Teisipäev, august 18, 2009

Või siiski

Kuna R on igasuguste skulptuuritehnikate õpetamisel ilmselgelt perfektsionist, olen ma kipsist suurelt naiselt silikoonvormi võtmist järjest edasi lükanud. Eile näiteks hakkasin lugema K-lt laenatud Marianne Faithulli autobiograafiat lugema, ilma erilise usuta, et midagi sellest ajastust kirjutatut võiks mulle enam huvi pakkuda. Teisiti läks. Tal on ilmselgelt olnud huvitav elu -- ja oskus seda vägagi köitvalt kirja panna. Terav silm oma kaaskodanike suhtes ja üsna kohutav maitse meeste osas. Petvad rockstaarid on nende hulgast parimad -- sest ülejäänud tüüpide galerii moodustavad luuserboheemlased, narkomaanid, diilerid ja muud väiksemad kurjategijad ning üks enesetapuga lõpetanud skisofreenik. Eilne päev läks niisiis selle raamatu alla.
Täna tõusin vara üles, et olla valmis eeldatavalt kaheksa või rohkem tundi tegema silikoonipüstoliga ühte ja sama liigutust. Ma koostasin endale isegi soundtracki, valides välja kümmekond plaati rutiini leevendava muusikaga. Koraan -- rahustav. Ramones -- lõbustav. Elvis -- liigutav. Sinatra -- hariv (ikkagi väga oluline tegelane popmuusika ajaloos, kellelt ma tean kõigest paari laulu.)
Ja siis tekkis error. Ma ei saanud absoluutselt aru, kas ma olin kuju katnud liiga ohtra nõudepesuvahendiga või mitte. Ja ka sellest mitte, kas ma peaksin tal taheneda laskma ja kas siis pealepandud silikoon tuleb ikka pärast kipsi küljest lahti või mitte. R-l oli telefon väljas, küll aga vastas J, teine tuttav skulptor. J pole kindlasti mitte tehniline perfektsionist ning tema suhtumine oli just see, mida vaja. Tema paneb esimese kihina tavaliselt sentimeetri või rohkem silikooni ja seda, et see kipsi küljest ära ei tuleks, pole temal küll kunagi juhtunud. Seevastu nõudepesuvahendi kasutamisest määrdeainena ei teadnud J midagi. Otsustasin ehitada kiriku keset küla ehk siis miksida omavahel R ja J õpetusi. Lootes et need lähevad kokku umbes sama hästi kui katoliiklus ja voodoo*. Ehk siis -- panin silikooni esimese kihina rohkem kui R soovitas, aga tunduvalt vähem kui J ütles. Ma ei olnud nii korralik, kui R õigeks peab. Aga igaks juhuks tegin esialgu "proovitüki", kattes silikooniga ainult ühe jalalaba. Homme õhtul näeb, kuidas see kõik koos toimib.
Vahepeal on siia ilmunud kaks uut ameeriklast ning üks leedulanna.

* Selle segu nimi on Santerias. Ma olen ise näinud ühe Brooklyni latiinopoe nurgas põrandal valget lina, millel on kaks surnud kana. Must ja valge, mõlemad ilma peata. Lisaks verine nuga ning must küünal. Mida sellega taotleti ja kas see ka tulemusi andis -- ei tea. Mina igal juhul tegin, et sealt ruumist kähku minema sain. Ja paar päeva hiljem oli ühes sama tänava nurgapoes tulekahju. Pärast mida omakorda ostsin sealtsamast tänavalt raamatumüüja käest voodooõpiku. Kõige muljetavaldavam nõiakunsti trikk oli rituaal, mida läbi viia, et sundida ära kolima endale vastumeelset naabrit. Selleks tuli viiel järjestikusel päeval täpselt päikesetõusu ajal vastu tema välisust urineerida. Sest viis on aafrika mütoloogias püha arv.

Kommentaare ei ole: