Niina:
Kui eilne sigavarajane võttepäev algas minu andestamatu veaga, mille tulemusel Läti popstaar seisis hotelli ees pool tundi ja ootas külmas ja tormis autot, mis ta grimmi viiks (mitte, et Läti popstaaril sellest midagi olnud oleks, sest tegu on vägagi normaalse inimesega - aga mida toredam inimene, seda vähem tahaks teda kottida, eks), jätkus pideva genekaautos istumise ja graafikute ümbertegemisega, kunstnikegrupilt muutuste pärast sõimatasaamise ja muu sellisega, siis tänane ohtrate lokatsioonivahetustega päev sujus päris kenasti. Seda hoolimata esimeses võttekohas (kus pidi võetama kõigest üks üldplaan) juba suurest graafikust mahajäämisest. Lühidalt, mul õnnestus selles filmis juba teist korda massi mängida ja enne võtet ka rohkem kui "mõlemad tunnid" magada. Mistõttu suhtusin mina inimestesse ja inimesed minusse HÄSTI. Mis on HÄSTI. Mulle meeldib see omandatud võime endast emotsioonid välja lülitada ja lihtsalt suhelda, funktsioneerida, ülesannet täita. Asjadesse rahuga suhtuda. Sest asjade pärast, mida muuta ei saa, ei maksa muretseda ja asjade pärast, mida muuta saab, ei maksa samuti muretseda, sest siis tuleb neid muuta. Eriti läheb seda teadmist vaja mul homme, kui platsile tagasi saabub Vene staarinna, kes ootab, et tema võttegraafik oleks muudetud oluliselt mugavamaks. Tegelikkuses näeb tema muudetud graafik välja üsna täpselt sama, selle erinevusega, et kaks päeva, mis enne olid tal tühjad, on nüüd graafikus halliks ehk tööpäevaks märgitud. Sest kui inimestele ei meeldi vabad päevad hullumeelses võtteperioodis (ja kak duura sižuu sdjes!), siis tuleb need tööpäevadeks teha. See kõik on aga väga väike osa režissööri teise assistendi tööst. Täispikk mängufilm on nagu lühifilm korrutatuna vähemalt sajakolmekümnega. Ja siis vaatad neid inimesi, kes tulevad platsile tööle kellaajal, mille sina oled neile välja arvutanud, et see tohutu inertsiga masin liiguks vigadeta... Või vähemalt püüdnud seda teha. Ja siis vaatad neid filme, mille lõpus on nö "sassiläinud kaadrid" - ja kõigil on naljakas, ja ainult režissööri esimene ja teine assistent, lokatsioon ja veel keegi teavad, KUI roppu tööd sassiläinud, ärajäänud, juurdetulnud, improviseeritud või kurat teab mis kaadrid tähendavad. Siiski mulle meeldib selline kontsentreeritus. Versus igapäevane natuke-töö. Versus igapäevane nou-töö-vatsouever. Kuu aega ju võib.