Performance`ifestival

4. juuni 2011

Käisin eile Diverse Universel ära. Oli uues kohas nimega Ptarmigan. Toompeal. Mitu ruumi, nagu oleks mingi ametiasutus, samas majas Kanada saatkond, hiljuti tehtud remont, parkettpõrandad. Mingi ameeriklane peab. Üür tsenseeritud kuus. Keskendunud performance`i- ja heliimprovisatsiooniüritustele. Olid alustanud Helsingis ja siis Tallinna kolinud.
Koht oli ootamatult shikk -- arvasin, et mingi lagunenud maja või muud sellist.
Publikut oli üsna vähe, suures osas samad inimesed, kes käivad ka meil ja näiteks Metropolis: tudengid, nooremad kunstnikud pluss festivalituuriga kaasas olevad välismaalased.
Kuus perfokat, millest viis tegelesid publiku kaasamisega. Mingit erilist kunstielamust ei saanud; samas kellegagi konflikti ei sattunud. Lihtsalt ignoreerisime üksteist inimestega, kellega on juba aastaid tüli.
Sõbranna, kelle kaasa võtsin, lahkus kohe pärast esimese, Steve Vanoni perfoka algust.
Talle see publiku kaasamine üldse ei meeldi. Arusaadav: Non Grata perfokas lendasid publiku hulka toored munad ja kruus. Penoplastipuru ja põleva plastmassi ving. Elektrivooluga ühendatud toores kana. Viimane särises ja helendas ning tekitas minus kerget õudust -- mulle meenus, kuidas mingi kontserdi tööstusvooluga töötava tehnika tõttu läks Konteineris köök voolu alla, ma koos K-ga soome naljakale metalbändile taimetoitu kokkasin ja pidevate nõrgapoolsete elektrilöökide kiuste potist makarone välja õngitsesin. Pärast mõõtis sakslane K köögi üle mingi agregaadiga ja sai tulemuseks 220 volti. Aga tagasi performance`ifestivalile. Publikut lükati ühest ruumist teise ja mässiti kilesse. B: "Tunned tõelist hirmu! Kardad, et su juuksed või riided saavad rikutud! Mul on Givenchy stjuuardessijakk ja ma käisin just juuksuris!" Varjusime koos ruumis lendavate munade ja kruusa eest ukse taha. Mu sõbranna aga, kes juba alguses festivalipubliku kaasamist ette aimas ja põgenes, oli hiljem toimunust kuuldes ülimalt rõõmus, et ta kolmas, diplomaadist sõbranna kaasa tulla ei saanud. Kuidas muuta kunsti vastu huvi tundev inimene hetkega kunstivaenlaseks? Viis publikut kaasavat petfokat järjest -- alustades ameerikalikest pulmamängudest ja lõpetades toore munaga näkku.
Kui TJ-ga kritiseerisime omavahel ühe brasiillase igavat perfokat (ladus teeküünlaid ritta ja pani neid põlema terve igavik), hüppas V meile täiega peale. Kuulsin, et see Diverse üritus oli kogu tuuril kõige halvem, kuna kunstipublik Eestis on kõige viletsam maailmas. MUJAL vaadatakse kõike tundide kaupa ja kunstipedagoogid nagu TJ on publiku hulgas esireas. Et eesti kunstnikud istuvad kogu aja siin ja arvavad, et nad on maailma naba. Et see ei loe, et sõidad lennukiga kaheks päevaks Ameerikasse. Jne. Jne. Jne. Mul viskas täielikult üle. Ütlesin, et ma olen maksnud neli eurot pileti eest (olles vist üks vähestest inimestest, kes seda tegi -- üldiselt seal kohas ongi neli eurot pilet, aga ilmselgelt oli 95% publikust sõbralistis), festivali ei korralda mitte mu sõber, vaid vaenlane ja et mul pole kõige väiksematki põhjust viisakusest head nägu teha. V: "See on tase! Kapitalism ruulib! Et nelja euro eest lahutatagu mu meelt perfokafestivalil!" -- "Umbes nii jah."
Kusjuures pärast seda Diverset on mul järjekordselt tohutu tüdimus perfokakunstist. Kunstnikud esinevad kunstnikele, keegi mingi elementaarpsühholoogiaga ei arvesta, miks publik midagi jälgima peaks (kas sind ennast, brasiilia kunstnik, huvitaks vaadata, kuidas keegi küünlaid sorteerib ja ritta laob, kusjuures sa tead ta iga liigutust ette?), kedagi see suuremas plaanis ei huvita ja kunsti maine on nii madal, et tuleb välja: juba mõnda aega on arutatud EKA võimalikku lahustamist teiste kõrgkoolide vahel. Ma saan äkki aru, miks.
Samas ei kahetse ma ei seda nelja eurot ega kulutatud aega. Ma arvan, et perfokaüritusi ning kunstiruume pean ma tundma ja eelarvamusteta üle vaatama, absoluutselt hoolimata isiklikest suhetest korraldajatega.