavalt palju. Mis on kurb. Ja mille funktsiooni ma ei suuda järelikult leida. Välja arvatud see, et kunstimaailmas tsirkuleerijatel on endal kahtlemata hea olla. Mina aga, antud olukorras absoluutne autsaider (tõsi küll, ajakirja Kunst.ee akrediteeritud korrespondent) näen uskumatus koguses pseudo-dokumentalistikat, amatöör-uurivat ajakirjandus, wannabe-sotsioloogiat ning mõttelagedat kontseptuaalset fotot. Palju arhitektoonilisi installatsioone, väga palju abstraktseid installatsioone hämaraks jääva ideega või siis lihtsalt kunsti liiga "õige ideega" (et inimesi ilma põhjuseta arreteerida on vale, et aafrika mehi rootsi naiste poolt koduloomadena pidada on vale, et Iraagi sõda on vale, et olukord Sudaanis on vale, et väga kurb on, et sõdurid surma saavad, et sõda üldse on vale, et kõik me sureme kord, et tõesti kahju on, et valged inimesed kolmandat maailma kolonialiseerisid jne jne jne) ning väga, väga palju poliitiliselt korrektset mõtlemist. See on: kunsti, mis tegeleb nn ülioluliste sotsiaalsete teemade ja praegusaja valupunktidega. See on: jääb üleeilsete ajalehtede illustratsiooni tasemele. Päevakajalisus ei tundu nn päris teema olevat. Või kui, siis peaks kunst säilitama oma päevakajalisuse vähemalt 10 - 15 aastaks. Ja mitte kuueks kuuks.
Nüüd olen niisiis Lahtis. Veel enne seda Helsingis. Kui Veneetsias oli õhk täis pretensioone siis see inimtühi linn on lihtsalt unine. Rongis saan kokku R, V, B, AJ, L ning MK-ga. J küsib, kuidas Veneetsias oli ja kui ma vastan, et oli pettumus, teatab J, et pettuda saab ainult see, kellel on illusioone. Ta on, nagu mulle viimasel ajal tundub, nn elutarkuse lainel ja kergelt prohveti rollis. Soovitab mul lugeda raamatut südamemeditatsiooonist. "Südames elamine", 299 krooni, igast raamatupoest saadaval.
Kommentaar: raamatupoest ostsin siiski uue Dovlatovi, 199.- Lugesin selle eelmisel reedel galeriis olles viie tunniga läbi. See on suurepärane. Ja kinkisin oma isale sünnipäevaks.
Aga enne seda on mu reisikaaslaseks marsruudil Veneetsia- Helsinki Soome kuulsaim filosoof Esa Saarinen. Koos naise ja tütrega. Otsustan ühe tulevase töö, mille üle olen juba tükk aega mõelnud, pealkirja tema raamatult varastada. "Lääne filosoofia ajalugu. Tipult tipule."
Soome tuletõrje, kellele korraldajad helistavad, lubab ikkagi sõjaväeväelase soovitatud (kohatud kuu aega varem, hääletades Tallinnast Tartusse) ja paintballi tarvete laost ostetud tossu (väävli lõhnaga) kasutada. Aga ainult õues. Lindistus keeltes rääkimisest (saadud hirmsa vaevaga Elu Sõna koguduse liikme käest Lõuna-Eestist) on olemas ainult ühel CD-l , mille peale läbi kõigi lennukite, busside, vaporettode veetud (ja käe otsas, sest pagasis läheks arvatavasti katki) CD-mängija üles ütleb. Olen üsna närvis ja kardan jumalikku vahelesegamist. Ma ei ole kindel, kuidas kõrgemad jõud väidetavalt Jumala enda hääle kasutamisse suhtuvad , pealegi olin A-le sealt Lõuna-Eestist lubanud, et see lindistus, millega ükski teine sektantlik kristlane nõus ei oleks, on ainult omaks tarbeks. Et ma seda avalikult ei kasuta. Seal hetkel, kui nii lubasin, olin ma ka ise selles veendunud. Aga idee muutus. Ja siis tuuakse uus CD-mängija ning piisavalt kaablit, et seda keset õue kasutada saaks.
Enne enda perfokat näen NG-d, rühmitust C, tshiillast ning noort NY-s resideeruvat prantsuse kutti. Ja AJ-d.
Enda asja puhul kasutan eelpoolmainitud lindistust ning subtiitreid ja stand up comic`u teksti. Viimased kaks on üks ja seesama. Töö nimi on "Jumalan Ruoska" ning see ongi kahest erinevast, inimesi marginaliseerivast viisist saavutada ekstaasi. Üks on religioosne ja teine seksuaalne. SM. Ma "räägin" oma subtiitritel (paberilehed, mis maha kukuvad üksteise järel, nagu Bob Dylani vanas videos, et asi arusaadav oleks) nii taustaks keeltes rääkivast Lõuna-Eesti 8 lapsega evangelistist, kes mind pöörata tahtis kui oma endisest kliendist, kes pidi etenduses osalema, aga kes loobus "isiklikel ja eetilistel põhjustel". A3 formaadis ingliskeelsete tekstidega paberite vahel on sama suur foto viimase verelihani piitsutatud tagumikust. Lõpuks pakun kellelegi publiku hulgast võimalust selle inimese asemele tulla. Seda võimalust ei kasuta keegi. Ja kõige lõpuks, et inimesed aru saaksid, et nüüd on kõik läbi, tuleb lisaks filmilikele subtiitritele ka filmilik eriefekt. Ehk siis need väävlilõhnaga tossupommid, mis süüdates levitavad suures koguses valget suitsu, mis inimesed eemale sunnib ning ise hõõguvat ollust pritsivad . (Mis asja enne testides põletab augu mu Veneetsia lennujaamast ostetud pitspõlvikutesse).
Kõik kokku kestab ca 7 minutit. Mina ja L istume toolidel ning võtame oma subtiitrilehed välja mappidest. Minu lehtedel on ingliskeelne tekst ning L "subtiitrid" on heebreakeelsed. Nagu väidetavalt keeltes rääkimine isegi. Me oleme korralikult riides, nagu lõbumaja sekretärid võiksid olla , mul põlvini must valgete triipudega seelik, valge pluus, musta-valgekirjud võrksukad ning korsett, L-l analoogses stiilis riided, aga mustad.
Mind on see subtiitrite ja stand up koomika asi kummitanud juba mõnda aega. Et on tekst, mis ei ole igav ja mida publik viitsib jälgida. Ja et kindlasti on veel midagi. Võib-olla paelub mind mõte teksti kasutamisest seetõttu, et seda on tehtud nii palju ja tavaliselt nii igavalt, et sealt midagi leida.... See juba oleks midagi.
Hiljem muuseas kuulen mitmelt inimeselt, et olin iga lehte näidanud liiga lühikest aega. Et kui keelt täiuslikult ei valda, siis oli raske jälgida. Küllap neil oli õigus.
Pärast on tasuta kontsert pargis. Nagu selgub, osa mingist Soome valimiskampaaniast. Ausalt öeldes ei pane ma seda eriti tähele.Kontserti, mitte valimiskampaaniat. Tuleb tshiillane, kes ütleb, et talle mu asi väga meeldis. Kutsub Tshiili. Aastal 2010. Tahab kirjutada mingit meiliaadressi, milleks pole mul paberit. Annan oma passi ja hetk hiljem jõuab mulle kohale, et sellega on nüüd vist ühel pool. Edaspidi kas sõltun tolliametnike kõikuva iseloomuga heatahtlikkusest või siis tellin uue passi. See aeg, kui mina tshiillasega pool-inglise, pool-puu-hispaania keeles räägin, joob L, nagu ta pärast ise ütleb, ära pudeli viina. Teel kontserdilt peatuspaika, natuke hiljem, kaob ta mitu korda ära.
Hilisem kommentaar: passiga pole seni midagi ette võtta viitsinud. Eesti tolliametnikud ei märganud esialgu veel midagi.
Järgmisel hommikul, kui üles ärkan, joob J juba köögis viina. Liitun temaga. Eksootika. Tavaliselt ma hommikul viina ei joo. Muide.
Helsinkis hängime niisama. Kiasmat ei taha kindlasti näha. Kirikusse sisse ei lasta. Istume sadamakail , L, R, NY prantslane ja mina. L räägib, et tahab NYs kindlasti proovida kräkki. Aga vahetult enne lahkumist. Et hoiduda sõltuvusest....Noor prantslane räägib, et kräkki müüvad inimesed on ohtlikud.
Laeval jään merehaigeks.
Järgmine päev on kohutav masendus. Nagu ikka. Varahommikul on mu ema mitu-mitu korda helistanud: hommikutelevisiooni saates oli Kunstihoone noor kuraator rääkinud kolmest asjast , mis talle siin Eesti ei meeldi. Ma järjekorda ei tea. Aga need kolm olid järgmised: 1. venelaste olukord 2. Big Performance ja rühmitus C seal 3. minu Kadalipp Kunstihoones. Kas ta on su sõber, et niimoodi reklaami teeb, küsib mu ema.
Tuju läheb paremaks.
Hilisem kommentaar: Dovlatoviga koos kingin oma isale sünnipäevaks CD keeltes rääkimisega. Talle meeldib see väga. Ütleb, et nagu india rahvalaul. Ja nagu tõeline keel oma rütmiga. Lisaks seostab ta seda "laulmist" ka minimalistide, atonaalse muusika ning oma lemmiku, ühenooditeemaga. Ja lubab seda kuulda anda oma muusikahuvilistest sõpradele. Lastes neil ära arvata, millega tegemist. See lindistus on tehtud kohas nimega Kobela -- kus maailma punktis see asub????
Ja kunstinäitustest olen ikka veel eemale hoidnud, ühe erandiga, J avamine Pärnus. Ma vist ikkagi sain Veneetsias mürgituse.
kolmapäev, juuni 13, 2007
Gay life
Aurora:
Kanada homo räägib, et sai siinses gaybaaris kokku fetishitüübiga, kellega ta ülehomme kohtub. Talle meeldib seksi ümbritsev rituaal -- ja kui neil omavahel klappi ei ole, siis võib lihtsalt paar drinki võtta. Mõne aja pärast avastab ta, et ta lennuk lahkub Eestist siiski juba homme . Niisiis, mitte mingit eesti seksi, nagu ta soome seksi Lahtis juba sai. Üks mees tuli tänaval vastu ja võttis ta ühe sõnaga rajalt maha. See sõna oli : "Heeeyyyy....", öelduna homoseksualistile omaselt kergelt vingerdades. Ta proovib ikka kohalikud mehed ära.
Tal on ka ekstravagantne töö --- extra filmitööstuses, see tüüp, kes on kusagil kaadri servas ja toob midagi, teeb midagi või liigutab lihtsalt suud. Viimati oli ta selline taust Brad Pittile. Ta on selle kõigega seoses ka oma süsteemi välja mõelnud --- ta tsiteerib nimelt igakord prantsuse näitekirjanikku Racine`i ja kavatseb oma suuliigutamisest video kokku panna, kus niimoodi tuntud ja tundmatute filminäitlejate taustal ta terve näidendi ette kannab.
Tal on poeg, kes elab koos kahe lesbiga, armuke USAs ning kamp submissive homosid, kes tal majapidamistöösid teevad. Ta räägib midagi seksiteemalisest kunstifestivalist Kanadas, kuhu ta mind esinema kutsub.
Kanada homo räägib, et sai siinses gaybaaris kokku fetishitüübiga, kellega ta ülehomme kohtub. Talle meeldib seksi ümbritsev rituaal -- ja kui neil omavahel klappi ei ole, siis võib lihtsalt paar drinki võtta. Mõne aja pärast avastab ta, et ta lennuk lahkub Eestist siiski juba homme . Niisiis, mitte mingit eesti seksi, nagu ta soome seksi Lahtis juba sai. Üks mees tuli tänaval vastu ja võttis ta ühe sõnaga rajalt maha. See sõna oli : "Heeeyyyy....", öelduna homoseksualistile omaselt kergelt vingerdades. Ta proovib ikka kohalikud mehed ära.
Tal on ka ekstravagantne töö --- extra filmitööstuses, see tüüp, kes on kusagil kaadri servas ja toob midagi, teeb midagi või liigutab lihtsalt suud. Viimati oli ta selline taust Brad Pittile. Ta on selle kõigega seoses ka oma süsteemi välja mõelnud --- ta tsiteerib nimelt igakord prantsuse näitekirjanikku Racine`i ja kavatseb oma suuliigutamisest video kokku panna, kus niimoodi tuntud ja tundmatute filminäitlejate taustal ta terve näidendi ette kannab.
Tal on poeg, kes elab koos kahe lesbiga, armuke USAs ning kamp submissive homosid, kes tal majapidamistöösid teevad. Ta räägib midagi seksiteemalisest kunstifestivalist Kanadas, kuhu ta mind esinema kutsub.
Selle maailma viletsus
Aurora:
Ma olen vist esialgu vilets põetaja, aga Galina Suidre sharlatanivõimetes kahtlen tõsiselt.
Kuradi hiina meditsiin. Vanas Hiinas maksid nad tervena elatud päevade eest, mitte Tshehhis toodetud hiiresita välimusega ülikallite toidulisandite eest.
Õudne.
Ma olen vist esialgu vilets põetaja, aga Galina Suidre sharlatanivõimetes kahtlen tõsiselt.
Kuradi hiina meditsiin. Vanas Hiinas maksid nad tervena elatud päevade eest, mitte Tshehhis toodetud hiiresita välimusega ülikallite toidulisandite eest.
Õudne.
teisipäev, juuni 12, 2007
Positivistid
Aurora:
See on selline inimtüüp. Need, kelle kohta öeldakse, et nad on nii toredad. Enamus ütlevad.
Eile öösel oli noor ameerika kuraator mulle meilinud, et ta jõuab mu küsimustele vastata täna kl 12, aga helistagu, kas sobib. Tegin seda . Ta hääl oli 200 % sõbralikkust ja vastutulelikkust ja viisakust. "What a response time !" "Thank you!" "Thank you!" "Thank you!" See tekitas kerget kõhedust, tundsin, et muutun kuidagi ....ujedaks. Tema vastus minu head ööd ja head aega soovimisele koosnes 7-8 lausest. Võib-olla jäi kõne lõppedes üheksas neist pooleli.
Ma loodan, et ta ikkagi vastab õigel ajal. Mida teine huvitava inimtüübi esindaja, aferist TV, ei ole teinud. See tähendab, ei kirjutanud lubatud artiklit ülimalt venivaks, pooleteisekuuseks muutunud deadline`ks valmis. Ega ka teist artiklit, mida ta "kompensatsiooniks" lubas. Eks ole.
Aga inimtüübid, kes on mind viimasel ajal, tegelikult viimaste aastate jooksul huvitanud:
1. aferistid
2. imetegijad
3. (vale?)prohvetid
4. päris idealistid
5. targad inimesed
6. need, kellel on väga kindel image
7. ja loomulikult meeldivad mulle nagu Andy Warholilegi inimesed, kellel on palju probleeme ja kes neist vahetpidamata räägivad. Ja erinevalt Warholist käivad mulle närvidele "säravad debütandid, sündinud kuldlusikas suus".
See on selline inimtüüp. Need, kelle kohta öeldakse, et nad on nii toredad. Enamus ütlevad.
Eile öösel oli noor ameerika kuraator mulle meilinud, et ta jõuab mu küsimustele vastata täna kl 12, aga helistagu, kas sobib. Tegin seda . Ta hääl oli 200 % sõbralikkust ja vastutulelikkust ja viisakust. "What a response time !" "Thank you!" "Thank you!" "Thank you!" See tekitas kerget kõhedust, tundsin, et muutun kuidagi ....ujedaks. Tema vastus minu head ööd ja head aega soovimisele koosnes 7-8 lausest. Võib-olla jäi kõne lõppedes üheksas neist pooleli.
Ma loodan, et ta ikkagi vastab õigel ajal. Mida teine huvitava inimtüübi esindaja, aferist TV, ei ole teinud. See tähendab, ei kirjutanud lubatud artiklit ülimalt venivaks, pooleteisekuuseks muutunud deadline`ks valmis. Ega ka teist artiklit, mida ta "kompensatsiooniks" lubas. Eks ole.
Aga inimtüübid, kes on mind viimasel ajal, tegelikult viimaste aastate jooksul huvitanud:
1. aferistid
2. imetegijad
3. (vale?)prohvetid
4. päris idealistid
5. targad inimesed
6. need, kellel on väga kindel image
7. ja loomulikult meeldivad mulle nagu Andy Warholilegi inimesed, kellel on palju probleeme ja kes neist vahetpidamata räägivad. Ja erinevalt Warholist käivad mulle närvidele "säravad debütandid, sündinud kuldlusikas suus".
esmaspäev, juuni 11, 2007
Veneetsia - Lahti
Aurora:
Jätkub....
Mis jäi veel meelde:
Korea
?
?
?
Palju silte, mis reklaamisid näituseid üle kogu linna, kuhu kuidagi ei jõudnud......
Uskumatu, tõesti uskumatu hulk abstraktsemat või siis mitte niiväga installatsioonikunsti üsna ebapüsivatest materjalidest , mis pani mõtlema kõige kaduvuse üle..... Need pannakse korraks üles ja siis veedavad need puupulgad või värvitud papp aega kusagil laos või keldris. Ja ebamäärane tunne, et mind on petetud nagu paljusid teisigi.
Ja teine, hoopis vähem ebamäärane tunne, et ma tahan midagi rohkemat kui see. Ja loomulikult on see imeilus linn ning ma mõtlesin kohustusliku pooltunni Casanova peale (eelmine kord, aastal 2005 vestlesime temast kämpingu rannas noore enesetapumõtetega kunstiajaloolasega; noormees oli saanud elu shoki, kuna ta tüdruk , kes samas reisiseltskonnas viibis, oli ta maha jätnud) ja leidsin märgina temast vana kuulutuse plangu pealt: tema poolt toskaana keelde tõlgitud Homerose Iliase ettekande-loengu.
Kogu reedese päeva reisisin vaporetto, bussi, lennuki, bussi ja rongiga hoopis teistsugusele festivalile Lahtis. Kus varsti, pärast oma perfokat, see näriv ängistus järele jäi. Otsustasin, et olin vist saanud kultuurishoki, täiesti ootamatu sellise. Sain ühe huvitava kutse. Ja siivutu ettepaneku, mida ma vastu ei võtnud, jäädes loodetavasti viisakaks. Mõtlesin asjade peale , mida tahan edaspidi teha (meditsiinikool ja kunstist loobumine oli siiski hetke impulss), inimeste peale ning avastasin, et tahan edaspidi teistmoodi riides käia.
Kogu tänase päeva oli mul tunne, et olen surnud. Ja nüüd läks see üle. Tagasi elavate juures. Mulle meeldib see.
Jätkub....
Mis jäi veel meelde:
Korea
?
?
?
Palju silte, mis reklaamisid näituseid üle kogu linna, kuhu kuidagi ei jõudnud......
Uskumatu, tõesti uskumatu hulk abstraktsemat või siis mitte niiväga installatsioonikunsti üsna ebapüsivatest materjalidest , mis pani mõtlema kõige kaduvuse üle..... Need pannakse korraks üles ja siis veedavad need puupulgad või värvitud papp aega kusagil laos või keldris. Ja ebamäärane tunne, et mind on petetud nagu paljusid teisigi.
Ja teine, hoopis vähem ebamäärane tunne, et ma tahan midagi rohkemat kui see. Ja loomulikult on see imeilus linn ning ma mõtlesin kohustusliku pooltunni Casanova peale (eelmine kord, aastal 2005 vestlesime temast kämpingu rannas noore enesetapumõtetega kunstiajaloolasega; noormees oli saanud elu shoki, kuna ta tüdruk , kes samas reisiseltskonnas viibis, oli ta maha jätnud) ja leidsin märgina temast vana kuulutuse plangu pealt: tema poolt toskaana keelde tõlgitud Homerose Iliase ettekande-loengu.
Kogu reedese päeva reisisin vaporetto, bussi, lennuki, bussi ja rongiga hoopis teistsugusele festivalile Lahtis. Kus varsti, pärast oma perfokat, see näriv ängistus järele jäi. Otsustasin, et olin vist saanud kultuurishoki, täiesti ootamatu sellise. Sain ühe huvitava kutse. Ja siivutu ettepaneku, mida ma vastu ei võtnud, jäädes loodetavasti viisakaks. Mõtlesin asjade peale , mida tahan edaspidi teha (meditsiinikool ja kunstist loobumine oli siiski hetke impulss), inimeste peale ning avastasin, et tahan edaspidi teistmoodi riides käia.
Kogu tänase päeva oli mul tunne, et olen surnud. Ja nüüd läks see üle. Tagasi elavate juures. Mulle meeldib see.
Vaporetto 13
Aurora:
Niisiis. Ma tunnen kohustust teha märkmeid, enne kui muude asjadega hakkan tegelema. Faktid, muljed, mälestused.
Eelmisel esmaspäeval jõudsin napilt Helsinki lennukile, kuna ma olin arvanud, et mul on sama lend kui H.-l ja teistel , paraku see nii ei olnud ja minu lend läks mitu tundi varem. Loopisin asjad kiiruga kotti ning jätsin maha palju vajalikku, võttes kaasa ülearust, õnneks kõik Lahti perfoka asjad said kaasa. Kui mitte arvestada SM-kummimaski, mis kadus galeriis kuhugi müstilisel kombel.
Aga see pole tegelikult oluline.
Sama päeva õhtuks jõudsime Veneetsiasse. Korter Rialto silla lähedal, korteris veel HT (kunstiajakirja peatoimetaja) , EK (fotograaf), KH (kunstiantroploog) ning UK (vanema põlvkonna metallikunstnik). Õhk on kuidagi raske, mis on meeles ka esimesest korrast (2001, JT magistrikursusega); ma mõtlen muidugi füüsilist õhku. Mitte meeleolu või midagi sellist.
Teisipäeval ei ole võimalik kunsti vaadata, lisaks selgub, et meie akrediteeringutega pole võimalik esimesel pressipäeval, st 6ndal juunil veel kusagile saada. Kuna ma lahkun mingi piletite tellimisel tekkinud vea pärast juba 8nda hommikul, jätab see Arsenale ja Giardini vaatamiseks kõigest ühe päeva. Kuna olen ostnud kolme päeva transpordikaardi, millega võib piiramatult sõita, näen ära ka Murano saare, mis on suhteliselt mittemidagiütlev. Ikka veel teisipäeva täidabki turism (sest ühtegi rahvuspaviljoni sisse veel ei lasta). Ja ühe perfoka vaatamine ; kunstnik osutub Kanada indiaanlannaks, kes usub, et enese tõestamiseks piisab publikule oma traumaatilise sünnituskogemuse repiidi peal jutustamisest. Lisaks näidatakse videot, mille sisu on järgmine: indiaani naine (üks teine) seisab mõtliku näoga looduse taustal ning siis suurlinnas. Sõnum.Selline. Ma mõtlen, et võib-olla muretsen ma liiga palju oma asjade pärast. Kas ma suudan kirjutada hitte? Ega mu Lahti perfokas pole igav? Mis saab 5-7-10 aasta pärast? Mõtlen: õnnelikud indiaanlannad, neil selliseid muresid pole, ilmselgelt. Samas esinevad nad tipp-kunstisündmuse raames ja tegu on ju tegelikult ressursside kuritahtliku raiskamisega.
Kolmapäeval on võimalik näha juba mõningaid viimastest. Sloveenia (igav), Albaania (mitte midagi erilist, aga kohapeal askeldavad kunstnikud on äärmiselt meeldivad), Eesti , Küpros (ootamatu ja väga hea, suured puuviljamaalid, psühedeelne video vanadest kinokaadritest ja fotokollaazhid) ja Luksemburg (kes arvab, et enda tõestamiseks piisab linnuvidinast ning laes pöörlevast ventilaatorist?).Taivan, mis on tore. Olmeprahist masin-installatsioon ning mingi koomiksivärk. Raamatuid ja plakateid saab kaasa võtta, mida ma teen, oma vennale kingituseks, küsides lisaks autogrammi autorilt. Umbkeelne taivanlane, kellele tõlgitakse, et olen ajakirjanik Eestist ja viin tema tööd oma disainerist vennale, keda see Aasia värk väga huvitab. Tüüp naeratab ja joonistab oma pookstaave.
Francois Pinault` erakollektsioon -- see on tüüp, kelle oma on Christie`s oksjonimaja, kes kogub kaasaegset kunsti, ostes seda väga kallilt. Ta andis intervjuu raamatus "Collecting Contemporary" (väga hea ajastus , näha nende kunstnike töid, kellest seal palju juttu) ja ostis oma kaasaegse kunstikogu jaoks terve Palazzo Grassi. Neetud megamultimiljonär tahab selle pealt veel teenida -- pilet on väga kallis, 14 eurot, paraku on akrediteeritud pressi jaoks ka see väljapanek tasuta. Palju tõesti head kunsti, eri meediumites, hiljutise valmimisdaatumiga, efektsed, terava ideega, suurejooneliselt teostatud (ca 10 m kõrgune installatsioon näiteks), mõni ootamatult lihtne, ma- oleks-võinud-selle-peale-ise-tulla-aga-ma-kahtlen-selles-siiski- tüüpi vist-geniaalsust. Megamultimiljonär ilmselgelt usaldab omaenda maitset. H. kommenteerib samuti, et jõulise isiksuse valik ja et museumide kuraatorid midagi sellist ei teeks. Ühesõnaga : suurepärane valik Pinault` kollektsioonist (pealkiri : Sequel) palazzo Grassis, soovitan kõigile. Kaasaegne kunst tundub olevat super ala ja nagu näha, on sinna jõudnud ka raha. Olen artworldi suhtes kõige paremalt meelestatud.
Jõuame koos H-ga ka Pavillion on Hope`i avamisele , mis on H hea tuttava, noore ambitsioonika kuraatori alternatiivprojekt. Paar muljetavaldavat tööd. Avamise vahuveinist jään purju ning sündmustest ette rutates teen mitu suhteliselt mõttetut kõnet Eestisse. Aga enne tutvun mingi Briti ajakirjanikuga, kellega räägime muuhulgas pikalt Donald Cammellist. Ja saame kutsed mingile laeval toimuvale peole. Kus meiega ei suhtle mitte keegi peale mingi aja pärast saabuva Eesti ajakirjaniku. Nagu alati, on huvitav vaadata, olles täielik outsider, kuidas inimesed karjääri teevad. Nad püüavad hirmsal kombel . Mis on selles kohas muidugi loomulik. Ma ise olen teinud mitu suurt viga: pole teinud nimekaarte ega kodulehekülge. See närib hinge. Tunnen, et olen luuser-karjerist. Mulle räägitakse, et enamus inimesi räägib sellises kohas ja situatsioonis vähemalt viis minutit peaaegu ükskõik kellega, kaardistades, mida on neil pakkuda ja jättes tähtsamad punktid meelde. Näiteks on alternatiivpaviljoni kuraator -- see noor ja ambitsioonikas -- väga huvitatud mulle intervjuu andmisest ja võimalik, et ka alternatiivgaleriis näituse tegemisest.
Järgmine päev on BAD TRIP. Läbivate suurte tähtedega. Sajab lõunamaist paduvihma, mis tänu soojale ilmale ei tekita sellist rõsket läbivettinud tunnet nagu kodus. Mu kingad on katki. Need on väga valed pidevaks kõndimiseks ning lagunenud mitu korda . Olen neid kandnud juba keevitusworkshopist saadik ja nende kuldsed suured lilled on ammu lahti tulnud. Mu jalad on täis sinikaid ja kriime, mis on pärit sealtsamast work-shopist, kus õu oli täis metallikolu ja poolvalmis masinaid, mille otsa ma koostoimes oma platvormkingadega mitu korda komistasin. Ja Urve Palo mantel on kortsus. Mul on ainult üks päev , et vaadata .... noh, sisuliselt kõike. See on kergelt ahistav. Ma otsustan, et kuna pressile antakse materjale, siis pole mul mõtet eraldi kõiki nimesid ja pealkirju meelde jätta. Ma keskendun kunstile. Ja midagi tundub äkki valesti. Need asjad ei avalda muljet. Mulle tundub, et olen sattunud ideede taaskasutuskeskusse. Ja mis veel hullem -- et kunsti, mis peaks olema kreatiivsuse essents, kasutatakse kulunud primitiivsete mõttekäikude edasi andmiseks, mille füüsiline teostus varieerub.
Need inimesed, kellest Arsenale ja Giardini kihavad, on olulised. Tähtsad. Otsustajad. Üks neist lükkab mind küünarnukiga kõrvale , võtnud suuna veiniletile ja pomiseb : "Animali!" Mida on palju : arhitektoonilisi installatsioone. Kontseptuaalset fotot ilma konteptsioonita. Mida on veel : jõudemonstratsiooni. Mitte tähenduses: peaaegu võimatud teostused, säravad ideed vaid tähenduses: "Ma võin endale seda lubada, et ma eksponeerin ükskõik mida, sest vaadake, ma olen kuulus!" Tracy Emin on täitnud Inglismaa paviljoni suvalise graafika ja maaliga, lisaks kohustuslik puupulkadest installatsioon, teemaks abort või midagi taolist. Lisaks on paljud arvamusel, et kasutades palju teksti, saavad nad oma sõnumit edastada publikule, kellel on tohutult palju vaadata ja arvatavasti mitte aega, et kõiki neid oopuseid läbi lugeda. Ja miks arvab Soome skulptor, kes esindab oma riiki, et piisab sinisest plekitahvlist põrandal? Peale peaaegu kogu Arsenalest läbijooksmist ja pärast päris mitut paviljoni on mul tunne, et olen ümbritsetud sharlatanidest. Mis kuradi ala see üldse on, kus puuduvad igasugused näiliseltki objektiivsed kriteeriumid ja shedöövriks kuulutada võib pea kõike? Mõtlen korraks, et saadaks kõik kuradile ja astuks koju jõudes meditsiinikooli. Näen natuke pressikonverentsi ja klounipaari Evat ja Adelet, kellega norin tüli. Viimast ajakirjanikurollis. Kas neile ei tundu , et nad kordavad ennast? Ei, nad taasloovad ennast, iga päev. No välja näeb küll samasugune. Nemad vastu: kaasaegset kunsti peab oskama vaadata. Et süüdistavad publikut? Kaasaegset kunsti PEAB OSKAMA VAADATA.
Mis tundub olevat üldisem lipukiri. Tõepoolest. Kui miski tundub igav, kulunud, mõttetu, siis olen ma arvatavasti ise süüdi, kuna ma EI MÕISTA KOODE. Geniaalne ellujäämismehhanism kunstimaalimas tsirkuleerijatele, kas pole. Kummalisel kombel arvas sama üks noor Eesti kunstitoimetaja, kellega mõnda aega mõtteid vahetame.
Head paviljonid olid:
Shveits (täiuslikum Marko Mäetamm kohtub Kostabiga; laemaal koos osalise animatsiooniga + video, super ruumilahendus; komplitseeritud asjad, mida oli huvitav ka pikemalt jälgida)
Venemaa
Iiri või Shoti või Wales (sattusin sinna eestlastega, kes läksid sinnasamasse mingile Bristoli kataloogi presentatsioonile ja kellega ma liitusin ), samuti näidati seal suurepärast filmi pealkirjaga "Dawn Chorus".
Hetkel rohkem meelde ei tule ja üleüldse pean lõpetama.....
Niisiis. Ma tunnen kohustust teha märkmeid, enne kui muude asjadega hakkan tegelema. Faktid, muljed, mälestused.
Eelmisel esmaspäeval jõudsin napilt Helsinki lennukile, kuna ma olin arvanud, et mul on sama lend kui H.-l ja teistel , paraku see nii ei olnud ja minu lend läks mitu tundi varem. Loopisin asjad kiiruga kotti ning jätsin maha palju vajalikku, võttes kaasa ülearust, õnneks kõik Lahti perfoka asjad said kaasa. Kui mitte arvestada SM-kummimaski, mis kadus galeriis kuhugi müstilisel kombel.
Aga see pole tegelikult oluline.
Sama päeva õhtuks jõudsime Veneetsiasse. Korter Rialto silla lähedal, korteris veel HT (kunstiajakirja peatoimetaja) , EK (fotograaf), KH (kunstiantroploog) ning UK (vanema põlvkonna metallikunstnik). Õhk on kuidagi raske, mis on meeles ka esimesest korrast (2001, JT magistrikursusega); ma mõtlen muidugi füüsilist õhku. Mitte meeleolu või midagi sellist.
Teisipäeval ei ole võimalik kunsti vaadata, lisaks selgub, et meie akrediteeringutega pole võimalik esimesel pressipäeval, st 6ndal juunil veel kusagile saada. Kuna ma lahkun mingi piletite tellimisel tekkinud vea pärast juba 8nda hommikul, jätab see Arsenale ja Giardini vaatamiseks kõigest ühe päeva. Kuna olen ostnud kolme päeva transpordikaardi, millega võib piiramatult sõita, näen ära ka Murano saare, mis on suhteliselt mittemidagiütlev. Ikka veel teisipäeva täidabki turism (sest ühtegi rahvuspaviljoni sisse veel ei lasta). Ja ühe perfoka vaatamine ; kunstnik osutub Kanada indiaanlannaks, kes usub, et enese tõestamiseks piisab publikule oma traumaatilise sünnituskogemuse repiidi peal jutustamisest. Lisaks näidatakse videot, mille sisu on järgmine: indiaani naine (üks teine) seisab mõtliku näoga looduse taustal ning siis suurlinnas. Sõnum.Selline. Ma mõtlen, et võib-olla muretsen ma liiga palju oma asjade pärast. Kas ma suudan kirjutada hitte? Ega mu Lahti perfokas pole igav? Mis saab 5-7-10 aasta pärast? Mõtlen: õnnelikud indiaanlannad, neil selliseid muresid pole, ilmselgelt. Samas esinevad nad tipp-kunstisündmuse raames ja tegu on ju tegelikult ressursside kuritahtliku raiskamisega.
Kolmapäeval on võimalik näha juba mõningaid viimastest. Sloveenia (igav), Albaania (mitte midagi erilist, aga kohapeal askeldavad kunstnikud on äärmiselt meeldivad), Eesti , Küpros (ootamatu ja väga hea, suured puuviljamaalid, psühedeelne video vanadest kinokaadritest ja fotokollaazhid) ja Luksemburg (kes arvab, et enda tõestamiseks piisab linnuvidinast ning laes pöörlevast ventilaatorist?).Taivan, mis on tore. Olmeprahist masin-installatsioon ning mingi koomiksivärk. Raamatuid ja plakateid saab kaasa võtta, mida ma teen, oma vennale kingituseks, küsides lisaks autogrammi autorilt. Umbkeelne taivanlane, kellele tõlgitakse, et olen ajakirjanik Eestist ja viin tema tööd oma disainerist vennale, keda see Aasia värk väga huvitab. Tüüp naeratab ja joonistab oma pookstaave.
Francois Pinault` erakollektsioon -- see on tüüp, kelle oma on Christie`s oksjonimaja, kes kogub kaasaegset kunsti, ostes seda väga kallilt. Ta andis intervjuu raamatus "Collecting Contemporary" (väga hea ajastus , näha nende kunstnike töid, kellest seal palju juttu) ja ostis oma kaasaegse kunstikogu jaoks terve Palazzo Grassi. Neetud megamultimiljonär tahab selle pealt veel teenida -- pilet on väga kallis, 14 eurot, paraku on akrediteeritud pressi jaoks ka see väljapanek tasuta. Palju tõesti head kunsti, eri meediumites, hiljutise valmimisdaatumiga, efektsed, terava ideega, suurejooneliselt teostatud (ca 10 m kõrgune installatsioon näiteks), mõni ootamatult lihtne, ma- oleks-võinud-selle-peale-ise-tulla-aga-ma-kahtlen-selles-siiski- tüüpi vist-geniaalsust. Megamultimiljonär ilmselgelt usaldab omaenda maitset. H. kommenteerib samuti, et jõulise isiksuse valik ja et museumide kuraatorid midagi sellist ei teeks. Ühesõnaga : suurepärane valik Pinault` kollektsioonist (pealkiri : Sequel) palazzo Grassis, soovitan kõigile. Kaasaegne kunst tundub olevat super ala ja nagu näha, on sinna jõudnud ka raha. Olen artworldi suhtes kõige paremalt meelestatud.
Jõuame koos H-ga ka Pavillion on Hope`i avamisele , mis on H hea tuttava, noore ambitsioonika kuraatori alternatiivprojekt. Paar muljetavaldavat tööd. Avamise vahuveinist jään purju ning sündmustest ette rutates teen mitu suhteliselt mõttetut kõnet Eestisse. Aga enne tutvun mingi Briti ajakirjanikuga, kellega räägime muuhulgas pikalt Donald Cammellist. Ja saame kutsed mingile laeval toimuvale peole. Kus meiega ei suhtle mitte keegi peale mingi aja pärast saabuva Eesti ajakirjaniku. Nagu alati, on huvitav vaadata, olles täielik outsider, kuidas inimesed karjääri teevad. Nad püüavad hirmsal kombel . Mis on selles kohas muidugi loomulik. Ma ise olen teinud mitu suurt viga: pole teinud nimekaarte ega kodulehekülge. See närib hinge. Tunnen, et olen luuser-karjerist. Mulle räägitakse, et enamus inimesi räägib sellises kohas ja situatsioonis vähemalt viis minutit peaaegu ükskõik kellega, kaardistades, mida on neil pakkuda ja jättes tähtsamad punktid meelde. Näiteks on alternatiivpaviljoni kuraator -- see noor ja ambitsioonikas -- väga huvitatud mulle intervjuu andmisest ja võimalik, et ka alternatiivgaleriis näituse tegemisest.
Järgmine päev on BAD TRIP. Läbivate suurte tähtedega. Sajab lõunamaist paduvihma, mis tänu soojale ilmale ei tekita sellist rõsket läbivettinud tunnet nagu kodus. Mu kingad on katki. Need on väga valed pidevaks kõndimiseks ning lagunenud mitu korda . Olen neid kandnud juba keevitusworkshopist saadik ja nende kuldsed suured lilled on ammu lahti tulnud. Mu jalad on täis sinikaid ja kriime, mis on pärit sealtsamast work-shopist, kus õu oli täis metallikolu ja poolvalmis masinaid, mille otsa ma koostoimes oma platvormkingadega mitu korda komistasin. Ja Urve Palo mantel on kortsus. Mul on ainult üks päev , et vaadata .... noh, sisuliselt kõike. See on kergelt ahistav. Ma otsustan, et kuna pressile antakse materjale, siis pole mul mõtet eraldi kõiki nimesid ja pealkirju meelde jätta. Ma keskendun kunstile. Ja midagi tundub äkki valesti. Need asjad ei avalda muljet. Mulle tundub, et olen sattunud ideede taaskasutuskeskusse. Ja mis veel hullem -- et kunsti, mis peaks olema kreatiivsuse essents, kasutatakse kulunud primitiivsete mõttekäikude edasi andmiseks, mille füüsiline teostus varieerub.
Need inimesed, kellest Arsenale ja Giardini kihavad, on olulised. Tähtsad. Otsustajad. Üks neist lükkab mind küünarnukiga kõrvale , võtnud suuna veiniletile ja pomiseb : "Animali!" Mida on palju : arhitektoonilisi installatsioone. Kontseptuaalset fotot ilma konteptsioonita. Mida on veel : jõudemonstratsiooni. Mitte tähenduses: peaaegu võimatud teostused, säravad ideed vaid tähenduses: "Ma võin endale seda lubada, et ma eksponeerin ükskõik mida, sest vaadake, ma olen kuulus!" Tracy Emin on täitnud Inglismaa paviljoni suvalise graafika ja maaliga, lisaks kohustuslik puupulkadest installatsioon, teemaks abort või midagi taolist. Lisaks on paljud arvamusel, et kasutades palju teksti, saavad nad oma sõnumit edastada publikule, kellel on tohutult palju vaadata ja arvatavasti mitte aega, et kõiki neid oopuseid läbi lugeda. Ja miks arvab Soome skulptor, kes esindab oma riiki, et piisab sinisest plekitahvlist põrandal? Peale peaaegu kogu Arsenalest läbijooksmist ja pärast päris mitut paviljoni on mul tunne, et olen ümbritsetud sharlatanidest. Mis kuradi ala see üldse on, kus puuduvad igasugused näiliseltki objektiivsed kriteeriumid ja shedöövriks kuulutada võib pea kõike? Mõtlen korraks, et saadaks kõik kuradile ja astuks koju jõudes meditsiinikooli. Näen natuke pressikonverentsi ja klounipaari Evat ja Adelet, kellega norin tüli. Viimast ajakirjanikurollis. Kas neile ei tundu , et nad kordavad ennast? Ei, nad taasloovad ennast, iga päev. No välja näeb küll samasugune. Nemad vastu: kaasaegset kunsti peab oskama vaadata. Et süüdistavad publikut? Kaasaegset kunsti PEAB OSKAMA VAADATA.
Mis tundub olevat üldisem lipukiri. Tõepoolest. Kui miski tundub igav, kulunud, mõttetu, siis olen ma arvatavasti ise süüdi, kuna ma EI MÕISTA KOODE. Geniaalne ellujäämismehhanism kunstimaalimas tsirkuleerijatele, kas pole. Kummalisel kombel arvas sama üks noor Eesti kunstitoimetaja, kellega mõnda aega mõtteid vahetame.
Head paviljonid olid:
Shveits (täiuslikum Marko Mäetamm kohtub Kostabiga; laemaal koos osalise animatsiooniga + video, super ruumilahendus; komplitseeritud asjad, mida oli huvitav ka pikemalt jälgida)
Venemaa
Iiri või Shoti või Wales (sattusin sinna eestlastega, kes läksid sinnasamasse mingile Bristoli kataloogi presentatsioonile ja kellega ma liitusin ), samuti näidati seal suurepärast filmi pealkirjaga "Dawn Chorus".
Hetkel rohkem meelde ei tule ja üleüldse pean lõpetama.....
teisipäev, juuni 05, 2007
Tšau
Niina:
Ma nüüd mõnda aega kunsti ei tee ja siia ei kirjuta. Elage seda suve (ja kõike muud ka) nagu oma viimast! Oli meeldiv.
Ma nüüd mõnda aega kunsti ei tee ja siia ei kirjuta. Elage seda suve (ja kõike muud ka) nagu oma viimast! Oli meeldiv.
pühapäev, juuni 03, 2007
Lihtsalt, dokumentatsiooni mõttes
Aurora:
Reedel jooksin mööda linna väikeste, oluliste ja tüütute pisiasjadega seoses ja õhtul oli galeriis uue näituse ning festivali avamine.
Laupäeval-pühapäeval oli E.A. works-shop, mille käigus õppisin natuke keevitamist ja tegin -- tõsi küll, kaugeltki mitte ilma abita, giljotiini. Eile, laupäeva õhtul, oli lisaks kohaliku staar-skulptori sünnipäev.
Ja homme hommikul pean minema kl 5.10 Tallinna bussi peale, mis jõuab sihtpunkti kl 7. 40, et jõuda läbi käia kodust, A. juurest ning galeriist, rääkimata Mustamäest, et võtta kaasa vajalikud asjad ning olla lennujaamas kl 10.15.
Järgmine sissekanne umbes nädala pärast.
Ausalt öeldes olen kuulnud kõige erinevamatelt inimestelt, et nad loevad seda blogi ning mind on see hakanud häirima. Writer`s block, see kurikuulus, mis muud. Õudne.
Reedel jooksin mööda linna väikeste, oluliste ja tüütute pisiasjadega seoses ja õhtul oli galeriis uue näituse ning festivali avamine.
Laupäeval-pühapäeval oli E.A. works-shop, mille käigus õppisin natuke keevitamist ja tegin -- tõsi küll, kaugeltki mitte ilma abita, giljotiini. Eile, laupäeva õhtul, oli lisaks kohaliku staar-skulptori sünnipäev.
Ja homme hommikul pean minema kl 5.10 Tallinna bussi peale, mis jõuab sihtpunkti kl 7. 40, et jõuda läbi käia kodust, A. juurest ning galeriist, rääkimata Mustamäest, et võtta kaasa vajalikud asjad ning olla lennujaamas kl 10.15.
Järgmine sissekanne umbes nädala pärast.
Ausalt öeldes olen kuulnud kõige erinevamatelt inimestelt, et nad loevad seda blogi ning mind on see hakanud häirima. Writer`s block, see kurikuulus, mis muud. Õudne.
teisipäev, mai 29, 2007
Igapäevatraumad
Aurora:
Nägin mainstream-naisteajakirja viimast numbrit. Sees minu arvamuslugu. Ja juures mitte see pilt , mida olin soovitanud ja mille numbri üles kirjutanud. Pilt, millel ma näen välja nagu popstaar. Mille tegi T. Oo ei. Nad valisin samast seeriast ühe teise, kus, nagu ütles A., kes õigustas naisteajakirja, ma näen välja nagu "mõtlev naine" ja mitte "ärplev teismeline". Mina eelistaks iga hetk viimast. Ma õigupoolest selle arvamusloo sellepärast kirjutasingi, et saada ajakirja See Pilt. Aga nemad arvavad nähtavasti teisiti.
H. , kellele rääkisin kuidas käivad koosolekud sealsamas ajakirjas, arvas, et peaksin sellistest asjadest enda jaoks kirjutama. Aga mitte siia. Sellega on muidugi nii. Ja naa.
Mulle tundub, nagu läheksid viimasel ajal pisiasjad südamesse. Seda tekitavaks taustaks on arvatavasti natuke ebakindel periood, vähe raha ( ja seegi, mis on, võlgu) ja kohati hirm tuleviku ees.
K.-d otsiti jälle taga. Katteta lubadused ja tegematajäetud töö, taas kord. Kuna teda tõesti taga otsiti, helistasin ühisele tuttavale, tütarlapsele, kellelt kuulsin, et ta viimasel ajal hoiabki inimestest eemale, telefoni väljas ja on ka tütarlapsele endale raha võlgu. Paralleelne suhtlemine ühiste tuttavatega toob tavaliselt üht-teist välja . Minu soovitatud tehnikageenius. Great.
Nägin mainstream-naisteajakirja viimast numbrit. Sees minu arvamuslugu. Ja juures mitte see pilt , mida olin soovitanud ja mille numbri üles kirjutanud. Pilt, millel ma näen välja nagu popstaar. Mille tegi T. Oo ei. Nad valisin samast seeriast ühe teise, kus, nagu ütles A., kes õigustas naisteajakirja, ma näen välja nagu "mõtlev naine" ja mitte "ärplev teismeline". Mina eelistaks iga hetk viimast. Ma õigupoolest selle arvamusloo sellepärast kirjutasingi, et saada ajakirja See Pilt. Aga nemad arvavad nähtavasti teisiti.
H. , kellele rääkisin kuidas käivad koosolekud sealsamas ajakirjas, arvas, et peaksin sellistest asjadest enda jaoks kirjutama. Aga mitte siia. Sellega on muidugi nii. Ja naa.
Mulle tundub, nagu läheksid viimasel ajal pisiasjad südamesse. Seda tekitavaks taustaks on arvatavasti natuke ebakindel periood, vähe raha ( ja seegi, mis on, võlgu) ja kohati hirm tuleviku ees.
K.-d otsiti jälle taga. Katteta lubadused ja tegematajäetud töö, taas kord. Kuna teda tõesti taga otsiti, helistasin ühisele tuttavale, tütarlapsele, kellelt kuulsin, et ta viimasel ajal hoiabki inimestest eemale, telefoni väljas ja on ka tütarlapsele endale raha võlgu. Paralleelne suhtlemine ühiste tuttavatega toob tavaliselt üht-teist välja . Minu soovitatud tehnikageenius. Great.
Paanika
Aurora:
Ikka veel Kuressaares, 30-kraadises kuumuses. Inimene, kes lubas kindlasti assistendiks tulla ja mitte mingil juhul alt vedada, saadab sõnumi: ta ikkagi ei tule. Isiklikel ja eetilistel põhjustel. Pole kahtlasemat asja kui eetika. Võib-olla-asendaja nr 1 ei võta toru. Nr 2 võtab päeva mõtlemisaega -- ta kas saab töölt ära või siis mitte. Iseasi, et ta on juba korra, kunagi, näidanud üles äärmist ebausaldusväärsust. Nr 3 on selleks ajaks kavandanud romantilise minipuhkuse koos oma uue tüdruksõbraga -- ta tõesti ei saa seda ära jätta, sest korra juba lükkas edasi. Aga muidu oleks ta rõõmuga nõus ja miks ma varem ei helistanud. Nr 1 ei võta ikka toru. Nagu ka nr 5 (väga kahtlane variant). Olen sunnitud välja mõtlema plaani B, olles enne seda helistanud A-le ja X-le, kurtes oma kohutavat ebaõnne ja kirudes maapõhja nr 0 (algne lubaja, see, kes ära ütles) , nr 1, 2, 3, 4 ja halades, et see pole elu, vaid kurat teab mis. Seda võib soovi korral kuulda kogu Kuressaare- Tallinna buss. X ütleb, et tema arust on mul väga põnev elu, erinevalt temast, naerab enamuse ajast ja ütleb lõpuks üliviisakalt: "Aitäh, et helistasid, hoian sulle pöialt." See kõlab peaaegu et siiralt. Aga, nagu öeldud, mõtlen välja plaani B. Olles enne püüdnud kätte saada asendusvarianti nr 5, kes, ime küll, helistab tagasi. Paraku on sel hetkel buss mingis Läänemaa punktis leviaugus. Ja hetkel meeldib plaan B mulle väga.
Tegelikult oli mul irratsionaalne hirm, et nr 0 veab alt, see tundus lihtsalt liiga hea ja nr 0 liiga vastutulelik, et olla päriselt tõsi. Ma nägin isegi selleteemalisi ängistavaid painajaid. Noh, ja kõige hullem oleks olnud seda veel hiljem teada saada, eks ole.
Ja praami tualettruumis on väike prügikast kasutatud süstalde ja zhilettide jaoks, rootsikeelse kirjaga: RISKAVFJÄLL või midagi taolist.
Ikka veel Kuressaares, 30-kraadises kuumuses. Inimene, kes lubas kindlasti assistendiks tulla ja mitte mingil juhul alt vedada, saadab sõnumi: ta ikkagi ei tule. Isiklikel ja eetilistel põhjustel. Pole kahtlasemat asja kui eetika. Võib-olla-asendaja nr 1 ei võta toru. Nr 2 võtab päeva mõtlemisaega -- ta kas saab töölt ära või siis mitte. Iseasi, et ta on juba korra, kunagi, näidanud üles äärmist ebausaldusväärsust. Nr 3 on selleks ajaks kavandanud romantilise minipuhkuse koos oma uue tüdruksõbraga -- ta tõesti ei saa seda ära jätta, sest korra juba lükkas edasi. Aga muidu oleks ta rõõmuga nõus ja miks ma varem ei helistanud. Nr 1 ei võta ikka toru. Nagu ka nr 5 (väga kahtlane variant). Olen sunnitud välja mõtlema plaani B, olles enne seda helistanud A-le ja X-le, kurtes oma kohutavat ebaõnne ja kirudes maapõhja nr 0 (algne lubaja, see, kes ära ütles) , nr 1, 2, 3, 4 ja halades, et see pole elu, vaid kurat teab mis. Seda võib soovi korral kuulda kogu Kuressaare- Tallinna buss. X ütleb, et tema arust on mul väga põnev elu, erinevalt temast, naerab enamuse ajast ja ütleb lõpuks üliviisakalt: "Aitäh, et helistasid, hoian sulle pöialt." See kõlab peaaegu et siiralt. Aga, nagu öeldud, mõtlen välja plaani B. Olles enne püüdnud kätte saada asendusvarianti nr 5, kes, ime küll, helistab tagasi. Paraku on sel hetkel buss mingis Läänemaa punktis leviaugus. Ja hetkel meeldib plaan B mulle väga.
Tegelikult oli mul irratsionaalne hirm, et nr 0 veab alt, see tundus lihtsalt liiga hea ja nr 0 liiga vastutulelik, et olla päriselt tõsi. Ma nägin isegi selleteemalisi ängistavaid painajaid. Noh, ja kõige hullem oleks olnud seda veel hiljem teada saada, eks ole.
Ja praami tualettruumis on väike prügikast kasutatud süstalde ja zhilettide jaoks, rootsikeelse kirjaga: RISKAVFJÄLL või midagi taolist.
pühapäev, mai 27, 2007
Kuressaare
Aurora:
Route Tallinn-Pärnu-Kuressaare-Tallinn.
Meri hotelli ees on Tauno Kangro skulptuur "Suur Tõll ja Piret said suure kalasaagi". Selle väikest koopiat on võimalik osta 6900 kr eest. Ütleks nii: sama suhe, mis TK-l on "päris" skulptuuriga (vt näiteks: Tundmatu Sõdur) on sellisel asjal nagu "relaksatsioonikamber" video -ja ruuminstallatsiooniga. Üks on üdini kitshilik, rahvapärastatud variant teisest.
Ja Georg Ots Spa on parem kui Meri.
Route Tallinn-Pärnu-Kuressaare-Tallinn.
Meri hotelli ees on Tauno Kangro skulptuur "Suur Tõll ja Piret said suure kalasaagi". Selle väikest koopiat on võimalik osta 6900 kr eest. Ütleks nii: sama suhe, mis TK-l on "päris" skulptuuriga (vt näiteks: Tundmatu Sõdur) on sellisel asjal nagu "relaksatsioonikamber" video -ja ruuminstallatsiooniga. Üks on üdini kitshilik, rahvapärastatud variant teisest.
Ja Georg Ots Spa on parem kui Meri.
laupäev, mai 26, 2007
Üksnull
Aurora:
Ma ei saanud presidendi preemiat. Selle sai. Mingi. Baleriin.
Tunnen end äärmiselt ebapopulaarsena. Vastik baleriin. Tühikargaja.
Ma ei saanud presidendi preemiat. Selle sai. Mingi. Baleriin.
Tunnen end äärmiselt ebapopulaarsena. Vastik baleriin. Tühikargaja.
neljapäev, mai 24, 2007
Kolmas silm
Niina:
25. mail kell 18.00 avatakse Pärnus Ville Karel Ghetto Space’is rühmituse Pink Punk postuumne näitus „Kolmas silm”.
„Kolmas silm” on projekt, mida Pink Punk alustas 2007. aasta alguses, vaid paar kuud enne oma surma 20. märtsil 2007. „Kolmanda silma” projekt algas Pärnus Big Performance’il publikuaktsiooniga, jätkus aga fotoseeriana järgnevate kuude jooksul Tallinnas, Tartus, Pariisis...
Kui igaühel avaneks kolmas silm, oleks uus ja parem maailm, tuhandeaastane rahuriik, maine paradiis momentaalselt kohal. Rahu Maa peal. Nende inimestega, kes meile praegu tänaval vastu jalutavad, me selle uue maailma moodustaksimegi. Selleni on tegelikult väga väike ja realistlik samm. Kõike saab muuta mõtlemise muutmisega, kirgastumiseni välja. Ja see relv on meist igaühel, hoolimata sotsiaalsest kuuluvusest.
Pink Punki näituse „Kolmas silm” viivad ellu kadunukesele lähedalseisvad isikud.
Sandra Jõgeva
Kristin Kalamees
Aino Sepp
Kaarel Sammet
kolmapäev, mai 23, 2007
Märkmed 3
Aurora:
Lugesin galeriis peaaegu läbi raamatu "Collecting Contemporary" (impulss-ost, reklaamlause: "Most controversary art book of the year 2006!"), mis tekitas kerget masendust.Viimase olemuse võib kokku võtta järgmisse tsitaati, juhuslikult Paris Hiltoni sooloalbumi pealkirja: "Who am I? What have I done? What am I famous for?". Mida omakorda leevendas 5 min enne kella seitset saabunud vene paarike, kes vaatas väljapanekut peaaegu pool tundi ja lõpuks ütles mees: "Spasibo!/vaba tõlge: see näitus on selline, nagu kunst peab olema. /Epiteedid, eeldatavalt positiivsed, millest kõigist ei saanud aru. Kas "smelo" tähendab julge?"
Lugesin galeriis peaaegu läbi raamatu "Collecting Contemporary" (impulss-ost, reklaamlause: "Most controversary art book of the year 2006!"), mis tekitas kerget masendust.Viimase olemuse võib kokku võtta järgmisse tsitaati, juhuslikult Paris Hiltoni sooloalbumi pealkirja: "Who am I? What have I done? What am I famous for?". Mida omakorda leevendas 5 min enne kella seitset saabunud vene paarike, kes vaatas väljapanekut peaaegu pool tundi ja lõpuks ütles mees: "Spasibo!/vaba tõlge: see näitus on selline, nagu kunst peab olema. /Epiteedid, eeldatavalt positiivsed, millest kõigist ei saanud aru. Kas "smelo" tähendab julge?"
Märkmed 2
Aurora:
Lindistus on imeilus. Tasus käiku ära kahtlemata. A, kelle kaudu tehnikat sain, tutvustas oma nägemust sellest, mis oli minule osaks saanud vaimse frontaalrünnaku taga. Tema on muidugi väga new-age meets christianity meets something else- maailmavaatega, aga samas kõlas kõik võluvalt loogiliselt ja psühholoogiliselt põhjendatult. Umbes nagu füüsika algkursus. Mina ka ei tea. Mis on kõige taga.
Üks oluline kohtumine. Üks oluline telefonikõne. Seoses ühe järgmise Tähtsa Asjaga.
Koosolek mainstream-naisteajakirjas. Nad tahavad jätkuvalt oma kindlapiirilisi zhanrilugusid, keeldudes näiteks minu ettepanekust teha reportaazh V. biennaali avamisest. Kuhu olen akrediteeritud ajakirjanik, mis peaks tähendama priipääset avamistele, pressikonverentsidele jne , lisaks võin vabalt keskenduda "pealiskaudsematele" asjadele, nagu teeks kahtlemata Briti Vogue -- kostüümid, peod (kui neid on, vist on) jne, aga ajakirja peatoimetaja arvas, et keskmist Eesti Naist see ei huvita. Tuli teine toimetaja, kes arvas, et äkki ikka peaks seda võimalust (mina, nende kaasautor sellises kohas) ära kasutada, et kohe tuleb turule uus ajakiri MC ja nemad küll pühendavad sellistele asjadele leheruumi, aga peatoimetaja jäi vankumatuks. Tal on taju, mis meeldib Keskmisele Inimesele. Mina, mul on kahtlus, selliste loomadega eriti kokku ei puutu. Mitte halvas mõttes. Võib-olla siis, kui neid piitsutasin -- ametnikud, firmaomanikud, ärimehed, õppejõud, ehitajad. Tundusid igati OK, suhteliselt avatud ja mitte kitsa silmaringiga ja ma kahtlen, kas neid tasub niimoodi alahinnata. Või oli asi selles, et neil oli Fetish, mis neid ülejäänud ühiskonna suhtes marginaliseeris ja pani asju natuke laiemalt nägema. Sellised asjad (deviantne seksuaalne orientatsioon, krooniline haigus, silmatorkav iluviga, raske lapsepõlv, mingi sotsiaalne crash....) kipuvad olema kirgastava toimega.
Ja A on Prantsusmaalt tagasi. Tõi mulle kosmeetikat ja oli pikkadest õhtusöökidest väsinud.
Lindistus on imeilus. Tasus käiku ära kahtlemata. A, kelle kaudu tehnikat sain, tutvustas oma nägemust sellest, mis oli minule osaks saanud vaimse frontaalrünnaku taga. Tema on muidugi väga new-age meets christianity meets something else- maailmavaatega, aga samas kõlas kõik võluvalt loogiliselt ja psühholoogiliselt põhjendatult. Umbes nagu füüsika algkursus. Mina ka ei tea. Mis on kõige taga.
Üks oluline kohtumine. Üks oluline telefonikõne. Seoses ühe järgmise Tähtsa Asjaga.
Koosolek mainstream-naisteajakirjas. Nad tahavad jätkuvalt oma kindlapiirilisi zhanrilugusid, keeldudes näiteks minu ettepanekust teha reportaazh V. biennaali avamisest. Kuhu olen akrediteeritud ajakirjanik, mis peaks tähendama priipääset avamistele, pressikonverentsidele jne , lisaks võin vabalt keskenduda "pealiskaudsematele" asjadele, nagu teeks kahtlemata Briti Vogue -- kostüümid, peod (kui neid on, vist on) jne, aga ajakirja peatoimetaja arvas, et keskmist Eesti Naist see ei huvita. Tuli teine toimetaja, kes arvas, et äkki ikka peaks seda võimalust (mina, nende kaasautor sellises kohas) ära kasutada, et kohe tuleb turule uus ajakiri MC ja nemad küll pühendavad sellistele asjadele leheruumi, aga peatoimetaja jäi vankumatuks. Tal on taju, mis meeldib Keskmisele Inimesele. Mina, mul on kahtlus, selliste loomadega eriti kokku ei puutu. Mitte halvas mõttes. Võib-olla siis, kui neid piitsutasin -- ametnikud, firmaomanikud, ärimehed, õppejõud, ehitajad. Tundusid igati OK, suhteliselt avatud ja mitte kitsa silmaringiga ja ma kahtlen, kas neid tasub niimoodi alahinnata. Või oli asi selles, et neil oli Fetish, mis neid ülejäänud ühiskonna suhtes marginaliseeris ja pani asju natuke laiemalt nägema. Sellised asjad (deviantne seksuaalne orientatsioon, krooniline haigus, silmatorkav iluviga, raske lapsepõlv, mingi sotsiaalne crash....) kipuvad olema kirgastava toimega.
Ja A on Prantsusmaalt tagasi. Tõi mulle kosmeetikat ja oli pikkadest õhtusöökidest väsinud.
laupäev, mai 19, 2007
Märkmed 1
Aurora:
Neljapäev -reede. Tartu-Antsla-Navi küla -Võru-Tallinn.
Mulle langeb osaks frontaalrünnak, aga ma saan selle, mille järele läksin. Vist, sest lindistust pole julgenud veel üle kontrollida. Ja nüüd hoian imetegijatest ja sügavalt selles veendunud inimestest , et nad teavad Tõde ja ülejäänud eksivad, tõepoolest mõnda aega eemale. Umbes ja mälu järgi tsiteerides Pelevinit -- seda ütles mingisugune mütoloogiline olend "Generatsioon P" peategelasele, kes oli kanget LSD-d võtnud ja halvale tripile sattunud : "Mida sa ise otsid siit? Sa oled inimene ja inimene olemine seda tähendabki, et sa oled teispoolsusest eraldatud." Jumala õige. Kui inimene usub, et tal on otseühendus Loojaga ja seda koguaeg, siis usun mina, et selle usuga on aegajalt võimalik jalutuid kõndima panna (nagu A.K. Antslast väitis end teinud olevat), paraku ei suuda üks väeti inimene seda koormat kanda. Ma ei ole tehnikas tugev, aga see on vist sama nagu tööstusvoolu lasta sisse millessegi, mis ei suuda seda vastu võtta. Korgid lähevad läbi. Ja ühte asja ma tehnikast tean, nimelt seda , et see veab igal võimalusel alt. Samamoodi ma usun, et inimene , kes usub, et on Jumalale suunatud vastuvõtja, ei suuda signaale koguaeg vastu võtta, eraldada ja õigetele inimestele edastada. Ta on pisike krapp, noh! Kas ja kust need signaalid tulevad, on muidugi iseasi. Ja uhkus on vist surmapatt, aga sellest see tegelane küll vaba ei olnud. Ta rääkis koguaeg, mida kõike ta teeb kaaskodanike heaks: võtab külaelanikke peale, samuti hääletajaid, annab öömaja jne, mida väidetavalt teised ei tee.Ja küsis, kes ma arvan, istus Jeesuse paremal käel nende koguduse pastori nägemuses. Pakkusin Juudast. Trikiga küsimus. Ei olnud. Hoopis A.K.sealtsamast Antslast oma naisega , kellega on tal seitse last.
Kokkuvõttes nägin sügavalt alternatiivset eluviisi ja ideoloogiat. Nägin evangelisti, kes on sellest meie ülejäänud (kapitalistlikust) süsteemist vaba, kelle töö ongi hingede päästmine ja kelle juurde tulevad asjad ja äraelamiseks vajalik iseenesest. Teiste koguduseliikmete käest, "päästetute " käest. Kellel on ühiskonnaklasse ületav tutvusringkond (ta uhkeldas sellega: "Mul on Siiri Oviiri kodune number!", " Ma tunnen Tõnis Mägit, ta oli "Elu Sõna koguduses.") ja kes on kõige eelpoolmainitu läbi sootsiumile, tsiteerides hiljutist pressiteadet, paraja nätaka vastu vahtimist andnud.
Edasi. Tartu bussist jäin maha, Võru bussile jõudsin, teadmata, kuidas sealt edasi saab ja Navi külas tulin maha. Läksin sõna otseses mõttes oma isatallu (Trei talu), kus ma pole käinud üle 20 aasta, tänu mu isa ja tema noorema venna pärandustülist alguse saanud vaenule. Mis, tõsi küll, lõppes umbes-täpselt kaks aastat tagasi, kui onul avastati viimases staadiumis kopsuvähk ja ta mu isaga lõpuks kontakti võttis. Onu on siiamaani elus ja oleks mulle heal meelel Trei talus öömaja andnud , paraku arvas ta, et hommikul sealt 5 km varase bussi peale Võrru minna on natuke tülikam kui kohe samal õhtul. Öömaja pakkus hoopis onutütar Võrus.
Niisiis jõudsin ilusti Tallinna, et anda loeng kaasaegsest kunstist (post-Toomik-Semper-Raidpere, mida tutvustati eelmises loengus). Mul on natuke segased tunded sellega seoses, arvestades küsimust : "Aga mis mõte sellel on ? Endal on küll hea teha, aga...." pärast Cnopt`i video nägemist (see "promo-video", mis algab Michael Jacksoniga). Õnneks (?) ütles keegi noormees ka, et tema arust oli Toomiku viimane näitus mõttetu. Tulevased lavastajad olid enamuse ajast vait, natuke küsisid ja korra lahkus üks tüdruk saalist (Rubensid).
Käisin tasuta vaatamas ka väga halba filmi Klimtist, mille tüütust leevendas mõnevõrra see, et viimasel hetkel purjetas sisse V. , neoonoranzhi paruka, samavärvi laugude ja kuldselt sätendavate huultega ("Mul on viimasel ajal tunne, et olen joonisfilmitegelane. Merineitsi!"), kes vatras lakkamatult ja põhjustas ülejäänud publiku pahameelt ("Tshhhh! Tshhhh!").
Ise kandsin loengut pidades "Urve Palo mantlit", lootes, et ka tulevased lavastajad on eilset Ekspressi lugenud ja veenduvad mantlit nähes, et ma olen edukas.
Neljapäev -reede. Tartu-Antsla-Navi küla -Võru-Tallinn.
Mulle langeb osaks frontaalrünnak, aga ma saan selle, mille järele läksin. Vist, sest lindistust pole julgenud veel üle kontrollida. Ja nüüd hoian imetegijatest ja sügavalt selles veendunud inimestest , et nad teavad Tõde ja ülejäänud eksivad, tõepoolest mõnda aega eemale. Umbes ja mälu järgi tsiteerides Pelevinit -- seda ütles mingisugune mütoloogiline olend "Generatsioon P" peategelasele, kes oli kanget LSD-d võtnud ja halvale tripile sattunud : "Mida sa ise otsid siit? Sa oled inimene ja inimene olemine seda tähendabki, et sa oled teispoolsusest eraldatud." Jumala õige. Kui inimene usub, et tal on otseühendus Loojaga ja seda koguaeg, siis usun mina, et selle usuga on aegajalt võimalik jalutuid kõndima panna (nagu A.K. Antslast väitis end teinud olevat), paraku ei suuda üks väeti inimene seda koormat kanda. Ma ei ole tehnikas tugev, aga see on vist sama nagu tööstusvoolu lasta sisse millessegi, mis ei suuda seda vastu võtta. Korgid lähevad läbi. Ja ühte asja ma tehnikast tean, nimelt seda , et see veab igal võimalusel alt. Samamoodi ma usun, et inimene , kes usub, et on Jumalale suunatud vastuvõtja, ei suuda signaale koguaeg vastu võtta, eraldada ja õigetele inimestele edastada. Ta on pisike krapp, noh! Kas ja kust need signaalid tulevad, on muidugi iseasi. Ja uhkus on vist surmapatt, aga sellest see tegelane küll vaba ei olnud. Ta rääkis koguaeg, mida kõike ta teeb kaaskodanike heaks: võtab külaelanikke peale, samuti hääletajaid, annab öömaja jne, mida väidetavalt teised ei tee.Ja küsis, kes ma arvan, istus Jeesuse paremal käel nende koguduse pastori nägemuses. Pakkusin Juudast. Trikiga küsimus. Ei olnud. Hoopis A.K.sealtsamast Antslast oma naisega , kellega on tal seitse last.
Kokkuvõttes nägin sügavalt alternatiivset eluviisi ja ideoloogiat. Nägin evangelisti, kes on sellest meie ülejäänud (kapitalistlikust) süsteemist vaba, kelle töö ongi hingede päästmine ja kelle juurde tulevad asjad ja äraelamiseks vajalik iseenesest. Teiste koguduseliikmete käest, "päästetute " käest. Kellel on ühiskonnaklasse ületav tutvusringkond (ta uhkeldas sellega: "Mul on Siiri Oviiri kodune number!", " Ma tunnen Tõnis Mägit, ta oli "Elu Sõna koguduses.") ja kes on kõige eelpoolmainitu läbi sootsiumile, tsiteerides hiljutist pressiteadet, paraja nätaka vastu vahtimist andnud.
Edasi. Tartu bussist jäin maha, Võru bussile jõudsin, teadmata, kuidas sealt edasi saab ja Navi külas tulin maha. Läksin sõna otseses mõttes oma isatallu (Trei talu), kus ma pole käinud üle 20 aasta, tänu mu isa ja tema noorema venna pärandustülist alguse saanud vaenule. Mis, tõsi küll, lõppes umbes-täpselt kaks aastat tagasi, kui onul avastati viimases staadiumis kopsuvähk ja ta mu isaga lõpuks kontakti võttis. Onu on siiamaani elus ja oleks mulle heal meelel Trei talus öömaja andnud , paraku arvas ta, et hommikul sealt 5 km varase bussi peale Võrru minna on natuke tülikam kui kohe samal õhtul. Öömaja pakkus hoopis onutütar Võrus.
Niisiis jõudsin ilusti Tallinna, et anda loeng kaasaegsest kunstist (post-Toomik-Semper-Raidpere, mida tutvustati eelmises loengus). Mul on natuke segased tunded sellega seoses, arvestades küsimust : "Aga mis mõte sellel on ? Endal on küll hea teha, aga...." pärast Cnopt`i video nägemist (see "promo-video", mis algab Michael Jacksoniga). Õnneks (?) ütles keegi noormees ka, et tema arust oli Toomiku viimane näitus mõttetu. Tulevased lavastajad olid enamuse ajast vait, natuke küsisid ja korra lahkus üks tüdruk saalist (Rubensid).
Käisin tasuta vaatamas ka väga halba filmi Klimtist, mille tüütust leevendas mõnevõrra see, et viimasel hetkel purjetas sisse V. , neoonoranzhi paruka, samavärvi laugude ja kuldselt sätendavate huultega ("Mul on viimasel ajal tunne, et olen joonisfilmitegelane. Merineitsi!"), kes vatras lakkamatult ja põhjustas ülejäänud publiku pahameelt ("Tshhhh! Tshhhh!").
Ise kandsin loengut pidades "Urve Palo mantlit", lootes, et ka tulevased lavastajad on eilset Ekspressi lugenud ja veenduvad mantlit nähes, et ma olen edukas.
Tellimine:
Postitused (Atom)