Reede, juuni 03, 2011

Kontaktimprovisatsioon/ Kiss& Tell

Kontaktimprovisatsioon/ Kiss& Tell

Tere,
ma räägin teile oma senise elu kõige hingeminevamast kokkupuutest
kaasaegse tantsuga.

Ma ise esindan kaasaegset kunsti ja selle kohta on väga paljudel
inimestel tohutult eelarvamusi. Ja asjade omamoodi tasakaalustamiseks
olen ma endas ise kultiveerinud eelarvamusi omakorda teiste alade
suhtes. Nagu näiteks kaasaegne muusika ja kaasaegne tants. Et
kaasaegne muusika on tiksutamine ja sahistamine ja kaasaegne tants --
põrandal püherdamine.

Viimasega olid kuni hiljutise ajani mu paar vähest kokkupuudet mõned
etendused siinsamas. Milledest omakorda üks, vene nimega tütarlapse
etendus eelmisel sügisel , osutus niivõrd halvaks, et mu sõbranna, kes
mu selle esietendusele kutsus, tegi mulle kompensatsiooniks pileti
välja.

Aga eelarvamused on omamoodi ohtlikud .Sa võid avastada ennast oma
senise maailmapildi suhtes äärmiselt iroonilisest olukorrast. Nagu
näiteks mina. Kolm kuud tagasi avastasin ma, et suudlen ja amelen oma
ühisateljee põrandal ühe kaasaegse tantsijaga.

See oli ühekordne intsident, aga läks mulle millegipärast hinge. Ja
ühtlasi tundsin ma ennast nagu lits.

(Paljastan rinnale õmmeldud sildi punastest litritest kirjaga LITS.)


Ja kui minuga midagi sellist juhtub, mis mulle nii hinge läheb kui
ühtlasi mind painab, räägin ma sellest enamasti oma sõpradele. Kuigi,
ma tean, et väärikam oleks mõned asjad ainult enda teada jätta.

Ja ma rääkisin. Sellest intsidendist kaasaegse tantsijaga. Sõbraga,
kes juhib ühes Eesti kõrgkoolis kateedrit ja kelle magistrand see
õnnetu tantsija on, läksin koos välja jooma ja korrutasin õhtu lõpuks:
"Tudengid on saatanast. Tudengid ON saatanast. Tudengid on saatanast.
TUDENGID ON SAATANAST."

Esimesele sõbrannale rääkisin: "Ma mõtlen, et ma vist ei oska
romantilistes olukordades käituda! Ta ütles, et sa räägid nii ilusti
ja mina vastasin, et ega seda Betti Alverit ilmaasjata ei anta! Ja
siis ma küsisin, et kas ta on edukas tantsija!!! Ta ei vastanud
õieti... Kurat! Ma pärast guugeldasin teda! Ja ta on ! Või vähemalt
oli, nii kümme aastat tagasi! Piinlik! Ja ta õpetab
kontaktimprovisatsiooni! Mis kuradi asi on kontaktimprovisatsioon?
Kahekesi põrandal aelemine või?".

Teisele, lesbist ja feministist sõbrannale rääkisin: " Ma tunnen end
nagu LITS!!!" Mille peale tema ütles pahaselt: "Mis juttu sa ajad?
Nagu oleksid süvausklik või 19. sajandist!".

Kolmandale sõbrannale, sotsioloogile, rääkisin: "Ma vist olen
karjerist juba alateadvuse tasemel. Ma amelesin temaga seal Konteineri
ahju kõrval põrandal ja korraga tabasin end mõttelt: "Ei tea, kas tema
kaudu sinna Viljandi Kultuuriakadeemiasse tantsijatele loenguid andma
saaksin? Ja huvitav, millised palgad seal on? Ja kas sõidukulud
kompenseeritakse ?"
Mille peale sotsioloogist sõbranna küsis: "Kas see põrand teil seal
must ei ole?"

Ja kõigile eelpoolnimetatutele kinnitasin oma jutu lõpuks : "Seda ma
vannun, et kui peaksin kuidagi Tallinna Televisiooni kaudu
Keskerakonnas karjääri tegema ja näiteks kultuuriministriks saama,
siis sellele Kanuti Gildile saadan ma buldooserid peale!" See tantsija
oli nimelt Kanuti Gildi asutaja, vähemalt oma sõnul.


Ja mu neljas sõbranna, kes on muide ise endine baleriin ja nüüd ka
tantsija, ütles mulle lohutuseks, et see kontaktimprovisatsioon,
millega see tantsija tegeleb, kellega mul see intsident oli, on tema
meelest üks kahtlane asi . Ning temale, see on mu sõbrannale, pakuti
ka seda koolitust. Ja ta vaatas järgi, millega
kontaktimprovisatsioonis tegeletakse ja tema meelest ei erinenud see
palju sellest ahju kõrval amelemisest.

Ja nüüd hoopis teistsugune teadaanne: ühe tooli seljatoele siin
saalis on kleebitud ümbrik, mille sees on teatud summa raha. Vaadake
oma eesoleva tooli seljatuge ja kes näeb ümbrikut kirjaga "Do not
touch/ mitte puutuda, palun!", võib selle endale jätta.
See on nüüd tõesti kõik.
Lõpp.

Kommentaare ei ole: