Postfeminism

Mis suhkrut puudutab, siis sain seda umbes viissada kilo, kui mitte veelgi vähem. Mingid mesilaste pidajad olid enne mind jaole saanud. "Meile igal juhul lubati üksteist kuubikut! (A` 200 kg -- minu märkus)Millal teile seitse lubati? Ah eile õhtul? Meile lubati NÄDAL TAGASI!"
Lõhkusin neid kuubikuid kirvega ja kühveldasin kottidesse, sama tegi autojuht. Sinine, pool lillat, roosa, pool rohelist ... kõik naturaalsete, taimsete mahladega värvitud. Roosani jõudes otsustasin seda keelega proovida. Maitse oli absoluutselt käärinud. Mõtlesin, et täitsa võimalik, et ma teen mõttetut tööd ning tulemuseks on käärinud, hallitav, värviline mass. Loobusin ülejäänud roosast suhkrust. Need kahekordsed kilekotid olid nii rasked, et suutsin neid vaevu lühemat maad tassida. Aga vaja oli kolmandale korrusele ning pimedaid koridore mööda. Ma ei kujutanud ettegi, kuidas sellega hakkama saan --- ma ei tea, mitukümmend kilo igasse kotti kühveldanud olime. Tehase hoovi jõudes tuli meelde, kuidas eelmisel õhtul oli vanema põlvkonna kunstiklassik mulle mantli selga aidanud ja esimest korda elus sain aru feministlikest mõtlejatest, kes selle vanaaegse zhesti vastu protesteerisid. Ühtlasi tulid täiesti mittefeministlikud mõtted, kui esimese kotiga trepist poolele teele üles olin jõudnud. "Kurat! Ma olen naine! Naised käivad spordiklubis, mitte ei tassi kümneid, kokku sadu kilosid suhkrut treppidest üles! Eriti nüüd, kui olen ennast feminismist värskelt distantseerinud! Mulle ei meeldi, kui mul sõrmed ja randmed valutavad!"

Maksin autojuhile lihtsalt kümme eurot juurde ja ta tõi ise kõik üles.

Uue aasta vahekokkuvõte

Taaskord kopin oma Facebooki hiljutisi sissekandeid, sest pean veel täna õhtul lõpetama ühe artikli.

Aasta on alanud paljutõotavalt: pidu kestis (vist) kaheksani, aasta esimesel päeval olen veetnud tunde Polymeri uues saunas ja aktimodellina sloveenia fotograafile; teisel käinud fundamentalistlikus kirikus ja organiseerinud endale peaaegu tonni tasuta suhkrut skulptuurimaterjaliks*.

3 hours ago

Ja nüüd koosolekule. Siis Joonase artikli lõpetamine. Homme näituse mahavõtmine ja suhkruvedu.

3 hours ago

* Terve tonni! Aga võibolla kaks! Osaliselt värvilist! Loomulikult vean just suletud saksa konteptualisti Kunstihoone galeriis eksponeeritud suhkruinstallatsiooni tükkidena Polymeri.

Kõik mütoloogilised olendid

Kirjutan J näitusest Pärnu Raekojas artiklit. Näitust käisin vaatamas üleeile -- J on lisaks sellele, et ta on suur müstik, ka omamoodi PR-geenius. Ta tellis Pärnusse lisaks minule (kirjutan kultuurilehte) ka H (esindab ainsat kohalikku kunstiajakirja).
Niisiis, päev Pärnus: J näitus, H shoppab Ivo Nikkolo poes, mina külastan nn Kontrakultuurikeskust. Näeb B-d ja põgusalt M-i.
Nüüd kirjutan artiklit. Ühtlasi avastasin oma märkmeid üle lugedes, et olen kirja pannud ka järgmise J ja H vahel aset leidnud dialoogi, mis toimus üht J perfokavideot vaadates.
H : "Kutsud äkki valesid vaime välja?"
J : "Kõik kutsusin välja."
H : "Miks?"
J : "Lihtsalt ülbusest."
H : "Vaimumaailmas jääd alati alla. Inimene jääb alati alla."
J : "Ei jää. /---/ Buddha ei jäänud."
H : "Ei usu...!"

H ütleb, kui J teda bussi peale saatma läheb, et tal on J-ga hingeline side.

Tänane uudis galeristilt

"2 noort meest tormasid galeriisse sisse ja uuesti välja, võttes kaasa 3-st tordist kaks.
torditükkide rida oli taga. loodame et saavad mürgituse..."

Kommentaarid

Väikeste pausidega olen maganud eile õhtul kella kümnest saadik. Kõik kohad valutavad. Ja ei, see pole näituse avamisest või afterpartyst, mis oli minimaalne. See on eelnenud kümne päeva unevõlast, ma eeldan.

Nüüd kirjeldan natuke pikemalt oma kannatusi. Kuna, olgem ausad, mulle meeldib valitud hetkedel seda teha. Viriseda nimelt.
Eile ülimalt varasel hommikutunnil istusin pärast äratuskella piiksumist oma voodi äärel ja värisesin, mõeldes, et kohe tuleb I mulle autoga järgi ning ma pean Polymeri minema, et lõpetada Ülo Õuna "Novelli" silikoonvormi kipskapsel ning valada see eesti kunsti krestomaatiline teos karamelli. Mitmes silikoonvorm nimelt, sest algne, üllatavalt hästi õnnestunud ehitussilikoonist vorm kadus müstiliselt. Kallist silikoonist tegin algul liiga õhukese, mis ilmnes alles siis, kui olin sellele mitmest tükist plastikkkapsli valmis teinud.
Nüüd, paksemana, ei tulnud kips selle pealt maha; olin sunnitud selle ühest kohast pooleks saagima.

T tuli ja käitus nagu ingel -- ta ei öelnud minust eelmisel päeval maha jäänud laga kohta MITTE MIDAGI. Karamell, silikoon, kipsipraht kattis ühtlase kihina kõik vertikaalsed pinnad; pliit ja köögilaud, mis on umbes sentimeetrise pruuni ja musta kleepuva kihiga kaetud; vahukommimassi siin ja seal. Kasutatud kummikindad. Jah, see oli kole küll, samas tundus kõik vähem hull, kui oleksin eeldanud. Mul läks mõnevõrra aega, enne kui aru sain, et eelmisel päeval oli pärast minu ja tööde lahkumist Draakoni galeriisse tulnud T ja mingil määral seda laga koristanud. Nagu K ütles hiljem, olid nad seda koos teinud.

Võin mainida ka Kristiine keskuse koristajat -- tegime seal peatuse, kes röökis mulle järele: "Grjaz! Uuzhas!" Mul oli saapa talla all tükk karamelli, mis jättis Kristiine keskuse koridori järgi. Ignoreerisin jälgi. Ja koristajamutti.
Aga enne autojuhi saabumist tuli noor kunstitudeng M, kes Polymeris pinda üürib ja EKAs kunsti õpib. Koos seitsme paaripäevase vutitibuga. M kavatses neid oma perfokahindamisel kasutada. Võtsin ühe pisikese vuti pihku, kes siutsus õrnalt ning üritas oma pead otsekui varju otsides mu sõrmede vahele suruda. See oli liigutav. See kõik toimus esmaspäeva hommikul, pärast mida sõitsin auto ja töödega galeriisse näitust üles panema. Seal möödus peaaegu kogu päev -- kusjuures pinget lisasid faktid, et video filmija ja monteerija L ei vastanud oma telefonile, olles selle, nagu hiljem selgus, ära kaotanud; fotograaf A oli shokeeritud oma foto kvaliteedist monitoris; samuti ei vastanud oma telefonile M , kes pidi oma kalligraafilise käekirjaga tööde pealkirjad galerii seintele kirjutama. Teda asendas E, kes pani oma peaaegu kõrvalasuva butiigi pool tundi varem kinni ja tuli appi.Vahepeal käisin Kungla tänavas Geikristlaste Kogu asutaja H juures valge kanga järel, mis nende jumalateenistuse ruumikujundusest üle jäi.

Tagasi teisipäeva varahommikusse. Tund hiljem olin oma paremale käele keevat karamelli valanud, mis tekitas kerged villid ning püsiva valu, millele mõjus kange Ibuprofeen.
Taksoga koos kipsvormis asuva kana ja muu stafiga galeriisse.
Näituse ülespanek jätkub.
Riiet, mis aknalauale tuleb, on liiga vähe. Käik Tartu maantee Abakhani (tüll) ja Tartu maantee Maximasse (odav punane vein). Balti jaama Araxes (veel odavam vahuvein). Pagaripoisid (piltidega tordid). 6 + 5 + 6 kg. Kas on asi mu väsimuses või milleski muus, aga inimesed, eriti suurel hulgal, on hakanud mind hirmutama. Pensionärid trügivad küünarnukkidega nii trammis kui Maximas ega vabanda kunagi, joodikud ignoreerivad ming viinapoe sabas ja trügivad ette, teatades kergete värinate taustal enensekindlalt: "Üks kange Bock!".
Kõik tundub erakordselt väsitav ning kui näitus on lõpuks põhimõtteliselt üleval, otsustan jätta karamellist kana oma kipsvormi Konteineris ning minna E vanalinnakorterisse vanni ja meiki tegema. E kohendab kunstlilli mu mustal kleidil -- trikk, mille ta professionaalse stilistina mõtles välja mu saatejuhtide pildistamise jaoks, lahendades siis dilemma, mis seisnes selles, et soovitati kanda midagi värvilist, samas kui oma suvekleidid olin ammu ära pakkinud ja vanemate garaazhi Mustamäele saatnud.

Avamisel tundub mulle, et näen kõike distantseeritult ning olen leebe robot, kes põhiliselt ütleb "Aitäh!" ja naeratab.

Nagu aru saan, olen seekord galeriitädide lemmik. "Sa oled siin tõelise jõulumeeleolu loonud!"

Alustasin selle teksti kirjutamist kolmapäeva pärastlõunal ja lõpetasin nüüd, reedel kell üks päeval.

"Meeleparanduse" pressiteade

PRESSITEADE



Täna, 14.12.2010 kell 18.00 avab SANDRA JÕGEVA (1976) Draakoni galeriis isikunäituse „Meeleparandus“ ja näituse raames toimuva üritusteprogrammi.



Avatav näitus on Sandra Jõgeva sõnul koha- ja ajaspetsiifiline, lähtudes temaatikalt näituse toimumisest jõulude ja aastavahetuse vahelisel ajal ning Tallinna vanima kohviku „Maiasmokk“ vahetus naabruses. Samastudes jõulude ja ajaperioodile omistatavate märksõnadega – religioon, heategevus ning meeleparandus, teeb Jõgeva omalaadse kokkuvõtte senisest loomingust. Koondades näitusele enese kommentaarid erinevatele teemadele ja läbitud etappidele enda loomingus – huvi erinevate ususektide vastu ja seostamine feminismiga. Jõgeva ise nimetab läbitud etappe tagasivaadatuna mööda-pääsmatuteks ja äärmiselt vajalikeks. Kokkuvõttena läbitud feminismi diskursusest toimub näituse viimasel päeval, 30.12.2010 kell 12.00 kunstniku artist-talk kunstiteadlase Rebeka Põldsamiga.

Näituse teoste valmimisel on oluline osa nn „ilma rahata majandusel“, ehk heategevusel, kus kunstnik kasutas näituse ettevalmistamisel tuttavate abi nii esemete kui ka teenete näol ja kus teoste valmimisprotsess oli teenepõhine, rahaks transformeerumata. Jõgeva uued skulpturaalsed installatsioonid suhestuvad läbi kasutatavate materjalide galerii kõrval tegutseva kohvikuga „Maiasmokk“.

Näitusega kaasnev stand-up tragöödiate programm on kuraatori Sandra Jõgeva sõnul tingitud asjaolust, et olles sunnitud üürima näituse tarbeks galeriipinda, soovib ta seega ka üüritud galeriid täiel mahul näituse huvides ära kasutada. Programm koosneb peamiselt tekstipõhistest stand-up lühitragöödiatest, milles esinevad kujutava kunsti, filosoofia, akrobaatika ja tantsukunsti taustaga, valdavalt naissoost autorid: Mai Sööt, Tiina Sööt, Kaia Otstak, Laineli Parrest, Veronika Vallimäe, Kai Kaljo, Epp Kubu, Katri Möldre ja Hans-Gunther Lock, esinejate nimekiri ei ole lõplik.



Näitus jääb avatuks kuni 30.12.2010.



Tänud: Eesti Kultuurkapital, Variant OÜ, Siidilabor, Krista Sokolova, Helis Külaots, Ene Jakobi, Aino Ingrid Sepp, Mai Sööt, Triinu Lille, Pirjo Ropponen, Liina Vedler, Heino Nurk, Meelis Süld, Anna-Stina Treumund, Damaso Reyes, Jaan Klõseiko, Tõnu Narro, Kaidi Tago-Tamm, Rene Reinumäe, Maigi Magnus, Meghan E Van Alstyne, Erik Alalooga, Tanel Saar, Liisa Past, Rebecca Strain, Ivo Särak.


Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.



Kunstnik palub avamisele lilli mitte tuua.



Pressifoto autor on Anna-Stina Treumund.



Programm (täieneb):



Neljapäev, 16.12.
Kl 16.30
Tiina Sööt
"Armastusavaldus"
Kl 17.00
Laineli Parrest
"15 minutit unelmate mehega"

Reede, 17.12.
Kl 17.00
Mai Sööt
"Preili M`i naudingud ja kannatused"

Laupäev, 18.12.
Kl 15.00
Sandra Jõgeva
"Ühest Eesti sektist"
Kl 15.30
Kai Kaljo
"Kaalujälgimisest"
Kaia Otstak
"Anonüümne sektiliige"

Kolmapäev, 22.12.
Kl 17.00
10 x 10 meetrit (Epp Kubu & Hans Gunter Lock)
"4 x 10"

Neljapäev, 23.12.
Kl 14.00
Veronika Vallimäe
"Ma ei kujuta ette"

Kolmapäev, 29.12.
Katri Möldre
"Voices from Far Away"

Neljapäev, 30.12.
Kl 17.00
Sandra Jõgeva
"Artist-talk Rebeka Põldsamiga"



Sandra Jõgeva (1976) on kunstnik ja kuraator, kes teeb pidevalt kaastöid ajakirjandusväljaannetele. Ta on saanud Eesti Kultuurkapitali Kujutava- ja Rakenduskunsti Sihtkapitali aastapreemia (2004) ja Betti Alveri kirjanduspreemia novellikogu „Draamapunkt“ eest (2009). Sandra Jõgeva on olnud kunstirühmituste „Avangard“ (2000-2006) ja „Pink Punk“ (2003-2006) asutajaliige ning esinenud kunstnikuna Eestis, Lätis, Leedus, Prantsusmaal, Saksamaal, Islandil, Uus-Meremaal ja Ameerikas. Sandra Jõgeva on saanud bakalaureusekraadi maali (2000) ning magistrikraadi interdistsiplinaarsete kunstide erialal (2002) Eesti Kunstiakadeemias.
Viimasel ajal on tema looming siirdunud skulptuuri ja installatsiooni alale, ta on loonud suuri želatiinist naisekujusid ning teisi objekte silikoonist, lateksist ja karamellist, eksperimenteerides erinevate mittetraditsiooniliste materjalidega. Tema kunsti on seostatud sootemaatikaga ning ta on kasutanud kogemust dominatrix “ina oma kunstis.
Sandra Jõgeva on üks kunstiruumi Kunstikonteiner koordinaatoritest Kultuuritehases Polymer, tegeledes pidevalt näituseprogrammi koostamise ja koordineerimise ning ürituste nagu Global Containeri sari ettevalmistamisega. Lisaks korraldab ta Kunstikonteineris jätkuvat kirjanduslike kohtumiste sarja "Üks hullem kui teine".



___________________________________________________
Elin Kard
Hobusepea galerii
Draakoni galerii
gsm: (+372) 52 85 324
tel.: (+372) 6276 777
fax: (+372) 6273 631
e-mail: galerii@eaa.ee
http://www.eaa.ee/hobusepea
http://www.eaa.ee/draakon
Hobusepea 2
Tallinn 10133

Minu artikkel Aigi Vahingust tänases Sirbis

Meeleparandus
Sandra Jõgeva 10.12.2010


Küllap vajame moodsaid vagajutte – puhtaks saanud ja meeleparanduse läbi teinud patustajate pihtimusi.

Eesti kirjanduses on ka varem olnud raamatuid, mille peategelaseks on New York. „Ebanormaalne” – Kaur Kender elas kahetuhandetate aastate alguses Suures Õunas oma venna kušetil, käis linna peal sihitult ringi ning ihales räppareid – nende cool’i, attitude’i ja rikkust, mida märgistasid firmariided ja kuldketid. „Let me cerenade in the streets of NYC” kõlas mälu järgi selle raamatu moto. Maailm oli alles hiljuti meie jaoks lahti läinud ning lääs täis ehedat sära ning äratundmisrõõmu: New Yorgis oli võimalik kohata filmidest tuttavaid inimesi ja keskkondi, kodututest metroojaamade ning tänavanurkadeni. Isikuülese, pigem ajastu-, mentaliteedi- ja põlvkonnavahetusega kaasneva tagantjärele tarkusega võib öelda, et Kenderi põhiliselt windowshopping’uga tegeleval ja oma tulevaste raamatute edust unistaval minategelasel pole tegelikult seal New Yorgis mitte midagi teha. Ta on wannabe, kelle imetletud „Ebanormaalse” värvikaima kõrvaltegelase, ebamaiselt übercool’i eestlasest Wall Streeti börsimaakleri ilmselge prototüüp Jürgen Kaljuvee jäi kõigest mõned aastad hiljem vahele ülimalt ebaglamuurse tšekivõltsimisega, võeti vahi alla ja saadeti Ameerikast välja. Kohtasin seda kirjanduslikku kangelast seitse aastat tagasi New Yorgis isegi. Ta tutvus meiega Eesti Majas ning viis meid koos sõbra, samuti seal linnas resideeruva eesti rikkuri pojaga ööklubidesse.

Ja andis meile kaasa järgmised tähendamissõnad: „Tüdrukud, tuleb hängida õigete inimestega: Kaur Kender, Arnold Rüütel, Aadu Luukas ...” Süütuse aeg, tundub mulle nüüd. Ja miks ma kõigest sellest Aigi Vahingu debüütromaani arvustuse alguses räägingi? Et anda tema raamatu tegevuspaigale ning mitmes mõttes ühele selle peategelasele – New Yorgi linnale – eesti kirjanduses kultuuriline kontekst.

„„Millest su raamat kõneleb?” küsib Daniel. „Uskumisest,” ütlen. „Faith for what?” küsib tema, ja kordab: „Faith for what?” – „Lihtsalt uskumisest,” ütlen mina, „mitte usunditest”” (lk 201). Loomulikult on Aigi Vahingu debüüti lihtne paigutada Elizabeth Gilberti menuraamatu „Söö palveta armasta” buumi kiiluvette. Lugu ühe naise identiteedikriisist ning spirituaalse värvinguga eneseotsingutest, taustaks eksootilisevõitu keskkond: Gilbertil vastavalt Itaalia, India ashram ning Indoneesia, Vahingul aga New York. Siia ritta oleks tegelikult aus lisada ka hiljuti välja antud Epp Petrone „Kas süda on ümmargune?” esimene osa, haarav, hea jutustamisoskusega kirja pandud, ülimalt isiklik teos. Nende naiskirjanike uusreligioossed otsingud on kantud ilmselgelt new age’i maailmavaatest ja mõjuvad natuke nagu bodybalance’i trenn. Lääne inimesele kohandatud mikstuur erinevatest idamaistest usunditest ja praktikast; bodybalance’i puhul kombineeritakse omavahel tai chi’d, joogat ja meditatsiooni, antakse sellele kõigele sobiv tunniajase rühmatreeningu vorm, pidamata vajalikuks ühessegi neist õpetustest ülearu sügavuti sisse minna. Kolme kuud ashram’is, nagu seda teeb Elizabeth Gilbert nii oma elus kui bestselleris, ei või kuidagi võtta hinduismi süvauurimisena. Ja mis on selles kõiges lõppude lõpuks halba? Vahing kirjeldab „Valikus”, kuidas ta mediteerib ja teeb joogat, käib kirikus ja külastab šamaani, käib eneseabigruppides ja -laagris. Tegelikult on „Valik” eelkõige halastamatult isiklik ja kohati lõikavalt valus, iseennast lõpuni paljastav romaan sõltuvusest. Vist ühest kõige varjatumast ja ebaglamuursemast neist.

Vahing räägib oma peaaegu eluaegsest, ülimalt probleemsest suhtest toiduga; buliimiast ning kompulsiivsest söömishäirest. „Kakskümmend aastat peitmist, häbi, soovi “üksi hakkama saada”, aina tugevama sõltuvusega ja madalama enesehinnanguga, üha revideerumatuma eluga ning üha isoleeritumana. [---] Ning mina: inimene, kes sööb toitu põrandalt ja prügi hulgast, varastab seda, sööb toorelt ja külmunult, sööb lõhki minemiseni ja oksendab, sööb halvaks läinud toite, lõhki minemiseni ja oksendab; sööb lõhki minemiseni ja oksendab kuni veresooned lõhkevad silmade all” (lk 15). Ja erinevalt eespool mainitud Kaur Kenderi „Ebanormaalse” minategelasest on Vahing kõike muud kui wannabe: enne New Yorki kolimist vähemalt meedia- ja teletäht, eesti seltskonna- ja naisteajakirjanduse kuldne tüdruk, „väikese Euroopa pealinna ööelu kunagine kalliskivi. Mul ei kõlba ju teisejärgulistes lounge’ides kolistada ...” (lk 88).

Töötades vabakutselise ajakirjaniku ja varikirjanikuna, suudab ta üürida vähemalt ühte tuba Brooklynis ... Asudes pärast näitlejaõpinguid Los Angeleses „maailma pealinna”: „Jõudsin New Yorki väsinuna, aga innukana. „Just New Yorgis leian oma koha,” teadsin, „ja saan täpselt selliseks, kes ma loomuldasa olen – ilma vabandusteta ja piiranguteta” (lk 15), teeb ta oma elus rohkem kui ühes mõttes restardi: „Kuidas muidu saab olla võimalik, et inimest ei ole huvitanud – veerandsada aastat tema elueast – kirjandus, luule ega muusika – muust inimväärsest rääkimata. Magus naftaliin, naeratuse mask, rusud” (lk 62). Ja sada lehekülge hiljem: „Rongis seisan püstijala peal lugevate naiste vahel. [---] Mehed, kui raamatuid loevad, loevad rohkem klassikuid. Naised loevad sagedamini raamatuid, mis neid edasi aitavad. Mina loen Emil Tode „Raadiot”” (lk 229). Äkki peitubki selles väites selle uue žanri, naisautori pihtimusliku ja ülimalt autobiograafilise eneseotsingukirjelduse populaarsus? Naised loevad raamatuid, mis neid edasi aitavad. Nagu nad käivad joogas ja bodybalance’is. Äkki aitab Vahingu „Valik” – nagu teisedki sama „žanri” raamatud, mida siin maininud olen – rohkem mõista postfeministlikku maailma, kus naiste emantsipatsioon on tulnud, et jääda, ning sugudevahelised suhted nagu ka mitmed ühiskonna alus- ja võimustruktuurid on pöördumatult muutumas. Küllap me vajame selliseid moodsaid vagajutte – puhtaks saanud ja meeleparanduse läbi teinud patustajate pihtimusi.

Aga neil raamatutel ei saa olla mingit pikemaajalisemat mõju või tähendust, juhul kui nad pole hästi kirjutatud. Eelkõige lihtsalt kirjandus, mille puhul on autori sugu, rass, meditsiiniline ajalugu, vanus ja CV siiski sekundaarse tähendusega. Vahingu „Valik” seda kahtlemata on. Tulen korraks veel tagasi võrdluse juurde Kaur Kenderi New Yorgi käsitlusega. Vahingule võiks Kenderiga võrreldes öelda: „You’ve come a long way, baby”.* * Selle lause copyright, paraku küll, kuulub sigarettidele Virginia Slims ja vihjab naiste emantsipatsioonile.

Jumala poeg ja Katrin Siska isa

Ja tänase päeva värvikamatest hetkedest võib veel mainida keskealist meest, kes oma pea E poe ukse vahelt sisse pistis, kui E parasjagu mulle "stilismi" tegi: valis välja sobivaima musta väikse kleidi ja kattis selle kunstlilledega. Kiitis heaks sukkade ja kingade kombinatsiooni ning laenas kõrvarõngad.
"Maire Aunaste võttis mul pea maha! Mõõgaga raius otsast! Iga päev juba nädal aega järjest!", teatas mees heatujuliselt. "Varsti hävitab kogu universumi ära! Ja Oleviste kirik kukub kokku!" E selgitas, et see on üks vanalinnas hulkuvatest hulludest, kes üldiselt identifitseerib end kui Jumala poega ja Katrin Siska isa. E oli ta vastu sõbralik, aga viisakalt tõrjuv. Mina aga mõtlesin, et küllap on kõik suured müüdid ja loomislood alguse saanud küla-või isegi koopaklatshist ning hullumeelsete sonimisest. Põlvkond või paar edasi, ning ürgajal või kogukondliku korra ajastul oleks meil müüt Mairest, võimsast deemonist ja ürgkurjuse kehastajast, kes perioodiliselt ohustab kogu loodud maailma ning kellele peab tema viha lepitamiseks vereohvreid tooma ja süüta neitseid ohverdama. Ja tema vaenlase, näiteks jumala nimega Jüri tütar oleks imeilusa häälega kaunitar Katrin, viljakusejumalanna või kodude kaitsja.
Teisele poolmütoloogilisele olendile omakorda, kunagisele Tallinna hipide liidrile Vladimir Wiedemannile leidsin täna vist uue eesti kirjastaja, kohalike bestsellerite väljaandja. See hiire kadumistrikk läheb kuidagi viimase maailmapildiga kokku.

Enne

Kuna märkmeid peab tegema, siis piirdun hetkel Facebooki midagi oodates tehtud sissekannetega. Ja kursiivis dateeringute ja vahemärkustega.

Eile:
Nii armas Facebooki sõbrakutse minu jaoks tundmatult noormehelt: "Olen mõnda näinud te töödest, ja need on muljet avaldanud + te olete väga naljakas kui te ahastate aeglase performancei üle".

Eile hilisõhtul:
Pesin just nõudepesuvahendiga pead. Iroonilisel kombel on glämmi saatejuhifoto tegemine just praegu -- kui üldiselt olen koos karamelli, isetehtud vahukommimassi, silikooni, tärpentini ja plastikuga. Varahommikul kohtun oma stilistiga.

Täna pärastlõunal:
Vana kooli töömeeleolu minu jaoks. Kõik haiseb ja kärssab, käed on kõikvõimalike mürgiste ja/või nahale kahjulike materjalidega koos, pidevalt ootan, kuidas üks või teine aine kuivab, lahustub või sulab, inimesed, kellest vaevu pooli tunnen, käivad ruumist läbi ja laenavad midagi. Pluss Youtube ja kuuekümnendate bändid.

Ja pärast saatejuhtide fotosessiooni kesklinna stuudios (taksoga via materjalide ladu Telliskivi tänaval -- teist korda tänasel päeval), E-le:
Su kleit oli hitt. Kaks Tallinna TV töötajat, tuleb välja, on Facebookis Siidilabori fännid.
Ühtlasi püüdsin siin Konteineris just kinni hiire, kes oli mingisse kuivainepakki endale pesa teinud. Hästi armas hiir oli. Panin ta koos tema kodupakiga algul ühte tühja potti ja sealt puuri. Kust tema kadus. Väike karvane Houdini. Noh, nüüd olen nagu su ema, kes kirjeldab, mida kass näeb.
Või nagu mu enda ema, kes helistab mulle, et rääkida linnukestest, keda ta näinud on või ilmateatest.

Ja karamell on vahepeal valmis saanud.
Sepp, kes mulle on ühe konstruktsiooni vist valmis teinud, pole siia jõudnud veel. Võibolla oleksin ise ka pidanud kuhugi minema, kus mu saadet, mis just preagu peaks eetris olema, vaatama minema.

Global Container XIV

GLOBAL CONTAINER XIV
PIkkujoulut-eri

Reedel, 3. detsembril 2010
Alates 20. 00
Kultuuritehases Polymer
Ülase 16/Madara 22

Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras neljateistkümnendal Global Containeril astuvad üles:


Aapo Ilves
Luule & muusika

Jaan Pehk
Luule & muusika

Vaida Tamoseviciute (Leedu)
"3 Love Stories"
Videonäitus

P-Jay
Muusika


Jätkuvalt avatud (10. 01.2011)
Mari Prekup
"Ajamasin"
Näitus


Üritusele eelneb:
Kunsti-ja disainiturg "KUUSEKE"
Kl 16-21


Seekordse Polymeri kunsti- ja disainituru "KUUSEKE" programm hõlmab endas
nagu tavaks saanud nii õpitubasid, turgu kui muusikat. Taaskord saab tulla
uudistama, ostma ning paitama noorte andekate disainerite ja kunstnike
loomingut!

Sel aastal üllatavad:

Sandra Jõgeva (skulptuurid) "Laud Naised"
Terje Meisterson (ehted) - www.terjemeisterson.com
LesPetites (eesti käsitöö & disain) - www.lespetites.ee
RedHaus (ehted ja kudumid) - www.redhaus.tk
Polymeri Keraamikud (keraamika)
SiidiLabor (mood & disain) www.myspace.com
IO Klaas (vitraaztehnikas klaasehe) - www.ioklaas.com
Anna Axonova (mood) - www.axonova.com
Jarõna Ilo (unikaal keraamika)
Kadri Misu (aksessuaarid) - www.misu.ee
Milt Ehted (ehted)
Ljubov Andrejeva ( ehted & kindad)
Riho Luise (ehted, kaardid, magnetid..) - www.umbra.ee
Mariliis Ehvert (vilditud loomad, polymersavist ehted)
Indie Printshop (t-särgid)

Üritusteseeriat Global Container toetab Eesti Kultuurkapital

Minu tänane Delfi artikkel burleskist

Sandra Jõgeva: Tule nagu oled — aga kanna palju meiki
Sandra Jõgeva, kunstnik, www.DELFI.ee
30. november 2010 02:02




Novembri lõpus esitleti Eestis esituskunstidest vist ühte kõige jaburamat, aga ühtlasi demokraatlikumat – nimelt burleski.

Nais- ja sootemaatikale pühendatud feminari (tuletis sõnadest “seminar” ja “feminism”) lõppakord leidis aset Kanuti Gildi saalis. Viiepäevase rahvusvahelise ürituse korraldajad Dagmar Kase ja Anna-Maria Penu olid burleski tutvustama kutsunud soomlased, kes varjusid žanrile omaste esinejanimede taha.

Kiki Hawaiji, lonkav naine blondi parukaga, milles põlesid lambid ning Bettie Blackheart, korpulentne daam ekstravagantsetes retrokostüümides, seletasid lahti selle esituskunstiliigi fenomeni. Burleski ajalugu ulatub 19. sajandisse ning nimetus on pärit veel paarsada aastat varasemast ajast.

Laval leidsid aset demonstratsioonesinemised meessoost kaasmaalaste Bent Van Der Bleu ja Frank Doggensteini ja soome burleskidiiva Tinker Belli kaasabil ning näidati videoklippi USA burleskiartistidest. Olin varem näinud selle žanri esindajaid Allen Ginsbergile pühendatud festivalil ühes New Yorgi pargis.

Ja soomlased oma programmiga kinnitasid mu arusaamu selle fenomeni suhtes. Burlesk – see on just nii absurdselt lihtne ja süüdimatu, nagu üks lava peal toimuv asi loogiliselt olla ei tohiks. Esineja astub publiku ette ning kannab üksi või mitmekesi ette etüüdi. Näitlemis-või tantsimisoskus ega ka idee, mis oleks komplitseeritum kui üheksanda klassi peo isetegevus, pole absoluutselt vajalik. Pigem vist isegi vastunäidustatud.

Selle etenduse lõpp on 5-10 minuti möödudes alati sama: esineja võtab oma riided seljast. Samas jätab ta selga aluspesu ja rindade külge kinnitatud sädelevad tuustid, mis rindu väristades hüplevad – seda juhul, kui esineja on naine. Ekstravagantsed, 19. sajandi prostituute, popkultuuri kangelasi (filmitähtedest koomiksitegelasteni), linde või loomi meenutavad kostüümid on absoluutselt kohustuslikud, samuti ülitugev ning silmapaistev meik. Võltsripsmed, glitterhuulepulk, parukad, võrksukad, korsetid, pitsid. Ja kuna riided lendavad seljast küllaltki kiiresti, pannakse rõhku ka seksikale pesule. Või siis mitte – üks meesartistidest kandis Kanuti Gildis esinedes halle lotendavaid vupleid, millele oli hõbedaselt tikitud sõna “Lucky”.

Ja mis teeb burleski nii jaburalt demokraatlikuks alaks, kus võib laval tähena särada igaüks? Aga see, et mitte mingisuguseid nõudeid esinejate välimuse ja oskuste suhtes ei ole. Tavaliselt taustaks kõlava popmuusika saatel lavale tulev artist ei pea selle muusika saatel liikudes rütmi tabama. Sama vähe kui musikaalsust, tantsimis-või näitlemisoskust, on vaja tavamõistes atraktiivset välimust. Kostüümid langevad põrandale, et paljastada sellised kehad, milletaoliste omanikud iial stripparina tööd ei saaks. Vähe sellest – on olemas isegi burleski alaliik nimetusega “cripplesque”, mille puhul lavale astuvad suisa vigased. Arusaadav, miks feministidele see zhanr meeldib – on ju tegemist näkkusülitamisega peavoolukultuurile, mis eriti naistelt nõuab teatud piiridesse mahtuvat füüsilist välimust .

Võimalik, et selle žanri tõusev populaarsus kogu maailmas – Ameerikas esilinastus just film pealkirjaga “Burlesk”, peaosades Cher ja Christina Aguilera, on seotud teiste oma olemuselt sarnaste , kuigi näiliselt eraldiseisvate nähtustega. Reality-show`d, mille abil võib kuulsusesse tõusta absoluutselt iga koduperenaine, töötu ehitaja või tätoveeritud eksvang.

Internetikommentaariumid, kus võib omakorda end absoluutselt igal alal ekperdina tunda ükskõik kes. Ülim demokraatia ja ülim inklusiivsus, täpselt nagu burlesk. Soome artistide etendusele järgnenud diskussioonil mainisid nad, et Hollywoodi film nende kolleegidele ei meeldivat – seal ei näidata sellist burleski, mida nemad viljelevad. Loomulikult mitte – Cher ja Christina Aguilera näevad välja, liiguvad, tantsivad ja laulavad nagu filmitähed, kes nad ongi. Tõeline burlesk on tavalised inimesed, kellel tavamõttes lavale asja ei oleks. Päeval töötad ükskõik kellena ning kommenteerid töö kõrvalt näiteks meditsiiniteemalist artiklit juhtivas päevalehes, teadmata arstiteadusest elementaarsemaidki asju. Õhtul paned pähe paruka ja selga korseti ning hõljud koordineerimatult ringi burleskiklubi laval. Äärmiselt ajakohane ning hirmutav ja lohutav üheaegselt. Tule nagu oled – aga kanna palju meiki!

Kirjutavad veel

Vaatasin oma Hotmaili aadessi. Seal oli paar asjalikku meili; paar asja, millele oleks pidanud ammu vastama ja üldmassi moodustasid viiruse poolt saadetud või siis nende poolt, kellele viirus oli saatnud meile teemal "Hey, dude! Wanna earn some cash?", tagasi lükatud kirjad. Lisaks inimeste kurtmised, et ma neile eelpoolkirjeldatud sisuga meile saadan. Ja seal oli ka järgnev pöördumine:

Tere, Sandra!

Täna oli kirjanike list Sinu blogile reageerimisest punane. Kõik algas sellest, et Su kirjutis ühe kirjandusteadlase jahmuma pani ning ta selle lingi listis ära tõi.
Loomulikult on vaid aja küsimus, kui Sa Kirjanike Liidu liikmena ka ise listis möllata saad - praegu aga leian, et on paslik Sulle edastada kõik minu poolt sinna Sinu kohta kirjutatu, et Sul põhjust vihaleekides igavesti lõkendada oleks.
Teiste kirjanike kommentaare pole eetilistel põhjustel võimalik siin edastada, aga eks sõbrannad jutustavad Sulle ümber.
Punasega on ühe Su sõbranna osaline kommentaar - küllap tunned stiilist ära!. Ma ise ei viitsi talle vastata, et mul pole Sinule konkreetselt ühtegi küsimust - list on niigi umbes!.
Kui kellelgi on tema tegevuse või suhtumise osas kysimusi, võix
need ju talle otse esitada, avalikult või privaatselt.
...ta tõesti on väga põhjaliku pikalt & heledalt leegitseva vihaga

Edu Sulle!



vanaproua XX

Oh jah. Mõtlesin, et millega ma neile kirjanikele ette olen jäänud ja tegin attachmendi lahti. Seal sõimas vanaproua XX mind, öeldes muuhulgas, et ma olen ignorantne igal alal ja tema on minust igas mõttes üle. Lovely, nagu mu sõbranna E ütleks. Vanaproua loeb ennast kunstnikuks ja kirjanikuks ning on mu kursuseõele, õigemini tema laimamisele pühendanud terve raamatu -- nad käisid nimelt koos reisil. Õigemini mu kursuseõel juhtus see õnnetus -- vanaprouaga hotellituba ning paari nädalat oma elust jagada.
Ja mis probleeme oli kirjanikel minuga -- Betti Alveri zhürii järgselt kirjutasin nominantide kiirarvustused.

Üldiselt on sõimukirjad armsad ning mõjuvad värskendavatena*, samas on need alati omamoodi hoiatused, kuidas käituda ei tohi, kui tahad vähegi tõsiseltvõetav olla. Ja siinkohal tuleb meelde Hanif Kureishi, kes ütles kümmekond aastat tagasi midagi taolist, et on imetlusväärne, kuidas aladel, millel töötamine toob rahaliselt ja prestiizhi mõttes kõige vähem sisse ja kus töötamine on kõige üksildasem, vihkavad inimesed üksteist kõige rohkem. Et tema, Hanif Kureishi, on korduvalt näinud, kuidas luuletajad oma pidudel end täis joovad ja üksteisel ninad üles löövad, samas kui ta pole iial täheldanud, et stsenaristid niimoodi teeksid.


* Ja toovad vaheldust rutiini, mis hetkel on sõna otseses mõttes lääge ja kõrbenud suhkru lõhnaline. Testin nimelt uut materjali.

Kaasaegse kunsti Mart Sanderid

Otsin ükskõik mis materjalist ja ükskõik mis värvi pildiraami, mis oleks ise suur ja massiivne ning A 4 või suurema pildi, tegelikult küll foto jaoks. Käik Balti jaama ümbruse ja Telliskivi tänava second handidesse ei andnud mingeid tulemusi, samuti Balti jaama antiigiputkad mitte. Viimastest olid pooled pealegi kinni.
Lähen soovitatud Tallinna Kaubamaja II korrusele vaatama.
Eile sain inglasega, kes üleeile oma artist run space`ide teemalise doktoritöö jaoks intervjuud tegi (ja oli kaks aastat tagasi juba Polymeris käinud) kokku Linnagalerii avamisel. Ülivähe inimesi, ülivähe kunsti. Mulle meeldiks, kui keegi mu käest telliks selle kohta artikli -- võiks sharlatanlusest kirjutada. Kaasaegse kunsti Mart Sanderid, pole midagi teha. Ja naljakas on, et teoorias mulle kontseptualism meeldib -- kujutan täiesti ette täiuslikku näitust, mis koosneb A 4 paberist galerii seinal. Või tegelikult, ega ikka ei kujuta ette küll, samas usun siiamaani vankumatult selle võimalikkusesse.
Seekord oli paberil mingi ebamäärane luuleline tekst ja kunsti rolli täitsid kaks sammaldunud puupakku. Läksin isegi sharlatanide artist talk`i kuulama, mille viis läbi mu endine koostööpartner. Aga mul oli see inglane kaasas, midagi nii huvitavat seal ka polnud ja niisiis olin vist ainult viis minutit kohal. "Psühhogeograafia" on uus "interdistsiplinaarne".

Mulle kirjutavad täna...

1. Brisbane`i ehitusinsener ja hobi-maastikumaalija, kes on netist avastanud mu portfoolio. Küsib, kui palju maksab mu orjaks olemine. Arvas, et ma olen siiani seal mandril. Armas.
2. Keskkoolitüdruk, kes oli Experimenta workshopis ja luges pärast mu raamatu läbi. Ütles, et otsustas perfokaid tegema hakata ja tal on ka olemas inimesed, kellega neid koos teha. Ja et tal on olemas inimesed, kellega koos neid teha. Ta ütleb, et tahab algajana minu käest nõu küsida: mida teha, kui asjad käest lähevad ja politsei tuleb? Ülimalt armas.

Kodanluse diskreetne võlu

Päev algas sellega, et ostsin Kalevist 50 kg suhkrut ja lõppes kinoseansiga
(Bunuel, "Kodanluse diskreetne võlu").
Nii olin sissekannet alustanud lõppeva nädala kolmapäeval. Selsamal päeval sain kokku oma lapsepõlvesõbranna L-ga, sest viisin tema kunstiklassikust isale ära suvisel kunstioksjonil müümata jäänud töö. Kunstiklassik pani mu enda kõrvale arvuti taha istuma ja demonstreeris oma viimase aja kontseptuaalseid raamatuid (ja rääkis rahapuudusest), tema tütrega sattusin kahte moodsasse kohvikusse.
Mis veel? Näituse juures aitava metallikunstniku/sepa TN-ga olen kokku saanud ja koos tema ning M-ga galeriid vaatamas käinud, karamelli valanud ja ühe keraamiku suurel sünnipäeval käinud.Ja H kontserdil samuti Polymeris. Ühe taotluse teinud. Ja täna oli samuti näitusega seotud fotosessioon, noor lesbiline fotograaf A tegi minust ja M-st pilte. M õmbles mulle lateksist hiigelsuured rinnad külge (väga hea on omada kontakte meditsiinisfääris -- meditsiiniline nõel koos niidiga on ikka väga palju parem ja kaugelt vähem valus kui see nahanõel, mida M eelmisel korral kasutas, kui K pilte tegi, millest eriti asja ei saanud) ja mina tegin M-le külje peale mädaneva haava, kasutades kõiki ameerika skulptori M-i kevadisest filmitööstuse eriefektide kursuselt pärit oskusi. See kõik on seotud stand up-etenduste seeria või siis kuraatoriprogrammiga, mis mu näitusega kaasneb.
Ah jaa, samuti tundus mulle sel nädalal, et ma saan raha, mis kustutab mu tekkinud võlad ning lähituleviku rahalised kohustused üheskoos. E pidi mingile prantsuse miljonäriperekonnale, kellega tal on vaja häid suhteid hoida, mu kolm Pariisi jäänud (sellest näitusest, mis ta kolm aastat tagasi La Roche Possay` linnas korraldas) maali kinkima. Aga enne kui ta jõudis mulle ülekande teha, langes tal mingi üsna keerulise inimsuhtedraama tagajärjel vajadus selle kingituse järele ära. Kompensatsiooniks ostis ta minult ühe maali, millest saadud raha vahetasin kohe NYC-i lennukipileti vastu. Kuna E ostis maali mitte just otsesest vajadusest, siis andsin talle teise kauba peale. Ja sain omakorda pärlitega villase mütsi, milletaolisi ostavad talt eriti hea meelega Pariisi mosleminaised. See on ülimalt haruldane, kui ma midagi sõna otseses mõttes müün ja seda pole juhtunud aastaid. Kusjuures ma olen vist alati teinud seda ametlikult -- nii ka seekord.
Ja telesaatega seoses öeldi mulle, et vajan uut rezhissööri selle asemel, kes algselt tiimis oli. Ta on seal telejaamas nimelt muude asjadega liiga hõivatud. Ka sellega olen mööduval nädalal tegelenud. Üks kandidaat on olemas, kes pakkus ennast, kui tema käest kui antud ala professionaalilt küsisin, keda ta soovitaks.

Kiirraamatuarvustused

Kuna võtsin oma zhüriiliikme tööd tõsiselt (ja üllatuslikult selle eest ka maksti), siis järgnevad minu poolt auhinnale kandideerinud teoste kiirrevüüd.

Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma" (Petrone Print 2009)
Lugesin aasta tagasi juba, mäletan, et oli värske ja psühhedeelne ning hästi loetav. See mitmekihiline reaalsus seal oli võluv ja veenev. Üks mu personaalseid favoriite.

Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" (Petrone Print 2009)
Ta on selle raamatu kirjutanud kõigest 21-aastaselt ja see ON hea. Esimene pool kirjeldab lapsepõlve maajoodiku perekonnas, teine osa seltsielu Tartus. Esimene pool on parem. Teine personaalne favoriit.

Donald Tomberg "Kazimir, Vladimir ja teised" (Kirjastuskeskus 2010)
Ei meeldinud. Daniil Harmsi stiilis absurd.

Margus Karu "Nullpunkt" (Pegasus 2010)
Väga, väga OK noorteromaan. Taas kord on esimene pool --allakäik ja liikumine nullpunkti poole, parem kui sealt edasi liikumine ja happy end.

Siim Nurklik "Kas ma olen nüüd elus" (2010)
Raamatupoodides ei olnud.
Ott Kilusk "Oktoobrikuine tuuker" (Kirjastuskeskus 2010)

Luuleklassikust zhüriiliige väitis, et Kilusk on eesti kirjanduse tipptegija mõne aja pärast, lisaks pidavat kirjutama romaani. Kaanekujundus on kole, luuletused üsna sümpaatsed, kuigi ma luulet eriti ei salli. Meelde ei jää midagi nagu viimase zhanri juures tavaline.Läbi lugeda ei viitsinud.

Aigi Vahing "Valik" (Pilgrim 2010)
Kirjutasin sellest juba Sirpi arvustuse, mida, tõsi küll, ei ole veel avaldatud. Ja tegelikult oli mu tähtaeg selleks viie päeva pärast praegusest hetkest, mitte pea kaks nädalat tagasi, kui haigeks jäin ja arvustuse reaalselt valmis kirjutasin ning ära saatsin. On nominent, kuna mina seda raamatut zhürii liikmetest tõesti pooldasin.


Häniläne "Ma pühäpääväpõllõ mõsi" (Võro Instituut 2010)
Luule on minu jaoks ala, millega ülimalt raskelt kontakti saan. Võrukeelne luule on juba liig mis liig, kuigi pooleldi võrukeelses keskkonnas möödusid mu lapsepõlve suved. Nägin neid ä-tähti -- umbes pooled kõigist täishäälikutest -- ja lõin raamatu kinni.


Ja lisaks kõigele sellele -- sealsamas Tartu Tasku raamtupoes oli soodushinnaga 33 krooni müügil järgmine teos, mille tagasiteel Tallinna rongis läbi lugesin:

Katrin Lust-Buchanan "Seks, valed ja eneseusk"
Naiivsevõitu sissevaaade kollasesse ajakirjandusse Eestis ja välismaal -- aga meediateemalisi loenguid ma ju pidama hakkan.

Montaazh. Betti Alver.

Montaazh. Või siis midagi eelmontaazhi taolist. Tehniline selline oli juba tehtud -- ja ma ei saanud esimese hooga arugi, et see pilt oli pärit kolmest kaamerast. Mis tõendab vaid seda, et me kõik oleme selle visuaalse keelega nii harjunud, et see tundub orgaaniline ja loomulik. Mis omakorda seletab ka näiteks seda, miks videokunst ei ole laiematele rahvahulkade hulgas eriti populaarne. Liiga vähe kaameraid ja liiga vähe tavapärast professionaalset montaazhi -- järelikult mitte eriti kaasahaarav.
Aga muidu oli see kõik -- esimene salvestus -- üllatavalt OK. Kui vaatasin samale televisioonile vahetult enne Austraalia-reisi antud intervjuud koos J-ga tehase hoovis ja võrdlesin seda esimese võttepäevaga, siis on ilmselge, et vahepealne invasioon Austraalia meediasse on mõjunud väga kasuliku harjutusena. Kuigi ikkagi näeb enda juures asju, mida võiks teisiti teha. Näiteks rääkida saate salvestusel lühemate lausetega.

Ja ettevalmistus homseks Betti Alveri auhinna zhüriiks: täna üks luuleraamat poes sirvitud ja üks romaan läbi loetud. Ülejäänuteks jääb niisiis homme pool päeva Tartus. Sealsed inimesed on teatavasti kuulsad oma organiseerimatuse poolest ja niisiis ei tasu loota, et keegi sind nende raamatutega varustab.

Täiskasvanud feminism

Enne tänast kinoseanssi Artises. "Ma tahan elult kõike -- vabadus Simone de Beauvoir`mõistes". Feministlik kunstikriitik räägib, et ta on ühe reisibüroo kuldklient. Ja see firma oli saatnud oma klientidele pakkumised -- "Meesperele ajakirjad "Tarkade klubi" ning midagi autodest, naisperele "Naistemaailm" ja "Diivan"". Nimetatud feminist oli selle peale kohe reisibüroosse helistanud ja neile seal sooliste klisheede taastootmise eest uut ja vana teinud.
Selline lugu võrdluseks eelmisele. Areng on mäekõrgune, kas pole.

Ja ise sõimasin Elisat, kui avastasin, et mu telefoniarve pole hoopiski lubatud 350 krooni kõikidesse levinud võrkudesse pluss eritariifiga numbris. Vaid hoopis fikseeritud hind 350 + eritariifiga numbrid + kõigisse teistesse võrkudesse eraldi. Nad olid nimelt augustis ühepoolselt lepingu tingimusi, see on :hindu muutnud. Kui küsisin, miks sellest mulle ei teatatud, öeldi, et koduleheküljel on kõik kirjas.

Naiivfeminism

Vene tütarlaps, muidu näitleja ja graafiline disainer, tahab meil oma esimest kuraatoriprojekti teha, teemal "naise valem". Sellest, et naine on mõistatus -- ühe naise sees on nagu üks loom, teise sees teine loom, publik võiks sellekohaseid ankeete täita... "Mehed on Marsilt, naised..., naised...atkuuda?" Ja: "See ei ole feministlik näitus!" Ta enda maalid on sellise spetsiifilise kommertssuuna esindajad, mis eriti venelastele millegipärast meeldib. Ta näitab oma portfooliot, ka näitlemise oma. T: "Keda sa seal "Kinnunenis" mängisid?" Tüdruk: "Venelannat number kaks."
T ütleb, et see näitus hirmutab teda ja läheb minema ning mina üritan venelannat kureerimise alal "nõustada". Et kui tal on idee, mis teemal näitus teha, võiks ta kõigepealt põhjalikult tutvuda eesti kaasaegse kunstiga, selle mõttes oma silme eest läbi lasta ja peatuda kunstnikel, kelle looming teda antud teemaga seoses kõnetab. Et ei maksa piirduda paari oma sõbranna ja enda maalidega. Vastasel juhul võetakse tema kuraatorinäitust lihtsalt ühe noorte tundmatute inimeste väljapanekuna."Super idee!", ütleb mu jutu peale tütarlaps ja mul on korraks tunne, nagu oleksin tema silma all tõmmanud kardina uue maailma sissepääsu eest.
Mis sellest edasi saab, ei tea.

Artikkel Eva Labotkinist, ilmus eelmises Ekspressis (Areen, 28.10.2010)

Projektipõhine magamajäämine


Sandra Jõgeva


Cityscape presents:
*
Eva Labotkin
Magamajäämine / Falling Asleep*

Tallinna Linnagaleriis
15.10 - 31.10


Esmalt tsitaadid.
“Eva Labotkini "Magamajäämine" on kunstniku pikaajaline, võibolla koguni
elukestev projekt, mis testib avaliku ruumi ja inimkeha vahelisi
suhteid.” Pressiteade, koostanud kuraator Anders Härm.

“Videotes ja performance'ites uurin keha suhet kohaga ja kohanemist, suhestun etteantud struktuuride, trajektooride ja tugevate sümbolitega. Magamajäämine kui sisse- ja väljalülitamine kohtade ja
teadvuseseisundite, vahetu taju ja mälestuste vahel aitab luua võrgustiku, mille keskmes on midagi püsivat.” Kunstnik ise.

“Kaasaegne kunst on projektipõhine – sa alustad teatud mõttes kogu aeg uuesti nullist.” Minu kunagine õppejõud, kohalik tippkunstnik, tsitaat mälu järgi kümne aasta tagusest ajast. Sel ajal tundus see mõte väga õige. Omamoodi radikaalne ja uudne. Kontrast usule, et kunstnik maalib tegelikult eluaeg ühte ja sama pilti. Nüüd tundub aga, et kunstiinstitutsioonid saadavad järjest välja pressiteateid, kus kinnitatakse: kunstnik tegeleb oma uuel näitusel kõigi võimalike sotsiaalsete, psühholoogiliste, majanduslike ja geopoliitiliste probleemidega, millega inimkond on oma koidikust saadik kokku puutunud. Kõik see korraga – nüüd, alates homsest, kahe nädala jooksul galeriis X! Kusjuures eriti populaarne on antud juhul verbid “uurima” ja “analüüsima”. Tavaliselt on tulemus – paari mitte kõige värskema kujundi kergelt varieeruv ekpluateerimine võrreldes sellega, mida lubatakse, lihtsalt ... väga vähe. Noor videokunstnik Eva Labotkin pole siinkohal erand. Oma näitusel eksponeerib ta iseennast, malbe olekuga kena blondiini, magama jäämas erinevates kohtades Tallinna ja Londoni linnaruumis ning Eesti-siseses liinibussis, samuti seina vastu liibudes liikumas mööda ametkondlikku hoonet Londonis. Jah, see kõik meenutab teatavaid minimalistlikkumat suunda esindavaid performance`iklassikuid, samuti Warholi “Sleep”`i. Ja pealegi -- kes võiks vastu vaielda väitele, et magamajäämine kui selline on elukestev projekt ning seega puudutab meist isiklikult kõiki. Head und.