Teisipäev, mai 29, 2007

Igapäevatraumad

Aurora:

Nägin mainstream-naisteajakirja viimast numbrit. Sees minu arvamuslugu. Ja juures mitte see pilt , mida olin soovitanud ja mille numbri üles kirjutanud. Pilt, millel ma näen välja nagu popstaar. Mille tegi T. Oo ei. Nad valisin samast seeriast ühe teise, kus, nagu ütles A., kes õigustas naisteajakirja, ma näen välja nagu "mõtlev naine" ja mitte "ärplev teismeline". Mina eelistaks iga hetk viimast. Ma õigupoolest selle arvamusloo sellepärast kirjutasingi, et saada ajakirja See Pilt. Aga nemad arvavad nähtavasti teisiti.
H. , kellele rääkisin kuidas käivad koosolekud sealsamas ajakirjas, arvas, et peaksin sellistest asjadest enda jaoks kirjutama. Aga mitte siia. Sellega on muidugi nii. Ja naa.
Mulle tundub, nagu läheksid viimasel ajal pisiasjad südamesse. Seda tekitavaks taustaks on arvatavasti natuke ebakindel periood, vähe raha ( ja seegi, mis on, võlgu) ja kohati hirm tuleviku ees.
K.-d otsiti jälle taga. Katteta lubadused ja tegematajäetud töö, taas kord. Kuna teda tõesti taga otsiti, helistasin ühisele tuttavale, tütarlapsele, kellelt kuulsin, et ta viimasel ajal hoiabki inimestest eemale, telefoni väljas ja on ka tütarlapsele endale raha võlgu. Paralleelne suhtlemine ühiste tuttavatega toob tavaliselt üht-teist välja . Minu soovitatud tehnikageenius. Great.

2 kommentaari:

Unknown ütles ...

Hmm. Kui sa Sandra tahad olla popstaar, siis sa pead selle eest publikule ka midagi andma. Esinema näiteks 2 tundi järjest karja inimeste ees, kes sind pingsalt jälgivad. Või tegema midagi sarnast. Ja see pole faking üldse kerge töö. Staarid ei teki ise, staariks saadakse raske tööga.
Eestis, kus mingid telekast läbi jooksnud jobud kohe "superstaarideks" kuulutatakse, jääb muidugi teine mulje.

Aurora ütles ...

Kuidas see asjasse puutub?
1. Ma pole siin kusagil öelnud, et tahan olla popstaar (tähenduses: kontsert igal õhtul), vaid kõigest seda, et eelistaksin imeilusat fotot argisele.
2. Kas tegu on kibestunud tartlasega?