Päevikuformaat: 06.01. 2012

Kolmekuningapäev (ja ühtlasi päevikuformaadiga eksperimenteerimise lõpp -- aga see pole veel kindel).
Päeva dikteerib katkine tehnika. Juba öösel avastan oma tühja telefoni laadima pannes, et selle ekraanile on ilmunud vägagi kaunis, moodsat graafilist disaini meenutav õrnalt psühhedeelne kujund. Selle kujundi edastamine on nüüdsest selle telefoni ainus funktsioon.
Hommikul ei tule kohale Starmani kaabliparandaja -- küllap ta helistas ette ja mu telefon oli väljas.
Teel Elisa esindusse Viru keskuses avastan, et pangakaart jäi koju. Seisan pool tundi järjekorras ja teise sama palju veel Elisas, kusjuures meeleolu käib selle aja jooksul mitu korda üleval hoidmas ilma esihammasteta purjus vanem mees, kes väidab, et jättis oma telefoni sinna laadima, aga Elisa töötajad varastasid selle ära. Lubab vaheldumisi maha lüüa ja politsei kutsuda.
Käin Tallinna TV-st läbi, võtan ühe vajaliku numbri, sest uues telefonis seda pole, kuulen, et mu "Õhtusöök viiele"-artiklis mainitud Tipp ja Täpp EI TÖÖTA enam seal telekanalis ja teen aruande ja uued taotlused Kunstnike Liidus.
Lähen E poodi, et tema prantsuse veinikaupmehe kaudu maale toodud vahuveini osta. Venelastel on jõulud -- üle Vene tänava kõlavad kirikukellad ja kiriku ette on end juba sisse seadnud kerjused. Astun korra läbi, aga kuna kõik löövad risti ette ja jalutavad ühe ikooni eest teise juurde, tunnen end võõrkehana ning lahkun kiiresti, andes kerjustele mõnte. Soovivad: "Z prazdnikom!"
Õhtul on plaanis traditsioonilised pikkujoulut P ja P juures sadamapiirkonnas. Sõna otseses mõttes pikkujoulut, sest P ja P on soomlased. Meie tutvus algas 8 aastat tagasi, kui nende korterisse seinamaali ja vahetult pärast seda ühele Helsingi kesklinnabüroole fassaadimaali tegin. vastu ootusi ja lubadusi ei ole see, et see korter on läbi käinud nii Eesti kui Soome sisekujundusajakirjadest, mitte mingeid uusi lisatellimusi toonud.
Aga aegajalt suhtlemine P ja P, vanema kirjastajatest abielupaariga on jäänud.
Võtan kaasa kutses märgitud avec`i. Aga mina ega mu avec sisse ei pääse, kuna ilmselgelt on fonolukk rikki läinud. Telefoninumber jäi samuti vanasse telefoni, mereäärse kortermaja ümber vilistab lõikav tuul, niisiis lahkume.
Minu juurde, kus joome ära pikkujoulut`e jaoks ostetud vahuveini ja punase veini. Mul on tegelikult juba enne midagi tekkiva migreeni taolist -- terav peavalu ühe silma taga ning süda natuke paha. Mul on see umbes korra või kaks aastas seletamatul põhjusel ning läheb üle, kui kohe suurem kogus ibuprofeeni võtta -- muidu võib nõrgemal kujul kesta mitu päeva. Ma arvan, see on mingi migreeni õnneks nõrk vorm, mis allub käsimüügiravimitele. Ibuprofeeni saab apteegist kätte viimasel minutil enne sulgemist. Tegelikult on eriti punane vein ametlikult sellise häda puhul vastunäidustatud -- seega võtan ibuprofeeni enne veini-ja vahuveinijoomist kohe rohkem... Töötab.
Helistab T. "Ma ei saa praegu rääkida, ma vaatan "Õhtusööki viiele!" Seda ma koos avec`iga teengi. Artikkel sellest fenomenist ilmus täna Delfis ja õigupoolest võiks nüüd asjaga lõpetada.¤ Aga ma vaatan selle nädala viimase osa siiski ära...
Õhtu lõpeb ikkagi Konteineris.
Jään magama ahju ette tõmmatud diivanile ja ärkan kell neli kusagilt, vist Überblingenist kostva muusika peale. Jahe on. Lähen läbi öise Pelgulinna ja Balti jaama. Ilus on. Värske lumi on maha sadanud vahepeal ja linn on vaikne. Käekotis on silikoonipüss nagu elav etteheide -- ma pole ikka selle vormivõtmiseni jõudnud.
Noored Balti jaama ööpäev lahti oleva tsheburekikoha ees jauravad.
‎"Ma elan Kristjaniga samas toas, aga Kristjan ei ole neeger." -- "Kristjan paneb Jaanat!" -- "Kristjan paneb Jaanat jah, aga Jaana ei käi üldse ülikoolis!"
Mõtlen veel, et euro tulek on rahasse suhtumist kõvasti muutnud -- varem oli nii, et viiskümmend krooni paki apelsinimahla (mille pärast ma sinna üldse lähen) eest oleks palju tundunud, praegu on nii, et kolm eurot, vahet pole. Ühtlasi makstakse juhuotste eest rohkem ning on sagenenud ka hetked, kus näpud on täiesti põhjas. Usun, et see kõik on omavahel seotud...

¤ Eelmisel õhtul vaatasime J-ga ka saate ameerika analoogi, kus võistlesid kolm paari: ökofarmeritest abielupaar, teine selline suurlinnast, mõlemad tõsised kulinaariahuvilised ning omavahel korterit jagavad Ida-Euroopa päritolu tudengitüdrukud. Viimased valmistasid ka siin tüüpilist sünnipäevatoitu: kotlette, kartulisalatit ja poola ploomikooki, mis samuti tuttav välja nägi. Ameerika oludes eksootika töötas: tippkokast ning toidukriitikust koosnev zhürii hindas minu silmale tavalist sööklatoitu või supermarketi valmistoodete letist saadavat meenutavat õhtusääki üllatavalt kõrgelt. Isegi nii kõrgelt, et poleks horvaat ja poolatar lisaks külaliste purjujootmisele ka ise maani täis jäänud ja kotletid seest tooreks jätnud, oleksid nad olnud saate kindlad võitjad....