Riia geto

Riias avastasin, et festival, kuhu mind kutsus Läti kaasaegse kunsti keskuse kuraator, toimub getos. Kriminogeenne kant umbes nelikümmend kilomeetrit Riia kesklinnast eemal. Mulle olid antud instruktsioonid, keegi vastu tulla ei viitsinud. Olin saatnud juba üleeile õhtul meili, kus oli mainitud, et mu telefon ei pruugi töötada Lätis (otsustasin arve maksmata jätta praegu). Avastasin küll juba bussis, et veel saab helistada, paraku sai telefon tühjaks ja akulaadija olin kohvrisse pakkinud.
Nii. Ja bussist välja astudes avastasin, et olen Narva äärelinna Läti versiooni sattunud. Kõik kohad ilmselgelt VÄGA kahtlaseid tüüpe täis. Ja mitte ühtegi politseiautot. Pidin minema esinema mingisse baari. Küsisin esimeste ettejuhtuvate inimeste, lapsega jalutava perekonna käest, kuspool see baar on. Need ei teadnud. Otsisid Google`ist telefoniga. Venekeelsed telefonikõned. Nende sõbrad ka ei teadnud seda urgast. Ütlesid, et siin on ohtlik, pakkusid, et helistagu ma nende telefoniga kuraatorile. See ei võtnud võõrast numbrit vastu. Jube hakkas. Pimedaks hakkas ka minema. Kohver, arvutikott, käekott. Raha, dokumendid. Kusagil getos. Kaks kolmest mehest tänaval mõjusid nagu endised ja tulevased vangid või narkodiilerid. Või mõlemat korraga.
Mu uued tuttavad, perekond lapsega, ütlesid, et ikka väga ohtlik on see kant. Lähedal pidi olema bulgaaria võõrtööliste ühiselamu. Veel jubedam hakkas. Nägin ise ka, et see on ehtne geto. Kuraator oli plaaninud mingi utoopiateemalise konverentsi kohalikku baari, mida keegi ei teadnud. Utoopia, düstoopia, naabruskond,  linnaruum... Oma uutele tuttavatele kirjeldasin seda sõnaga "Huinjaa kakoje-to. U menja lektsija tam". Keegi ei tahtnud uskuda, et midagi tõsiseltvõetavat seal korraldatakse. Olid kuraatori peale ülivihased, et see välismaalase niimoodi üksinda sellisesse kohta saadab. NB! Kuraatoritibi ei teadnud, et ma vene keelt, või, noh, platnoikeelt mingil määral räägin. Sedagi ainult tänu hiljutistele filmivõtetele. Ja tänu sellele, et ühe peategelase kõnekasutus mind ütlemata kombel lõbustas ja ma olin ta keelest endale märkmeid teinud. Operaator, vana kooli mees rääkis jälle hardusega Brodskist ja Mandelstamist. Nende luulest. Vene poeesiast. Milline iroonia...
Minu uue tuttava sõber küsis, kas peatun hotellis. Ütlesin, et ei, Eesti saatkonna korteris. Aga et korteri uksekaart on kuraatori käes. 
Telefoniprobleemile leiti lahendus. Kohalik viinapood, kus sai vooluvõrku kasutada. Õnneks sai veel välja helistada, muidu ma ei tea, mis oleks saanud... Mulle öeldi, et olgu ma igaks juhuks sees, ärgu väljas tolgendagu. Uskumatud tüübid käisid seal viina ostmas. Ikka väga kriminaalse oleku ja välimusega. Profid, ilmselgelt. Ja mitte softid asjad nagu süütu narkoäri või antiigivargused.... Kartsin neid.
Kuraator võttis vastu. Teatasin vastuvaidlemist mitte lubaval häälel, et ta tuleb mulle kohe järele. KOHE. Millegipärast läks tal nagu hiljem selgus, kahe minuti kauguselt tulemisega nelikümmend minutit aega. Minu uued tuttavad võtsid mul enne telefoni käest ja sõimasid tal näo täis. Õigusega.

Oligi mingi nurgatagune urgas. Minu meelest polnud majal ka numbrit. Lapsega perekond keeldus enne lahkumast, kui nad seda kuraatorit näevad. Õige kah.

Perekond osutus juutideks, perekonnanimi Kalinins. Me vahetasime numbreid. Marks Kalinins oli see mees.

Ausalt öeldes pidasin naist mustlaseks, enne kui selle mehe passi nägin. Aga vist ikka olid juudid. Lisaks tegi keegi kohalik mulle dringi välja.

Perfokas läks hästi. Verivärske stand up, selle ürituse jaoks tehtud, põimisin sisse ka hetk varem juhtunu..
Pärast vennastusin kohalike kunstnike, kohalike noormeestega, kes näo järgi otsustades millegi VÄGA kahtlasega ei tegelenud ja kohaliku piirkonnaaktivistiga. Viimane välja arvatud, rääkisin platnoi-ja vene keele segus. Oli tore õhtu. Läksime sealsamas getos elavate kohalike kunstnike juurde ja kuraator jäi sinna põrandale magama. Ta oli maani täis.
Ta saadi kuidagi üles ja läksime viimase Riiga viiva bussi peale. Bussijuhile maksti, et ta ei sõidaks mitte tavalist marsruuti mööda vaid Eesti saatkonna ette. Mulle tundub, et kaotasin seal baaris osa raha ära, latte ja eurosid on kahtlaselt vähe. Ma ei usu millegipärast, et varastati...
Kuraator tuikus Riia tänavatel koos sõbrannaga, nende kaardus kehadest moodustus tuikuv kaar, mis puutus keskelt kokku. Läksid ööklubisse. Mulle endale ei tundunud see hea mõte -- minna kuhugi kohvri ja arvuti ja muude asjadega...

Nüüd hommikul mõtlesin, et kas oli ikka hea mõte palju joovate kunstnike seltskond kuhugi getosse organiseerida. Loodan, et kõik osalejad on ikka elus ja mitte paljaks röövitud. Ma ei teeks Narva äärelinnas Global Containerit. Kuidagi eriliselt halb mõte tundub sinna tolgendama minna. Ja välismaa kunstnikke nii ebamääraste instruktsioonidega ka getosse ei saadaks.

Kuraatori ainus argument oli: "Ma mõtlesin, et sa helistad kindlasti, kui bussi pealt maha tuled! Ei, meile pole ma tõesti lugenud..."

Aga kui mul oleks seal telefon ära varastatud?

Jube!

Ma olen tegelikult selle seikluse pärast siiamaani endast väljas kergelt.

Ma ei tea, mis hea õnn see oli, et ma kena perekonna peale sattusin. Otsima oleksin seda kohta niikuinii pidanud ja see, et ma sinna hood`i ei kuulu, oli ikka väga kaugele näha. Erinevalt äsja toimunud filmivõtetest polnud mul ka nende kriminaalide juures hombre`t ees.

Ja asju, mida ära võtta, oli mul ka piisavalt ja vägagi nähtavalt kaasas.

Sain aru, et see hiljutine filmitegemine on mind mõjutanud, kui eile öösel tulin kunstifestivalilt siia Eesti saatkonda Riias. Komistasin oma kohvri otsa pimedas koridoris ja pomisesin: "Jebat na rod!"

Ja hommikul mõtlesin, et huvitav, üks mu sõbranna on juba ammu rääkinud, et olla kunstnik on tänapäeval umbes sama prestiizhikas kui olla eksvang. Mille pärast kunstnikud ronivad kohtadesse, kus on eksvangid? Miks sinna ronivad dokumentalistid, on lihtne ja arusaadav. Aga kunstnikud? Jube raske oli sellele perekonnale eile seletada, mille kuradi pärast toimub institutsionaalne kunstifestival mingis getourkas. Ma ei tea sellele vastust isegi...
Ega ka sellele mitte, et kuidas on võimalik, et pärast hiljutisi filmivõtteid satun ma päriselt ohtlikku olukorda, minnes naaberriiki esinema üliinstitutsionaalse kunstiasutuse kutsel. Raha, mis selle eest maksti, oli muuseas kuuskümmend eurot...
Mõtlesin ka, et saadaks kunsti nahui.
Jumal ei saa mulle selgemalt mõista anda, et sellega ei peaks tegelema.