Päevikuformaat: 30.12. 2011 - 02.01. 2012

30.12. 2011
Mäletan, et käisin Tallinna TV-s montaazhis ning uuesti Vana-Kalamaja kommuunis. Seekord koos helilooja HGL-ga, kes aitab mul mu näituse interaktiivset heliosa valmistada.
Kõne emalt, et nad pole mu isaga poodi jõudnud ja et neil tuleb keegi vana-aastaõhtul külla ja et käigu ma nende jaoks poes. Õnneks ma naudin shoppamist: kiiruga vanalinna kaubahallist ja gurmeepoodidest ja E juurest vahuveini ja siis taksoga vanemate juurde Mustamäele.
31.12 2011 - 01.31. 2012
Minu uusaasalubadus. Ei osta riideid, kosmeetikat ega jalanõusid kokku. Täpselt nagu R otsustas 2012. a. "puhtana" alustada, tarbides 2011.a. lõpus kõik omas varud, otsustasin ka mina veel lõpust viimast võtta. Varustades end 2012.a. näiteks uute talvesaabaste ja kosmeetikaga....
Talvesaapaid ei leidnudki, kuigi tormasin mööda Tallinna kesklinna kaubamajasid ja olin nende eest juba päris suuri summasid nõus välja käima... Ühes sellises poes kohtusin R-ga, kellelt ostsin 40 Ig Noiri kondoomi. Sõbranna tellimusel, kes on disainer, peab vanalinnas poodi, elab pool aega Pariisis ja suhtleb diplomaatide ning äriinimestega. Ta on ühtlasi R loomingu austaja, kes on temalt kümneid plaate ostnud oma sõpradele kingituseks. Ja nüüd siis 40 kondoomi, mille põhipoint on igaühe isetehtud siiditrükis ümbris, omamoodi mustast huumorist laetud väikegraafika. Joonistused ning kirjad stiilis: "Think Africa. Think three times". Või : "Thank you. Come again".
Järgnes kõne Tallinna TV-st ning siis olin õhtuni montaazhis oma saadet "Jõulud Kultuuritehases" tehes.
Ja uusaastaõhtu ise. Kõigepealt J (blond seksapiilne keraamikust vanniomanik, kes elab 5 min kaugusel Polymerist) juures. Saabus kolmas sõbranna, kes väga seksi-ja-linnalikult teatas, et ta tsenseeritud, jättis endast järgi emotsionaalse segaduse ning lahkus. Tundus,
et Polymeris pole suuremat pidu, kuna sealt inimesed meile pidevalt helistasid. J ise oli hästi mossis, kuna ta pole augusti lõpust joonud, kuna ta psühhiaater (J-l on nimelt depressioon ja ärevus) oli talle selgeks teinud, et ta on emotsionaalselt ebastabiilne, kuna ta eriti nooruses, aga ka hiljem on kõvasti pidutsenud. See on ta identiteedi nurgakivi ja nüüd on tal hirm, et kui ta veel joob, saab ta krambid. Ta psühhiaater, 80-aastane papi, oli talle rääkinud, et nii võib juhtuda ning krampe demonstreerides ise põrandal rähelnud. Ma olen alati arvanud, et J peaks oma arsti kohtusse kaebama, sest see on hull. Tavaliselt pärast visiiti J kurdab, et ta elu on läbi ja mitte midagi ta endale enam lubada ei või.
Edasi: Polymer. Mina virisesin juba alguses, et see on nagu oma vanematega uut aastat vastu võtta. Seal olid E A, M S, K S peika I-ga ning juurde tulime mina ja J. EA puskar ning projektsioon eesti telekanalite saadetest suurele ekraanile. Saated olid ilged.
Muuseas, teen suure erandi Tujurikkujale. See tundus mulle nii hea, et ma hakkasin oma kunstisaadet põdema. Mul pole seal hiid-Tarja Haloneni hiid-Ansipiga võitlemas... Nüüd olen tõsiselt üllatunud, et mingid inimesed FB-s seda saadet põhjavad ja kiruvad.
Lõpuks, ja õnneks enne kui viimased trollid Balti jaama poole suundusid, jäi minu tahe peale. Olin juba J juures kõigile helistajatele öelnud, et lähme parem Vana-Kalamaja kommuuni tsirkust vaatama.
Ameerika juut ET küll küttis sauna ja katuseaednikest venelasi oli Polymeris ka. Üks nendest, V, lohistas ühel hetkel seni alumise galerii ees olnud suure kuuse Konteinerisse. J mossitas, et me sealt lahkusime: need venelased on rohkem tema sõbrad. A teatas, et need peavad meid niikuinii alamklassiks, kuna me joome alkoholi, mitte ei suitseta kanepit ega söö seeni. See venelaste hinnang meile on muuseas tõsi: nad on seda J-le öelnud, et alkoholi energia on halb ja madal, seentel olevat aga võime inimestele näidata, mis maailmas kõik tegelikult olemas on. Noh, narkopolitsei näiteks, lisan siinkohal tigedalt juurde.
Jõudsime etenduse lõpus. Oli tore küll. Nad olid uued sketshid teinud, idee poolest kõik seksiteemalised, praktikas pigem mitte. Steve Vanoni oli Bill Clinton.
Uus aasta saabus mere ääres.
Alates sellest hetkest jõin uusastalubadusele kohaselt alkoholivaba vahuveini...
Pärast peol väga kaua ei viibinud, kuna mul tekkis äkki nohu, mis kestab koos muude külmetushaiguse sümptomitega siiamaani.
Päris palju inimesi oli seal kommuunis, enamus olid suht täis, M laulis või õigemini jauras, atmosfäär oli armas, aga osaliselt tänu nohule ei tahtnud ma seal eriti kaua olla. Külm oli ka, see maja oma paksude seintega läheb ikka kohutavalt halvasti ja vaevaliselt soojaks. Muuseas, liiguvad jutud, et majaomanik LP alustab kevadel remondiga ja osad inimesed otsivad juba uusi kohti elamiseks. Kahju!
R võttis tõesti narkost viimast, käis ringi, õigemini tuikus, nähes välja nagu multikategelane. Üleni mustas, käes must vihmavari, mida ta automaadina kasutas, sihtides inimesi: "Tshahh! Tshahh! Tshahhhhh!" Tundus, et ta silmad näevad midagi, mida meie ülejäänud mitte. Tüdruksõber hoidis teda püsti ja meie ühine sõber omakorda ütles ,et ta on sel peol viimase aja kohta väga heas konditsioonis. Läksin kodu poole läbi lumise Kalamaja (lõpuks saabus uusaastaööl kauaoodatud lumi!) koos kahe tuttava purjus soomlasega. Üks nendest kurtis, et oksendas just ja lubas joomise maha jätta.
Nohu on ikka, siiamaani. Hüpohondrik minus on äärmiselt mures.
Alalooga plaanis 1. jaanuarist pohmakapäeva J juures , ühtlasi NO teatri etenduse "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ühisvaatamist.
Eile oligi nö ametlik pohmakapäev Konteineri seltskonnaga kõigi ühise sõbrannaga, kellel on korter Polymerist 5 min kaugusel. Vaatasime NO-teatri etendust ja Kormorane telekast. Ma ei kavatsenud 1. jaanuarist juua (uusaastagi tuli vahelduse mõttes alkoholivaba vahuveiniga, E-t ostetu võtsin kaasa ja pakkusin teistele, aga ise jõin alkovaba Freixenet`d ... mida on kuskilt üliodavalt Balti jaama turuhoonesse jõudnud...), aga nii ütlemata sitt oli olla sellest külmetusest, et viin väikses koguses tundus väga sobiv jook. Vahepeal soigusin korduvalt, et ma suren kohe, paraku ei tekita külmetus ja nohu mingit erilist empaatiat. Millalgi öösel, kui seltskonda olid jäänud mina, J, M, ja L, näidati telekast suures plaanis naiste genitaale puudutavaid plastilisi operatsioone. Halisesin: "Aga NOHU! Keegi ei räägi sellest!"
Aga üldiselt puudutas ka enamus hilisöiseid vestlusi kunsti. Kunstiajalukku jäämist, asjade dokumenteerimist, filmide produtseerimist, suhtumisprobleeme, jne jne jne. Tuli välja, et nii mina kui M oleme arvestanud, et võibollateeb meie maalimisele keskendunud ühine sõbranna K nn õigeid otsuseid ka nn kunstiajaloo kohapealt.
Koju jõudsin kell kolm.
Mangi horoskoop (telekast!) lubas Draakoni aastal sündinutele dramaatilisi karjäärivõimalusi. Et satud lavale ja sa kas meeldid publikule või mitte. J rõhutas, et Mang on talle kunagi horoskoobi teinud ja kõik kehtivat. A juba rääkis võimalusest aprillis teha stand up`i Cabaret Rhizome`is, ennast sissetöötanud väiketeatri ruumides Kaarli puiesteel.
A saab selle koha kuuks ajaks oma tudengite käsutusse. Esimesed kaks nädalat ta kutsub sinna esinema teisi inimesi.
Enne seda tulevad näitus Tartus, kuhu pannakse üles mu Mänttä jaoks tehtud skulptuur, kohe vahetult pärast seda Stockholmi kunstimess.
02.01.2012
Ärkasin, tundes ennast oluliselt vähem haigena, võrreldes eelmise päevaga. Otsustasin ära teha rea väikseid, tüütuid, aga möödapääsematuid asju: saata viimase Globali välisesinejatele ära Polymeri kalendrid. Anda allkiri lepingule Sirbi toimetuses. Ajada asjad korda aruandega Kunstnike Liidus. Vaadata üle E soovitatud kingapood Sabo sadama lähedal.
Lisaks tuli välja, et on viimane võimalus kohtuda põgusalt kodumaal viibiva, kohe Pariisi tagasi lendava B-ga. Käisime koos F-hoones lõunal ja ühtlasi eelpoolmainitud kingapoes. Võtsime ise lumetormi tõttu takso. Tulemus: see kingapood oli tõesti suurepärane. B leidis 50 EUR eest kaks paari efektseid saapaid, mina 44 eest ühed, aga see-eest soojad talvesaapad. Umbes sellised, mida tükk aega tulutult otsinud olingi...
Õhtul kiirustasin kl 19 30-ks koju, vaatama skandaalset "Õhtusööki viiele", kus osalevad kurikuulsad kohalikud staarid, kelle hulka on paraku arvatud ka kunstnik B. Kavatsen sellest kõigest nüüd juba ammu plaanis olnud arvamusloo valmis kirjutada.