Coming soon on video III

Ja veel üks etendus. Ema õpetussõnadest, ette kantud festivalil Ladyfest projketiruumis März samuti märtsis 2011.
Ka pea kogu muu info kordub: montaazh 16(Ig Noir), subtiitrid ja tõlge inglise keelde: Teet Raudsepp, kaameramehe nime ei mäleta. Samas kasutati juppi sellest perfokast Kaupo Kruusiaugu õpetlikus filmis soorollidest (tellimustöö, muidugi) pealkirjaga "Tööl ja kodus".

Coming soon on video II

Antud juhul on niisiis stand up tragöödiaga kaasaegsest tantsust, kontaktimprovisatsioonist ja mõtetest, millest tavaliselt ei räägita. Või siis just räägitakse.
Ette kantud märtsi alguses 2011 Kanuti Gildi saalis Made in Estonia tantsumaratoni raames.
Kaamera: Epp Kubu. Montaazh ja DVD kaas: 16 (Ig Noir).
Tõlge ja subtiitrid: Teet Raudsepp.
Samuti loodan, et see on varsti Youtube`is.

Coming soon on video

Stand up tragöödia hüpohondriast.
LABFactory, Viin, märts 2011.
Osa suuremast üheksa naise etendusest -- see, millega tuuritasime Viinis, Dresdenis ja Berliinis. "How to properly love / how to properly estroy something". Mai Sööt, Cizzy Conzales, Tiina Sööt, Olivia Verev, Epp Kubu, Alla Ting, Teresa Novotny, Julishka Stengele ja Sandra Jõgeva.
Selle video kohta veel niipalju, et loodetavasti on see varsti ka Youtube`is ning selle montaazh on 16-lt ning kaamerat hoidis Dario Wokurka. Kaane, mida te siin näete, kujundas samuti 16 (Ig Noir).

Üle pika aja: Viru ärikad

Ei saa salata, selles, kuidas endine Viru ärikas oma kunagises töökohas kaamera ees seisis ja oma suurte siiraste pätisilmadega kadunud maailmast rääkis, ikka oli midagi.Ta oli dokkfilmi treileri võttele isegi rekvisiidiks Eesti NSV kriminaalkoodeksi raamatuna kaasa võtnud, seda küll kogemata ekslikult Eesti Vabariigi omaks nimetades. "Juba Ostap Bender ütles, et inimene peab kriminaalkoodeksit austama..." Jutt on edasi antud väärikal moel ja tõsise ilmega, kandvate pausidega. Kahtlemata võib seda, mida see kunagine aferist siiani endast välja kiirgab, karismaks nimetada. Kui küsin Anu Saagimi ja tema kunagise suhte kohta, kuulen vastuseks:" Ma olin üks neist õnnelikest". Shikk. Kunagine, kadunud ühiskonnakorra väga kummaline pseudoeliit: shveitserid, kelnerid, baaridaamid. Ja ärikad, kes iga päev riskisid Viru vahet saalides, soome purjus turiste teeseldes ja uksehoidjatest mööda hiilides vahelejäämise korral kuni 15-aastase vangistuse ning kogu vara konfiskeerimisega. Nad käisid iga päev jooksmas, olles enne järgi uurinud miilitsakooli sportlikud normid -- et olla miilitsatest 10 sekundi võrra kiiremad ning selle edumaa toel Tallinna kesklinna, mida nad tundsid nagu oma taskut, hoovidesse kaduda. Ja kõik see -- on magistritöö juhendamine. Õigemini osa sellest. Dokk, varikirjutajaga raamat, suur aktsioon... Olen magistrandi S oma sõbra SH-ga kokku viinud, kellel on väike filmikompanii. Ja see (dokkfilmi) idee läheb läbi. Juba järgmine päev toimub konkursile esitatava filmi treileri võte. "Mast hakkas jooksma" -- Viru ärikate släng. Otsustan seda väljendit kasutama hakata nagu mõnda vintage-aksessuaari.
Juhendatav S on pikkade hallikate juustega viiekümenele liginev mees, samuti endine Viru ärikas. Olen lasknud tal kiirkorras oma eluloo ära rääkida. Maakoolist linna spordikooli, sealt Virusse, vahelejäämine spekulatsiooniga ja "keemia" ehk tingimisi vangistus. Jackpot ja selle ringkonna karjääri tipp -- abielu soomlannaga.Küsin, kas S abiellus soome naisega pragmaatilistel põhjustel. "Ei. Armastusest", tuleb kindel vastus, samas räägib S kohe edasi, kuidas giidina töötanud naist lilledega Peterburis ja Moskvas hotelli ees külmetades ootas."Kas oleksid sama teinud eesti või vene naise nimel?", küsin. Sest S oli maininud, et esmakohtumisel oli endale meeldivat naist kõigepealt venelannaks pidanud. "Ei!", tuleb samavõrra kindel vastus. Seitse aastat Soomes -- äriajamiskatsed ning pankrot ja töötuna arvel olemine. Usun, et Virus alustanud spekulandid olid liiga paadunud, et "päris" kapitalismis hakkama saada. Lahutus ja tagasi Eestisse tulek, restoraniäri ja selle kuhtumine. Indiaanilaagrite korraldamine ja oma raha neisse paigutamine. See ei tule üllatusena -- S käis EKA-s mu loengutes ning võttis siis ühendust, rääkides, et otsib magistritöö juhendajat ja enda ideede ning minu loengute "sünkroonsusest". Kindel märk New Age`i mõjudest... Aga see kõik on väga cool, soovitan S-le raamatuid (Veller, Dovlatov, Wiedemann), mis võiksid tema teemaga -- spekulatsiooni ajalugu ja Viru ärikate subkultuuri dokumenteerimine -- haakuda ja ta mitte ei loe neid ise, vaid laseb sõbral, selsama, kes nüüd kaamera ees oma minevikust räägib, endale suuliselt refereerida... Mõni hetk tagasi mainis S, et Soomes töötuna veetis ta palju aega raamatupoes, aga tegi seda siiski, vaadates pilte ajakirjadest, päris raamatutest eemale hoides. Kuni nägi ühte allahinnatut intrigeeriva pealkirjaga : "Kuidas saada miljonäriks". Uue mõtlemise piibel. ENSV kriminaalkoodeks ja eneseabiõpikud. Nagu näha, võib nende toel kaugele jõuda.

Vahepeal kirjutatud artikleid III : Delfisse klassikutest

Sandra Jõgeva: Ühe, tegelikult mitme põlvkonna
traagikast (34)

29. juuli 2011 06:00

Juuli alguse nädalavahetuse Päevalehes ilmus tuntud vanema põlvkonna maalikunstniku Aili Vindi kibedavõitu artikkel pealkirjaga “Olematute näituste lugu”. Lugu sellest, kuidas Aili Vindil ei õnnestunud korraldada suurt meremaalide näitust.

Kogu maailm oli selle vastu.

Kunstihoone ei andnud näituseaega, Tallinn 2011 Merepäevade programmi lisada oli näitust juba hilja, U.S. Galeriist ei saabunud lõplikku vastust. Vabaduse Galerii oli otse solvavalt väike ning Tallinna Laululava Sammassaalis jäi tööde ülespanekuks lõpuks liiga vähe aega, seetõttu tuli näitus viimasel minutil asendada Aili Vindi raamatu presentatsiooni ja artist talkiga.



Vindist palju noorema kunstnikuna on kohati kummastav lugeda, kuidas klassik maailma avastab: “Oo õudust! Kõikidel asutustel on aastaplaan.” “Mul tuli maalimine lõpetada ja hakata õppima, kuidas küsida raha kultuuriga tegelevatelt asutustelt? Ma ei olnud toetusetaotluste kodukorraga enne kokku puutunud, polnud kunagi raha küsinud.” Ja Vindi varjamatu etteheide maailmale: “Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. No ei saanud! Sest ma hakkasin tegelema asjaga, mida oleks pidanud tegema riigiasutus. Suurte näituste korraldamine on suure grupi koostöö.”

Kui nüüd järgi mõelda, pole selles ühe ebaõnnestunud näituse saagas mitte ühe inimese, vaid terve põlvkonna traagika.

Minu arvates on asi järgmine: 1940ndatel sündinud (minu vanemate põlvkond, sellepärast olengi selle generatsiooni esindajate tegemistega keskmisest endavanusest rohkem kursis) põlvkond eesti kunstnikke hakkab oma loomingu ja elutööga… kuidas seda nüüd öeldagil… lõpusirgele jõudma. Võib-olla kohatu paralleel, aga isegi sama põlvkonna kõige edukam ja kuulsam bänd The Rolling Stones plaanib järgmisel aastal alustada oma nüüd juba tõesti viimast maailmaturneed. Seda pärast viitekümmend (!) aastat koostegutsemist.

Seitsmekümnendatesse eluaastatesse jõudnuna on suurem ja kaalukam osa ka eesti kunstnike panusest antud. Ja nüüd läheb neil omavahel kergeks paanikaks ja omamoodi kismaks, et kes saab tõeliseks klassikuks.

Nagu mu samuti nõukogudeaegsest tippkunstnikust ema on öelnud — Eesti kunstis saab igaüks klassikuks, kes piisavalt kaua elab. Nemad on praeguse seisuga piisavalt kaua elanud, ületanud selle nähtamatu piiri ja nüüd tahaksid selle põlvkonna kunagised staarid olla rohkem klassikud kui mõni teine, kes on sama vana ja end ka tähtsaks peab.

Sellest ka retrospektiivid, kõvakaanelised albumid, mälestusteraamatud, mille kaudu nende minevikud omavahel võitlema ja võistlema pannakse. Niimoodi võitlema, et kuuldavasti ei ole pärast mõne raamatu ilmumist mõned klassikud omavahel aastaid suhelnud — mõnele tundub, et teine on oma mälestustes oma põlvkonnakaaslas(t)e rolli kohatult ja ülekohtuselt pisendanud.

Ärge saage minust valesti aru — ma hindan selle põlvkonna kunstnike, ka Aili Vindi panust väga. Ega imestaks üldse, kui kunagi vaadataks ajas tagasi ja leitaks, et eesti kunsti, aga võib-olla ka kirjanduse üks kõrgaegu oli kuue-seitsme-kaheksakümnendatel. Just nimelt sügaval stagneerunud nõukogude ajal.

Eesti kunstnikel oli selles impeeriumis väga eriline positsioon: tegu oli “meie läänega”, kus oli lubatud palju sellist, mida Moskva või Peterburi kunstnikel polnud. Taolist omas ajas uuenduslikku ja innovatiivset kunsti, mis näiteks Moskvas jäi põranda alla (ja sai aastakümneid hiljem maailmakuulsaks), võis Tallinnas eksponeerida Kunstihoones ja seda ostis oma kogudesse kohalik kunstimuuseum.

Vaadates ühe kirjeldatud põlvkonna säravama kunstniku, skulptor Ülo Õuna kahe aasta tagust retrospektiivi KUMUs, on selge, et tollal ei pidanud skulptor ära elamiseks treima kasiinodele plastikust ahve või arhitektuurimälestistele kirikukupleid nagu tänapäeval. Võis pühenduda kunstile, sest olid olemas muuseumiostud ja tellimustööd. Ei, ma ei mõtle siinkohal Lenineid. Nagu Ülo Õuna näitusel näha võis, olid olemas riiklikud tellimused: palun tee silmapaistva teadlase, näitleja, lavastaja, helilooja või kirjaniku portree või pronksbüst.

Veel vanema põlvkonna esindaja Jaan Kross profileerus luuletajast ümber romaanikirjanikuks tänapäeval täiesti mõeldamatul põhjusel: et pidada üleval oma perekonda. Ilmvõimatu oleks nüüdsete, vanas vääringus umbes 40 000-ste romaanihonoraridega seda teha. Nõukogudeaegne keskklass ostis kunsti ja kogu ühiskond raamatuid sel lihtsal põhjusel, et palju muu alla oma raha paigutada ei saanud.

Kontrast eelpoolkirjeldatud kadunud maailmaga on suure tõenäosusega põhjus, miks mulle kunstigaleriides väga tihti tundub, et ühe või teise näituse teinud kunstnikul oli tegelikult üks prioriteet. Prioriteet, millest ta tegelikult endale aru ei anna. Nimelt minimeerida oma kunsti tehes aja-, töö-, energia- ja rahakulu. Sest kunst on kunstnikule pahatihti mitte raha sisse toov, vaid pealemaksmist nõudev “hobitegevus”, millele leitakse aega ja ressursse põhitöö kõrvalt.

Ja see “säästurežiim” koos kohati kesisevõitu tulemustega omakorda põhjustab selle, et kunstinäituseid külastab Eestis üha vähem inimesi. Kunst ise pole vist iial olnud vähem oluline. Kunstitoimetaja on ajalehtedest olemas veel ainult kultuurinädalalehes Sirp ning enne minu “Kultuuritehase”-nimelist saadet paljukirutud Tallinna TV-s eelmisel hooajal pole üheski eesti telekanalis olnud regulaarset kunstisaadet juba viis või kuus aastat.

Omamoodi nõiaring. Ja kui aus olla, siis mina ei kujuta ette, kuidas saaks eesti kunst sellest välja tulla.

Kirjeldatud tänapäevase kunsti madalseisuga võrreldes elas Aili Vindi põlvkond priviligeeritud oludes. Raudset eesriiet võib pidada traagiliseks, samas — kui vaadata paarikümne aasta tagust eesti kunsti (aga ka kirjandust, muusikat, filmi, teatrit…), ei elatud tollal muust maailmast kindlasti lahus. Ja nagu tõestab kunagise Tallinna hipi Vladimir Wiedemanni laineid löönud mälestusteraamat “Maagide kool”, oli siin isegi täesti muu maailmaga sünkroonne (tõsi küll, põrandaalune) kontrakultuur koos imporditud idamaiste õpetuste, oma joogaguru, droogide ja Kesk-Aasia trippidega.

Kurb on ainult see, et klassikustaatust ja lugupidamist ise nõudma hakatakse. Jätab kuidagi… ebaväärika vananemise mulje.

Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.

Vahepeal kirjutatud artikleid: Sirpi Pärnu kunstnikest

Pärnu kunstnikud tagasi kodus


Sirp 28.07.2011 Pärnust pärit kunstnike näitus „Tagasi koju” Pärnu Linnagaleriis kuni 13. VIII . Kuraator Mari Kartau, kunstnikud Kaarel Kurismaa, Mari Kurismaa, Malle Leis, Marco Laimre, Maiu Rõõmus, Flo Kasearu, Elin Kard.

„Tagasi koju” näol on tegemist justkui kerge suvenäitusega, mis samas erineb n-ö Eesti suvenäituste isast, aastatepikkuse traditsiooniga „Mehest ja naisest”. Pärnu endises raekojas asuvad ruumid on täidetud suhteliselt napi valikuga suvepealinnast pärit kunstnike töödest. Tõsi, Maiu Rõõmus, kuigi ta on teinud ka näitusi, on paljude jaoks pigem legendaarne Eesti Kunstiakadeemia anatoomiaõpetaja ning Elin Kardi teatakse rohkem kuraatori-galeristi kui maalikunstnikuna.

Kontrastiprintsiip töötab. Korralikule maalinäitusele sattunud üksik hea videoteos paneb ennast vaatama. Nii särab ka sellel näitusel Flo Kasearu lühifilm „Parim enne on möödas” (2010), mis oli minu jaoks isiklikult üllatus. Filmi on varem eksponeeritud „ART IST KUKU NUT’il” Tartus ning Kasearu hiljutisel isikunäitusel nüüdseks juba suletud kontrakultuurikeskuses Pärnu südalinnas. Dokumentaalsel ainesel põhinevas lühifilmis löövad kaasa tuntud ja populaarsed eesti näitlejad, kes tänu oma tuntusele ja populaarsusele osalevad pea kõigis eesti nii tudengi-, lühi- kui mängufilmides. Seetõttu mõjub tõsiasi, et Kasearu kasutab neid näitlejaid (Taavi Eelmaa, Piret Kalda, Marika Vaarik, Marika Korolev, Peeter Volkonski) oma filmis lamenukkude vormis, küllaltki (enese) iroonilisena. „Parim enne on möödas” on lugu Pärnu agulipoest, mille omanik on leidnud võimaluse kulusid kokku hoida, kasutades müüjatena ühepäevast katseaega tegevaid inimesi. Tragikoomiline sotsiaaldraama on lisaks lamenukkude poes sebimisele antud edasi kaadritaguse monoloogi vormis: suurepärane rollisooritus Marika Vaarikult, olgugi, et ta etteaste piirdub paari erineva ilme lamenukule andmise ning kaadritaguse häälega. Märkimisväärne on ka fakt, et Flo Kasearu filmi tekstile on lõpliku vormi andnud Andrus Kivirähk ise. Kokkuvõttes on tegemist sotsiaalkriitilise lühifilmiga, mis oleks kahtlemata väärt rahvusvahelistel kinofestivalidel ringlemist.

Mari Kurismaa, Kaarel Kurismaa ja Malle Leis on esindatud oma tuntud headuses: küllap on loomulik, et klassikud enam väga ei üllata. Esile tasub tõsta hoopis üht näituse kujunduse aspekti: iga näituse praktiliselt kohustuslikku elementi, millele on kuraator Mari Kartau väga loominguliselt lähenenud. Need on kunstiteoste sildid, mis pole tavapärased väljaprinditud ja kapaplaadile kleebitud napi tekstid. Nimelt on iga autori kohta meeldivalt palju infot – seda noorema põlvkonna esindajate puhul nende Facebooki profiili ja vanemate puhul mõne muu infoallika, näiteks EKBL-i lehekülje värvilise reproduktsiooni näol. Marco Laimre eksponeerib oma personaalseid maailmakaarte formaadis „õli lõuendil”, nii oma lapselikku maailmapilti 1974. aastast kui evakuatsiooniplaani 2001-2002. Mõlemad teosed, samuti õunakottidest põrandal eksponeeritud installatsioon pealkirjaga „Kuningas Valdemar II reis üle Läänemere Taani lipu järele” on peaaegu kümne aasta tagused, 2002. aastast. Samamoodi tegeleb personaalse kartograafiaga Maiu Rõõmus, kaardistades oma kollaažides nii oma Pärnust pärit suguvõsa ja oma lapsepõlvekodu kui selle linna peatänavat. Elin Kard viib oma suuremõõtmelistel lõuenditel kokku teatavas abtraheerituse astmes päevapoliitilised probleemid ja maalikunsti. Moodne mustvalge figuratiivne maal, mis flirdib ajakajaliste teemadega.

Kokkuvõttes võib öelda, et need erinevatest põlvkondadest ja kunstiväljal erineva aktiivsusega kunstnikud, keda ühendab formaalne tunnusjoon – pärinemine ühest Eesti mereäärsest väikelinnast, on Pärnu Linnagalerii raekoja kammerlikes ruumides üllatavalt hästi kokku kõlama pandud.

Vahepeal kirjutatud artikleid I : Sirpi Rubensitest

Poeetiline ehituspoeglämm

Sirp 28.07.2011 Billeneeve ja Rubensite näitus „Hõllandustunglik vajadus” Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas 23. VI – 16. VII .

„I bought my heart from a hardware store.”

I g Noir

Rubensid on kahtlemata eesti tegevuskunstirühmitustest (mida on meil üllatavalt palju, kas pole?) üks väljaspool kodumaad aktiivsemalt tegutsevamaid. Pärnu näitusel on valik peamiselt eelmise, 2010. aasta performance’ide dokumentatsioone, geograafiliselt kaetakse Riia, Lõuna-Korea, Boston ja Pärnu. Lõuna-Korea festivalid on need, kuhu Rubenseid ikka ja jälle tagasi kutsutakse. Populaarsuse põhjuseks asiaatide hulgas võib olla ka teatav vägagi ilmne seos Rubensi grupi tüdrukute visuaalse imidžiga ning Aasia subkultuuride traditsiooniga: tegeldakse peamiselt oma ekstravagantse välimuse järjekindla kujundamisega. Rubensid näevad ise välja nagu mõne olematu subkultuuri liikmed: rühmituse korporatiivses imidžis domineerivad valge värv ning baroksed, kohati napid kostüümid, mis koos ebatavalise meigiga jätavad tulnukaliku mulje ning mõjuvad tihti läbimõelduma imidžikujundusena kui nii mõnedki glämmiajastu rokkstaarid oma hiilguse tipul.

2004. aastal Koreas (taas!) asutatud rühmituse juhtfiguur ning ainus kogu selle aja jooksul oma püsiliikme staatuse säilitanud Rubens on Billeneeve. Tema on ka nüüd juba ikoonilistena mõjuvate kostüümide autor ja ilmselgelt lähtuvad need temast endast – ta kehast ja aastate jooksul järjest filigraansemaks minevast, kuid samas oma põhiolemuselt üllatavalt muutumatuna säilivast visuaalsest identiteedist. Disainides kehtivatele iluideaalidele vilistades iga tolli oma kehal, on Billeneeve kahtlemata rohkem moekunstnik kui mitmedki moekunstnikud ise.

Samas ei ole see, mida Rubensid oma etendustes teevad, vähemalt mitte tegevuskunsti piisavalt palju näinud inimesele iga kord midagi jahmatavalt uudset, ennenägematut ja žanripiire nihutavat. Keskne tundub siiski olevat nende visuaalne imidž ning Billeneeve isiksus, kes on korduvalt deklareerinud, et tema ongi kunst. Rubensite etendused on tavaliselt puänteeritud visuaalsed draamad: piisavalt abstraktsed ja samas teatraalsed ning sümboleid kasutavad. Naine valges ja naine mustas on läbipaistvas boksis tantsupoosidesse tardunud, taustaks kirglik, samas lääge lauluviis. Üks valges kleidis neidis kaunistab teise kostüümi macroflex’iga ja siis vastupidi. Lõpuks haaratakse kätte hõbespreipurgid – ehituspoeglamuur, kui nii võib öelda. Billeneeve seisab peegli ees, seljas kleit, mille saba on põrandal olevad küünlad süüdanud. Loeb ookeani kaldal koreakeelset teksti, kõrval liikumatult istumas teine Rubens, kelle selg on kaetud hieroglüüfidega ning lõpetuseks purskab viimasele vett kõrva. Korduvalt on etenduste puänt Billeneeve hääleimprovisatsioonid. Kummalisel kombel astub tahtmatult kunstiklassikaga dialoogi etendus „68”, mille käigus on teine Rubens integreeritud Billeneeve kostüümi osaks, liikudes peadpidi mustas kastis, mis diiva valge kleidi orgaanilise osana mõjub. Ajaloolisi paralleele: Valerie EXPORT oma musta kastiga, kuhu käsi pistes võis kunstniku rindu katsuda ning Marina Abramovići minimalistlikud aktsioonid. Ja seda, et see kõik on poeetilisena mõeldud, rõhutavad Rubensite teoste pealkirjad, aga ka nii rühmituse kui Billeneeve pressitekstid: pikad, segased ning täis vabade assotsiatsioonide meetodil üksteise otsa lükitud kujundeid ja sürrealistlikku hõngu.

„See oli fantastiline performance! Ta tuli oma valges kostüümis ja lõhkus oma käte vahel klaase! Verd voolas ja me olime kõik kohutavalt ehmunud, aga siis tuli välja, et see oli kunstveri!”, kirjeldas mulle Bostoni MEME nimelise galerii üks omanikest seal toimunud Billeneeve etendust „Halffulllover III ”. Tundes Billeneeve ja Rubensite loomingut ja selle arengut, tundub kunstvere kasutamine esmapilgul üllatav: nad ei ole kohkunud tagasi ka üksteist nahkapidi kokku õmblemast ega oma kehasid lõikumast ja kõrvetamast. Olen isegi kunagi kunst.ee noore kunsti eri jaoks Rubenseid tutvustades võrrelnud nende etendusi keskaegse meelelahutusega nagu avalikud hukkamised – võib näha oma kaaskodanike haavatavust, päris valu ja ehtsat verd ning seeläbi leppida omaenda haavatavuse ja surelikkusega. Ja lõpetuseks performance’i dokumentatsiooni kui sellise problemaatikast: koosneb ju Billeneeve ja Rubensi näitus performance’ivideotest ning otsekui nende õilistamiseks lõuendile trükitud performance’i-fotodest.

Eriti tänapäeval, kui mitmed tegevuskunsti kui sellise sünni juures olulised olnud kunstnikud on vaieldamatuks klassikuks saanud ning juhtivad muuseumid eksponeerivad nende retrospektiive, on arutlused selle probleemi üle elavnenud. Kas performance’i kui oma olemuselt efemeerse kunstiala dokumenteerimine ja seeläbi konserveerimine on üldse adekvaatne? Kas performance’i-kunstniku juhtnööride kaudu taaslavastamine oleks alternatiiv? Isiklikult olen veendunud, et küsimus ei ole filosoofilist laadi. Tegelikult on probleem tegevuskunsti dokumentatsiooni kvaliteedis meediaajastul, kui oleme harjunud tipptasemel ülesvõetud ja kokkumonteeritud liikuvate piltidega. Võrreldes kas või õhtuste teleuudistega, on keskmine performance’i-video staatiline, veniv ning tavaliselt filmitud ühe kaameraga, tihti ka ühes plaanis. Kokkuvõttes: natuke igav ja tüütu. See näitus pole selles mõttes erand – montaaž on korralik (Ig Noir alias Remo Randver), kaameratöö seevastu performance’i-kunstile omaselt kõikuv. Võib vaid ette kujutada Billeneeve ja Rubensite performance’ide mõjuvust videos, oleks need üles võtnud keskmine rindereporter või MTV operaator.

Global Container XVII sel pühapäeval Rootsis

Sel pühapäeval, 17. juulil algusega kl 18, sellises kohas nagu Not Quite Ida-Rootsis:

http://www.notquite.se/

GLOBAL CONTAINER XVII :
Ultra White Asylians

Global Container is a series of events,

that crosses the borders of good taste.

Performance art+ sound + dance + cinema + fine arts + meeting place.


This show contains absolut amount of nudity, infectious diseases, prostitution, illegal migrant workers and rapists.


Artists:

Andrus Joonas (also a 45 minutes lecture about performance art)

Janno Bergmann

A Giraffe with a Flaming Neck (circus art theatre)

Erik Alalooga

Andreas W

Mai Sööt

Billeneeve

Laineli Parrest

Tanel Saar

Sandra Jõgeva

White Men Group

Schwarze Deutsche Bruder

Sandra Jõgeva: Ropendavast kääbusest, Andrei Hvostovi sõnavabadusest ja Joel Steinfeldti pereväärtustest

Sandra Jõgeva
www.DELFI.ee
25. juuni 2011 06:00


Paar kuud tagasi sattusin veidrasse, peaaegu filmilikku situatsiooni (klassikuteks saanud režissöörid armastasid ju kääbuseid). Üks miniatuurne, aga see-eest väga vihane olevus jooksis Tallinna kesklinnas mu ratta järel, sõimates kõiki möödujaid.

Valges T-särgis ning teksades liliput, noor mees, röökis roppusi kolmes kohalikus keeles. “Bljääd! Fuck you all! Nahhui! Käige kõik perse!” Mõni aeg hiljem sõimas seesama mehike mu sõbrannat ühes Tallinna ööklubis ning napp tund aega hiljem oli sama sõbranna tunnistajaks situatsioonile, kus Vabaduse väljaku Söögiplatsil küsitles üks vihane noormees inimesi, otsides taga ropendavat päkapikku.

See kõiki sõimav kääbus kasutas ühte meie demokraatliku ühiskonna põhilist inimõigust — sõnavabadust.

Sama sõnavabadust on kasutanud oma poolteist aastat järjest tuntud ajaloolane ja kirjanik Andrei Hvostov, saates korraga mitmesajale inimesele e-kirju — barokses stiilis kirjatükke, mis näiliselt ülistavad Kunstihoone juhatajat ning kunstiajaloolast Harry Liivranda, Hvostovi kunagist kolleegi. Nende vohavate ja sõnaohtrate kirjutiste, mis väidetavalt tegelevad Liivranna saabuva 50. juubeli ettevalmistamisega, mõte oleks võinud jääda sügavalt arusaamatuks, kui viimases kirjutises poleks Hvostov Liivranda süüdistanud oma kolleegide järel nuhkimises.

Ning kohe pärast seda avaldanud arvamusartikli Delfis. Nüüd süüdistas Hvostov oma endist kolleegi juba natsimeelsuses, viidates Liivranna aastatetagusele artiklile, mis käsitles irooniliselt prints Harry natsikäesidemeskandaali. Hvostov deklareeris, et äsja Berliini kultuuriatašeeks valitud Liivrand ei sobi oma (natsi)meelsuse tõttu eriti Saksamaal oma uude ametisse, samuti mainib ta enda poolt saadetud vastavasisulist kaebekirja Välisministeeriumi.

Oleks ma ise Hvostovi taoliste verbaalsete rünnakute ohvriks langenud, kaalutleksin tõsiselt asja kohtusse andmist. Nagu tegi seda avalikult geist jurist Reimo Mets inimestega, kes teda internetis näiliselt anonüümsete kommentaaridega ründasid. Hvostov vs Liivranna juhtumis on midagi õõvastavat. See viitab sellele, et igale kolleegidevahelisele hõõrdumisele või naabrite piiritülile võib järgneda räige laimukampaania meedias, millega rünnatakse inimese üht haavatavamat osa — tema mainet.

Kolmas näide. Sotsiaalvõrgustik Facebookis on juba mõnda aega tegutsenud kogukond, mis on endale nimeks võtnud “Traditsioonilise (hetero) Perekonna Toetuseks”. Grupp end kristlasteks nimetavaid kodanikke eesotsas Tartu Teoloogia Akadeemia keskealise tudengi Veiko Rämmeliga tegeleb päevast päeva homovastase viha genereerimisega. Näiteid postitustest (kirjaviis tsitaatides siin ja edaspidi muutmata): “Kuna homo ei ole inimene, IMs 26;27;28, siis inimüigused neile ei laiene. Rääkimata abiellumisest ja lapsendamisest.” “Kaua see loll jutt kestab? Ei ole Teil mingeid muresid, pederast on see, mida on ehk pederast. /--/.” On avaldatud korduvalt arvamust, et homod tuleks sundravile saata; sõimatud neid pervertideks ning pidevalt, peaaegu igapäevaselt võrreldud zoofiilia ja pedofiiliaga… Lisaks vandenõuteooriad salamisi niite tõmbavatest ja kõige taga olevatest sionistidest ja vabamüürlastest.

Oma Facebooki kommentaarides teiste inimeste postitustele jõuab Rämmel kohati isegi Hitleri ja gaasiahjude taganutmiseni : “/-/ Mida päev edasi, seda rohkem hakkan igatsema Adolfi reinkarnatsiooni. Üks kategooria peale juutide ja mustlaste ning komisaride, keda ta ahju ajas olid peded.” “Vana oleks seda tegevust võinud ikka kauem jätkata, oleks õhu puhtamaks saanud hulgaks ajaks.”

Üks asi on see vastuolu, et miks peaksid traditsioonilist peremudelit pooldavad kristlased nii palju aega pühendama endas ja teistes homoviha genereerimisele. On ju geide näol tegemist kõigest mõneprotsendilise vähemusega ühiskonnas ning paljud neist pealegi eelistavad pidutsemisele ja juhusuhetele (mis on elujõuline geisid puudutav eelarvamus), hoopis stabiilset suhet ja koos laste kasvatamist. Kui nüüd loogiliselt võtta, peaksid kaks meest või kaks naist pluss lapsed olema traditsioonilisele peremudelile palju lähemal kui üksikemadus (millega Eesti on Euroopas esikohal) ja maksmata alimendid.

Teine asi on, et raske on ette kujutada väga palju kohti maailmas, kus võib avalikus (virtuaalses) ruumis nii avalikult tegeleda tervete inimgruppide vastu viha õhutamisega, poliitilise korrektsuse seisukohalt lausa röögatuid avaldusi teha ja demonstreerida uhkusega oma sallimatust ja piiratust. Usun, et sellised üleskutsed ja mõtteavaldused on Facebooki kasutamisreeglitega vastuolus ning selline tegevus oleks ammu peatatud, kui tegemist poleks ühe miljoni inimese “salakeelega”.

Ja ma ei varja, et mina ja mitmed mu tuttavad oleme grupi “Traditsioonilise (hetero) Perekonna Toetuseks” tegevusest (vihakõne, seksuaalse orientatsiooni alusel) Facebookile teatanud ja sellest hiljuti ka Eesti veebikonstaablile Andero Sepale kirjutanud.

Samal ajal on seoses Õnnelikuma Eesti ja partnerlusseaduse toetuseks kogutud allkirjadega “traditsionalistide” tegevus hoogustunud ning muuhulgas ajakirjanduses ilmunud uus laine homofoobseid arvamusartikleid.

Läinud nädalavahetuse Postimehes on Priit Pullerits pealkirjastanud oma loo järgmiselt: “Miks homoaktivistid tekitavad muret”. Ta ütleb muuhulgas järgmist: “Mind teeb murelikuks, et juhul, kui näiteks bed & breakfast tüüpi kodumajutuse pidajad ei nõustu oma usulistest tõekspidamisest tulenevalt üürima tuba samasoolisele paarile, nagu see juhtus mõned kuud tagasi Inglismaal, siis nõuavad homod kohtuga ähvardades endale õigusi isegi teiste inimeste eravaldusel.” Võiks jätkata: äkki teeb kedagi murelikuks, et Klu Klux Klani liige ei saa panna oma restoranile silti “Ainult valgetele”. Et neonatsist autoparandustöökoja omanik ei saa keelduda juudist kliendi teenindamisest. Ja nii edasi.

Kas sõnavabadus peab tingimata tähendama õigust olla ropendav kääbus? Ma pooldan jätkuvalt inimeste õigust vabalt oma arvamust avaldada, aga ka vajadusel vastusanktsioone. Praegusest kaugelt enam kohtuprotsesse, mis on seotud laimamise ning maine kahjustamisega. Telefonikõne juristile on samuti oma sõnavabaduse kasutamine.

P.S. Artikli kirjutamisest on möödunud mõni päev. Vahepeal on Facebook “Traditsioonilise (hetero) Perekonna Toetuseks” lehekülje sulgenud, kuid ilmselgelt on võimalik valdavalt ingliskeelset keskkonda üle kavaldada — sama seltskond on eesotsas Rämmeliga lehekülje sama pealkirjaga (!) uuesti avanud. Neile tundub, et nad võitlevad sõnavabaduse eest. Väga iroonilisel kombel on üks tubli pereväärtuste kaitsja Joel Steinfeldt, kelle nimi kommentaare ei vaja.

Jaanipäev

Null ühikut alkoholi. Tipphetkeks kujunes taksoga vanalinnast Statoilis kaminapuude järel käimine.

"Enneta AIDS-i, ahv!"

Värske Kunst.ee. Kõrvuti on minu kirjad vanematele USAst ja A reisikiri sealtsamast. Väga iroonilisel kujul olen ise esimestest välja tsenseerinud kõik selle, millest viimane koosneb. Joomingud, kõik narkootikumid, mida keegi on mulle pakkunud jne. Veel iroonilisemal kombel esinen ühes Ali reisikirja ajas tagasipõikes anonüümselt ise ...
‎(käsiraudades väljaviskamine Kentucky rikkurite pidzhaamapeolt aastal 2007-- see juhtus ainult minuga!) ja isegi osad inimesed on samad. Mina kirjeldan oma vanematele meie perfokaid, A aga joominguid ja ekstravagantseid narkodiilereid, kellega ta oma NG USA-tripil kokku puutus. Mu endine koostööpartner, ajakirja kujundaja, mainis juba I sünnipäeval hiljuti, et A tekst avaldas talle muljet.
Mul on identiteedikriis. Äkki ma olen liiga palju näinud vaeva selle nimel, et jätta endast korralik mulje? Kuigi, pean tunnistama : need äkki-ma-olen-kõigest-valesti-aru-saanud-hetked on meeldivad oma põhiolemuselt...
Äkki ma oleksin KUMU öö teksti, mida ainult oma sõpradele lugeda saatsin, ka pidanud siia üles panema? Ja Mänttä viimasest ööst ikka ka kirjutama --- soome väikelinna ööklubidest, mille uksehoidjatega K ja T tüli norisid, näituse afterparty-st, kuhu meid kolmekesi sisse ei lastud, baaris kohatud eesti ehitajatest ja soome neonatsidest, ägedalt zhestikuleerides ja kohati asfaldil väherdes tundide kaupa Mänttä linnakodanikele oma sõnumit edastanud K-st, ja hiigelsuurest purjus soome mehest, kes ta nina all puruks klaasi puruks visanud K-l lõpuks natist kinni võttis ja väiesekasvulise lärmava saklase vastu maad virutas? "Idioten! Ma vihkan kodanlust! Te olete mingid mutrid suures masinavärgis!!! Idioten! Kuradi kapitalism! IDIOTEN!!!!" Saksa-teatripärase Klaus Kinski legendaarseid märatsushooge meenutava -- ka K on olnud näitleja-- etenduse tekst polnud tegelikult eriti hea. See oli tüüpilise lääne vasakpoolse intellektuaalse jauramine, kes oma viha kodanluse vastu elab välja iroonilisel kombel proletariaati esindavate turvameeste peale. Kohaliku hamburgeriputka ees oma Mercedeses hamburgerit sööva paksu mehe vastu ei tundunud K-l midagi olevat. Kuigi oleks võinud. Ja atakk sai alguse ööklubi töötajast, kes K-l ei lubanud oma klaasiga uksest välja minna. Täiesti õigustatult kusjuures -- K nimelt vedas klaasid salaja välja ikkagi ja lõi need ka linnatänavatel puruks. Aga see kõik on pikem teema. Kirjutan lääne vasakpoolsetest intellektuaalidest ja ühtlasi nõukogudeaegsetest punkaritest -- ning Kerttu Rakkest ja vihast "mentide" vastu Delfisse loo.

Aga pealkirjas toodud lause ütlesin eile J sünnipäeval lesbilisele terava keelega AIDS-iennetajale. Tiskre rand, päike, vein, vahuvein, kammerlik õhkkond, väike seltskond, J mõned lähemad, erinevaid elualasid esindavad sõbrad. Lesbipaar, mille üks liige, nimetatud AIDS-iennetaja hüpohondrikust keraamikul J-l juhet klamüüdiateemaga kokku ajas.
"Enneta AIDS-i, ahv!"
Keraamikud tuletasid mulle seda täna meelde.

Ärkasin kell kolm öösel selle peale, et L helistas. Oli üksinda Tulika tänaval, purjus ja nuttis. "Milline kokkusattumus!", mõtlesin -- "Kentucky hotell, Cnopt, käsirauad, L..." Tellisin takso, võtsin külmkapist pudeli vahuveini, korjasin L Tulika tänavalt üles ja läksin B juurde, kes oli üleval ja praadis kartuleid K-le, kes peatus tema pool.
Varahommik.
Rääkisime muuhulgas sellest, et L on ära kadunud ega tee enam kunsti. Kutsusin teda esinema.




Minu jaanituli tuleb sõbranna vanalinnakorteri kaminasse. Pärast nädalat Soome väikelinnas Mänttä, eriti palju ja eriti mürgiseid sääski, puuki käsivarrel ja sellele tehtud kahte 20-eurost borrelioositesti mulle loodusest aitab. Ma armastan loodust, aga mitte niipalju, et sinna minna..

"Ema õpetussõnad"
Polüuretaan, suhkur
2011
2,4 m X 1,7 m
Mäntän Kuvataideviikot
Foto: Kilian Ochs

"Ema õpetussõnad"
Polüuretaan, suhkur
2011
2,4 m X 1,7 m
Mäntän Kuvataideviikot
Foto: Kilian Ochs

Mänttäs

Teen suure kuju, kus mina tulen karamellist kalju seest välja, käes ema 5 käsku suurde granitplaati raiutuna:5 käsku, emalt tytrele, kuidas (nais)kunstnikuna hakkama saada.
Voi, noh, arvestades tema omaaegset karjääri -- ikka kaugelt rohkem kui hakkama saada.
Ja need käsud on:

1. Ära võta endale kunstnikust meest.

2. Naine peab alati olema mitu korda parem kui mees.

3. Pea meeles, et enamus kunstiteadlasi on naised ja nad eelistavad
meeskunstnikke.

4. Maalima peab iga päev. Inspiratsiooni oodatakse ainult halbades
filmides kunstnikest.

5. Eestis saab igaüks klassikuks, kes piisavalt kaua elab.

Katan oma kuju karamelliga. On peaaegu valmis, ainult viimisteda vaja ning reedel ehk homme saabub see graniitplaat. Ilm on ilus -- ajalehed lubavad, et nädal aega on kuumalaine, kolmkymmend kraadi.
100 kilo sponsorsuhkrut, gaasipliit (ei tööta hästi), grill (lootusetu) ning kaks Hiinas valmistatud yheaugulist elektripliiti, mis 15-tunnise sessiooni löpuks åles ytlevad. Motlem korraks, et viiks karamelliga yle ujutatud pliidid rautakaupa`sse tagasi: "Mis jama te mulle maha myysite! Yhte ööpäev aka ei pidanud vastu!"

Emaspäevast saadik siin, Soome maakohas Tampere lähedal. Väike linn, kus tehased on asendunud kultuuritehastega pärast tööstuse pankrotistumist ning mis on saamas Soome kunstipealinnaks, nagu nad siin räägivad. Aga pyrgis isegi Euroopa 2011.a. kultuuripealinnaks koos Tallinna ja Turuga.

Selline ikkagi ysna etableerunud institutsioon -- vähe töötajaid, aga köik sebivad ringi, aitavad, on söbralikud. Kui vaja on midagi töö tegemiseks, ostetakse.
Meeldiv, on raha ja lugupidamist kunstnike suhtes. Tunned end kuidagi... teretulnu ja olulisena. Ja koik väidavad, et tegu on Soome yhe aasta tähtsaima kunstisyndmusega Kiasma suurnäituste korval.

Eile oli pressikonverents ning meie (M, mina, sakslasest Eesti esindaja K) olime midagi eksootiliste väliskyliste rollis. Intervjuud Soome televisooonile, Helsingin sanomatele, kohalikele ajalehtedele. Senise seisuga tulemus : mina Yle 1 uudistes, minu pilt mingis ajalehes, K suur pilt Tampere hommikulehes. Helsingin Sanomat on veel ilmumata.

Väike naljakas detail.
Siia sain soome videokunstniku autoga, kes poole tee peal sai telefoniköne, hakkas söimama oma monteerijat ("Kusipää! Vittu! Helvetti!" jne.), pidas auto kinni ja söimas kymme minutit ropult soome keeles. Siis söitsime edasi.

Näituse "Perekond" pressiteade

Näitus "Perekond" on avatud projektiruumis März 6.-11. juuni kell 12.00-18.00.
Avamispidu ja auhindade üleandmine on 7. juunil kl 18.00.

Näitus "Perekond" leiab aset 6.-11. juunil toimuva OMA festivali
raames, mida korraldab MTÜ Eesti Gei Noored (EGN).
Näitus keskendub vaidlustest ümbritsetud perekonna mõistele ja selle
muutuvatele tähendustele kaasaegses ühiskonnas. LGBT-inimeste pered on
traditsioonilisest perekonnast erinevad, mille tõttu võivad nende
perede liikmed kogeda ühiskonna eri tasanditel vääritimõistmist,
halvustamist ja ka otsest diskrimineerimist.
Samal ajal on teisenemas ka heteroseksuaalsed perekonnamudelid,
mistõttu vajaks perekonna mõiste ühiskonnas tervikuna põhjalikumat
analüüsimist ning ümber mõtestamist.

Ühtlasi valib žürii näituselt välja kolm tööd, mida autasustatakse
rahalise preemiaga.

Osalevad kunstnikud on Aušra Volunge, Barbara Lehtna ja Susanna
Kuusik, Epp Kubu, Helin Tikerpuu, Henriette Hellstern-Kjøller, Kiwa,
Kristiina Pärk, Laura Koobas, Laura Kuusk, Laura Põld, Lauri
Lihten-Haavel, Maarja Niinemägi, Marcel le Cram, Minna Hint, Sandra
Jõgeva.

Näituse kuraatorid on Jaanus Samma & Anna-Stina Treumund.

Žürii liikmed on Mare Tralla, Katrin Kivimaa, Andres Kurg, Martin Rünk
ja Hanna Kannelmäe (EGN).

Avamisel mängivad plaate DJ Aet, DJ Brigitta ja rühmitus 10x10 meetrit.

OMA festivali kodulehekülg: http://omafestival.ee/?page_id=92

Päevik: juuni algus 2011 II

Eile, 4. juunil: Märzis näituse "Perekond" ettevalmistamine.
I sünnipäev.

Täna, 5. juunil: ehituspood, Konteiner, pood, März, pood, Pagaripoisid, März, kodu.
Sain just oma installatsiooni Märzis valmis. Ja varahommikul Soome.
Märzis avamine teisipäeval, 7. juunil kl 18.

Näitasime K-ga Konteineris RK-e Global Containeri videot. Panin lingi Facebooki ka. Tundus kuidagi ... eetilisem talle seda privaatselt ka näidata. Oh seda pikka diskussiooni eetikast, inimesele haiget tegemisest, sellest, kas galerii on festivali ajal avalik ruum, kas inimest võib filmida, kui, nagu pärast välja tuleb, oli ta liiga täis, et statiivile pandud kaamerat ja kaamerameest tähele panna.

Mänttä

11. juunil 2011 kell 18.00 avatakse Mänttä kunstifestivali näitus " Austa oma isa ja ema"
Kuraator Otso Kantokorpi.
Osalevad Eesti kunstnikud: Jaan Toomik, Sandra Jõgeva, Leonhard Lapin, Kristina Norman, Terje Ojaver, Jüri Ojaver, Mai Sööt ja Eestit esindab ka saksa kunstnik Kilian Ochs. Avamisel Mai Söödi performance "Vampiirema".

Näitus on avatud 31. augustini 2011.

Aadress: Pekilo, Tehtaankatu 21, Mänttä (Mänttä-Vilppula)
info: kuvataideviikot@gmail.com, tel.+358442599194
http://www.mantankuvataideviikot.fi/index.php?k=10364&x=1304937874

Performance`ifestival

4. juuni 2011

Käisin eile Diverse Universel ära. Oli uues kohas nimega Ptarmigan. Toompeal. Mitu ruumi, nagu oleks mingi ametiasutus, samas majas Kanada saatkond, hiljuti tehtud remont, parkettpõrandad. Mingi ameeriklane peab. Üür tsenseeritud kuus. Keskendunud performance`i- ja heliimprovisatsiooniüritustele. Olid alustanud Helsingis ja siis Tallinna kolinud.
Koht oli ootamatult shikk -- arvasin, et mingi lagunenud maja või muud sellist.
Publikut oli üsna vähe, suures osas samad inimesed, kes käivad ka meil ja näiteks Metropolis: tudengid, nooremad kunstnikud pluss festivalituuriga kaasas olevad välismaalased.
Kuus perfokat, millest viis tegelesid publiku kaasamisega. Mingit erilist kunstielamust ei saanud; samas kellegagi konflikti ei sattunud. Lihtsalt ignoreerisime üksteist inimestega, kellega on juba aastaid tüli.
Sõbranna, kelle kaasa võtsin, lahkus kohe pärast esimese, Steve Vanoni perfoka algust.
Talle see publiku kaasamine üldse ei meeldi. Arusaadav: Non Grata perfokas lendasid publiku hulka toored munad ja kruus. Penoplastipuru ja põleva plastmassi ving. Elektrivooluga ühendatud toores kana. Viimane särises ja helendas ning tekitas minus kerget õudust -- mulle meenus, kuidas mingi kontserdi tööstusvooluga töötava tehnika tõttu läks Konteineris köök voolu alla, ma koos K-ga soome naljakale metalbändile taimetoitu kokkasin ja pidevate nõrgapoolsete elektrilöökide kiuste potist makarone välja õngitsesin. Pärast mõõtis sakslane K köögi üle mingi agregaadiga ja sai tulemuseks 220 volti. Aga tagasi performance`ifestivalile. Publikut lükati ühest ruumist teise ja mässiti kilesse. B: "Tunned tõelist hirmu! Kardad, et su juuksed või riided saavad rikutud! Mul on Givenchy stjuuardessijakk ja ma käisin just juuksuris!" Varjusime koos ruumis lendavate munade ja kruusa eest ukse taha. Mu sõbranna aga, kes juba alguses festivalipubliku kaasamist ette aimas ja põgenes, oli hiljem toimunust kuuldes ülimalt rõõmus, et ta kolmas, diplomaadist sõbranna kaasa tulla ei saanud. Kuidas muuta kunsti vastu huvi tundev inimene hetkega kunstivaenlaseks? Viis publikut kaasavat petfokat järjest -- alustades ameerikalikest pulmamängudest ja lõpetades toore munaga näkku.
Kui TJ-ga kritiseerisime omavahel ühe brasiillase igavat perfokat (ladus teeküünlaid ritta ja pani neid põlema terve igavik), hüppas V meile täiega peale. Kuulsin, et see Diverse üritus oli kogu tuuril kõige halvem, kuna kunstipublik Eestis on kõige viletsam maailmas. MUJAL vaadatakse kõike tundide kaupa ja kunstipedagoogid nagu TJ on publiku hulgas esireas. Et eesti kunstnikud istuvad kogu aja siin ja arvavad, et nad on maailma naba. Et see ei loe, et sõidad lennukiga kaheks päevaks Ameerikasse. Jne. Jne. Jne. Mul viskas täielikult üle. Ütlesin, et ma olen maksnud neli eurot pileti eest (olles vist üks vähestest inimestest, kes seda tegi -- üldiselt seal kohas ongi neli eurot pilet, aga ilmselgelt oli 95% publikust sõbralistis), festivali ei korralda mitte mu sõber, vaid vaenlane ja et mul pole kõige väiksematki põhjust viisakusest head nägu teha. V: "See on tase! Kapitalism ruulib! Et nelja euro eest lahutatagu mu meelt perfokafestivalil!" -- "Umbes nii jah."
Kusjuures pärast seda Diverset on mul järjekordselt tohutu tüdimus perfokakunstist. Kunstnikud esinevad kunstnikele, keegi mingi elementaarpsühholoogiaga ei arvesta, miks publik midagi jälgima peaks (kas sind ennast, brasiilia kunstnik, huvitaks vaadata, kuidas keegi küünlaid sorteerib ja ritta laob, kusjuures sa tead ta iga liigutust ette?), kedagi see suuremas plaanis ei huvita ja kunsti maine on nii madal, et tuleb välja: juba mõnda aega on arutatud EKA võimalikku lahustamist teiste kõrgkoolide vahel. Ma saan äkki aru, miks.
Samas ei kahetse ma ei seda nelja eurot ega kulutatud aega. Ma arvan, et perfokaüritusi ning kunstiruume pean ma tundma ja eelarvamusteta üle vaatama, absoluutselt hoolimata isiklikest suhetest korraldajatega.

Kontaktimprovisatsioon/ Kiss& Tell

Kontaktimprovisatsioon/ Kiss& Tell

Tere,
ma räägin teile oma senise elu kõige hingeminevamast kokkupuutest
kaasaegse tantsuga.

Ma ise esindan kaasaegset kunsti ja selle kohta on väga paljudel
inimestel tohutult eelarvamusi. Ja asjade omamoodi tasakaalustamiseks
olen ma endas ise kultiveerinud eelarvamusi omakorda teiste alade
suhtes. Nagu näiteks kaasaegne muusika ja kaasaegne tants. Et
kaasaegne muusika on tiksutamine ja sahistamine ja kaasaegne tants --
põrandal püherdamine.

Viimasega olid kuni hiljutise ajani mu paar vähest kokkupuudet mõned
etendused siinsamas. Milledest omakorda üks, vene nimega tütarlapse
etendus eelmisel sügisel , osutus niivõrd halvaks, et mu sõbranna, kes
mu selle esietendusele kutsus, tegi mulle kompensatsiooniks pileti
välja.

Aga eelarvamused on omamoodi ohtlikud .Sa võid avastada ennast oma
senise maailmapildi suhtes äärmiselt iroonilisest olukorrast. Nagu
näiteks mina. Kolm kuud tagasi avastasin ma, et suudlen ja amelen oma
ühisateljee põrandal ühe kaasaegse tantsijaga.

See oli ühekordne intsident, aga läks mulle millegipärast hinge. Ja
ühtlasi tundsin ma ennast nagu lits.

(Paljastan rinnale õmmeldud sildi punastest litritest kirjaga LITS.)

Ja kui minuga midagi sellist juhtub, mis mulle nii hinge läheb kui
ühtlasi mind painab, räägin ma sellest enamasti oma sõpradele. Kuigi,
ma tean, et väärikam oleks mõned asjad ainult enda teada jätta.

Ja ma rääkisin. Sellest intsidendist kaasaegse tantsijaga. Sõbraga,
kes juhib ühes Eesti kõrgkoolis kateedrit ja kelle magistrand see
õnnetu tantsija on, läksin koos välja jooma ja korrutasin õhtu lõpuks:
"Tudengid on saatanast. Tudengid ON saatanast. Tudengid on saatanast.
TUDENGID ON SAATANAST."

Esimesele sõbrannale rääkisin: "Ma mõtlen, et ma vist ei oska
romantilistes olukordades käituda! Ta ütles, et sa räägid nii ilusti
ja mina vastasin, et ega seda Betti Alverit ilmaasjata ei anta! Ja
siis ma küsisin, et kas ta on edukas tantsija!!! Ta ei vastanud
õieti... Kurat! Ma pärast guugeldasin teda! Ja ta on ! Või vähemalt
oli, nii kümme aastat tagasi! Piinlik! Ja ta õpetab
kontaktimprovisatsiooni! Mis kuradi asi on kontaktimprovisatsioon?
Kahekesi põrandal aelemine või?".

Teisele, lesbist ja feministist sõbrannale rääkisin: " Ma tunnen end
nagu LITS!!!" Mille peale tema ütles pahaselt: "Mis juttu sa ajad?
Nagu oleksid süvausklik või 19. sajandist!".

Kolmandale sõbrannale, sotsioloogile, rääkisin: "Ma vist olen
karjerist juba alateadvuse tasemel. Ma amelesin temaga seal Konteineri
ahju kõrval põrandal ja korraga tabasin end mõttelt: "Ei tea, kas tema
kaudu sinna Viljandi Kultuuriakadeemiasse tantsijatele loenguid andma
saaksin? Ja huvitav, millised palgad seal on? Ja kas sõidukulud
kompenseeritakse ?"
Mille peale sotsioloogist sõbranna küsis: "Kas see põrand teil seal
must ei ole?"

Ja kõigile eelpoolnimetatutele kinnitasin oma jutu lõpuks : "Seda ma
vannun, et kui peaksin kuidagi Tallinna Televisiooni kaudu
Keskerakonnas karjääri tegema ja näiteks kultuuriministriks saama,
siis sellele Kanuti Gildile saadan ma buldooserid peale!" See tantsija
oli nimelt Kanuti Gildi asutaja, vähemalt oma sõnul.


Ja mu neljas sõbranna, kes on muide ise endine baleriin ja nüüd ka
tantsija, ütles mulle lohutuseks, et see kontaktimprovisatsioon,
millega see tantsija tegeleb, kellega mul see intsident oli, on tema
meelest üks kahtlane asi . Ning temale, see on mu sõbrannale, pakuti
ka seda koolitust. Ja ta vaatas järgi, millega
kontaktimprovisatsioonis tegeletakse ja tema meelest ei erinenud see
palju sellest ahju kõrval amelemisest.

Ja nüüd hoopis teistsugune teadaanne: ühe tooli seljatoele siin
saalis on kleebitud ümbrik, mille sees on teatud summa raha. Vaadake
oma eesoleva tooli seljatuge ja kes näeb ümbrikut kirjaga "Do not
touch/ mitte puutuda, palun!", võib selle endale jätta.
See on nüüd tõesti kõik.
Lõpp.

Päevik; juuni algus 2011

Kolmapäev, 1. juuni: hommikul EKAsse mingit allkirja andma ja E-le tema kaelakee tagasi; edasi pikk päev montaazhis.

Neljapäev; 2. juuni: E poest ja Konteinerist läbi. Oli idee mingi raamatupidamisasi korda ajada, aga raamatupidaja pole siiani mingeid blankette ära saatnud.
Raamatu presentatsioon Tallinna Ülikoolis. Ökokogukondade kogumik, kuhu sõbranna on kirjutanud. Kuna ma ostan kaks raamatut, tundub esitlusel väga mitu klaasi veini juua kuidagi nagu kulude tasaarveldus.Räägin mitu korda, et Lilleoru on sekt ("Ma olen seal mitu korda käinud, nad ROOMAVAD PÕRANDAL oma liidri ees! ("See on tõesti seksistlik", leiavad mitu tuttavat sotsioloogi.)Täielik isikukultus!Ma olen seal kolm korda käinud! Kui see ei ole sekt,siis näidake mulle sekti!!!") aga vaatan, et kuuldekaugusse ei jääks samuti esitlusel viibiv Lilleoru kogukonna esindaja. Kuradi silmakirjalik, ütlen ma nüüd. Mulle helistatakse korteriühistu koosolekult, mitu korda ja ma saan teada, et minu mitte kohalejõudmine tühistab mingi võimuhaaramiskatse seal. Soovitan mu allkirja võltsida. Mida ei tehta. Nagu kergelt kibestunult võimuhaarajalt kuulen, on üks allkiri puudu (mida ta võltsima ei hakka, paraku) ja korteriühistu esimehena jätkab Paha Venelane, Kes On Kinnisvarabürooga Seotud Ja Kelle Tõttu Sajab Katus Läbi Ja On Põhjendamatult Suured Elektrikulud. Koos M-ga koju. Räägin, et ma tahaks mu loengus käinud tantsijale* mingi sõnumi saata, aga ei tea, mida. "Kirjuta: "Kontaktimproviseerime!"", pakub M. Ma teen seda. Sündmustest ette rutates -- see tundub nüüd kuradi halb mõte. Paha sotsioloog oma nõuannetega.
Jõuan koju, korteriühistu koosolek on lõppenud, aga see-eest tuleb ori. Ori on, nagu ma käskinud olen, toonud vahuveini ja puuvilju. Joon esimest pudelist ja kritiseerin, et liiga magus on. Pähe hakkab ikka. Ori koorib end alasti, nagu talle meeldib ja koristab. Kuna ta installeerib madratsi, mis peab kuus tundi seisma, jään põrandale magama.

* Pikem jutt. Aga ühtlasi lisan kolm kuud tagasi Made In Estonia maratonis tehtud Kanuti Gildis tehtud perfoka teksti.