Niina:
Üleminekuperiood. Esimesed katsed suhelda välismaailmaga. Mõnevõrra kohmakad - filmipeol laksan istuma võõra maniakk-noormehe kõrvale ja nõuan talt välja, miks ta teab, kus ma elan. Või üldse, kes ma olen. Maniakk-noormees ehmatab ja ilmselt unustab igavesti, kes ma olen ja kus ma elan. Ja ei tule enam kunagi minu koridori filmi tegema. Ja tunnistab pärast pikka kohtlast naeratamist, et tunneb Aurorat. Et sellepärast. Leebun, lahkun. Õnneks on praegusel aastaajal mitmeid ülemineku- ja harjutamisvõimalusi. Võtan ennast nüüd jälle kokku ja lähen tsiviili. Kohtumiseni.
neljapäev, november 30, 2006
teisipäev, november 28, 2006
Mälestus shokist
Aurora:
Sellega seoses meenus mulle tõeline shokk, selline füüsiline , mis ajas konkreetselt öökima, nagu verejoomine täna kunstiajakirja peatoimetajat. Selle pühjustas samuti kehavedelike nägemine ja asi oli bukake-videos, mida näitas mulle Niina boyfriend. See oli kirjeldamatult jäle, isegi niivõrd vastik, et ma ei suuda seda, mis ekraanil toimus, sõnadega kirjeldadagi. Japsid on perverdid!
Sellega seoses meenus mulle tõeline shokk, selline füüsiline , mis ajas konkreetselt öökima, nagu verejoomine täna kunstiajakirja peatoimetajat. Selle pühjustas samuti kehavedelike nägemine ja asi oli bukake-videos, mida näitas mulle Niina boyfriend. See oli kirjeldamatult jäle, isegi niivõrd vastik, et ma ei suuda seda, mis ekraanil toimus, sõnadega kirjeldadagi. Japsid on perverdid!
Õudne ja rõve
Aurora:
Kunstiajakirja peatoimetaja sai shoki, kui viisin talle minu eelmises postituses kirjeldatud performance`i fotod. Noorte poiste rühmituse omad. Pean tunnistama, et need füüsilised asjad (veenivere joomine, nugade asi, peksmine) töötasid teatrilaval hästi ja nende kasutamine oli üsna nutikas. Sest: teatris ja kinos (tegu oli ju ikkagi filmifestivali avamisega ) ei ole miski päris ja kõik on vaid hästilavastatud illusioon. Ja antud juhul olid sisse toodud päris asjad. Mis teatrisse ega kinno ei kuulu. (Ja minu jaoks oli nendes osalemine puhas rõõm. Aga see selleks.)
Aga kunstiajakirja peatoimetaja hoidis ette sirutatud kätt arvutiekraani ees ja korrutas , kui õudne see on. Ja kasutas sõna dekadentlik, mis oli pitser, mille ta kogu üritusele peale lõi. See oli negatiivne hinnang. Seda muljet (dekadentsisüüdistus) süvendasid kontrastne grimm ja veel mõned detailid.
Ühesõnaga: vääritimõistmine.
Dekadents on vähemalt minu arvates midagi muud -- pigem oma saavutatud positsiooni kergelt kuritegelik nautimine, vääramatu huku või kahjustava muudatuse saabumise tajumine ja seetõttu hetkeolukorra hüvedest viimase väljavõtmine. Või noh, nii on mulle alati tundunud. Dekadents on see, kui arengut enam ei toimu ja läheneva allakäigu suhtes peetakse paremaks silmad sulgeda, põgenedes pahelistesse (klishee kohaselt pahelistesse) naudingutesse. Noorte poiste rühmitust ma selles küll ei süüdistaks. Valge grimm on mõnikord kõigest valge grimm.
Ja mina sain shoki, avastades, et filmifestivali osalejakaart ( kirjas alandav jaotus: abiline -- ma võisin olla mainitud rühmituse jaoks abiline, aga mitte festivali jaoks, kurat küll) ei taga tasuta sissepääsu filmifestivalile endale, vaid kõigest animafestivalile (mis lõppes ära ja mis mind ei huvitagi) ning tudengifilmide festivalile (samuti mitte kuigi köitev). Käisin vaatamas kahte seanssi, sõites ühele taksoga ja sõites teiselt tagasi samuti taksoga. Lisaks ostsin festivali kataloogi. Kurat küll. Elu annab tagasilööke. Lisaks: hakkasin naisteajakirja artikli jaoks illustratsiooni tegema, aga avastasin, et akrüülvärvid on ära kuivanud.
Ja minu järgmises kunstiajakirja numbris ilmuv lugu olevat kujundajat shokeerinud, aga fotodel olevat ma ilus. Midagi head tänases päevas. Kuigi -- tsiteerides mu ema -- niimoodi ma mehele ei saa.
Kunstiajakirja peatoimetaja sai shoki, kui viisin talle minu eelmises postituses kirjeldatud performance`i fotod. Noorte poiste rühmituse omad. Pean tunnistama, et need füüsilised asjad (veenivere joomine, nugade asi, peksmine) töötasid teatrilaval hästi ja nende kasutamine oli üsna nutikas. Sest: teatris ja kinos (tegu oli ju ikkagi filmifestivali avamisega ) ei ole miski päris ja kõik on vaid hästilavastatud illusioon. Ja antud juhul olid sisse toodud päris asjad. Mis teatrisse ega kinno ei kuulu. (Ja minu jaoks oli nendes osalemine puhas rõõm. Aga see selleks.)
Aga kunstiajakirja peatoimetaja hoidis ette sirutatud kätt arvutiekraani ees ja korrutas , kui õudne see on. Ja kasutas sõna dekadentlik, mis oli pitser, mille ta kogu üritusele peale lõi. See oli negatiivne hinnang. Seda muljet (dekadentsisüüdistus) süvendasid kontrastne grimm ja veel mõned detailid.
Ühesõnaga: vääritimõistmine.
Dekadents on vähemalt minu arvates midagi muud -- pigem oma saavutatud positsiooni kergelt kuritegelik nautimine, vääramatu huku või kahjustava muudatuse saabumise tajumine ja seetõttu hetkeolukorra hüvedest viimase väljavõtmine. Või noh, nii on mulle alati tundunud. Dekadents on see, kui arengut enam ei toimu ja läheneva allakäigu suhtes peetakse paremaks silmad sulgeda, põgenedes pahelistesse (klishee kohaselt pahelistesse) naudingutesse. Noorte poiste rühmitust ma selles küll ei süüdistaks. Valge grimm on mõnikord kõigest valge grimm.
Ja mina sain shoki, avastades, et filmifestivali osalejakaart ( kirjas alandav jaotus: abiline -- ma võisin olla mainitud rühmituse jaoks abiline, aga mitte festivali jaoks, kurat küll) ei taga tasuta sissepääsu filmifestivalile endale, vaid kõigest animafestivalile (mis lõppes ära ja mis mind ei huvitagi) ning tudengifilmide festivalile (samuti mitte kuigi köitev). Käisin vaatamas kahte seanssi, sõites ühele taksoga ja sõites teiselt tagasi samuti taksoga. Lisaks ostsin festivali kataloogi. Kurat küll. Elu annab tagasilööke. Lisaks: hakkasin naisteajakirja artikli jaoks illustratsiooni tegema, aga avastasin, et akrüülvärvid on ära kuivanud.
Ja minu järgmises kunstiajakirja numbris ilmuv lugu olevat kujundajat shokeerinud, aga fotodel olevat ma ilus. Midagi head tänases päevas. Kuigi -- tsiteerides mu ema -- niimoodi ma mehele ei saa.
esmaspäev, november 27, 2006
Lõuna
Niina:
Viimane võttepäev. Päev, mida oodatakse pikisilmi ja kui ta käes on, siis ei taha keegi selle lõppemist. Ja nagu kiuste on just sellele päevale planeeritud kõigest 15 kaadrit ja needki tehakse ära 7-ga. Neli tundi varem. Raisk. Kuigi ei jäänud tulemata ka selle filmi võtte ärakeelamine. Varahommikuste kolme kaadri võtmine Rocca al Mare kaubanduskeskuses kujunes lärmava kiila turvam*nni egotripiks, kuna pood, milles filmiti, ei olnud asja kooskõlastanud kõigi maailma ülemustega, kuigi oli seda lubanud teha. Aga inimesed, kes kardavad ülemusi, kasutavad iga sekundit oma viieteistkümnest olulisuse minutist. Mistõttu esimene kaader filmiti relssidelt salaja, ümber askeldamas meid välja ajavad turvatöötajad, teine filmiti poes sees ja kolmas jäi filmimata. Noh, kerge storyboardi muudatus.
Ja siis on viimane võttepäev just see päev, kui lõunasööki antakse soojas toas, pika laua taga, rahulikult istudes - ja siis on see see päev, kui kostüümiassistendil on sünnipäev ja platsil on kaks torti ja šampused ja see päev, kui platsil on struudel ja kolm kringlit, sest on viimane võttepäev. Natuke irooniline, kui meenutada neid ((t)öö)päevi, kui oli külm, märg ja nälg.
Ekstaole. Nühkisin viimased numbrid klapilt maha, klomp kurgus, paljundasin viimased raportid ja homme, kui meie poolteist kuud koos olnud võttegrupp on saanud natuke magada, joome me ennast rõõmuga täis. Umbes 4000 löödud klapilaksu terviseks!
Viimane võttepäev. Päev, mida oodatakse pikisilmi ja kui ta käes on, siis ei taha keegi selle lõppemist. Ja nagu kiuste on just sellele päevale planeeritud kõigest 15 kaadrit ja needki tehakse ära 7-ga. Neli tundi varem. Raisk. Kuigi ei jäänud tulemata ka selle filmi võtte ärakeelamine. Varahommikuste kolme kaadri võtmine Rocca al Mare kaubanduskeskuses kujunes lärmava kiila turvam*nni egotripiks, kuna pood, milles filmiti, ei olnud asja kooskõlastanud kõigi maailma ülemustega, kuigi oli seda lubanud teha. Aga inimesed, kes kardavad ülemusi, kasutavad iga sekundit oma viieteistkümnest olulisuse minutist. Mistõttu esimene kaader filmiti relssidelt salaja, ümber askeldamas meid välja ajavad turvatöötajad, teine filmiti poes sees ja kolmas jäi filmimata. Noh, kerge storyboardi muudatus.
Ja siis on viimane võttepäev just see päev, kui lõunasööki antakse soojas toas, pika laua taga, rahulikult istudes - ja siis on see see päev, kui kostüümiassistendil on sünnipäev ja platsil on kaks torti ja šampused ja see päev, kui platsil on struudel ja kolm kringlit, sest on viimane võttepäev. Natuke irooniline, kui meenutada neid ((t)öö)päevi, kui oli külm, märg ja nälg.
Ekstaole. Nühkisin viimased numbrid klapilt maha, klomp kurgus, paljundasin viimased raportid ja homme, kui meie poolteist kuud koos olnud võttegrupp on saanud natuke magada, joome me ennast rõõmuga täis. Umbes 4000 löödud klapilaksu terviseks!
At your service
Aurora:
Ja mina olin reedel noorte poiste kunstirühmituse käsutuses, kes tegid tudengifilmide festivali avamisel perfoka (rahvarohke, koos avamisel näidatavate filmidega 1,5 tundi pika). Etüüdid (või kuidas neid nimetasagi), milles osalesin, olid vägivaldsed ja verised. Neid oli kaks. Paigaldasin veenikanüüle, et nad saaksid verel klaasi voolata lasta ning üksteise verd juua. Ning teine episood, milles osalesin, seisnes ca 5 min tütarlaps L.-iga vastastikku lahtise käega peksmises. Näkku. Kogu jõuga. Mida teha oli, mis seal salata, väga meeldiv. Adrenaliin jne. Ma saan nüüd täilelikult aru , miks inimesed kaklevad ja tunnen kahju, et naistele see sotsiaalselt vastuvõetav ei ole. Aga mis teha. Sain komplimente: professionaalse verevõtmise, osadele esinejatele tehtud grimmi (ülejäänutele tegid nn profid ja see oli üsna õudne), peksmisstseeni ja Kunst.ee loo eest. Kõik kehtivad natuke aega. Kuni järgmise korrani.
Ja eile tegelesin uute aktsioonide kavandamise/väljamõtlemisega iseenda või oma rühmituse jaoks.
Aeg-ajalt kellegi teise teenistuses olemine on värskendav. Et loobud oma rollist/hierarhiatest (oma peas)/identiteedist ja mõtled natuke teises süsteemis. Mis võib korraks tekitada kahtluseid omaenda süsteemis, mis aga ei pruugi olla halb.
Ja vahepeal tundsin, et olen vana. Ja siis, et ikkagi mitte.
Ja mina olin reedel noorte poiste kunstirühmituse käsutuses, kes tegid tudengifilmide festivali avamisel perfoka (rahvarohke, koos avamisel näidatavate filmidega 1,5 tundi pika). Etüüdid (või kuidas neid nimetasagi), milles osalesin, olid vägivaldsed ja verised. Neid oli kaks. Paigaldasin veenikanüüle, et nad saaksid verel klaasi voolata lasta ning üksteise verd juua. Ning teine episood, milles osalesin, seisnes ca 5 min tütarlaps L.-iga vastastikku lahtise käega peksmises. Näkku. Kogu jõuga. Mida teha oli, mis seal salata, väga meeldiv. Adrenaliin jne. Ma saan nüüd täilelikult aru , miks inimesed kaklevad ja tunnen kahju, et naistele see sotsiaalselt vastuvõetav ei ole. Aga mis teha. Sain komplimente: professionaalse verevõtmise, osadele esinejatele tehtud grimmi (ülejäänutele tegid nn profid ja see oli üsna õudne), peksmisstseeni ja Kunst.ee loo eest. Kõik kehtivad natuke aega. Kuni järgmise korrani.
Ja eile tegelesin uute aktsioonide kavandamise/väljamõtlemisega iseenda või oma rühmituse jaoks.
Aeg-ajalt kellegi teise teenistuses olemine on värskendav. Et loobud oma rollist/hierarhiatest (oma peas)/identiteedist ja mõtled natuke teises süsteemis. Mis võib korraks tekitada kahtluseid omaenda süsteemis, mis aga ei pruugi olla halb.
Ja vahepeal tundsin, et olen vana. Ja siis, et ikkagi mitte.
pühapäev, november 26, 2006
Üks päev veel, mu Johnny, üks päev veel
Niina:
Tänane, teiste inimeste jaoks pühapäev, algas sellega, et grimmikunstnik astus karavanist sirge jalaga minu juurde ja värvis mul suu punaseks. Järgnes selgitus, et huulejälje tekitamiseks meesnäitleja põsele on vaja huuledublanti. Ahah. Amet mul selline. 6 duublit ühte ja 2 duublit teist kaadrit. Enne klapilaksu huulevärvi värskendus. Pärast võtet kinkis meesnäitleja rekvisiit-roosikimbu mulle. Edasi koosnes võttepäev Sikupilli keskkoolist, kuhu aeti kokku 30 mudilast. Mudilased aga on suurte inimeste meelest hirmus nähtus ja ilmselgelt võimetud näitlema. Mistõttu pärast pikka-pikka sättimist algas paaniline mudilaste salvestamine. Tundsin ennast oma klapiga nagu karv kaadris. AUSALT, uskuge, lapsed on ka inimesed ja TEGELIKULT saavad aru, kui neid juhendada. EI PEA paaniliselt esimese 5 minuti jooksul KÕIKI kaadreid ära võtma. Päriselt ka. Ja ma ei salli absoluutselt idikatest vanemaid. Stiilinäide: armas väike tüdruk istus klaveri taha ja enne, kui ta kaane tõsta jõudis, suutis ema talle paari konkreetse lausega selgeks teha, et ta ei oska mängida, et ta peaks minema klaverikooli ja et kõrvad hakkavad solgivett jooksma. Mille peale väike armas tüdruk mängis paar nooti ja otsustas ronimisredeli kasuks. Faking idikad. Muidu aga on juba tükk tegemist, et ennast käima tõmmata ja käimas hoida. Endal ka piinlik nii sodi olla. Aga jah, üks päev veel, mu Johnny, üks päev veel, siis on su vaevad läääbiii, üks päev veel. Nii ma neile laulsin täna, helimehe mikker perse küljes tolgendamas.
Tänane, teiste inimeste jaoks pühapäev, algas sellega, et grimmikunstnik astus karavanist sirge jalaga minu juurde ja värvis mul suu punaseks. Järgnes selgitus, et huulejälje tekitamiseks meesnäitleja põsele on vaja huuledublanti. Ahah. Amet mul selline. 6 duublit ühte ja 2 duublit teist kaadrit. Enne klapilaksu huulevärvi värskendus. Pärast võtet kinkis meesnäitleja rekvisiit-roosikimbu mulle. Edasi koosnes võttepäev Sikupilli keskkoolist, kuhu aeti kokku 30 mudilast. Mudilased aga on suurte inimeste meelest hirmus nähtus ja ilmselgelt võimetud näitlema. Mistõttu pärast pikka-pikka sättimist algas paaniline mudilaste salvestamine. Tundsin ennast oma klapiga nagu karv kaadris. AUSALT, uskuge, lapsed on ka inimesed ja TEGELIKULT saavad aru, kui neid juhendada. EI PEA paaniliselt esimese 5 minuti jooksul KÕIKI kaadreid ära võtma. Päriselt ka. Ja ma ei salli absoluutselt idikatest vanemaid. Stiilinäide: armas väike tüdruk istus klaveri taha ja enne, kui ta kaane tõsta jõudis, suutis ema talle paari konkreetse lausega selgeks teha, et ta ei oska mängida, et ta peaks minema klaverikooli ja et kõrvad hakkavad solgivett jooksma. Mille peale väike armas tüdruk mängis paar nooti ja otsustas ronimisredeli kasuks. Faking idikad. Muidu aga on juba tükk tegemist, et ennast käima tõmmata ja käimas hoida. Endal ka piinlik nii sodi olla. Aga jah, üks päev veel, mu Johnny, üks päev veel, siis on su vaevad läääbiii, üks päev veel. Nii ma neile laulsin täna, helimehe mikker perse küljes tolgendamas.
reede, november 24, 2006
Rindeteade. Uued lokatsioonid.
Niina:
Ma ei teagi, kumb on parem, kas veeta nädal aega järjest võttegrupiga papist uuselamu steriilses korteris (sokkis, pead-jalad koos) või neli sigapikka päeva sitases, külmas ja niiskes mahajäetud katlamajas. Papist toas muidugi olid tingimused nii sanitaarhügieeniliselt kui ka temperatuuriliselt üsna inimlikud. Pluss platsil viibivad sülearvutid, millega andis töö käigus raporteid teha ja passimisaega muudmoodi kasulikult tarvitada. Katlamajas seda luksust ei ole, küll aga hoiab välistemperatuur näiteks silmi kinni kukkumast. Samuti mõjuvad ergutava sutsakana ka katlamaja küljest randomly kukkuvad tükid. Meeleolud vahelduvad ekstreemi-eufooriast kõikehõlmava tülpimuseni, seda esimest jääb küll järjest vähemaks. Ei ole enam seda sära silmades ja rammu kätes. Mõned päevad tagasi käis platsil kaameraassistent teise täispika filmi pealt ja kurtis, et neil oli olnud pikk päev, 13 tundi. Eesti parim (loe: ainus) valgusmeister soovitas tal selle peale oma sanatooriumisse tagasi minna. Et meil isegi ei planeerita nii lühikesi päevi, rääkimata tegelikest. Samas, jäänud on veel 4 päeva, siiani on võetud üle 800 kaadri, ligi 300 on veel teha. Njah. Inimesed, kes sellel alal töötavad, on aga endiselt toredad. Ja ka klapi amet on jumala tore, kuigi oma uudsuse ja latikõrguse ammu ammendanud. Ma usun, et samuti on tehtud kõik maailmas eksisteerivad klapinaljad, v.a. klapi kinniklammerdamine ja -liimimine, sest selleks on see elektrooniline riistapuu liiga a) kõva või b) kallis.
PS. Järelejäänud võttepäevade arv on dramaatiliselt pöördvõrdeline nii päevade pikkuse kui väsimuse hulgaga.
Ma ei teagi, kumb on parem, kas veeta nädal aega järjest võttegrupiga papist uuselamu steriilses korteris (sokkis, pead-jalad koos) või neli sigapikka päeva sitases, külmas ja niiskes mahajäetud katlamajas. Papist toas muidugi olid tingimused nii sanitaarhügieeniliselt kui ka temperatuuriliselt üsna inimlikud. Pluss platsil viibivad sülearvutid, millega andis töö käigus raporteid teha ja passimisaega muudmoodi kasulikult tarvitada. Katlamajas seda luksust ei ole, küll aga hoiab välistemperatuur näiteks silmi kinni kukkumast. Samuti mõjuvad ergutava sutsakana ka katlamaja küljest randomly kukkuvad tükid. Meeleolud vahelduvad ekstreemi-eufooriast kõikehõlmava tülpimuseni, seda esimest jääb küll järjest vähemaks. Ei ole enam seda sära silmades ja rammu kätes. Mõned päevad tagasi käis platsil kaameraassistent teise täispika filmi pealt ja kurtis, et neil oli olnud pikk päev, 13 tundi. Eesti parim (loe: ainus) valgusmeister soovitas tal selle peale oma sanatooriumisse tagasi minna. Et meil isegi ei planeerita nii lühikesi päevi, rääkimata tegelikest. Samas, jäänud on veel 4 päeva, siiani on võetud üle 800 kaadri, ligi 300 on veel teha. Njah. Inimesed, kes sellel alal töötavad, on aga endiselt toredad. Ja ka klapi amet on jumala tore, kuigi oma uudsuse ja latikõrguse ammu ammendanud. Ma usun, et samuti on tehtud kõik maailmas eksisteerivad klapinaljad, v.a. klapi kinniklammerdamine ja -liimimine, sest selleks on see elektrooniline riistapuu liiga a) kõva või b) kallis.
PS. Järelejäänud võttepäevade arv on dramaatiliselt pöördvõrdeline nii päevade pikkuse kui väsimuse hulgaga.
kolmapäev, november 22, 2006
Sound and Vision
Aurora:
Kasutada perfokas suurt koolitatud häälega armsa maatüdruku tüüpi lauljat tundud hea idee, samuti projitseerida tema peale sipelgapihaga Maria Callas, ultimate opera diva. Paraku libises projektsioon pooleldi seinale ja tüdruk laulis kaugelt liiga vaikse häälega.
Soengust hiired välja ronimas tundus ka OK mõte. Ja A. oli kindel, et tahab tantsida balletti, mida ta lapsena õppinud oli. Ja kasutada vett, mis pritsiks nii esinejad kui publiku märjaks tundus päris kindlasti hea mõte. Proovis see töötas, kõige muu katsetamisega jäime viimasele hetkele. Lohutuseks: on ka koolkondi, mis proovi üldse ei tunnista.
Olles päris asjas, ei tundunud miski enam nii hea idee ja vett tuli otsustaval hetkel vähe. Lihtsalt sel momendil ei olnud kraanis survet. Mäletan mõtet nr 1: tapaks end ära, millele järgnes nr 2: kuradi AS Pärnu Vesi! Niipalju siis perfokast filmi-ja videofestivalil. J. ütles, et ma ei tohiks usaldada liiga palju teisi ja tehnikat, vaid rohkem iseennast. Improvisatsiooniidee, mis oleks asja arvatavasti päästnud (tõesti hea mõte, sest iseenesest tundub see võimatu, kas pole) tuli 26 tundi hiljem. Tõeline Plaan B, läbivate suurte tähtedega.
Festivalist suurt midagi ei näinud, kuna esimese päeva tegelesime ettevalmistusega oma esinemiseks ja järgmine päev olin nõus R.i korraks ürituse baaris asendama, jäädes sinna tundideks. Küllap parem oligi, sest kerge masendus oli niikuinii (kui ei jää ise oma etteastega rahule, hoolimata sellest, et kuulsin selle kohta ka head... pluss afterparty ja loogiline pohmakas niikuinii... provintsilinna odavad hinnad ...) ja asjalik tegevus baaris tundus teraapilisem kui dokk-videote vaatamine -- liiga palju iseendaga, mis sellistel hetkedel pole meeldiv. Baaridaamina kogesin põhjalikult ka festivali juhtivat live-aktsiooni, peakorraldaja väga purjus sõbrannat (kunagi ilmselgelt silmatorkavalt kena naisterahvas, 44 a vana, oleks passiivsemana kahtlemata mõjunud seksapiilsena), kes pidas katkematut enesekindlat ja lärmakat monoloogi, kus segaseajamine oli vaheldumisi tähelepanekutega ümbritsevate inimeste suhtes, ahistas füüsiliselt noori mehi (ja natuke ka mind), tagus seina sisse augu, naeris hilisemas staadiumis teatraalselt 40 minutit järjest ja saadeti lõpuks koju. Nagu telekas oleks lahti keeratud, ühtlase programmina, mis lõpuks oleks ära tüüdanud. Pilt ja heli, reality-show, mida on piinlik vaadata, aga naljaks on ka. Karismaatiline esineja, kes aeg-ajalt tabab oma hinnangutes ka märki ja on seetõttu pisut ohtlik.
Kasutada perfokas suurt koolitatud häälega armsa maatüdruku tüüpi lauljat tundud hea idee, samuti projitseerida tema peale sipelgapihaga Maria Callas, ultimate opera diva. Paraku libises projektsioon pooleldi seinale ja tüdruk laulis kaugelt liiga vaikse häälega.
Soengust hiired välja ronimas tundus ka OK mõte. Ja A. oli kindel, et tahab tantsida balletti, mida ta lapsena õppinud oli. Ja kasutada vett, mis pritsiks nii esinejad kui publiku märjaks tundus päris kindlasti hea mõte. Proovis see töötas, kõige muu katsetamisega jäime viimasele hetkele. Lohutuseks: on ka koolkondi, mis proovi üldse ei tunnista.
Olles päris asjas, ei tundunud miski enam nii hea idee ja vett tuli otsustaval hetkel vähe. Lihtsalt sel momendil ei olnud kraanis survet. Mäletan mõtet nr 1: tapaks end ära, millele järgnes nr 2: kuradi AS Pärnu Vesi! Niipalju siis perfokast filmi-ja videofestivalil. J. ütles, et ma ei tohiks usaldada liiga palju teisi ja tehnikat, vaid rohkem iseennast. Improvisatsiooniidee, mis oleks asja arvatavasti päästnud (tõesti hea mõte, sest iseenesest tundub see võimatu, kas pole) tuli 26 tundi hiljem. Tõeline Plaan B, läbivate suurte tähtedega.
Festivalist suurt midagi ei näinud, kuna esimese päeva tegelesime ettevalmistusega oma esinemiseks ja järgmine päev olin nõus R.i korraks ürituse baaris asendama, jäädes sinna tundideks. Küllap parem oligi, sest kerge masendus oli niikuinii (kui ei jää ise oma etteastega rahule, hoolimata sellest, et kuulsin selle kohta ka head... pluss afterparty ja loogiline pohmakas niikuinii... provintsilinna odavad hinnad ...) ja asjalik tegevus baaris tundus teraapilisem kui dokk-videote vaatamine -- liiga palju iseendaga, mis sellistel hetkedel pole meeldiv. Baaridaamina kogesin põhjalikult ka festivali juhtivat live-aktsiooni, peakorraldaja väga purjus sõbrannat (kunagi ilmselgelt silmatorkavalt kena naisterahvas, 44 a vana, oleks passiivsemana kahtlemata mõjunud seksapiilsena), kes pidas katkematut enesekindlat ja lärmakat monoloogi, kus segaseajamine oli vaheldumisi tähelepanekutega ümbritsevate inimeste suhtes, ahistas füüsiliselt noori mehi (ja natuke ka mind), tagus seina sisse augu, naeris hilisemas staadiumis teatraalselt 40 minutit järjest ja saadeti lõpuks koju. Nagu telekas oleks lahti keeratud, ühtlase programmina, mis lõpuks oleks ära tüüdanud. Pilt ja heli, reality-show, mida on piinlik vaadata, aga naljaks on ka. Karismaatiline esineja, kes aeg-ajalt tabab oma hinnangutes ka märki ja on seetõttu pisut ohtlik.
kolmapäev, november 15, 2006
Tartu
Aurora:
Et siis. Ametlik versioon.
XX XX „MUST TURG“
14. novembril kell 18 avab teenekas popkunstirühmitus XX XX (hetkel koosseisus XX XX, XX XX, XX XX XX, XX XX ) aktsioonidele vahelduseks üle hulga aja hoopis näituse: Y galeriis tuleb esitlusele „Must turg“. Kui videoinstallatsioon "Must turg" tegeleb hinge müümise teemaga, siis ruumiinstallatsioon "Elulähedane kogemus" ("Near Life Experience") on kunst-kui- lohutus, nn totaalne keskkond ühele inimesele, mis pakub võimalust end eraldada ümbritsevast maailmast ja saada sõna otseses mõttes elulähedane kogemus meditatiivses omaruumis. Ka hinge müümine võib olla kahe otsaga asi. Kas suurim idealism (et saada, mida ma tahan, olen valmis ära andma ka oma surematu hinge) või odav väljamüük (inimesed müüvad oma hinge tükk tüki haaval iga päev, saamata vastu midagi päriselt väärtuslikku). "Must turg" võib olla ka kontor, kust kiiruga läbi astuda, sooritamaks tehingu, mida tagasi võtta pole võimalik... Eelmise sajandi lõpul asutatud kunstiansambel XX XX on seni silma paistnud teoste, aktsioonidega ja videodega, kus roosamannalise pealispinna ja popkultuuriklisheede taga välgutavad kihvu vägagi karmid küsimused ja probleemiasetused. Olgu need inimese müümise elik igapäevase prostitutsiooni teema (aktsioon „Give us money“), „üleliigsete“ inimeste kõrvalelükkamine ühiskonnast („Happy holocaust“), kaasaegse Lääne inimese enesele ohtlik võõrandumine naturaalsest keskkonnast ja selgest mõistusest („Wooligans“) jne. XX XX esineb Eestis suhteliselt harva, enamasti on neid näha mujal: Saksamaal, Venemaal, Uus-Meremaal, USAs.
XX XX, ygalerist
Ja veel. Mulle meeldib Tartu. Avamisel tõi kunstnike ametiühingu esimees mulle kui Niinale nii puuviljakorvi kui potis kasvava puu. Kummalegi mõlemad. Ja minuga vestles pikalt veider mees ( stiilijärgija mingisugune, eile oli ta mustas nahas, aga täna....), kes lubas installatsioonis lõõgastumas käima hakata. Et ülemus käib närvidele ja tema töötab samas majas asuvas ametiasutuses. Andis oma telefoninumbri. Et tema käest saab akvalangi. Kui on vaja. Ei, mitte mina ei tundnud huvi, kust nimetatud agregaati saada, vaid ta ise käis välja, et mul võiks seda vaja minna. Sinnasamasse installatsiooni.
Täna oli veider mees tagasi. Aga seekord pseudo-ohvitseririietuses. Mantel, "munder", nimesilt varrukal. Ja sinimustvalge triip ning kuldsed lõvid. Käitus nagu filmis. Küsis, kus nimelt viibib videos esiplaanil olev tütarlaps (Niina) ja kuidas temaga kohtuda. Ei andnud talle Niina telefoninumbrit. Aga mees ütles, et mõelgu ma järele, äkki siiski. Ja kui meil akvalangi vaja peaks minema, siis helistagu. Nulle tundus, et ta oli endale musta silmapliiatsiga ülahuule kohale väikse täpi teinud. Nagu tagasihoidlik versioon Hitleri vuntsidest.
Et siis. Ametlik versioon.
XX XX „MUST TURG“
14. novembril kell 18 avab teenekas popkunstirühmitus XX XX (hetkel koosseisus XX XX, XX XX, XX XX XX, XX XX ) aktsioonidele vahelduseks üle hulga aja hoopis näituse: Y galeriis tuleb esitlusele „Must turg“. Kui videoinstallatsioon "Must turg" tegeleb hinge müümise teemaga, siis ruumiinstallatsioon "Elulähedane kogemus" ("Near Life Experience") on kunst-kui- lohutus, nn totaalne keskkond ühele inimesele, mis pakub võimalust end eraldada ümbritsevast maailmast ja saada sõna otseses mõttes elulähedane kogemus meditatiivses omaruumis. Ka hinge müümine võib olla kahe otsaga asi. Kas suurim idealism (et saada, mida ma tahan, olen valmis ära andma ka oma surematu hinge) või odav väljamüük (inimesed müüvad oma hinge tükk tüki haaval iga päev, saamata vastu midagi päriselt väärtuslikku). "Must turg" võib olla ka kontor, kust kiiruga läbi astuda, sooritamaks tehingu, mida tagasi võtta pole võimalik... Eelmise sajandi lõpul asutatud kunstiansambel XX XX on seni silma paistnud teoste, aktsioonidega ja videodega, kus roosamannalise pealispinna ja popkultuuriklisheede taga välgutavad kihvu vägagi karmid küsimused ja probleemiasetused. Olgu need inimese müümise elik igapäevase prostitutsiooni teema (aktsioon „Give us money“), „üleliigsete“ inimeste kõrvalelükkamine ühiskonnast („Happy holocaust“), kaasaegse Lääne inimese enesele ohtlik võõrandumine naturaalsest keskkonnast ja selgest mõistusest („Wooligans“) jne. XX XX esineb Eestis suhteliselt harva, enamasti on neid näha mujal: Saksamaal, Venemaal, Uus-Meremaal, USAs.
XX XX, ygalerist
Ja veel. Mulle meeldib Tartu. Avamisel tõi kunstnike ametiühingu esimees mulle kui Niinale nii puuviljakorvi kui potis kasvava puu. Kummalegi mõlemad. Ja minuga vestles pikalt veider mees ( stiilijärgija mingisugune, eile oli ta mustas nahas, aga täna....), kes lubas installatsioonis lõõgastumas käima hakata. Et ülemus käib närvidele ja tema töötab samas majas asuvas ametiasutuses. Andis oma telefoninumbri. Et tema käest saab akvalangi. Kui on vaja. Ei, mitte mina ei tundnud huvi, kust nimetatud agregaati saada, vaid ta ise käis välja, et mul võiks seda vaja minna. Sinnasamasse installatsiooni.
Täna oli veider mees tagasi. Aga seekord pseudo-ohvitseririietuses. Mantel, "munder", nimesilt varrukal. Ja sinimustvalge triip ning kuldsed lõvid. Käitus nagu filmis. Küsis, kus nimelt viibib videos esiplaanil olev tütarlaps (Niina) ja kuidas temaga kohtuda. Ei andnud talle Niina telefoninumbrit. Aga mees ütles, et mõelgu ma järele, äkki siiski. Ja kui meil akvalangi vaja peaks minema, siis helistagu. Nulle tundus, et ta oli endale musta silmapliiatsiga ülahuule kohale väikse täpi teinud. Nagu tagasihoidlik versioon Hitleri vuntsidest.
neljapäev, november 09, 2006
Linnaluba
Niina:
Teil siin tsiviilis on ikka huvitav :) Just läbi saanud vaba päev ei suuda absoluutselt sisaldada kõike seda, mida teha tahaks. Alates magamisest kuni filmivaatamiseni. Mõelge, millega teid on õnnistatud - te võite minna poodi, kui see on veel lahti, te saate käia näitusel, kinos, tänaval. Te võite magada, seksida, vannis käia, meikida, riideid vahetada, kontsi kanda, maniküüri teha, soojas olla, valida seltskonda, vinguda, nutta, kurta, rõõmustada, jäätist süüa. Või üldse süüa tervislikult ja seda, mida tahate! Tsiviilis on vahva. Inimesed peaksid kõik õnnelikud olema.
Teil siin tsiviilis on ikka huvitav :) Just läbi saanud vaba päev ei suuda absoluutselt sisaldada kõike seda, mida teha tahaks. Alates magamisest kuni filmivaatamiseni. Mõelge, millega teid on õnnistatud - te võite minna poodi, kui see on veel lahti, te saate käia näitusel, kinos, tänaval. Te võite magada, seksida, vannis käia, meikida, riideid vahetada, kontsi kanda, maniküüri teha, soojas olla, valida seltskonda, vinguda, nutta, kurta, rõõmustada, jäätist süüa. Või üldse süüa tervislikult ja seda, mida tahate! Tsiviilis on vahva. Inimesed peaksid kõik õnnelikud olema.
esmaspäev, november 06, 2006
Tellimine:
Postitused (Atom)