New York

Kohal. Minu neli kohvrit zhelatiinnaise plastikust kapsliga ei lainudki kaduma ja levitavat tugevat, keemilist ja imalmagusat lohna.
Teised laksid Manhattanile Tanupyhaparaadi vaatama, mina olen J korteris koos soomlanna J, M ja hiinlannast kunstimanageri V-ga, kes J-le kodumaalt appi Miami Art Fairi asju korraldama lendas.

On pilvine ja tapselt sama kylm voi soe kui Tallinnas, yks J vaikestest koertest on paar kuud tagasi auto alla jaanud ning asendunud natuke suurema mustaga. Selle karvane nagu minu nao kohal ajas mu tana varahommikul karjatusega yles. See on: mina karjatasin.
Motlen, et kirjutan paar kirja koju ning magan siis natuke. Olen liiga vasinud, et viia taide oma esialgne plaan, jalutuskaik Grace Space-i vastas olevasse Convaysse oma vorksukkade varu taiendama.
Tana ohtul siis tanupyhaohtusook siinsamas ja arvatavasti28. ohtul algab road trip Miamisse.

Betti Alver

Tartusse ei jõudnud,sest tegin plastikut.Tähistasin pärast viimase tüki viimase kihi valamist siinsamas. Ilus ja südamlik oli. Natuke sentimentaalne. Lõpus, kell kolm öösel vähemalt.

Skulptuurikriisid.Ja meditsiinilised

Eile hommikul alustasin,täna panen üles.

Mul on olnud äärmiselt dramaatiline nädal sellest ajast saadik, kui siia viimati kirjutasin.Skulptuurikriisid ja meditsiinilised. Miamisse kaasa võetava skulptuuri jaoks on ilmselgelt liiga vähe aega, lisaks oli mul tekkinud mõte lasta üle aastate teha igaks juhuks üks vereproov. Mul on mõnikord nimelt hirm, et ma pärin oma vanemate füüsilised haigused -- kahjuks ei ole selles komplektis mitte midagi psühhosomaatilist. Ma olen mõelnud, et ma pean mingites aspektides teisiti elama kui mu vanemad, sest ilmselgelt on mul 50: 50 nende geenid. Esialgu on see väljendunud üsnagi ebaregulaarses joogaharrastuses (mul on probleeme ükskõik mille tõeliselt järjepidevalt tegemises) ning ujumaskäimises, mis on viimasega võrreldes ikka väga regulaarne. Üks neist haigustest (üks vastikumaid ja ilmselgelt selle kohta liiga noores eas)mul eelmisel esmaspäeval diagnoositigi. Tund aega teadsin, et olen parandamatult, eluaegselt, süvenevalt ja ränki tüsistusi tekitavalt haige. Mind nõustati ja anti ravimeid ja öeldi, kui suures jamas ma olen, kuna mul pole haigekassakaarti. Siis tuli välja, et nende masin oli rikkis. Järgmised viis päeva olin surmkindel, et kui ka see karikas minust mööda läks, on mul kindlasti midagi muud. Nii lihtsalt see ju käiski -- astusid arsti kabinetist sisse, enda teada terve ja said viie minutiga teada, et oled väga, väga haige.


Ja nädala rekord: 14 tunni jooksul kaks korda silmakliiniku erakorralises vastuvõtus. Kõigepealt olid eile hommikul silmad paistes ja valusad ning öösel võeti klaasitolmu silmast välja. Viimast tegi piltilus noor vene meesarst.Hommikul oli sama kena noorem eesti naine. Lisaks võiksin mainida südamlikku registratuuri vanadaami --- mul oli hirm sinna teine kord tagasi minna, eriti kuna esimene kord seal silmades midagi ei leitud. Et äkki nad arvavad, et mul on lihtsalt igav või olen psühhopaat, kes otsib endal haigusi. Silmahaigusi. Lisaks sain teada, et hommikune jama oli suure tõenäosusega sellest, et soojapuhuriga kuumaks köetud ruumides plastikuaurudes viibisin.

Keskealine poliitikust ori

Ta jääb hiljaks. Tal on midagi autoga juhtunud. Tal on kaasas kollektsioon piitsu ja mustad sukad. Ja nõelad, desinfitseerimisvahend ja plaastrid. Algul koristab ta ilma nendeta, aga mõne aja pärast paneb jalga. Ta näeb sellisena suhteliselt tobe välja. Keskealine mees, kes mu kipsivalamisest residentuuriruumi jäänud laga kokku pühib, põrandat pühib ja tolmuimejat kasutab -- tehes seda silmatorkava pühendumise ja põhjalikkusega -- olles tulnud kindla teadmisega, et teenindab naisteseltskonda. "Kas su sõbrannad on ka S/M-is sees?", oli ta küsinud. Muidugi vastasin jaa. Tegelikult ei ole, loomulikult. Ei K, kes on tulnud pildistama seda, kuidas mees koristab ning mina tema rinnanibudesse nõelu ajan. Ta oli nimelt midagi karmimat soovinud ning minu esimesena väljapakutud ideega nõus. K sosistab mulle: "Ma olen teda kusagil näinud...". Mees märkab fotokaamerat K käes ja paneb endale kolmanda musta soki pähe. "Mind võidakse ära tunda". "Kas sa oled tuntud?", küsin. Mees noogutab. "Mulle tundub, et olen teda telekas näinud, " kommenteerib K, kui mees jälle eemal toimetab. "Ta jätab sellise inimese mulje, kes seal hindadest räägib..."
Ülejäänud naised on kaks Peterburi venelannat, sealsed kunstnikud ja luuletajad. Siin peatumas. Kirjanduslik kohtumine, näitus. Vanem punase poisipeaga naine ütleb, et tema sellist meest kardab -- ta kardab paljaid mehi. Noorem punase poisipeaga naine seevastu ütleb, et temal on ilus vaadata, kuidas paljas mees töötab. Kaks täiesti erinevat vaatenurka ühele ja samale asjale. Arutame K-ga, et see, kui korralikult ta koristamist võtab, näitab sihikindlust ja et küllap inimesed, kes on otsustanud elus kuhugi jõuda, ongi need, kes oma ülesandeid 100% täidavad.
Mees tassib mu gigantse kipsnaise rümba üles teisele korrusele, peseb ka seal põranda puhtaks ning toob mulle, venelannadele ja pildistavale K-le teed. Ma piitsutan teda natuke, mille peale ta ütleb üsnagi vaoshoitult: "Ai! Valus, mu käskijanna! Uhh!Uhh!" ning kurdab hetk hiljem, et jälgi ei tohi ihule jääda -- ta naine tuleb nimelt paari päeva pärast koju. Seal Eesti teises otsas, kust ta minu juurde sõitis. Nõelad lähevad nibudest üllatavalt kergesti läbi, vaja on ainult kergelt suruda ("Uhh!"). Nende eemaldamisel voolab verd ja läheb vaja plaastreid.
Tuleb ka kolmas, Amsterdamis elav sõbranna ning noorem venelanna jääb ärajoodud viinast täis.
Mees viib minu ja K oma autoga koju. Ta tunnistab, et ootas midagi enamat. Otse välja öeldult -- grupiseksi.Tema ei ütle seda nii otse, aga vihjab, et ootas kogu aja, et "millal siis asjaks läheb". "Sa ütlesid, et su sõbrannad on kõik selles maailmas sees..." Mul on saadud teenuses pisut pettunud klient, kes pole tegelikult muidugi klient, sest keegi ei maksa kellelegi mitte midagi. On üks mitte päris aus vahetuskaup. Mina sain puhastus- ja majaorjateenust ja eksootilise värvinguga tüdrukuteõhtu, tema sai võimaluse innukalt mu käske täita oma sukkades ja rinnanibusid läbistavate nõeltega, oodates, et kohe läheb orgiaks koos vabameelsete sadomasonaistega.
"See mees on täielik pervert!", helistab mulle veel samal õhtul K. "Ma kartsin teda ja tahtsin ööseks sinu juurde jääda." Mis on perverssus? Kas see, et omamoodi petta saanud keskealine sadomasokalduvustega pereisa Lõuna-Eestist proovis ühe tema teada vabameelse naisega veel kord õnne. Ta tahtis K juurde kohvi jooma minna. See oli tema arvatavasti veel kõige vähem perversne soov. Vaeseke.

Kontrastne elu

Üleüleeile oli Global Container; üleeile oli paha olla, aga ma sain teada, et olen etableerunud kui kirjutaja (see teadmine mõjus äärmiselt tervendavalt) ning võtsin muljetavaldava kehaga naiselt vormi; eile valasin sellest positiivi (tulemus tekitas minus eufooriat); täna lähen kõigepealt oma sõbra riigikogulasest onu naise juubelile linna lähedal maal ning õhtul tuleb kogu seda kipsilaga ära koristama Eesti teises otsas resideeruv tähtis keskealine mees, kes tahab kogeda midagi valulist, ootamatut ja alandavat. Ma lubasin kutsuda oma sõbrannad vaatama seda spektaaklit (dresscode: pidulik!) ja lubasin tal paar nõela rinnanibudest läbi ajada.

Global Container IX

KUNSTIKONTEINER ESITLEB:



KIRJANDUSLIKE KOHTUMISTE SEERIA „ÜKS HULLEM KUI TEINE”

Vene dissidentliku luule eri :

Irina Dudina, Vladimir Bauer, Nika, Natasha Romanova

12. novembril 2009. Algusega kell 18:00

+

GLOBAL CONTAINER IX

12. novembril 2009. Algusega kell 20:00

Kultuuritehases Polymer, Madara 22/Ülase 16



Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.

Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.

Järjekorras üheksandal Global Containeril astuvad üles:



Irina Dudina (Venemaa)

Näitus



Teresa Lane (Austraalia)

„Brickmen and Figurative Freakouts ”

Näitus



Toomas Verrev (Eesti)

Mängufilmi „Ebalus” esilinastus



Katja Trojepolskaja (Venemaa)

Videopoeesia



Rebecca DeLange (Austraalia)

Installatsioon



Adam Gooderham (Austraalia)

Sound



Elijah Värttö (Austraalia)

Noise



Aaaaalsti Records - Mullets n' Bullets (Soome)

I love the 80`s

DJ-night



Karo Szmit (Austria)

“Remember me”

Interaktiivne netikunst



Ernest Truely (USA/Eesti)
Kristina Paabus (USA/Eesti)
Monika Mailinauskaite (Leedu)

"Read Me Like a Freakin' Book"

Performance



Sandra Jõgeva (Eesti)

Uue mööblikollektsiooni pilot





Global Containerit toetavad :

Eesti Kultuurikapital

Eesti Kultuuriministeerium









ART CONTAINER PRESENTS:



LITERATURE NIGHT IN THE SERIES „ONE WORSE THAN ANOTHER”

Russian contemporary dissident poetry : Irina Dudina, Vladimir Bauer, Nika, Natasha Romanova

Thursday, November 12 2009

Starting from 6 PM

+

GLOBAL CONTAINER IX

Thursday, November 12 2009

Starting from 8 PM

At Culture Factory Polymer

Ülase 16/Madara 22, Tallinn, Estonia

Global Container is a series of events,

that crosses the borders of good taste.

Performance art+ sound + dance + cinema+ fine arts + meeting place

Participants of the nineth Global Container:

Irina Dudina (Russia)

" Political Carpets"

Exhibition



Teresa Lane (Australia)

„Brickmen and Figurative Freakouts ”

Exhibition



Toomas Verrev (Estonia)

"Ebalus"

Movie premiere



Katja Trojepolskaja (Russia)

Video poetry


Rebecca DeLange (Australia)

Installation



Adam Gooderham (Australia)

Sound



Elijah Värttö (Australia)

Noise



Aaaaalsti Records - Mullets n' Bullets (Finland)

"I love the 80`s"

DJ-night

Karo Szmit (Austria)

“Remember me”

Interactive internet art

Ernest Truely (USA/Estonia)

Kristina Paabus (USA/Estonia)

Monika Mailinauskaite (Lithuania)

"Read Me Like a Freakin' Book"

Performance action between text and the body.



Sandra Jõgeva (Estonia)

Furniture

Global Container is sponsored by:

Estonian Endowment of Culture

Estonian Ministry of Culture

Austria artikkel

Kaks kuud tagasi Sirbi jaoks kirjutatud, tundub, et seal seisma jäänud. Käsikirjad ei põle.

„Kas sina oled kunagi lennujaama skvottinud?“



„Kriitilised ruumid – kunst laenatud majades“

Kunstnike endi poolt juhitavate institutsioonide –(külalis)ateljeede ja galeriide-- sümpoosium Austrias, Grazis 4. -6. septembril



Sümpoosiumi, mille eesmärgiks oli sarnase, aga samas väga erineva ajalise pikkusega kogemusega inimeste kokkutoomine, korraldas Grazi kunstnike poolt veetav ateljeede ja galeriide kompleks Shaumbad. Kõigest aasta tegutsenud institutsioon, mille peaorganisaator on Grazis elav, rahvusvaheliselt tegutsev kunstnik Eva Ursprung. Üüritakse välja ateljeesid, peetakse mitut, seni hooti tegutsevat galeriipinda ning korraldatakse erinevaid, mitmeid kultuurivaldkondi ühendavaid üritusi. Ilmselgelt oli üheks sümpoosiumi korraldamise põhjuseks ka soov saada head nõu selliste, rohujuuretasandi kodanikualgatuse korras alustanud ning mõnel juhul juba aastakümneid tegutsenud institutsioone juhtivate inimeste käest. Samuti platvormi loomine kontaktide tekkeks ning omavahelise koostöö soodustamine.

Sümpoosiumil ettekannetega esinenud olid pärit Kesk- ja Ida-Euroopast: Juan Widmer esindas Rote Fabriki Zürichis, Gotlind Timmermans Domagk Ateliers`i Münchenis, Daniel Schörnig Spinnerei`d Münchenis, David Mataro ja Dajana Menenget Nave J(ota)t Barcelonas, Eric Duivenvoorden Urban Resorti Amsterdamis, Borut Savski ühendust Cirkulacija, mis tegutseb ROG`is Ljubljanas ning allakirjutanu Kunstikonteinerit Kultuuritehases Polymer Tallinnas. Natuke teise, kuigi lähedase eluala esindaja oli Alena Boika Prahast – muljetavaldava haardega, algselt tshehhi- ja vähesel määral ingliskeelsena alustanud kunstiajakirja Umelec peatoimetaja. Väljaanne ilmub praeguseks eraldi veel hispaania, saksa, inglise, hispaania ning hiina (!) keeles ja hiljuti alustas selle eraldi toimetus Londonis. Muude sümpoosiumile kutsututega ühendab Umeleci toimetust ka veel fakt, et nemadki asuvad endises, põhimõtteliselt lammutamisele määratud tööstushoones, kust võib maja omanikust kinnisvarabüroo nad minimaalse etteteatamisajaga välja tõsta. Selline sügav ebakindlus oma tegutsemiskoha säilimise suhtes tundus olevat universaalne probleem, ometi alustas ka nüüdseks üle kolmekümne aasta tegutsenud Rote Fabrik Zürichis lammutamisele määratud endises siiditehases täpselt samasuguses ajutisuse atmosfääris.

Kas investeerida ruumidesse, milles asutakse ja tegutsetakse – nii vaimselt kui füüsiliselt? Kas koht on oluline? Kas inimesed on olulised? Kuidas säilitada baasdemokraatia? Kuidas vältida sügavamate inimestevaheliste hierarhiate tekkimist? Ja lõpuks, juhul kui su organisatsiooni eluiga osutub üle ootuste pikaks – kas institutsionaliseeruda, surra või alternatiivsena uuesti alustada? Kuidas „deatraktiveerida“ teatud, halvamainelisteks kujunenud piirkonnad linnas? Tihti on need endised tööstuspiirkonnad, kuhu kunstnike ateljeed ning nende poolt peeatavad galeriid tekivad. Need olid küsimused, mis läbi sümpoosiumi esile kerkisid. Erinevate isetekkeliste institutsioonide reaalsed vastused neile küsimustele, nagu arvatagi võib, olid äärmiselt erinevad. Nave J(ota) Barcelona endises tööstusrajoonis Poblenou pidas vastu kaheksa aastat, Rote Fabrik Zürichis, nagu juba mainitud, on tegutsenud üle kolmekümne aasta, olles praeguseks mõjuvõimas, osaliselt riiklikult finatseeritud institutsioon. Rote Fabrik, millel on isegi oma keerulise struktuuriga valitsusorgan, hõlmab juba ammu mitte enam ainult kunstnike ateljeesid, vaid ka galeriisid, kontserdisaale, külaliskunstnike programmi ning restorani, millest ainuüksi viimane annab tööd viiekümnele inimesele. Samamoodi on olulisimaks kunstieksponeerimis- ja kunstivahenduskohaks Leipzigis kujunenud Spinnerei, kus asuvad üle saja professionaalse kunstniku ateljeed ning üksteist galeriid.

Läänes on tihti omavahel seotud alternatiivsed organisatsioonid ning skvottimine, kuigi kõigi eelpoolmainitud institutsioonid üürivad täpselt nagu Kultuuritehas Polymergi mõnelt kinnisvarafirmalt vana, „mahakantud“ tehase-või büroohoonet. Amsterdami skvottijate liikumise Urban Resort liikmed nõustavad kohalikku linnavalitsust nüüdseks seaduslikuks muutunud skvottimise juures --- nimelt on Amsterdamis ilmselgelt liiga palju uusi, tühjana seisvaid büroohooneid ning nende alternatiivseteks kultuurikeskusteks muutmine linna ametlik poliitika. Eric Duivenvoorden tõi välja Amsterdami linnavalitsuse kriteeriumid nn vabaruumile: odav, kollektiivne, Do it youself, isemajandav ning avatud naabruskonnale. Ühtlasi on seal eraalgatuslikus korras tekkinud vastuliikumine skvottimisele – nn antisquat, inimesed, kes on nõus muidu tühjana seisvatesse hoonetesse elama asuma, et takistada „päris“ skvottijaid – hoonesse, kus keegi juba elab, on nimelt seadusevastane sisse tungida. Iroonilisel kombel on antikvottijatel skvottijatest oluliselt vähem õiguseid.

Saksa kirjanik ja kuraator Jochen Decker aga tutvustas uusimat kodanikualgatust Berliinis – hiljuti suletud väiksema lennujaama Tempelhofi skvottimist ning selle hiigelruumide uusimaks kultuurikeskuseks muutmist. Ürituse slogan „Kas sina oled kunagi lennujaama skvottinud?“ koos selle alguskuupäevaga „20.06. 2009“ ütleb enda eest kõik. „Berliin on pankrotis järgmiseks kahekümneks aastaks. Majanduslangus kestab veel sada aastat. Läheme vooluga kaasa! Läheme koos linnapoeetidega!“, lõpetas Jochen Decker oma ettekande.

Üritust korraldav Grazi Shaumbad ise aga oli näiteks nutika „kultuurilise taaskasutamise kohta“ – nimelt on Eva Ursprung saavutanud järgmise kokkuleppe kohaliku kunstnihoonega. Shaumbad saab endale valida juba toimunud ja mahavõetud näitustest ülejäänud materjalidest seda, mis neile vajalik tundub. Endine seitsmekümnendatest aastatest pärit, madalate lagedega büroohoone oli tunduvalt originaalsemaks muudetud, kattes terved seinad kunstihoonest pärit hiiglaslike peeglitega. Paindlikkus, võime eksperimenteerida ning ümbritsevast keskkonnast ja inimestest parim välja tuua, järjepidevus ja oskus hirmu ebakindla tuleviku ees ignoreerida tunduvadki omadustena, mille läbi on võimalik iseseisvaid institutsioone tegevuses hoida. Mõneaastalistest ekperimentidest mitmeid kümnendeid kestvate, järjest püsivamaks ning suuremaks muutuvate projektideni.

Omadega läbi

Kui sul on meditsiinifoobia, on arsti juures käik omaette katsumus. Ma olen seda vältinud nii palju kui võimalik, tuues ettekäändeks muu hulgas puuduva haigekassakaardi. See on tegelikult üsna nõrk põhjendus. Kolm talve tagasi oli mul vist kerge kopsupõletik --aga ma ei läinud ikkagi. Võtsin mingi aja illegaalselt saadud vene nõrku põletikuvastaseid ravimeid. Haigus läks järjest hullemaks ja kestis kokku üle kuu aja. Ma tegin kõike, nagu ma polekski süvenevalt haige. Lõpuks helistasin perearstiinfoliinile, kus sain sõimata ("Mul on kodus veel karp selliseid-ja selliseid antibiootikume, kas ma võiksin neid nüüd võtma hakata?" -- "Ma ei ütle sulle põhimõtteliselt mitte midagi! Homme lähed arsti juurde!" -- "Aga mul ei ole haigekassakaarti.." --- "Kas ei ole paarisadat krooni visiiditasu!?" ) Anonüümne perearst telefonis hirmutas anonüümset mind põhjalikult, olin ma ju sümptomeid kirjeldanud -- pidev palavik ja köha, nõrkus, higistamine, raginad kopsus -- isegi mina teadsin, et see on vähemalt korralik bronhiit. Kujutasin ette, mida veel reaalne arst võiks öelda, olles minuga samas ruumis. Ma lubasin telefoniarstile, et lähen ülejärgmisel päeval, esmaspäeval kindlasti tasulisse vastuvõttu ja lasen röntgeni teha. Aga enne ostsin ma apteegist kopsuhädade vastu mõeldud homöopaatilisi terakesi, mille puhul pole mitte väiksematki loogilist põhjust arvata, et need midagi ravida võiksid. Ometi oli mu kopsude seisukord järgmiseks päevaks oluliselt parem ja mingil müstilisel põhjusel terveks ma sain. Ilma erakliinikusse või perearsti juurde minemata.
Täna pidin seda muul põhjusel uuesti tegema. See võttis uskumatul kombel energiat ning tekitas pärast tunde, nagu oleksin väga vaiksel moel närvivapustuse üle elanud. Öösel magasin äärmiselt halvasti ja vähe ning kogu päeva ei suutnud ma mitte midagi teha. Enne kella kahte (visiidiaeg) ootusärevusest ning halvatuselaadsest hirmust, pärast totaalsest pingelangusest. Kui mulle analüüsitulemused kätte anti, mis midagi ei näidanud, oleksin ma peaaegu nutma hakanud.Sain viimasel hetkel pidama. Ma olin selle probleemiga, mis on tegelikult krooniline, arste vältinud viis või kuus aastat. Millele eelnes mitu ringi, aastaid kõiksugu spetsialiste ja uuringuid, et mul ei peaks seda jama olema, aga näe, ometi on....
Ühesõnaga -- mul on üsnagi totaalne meditsiinifoobia... Erakliiniku külastamine aitab väga natuke, näed vähem haigeid inimesi, pole tigedaid registratuuri-ja garderoobimutte ja arstid on sõbralikumad...

Update -- vahepealsed orjad

4. oktoobril käis noormees, kes minuga kunagise kuulutuse asjus ühendust võttis, ühisateljee põranda lohakalt puhtaks pesi ja leidis siis, et see pole ikka tema jaoks. Tal oli mõningaid kogemusi oma ekstüdrukuga ja ta oli kergelt endast väljas faktist, et alumisel korrusel maalinud K uksest sisse astus.

10. oktroobril käis üsna mittemidagiütlev keskealine mees. Minu kodus. Külas olid U, ajalehe toimetaja ning A. Mees tõi kaasa kimbu lilli ning hispaania vahuveini, mida ta korralikult avada ei osanud (ta püüdis väljatulevat vahtu suuga -- kohutav!), pani kuidagiviisi kokku minu poolt nädalaid varem ostetud riiete stange ja korjas ning riputas sinna rõivaid. Asjandus kukkus pärast ta lahkumist kokku ning samuti tundus ta olevat kogemata ära visanud mu äsjaostetud kleidi, mis oli veel poe kilekotis. Lisaks üritas tegelane ära minna, kui kõik ülesanded veel täidetud polnud.

Üleeile, 2. novembril külastas mind mu kodus eelmisel Global Containeri (27. august) aktsioonis osalenud pikk tõmmu noormees (ta oli neist kolmest, kes seal olid, ilmselgelt kõige ilusam ja paljud naised tundsid huvi, kes see on...). Ta ütles juba siis, et tahab naisteseltskondi teenindada. Kutsusin K külla. Ori koristas ja meie lobisesime. Eile helistas ta jälle ja tahtis tagasi tulla.

Täna ja eile helistas keskealine mees, kes on mu telefonis nime all "Ori Võrumaalt". Ta on seal vallavanem või midagi taolist. Tahab laupäeval tulla. Mõtlen selle üle.

Ashram

Jah, ma olin vahepeal neli päeva jooga-, meditatsiooni- ja hingamisharjutuste kursusel Kesk-Eestis ning tegelesin eelpoolnimetatutega hommikul kella seitsmest õhtul kella kümneni. Ja oli kolm päeva koos teistega täiesti vait, kellelegagi isegi pilguga kontaktis olemata. Või midagi lugemata või kirjutamata. Õpetaja oli lüheldane keskealine Londoni hindu nagu äärelinna Buddha ja ma sain aimu, kuidas Indias, hinduistlikes gurukesksetes ashramites inimesi õpetatakse. Mis oli ... õpetlik ning mingil tasandil kahtlemata inspireeriv. Kuidagimoodi kedagi õpetatades kasutatav. Ja kõik see kokku mõjus loomulikult hästi. Pärast tagasitulekut ei leidnud endas jõudu kohe maailma tagasi tulla, vaid ma lugesin läbi kaks nüüdisaegset raamatut India ashramite ja pühameeste juures eneseotsimise kohta (eesti autor ning rahvusvaheline bestseller), klassiku novellikogu kahes köites (mitte 100%) ja kaasaegse itaallase stiilse lapsepõlve-horrori. Ja tundsin äkki, et iisraeli kuraatori näituse avamisele minematajätmine oleks räigelt ebaviisakas ja hoolimatu. Sest ma olen temaga kunagi samal siinsel näitusel osalenud ja samuti suvisel feministlikul workshopil. Meil oli millegipärast hea kontakt ja ta suhtus minusse algusest peale südamlikult, peaaegu emalikult. Selle impulsi ajel läksin Kunstihoone avamisele, milletaolistele üritustele ma pole ammu jõudnud. Viimati oli seal oma näituse avamisel märtsis. Nüüd siis jälle -- üllatavalt vähe inimesi ja "afterparty" iisraeli kunstitegelastega. Viimase aja sotsiaalselt tagasitõmbunud elule, mis ka kahtlemata kohe otsa lõpeb, meeldiv vaheldus.