Niina:
Ootamatult lähen mina nüüd Eesti suurima mängufilmi võtetele tööle ja ei ole muu maailma suhtes liiga adekvaatne enne septembri lõppu. Nägemiseni!
kolmapäev, august 30, 2006
esmaspäev, august 28, 2006
Aurora:
Ja mina olen imelisel kombel saanud erinevatelt fotograafidelt ja moekunstnikelt kätte CD-d fotodega, mida on meigiportfolio täiendamiseks vaja. Et oleks lootust saada tööd Briti fotograafilt. Tänud inimestele, kes lõpuks viitsisid fotod minu kätte toimetada.
Ja "Sulevil" õnnestus siis olla väikesaare skandalist....
Ja mina olen imelisel kombel saanud erinevatelt fotograafidelt ja moekunstnikelt kätte CD-d fotodega, mida on meigiportfolio täiendamiseks vaja. Et oleks lootust saada tööd Briti fotograafilt. Tänud inimestele, kes lõpuks viitsisid fotod minu kätte toimetada.
Ja "Sulevil" õnnestus siis olla väikesaare skandalist....
Niina:
Käisin Kinobussi tuuri lõpetamisel Prangli saarel. Prangli saarele Kinobussi enam tagasi ei oodata. Sest Kinobuss näitas "Sulevi" lühimängufilmi "Tulnukas", mis solvas saarerahvast hingepõhjani. Film oli rullnokkadest ja sellest tulenevalt ropu keelekasutusega. Saare rahvas koosnes enamikus rullnokkadest ja oli järgmisel hommikul sellest tulenevalt ropu keelekasutusega. Avaldasid soovi Kinobussi eestvedajaga nurga taha minna. Sest Kinobussi eestvedaja oli näidanud neile "pedefilmi". Saare boss (mitte poliitilistel, vaid finantsilistel alustel boss) Vambola keeras filmi pärast algatuseks lukku puukuuri, kust ta enne seansi algust oli Kinobussi rahval sauna jaoks puid võtta lubanud. Hommikuks aga oli viha süvenenud ja tehnika sadamasse vedamiseks lubatud transport jäi ära. Saarelt soovitati võimalikult kiiresti kaduda, aga kadumise juures ei aidanud keegi kaasa. Lisaks läksid ootamatult rikki kõik veomasinad ja teistel saare meestel hakkas kohutavalt kiire, et minna vastu kella kaheteistkümnesele paadile, mille peale iroonilisel kombel ka osa Kinobussi rahvast jõudma pidi. Saare bossi Vambola sõber ütles Kinobussi eestvedajale, et ärgu nad enam oma jalga saarele tõstku. Kinobussi eestvedaja ütles, et ärgu nad enam oma jalga mandrile tõstku. Lõpuks leidus masin, millele Kinobussi inimesed hääletada said ja mille juht oli üsna tänulik saarele toodud filmiprogrammi eest.
Mind vaevavad mõned küsimused.
1. Mis on selle saare mehe mõttes, kes on postipaadiga Pranglile toonud äsja liisitud Lexuse, et sellega saare ainsa ja seetõttu kuulsaima burksiputka ees liiva sees seista ja üle saare kostvat muusikavalikut pakkuda? Arvestades, et päriselt ei ole saarel ühtegi teed? Ega distantsi. Ega kuhugi minna. Eriti, kui Lexus pidevalt liiva sisse kinni jääb.
2. Mis on selle ühe kunstnikuga kaasas olnud tibi mõttes, kes ekraanilt esimesi roppe sõnu kuuldes kiunuma hakkab, edasi ei kuula ega vaata, avaldab soovi näha filme lilledest ja liblikatest ja siis lahkub, kunstnik kuulekalt järel?
3. Mis on selle mehe mõttes, kes ekraanilt esimesi repliike kuuldes arvab, et temaga tuldi tüli norima?
4. Mis on selle mehe mõttes, kes haldab saare elektrigeneraatorit ja ähvardab poole seansi pealt elektri välja lülitada?
5. Ja mis kurat on selle idika Vambola mõttes???
Paar järeldust.
1. Inimesed tahavad igal pool jätkata enesepettu, k.a. kinos. Enamgi, nad arvavad, et neil on selleks vankumatu õigus. Nad vihkavad automaatselt kõiki, kes ei lase neil seda teha.
2. Inimesed eeldavad, et kunsti asemel on ainult meelelahutus. Enamgi, nad arvavad, et neil on selleks vankumatu õigus. Mis tähendab, et seda, mille keskel nad igapäevaselt elavad, ei tohi näidata. Ega kritiseerida. Kui kunsti asemel ei ole meelelahutust, siis nad solvuvad.
3. Inimesed ei tunne ennast ära isegi siis, kui neile peegel ette panna.
4. Inimesed ei tunne tõde ära. Üldse. Mitte mingi vahendiga. Mitte kusagilt.
Appi.
Käisin Kinobussi tuuri lõpetamisel Prangli saarel. Prangli saarele Kinobussi enam tagasi ei oodata. Sest Kinobuss näitas "Sulevi" lühimängufilmi "Tulnukas", mis solvas saarerahvast hingepõhjani. Film oli rullnokkadest ja sellest tulenevalt ropu keelekasutusega. Saare rahvas koosnes enamikus rullnokkadest ja oli järgmisel hommikul sellest tulenevalt ropu keelekasutusega. Avaldasid soovi Kinobussi eestvedajaga nurga taha minna. Sest Kinobussi eestvedaja oli näidanud neile "pedefilmi". Saare boss (mitte poliitilistel, vaid finantsilistel alustel boss) Vambola keeras filmi pärast algatuseks lukku puukuuri, kust ta enne seansi algust oli Kinobussi rahval sauna jaoks puid võtta lubanud. Hommikuks aga oli viha süvenenud ja tehnika sadamasse vedamiseks lubatud transport jäi ära. Saarelt soovitati võimalikult kiiresti kaduda, aga kadumise juures ei aidanud keegi kaasa. Lisaks läksid ootamatult rikki kõik veomasinad ja teistel saare meestel hakkas kohutavalt kiire, et minna vastu kella kaheteistkümnesele paadile, mille peale iroonilisel kombel ka osa Kinobussi rahvast jõudma pidi. Saare bossi Vambola sõber ütles Kinobussi eestvedajale, et ärgu nad enam oma jalga saarele tõstku. Kinobussi eestvedaja ütles, et ärgu nad enam oma jalga mandrile tõstku. Lõpuks leidus masin, millele Kinobussi inimesed hääletada said ja mille juht oli üsna tänulik saarele toodud filmiprogrammi eest.
Mind vaevavad mõned küsimused.
1. Mis on selle saare mehe mõttes, kes on postipaadiga Pranglile toonud äsja liisitud Lexuse, et sellega saare ainsa ja seetõttu kuulsaima burksiputka ees liiva sees seista ja üle saare kostvat muusikavalikut pakkuda? Arvestades, et päriselt ei ole saarel ühtegi teed? Ega distantsi. Ega kuhugi minna. Eriti, kui Lexus pidevalt liiva sisse kinni jääb.
2. Mis on selle ühe kunstnikuga kaasas olnud tibi mõttes, kes ekraanilt esimesi roppe sõnu kuuldes kiunuma hakkab, edasi ei kuula ega vaata, avaldab soovi näha filme lilledest ja liblikatest ja siis lahkub, kunstnik kuulekalt järel?
3. Mis on selle mehe mõttes, kes ekraanilt esimesi repliike kuuldes arvab, et temaga tuldi tüli norima?
4. Mis on selle mehe mõttes, kes haldab saare elektrigeneraatorit ja ähvardab poole seansi pealt elektri välja lülitada?
5. Ja mis kurat on selle idika Vambola mõttes???
Paar järeldust.
1. Inimesed tahavad igal pool jätkata enesepettu, k.a. kinos. Enamgi, nad arvavad, et neil on selleks vankumatu õigus. Nad vihkavad automaatselt kõiki, kes ei lase neil seda teha.
2. Inimesed eeldavad, et kunsti asemel on ainult meelelahutus. Enamgi, nad arvavad, et neil on selleks vankumatu õigus. Mis tähendab, et seda, mille keskel nad igapäevaselt elavad, ei tohi näidata. Ega kritiseerida. Kui kunsti asemel ei ole meelelahutust, siis nad solvuvad.
3. Inimesed ei tunne ennast ära isegi siis, kui neile peegel ette panna.
4. Inimesed ei tunne tõde ära. Üldse. Mitte mingi vahendiga. Mitte kusagilt.
Appi.
pühapäev, august 27, 2006
Aurora:
Kõigepealt oleks mul öelda midagi eelpoolmainitud rahvusvahelise kunstisündmuse konkursi ja selle nn rahvusvahelise zhürii kohta. Ja nagu viimasel ajal tihti, tuleb mul tahtmine tõmmata paralleel popmuusikaga. Kasvõi kõige labasema sellisega, et pilt saaks puust ette ja punaseks. Kui valitaks Eesti esindaja näiteks Eurovisioonile, siis kui kutsutaks kokku nime poolest rahvusvaheline zhürii, mis koosneks kohalikest muusikaprodutsentidest, popstaaridest ning kahest välismaa raadiotoimetajast, siis järgneks vist Õhtulehe esikaas. Skandaal ja süüdistused korruptsioonis. Eriti kui see zhürii valiks juba teist korda paari aasta jooksul valinud Eestit esindama näiteks Eda Ines Etti. Või siis Meie Mehe. Hoolimata sellest, et valitu ei jõudnud konkursis just etteotsa. Eelmine kord.
Ma arvan jätkuvalt, et publiku puudumine mõjub igale alale halvasti.
Ja siis käisin meelelahutuseks Hipifestivalil, mis toimus linnusemäel Lääne-Eestis. Vaikne oli. Suhteliselt. Inimesed oli lagunenud kümneteks pisiseltskondadeks, kes istusid pimeduses. Ajasin pikemalt juttu Fotograafiga, kellega olen koostööd teinud (soovib mind grimeerijaks mõne aja pärast toimuvasse näituseprojekti) -- kohalikust kunstiscene`st. Siis Festivali Korraldajaga, kes oli hiljutisel välisreisil äärmiselt meeldiva mulje jätnud. Rääkisime hiljutisest välisreisist, sealsest festivalist ja selle siinpoolsest korraldajast. Ja siis nägin oma endist klassivenda. Amatöör-operaatorit ja amatöör-pornofilmide tegijat ning professionaalset autojuhti ning alkohoolikut. Kes oli endale joomise vastu ampulli panna lasknud. Rääkisime: tema tervislikust seisundist ning aastatepikkuse joomise kahjustustest (tal on südamerütmihäired ning paanikahood). Tema eraelust. Ning -- kohalikust kunstiscene`st. Millest ta ei teadnud midagi. Aga oli nõus kuulama. Ega olnud kaotanud oma huumorimeelt.
Ja siis nägin viimati Peterburis kohatud Noort Elektronmuusikut, kes rääkis, et on vist Niinasse armunud.Aga Niina blokkivat tema Tunnet. Mis võib-olla on armastus. Aga Noor Elektronmuusik jõudis ise loogilisele järeldusele: "Eks ma pean siis uue pruudi vaatama." Ja haaras omale kaenlasse mööduva tuttava blondiini: "Mis sa arvad, kas hakkame käima?"
Kõigepealt oleks mul öelda midagi eelpoolmainitud rahvusvahelise kunstisündmuse konkursi ja selle nn rahvusvahelise zhürii kohta. Ja nagu viimasel ajal tihti, tuleb mul tahtmine tõmmata paralleel popmuusikaga. Kasvõi kõige labasema sellisega, et pilt saaks puust ette ja punaseks. Kui valitaks Eesti esindaja näiteks Eurovisioonile, siis kui kutsutaks kokku nime poolest rahvusvaheline zhürii, mis koosneks kohalikest muusikaprodutsentidest, popstaaridest ning kahest välismaa raadiotoimetajast, siis järgneks vist Õhtulehe esikaas. Skandaal ja süüdistused korruptsioonis. Eriti kui see zhürii valiks juba teist korda paari aasta jooksul valinud Eestit esindama näiteks Eda Ines Etti. Või siis Meie Mehe. Hoolimata sellest, et valitu ei jõudnud konkursis just etteotsa. Eelmine kord.
Ma arvan jätkuvalt, et publiku puudumine mõjub igale alale halvasti.
Ja siis käisin meelelahutuseks Hipifestivalil, mis toimus linnusemäel Lääne-Eestis. Vaikne oli. Suhteliselt. Inimesed oli lagunenud kümneteks pisiseltskondadeks, kes istusid pimeduses. Ajasin pikemalt juttu Fotograafiga, kellega olen koostööd teinud (soovib mind grimeerijaks mõne aja pärast toimuvasse näituseprojekti) -- kohalikust kunstiscene`st. Siis Festivali Korraldajaga, kes oli hiljutisel välisreisil äärmiselt meeldiva mulje jätnud. Rääkisime hiljutisest välisreisist, sealsest festivalist ja selle siinpoolsest korraldajast. Ja siis nägin oma endist klassivenda. Amatöör-operaatorit ja amatöör-pornofilmide tegijat ning professionaalset autojuhti ning alkohoolikut. Kes oli endale joomise vastu ampulli panna lasknud. Rääkisime: tema tervislikust seisundist ning aastatepikkuse joomise kahjustustest (tal on südamerütmihäired ning paanikahood). Tema eraelust. Ning -- kohalikust kunstiscene`st. Millest ta ei teadnud midagi. Aga oli nõus kuulama. Ega olnud kaotanud oma huumorimeelt.
Ja siis nägin viimati Peterburis kohatud Noort Elektronmuusikut, kes rääkis, et on vist Niinasse armunud.Aga Niina blokkivat tema Tunnet. Mis võib-olla on armastus. Aga Noor Elektronmuusik jõudis ise loogilisele järeldusele: "Eks ma pean siis uue pruudi vaatama." Ja haaras omale kaenlasse mööduva tuttava blondiini: "Mis sa arvad, kas hakkame käima?"
reede, august 25, 2006
Niina:
Käisin täna kohtumas rahvusvahelise kuraatoriga, kellele oli meeldinud mu paari aasta tagune film, mis päevakajalisuse tõttu hetkel aastanäitusel väljas on. Kuraator tahtis muud ka näha ja minuga juttu rääkida. Kuraatoril oli pohmakas. Näitasin kuraatorile pilte ja videot. Kuraator leidis, et piltidel on vähe kihte sügavust, et kui mannekeeniga poseeritud fotod oleksid tühjal taustal, oleks sügavust rohkem. Kuraatori jutt tundus rumal, sest kuraator esindas kunstis millegipärast enamuse moodustavat kampa, kes arvab, et inimesed tänavalt tulevad galeriisse tühje pilte iseseisvalt täitma. Kuraator on sellistest inimestest ilmselt lugenud. Või loodab, et nad on olemas. Sest tema ju on olemas ja arvab nii. "Phsycological space," korrutas kuraator ja tõi (ilmselt mu filmialastele kalduvustele lootes) näiteid Hitchcocki loomingust. Et ehk saan aru, mida ta silmas peab. Mina sain aru küll, mida ta silmas pidas ja rääkisin talle, et inimesed, kes sellel näitusel käisid, ei oleks tema pakutud tühja taustaga piltide peale midagi kosta osanud. Kuraator ütles, et ei maksa vaatajat alahinnata. Mina ütlesin, et ma ei alahinda vaatajat. Aga ma ei ole nii ülbe, et ma usaldaksin kogu töö tema hoolde. Sest maailm on TÄIS sellise suhtumisega kuraatoreid ja kunstnikke ja maailm on TÄIS inimesi, kes sellise suhtumise pärast ei tõsta kunagi oma jalga moodsa kunsti näitusele. Meie aeg sai otsa, kuraator tuli loovutada moodsa kunsti klassikule. Lubasin kuraatorile teha plaadi, kus peal mu CV ja muid töid ka peale arutatute. Pean oma kohuseks sinna lisada ka statement. Sest ma ei suuda ära imestada, et aastal 2006 ikka veel mõeldakse kahes kategoorias - kunst neile, kes on ülimalt kursis nii kunstiajaloo kui tänapäevaga ja kunst neile, kes teevad selle valiku, kas astuda galerii uksest sisse või mitte. Ma võin kõlada naiivselt või lihtsameelselt, aga ma usun tõepoolest kunsti vajalikkusse ja selleks vajalikkuseks ei ole kohe kindlasti mitte paljunäinud kuraatori üllatamine. Ma ei tea nüüd, aga mulle tundub ikka nagu see oluline, et point kohale jõuaks, mitte pseudodiibi mulje jätmine. No päriselt, noh. Uskumatu lihtsalt. Ma olen õnnelik, et ma olen õppinud stsenaristikat ja ei jää pärast esimese minimalistliku pintslitõmbe sooritamist ootama, et rahvamassid mu näituse ummistaksid. Ja üldse. Eks ole. Kui linnast rattaga minema sõitsin, helistas Aurora ja ütles, et meie projekt ei läinud rahvusvaheliselt konkursilt läbi. Aurora oli endast väljas ja mitte niivõrd meie kõrvalejäämise pärast, kuivõrd konkursi tulemuse pärast. Eestit läheb teisel katsel esindama hoopis teistsugune projekt. Aurora kõne sisu ei pannud mind imestama. Sest mu armas kuraator oli selle konkursi žüriis.
Käisin täna kohtumas rahvusvahelise kuraatoriga, kellele oli meeldinud mu paari aasta tagune film, mis päevakajalisuse tõttu hetkel aastanäitusel väljas on. Kuraator tahtis muud ka näha ja minuga juttu rääkida. Kuraatoril oli pohmakas. Näitasin kuraatorile pilte ja videot. Kuraator leidis, et piltidel on vähe kihte sügavust, et kui mannekeeniga poseeritud fotod oleksid tühjal taustal, oleks sügavust rohkem. Kuraatori jutt tundus rumal, sest kuraator esindas kunstis millegipärast enamuse moodustavat kampa, kes arvab, et inimesed tänavalt tulevad galeriisse tühje pilte iseseisvalt täitma. Kuraator on sellistest inimestest ilmselt lugenud. Või loodab, et nad on olemas. Sest tema ju on olemas ja arvab nii. "Phsycological space," korrutas kuraator ja tõi (ilmselt mu filmialastele kalduvustele lootes) näiteid Hitchcocki loomingust. Et ehk saan aru, mida ta silmas peab. Mina sain aru küll, mida ta silmas pidas ja rääkisin talle, et inimesed, kes sellel näitusel käisid, ei oleks tema pakutud tühja taustaga piltide peale midagi kosta osanud. Kuraator ütles, et ei maksa vaatajat alahinnata. Mina ütlesin, et ma ei alahinda vaatajat. Aga ma ei ole nii ülbe, et ma usaldaksin kogu töö tema hoolde. Sest maailm on TÄIS sellise suhtumisega kuraatoreid ja kunstnikke ja maailm on TÄIS inimesi, kes sellise suhtumise pärast ei tõsta kunagi oma jalga moodsa kunsti näitusele. Meie aeg sai otsa, kuraator tuli loovutada moodsa kunsti klassikule. Lubasin kuraatorile teha plaadi, kus peal mu CV ja muid töid ka peale arutatute. Pean oma kohuseks sinna lisada ka statement. Sest ma ei suuda ära imestada, et aastal 2006 ikka veel mõeldakse kahes kategoorias - kunst neile, kes on ülimalt kursis nii kunstiajaloo kui tänapäevaga ja kunst neile, kes teevad selle valiku, kas astuda galerii uksest sisse või mitte. Ma võin kõlada naiivselt või lihtsameelselt, aga ma usun tõepoolest kunsti vajalikkusse ja selleks vajalikkuseks ei ole kohe kindlasti mitte paljunäinud kuraatori üllatamine. Ma ei tea nüüd, aga mulle tundub ikka nagu see oluline, et point kohale jõuaks, mitte pseudodiibi mulje jätmine. No päriselt, noh. Uskumatu lihtsalt. Ma olen õnnelik, et ma olen õppinud stsenaristikat ja ei jää pärast esimese minimalistliku pintslitõmbe sooritamist ootama, et rahvamassid mu näituse ummistaksid. Ja üldse. Eks ole. Kui linnast rattaga minema sõitsin, helistas Aurora ja ütles, et meie projekt ei läinud rahvusvaheliselt konkursilt läbi. Aurora oli endast väljas ja mitte niivõrd meie kõrvalejäämise pärast, kuivõrd konkursi tulemuse pärast. Eestit läheb teisel katsel esindama hoopis teistsugune projekt. Aurora kõne sisu ei pannud mind imestama. Sest mu armas kuraator oli selle konkursi žüriis.
kolmapäev, august 23, 2006
Aurora:
Täna olen saanud ühe hea ja ühe halva teate. Alustan heast.
Pink Punk esineb Fair Deali fotodega Michiganis feministliku kunsti näitusel "Venus of Willendorf: Artists Redefining the Goddess"...Sealne kuraator nägi meid kerjamas Ermitaazhi ees.
Ja halb on see, et meigiportfolio on siiski oluline. Mida tegi mulle selgeks Briti fotograaf, kellega kohtusin täna keskpäeval. Ja kes otsib Eestist meigikunstnikke. Aga ta annab mulle teise võimaluse, pean kätte saama moefotod seeriatest, mille juures olen meikija olnud. Peaaegu mission impossible. Sest kõik lubavad, aga keegi fotosid ei anna. Ja meigiportfoliot pole siin Eestis, kus kõik arvavad, et tunnevad kõiki ja teevad eelkõige koostööd oma sõpradega, minu käest veel mitte keegi küsinud... Ja ka kiiruga tehtud performance`ifotodest, millel minu tehtud meik näha, polnud mingit abi.Fotograaf nendega ei leppinud. Ja minu seletused stiilis " Siin on eksperimentaalsem meik. Vaata, nagu valge minimalistlik maal, ainult et need faktuurid on näo peal. Ja see vampiirilikkus on selle tõttu, et nad joovad siin üksteise verd. Ja siin võtan mina neilt verd. Sorry; ma lootsin; et selle pildi peal on meik rohkem näha:::" ::: FOTOGRAAF TEGI VALULIKU GRIMASSI:
ESIALGU POLE ÜKSKI FOTOGRAAF EGA MOEKUNSTNIK TORU VÕTNUD: TÖÖ SAAMINE POLE HOOPISKI KINDEL:
JA MA EI SAA ARU; MIKS TULEVAD NÜÜD AINULT SUURED TÄHED: KOGEMATA PEAL OLEV CAPS LOOK SEE IGATAHES POLE; PROOVISIN:
VIST RIKKUSIN KUNST:EE ARVUTI ÄRA:
Täna olen saanud ühe hea ja ühe halva teate. Alustan heast.
Pink Punk esineb Fair Deali fotodega Michiganis feministliku kunsti näitusel "Venus of Willendorf: Artists Redefining the Goddess"...Sealne kuraator nägi meid kerjamas Ermitaazhi ees.
Ja halb on see, et meigiportfolio on siiski oluline. Mida tegi mulle selgeks Briti fotograaf, kellega kohtusin täna keskpäeval. Ja kes otsib Eestist meigikunstnikke. Aga ta annab mulle teise võimaluse, pean kätte saama moefotod seeriatest, mille juures olen meikija olnud. Peaaegu mission impossible. Sest kõik lubavad, aga keegi fotosid ei anna. Ja meigiportfoliot pole siin Eestis, kus kõik arvavad, et tunnevad kõiki ja teevad eelkõige koostööd oma sõpradega, minu käest veel mitte keegi küsinud... Ja ka kiiruga tehtud performance`ifotodest, millel minu tehtud meik näha, polnud mingit abi.Fotograaf nendega ei leppinud. Ja minu seletused stiilis " Siin on eksperimentaalsem meik. Vaata, nagu valge minimalistlik maal, ainult et need faktuurid on näo peal. Ja see vampiirilikkus on selle tõttu, et nad joovad siin üksteise verd. Ja siin võtan mina neilt verd. Sorry; ma lootsin; et selle pildi peal on meik rohkem näha:::" ::: FOTOGRAAF TEGI VALULIKU GRIMASSI:
ESIALGU POLE ÜKSKI FOTOGRAAF EGA MOEKUNSTNIK TORU VÕTNUD: TÖÖ SAAMINE POLE HOOPISKI KINDEL:
JA MA EI SAA ARU; MIKS TULEVAD NÜÜD AINULT SUURED TÄHED: KOGEMATA PEAL OLEV CAPS LOOK SEE IGATAHES POLE; PROOVISIN:
VIST RIKKUSIN KUNST:EE ARVUTI ÄRA:
esmaspäev, august 21, 2006
Aurora:
NEVSKI PROSPEKTI LEGENDID
II JA VIIMANE
Leian korterist pool aastat vana kohaliku Time Outi. Kunsti-eri. Tutvustatakse olulisi kaasaegseid kunstnikkke (neist k6ige rohkem geeniusena esitletavat olen n@inud pool aastat tagasi, kui Marcusega siin kohalike kunstistaaride ateljeedes k@isin, Vitali Putshinski), kuraatoreid ja galeriisid. Otsustame teha t@na, viimasel p@eval, galeriiringi.
Kaasas sealtsamast Time Outist v@lja rebitud paar lehekylge. Paraku on Galerii nr 1 (neoakademismile keskenduv) oma aadressilt 6hku haihtunud. Keegi ei tea sellest midagi. Galerii nr 2 on suvepuhkusel. Mis paneb loobuma m6ttest kylastada Galeriid nr 3, mis asuvat skvotis. Galerii nr 4 on poole aasta tagusest Time Outi soovitusest (galerii omanikku nimetatakse Jumalaks ja Peremeheks) hoolimata oma v@ljakuulutatud aadressilt kolinud juba 5 aastat tagasi. Galerii nr 5 on Riiklik Kaasaegse Kunsti Keskus. See osutub esiteks kontoriruumideks ja teiseks kinni olevateks konoriruumideks. Kesklinna piirkonnas olevatest kunstigaleriidest j@@b j@rele Galerii nr 6. Selle omaniku kohta ytleb Time Out, et Marina Gigitsh on osade kunstnike jaoks Arkanhel ja teiste jaoks Mefistofel. Ja kasutab Leo Kastelli strateegiaid. Suur foto ongi ainult sellest ruumist , milles tundub olevat huvitav n@itus. Sellel fotol seal Time Outis. Aga enne sihtkohta j6udmist satub mu teele Pood, Milles On Allahindlus. Vene disain. Seelikud. Palju seelikuid. Odavad, natuke yle 100 krooni. Haaran neist efektsemad enda k@tte ja viin kabiini. Seelikud on taftist, mitut v@rvi, kangaid on efektselt kokku pandud. Aus vene galmuur. Valin v@lja yhe, punasest ja mustast taftist, suure, barokse ja samas natuke ebasymmeetrilise. Teadlane kiidab valiku heaks. Kuigi ta yritab mind yldjuhul poodi mitte lasta. Sest tal on neis igav. Igal juhul. Viimane kord n@en oma Time Outist v@lja rebitud kortsus pabereid riietuskabiini p6randal. Ja siis ei ole neid kuskil. L@hen poodi tagasi. Kust ostsin omale Vene Galamuuri Esindava Seeliku, 120 rubla. Aga pabereid pole kuskil. Ja ma ei n@egi Maria Gigitshit ega tema Galeriid. Tema, kes on osadele Arkanhel ja teistele Mefistofel.
Ja Nevski prospektilt leian poe nimega Vostochn6je Sladosti. See on see koht, kus Nevski Prospekti Legendides n@hti viimast korda Prostituut Marinat. Teda, kes ta kadus koos oma Mercedese ja karusnahaga. Haihtus 6hku. T@pselt nagu minu Time Outi lehekyljed galeriide aadressidega. V6i, olgem ausad, ka galeriid ISE.
NEVSKI PROSPEKTI LEGENDID
II JA VIIMANE
Leian korterist pool aastat vana kohaliku Time Outi. Kunsti-eri. Tutvustatakse olulisi kaasaegseid kunstnikkke (neist k6ige rohkem geeniusena esitletavat olen n@inud pool aastat tagasi, kui Marcusega siin kohalike kunstistaaride ateljeedes k@isin, Vitali Putshinski), kuraatoreid ja galeriisid. Otsustame teha t@na, viimasel p@eval, galeriiringi.
Kaasas sealtsamast Time Outist v@lja rebitud paar lehekylge. Paraku on Galerii nr 1 (neoakademismile keskenduv) oma aadressilt 6hku haihtunud. Keegi ei tea sellest midagi. Galerii nr 2 on suvepuhkusel. Mis paneb loobuma m6ttest kylastada Galeriid nr 3, mis asuvat skvotis. Galerii nr 4 on poole aasta tagusest Time Outi soovitusest (galerii omanikku nimetatakse Jumalaks ja Peremeheks) hoolimata oma v@ljakuulutatud aadressilt kolinud juba 5 aastat tagasi. Galerii nr 5 on Riiklik Kaasaegse Kunsti Keskus. See osutub esiteks kontoriruumideks ja teiseks kinni olevateks konoriruumideks. Kesklinna piirkonnas olevatest kunstigaleriidest j@@b j@rele Galerii nr 6. Selle omaniku kohta ytleb Time Out, et Marina Gigitsh on osade kunstnike jaoks Arkanhel ja teiste jaoks Mefistofel. Ja kasutab Leo Kastelli strateegiaid. Suur foto ongi ainult sellest ruumist , milles tundub olevat huvitav n@itus. Sellel fotol seal Time Outis. Aga enne sihtkohta j6udmist satub mu teele Pood, Milles On Allahindlus. Vene disain. Seelikud. Palju seelikuid. Odavad, natuke yle 100 krooni. Haaran neist efektsemad enda k@tte ja viin kabiini. Seelikud on taftist, mitut v@rvi, kangaid on efektselt kokku pandud. Aus vene galmuur. Valin v@lja yhe, punasest ja mustast taftist, suure, barokse ja samas natuke ebasymmeetrilise. Teadlane kiidab valiku heaks. Kuigi ta yritab mind yldjuhul poodi mitte lasta. Sest tal on neis igav. Igal juhul. Viimane kord n@en oma Time Outist v@lja rebitud kortsus pabereid riietuskabiini p6randal. Ja siis ei ole neid kuskil. L@hen poodi tagasi. Kust ostsin omale Vene Galamuuri Esindava Seeliku, 120 rubla. Aga pabereid pole kuskil. Ja ma ei n@egi Maria Gigitshit ega tema Galeriid. Tema, kes on osadele Arkanhel ja teistele Mefistofel.
Ja Nevski prospektilt leian poe nimega Vostochn6je Sladosti. See on see koht, kus Nevski Prospekti Legendides n@hti viimast korda Prostituut Marinat. Teda, kes ta kadus koos oma Mercedese ja karusnahaga. Haihtus 6hku. T@pselt nagu minu Time Outi lehekyljed galeriide aadressidega. V6i, olgem ausad, ka galeriid ISE.
laupäev, august 19, 2006
Aurora:
MA OLEN TURIST, MA EI ELA SIIN
Venemaa-eri
Neljap@ev: Novgorod.
Oleme avastanud siinse odava rongiliikluse ning otsustame enne Moskvas-k@iku kylastada veel Novgorodi. Rong l@heb varahommikul ning soidab 3,5 tundi. Kohale joudes leiame eest r@@mas vene linna, mis on nostalgiline ja armas ning kus enamus asju on uskumatult odavad. Teadlane l@heb linna taha putukaid pyydma ning mina tutvun kohaliku suurima vaatamisv@@rsusega, vana kindlusega, mille veetshel r@@giti kunagi eesti keelt. Midagi sellist olen kuulnud. Kindluse seest on kadunud koik majad, mis ei ole kivist ehitatud, ja seal on koik rohtu kasvanud. Lisaks roostes plekist vagunelamud ning kellegi kuivav pesu. Absurdne.
Kindlusest v@ljas myyakse kohalikku k@sitood, ehteid ja muud. Ma ostan palju. Sest koik on nii odav. Ja joulud on juba 4 kuu p@rast.
Oo vastu reedet: maanteel.
Kuna viimane rong on juba l@inud, kui Teadlasega kohtume, tema, kui m@letate, pyydis vahepeal putukaid, veenan ma teda h@@letamise eelistes bussisoidu ebamugavuse ees. P@rast paaritunnist jalutusk@iku l@bi Novgorodi rohtukasvanud @@relinna, ei-tea-kui-kaugel linna piirist hakkan ma St Peterburi maanteel h@@letama. Peab kinni takso. Selle juht on nous meid 250 rubla eest 40 km edasi viima, kohta, kus on lootust peale saada. Teadlane kahtlleb, mulle tundub, et autojuht ei valeta. Ei valetagi, ta viib meid kohta, kus rekkajuhid peatuda tavatsevad. Aga, aga. Ka nemad ei vota peale. Saan teada, miks Teadlane nii h@@letamise vastu oli: Venemaal nimelt kardetakse h@@letajaid peale votta. Eht ohtlik voi nii. Ohtlik autojuhile. Et lasevad kabiini gaasi t@is ja roovivad paljaks. Seda nad kardavad jah. Ehk siis: peale ei vota keegi. Poolteist tundi j@rjest. Ainult yks auto peatub, aga neid tyype kardan mina. Molemad on silmn@htavalt n@rvilised, yks veel v@riseb. Kysivad raha.
Lopuks, kui p@ike on juba loojunud, votab peale autojuht nr 1. Kes viib natuke edasi. Siis seisame veel. Pool tundi. Kylm hakkab. Pime ka. Joome suveniiriks kaasa ostetud viina pealkirjaga Novgorodi Veetshe. Teadlane hakkab r@@kima palja maa peal magamisest ja lokke tegemisest ja et meil peaksid olema magamiskotid. Siis peatub autojuht nr 2. Kellelt saame teada, et oleme St Peterburist palju kaugemal, kui arvasime. Moskva oisele rongile joudmine hakkab kahtlaseks muutuma. Aga autojuht nr 2 viib meid sooklasse, kus peatuvad autojuhid. Ja sealt leian mina autojuhi nr 3. Positiivne prole. Ilus poiss. Heasydamlik. Selline, keda Noukogude Liidus tehti yleriigiliseks kangelaseks ning kaanestaariks. Tema viib meid otse raudteejaama. Tee peal tutvustab oma lemmikb@ndi Kirpichi, Peterburi b@nd, venekeelne rap, lahedad sonad. Vt ka: Eminem, Chalice. Lisaks tutvustame meie temale n@itust Maneezhis ja anname (pyhendusega) kataloogi. Nagu ka kahele eelmisele autojuhile. Koik nad tahavad sydamet@toveeringust r@@kida, pikemalt. Lisaks avaldab muljet Cnopti perfoka pildil olev paljas tydruk. Sealsamas kataloogis. Kes ytles, et kunst ei ole rahvale arusaadav?
Autojuhi nr 3 nimi on Sasha. Ta soovitab lisaks minna klubisse Purga Fontankal. J@tame sydamlikult Jumalaga.
Reede: Moskva.
P@aeva esimene pool moodub Moskva l@histel pollul, kus Teadlane pyyab putukaid. Ja mina passin niisama. Ja kuulan jutte teadusest: molekulaarbioloogiast, neurobioloogiast.... ja putukatest.
Ohtu ja hilisohtu mooduvad Moskvas endas. Punane V@ljak. Koht, kus inimesed h@ngivad. Ehk siis: Punase v@ljaku korval olev muruplats. Arbat. Pimedas. Ja metroos saab Teadlane purjus miilitsate k@est alkoholi tarbimise eest rahvi. 100 rubla. Illegaalselt. Miilitsad on ylijoviaalses meeleolus ja ahvivad eesti aktsenti j@rele.... Kvvitungit ei anna, minu noudmisest hoolimata. Lobus on.
Ja terrakotasodurite armeed ei soovita ma kellelgi vaatama minna. R@ndn@itus toepoolest.
Ostan 3 b@ndi Kirpichi plaati, ysna odavad on. Ja ohtul l@heme loodetavasti klubisse Purga.
MA OLEN TURIST, MA EI ELA SIIN
Venemaa-eri
Neljap@ev: Novgorod.
Oleme avastanud siinse odava rongiliikluse ning otsustame enne Moskvas-k@iku kylastada veel Novgorodi. Rong l@heb varahommikul ning soidab 3,5 tundi. Kohale joudes leiame eest r@@mas vene linna, mis on nostalgiline ja armas ning kus enamus asju on uskumatult odavad. Teadlane l@heb linna taha putukaid pyydma ning mina tutvun kohaliku suurima vaatamisv@@rsusega, vana kindlusega, mille veetshel r@@giti kunagi eesti keelt. Midagi sellist olen kuulnud. Kindluse seest on kadunud koik majad, mis ei ole kivist ehitatud, ja seal on koik rohtu kasvanud. Lisaks roostes plekist vagunelamud ning kellegi kuivav pesu. Absurdne.
Kindlusest v@ljas myyakse kohalikku k@sitood, ehteid ja muud. Ma ostan palju. Sest koik on nii odav. Ja joulud on juba 4 kuu p@rast.
Oo vastu reedet: maanteel.
Kuna viimane rong on juba l@inud, kui Teadlasega kohtume, tema, kui m@letate, pyydis vahepeal putukaid, veenan ma teda h@@letamise eelistes bussisoidu ebamugavuse ees. P@rast paaritunnist jalutusk@iku l@bi Novgorodi rohtukasvanud @@relinna, ei-tea-kui-kaugel linna piirist hakkan ma St Peterburi maanteel h@@letama. Peab kinni takso. Selle juht on nous meid 250 rubla eest 40 km edasi viima, kohta, kus on lootust peale saada. Teadlane kahtlleb, mulle tundub, et autojuht ei valeta. Ei valetagi, ta viib meid kohta, kus rekkajuhid peatuda tavatsevad. Aga, aga. Ka nemad ei vota peale. Saan teada, miks Teadlane nii h@@letamise vastu oli: Venemaal nimelt kardetakse h@@letajaid peale votta. Eht ohtlik voi nii. Ohtlik autojuhile. Et lasevad kabiini gaasi t@is ja roovivad paljaks. Seda nad kardavad jah. Ehk siis: peale ei vota keegi. Poolteist tundi j@rjest. Ainult yks auto peatub, aga neid tyype kardan mina. Molemad on silmn@htavalt n@rvilised, yks veel v@riseb. Kysivad raha.
Lopuks, kui p@ike on juba loojunud, votab peale autojuht nr 1. Kes viib natuke edasi. Siis seisame veel. Pool tundi. Kylm hakkab. Pime ka. Joome suveniiriks kaasa ostetud viina pealkirjaga Novgorodi Veetshe. Teadlane hakkab r@@kima palja maa peal magamisest ja lokke tegemisest ja et meil peaksid olema magamiskotid. Siis peatub autojuht nr 2. Kellelt saame teada, et oleme St Peterburist palju kaugemal, kui arvasime. Moskva oisele rongile joudmine hakkab kahtlaseks muutuma. Aga autojuht nr 2 viib meid sooklasse, kus peatuvad autojuhid. Ja sealt leian mina autojuhi nr 3. Positiivne prole. Ilus poiss. Heasydamlik. Selline, keda Noukogude Liidus tehti yleriigiliseks kangelaseks ning kaanestaariks. Tema viib meid otse raudteejaama. Tee peal tutvustab oma lemmikb@ndi Kirpichi, Peterburi b@nd, venekeelne rap, lahedad sonad. Vt ka: Eminem, Chalice. Lisaks tutvustame meie temale n@itust Maneezhis ja anname (pyhendusega) kataloogi. Nagu ka kahele eelmisele autojuhile. Koik nad tahavad sydamet@toveeringust r@@kida, pikemalt. Lisaks avaldab muljet Cnopti perfoka pildil olev paljas tydruk. Sealsamas kataloogis. Kes ytles, et kunst ei ole rahvale arusaadav?
Autojuhi nr 3 nimi on Sasha. Ta soovitab lisaks minna klubisse Purga Fontankal. J@tame sydamlikult Jumalaga.
Reede: Moskva.
P@aeva esimene pool moodub Moskva l@histel pollul, kus Teadlane pyyab putukaid. Ja mina passin niisama. Ja kuulan jutte teadusest: molekulaarbioloogiast, neurobioloogiast.... ja putukatest.
Ohtu ja hilisohtu mooduvad Moskvas endas. Punane V@ljak. Koht, kus inimesed h@ngivad. Ehk siis: Punase v@ljaku korval olev muruplats. Arbat. Pimedas. Ja metroos saab Teadlane purjus miilitsate k@est alkoholi tarbimise eest rahvi. 100 rubla. Illegaalselt. Miilitsad on ylijoviaalses meeleolus ja ahvivad eesti aktsenti j@rele.... Kvvitungit ei anna, minu noudmisest hoolimata. Lobus on.
Ja terrakotasodurite armeed ei soovita ma kellelgi vaatama minna. R@ndn@itus toepoolest.
Ostan 3 b@ndi Kirpichi plaati, ysna odavad on. Ja ohtul l@heme loodetavasti klubisse Purga.
kolmapäev, august 16, 2006
Aurora.
Lisaks avastasin t@na, et Eesti ekspositsiooni kataloogi koostajad on unustanud mu eelmise kunstiryhmituse kohta teksti sisse panna. Aga video peaks tootama.
Ja disainer, kelle butiiki t2na tagasi l2ksin, osutus yllatuseks.
Ja nyyd l2hen tagasi hostelisse Teadlase juurde ning hakkame vaatama j2tkuvat seriaali pealkirjaga Bordelli Kliendid L@hevad Trepist Yles Ja Tulevad Siis Pykse Kohendades Tagasi Alla. Produktsioonifirma on Turvakaamera Unlimited.
Lisaks avastasin t@na, et Eesti ekspositsiooni kataloogi koostajad on unustanud mu eelmise kunstiryhmituse kohta teksti sisse panna. Aga video peaks tootama.
Ja disainer, kelle butiiki t2na tagasi l2ksin, osutus yllatuseks.
Ja nyyd l2hen tagasi hostelisse Teadlase juurde ning hakkame vaatama j2tkuvat seriaali pealkirjaga Bordelli Kliendid L@hevad Trepist Yles Ja Tulevad Siis Pykse Kohendades Tagasi Alla. Produktsioonifirma on Turvakaamera Unlimited.
teisipäev, august 15, 2006
Aurora
NEVSKI PROSPEKTI LEGENDID I
1.Vaatasin Eesti ekspositsiooni varske pilguga yle. Ja avastasin, et sellel vist puudub selline tore asi nagu kujundus. Ehk siis -- on pohiliselt hallid, linase riidega yle loodud seinad ja boksid.Tyhjus. Palju tyhjust. Ning trepist yles astudes on esimene liigendsein lihtsalt niisama. Sal pole mitte midagi.Yldmuljet parandab tunduvalt Viikingi installatsioon, paraku on ruumi tohutult ning ka see ei moju nii suurelt kui voiks. Nojah.
Lisaks toin ara veel Maneezhi jaanud viimased asjad. Elektripliidi ja panni. Ja rohkem sinna vist oma jalga ei tosta. Seekord.
2. Koos Teadlase ja Lapi Noiaga tuli Vaga Hea Idee.
3. Ostsin kingad. Lisaks siit juba murtesetud saabastele ja seelikule. Koik ilusad. Raha varsti otsas.
4. Eile oosel avastasin, et Neiu Eva on purjus peaga umbes selline nagu mina tavaseisundis. Viimasel ajal tavaseisundis, st ysna vihane. Aga oigustatult. Nagu minagi. Pidin takistama tal minemast tema voodi hoivanud Saksa Paarikest alias Euroopa Kontsa ollepudeliga maha looma. Mida mina ei teeks . Vahemalt kaine peaga. Teadlane kinnitab vaatlustulemuste korrektsust. Pidi toesti mind meenutama.
5. Tutvusime koos Neiu Evaga Ylikoolilinna Elektronmuusiku, Meediamanipulaatori ja Filosoofiatudengiga. Koik yhes isikus. Lisaks tutvusime nimetatud isiku vaimse tervise probleemidega. Millest tuleneb kysimus, kas ta ikka on yhes isikus?
Koik see juhtus eile oosel,oigemini varahommikul.
6. Ylejaanud rahvuskaaslased lahkusid kodumaa poole. On jaanud peale minu. Teadlane. Meediamanipulaator & Co. Ja Euroopa Konts -Paarike. Kes meiega ei suhtle. Jumal tanatud. Meil on meie Peatanava Korter.
7.Mul algab puhkus. Exile on the Main Street.
NEVSKI PROSPEKTI LEGENDID I
1.Vaatasin Eesti ekspositsiooni varske pilguga yle. Ja avastasin, et sellel vist puudub selline tore asi nagu kujundus. Ehk siis -- on pohiliselt hallid, linase riidega yle loodud seinad ja boksid.Tyhjus. Palju tyhjust. Ning trepist yles astudes on esimene liigendsein lihtsalt niisama. Sal pole mitte midagi.Yldmuljet parandab tunduvalt Viikingi installatsioon, paraku on ruumi tohutult ning ka see ei moju nii suurelt kui voiks. Nojah.
Lisaks toin ara veel Maneezhi jaanud viimased asjad. Elektripliidi ja panni. Ja rohkem sinna vist oma jalga ei tosta. Seekord.
2. Koos Teadlase ja Lapi Noiaga tuli Vaga Hea Idee.
3. Ostsin kingad. Lisaks siit juba murtesetud saabastele ja seelikule. Koik ilusad. Raha varsti otsas.
4. Eile oosel avastasin, et Neiu Eva on purjus peaga umbes selline nagu mina tavaseisundis. Viimasel ajal tavaseisundis, st ysna vihane. Aga oigustatult. Nagu minagi. Pidin takistama tal minemast tema voodi hoivanud Saksa Paarikest alias Euroopa Kontsa ollepudeliga maha looma. Mida mina ei teeks . Vahemalt kaine peaga. Teadlane kinnitab vaatlustulemuste korrektsust. Pidi toesti mind meenutama.
5. Tutvusime koos Neiu Evaga Ylikoolilinna Elektronmuusiku, Meediamanipulaatori ja Filosoofiatudengiga. Koik yhes isikus. Lisaks tutvusime nimetatud isiku vaimse tervise probleemidega. Millest tuleneb kysimus, kas ta ikka on yhes isikus?
Koik see juhtus eile oosel,oigemini varahommikul.
6. Ylejaanud rahvuskaaslased lahkusid kodumaa poole. On jaanud peale minu. Teadlane. Meediamanipulaator & Co. Ja Euroopa Konts -Paarike. Kes meiega ei suhtle. Jumal tanatud. Meil on meie Peatanava Korter.
7.Mul algab puhkus. Exile on the Main Street.
Aurora.
Siis veel seda, et meie majas Nevski prospektil asub bordell kusagil yleval. Ja turvakaamera naitab klientide nagusid.... ja seda, kuidas nad mooda treppi tuiguvad.
Ja saatkonnas oli igav.
Ja siis veel, et lugege Ekspressi. Seda, mis nyyd tuleb. Ja Sirpi. Ja kunst.ee d. Ja Ohtulehte. Ja Tervendajat.
Siis veel seda, et meie majas Nevski prospektil asub bordell kusagil yleval. Ja turvakaamera naitab klientide nagusid.... ja seda, kuidas nad mooda treppi tuiguvad.
Ja saatkonnas oli igav.
Ja siis veel, et lugege Ekspressi. Seda, mis nyyd tuleb. Ja Sirpi. Ja kunst.ee d. Ja Ohtulehte. Ja Tervendajat.
Niinotška (back from Russia with love):
Tervitused kõigepealt Aurorale, fotograafile, teadlasele ja teistele ka, kelle me viikingiga piiri taha maha jätsime. Koos tee peal lebanud surnud naisega, kelle valged kontsakingad ja aluspüksid sobisid suurepäraselt öös helendava maanteemärgistusega ja kelle mälestuseks me ülejäänud öise teekonna bussis älkoholi tarbisime.
Suurlinn oli soe, suur, ilus ja vaba. Sealne kultuurikeskkond ei olnud tegelikult päris lõpuni võimeline mõistma etteastet "Give us money, we are pretty" (Fair Deal), kuna naisterahva kõrged kontsad ja hoolitsetud välimus (alates neist siis) on seal elementaarsed. "Ilusad ei pea raha küsima," ütles mulle üks vene vanamees, kui perfokat tegin. Mul ei õnnestunud talle selgeks teha, et sellest me muuhulgas ka räägime - ja see ei olnud ainult minu küsitava keeleoskuse süü. Pideva ilu ülistuse ("Estonskaja krasavitsa! Estonskaja krasavitsa!") downside, hm.
Aga muidu - tahaks Peterburksi :)
Tervitused kõigepealt Aurorale, fotograafile, teadlasele ja teistele ka, kelle me viikingiga piiri taha maha jätsime. Koos tee peal lebanud surnud naisega, kelle valged kontsakingad ja aluspüksid sobisid suurepäraselt öös helendava maanteemärgistusega ja kelle mälestuseks me ülejäänud öise teekonna bussis älkoholi tarbisime.
Suurlinn oli soe, suur, ilus ja vaba. Sealne kultuurikeskkond ei olnud tegelikult päris lõpuni võimeline mõistma etteastet "Give us money, we are pretty" (Fair Deal), kuna naisterahva kõrged kontsad ja hoolitsetud välimus (alates neist siis) on seal elementaarsed. "Ilusad ei pea raha küsima," ütles mulle üks vene vanamees, kui perfokat tegin. Mul ei õnnestunud talle selgeks teha, et sellest me muuhulgas ka räägime - ja see ei olnud ainult minu küsitava keeleoskuse süü. Pideva ilu ülistuse ("Estonskaja krasavitsa! Estonskaja krasavitsa!") downside, hm.
Aga muidu - tahaks Peterburksi :)
esmaspäev, august 14, 2006
Aurora.
+ ja -
St. Peterburgi eri.
-
1.See, et hostelisse saabub kari mooda Euroopat triivivat, skvottivat ja kunstiyritusi kylastavat rampsu. Hispaanlasi ja muid wannabesid, kes on pilves, juua tais, kukuvad artiklit taiendavale Kaarlile otsa ja peale seda, kui ma neid luuseriteks nimetan, hakkavad mooda tuba hyppama ja laulma... Ahvikari.
Ja ei tohi unustada ega andestada ka fakti, et yks neist idiootidest yritas minuga veel Picassost raakida. Et kunstnikud omavahel voi nii...
2. Kohale saabunud korteri, st hosteli omanik, kes arvuti kinni lylitas ja artikli kustutas. Mida hakkan kohe uuesti tegema.
3. Fakt, et vaidetavalt juhtivas naitusepaigas kaob enne avamist elekter ara ja osade videoinstallatsioonide asemel on sildid^ Ootame eletrit.
4. Ja koristajale kaib pinda , et avakontsert kestab tema arus liiga kaua ja ta sekkub sellesse noudliku uksekellatirinaga. Mida publik peab kyll osaks avangardsest helikunstist.
+
1. Eesti ekspositsioon.
2. Eestlaste yhendunud avaperformance.
3. Patriotism.
4. Siinne kaubandus.
5. Kohalik Armeenia nimega disainer, kelle poodi kylastan koos fotograafiga homme.
6. Siinne liberaalne ohkkond, mis valjendub muuhulgas selles, et miilits ei ei aja ei Talvepalee eesst kerjamast minema ega ka keela tanaval alkoholi tarbimist.
7. Kliima. Kuigi tana hommikul sajab kergelt. Ja isegi see ei sega kuidagi, vaid on ysna teretulnud vaheldus.
8.Fakt, et siin on voimalik kesklinna hostelis kuni kaks nadalat elada. Siin linnas, mis on yks nendest, mis mulle yldse koige rohkem meeldib.
+ ja -
St. Peterburgi eri.
-
1.See, et hostelisse saabub kari mooda Euroopat triivivat, skvottivat ja kunstiyritusi kylastavat rampsu. Hispaanlasi ja muid wannabesid, kes on pilves, juua tais, kukuvad artiklit taiendavale Kaarlile otsa ja peale seda, kui ma neid luuseriteks nimetan, hakkavad mooda tuba hyppama ja laulma... Ahvikari.
Ja ei tohi unustada ega andestada ka fakti, et yks neist idiootidest yritas minuga veel Picassost raakida. Et kunstnikud omavahel voi nii...
2. Kohale saabunud korteri, st hosteli omanik, kes arvuti kinni lylitas ja artikli kustutas. Mida hakkan kohe uuesti tegema.
3. Fakt, et vaidetavalt juhtivas naitusepaigas kaob enne avamist elekter ara ja osade videoinstallatsioonide asemel on sildid^ Ootame eletrit.
4. Ja koristajale kaib pinda , et avakontsert kestab tema arus liiga kaua ja ta sekkub sellesse noudliku uksekellatirinaga. Mida publik peab kyll osaks avangardsest helikunstist.
+
1. Eesti ekspositsioon.
2. Eestlaste yhendunud avaperformance.
3. Patriotism.
4. Siinne kaubandus.
5. Kohalik Armeenia nimega disainer, kelle poodi kylastan koos fotograafiga homme.
6. Siinne liberaalne ohkkond, mis valjendub muuhulgas selles, et miilits ei ei aja ei Talvepalee eesst kerjamast minema ega ka keela tanaval alkoholi tarbimist.
7. Kliima. Kuigi tana hommikul sajab kergelt. Ja isegi see ei sega kuidagi, vaid on ysna teretulnud vaheldus.
8.Fakt, et siin on voimalik kesklinna hostelis kuni kaks nadalat elada. Siin linnas, mis on yks nendest, mis mulle yldse koige rohkem meeldib.
kolmapäev, august 09, 2006
Aurora:
TRENDIRUBRIIK
-
Fotograafid( noored ja algajad sellised, oma karjääri alguses), kes ei saa aru, et see, kui nende nime tahetakse kirjutada olulise projekti esialgsesse varianti, on kompliment. Ja selle väikse asja pärast ei maksa kirjutajat (kes ei ole noor, algaja ega oma karjääri alguses -- ma ei mõtle siinkohal ennast, muide), ebaeetilisuses süüdistada. Ja isiklikud suhted pole nii olulised, et nende pärast tööasju ära rikkuda.
Inimesed, kelle tegevust tuleb iga sekund üle kontrollida. Sest nad unustavad kõik ära, mis neile öeldud on või mis nad ise lubanud .
Inimesed sõltuvusprobleemidega. Eriti igapäevased heavy users. Alhohol. Ja eriti kanep.
Kliima soojenemine ja looduskatastroofid.
See, et suveajal ei võeta telefoni vastu.
See, et Realisatsioonikeskus kesklinnast ära kolis.
See, et kingad, mida poodides müüakse, on kas a) kõrgema kontsaga kui anatoomiline kontsa viimane piir ehk 7 cm või b)madalad sussid.
+
Mingi Läti kingafirma, mille nime ei mäleta, aga mille kingi müüakse ühes Viru tänava poes -- suure allahindlusega kah veel.
Läti põlvikud, mida müüakse Stockmannis. Ma olen jätkuvalt Ida-Euroopa poolt.
Tallinna Parim Sukapood. See, Mis Asub Keldris.
Idee oma juuksurist, kes ei ole liiga kallis, aga kes mäletab su 7-t viimast soengut ja on ise keskealine, kogenud ega sega oma kemikaale valesti kokku.
Inimesed, kes saavad aru, et osa asju on päriselt olulised. Ja et kõik ei ole tõepoolest suhteline.
Inimesed, kes ei pea pikka viha.
Oma asukoha vahetamine.Seda absoluutselt igas mõttes. Uus vaatenurk, uus mõtteviis, uued väljakutsed, uus level oma karjääri mõttes on sama hea, kui mitte parem oma asukohalinna või -maa vahetamisest. Ja ka viimane ei ole paha mõte.
See oli vol 1. Esimesed 7 miinust ja esimesed 7 plussi. Järgneb -- võib-olla siin ja võib-olla mujal. Võib-olla mõlemal pool.
Stay tuned!
TRENDIRUBRIIK
-
Fotograafid( noored ja algajad sellised, oma karjääri alguses), kes ei saa aru, et see, kui nende nime tahetakse kirjutada olulise projekti esialgsesse varianti, on kompliment. Ja selle väikse asja pärast ei maksa kirjutajat (kes ei ole noor, algaja ega oma karjääri alguses -- ma ei mõtle siinkohal ennast, muide), ebaeetilisuses süüdistada. Ja isiklikud suhted pole nii olulised, et nende pärast tööasju ära rikkuda.
Inimesed, kelle tegevust tuleb iga sekund üle kontrollida. Sest nad unustavad kõik ära, mis neile öeldud on või mis nad ise lubanud .
Inimesed sõltuvusprobleemidega. Eriti igapäevased heavy users. Alhohol. Ja eriti kanep.
Kliima soojenemine ja looduskatastroofid.
See, et suveajal ei võeta telefoni vastu.
See, et Realisatsioonikeskus kesklinnast ära kolis.
See, et kingad, mida poodides müüakse, on kas a) kõrgema kontsaga kui anatoomiline kontsa viimane piir ehk 7 cm või b)madalad sussid.
+
Mingi Läti kingafirma, mille nime ei mäleta, aga mille kingi müüakse ühes Viru tänava poes -- suure allahindlusega kah veel.
Läti põlvikud, mida müüakse Stockmannis. Ma olen jätkuvalt Ida-Euroopa poolt.
Tallinna Parim Sukapood. See, Mis Asub Keldris.
Idee oma juuksurist, kes ei ole liiga kallis, aga kes mäletab su 7-t viimast soengut ja on ise keskealine, kogenud ega sega oma kemikaale valesti kokku.
Inimesed, kes saavad aru, et osa asju on päriselt olulised. Ja et kõik ei ole tõepoolest suhteline.
Inimesed, kes ei pea pikka viha.
Oma asukoha vahetamine.Seda absoluutselt igas mõttes. Uus vaatenurk, uus mõtteviis, uued väljakutsed, uus level oma karjääri mõttes on sama hea, kui mitte parem oma asukohalinna või -maa vahetamisest. Ja ka viimane ei ole paha mõte.
See oli vol 1. Esimesed 7 miinust ja esimesed 7 plussi. Järgneb -- võib-olla siin ja võib-olla mujal. Võib-olla mõlemal pool.
Stay tuned!
esmaspäev, august 07, 2006
GET OFF OF MY CLOUD
Aurora:
1.Laupäeva pärastlõuna. Oleme neiu Liiviga Balti jaama tagustes kaltsukates shoppamas. (Sündmustest ette rutates : leidsin endale musta korraliku särkpluusi ; firma Next, 25 krooni ning musta ja kuldsega pitssalli; 40 krooni. Ja neiu Liivi ostis endale maomustriga stilettod, mis teevad jala ilusaks, aga millega on kohutavalt piinav kõndida; 40 krooni.)
Istume trepiastmel Kopli tänaval, AIDSI Ennetuskeskuse maja kхrval. Viimase asutuse trepil istub ärakukkunud noormees. Eemalt kostab hõiskeid. Sõna otseses mõttes. Läheneb tantsisklev noormees, ka tantsib ta sõna otseses mõttes. Ta on millegi üle kohutavalt õnnelik. Võitis miljoni? Sai päranduse? Sai oma unistuste töökoha? Leidis oma elu armastuse?
Noormees jõuab minuni ja üritab vestlust alustada. Ta tundub olevat üsna plahvatusohtlik. Seega ei vaiki ma demontratiivselt ega saada teda perse vaid kuulan ära, mis tal öelda on. Noormees alustab paari enam-vähem normaalse lausega, aga siis ajab keele suust vlja ja seletab sõnaohtralt, kuidas talle meeldib oraalseks. Aga nagu ta kohe edasi seletab, meeldib talle anaalseks veel rohkem. Ta seletab seda segaselt, vene keeles ja huilates, tehes kramplikke käeliigutusi, mis on suunatud tema vastava kehapiirkonna poole (ma mõtlen anust). Siis pöördub tema tähelepanu noormehele poole, kes on teadvusetuna AIDSI Ennetuskeskuse trepil. "Saan! Saanja!" Sanja ei liigutagi.
Anaalseksi eelistaja liigub huilates, tantsiskledes ja ägedalt zhestikuleerides edasi. Tema mõtteavaldused, õigemini röögatused anaalseksi võlude aadressil kostavad järjest vaiksemalt.
Mulle tuleb pähe, et äkki on mingi Kopli diiler maale toonud ootamatult kanget heroiini. Ja äkki on vaene Sanja mõnda aega samamoodi kõigile oma seksuaalseid eelistusi kuulutanud, enne kui siia trepile vaikselt ära kustus. Mõtlen just, kas kutsuda Sanjale igaks juhuks kiirabi , kui ta tõstab pea. Sanja on elus.
Ja järgmisena tuleb lonkav keskealine mees, kes küsib, ega ma temaga välja minna ei soovi.
Ma ei saa aru, miks nad pöörduvad minu, mitte neiu Liivi poole. Ja siis saan ma aru: põhjus on mus endas.
õigemini minu riietuses. Õigemini minu riietuses vööst allpool. Mul on seljas seesama must Nexti pluus, pikkade varrukatega ja korralik, aga mitte selles pole asi. Vaid suure tõenдosusega äratavad mu paljukannatanud kaaskodanike tähelepanu mu fuksiaroosad sukapüksid , millele on trükitud rastermustriga mustad suured õied. Millele on omakorda lisatud võltsbriljante. Disaineri, mitte minu poolt. Komplekti kuuluvad veel roosad kontsakingad (firma Tamaris) ja lühike pitsist alläärega plisseerseelik (valge, roosa, musta ja helerohelisega mustriga). Ja jalgade kohta on mulle eluaeg koplimente tehtud.
Aga neiu Liivi on Kopli kaltsukatuuri jaoks riietunud ettenägelikult teksadesse, tennistesse ning halli T-sдrki, mida ta on küll ise natuke disaininud. Tark tüdruk.
Ja mulle tuleb meelde ka kunagine artikkel ajalehest Nelli Teataja. Intervjuu nõiaga. Kes ütles, et ei ole vaja igal pool iga eest tähelepanu дratada. See nõid tõi põhjuseks küll mingisugused energiavampiirid ning kurja silmaga kaaskodanikud. Igal juhul. Point oli igal juhul olemas.
Aga nagu цeldakse, me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest. Ja ka see klishee on tõsi. Sest mina olin vist viis aastat vana, kui kuulsin esimest korda. Oma ema käest. "Kui mina noor olin, käisin ma niimoodi riides, et inimesed pöörasid tänaval ümber. Me käisime Tallinna Moemaja etendustel ja pärast ühikas õmblesime endale ise riideid. Ma värvisin oma pesu ja sukki. "
Aga 1966. aasta paiku ei liikunud siinsamas Kalamajas, kus mu isa siis elas ega Pelgulinnas, kus mu emal oli lühikest aega keldriateljee, veel niisuguseid tüüpe. Sest piirid olid kinni ja heroiini süstiti ainult pahelises Läänes.
Ja nüüd lдhen ma kommuuni koosolekule. Põhimõtteliselt sama linnaosa. Ja panen selga samad riided, mis eile. Ainult pluusi vahetan ära.
Aurora:
1.Laupäeva pärastlõuna. Oleme neiu Liiviga Balti jaama tagustes kaltsukates shoppamas. (Sündmustest ette rutates : leidsin endale musta korraliku särkpluusi ; firma Next, 25 krooni ning musta ja kuldsega pitssalli; 40 krooni. Ja neiu Liivi ostis endale maomustriga stilettod, mis teevad jala ilusaks, aga millega on kohutavalt piinav kõndida; 40 krooni.)
Istume trepiastmel Kopli tänaval, AIDSI Ennetuskeskuse maja kхrval. Viimase asutuse trepil istub ärakukkunud noormees. Eemalt kostab hõiskeid. Sõna otseses mõttes. Läheneb tantsisklev noormees, ka tantsib ta sõna otseses mõttes. Ta on millegi üle kohutavalt õnnelik. Võitis miljoni? Sai päranduse? Sai oma unistuste töökoha? Leidis oma elu armastuse?
Noormees jõuab minuni ja üritab vestlust alustada. Ta tundub olevat üsna plahvatusohtlik. Seega ei vaiki ma demontratiivselt ega saada teda perse vaid kuulan ära, mis tal öelda on. Noormees alustab paari enam-vähem normaalse lausega, aga siis ajab keele suust vlja ja seletab sõnaohtralt, kuidas talle meeldib oraalseks. Aga nagu ta kohe edasi seletab, meeldib talle anaalseks veel rohkem. Ta seletab seda segaselt, vene keeles ja huilates, tehes kramplikke käeliigutusi, mis on suunatud tema vastava kehapiirkonna poole (ma mõtlen anust). Siis pöördub tema tähelepanu noormehele poole, kes on teadvusetuna AIDSI Ennetuskeskuse trepil. "Saan! Saanja!" Sanja ei liigutagi.
Anaalseksi eelistaja liigub huilates, tantsiskledes ja ägedalt zhestikuleerides edasi. Tema mõtteavaldused, õigemini röögatused anaalseksi võlude aadressil kostavad järjest vaiksemalt.
Mulle tuleb pähe, et äkki on mingi Kopli diiler maale toonud ootamatult kanget heroiini. Ja äkki on vaene Sanja mõnda aega samamoodi kõigile oma seksuaalseid eelistusi kuulutanud, enne kui siia trepile vaikselt ära kustus. Mõtlen just, kas kutsuda Sanjale igaks juhuks kiirabi , kui ta tõstab pea. Sanja on elus.
Ja järgmisena tuleb lonkav keskealine mees, kes küsib, ega ma temaga välja minna ei soovi.
Ma ei saa aru, miks nad pöörduvad minu, mitte neiu Liivi poole. Ja siis saan ma aru: põhjus on mus endas.
õigemini minu riietuses. Õigemini minu riietuses vööst allpool. Mul on seljas seesama must Nexti pluus, pikkade varrukatega ja korralik, aga mitte selles pole asi. Vaid suure tõenдosusega äratavad mu paljukannatanud kaaskodanike tähelepanu mu fuksiaroosad sukapüksid , millele on trükitud rastermustriga mustad suured õied. Millele on omakorda lisatud võltsbriljante. Disaineri, mitte minu poolt. Komplekti kuuluvad veel roosad kontsakingad (firma Tamaris) ja lühike pitsist alläärega plisseerseelik (valge, roosa, musta ja helerohelisega mustriga). Ja jalgade kohta on mulle eluaeg koplimente tehtud.
Aga neiu Liivi on Kopli kaltsukatuuri jaoks riietunud ettenägelikult teksadesse, tennistesse ning halli T-sдrki, mida ta on küll ise natuke disaininud. Tark tüdruk.
Ja mulle tuleb meelde ka kunagine artikkel ajalehest Nelli Teataja. Intervjuu nõiaga. Kes ütles, et ei ole vaja igal pool iga eest tähelepanu дratada. See nõid tõi põhjuseks küll mingisugused energiavampiirid ning kurja silmaga kaaskodanikud. Igal juhul. Point oli igal juhul olemas.
Aga nagu цeldakse, me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest. Ja ka see klishee on tõsi. Sest mina olin vist viis aastat vana, kui kuulsin esimest korda. Oma ema käest. "Kui mina noor olin, käisin ma niimoodi riides, et inimesed pöörasid tänaval ümber. Me käisime Tallinna Moemaja etendustel ja pärast ühikas õmblesime endale ise riideid. Ma värvisin oma pesu ja sukki. "
Aga 1966. aasta paiku ei liikunud siinsamas Kalamajas, kus mu isa siis elas ega Pelgulinnas, kus mu emal oli lühikest aega keldriateljee, veel niisuguseid tüüpe. Sest piirid olid kinni ja heroiini süstiti ainult pahelises Läänes.
Ja nüüd lдhen ma kommuuni koosolekule. Põhimõtteliselt sama linnaosa. Ja panen selga samad riided, mis eile. Ainult pluusi vahetan ära.
Tellimine:
Postitused (Atom)