Surm (Mascota)

Aurora:

Söögiloomade poes valin küülikut. On ilusat värvi kollane, väike must, kes mulle on eelmisest korrast silma jäänud, kaks halli täiskasvanut hiidküülikut ning eraldi puuris veel üks must poeg. Kuna mul oli tekkinud idee päästa üks küülik sellest jubedast kohast, kus loomadel pole isegi joogivett, kus on hingemattev hais ja kus neid tagaruumis tapetakse, lasta küülik pärast Central Parki lahti ja anda talle üks ootamatu võimalus, samas teda NG perfokas klubis enne emalikult puhtaks lakkuda, valin oma statisti hoolikalt. Poetöötaja (puertoriikuline või midagi taolist) võtab nad ükshaaval välja. Kollane ja tema must kaaslane on üsna räpased. Valin üksiku musta.
Viisteist dollarit. "Yo quiero lo vivo ." ("Ma tahan teda elusalt.") See on okei. Latiino-vanamees, kes samas poes on , küsib veel: ""Para comida o mascota?" (" Söögiks või maskotiks?") Kui ilus väljend -- "Para mascota!" Vanamees naeratab ja ütleb, et ma peaksin looma dushshi alla viima. "Sa võid teda pesta iga päev". Saan oma jänese, panen ta kasti ja lähen. Inimesed vaatavad meile tänaval järele ja teevad komplimente. Mul on siit ostetud nukulik geomeetrilise mustriga kleit ja küülik on väga rahulik. Ta üks kõrv on lontis.
Ka galeriis on Mascota väga populaarne. Väga rahulik, võiks öelda, et isegi apaatne. Hiire toitu ei puuduta, vett võtab. Hüpata ei oska. See pannakse tema julma lapsepõlve ja liikumisvaeguse arvele. Lähen temaga dushshi alla. See talle eriti ei meeldi, Mascota üritab mööda seina üles ronida. Tal on korraks rohkem elu sees kui muidu. Ma silitan teda ja räägin temaga ja kuivatan küülikut süles fööniga. Ta raputab ennast ja peseb nägu ja lakub mu kätt. Kui liigutav. Mul tekivad looma vastu emalikud tunded. R ütleb küll, et väikesed loomad võivad stressist südamerabanduse saada ja et siis on see minu karma. Aga seda on mulle räägitud varemgi. Ja sõimatud loomapiinajaks. Midagi pole varem juhtud. Ei küülikute, lammaste ega hiirtega.Ega pensionäridega. Muideks. Loomad on tegelikult päris vastupidavad. Ei sure nad midagi nii kergesti. Evolutsioon. Nõrgemad on lugematute põlvkondade jooksul välja praagitud. Ja väga noorena kuulusin ma Eesti Lommakaitseseltsi. Irooniline, kas pole. Ausõna, ma olen oma loom-statistidega alati võimalikult hästi ringi käinud. Üks hiirtest, kes mul kodus nüüd Ahmedi nime all elab, oli pärit madudekasvataja käest. Ja enamus küülikuid, algselt samuti lihaloomad, leidsid endale hooliva pererahva. Ja lambad, neid vedas nende omanik pidevalt tõuloomade näitustele.

Kui galeriisse asjade järele tuleme, et kohe taksoga klubisse sõita, on küülik põrandal. Kössitab. Täiesti elus. Ta olevat vahepeal isegi ringi hüpanud. Aga kui ta sülle võtan, toob loom kuuldavale kõrvulukustava kisa. Mul on lapsepõlves küülikuid olnud, lemmikloomadena ja ma tean, et need olevused karjuvad ainult äärmise valu korral või siis, kui on surm silme ees. Jänes karjub, karjub ja vajub siis külili. F (kohalik noor kunstnik, kes perfokas osaleb), ütleb: "Let`s go, let it die in piece!". Küülik on käteräti peal külili ja sureb. Niisama lihtsalt see käibki. K paitab teda ja nutab. Minu shokk ja lein väljendub karjatustes, mis jätavad minust äärmiselt halva inimese mulje: "Türa! Mida ma nüüd teen! Kuradi loll elajas!" (Miks ta pidi seda minu käes tegema, M lubas ta endale võtta, tal oli ta võimalus, Central Pargis, tuleb välja, on kullid, et liigse oravapopulatsiooni vastu võidelda, teda oleks oodanud pikk ja ilus elu, oli seda nüüd vaja.... Mis haige looma need puertoriikolased mulle maha müüsid, järsku on see mingi nakkushaigus, ma juba prooviks lakkusin teda, ma saan nüüd tulareemia!) K ütleb, et ma olen nõme, A, et mis kuradi perfokakunstnikud me oleme, viis minutit enne hakkame nutma,et ainus vabandus millegi ära jätmiseks on kunstniku enda surm, sellepärast nad loomi ei kasutagi, et need võivad surra, R, et see on minu karmavõlg, T, et neid sõnu poleks vaja lendu lasta. Ja siis kuulen, et pean looma ilusti maha matma. Mina vastu, et viskan ta prügikasti. Mind on mu elus niipalju loomapiinamises süüdistatud ja eriti nüüd tundub see nii ebaõiglane. Kurat, pärast loomapoes käimist otsustasin ma lihasöömisest loobuda. Kurat, miks see loll loom ei valinud elu.

Perfokat pildistan ja filmin.

L ütleb, et küülikul oli meie galeriist lahkudes veel läige silmis, aga loomulikult on ta surnud mis surnud.

Tänases C perfokas on tal kandev osa.