laupäev, mai 19, 2007

Märkmed 1

Aurora:

Neljapäev -reede. Tartu-Antsla-Navi küla -Võru-Tallinn.
Mulle langeb osaks frontaalrünnak, aga ma saan selle, mille järele läksin. Vist, sest lindistust pole julgenud veel üle kontrollida. Ja nüüd hoian imetegijatest ja sügavalt selles veendunud inimestest , et nad teavad Tõde ja ülejäänud eksivad, tõepoolest mõnda aega eemale. Umbes ja mälu järgi tsiteerides Pelevinit -- seda ütles mingisugune mütoloogiline olend "Generatsioon P" peategelasele, kes oli kanget LSD-d võtnud ja halvale tripile sattunud : "Mida sa ise otsid siit? Sa oled inimene ja inimene olemine seda tähendabki, et sa oled teispoolsusest eraldatud." Jumala õige. Kui inimene usub, et tal on otseühendus Loojaga ja seda koguaeg, siis usun mina, et selle usuga on aegajalt võimalik jalutuid kõndima panna (nagu A.K. Antslast väitis end teinud olevat), paraku ei suuda üks väeti inimene seda koormat kanda. Ma ei ole tehnikas tugev, aga see on vist sama nagu tööstusvoolu lasta sisse millessegi, mis ei suuda seda vastu võtta. Korgid lähevad läbi. Ja ühte asja ma tehnikast tean, nimelt seda , et see veab igal võimalusel alt. Samamoodi ma usun, et inimene , kes usub, et on Jumalale suunatud vastuvõtja, ei suuda signaale koguaeg vastu võtta, eraldada ja õigetele inimestele edastada. Ta on pisike krapp, noh! Kas ja kust need signaalid tulevad, on muidugi iseasi. Ja uhkus on vist surmapatt, aga sellest see tegelane küll vaba ei olnud. Ta rääkis koguaeg, mida kõike ta teeb kaaskodanike heaks: võtab külaelanikke peale, samuti hääletajaid, annab öömaja jne, mida väidetavalt teised ei tee.Ja küsis, kes ma arvan, istus Jeesuse paremal käel nende koguduse pastori nägemuses. Pakkusin Juudast. Trikiga küsimus. Ei olnud. Hoopis A.K.sealtsamast Antslast oma naisega , kellega on tal seitse last.
Kokkuvõttes nägin sügavalt alternatiivset eluviisi ja ideoloogiat. Nägin evangelisti, kes on sellest meie ülejäänud (kapitalistlikust) süsteemist vaba, kelle töö ongi hingede päästmine ja kelle juurde tulevad asjad ja äraelamiseks vajalik iseenesest. Teiste koguduseliikmete käest, "päästetute " käest. Kellel on ühiskonnaklasse ületav tutvusringkond (ta uhkeldas sellega: "Mul on Siiri Oviiri kodune number!", " Ma tunnen Tõnis Mägit, ta oli "Elu Sõna koguduses.") ja kes on kõige eelpoolmainitu läbi sootsiumile, tsiteerides hiljutist pressiteadet, paraja nätaka vastu vahtimist andnud.
Edasi. Tartu bussist jäin maha, Võru bussile jõudsin, teadmata, kuidas sealt edasi saab ja Navi külas tulin maha. Läksin sõna otseses mõttes oma isatallu (Trei talu), kus ma pole käinud üle 20 aasta, tänu mu isa ja tema noorema venna pärandustülist alguse saanud vaenule. Mis, tõsi küll, lõppes umbes-täpselt kaks aastat tagasi, kui onul avastati viimases staadiumis kopsuvähk ja ta mu isaga lõpuks kontakti võttis. Onu on siiamaani elus ja oleks mulle heal meelel Trei talus öömaja andnud , paraku arvas ta, et hommikul sealt 5 km varase bussi peale Võrru minna on natuke tülikam kui kohe samal õhtul. Öömaja pakkus hoopis onutütar Võrus.
Niisiis jõudsin ilusti Tallinna, et anda loeng kaasaegsest kunstist (post-Toomik-Semper-Raidpere, mida tutvustati eelmises loengus). Mul on natuke segased tunded sellega seoses, arvestades küsimust : "Aga mis mõte sellel on ? Endal on küll hea teha, aga...." pärast Cnopt`i video nägemist (see "promo-video", mis algab Michael Jacksoniga). Õnneks (?) ütles keegi noormees ka, et tema arust oli Toomiku viimane näitus mõttetu. Tulevased lavastajad olid enamuse ajast vait, natuke küsisid ja korra lahkus üks tüdruk saalist (Rubensid).
Käisin tasuta vaatamas ka väga halba filmi Klimtist, mille tüütust leevendas mõnevõrra see, et viimasel hetkel purjetas sisse V. , neoonoranzhi paruka, samavärvi laugude ja kuldselt sätendavate huultega ("Mul on viimasel ajal tunne, et olen joonisfilmitegelane. Merineitsi!"), kes vatras lakkamatult ja põhjustas ülejäänud publiku pahameelt ("Tshhhh! Tshhhh!").
Ise kandsin loengut pidades "Urve Palo mantlit", lootes, et ka tulevased lavastajad on eilset Ekspressi lugenud ja veenduvad mantlit nähes, et ma olen edukas.

2 kommentaari:

Y galerii ütles ...

Tahtsin selle Mutsu juurde tagasi tulla. Kas ta polnudki seksikas? Lugesin hiljuti ühte Ülo Tuuliku intervjuud MM-ga aastast 1968 ajakirja Nooruse Kabli laagris, millest jäi küll mulje (mulle kui mehele, kes taipab meeste psühholoogiast), et Tuulik üritab MM-le kergelt külge lüüa. Tõenäoliselt mitte väga teadlikult. Aga see on tüüpiline -- sa (mees) vahid otsivalt ringi, kellega suhelda. Ja pilk jääb peatuma -- no muidugi kõige seksikama olevuse peal, sa lähed temaga rääkima ja üritad kontakti hoida. See Tuuliku intekas MM-ga oli täpselt sama: absoluutselt mitteasjalik ja MM vastustest on on kuulda, kuidas ta ringutab: "Tähed võiksid paista..."

Aga ma ei tea, võib-olla Malle näiteks ütleb, et Marju polnud üldse seks. Ma ei tea.

Aurora ütles ...

Malle pole Marju Mutsu seksikust kommenteerinud, küll aga rõhutanud, kui särav inimene MM oli. Ja kena. Nad olid sõbrannad. Minu meelest see põlvkond ei kasutanud üldse sellist sõna. Aga tegelikult mõte on ju sama....erinevalt väljendatud ainult.