Täna loengus: Tauno Kangro.
Vahepeal Tartus: NELK, kohalikud näitused, dokkfilmiõhtu noorte anarhistide juures, külaskäik ning boonusena kirjutasin seal Delfisse artikli; kummipaadiga Emajõel.
teisipäev, aprill 12, 2011
Artikkel Delfis Veerpalust
Sandra Jõgeva: Andrus Veerpalu asenduselu (98)
www.DELFI.ee
12. aprill 2011 04:00
Sandra Jõgeva: Andrus Veerpalu asenduselu
Foto: Erakogu
Juba kolmandiku jagu kulunud 2011. aasta senine suurim meediafenomen Eestis on kahtlemata positiivse dopinguproovi andnud, nüüdseks juba endine tippsportlane Andrus Veerpalu.
Loomulikult on see juhtum vallutanud paaril viimasel päeval kõigi kohalike ja üleriigiliste lehtede esi- ja siselehed. On tõesti raske kujutleda samavõrra furoori tekitada võivat sündmust. Maavärin Eestis? Midagi taolist, mis juhtus aasta tagasi Poolas presidendi ja selle kaaskonnaga?
Igal juhul peaks see olema midagi tõeliselt ootamatut ning ehedalt traagilist, millel oleks mõju paljude inimeste eludele ja tõeliselt lai kõlapind. Dopingukahtlustusega sportlane ei tohiks selleks esmapilgul kvalifitseeruda – kui kahtlustused tõeks osutuvad, pole ta ju midagi enamat ebaprofessionaalsest meelelahutajast, kes on räigelt rikkunud oma eriala eetikakoodeksit.
Sel juhul peaks teda vihkama, aga mitte armastama. On ju ta petnud nii paljude temasse vaimselt ning rahaliselt investeerinud inimeste lootusi, valmistanud neile südamevalu ja häbistanud kaudselt rahvusvahelise üldsuse ees ka oma kodumaa teisi sportlasi.
On laialt levinud arvamus, et tippspordis tänapäeval ilma dopinguta ei saa. Ka sel juhul on Veerpalu vahelejäämine äärmiselt sündsusetu - maksumaksja ja sponsorid maksavad ju kogu selle keemilaboratooriumi ning kasvuhormoonid kinni.
Tuttav programmeerija rääkis, kuidas nende firma tehtud võimalus lisada Facebookis oma profiilipildile pisike Veerpalu portree ning loosung „Me usume Andrus!“ (jah, see lause oli grammatiliselt vigane -- kiiruga tehtud) levis sellise kiirusega, et Facebook liigitas asja spämmiks.
Samas sotsiaalvõrgustikus on leheküljega “Usume Andrus Veerpalu” liitunud üle 68 000 toetaja.
Facebookis tehtud üleskutsega “Andrus Veerpalu toetuseks inimkett/kogunemine” on sotsiaalvõrgustikus seni liitunud üle tuhande inimese. Veerpalu nimel plaaniti pühapäeval inimkogunemisi üle kogu Eesti. Üks selline Tallinnas Vabaduse väljakul ka toimus osalejateks mitukümmend peamiselt vanemaealist inimest. Mis on omamoodi arusaadav – on ju pensionärid Eestis niivõrd vaene inimgrupp, et palju muud kui telekavaatamist ning värskes õhus viibimist nad endale meelelahutuseks lubada ei saa.
Samas pole meil peale pronksiöö praktiliselt mingeid rahvarahutusi, avalikke stiihilisi meeleavaldusi või muid tänavaaktsioone toimunud. Inimesed ei lähe tänavale, kui nad saavad oma töö eest liiga väikest palka või kannatavad tööpuuduse käes; kui hinnad tõusevad; kui neil puuduvad sotsiaalsed garantiid; kui nad kaotavad oma kodud pankadele; kui vastavalt statistikale ei saa kaks kolmandikku Eestimaa elanikest endale mitte kunagi lubada hambaravi. Pensionärid ei tule tänavale, kui nad ei jaksa oma südamerohtusid välja osta (ravimite hinna juures on omaosalus Eestis Euroopa suurim ), küll aga siis, kui Andrus Veerpalu dopinguproov positiivseks osutub.
Paljud ühiskonnateoreetikud väidavad, et ühiskonna eliidile on sport ja muu lihtne meelelahutus äärmiselt kasulik - kui inimesed haarab kaasa näiteks tähtis küsimus, kes teistest sajandiksekundi võrra kiiremini suusatab, ei tegele nad teiste, olulisemate asjadega. Siis on nad manipuleeritavad, ärakasutatavad ega nõua oma õigusi taga. Mõnes mõttes delegeeritakse oma elu elamine Andrus Veerpalule ja teistele spordikangelastele. Teiste meediastaaride kombel elab ta lihtsurelike eest nende unemaid ja õudusunenägusid läbi.
On olemas ka teooria, et tippspordi põhiline mõte on hoida vaeseid noori tänavale sattumast; alkoholi, narkootikumide ja kuritegevuse juurest eemal. Ja et nad suusatada või jalgpalli viitsiksid mängida, peavad neil olema eeskujud.
Maailm, kus kõik on selle sama sajandiksekundi võrra mõõdetav, tekitab aga võltsturvatunnet. Sest niinimetatud päris elus, kus näiteks ühele töökohale kandideerib kümneid inimesi, ei ole nii, et objektiivselt mõõdetavalt parim võidab. Tippspordi fanaatiline jälgimine on elu aseaine ning ideaalmaailma petlik mudel, mis juhib inimeste tähelepanu kõrvale sellelt, mida nad võiksid oma elu paremaks muutmise nimel teha.
Tegeliku ühiskonnas aset leidva ebaõigluse asemel suunatakse oma õiglustunne aga labori suunas, mis meie rahvuskangelase uriinist keelatud aineid leidis. Tegelikult on see mõttetu võitlus ning asendustegevus väga kurb.
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
www.DELFI.ee
12. aprill 2011 04:00
Sandra Jõgeva: Andrus Veerpalu asenduselu
Foto: Erakogu
Juba kolmandiku jagu kulunud 2011. aasta senine suurim meediafenomen Eestis on kahtlemata positiivse dopinguproovi andnud, nüüdseks juba endine tippsportlane Andrus Veerpalu.
Loomulikult on see juhtum vallutanud paaril viimasel päeval kõigi kohalike ja üleriigiliste lehtede esi- ja siselehed. On tõesti raske kujutleda samavõrra furoori tekitada võivat sündmust. Maavärin Eestis? Midagi taolist, mis juhtus aasta tagasi Poolas presidendi ja selle kaaskonnaga?
Igal juhul peaks see olema midagi tõeliselt ootamatut ning ehedalt traagilist, millel oleks mõju paljude inimeste eludele ja tõeliselt lai kõlapind. Dopingukahtlustusega sportlane ei tohiks selleks esmapilgul kvalifitseeruda – kui kahtlustused tõeks osutuvad, pole ta ju midagi enamat ebaprofessionaalsest meelelahutajast, kes on räigelt rikkunud oma eriala eetikakoodeksit.
Sel juhul peaks teda vihkama, aga mitte armastama. On ju ta petnud nii paljude temasse vaimselt ning rahaliselt investeerinud inimeste lootusi, valmistanud neile südamevalu ja häbistanud kaudselt rahvusvahelise üldsuse ees ka oma kodumaa teisi sportlasi.
On laialt levinud arvamus, et tippspordis tänapäeval ilma dopinguta ei saa. Ka sel juhul on Veerpalu vahelejäämine äärmiselt sündsusetu - maksumaksja ja sponsorid maksavad ju kogu selle keemilaboratooriumi ning kasvuhormoonid kinni.
Tuttav programmeerija rääkis, kuidas nende firma tehtud võimalus lisada Facebookis oma profiilipildile pisike Veerpalu portree ning loosung „Me usume Andrus!“ (jah, see lause oli grammatiliselt vigane -- kiiruga tehtud) levis sellise kiirusega, et Facebook liigitas asja spämmiks.
Samas sotsiaalvõrgustikus on leheküljega “Usume Andrus Veerpalu” liitunud üle 68 000 toetaja.
Facebookis tehtud üleskutsega “Andrus Veerpalu toetuseks inimkett/kogunemine” on sotsiaalvõrgustikus seni liitunud üle tuhande inimese. Veerpalu nimel plaaniti pühapäeval inimkogunemisi üle kogu Eesti. Üks selline Tallinnas Vabaduse väljakul ka toimus osalejateks mitukümmend peamiselt vanemaealist inimest. Mis on omamoodi arusaadav – on ju pensionärid Eestis niivõrd vaene inimgrupp, et palju muud kui telekavaatamist ning värskes õhus viibimist nad endale meelelahutuseks lubada ei saa.
Samas pole meil peale pronksiöö praktiliselt mingeid rahvarahutusi, avalikke stiihilisi meeleavaldusi või muid tänavaaktsioone toimunud. Inimesed ei lähe tänavale, kui nad saavad oma töö eest liiga väikest palka või kannatavad tööpuuduse käes; kui hinnad tõusevad; kui neil puuduvad sotsiaalsed garantiid; kui nad kaotavad oma kodud pankadele; kui vastavalt statistikale ei saa kaks kolmandikku Eestimaa elanikest endale mitte kunagi lubada hambaravi. Pensionärid ei tule tänavale, kui nad ei jaksa oma südamerohtusid välja osta (ravimite hinna juures on omaosalus Eestis Euroopa suurim ), küll aga siis, kui Andrus Veerpalu dopinguproov positiivseks osutub.
Paljud ühiskonnateoreetikud väidavad, et ühiskonna eliidile on sport ja muu lihtne meelelahutus äärmiselt kasulik - kui inimesed haarab kaasa näiteks tähtis küsimus, kes teistest sajandiksekundi võrra kiiremini suusatab, ei tegele nad teiste, olulisemate asjadega. Siis on nad manipuleeritavad, ärakasutatavad ega nõua oma õigusi taga. Mõnes mõttes delegeeritakse oma elu elamine Andrus Veerpalule ja teistele spordikangelastele. Teiste meediastaaride kombel elab ta lihtsurelike eest nende unemaid ja õudusunenägusid läbi.
On olemas ka teooria, et tippspordi põhiline mõte on hoida vaeseid noori tänavale sattumast; alkoholi, narkootikumide ja kuritegevuse juurest eemal. Ja et nad suusatada või jalgpalli viitsiksid mängida, peavad neil olema eeskujud.
Maailm, kus kõik on selle sama sajandiksekundi võrra mõõdetav, tekitab aga võltsturvatunnet. Sest niinimetatud päris elus, kus näiteks ühele töökohale kandideerib kümneid inimesi, ei ole nii, et objektiivselt mõõdetavalt parim võidab. Tippspordi fanaatiline jälgimine on elu aseaine ning ideaalmaailma petlik mudel, mis juhib inimeste tähelepanu kõrvale sellelt, mida nad võiksid oma elu paremaks muutmise nimel teha.
Tegeliku ühiskonnas aset leidva ebaõigluse asemel suunatakse oma õiglustunne aga labori suunas, mis meie rahvuskangelase uriinist keelatud aineid leidis. Tegelikult on see mõttetu võitlus ning asendustegevus väga kurb.
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
kolmapäev, aprill 06, 2011
Selgeltnägija Sergei
Käis loengus. Jättis endast koos oma reality-produtsendist abikaasaga äärmiselt meeldiva mulje. Oli lõbus.
Masendav -- pärast pausi tegemist blogipidamises tundub siia kirjutamine nii tohutult igav. Kuna pressiteadete, artiklite ning ametlike tekstide kopimise poole on suund juba võetud, panen siia järgnevalt oma valikainet tutvustava teksti...
Õppeaine kirjeldus
Ainekood: EVKU71044
Nimetus: Valikprojekt: Kohtu kuulsusega
Nimetus inglise keeles: Elective Project: Meet a celebrity
Ainepunkte(kuni 31.08.2009):
Ainepunkte(EAP): 4
Maht tundides: 7 nädalat / 104 tundi
Hindamisviis: arvestus
Õpetatakse järgmistes õppekavades:
2010
MVKU
Õpetavad järgmised õppejõud:
Jõgeva, Sandra
Paigutus õppekavas ja toimumise aeg:
2010/2011 õ-a kevadsemestri II moodul
Vastutav õppejoud/kvalifikatsioon:
Külalisprofessor Erik Alalooga, MA
Õppejõud/kvalifikatsioon:
Sandra Jõgeva, MA
Õppeaine üldeesmärgid:
- anda ettekujutus meedia toimismehhanismidest;
- luua terviklik ettekujutus staarifenomenidest ja imidzhist;
- läbi inimliku kontakti „superstaaridega“ näha meedia toimismehhanismide mehaanikat ja selle kohatist julmust ja ebaõiglust;
- suurendada võimet kriitiliselt analüüsida ja mõtestada meedia poolt meile kõigile edastatavaid sõnumeid, uudiseid ja inimesi;
- tagada küllaldane ettevalmistus, et vajadusel meediatähelepanu ja/või –kriitikaga toime tulla ja osata soovil või vajadusel kujundada oma imidzhit meedias.
Õppeaine õpiväljundid/õpitulemused:
- mõistab "meediakära" tekitamise toimemehhanisme;
- oskab selgitada konkreetsete isikute meediakuvandi tekitamise skeeme;
- analüüsib tekitatud meediakuvandi tehislikkust tegelikkusega võrreldes;
- kritiseerib meedia rolli väärtushinnangutega manipuleerimisel;
- oskab käivitada uudisekünnist ületavat tegu või protsessi ning seda avaldamiskõlbulikuks vormistada.
Õppeaine vorm:
Loengud, kohtumised kutsutud külalistega loengus, iseseisev töö, praktiline töö.
Iseseisev töö:
Praktiline ülesanne : „Saa Õhtulehte“. Alternatiivne ülesanne: mõne meediakangelase imidzhi ja selle arengu analüüs koos visuaalsete näidetega loeng-performance`i vormis.
Hindamise toimumise aeg:
3. mai 2011
Hindamiskriteeriumid:
a) Tudeng on suutnud on tegevusega pääseda kollase meedia lipulaeva -SlÕhtulehe veergudele. Või
b) Esitatav loeng-performance analüüsib kriitiliselt meediakuvandi tekitamise mehhanisme.
Kriitilist suhtumist illustreerivad elulised näited on selgelt äratuntavad ning konkreetsete meediakuvandite karakterit tabavad.
Loeng-performance'is kasutatavad meediakriitilised tsitaadid on veenvad, teemaga haakuvad ning selgelt formuleeritud.
Etteaste on käsitletav iseseisva, tervikliku ja professionaalselt teostatud kunstiteosega, mis võimaldab korduvat esitamist publikule.
Kohustuslikud ja soovituslikud õppematerjalid:
„Õppematerjalideks“ valitud staaride/meediafenomenide kohta ilmunud materjalid meedias. Barbi Pilvre poolt soovitatud meediateoreetilised tekstid.
Masendav -- pärast pausi tegemist blogipidamises tundub siia kirjutamine nii tohutult igav. Kuna pressiteadete, artiklite ning ametlike tekstide kopimise poole on suund juba võetud, panen siia järgnevalt oma valikainet tutvustava teksti...
Õppeaine kirjeldus
Ainekood: EVKU71044
Nimetus: Valikprojekt: Kohtu kuulsusega
Nimetus inglise keeles: Elective Project: Meet a celebrity
Ainepunkte(kuni 31.08.2009):
Ainepunkte(EAP): 4
Maht tundides: 7 nädalat / 104 tundi
Hindamisviis: arvestus
Õpetatakse järgmistes õppekavades:
2010
MVKU
Õpetavad järgmised õppejõud:
Jõgeva, Sandra
Paigutus õppekavas ja toimumise aeg:
2010/2011 õ-a kevadsemestri II moodul
Vastutav õppejoud/kvalifikatsioon:
Külalisprofessor Erik Alalooga, MA
Õppejõud/kvalifikatsioon:
Sandra Jõgeva, MA
Õppeaine üldeesmärgid:
- anda ettekujutus meedia toimismehhanismidest;
- luua terviklik ettekujutus staarifenomenidest ja imidzhist;
- läbi inimliku kontakti „superstaaridega“ näha meedia toimismehhanismide mehaanikat ja selle kohatist julmust ja ebaõiglust;
- suurendada võimet kriitiliselt analüüsida ja mõtestada meedia poolt meile kõigile edastatavaid sõnumeid, uudiseid ja inimesi;
- tagada küllaldane ettevalmistus, et vajadusel meediatähelepanu ja/või –kriitikaga toime tulla ja osata soovil või vajadusel kujundada oma imidzhit meedias.
Õppeaine õpiväljundid/õpitulemused:
- mõistab "meediakära" tekitamise toimemehhanisme;
- oskab selgitada konkreetsete isikute meediakuvandi tekitamise skeeme;
- analüüsib tekitatud meediakuvandi tehislikkust tegelikkusega võrreldes;
- kritiseerib meedia rolli väärtushinnangutega manipuleerimisel;
- oskab käivitada uudisekünnist ületavat tegu või protsessi ning seda avaldamiskõlbulikuks vormistada.
Õppeaine vorm:
Loengud, kohtumised kutsutud külalistega loengus, iseseisev töö, praktiline töö.
Iseseisev töö:
Praktiline ülesanne : „Saa Õhtulehte“. Alternatiivne ülesanne: mõne meediakangelase imidzhi ja selle arengu analüüs koos visuaalsete näidetega loeng-performance`i vormis.
Hindamise toimumise aeg:
3. mai 2011
Hindamiskriteeriumid:
a) Tudeng on suutnud on tegevusega pääseda kollase meedia lipulaeva -SlÕhtulehe veergudele. Või
b) Esitatav loeng-performance analüüsib kriitiliselt meediakuvandi tekitamise mehhanisme.
Kriitilist suhtumist illustreerivad elulised näited on selgelt äratuntavad ning konkreetsete meediakuvandite karakterit tabavad.
Loeng-performance'is kasutatavad meediakriitilised tsitaadid on veenvad, teemaga haakuvad ning selgelt formuleeritud.
Etteaste on käsitletav iseseisva, tervikliku ja professionaalselt teostatud kunstiteosega, mis võimaldab korduvat esitamist publikule.
Kohustuslikud ja soovituslikud õppematerjalid:
„Õppematerjalideks“ valitud staaride/meediafenomenide kohta ilmunud materjalid meedias. Barbi Pilvre poolt soovitatud meediateoreetilised tekstid.
kolmapäev, märts 30, 2011
Sel reedel, 1. aprillil Kunstikonteineris
PRESSITEADE
KUNSTIKONTEINER ESITLEB:
Sel reedel, 1. aprillil kl 19.00 avatakse Kunstikonteineri galeriis
JOHANNA SIPILÄ ja KATRIN PIILE ühisnäitus "JONATHAN KRANI".
Näha saab kunstnike verivärskeid maale.
Avamisel MEELAND SEPP, MARGUS SORGE TIITSMAA & TAAVE TUUTMAA etendus:
"PÕLEVA KAELA KIRJAK"
+
Algusega kell 20.00
Kultuuritehas Polymeri mustas saalis
ERIK ALALOOGA järjekordne kinemaatiline müsteerium "STIMULACRUM".
Seekordse uskumatu 4D performance heli eest hoolitseb ANDREAS W.
Kõik, kes tahavad, saavad panna! Riistade tasuta laenutus kohapeal olemas!
Rohkem informatsiooni: www.artcontainer.ee
Näituseprogrammi Kunstikonteineris toetab Eesti Kultuurkapital.
KUNSTIKONTEINER ESITLEB:
Sel reedel, 1. aprillil kl 19.00 avatakse Kunstikonteineri galeriis
JOHANNA SIPILÄ ja KATRIN PIILE ühisnäitus "JONATHAN KRANI".
Näha saab kunstnike verivärskeid maale.
Avamisel MEELAND SEPP, MARGUS SORGE TIITSMAA & TAAVE TUUTMAA etendus:
"PÕLEVA KAELA KIRJAK"
+
Algusega kell 20.00
Kultuuritehas Polymeri mustas saalis
ERIK ALALOOGA järjekordne kinemaatiline müsteerium "STIMULACRUM".
Seekordse uskumatu 4D performance heli eest hoolitseb ANDREAS W.
Kõik, kes tahavad, saavad panna! Riistade tasuta laenutus kohapeal olemas!
Rohkem informatsiooni: www.artcontainer.ee
Näituseprogrammi Kunstikonteineris toetab Eesti Kultuurkapital.
kolmapäev, märts 23, 2011
Viin-Dresden-Berliin (pressiteade)
Eesti kunstnikud Sandra Jõgeva, Tiina Sööt, Mai Sööt, Alla Ting, Epp Kubu, Olivia Verev esinevad performance`iga "How to properly love/destroy something" Viinis, Dresdenis ja Berliinis. Veel osalevad austria kunstnikud Teresa Novotny ja Cizzy Conzales ning saksa kunstnik Julischka Stengele.
Tegemist on üheksast performance`ist koosneva tervikliku etendusega, milles käsitletakse teemasid nagu inimsuhted, armukolmnurgad, terrorism ja hüpohondria.
"How to properly love/destroy something" etendub Viinis sel neljapäeval, 24. märtsil LABfactory`is (Praterstrasse 42, metroopeatus Nestroyplatze) kl 20, Dresdenis friedrichstadtZentral`is (Friedrichstrasse 52) pühapäeval, 27. märtsil kl 20 ja Berliinis kolmapäeval, 30. märtsil Flutgraben`is (Flutgraben 3) kl 20.
Tuuri toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
Tegemist on üheksast performance`ist koosneva tervikliku etendusega, milles käsitletakse teemasid nagu inimsuhted, armukolmnurgad, terrorism ja hüpohondria.
"How to properly love/destroy something" etendub Viinis sel neljapäeval, 24. märtsil LABfactory`is (Praterstrasse 42, metroopeatus Nestroyplatze) kl 20, Dresdenis friedrichstadtZentral`is (Friedrichstrasse 52) pühapäeval, 27. märtsil kl 20 ja Berliinis kolmapäeval, 30. märtsil Flutgraben`is (Flutgraben 3) kl 20.
Tuuri toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
reede, märts 04, 2011
Mehed, naised ja Eve Kivi sündroom uues Eesti filmis -- täna Delfis
Sandra Jõgeva: Mehed, naised ja Eve Kivi sündroom uues Eesti filmis (30)
03. märts 2011 18:00
Minult on aastaid tahetud tellida artikleid naiste ja meeste suhete teemadel. Viimane ajend oli Sulev Keeduse hiljuti välja tulnud mängufilm “Kirjad inglile” — äkki leian sealt midagi, mille põhjal analüüsida sugudevahelisi suhteid muutuvas maailmas?
Film osutus visuaalselt muljetavaldavaks, aga igas mõttes ülipretensioonikaks ning seetõttu küllaltki tüütuks. Ühe versioonina käidi välja – ka režissöör isegi vist mainis seda – et “Kirjad inglile” on alternatiivne vaatenurk tänapäevasele lääne ühiskonnale ning seda moslemimehe (!) pilgu läbi.
See islamisse pöördunud (mees)peategelane, kes filmis oma kodulinna naaseb, on selles linateoses nii füüsiliselt kui vaimselt räsitud ja kulunud, lisaks sellele ehmunud olekuga keskealine mees. Tema stilistika jätab mulje asotsiaalist (kostüümikunstnik Elo Soode). Ebaatraktiivsusest hoolimata ründavad seda meest (näitleja Tõnu Oja) seksuaalselt vägagi atraktiivsed blondid naised – klassikalistest kaunitaridest Tiina Tauraitest ja Katariina Laugust ekstravagantse performance`i kunstniku Billeneeveni, kes teeb filmis episoodilise rolli.
Lisaks on nende blondiinide filmitegelased üldjuhul edukad, olles ametilt näiteks arst või maailmakuulsa lavastaja isiklik assistent.
Meespeategelane laseb ennast “murda”, aga jääb tegelikult kogu selle naistehordi lähenemiskatsete suhtes osavõtmatuks, kirjutades läbi filmi kirju oma olematule tütrele. Feminist tõuseks sellist naiste objektistamist nähes tagajalgadele!
Kui Sulev Keeduse “Kirjad inglile” demonstreerib ilmekalt meesolemise eeliseid tänapäevases Lääne ühiskonnas (tule nagu oled, sind ootab järjekord atraktiivsetest vastassoo esindajatest!), siis Andres Maimiku värske dokk “Kuku: mina jään ellu” näitab, on midagi veel paremat, kui olla lihtsalt mees. See on – olla (meessoost) näitleja. Et näitleja on Eestis peaaegu jumal. Ei ole vist olemas populaarsemat elukutset kui see – vahest tippsportlased välja arvatud. Juba treileris öeldakse esimese asjana, et tegemist on “filmiga legendaarsest näitlejast Arvo Kukumäest”.
Peategelasele, tõsiselt alkoholiseerunud näitlejale – või siis pigem kunagisele näitlejale – korrutavad kõik temaga läbi filmi kokku puutuvad inimesed: “Sa oled NII andekas! Sa oled suurepärane näitleja ja inimene! Sinusuguseid sünnib siia ilma väga vähe! Kuna sa oled nii andekas, on sul ka suur vastutus!" Seda teevad nii alkoholismi ravida üritavad tavaarstid kui alternatiivmeedikud, sõbrad kui muidugi ennastsalgav elukaaslane – kena, konservatiivse moega keskealine naine, kes nimetab oma meest “kultuuripärandiks” ja restaureerib, hooldab ning põetab siis seda "antiiki".
“Ma olen üle keskmise andekas!”, on absoluutselt kõige tagasihoidlikum enesekohane avaldus, mille Kukumägi läbi filmi kuuldavale toob. Üldiselt näidatakse teda uppumas eneseimetluse ja – haletsuse segusse. Rezhissöör Maimik ise üritab talle ühes viimase aja olulises eesti filmis osa hankida, aga loobub sellest viimasel hetkel, nähes oma soovitatavat paistes näoga sõna otseses mõttes poris lamamas. “Kuku: mina jään ellu” on absoluutselt õnnestunud, suurepärane dokkfilm, mis pakub peategelasena vastuolulist karakterit ning avab alkoholismi olemust läbi haruldaselt robustsete kaadrite. Aga hea dokkfilm näitab asju tavaliselt ootamatu nurga alt, pöörates mingil momendil kõik seni kehtinud arusaamad ja hierarhiad pea peale.
Ühel hetkel tekkis vähemalt minul küsimus: kas tegu pole mitte Eve Kivi sündroomiga? Kas Arvo Kukumägi müüt üliandekast näitlejast ei baseeru siiski paaril aastakümnetetagusel filmirollil ning hilisematel nappidel kõrvalosatäitmistel? Ja iroonilisel kombel paljastasid üksikud kaadrid sellest, kuidas Kukumägi tänapäeval filmivõtetel näitles, selle – kuidas seda nüüd pooljumala kohta viisakalt öeldagi – et Kukumägi on rohkem legend kui väga hea näitleja. Järelikult on ta intuitiivselt kõike õigesti teinud, vältides aastakümneid üleliigset näitlemist ja selle asemel juues. Vastupidi tehes poleks ta legendaarse näitleja mainest praeguseks suurt midagi alles.
Ja oma parima peaosa aastast 1982 saadik teeb ta hoopis halastamatus dokumentaalis, mis portreteerib teda rohkem joodiku kui näitlejana. Ja ka näitlejana on ta selles pigem selline, kes eriti ei näitle – sest ta on liiga hea, et igasugust pakutavat jama vastu võtta. Nii vähe kui neid pakkumisi lootusetule alkohoolikule tehaksegi...
Kokkuvõttes – pöördudes lõpuks tagasi naiste ja meeste teemani uues Eesti filmis – on nende uute filmide meespeategelased sõna otseses mõttes luuserid ja joodikud. Vaimselt ebastabiilsed ning füüsiliselt räsitud. Samas kohtleb ümbritsev maailm neid kõigist nende puudustest ning karakterinõrkustest hoolimata nagu pooljumalaid või kuningaid. Irooniline, kas pole?
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
03. märts 2011 18:00
Minult on aastaid tahetud tellida artikleid naiste ja meeste suhete teemadel. Viimane ajend oli Sulev Keeduse hiljuti välja tulnud mängufilm “Kirjad inglile” — äkki leian sealt midagi, mille põhjal analüüsida sugudevahelisi suhteid muutuvas maailmas?
Film osutus visuaalselt muljetavaldavaks, aga igas mõttes ülipretensioonikaks ning seetõttu küllaltki tüütuks. Ühe versioonina käidi välja – ka režissöör isegi vist mainis seda – et “Kirjad inglile” on alternatiivne vaatenurk tänapäevasele lääne ühiskonnale ning seda moslemimehe (!) pilgu läbi.
See islamisse pöördunud (mees)peategelane, kes filmis oma kodulinna naaseb, on selles linateoses nii füüsiliselt kui vaimselt räsitud ja kulunud, lisaks sellele ehmunud olekuga keskealine mees. Tema stilistika jätab mulje asotsiaalist (kostüümikunstnik Elo Soode). Ebaatraktiivsusest hoolimata ründavad seda meest (näitleja Tõnu Oja) seksuaalselt vägagi atraktiivsed blondid naised – klassikalistest kaunitaridest Tiina Tauraitest ja Katariina Laugust ekstravagantse performance`i kunstniku Billeneeveni, kes teeb filmis episoodilise rolli.
Lisaks on nende blondiinide filmitegelased üldjuhul edukad, olles ametilt näiteks arst või maailmakuulsa lavastaja isiklik assistent.
Meespeategelane laseb ennast “murda”, aga jääb tegelikult kogu selle naistehordi lähenemiskatsete suhtes osavõtmatuks, kirjutades läbi filmi kirju oma olematule tütrele. Feminist tõuseks sellist naiste objektistamist nähes tagajalgadele!
Kui Sulev Keeduse “Kirjad inglile” demonstreerib ilmekalt meesolemise eeliseid tänapäevases Lääne ühiskonnas (tule nagu oled, sind ootab järjekord atraktiivsetest vastassoo esindajatest!), siis Andres Maimiku värske dokk “Kuku: mina jään ellu” näitab, on midagi veel paremat, kui olla lihtsalt mees. See on – olla (meessoost) näitleja. Et näitleja on Eestis peaaegu jumal. Ei ole vist olemas populaarsemat elukutset kui see – vahest tippsportlased välja arvatud. Juba treileris öeldakse esimese asjana, et tegemist on “filmiga legendaarsest näitlejast Arvo Kukumäest”.
Peategelasele, tõsiselt alkoholiseerunud näitlejale – või siis pigem kunagisele näitlejale – korrutavad kõik temaga läbi filmi kokku puutuvad inimesed: “Sa oled NII andekas! Sa oled suurepärane näitleja ja inimene! Sinusuguseid sünnib siia ilma väga vähe! Kuna sa oled nii andekas, on sul ka suur vastutus!" Seda teevad nii alkoholismi ravida üritavad tavaarstid kui alternatiivmeedikud, sõbrad kui muidugi ennastsalgav elukaaslane – kena, konservatiivse moega keskealine naine, kes nimetab oma meest “kultuuripärandiks” ja restaureerib, hooldab ning põetab siis seda "antiiki".
“Ma olen üle keskmise andekas!”, on absoluutselt kõige tagasihoidlikum enesekohane avaldus, mille Kukumägi läbi filmi kuuldavale toob. Üldiselt näidatakse teda uppumas eneseimetluse ja – haletsuse segusse. Rezhissöör Maimik ise üritab talle ühes viimase aja olulises eesti filmis osa hankida, aga loobub sellest viimasel hetkel, nähes oma soovitatavat paistes näoga sõna otseses mõttes poris lamamas. “Kuku: mina jään ellu” on absoluutselt õnnestunud, suurepärane dokkfilm, mis pakub peategelasena vastuolulist karakterit ning avab alkoholismi olemust läbi haruldaselt robustsete kaadrite. Aga hea dokkfilm näitab asju tavaliselt ootamatu nurga alt, pöörates mingil momendil kõik seni kehtinud arusaamad ja hierarhiad pea peale.
Ühel hetkel tekkis vähemalt minul küsimus: kas tegu pole mitte Eve Kivi sündroomiga? Kas Arvo Kukumägi müüt üliandekast näitlejast ei baseeru siiski paaril aastakümnetetagusel filmirollil ning hilisematel nappidel kõrvalosatäitmistel? Ja iroonilisel kombel paljastasid üksikud kaadrid sellest, kuidas Kukumägi tänapäeval filmivõtetel näitles, selle – kuidas seda nüüd pooljumala kohta viisakalt öeldagi – et Kukumägi on rohkem legend kui väga hea näitleja. Järelikult on ta intuitiivselt kõike õigesti teinud, vältides aastakümneid üleliigset näitlemist ja selle asemel juues. Vastupidi tehes poleks ta legendaarse näitleja mainest praeguseks suurt midagi alles.
Ja oma parima peaosa aastast 1982 saadik teeb ta hoopis halastamatus dokumentaalis, mis portreteerib teda rohkem joodiku kui näitlejana. Ja ka näitlejana on ta selles pigem selline, kes eriti ei näitle – sest ta on liiga hea, et igasugust pakutavat jama vastu võtta. Nii vähe kui neid pakkumisi lootusetule alkohoolikule tehaksegi...
Kokkuvõttes – pöördudes lõpuks tagasi naiste ja meeste teemani uues Eesti filmis – on nende uute filmide meespeategelased sõna otseses mõttes luuserid ja joodikud. Vaimselt ebastabiilsed ning füüsiliselt räsitud. Samas kohtleb ümbritsev maailm neid kõigist nende puudustest ning karakterinõrkustest hoolimata nagu pooljumalaid või kuningaid. Irooniline, kas pole?
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
kolmapäev, veebruar 23, 2011
Tänane Helsingin Sanomat
Kahdeksan taiteilijaa Tallinnasta osallistuu Mäntän kuvataideviikoille
23.2.2011 9:49 | Kommentit
A A
Helsingin Sanomat
Ensi kesän Mäntän kuvataideviikoille osallistuu kahdeksan taiteilijaa kulttuuripääkaupunki Tallinnasta.
Kokeneinta kaartia edustaa Suomessa aiemminkin sekä näyttelyillä että opettajana esiintynyt kuvataiteilija, arkkitehti ja runoilija Leonhard Lapin (s. 1947). Hän on Viron taideakatemian sommittelun ja väriopin professori.
Kuvanveistäjä ja installaatiotaiteilija Jüri Ojaver (s. 1955) toimii puolestaan Viron taideakatemian kuvanveiston professorina.
Videotaiteilija ja taidemaalari Jaan Toomik (s. 1961) on viime vuosina ollut ehkä kansainvälisesti tunnetuin virolaistaiteilija, joka on esiintynyt teoksillaan monissa merkittävissä kansainvälisissä biennaaleissa ja triennaaleissa.
Kriittisistä videoistaan tunnettu Kristina Norman (s. 1979) on tullut Suomessa tunnetuksi, kun Kiasma osti kokoelmiinsa hänen Pronssisoturi-aiheisen teoksensa.
Kuvataideviikoille osallistuu myös monipuolinen kuvataiteilija Sandra Jõgeva (s. 1976), etenkin performansseistaan tunnettu Mai Sööt (s. 1983), performansseistaan ja installaatioistaan tunnettu Tanel Saar (s. 1979) ja saksalaisvirolainen Kilian Ochs.
XVI Mäntän kuvataideviikot järjestetään 12. 6.–31. 8. 2011. Näyttelyn teemana on Kunnioita isääsi ja äitiäsi. Näyttelyn kuratoi Otso Kantokorpi.
23.2.2011 9:49 | Kommentit
A A
Helsingin Sanomat
Ensi kesän Mäntän kuvataideviikoille osallistuu kahdeksan taiteilijaa kulttuuripääkaupunki Tallinnasta.
Kokeneinta kaartia edustaa Suomessa aiemminkin sekä näyttelyillä että opettajana esiintynyt kuvataiteilija, arkkitehti ja runoilija Leonhard Lapin (s. 1947). Hän on Viron taideakatemian sommittelun ja väriopin professori.
Kuvanveistäjä ja installaatiotaiteilija Jüri Ojaver (s. 1955) toimii puolestaan Viron taideakatemian kuvanveiston professorina.
Videotaiteilija ja taidemaalari Jaan Toomik (s. 1961) on viime vuosina ollut ehkä kansainvälisesti tunnetuin virolaistaiteilija, joka on esiintynyt teoksillaan monissa merkittävissä kansainvälisissä biennaaleissa ja triennaaleissa.
Kriittisistä videoistaan tunnettu Kristina Norman (s. 1979) on tullut Suomessa tunnetuksi, kun Kiasma osti kokoelmiinsa hänen Pronssisoturi-aiheisen teoksensa.
Kuvataideviikoille osallistuu myös monipuolinen kuvataiteilija Sandra Jõgeva (s. 1976), etenkin performansseistaan tunnettu Mai Sööt (s. 1983), performansseistaan ja installaatioistaan tunnettu Tanel Saar (s. 1979) ja saksalaisvirolainen Kilian Ochs.
XVI Mäntän kuvataideviikot järjestetään 12. 6.–31. 8. 2011. Näyttelyn teemana on Kunnioita isääsi ja äitiäsi. Näyttelyn kuratoi Otso Kantokorpi.
teisipäev, veebruar 15, 2011
Uued näitused ja avatud uste päev Polymeris
Sel reedel, 18. veebruaril kl 18 avatakse Kunstikonteineri galeriis Erika Erre ja Laura Könöneni näitus "Maailmas on viga".
Erika Erre (1979) kasutab oma installatsioone luues, mis osaliselt koosnevad ready made`ist, erinevaid materjale ja meediume.
Laura Könönen (1980) on skulptor, kes enamasti töötab kivis. Nende kunstnike teostes on ühendatud valusad teemad ja must huumor.
Mõlemad elavad ja töötavad Helsingis.
Samal ajal toimub avatud uste päev Polymeris kl 17.30-20.00
Kunstnikud avavad oma ateljeed; teiste hulgas osalevad Kunstikonteiner,
Krista Sokolova maalistuudio, Polymeri keraamikud, Rakendusökoloogia
Klubi, kes räägivad oma projektidest ning Lonkava Hundi Koda, mis tegeleb 14. sajandi olustiku uurimise ja taasesitamisega.
Kl 18.30 saab jälgida ja ise järele proovida selle olustiku sõjalist poolt.
Toimuvad ka ekskursioonid läbi maja algusega kl 17 30 ja 18 30, mida juhivad Ernest Truely ja Rauno Õispuu. Eksursiooni käigus saab lisaks näha ka vabu stuudioid.
Kl 19 30 avab Eestis saunabuumist kaasa haaratud väliskunstnike rühmitus Error Collective oma näituse "Ilus Salong". Näitus koosnebfunktsionaalsest saunast, rõdu installatsioonist, leitud esemetest ning taaskasutatud mööblist.
Error Collective asutati Leedu rahvuslikus televisioonis 2009. a juulis, kui osaleti tõsielusarjas, kus võistlesid omavahel kaasaegsed kunstnikud. Error Collective liikmed vallandati sarjast ning nad jätkasid oma tööd
Kultuuritehases Polymer.
Rohkem informatsiooni: errorcollective@gmail.com
Näituseprogrammi Kunstikonteineris toetab Eesti Kultuurkapital.
Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 56358294
Erika Erre (1979) kasutab oma installatsioone luues, mis osaliselt koosnevad ready made`ist, erinevaid materjale ja meediume.
Laura Könönen (1980) on skulptor, kes enamasti töötab kivis. Nende kunstnike teostes on ühendatud valusad teemad ja must huumor.
Mõlemad elavad ja töötavad Helsingis.
Samal ajal toimub avatud uste päev Polymeris kl 17.30-20.00
Kunstnikud avavad oma ateljeed; teiste hulgas osalevad Kunstikonteiner,
Krista Sokolova maalistuudio, Polymeri keraamikud, Rakendusökoloogia
Klubi, kes räägivad oma projektidest ning Lonkava Hundi Koda, mis tegeleb 14. sajandi olustiku uurimise ja taasesitamisega.
Kl 18.30 saab jälgida ja ise järele proovida selle olustiku sõjalist poolt.
Toimuvad ka ekskursioonid läbi maja algusega kl 17 30 ja 18 30, mida juhivad Ernest Truely ja Rauno Õispuu. Eksursiooni käigus saab lisaks näha ka vabu stuudioid.
Kl 19 30 avab Eestis saunabuumist kaasa haaratud väliskunstnike rühmitus Error Collective oma näituse "Ilus Salong". Näitus koosnebfunktsionaalsest saunast, rõdu installatsioonist, leitud esemetest ning taaskasutatud mööblist.
Error Collective asutati Leedu rahvuslikus televisioonis 2009. a juulis, kui osaleti tõsielusarjas, kus võistlesid omavahel kaasaegsed kunstnikud. Error Collective liikmed vallandati sarjast ning nad jätkasid oma tööd
Kultuuritehases Polymer.
Rohkem informatsiooni: errorcollective@gmail.com
Näituseprogrammi Kunstikonteineris toetab Eesti Kultuurkapital.
Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 56358294
teisipäev, veebruar 01, 2011
USA pressiteade (täiendatud)
Reedel, 4. veebruaril toimub Brooklyni galeriis Grace Exhibition Space Art Containeri performance "Eesti kultuuri päevad".
Samas esineb Mai Sööt oma sooloperformancega "Püha Maria", mida ta on varem esitanud festivalil Seanahk Haapsalus, Leedus Kaunases ning galeriis Market Place Albanys.
Etendused on osa Art Containeri väiksest Ameerika- tuurist.
Kolmapäeval, 2. veebruaril toimus Williamsburgis Brooklynis New Yorgis galeriis Ground Floor Art Containeri installatsioon-performance pealkirjaga "Meat Eaters".
Lisaks New Yorgile oli 22.-29. veebruaril avatud Art Containeri näitus "The Bathers" Bostoni galeriis MEME. 28. veebruaril avati teine samanimeline näitus Albanys New Yorgi osariigis galeriis Market Place. MEME ' s markeeris Art Containeri saunainstallatsiooni/interaktiivset performance'it, millega on varem lisaks Tallinnale ja Riiale esinetud Miami Art Fairil ning Brisbane festivalil Austraalias, saunamakett, milles saunalisi esindas valge laboratooriumirott. Galeriisse Market Place oli omakorda ehitatud hiiglaslik saunalava. Ühe näituse lõpetamisel ning teise avamisel toimusid performance'id, mille käigus tutvustati eestlaste saunakombeid vastavalt loengu ja vodevilli võtmes.
Ameerikas ollakse koosseisus: Tanel Saar, Erik Alalooga, Sandra Jõgeva, Mai Sööt, Jaana Maijala (Soome).
Art Containeri Ameerika-tuuri toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
Foto: Samson Contompasis
esmaspäev, jaanuar 24, 2011
Põhja-Ameerika tuur
Lubasin sellest kunstiajakirja kirjutada, seetõttu poolikuid märkmeid siia praegu ei pane. Loodetavasti varsti fotoreportaazh.
Märksõnu: New York; Cambridge, Massachusetts; MEME galerii; J maamaja New Yorgi osariigis, miinus kakskümmend külma Celsiuse järgi, H ehitatud saun; homme edasi Albanysse; Market Place Gallery; New York: Ground Floor Gallery Williamsburgis; Grace Space.....................................
Märksõnu: New York; Cambridge, Massachusetts; MEME galerii; J maamaja New Yorgi osariigis, miinus kakskümmend külma Celsiuse järgi, H ehitatud saun; homme edasi Albanysse; Market Place Gallery; New York: Ground Floor Gallery Williamsburgis; Grace Space.....................................
teisipäev, jaanuar 18, 2011
Minu tänane Delfi artikkel geikunstist
Sandra Jõgeva: Playboy-erootikast ja homodest (36)
www.DELFI.ee
18. jaanuar 2011 04:00
Foto: Erakogu
Käisin hiljuti ühe homoerootilise kunstiprojekti presentatsioonil vanalinnas asuvas kunstiruumis März. Projekti autorid on graafikaharidusega kunstnik Jaanus Samma ning kunstikriitik Alo Paistik.
Nagu esitlusel toimunud vestlusringis välja tuli, said nad Pariisis resideerudes ning sealseid geiklubisid külastades inspiratsiooni neis näidatavatest homoerootilistest taustavideotest. Tuleb välja, et on olemas eriline žanr – geiklubidele mõeldud klipid ilusate kehadega meestest midagi füüsilist ning omasooiharatele loomulikult äärmiselt erutavat tegemas. Omamoodi softporno.
Reklaam
"Men at work" (mehed töös). Surfamas. Asfalti panemas. Puid langetamas.
Vaevuaimatav, orgaaniliselt töö juurde kuuluv, kuid siiski kindlalt olemasolev meestevaheline kontakt. Õhkõrn piir sõpruse ja füüsilise armastuse vahel. "Delicious!"
Jaanus Samma ning Alo Paistik otsustasid selle nähtuse Eestisse importida, pealkirjastades oma projekti eneseirooniliselt: “Applied Art for a Gay Club” (“Tarbekunst homoklubile”).
Järgnev tekst tutvustab Samma ja Paistiku projekti ametlikult ning kirjeldab seda ühtlasi piisavalt detailselt: “Video kätkeb endas kuut mõneminutilist meeserootilist stseeni, mis kujutavad mehi tegemas mitmesuguseid maatöid: kündmas, merel võrke välja tõmbamas, lüpsmas, niitmas, saagimas ja metsseajahil. Videod on filmitud Muhus ja Saaremaal, kasutades mitteprofessionaalseid näitlejaid ning kohapeal kättesaadaval olnud ressursse. Video on mõeldud eelkõige geiklubide ekraanidel näitamiseks.”
Niisiis. Rahvusromantiline geierootika. Vestlusringis tegid projekti autorid muuhulgas üleskutse muuta rehielamud suviti ajutisteks geiklubideks. Mõõgad atradeks ja adrad diskokeradeks!
Vaadates näituseruumi kokku tulnud kohaliku kunstimaailma esindajaid segamini geikogukonna aktivistide ja mitte-aktivistidest kapis olijatega, joomas magusat vahuveini ja vaatamas päikeselisel aasal värsket rohtu niitvat palja ülakehaga tuntud koreograafi ja kaamerat, mis peatub kahe lehma lüpsva ihualasti “kauboi” raseeritud genitaalidel, tabas mind selguse hetk. Nagu välguga oleks löönud.
See kõik ei ole mitte midagi olemuslikult erinevat näiteks Playboy stiilist – süžee algetega primitiivsetest klippidest, kus kogu see lääge erootika on vaid ühe eesmärgi teenistuses. Selle eesmärk on vaataja erutamine, olemata “liiga porno”. See peab jääma väikekodanliku hea maitse piiridesse, kus kõik on veel esteetiline ja “ilus”.
Heteroseksuaalse suunitlusega softporno ilma igasuguse sisulise või esteetilise lisadimensioonita ei pääseks iial professionaalse kunstigalerii seintele. See jääb päästmatult selleks, mis ta on – seksuaalseks abivahendiks. Vahest vaid aja möödumine võib oma olemuselt seda kõikvõimalike foto-ja filmiamatööride lootusetult pealiskaudset meelisžanrit omal kombel väärtuslikumaks muutuda.
Meenub ühest vanast majast Mehhikos, kunagisest bordellist, leitud fotoalbum selle maja “töötajate” aktifotodega, mis on korduvalt raamatuna välja antud. Seda olenemata faktist, et nii modellid kui fotograafid jäävad igavesti anonüümseteks.
Homo-softpornot aga võib võtta julge seisukohavõtu ning väljaastumisena. Põhjus on lihtne – geide peaaegu kogu ajaloo pikkune rõhumine ning vajadus pikk põlu all olemine ja paariaseisus tasa teha. Mis võiks olla üks võimalik järeldus, mida sellest kõigest teha?
Aitab küll! Homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see tegelikult on!
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
www.DELFI.ee
18. jaanuar 2011 04:00
Foto: Erakogu
Käisin hiljuti ühe homoerootilise kunstiprojekti presentatsioonil vanalinnas asuvas kunstiruumis März. Projekti autorid on graafikaharidusega kunstnik Jaanus Samma ning kunstikriitik Alo Paistik.
Nagu esitlusel toimunud vestlusringis välja tuli, said nad Pariisis resideerudes ning sealseid geiklubisid külastades inspiratsiooni neis näidatavatest homoerootilistest taustavideotest. Tuleb välja, et on olemas eriline žanr – geiklubidele mõeldud klipid ilusate kehadega meestest midagi füüsilist ning omasooiharatele loomulikult äärmiselt erutavat tegemas. Omamoodi softporno.
Reklaam
"Men at work" (mehed töös). Surfamas. Asfalti panemas. Puid langetamas.
Vaevuaimatav, orgaaniliselt töö juurde kuuluv, kuid siiski kindlalt olemasolev meestevaheline kontakt. Õhkõrn piir sõpruse ja füüsilise armastuse vahel. "Delicious!"
Jaanus Samma ning Alo Paistik otsustasid selle nähtuse Eestisse importida, pealkirjastades oma projekti eneseirooniliselt: “Applied Art for a Gay Club” (“Tarbekunst homoklubile”).
Järgnev tekst tutvustab Samma ja Paistiku projekti ametlikult ning kirjeldab seda ühtlasi piisavalt detailselt: “Video kätkeb endas kuut mõneminutilist meeserootilist stseeni, mis kujutavad mehi tegemas mitmesuguseid maatöid: kündmas, merel võrke välja tõmbamas, lüpsmas, niitmas, saagimas ja metsseajahil. Videod on filmitud Muhus ja Saaremaal, kasutades mitteprofessionaalseid näitlejaid ning kohapeal kättesaadaval olnud ressursse. Video on mõeldud eelkõige geiklubide ekraanidel näitamiseks.”
Niisiis. Rahvusromantiline geierootika. Vestlusringis tegid projekti autorid muuhulgas üleskutse muuta rehielamud suviti ajutisteks geiklubideks. Mõõgad atradeks ja adrad diskokeradeks!
Vaadates näituseruumi kokku tulnud kohaliku kunstimaailma esindajaid segamini geikogukonna aktivistide ja mitte-aktivistidest kapis olijatega, joomas magusat vahuveini ja vaatamas päikeselisel aasal värsket rohtu niitvat palja ülakehaga tuntud koreograafi ja kaamerat, mis peatub kahe lehma lüpsva ihualasti “kauboi” raseeritud genitaalidel, tabas mind selguse hetk. Nagu välguga oleks löönud.
See kõik ei ole mitte midagi olemuslikult erinevat näiteks Playboy stiilist – süžee algetega primitiivsetest klippidest, kus kogu see lääge erootika on vaid ühe eesmärgi teenistuses. Selle eesmärk on vaataja erutamine, olemata “liiga porno”. See peab jääma väikekodanliku hea maitse piiridesse, kus kõik on veel esteetiline ja “ilus”.
Heteroseksuaalse suunitlusega softporno ilma igasuguse sisulise või esteetilise lisadimensioonita ei pääseks iial professionaalse kunstigalerii seintele. See jääb päästmatult selleks, mis ta on – seksuaalseks abivahendiks. Vahest vaid aja möödumine võib oma olemuselt seda kõikvõimalike foto-ja filmiamatööride lootusetult pealiskaudset meelisžanrit omal kombel väärtuslikumaks muutuda.
Meenub ühest vanast majast Mehhikos, kunagisest bordellist, leitud fotoalbum selle maja “töötajate” aktifotodega, mis on korduvalt raamatuna välja antud. Seda olenemata faktist, et nii modellid kui fotograafid jäävad igavesti anonüümseteks.
Homo-softpornot aga võib võtta julge seisukohavõtu ning väljaastumisena. Põhjus on lihtne – geide peaaegu kogu ajaloo pikkune rõhumine ning vajadus pikk põlu all olemine ja paariaseisus tasa teha. Mis võiks olla üks võimalik järeldus, mida sellest kõigest teha?
Aitab küll! Homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see tegelikult on!
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
teisipäev, jaanuar 11, 2011
Seeriast: juhuslikult pealtkuuldud kõnelusi (meediaanalüüs)
Esimene Balti jaama joodik: "Kuhu sa lähed nüüd vastu õhtut?"
Teine joodik: "Koju. Pead parandama ei jõudnudki."
Esimene: "Jah, selleks on seltskonda vaja. "
Teine: "Abikaasa on kodus, aga sellega üldjuhul ei saa."
Esimene: "Mis sa teed seal kodus?"
Teine: "Telekat vaatan..."
Esimene:"Vaata, mis sa vaatad, ära sa Tallinna Televisiooni küll vaata, siis oled keskerakondlane ja ma ütlen sinust lahti!"
/Poolartikuleeritud jauramine poliitikast: "Mis see teine erakord oli, see, mis ei olnud Keskerakond? -- "Misasi?" -- "Noh, see, milles Ansip oli... "/
Esimene joodik: "Kas sul kodus nett on?"
Teine joodik: "Ei ole."
Esimene joodik: "Netti sul ei ole, lehti sa ei loe...Kuule, aga siis kogu su info Ansipi ja kõige muu kohta on pärit telekast!"
Olin sellisest eneseanalüüsist ja -kriitikast hämmastunud.
Mõtlesin just ühtede graafikute peale, kes küsisid intervjuu eest raha ja teiste peale, kes ütlesid ära ning saatsid oma PR-spetsialisti numbri selle kinnituseks.... Kõik ajasid osaliselt sama juttu.
Olgem ausad, kui mingi asi... on jõudnud ühiskonna kõige madalamate kihtide ärajoodud ajudeni, siis ei saa see enam päriselt kehtida. Või, noh, mina isiklikult ei taha jagada poliitlisi seisukohti asotsiaalidega. Või mis poliitilisi seisukohti, pigem suvalise padujoodiku vaimsetele võimetele vastavaid seoseid. Keskerakond on halb, järelikult selle erakonna poolt valitsetava linna rahastatav telekanal halb, järelikult on minu saade kahtlane asi, millega ei maksa end siduda; Savisaarel on korruptandi maine, järelikult tuleks intervjuu eest raha küsida (noored kunstnikud, kes peavad graafikastuudiot ja kureerivad Graafikatriennaali noortenäitust, olles ise üsnagi tundmatud -- nad tõid ettekäändeks selle, et teevad viimasena mainitud institutsiooni jaoks tööd tasuta ja üldse kõike liiga palju ilma rahata)*, mainides, et oleks intervjuusoovija veel ETV (viimases kanalis pole vist viis aastat ühtegi kunstisaadet tehtud)...
Teise graafikastuudio pidaja, kui ta veel oma PR-geeniusele viidanud polnud, teatas telefonivestluse** jooksul elegantselt, et nende oma on number üks üks ja noorte graafikute oma peldik.
Noored graafikud vist loobusid oma rahasoovist, samas tekkis vahepeal järgmise saate jaoks uus idee. Ülejärgmise jaoks niisamuti. Uus, kohe avatav kunstikommuun ja stuudiote kompleks ning geikunsti aineline vestlusring.
Vähemalt päris lõbus on.
* Äkki oleksid nad pidanud mitte minult ("Asi on põhimõttes, sada krooni on ka raha!" (Ma ei pidanud vastu. Sõimasin. Pärast vabandasin.)), vaid Graafikatriennaalilt raha küsima.
** Alustasin oma kõnet umbes sõnadega: "Ma teen kunstisaadet Tallinna Televisiooni -- kas sul on sellega probleeme?" -- vastuses tuletati loomulikult Savisaart meelde. Samuti rääkisin just intervjuu eest raha küsinud noortest graafikutest -- mis, olgem ausad, ei ole päris ilus.
Aga nagu just mainisin -- vähemalt on lõbus. Ja saate tegemine kui töö meeldib mulle üliväga.
Teine joodik: "Koju. Pead parandama ei jõudnudki."
Esimene: "Jah, selleks on seltskonda vaja. "
Teine: "Abikaasa on kodus, aga sellega üldjuhul ei saa."
Esimene: "Mis sa teed seal kodus?"
Teine: "Telekat vaatan..."
Esimene:"Vaata, mis sa vaatad, ära sa Tallinna Televisiooni küll vaata, siis oled keskerakondlane ja ma ütlen sinust lahti!"
/Poolartikuleeritud jauramine poliitikast: "Mis see teine erakord oli, see, mis ei olnud Keskerakond? -- "Misasi?" -- "Noh, see, milles Ansip oli... "/
Esimene joodik: "Kas sul kodus nett on?"
Teine joodik: "Ei ole."
Esimene joodik: "Netti sul ei ole, lehti sa ei loe...Kuule, aga siis kogu su info Ansipi ja kõige muu kohta on pärit telekast!"
Olin sellisest eneseanalüüsist ja -kriitikast hämmastunud.
Mõtlesin just ühtede graafikute peale, kes küsisid intervjuu eest raha ja teiste peale, kes ütlesid ära ning saatsid oma PR-spetsialisti numbri selle kinnituseks.... Kõik ajasid osaliselt sama juttu.
Olgem ausad, kui mingi asi... on jõudnud ühiskonna kõige madalamate kihtide ärajoodud ajudeni, siis ei saa see enam päriselt kehtida. Või, noh, mina isiklikult ei taha jagada poliitlisi seisukohti asotsiaalidega. Või mis poliitilisi seisukohti, pigem suvalise padujoodiku vaimsetele võimetele vastavaid seoseid. Keskerakond on halb, järelikult selle erakonna poolt valitsetava linna rahastatav telekanal halb, järelikult on minu saade kahtlane asi, millega ei maksa end siduda; Savisaarel on korruptandi maine, järelikult tuleks intervjuu eest raha küsida (noored kunstnikud, kes peavad graafikastuudiot ja kureerivad Graafikatriennaali noortenäitust, olles ise üsnagi tundmatud -- nad tõid ettekäändeks selle, et teevad viimasena mainitud institutsiooni jaoks tööd tasuta ja üldse kõike liiga palju ilma rahata)*, mainides, et oleks intervjuusoovija veel ETV (viimases kanalis pole vist viis aastat ühtegi kunstisaadet tehtud)...
Teise graafikastuudio pidaja, kui ta veel oma PR-geeniusele viidanud polnud, teatas telefonivestluse** jooksul elegantselt, et nende oma on number üks üks ja noorte graafikute oma peldik.
Noored graafikud vist loobusid oma rahasoovist, samas tekkis vahepeal järgmise saate jaoks uus idee. Ülejärgmise jaoks niisamuti. Uus, kohe avatav kunstikommuun ja stuudiote kompleks ning geikunsti aineline vestlusring.
Vähemalt päris lõbus on.
* Äkki oleksid nad pidanud mitte minult ("Asi on põhimõttes, sada krooni on ka raha!" (Ma ei pidanud vastu. Sõimasin. Pärast vabandasin.)), vaid Graafikatriennaalilt raha küsima.
** Alustasin oma kõnet umbes sõnadega: "Ma teen kunstisaadet Tallinna Televisiooni -- kas sul on sellega probleeme?" -- vastuses tuletati loomulikult Savisaart meelde. Samuti rääkisin just intervjuu eest raha küsinud noortest graafikutest -- mis, olgem ausad, ei ole päris ilus.
Aga nagu just mainisin -- vähemalt on lõbus. Ja saate tegemine kui töö meeldib mulle üliväga.
laupäev, jaanuar 08, 2011
Päevik: 7.-8. jaanuar 2011
Eile:
JS homoteemalise videonäituse avamine vanalinna projektiruumis. See on ...hmmm... silmiavav ja ma kavatsen gaykunstist kirjutada. Vist... Miks on Playboy-stiilis softporno esitlemine, juhul kui see erootika on homoseksuaalse kallakuga, kunstisündmus, mida tulevad tähistama nii kohaliku artworldi esindajad kui gaykogukond ja selles osalemist peab oma väärikusele kohaseks tunnustatud koreograaf -- tahaks näha, kuidas samasuguses heterotele suunatud Playboy-videos teeks poolpaljalt või alasti erotiseeritud maatöid näiteks Kaie Kõrb...*
Täna:
Tallinna TV reklaamituur kaubanduskeskustes: täna Solaris, homme midagi Lasnamäel.
Joon pärast seda kohvi samuti saatejuhi, romaanikirjanik A-ga, kes on viimasel ajal oma sõnul
1)kirjutanud ühe poliitiku blogi (tunnistan, ei mäleta selle nime ega pole kunagi teadnud tüübi erakondlikku kuuluvust)
2) kirjutanud veel ühele poliitikule kõne
3) peab tagasi maksma suurema summa ühele fondile, mis finantseeris ta reisi ühe Kesk-Euroopa pealinna ajalooarhiivi uurimustööd tegema, sest ta ei suuda tõestada, et ta seal ikka käis. A oli nimelt oma arhiivinumbri ära kaotanud.
4) kirjutanud nimetatud võla katteks kuu ajaga uue romaani.
Kogu selle jahmatava glamuuri peale võtab A sealsamas Apollo kohvikus kiire liigutusega oma põuetaskust Tauruse õlle pudeli ning joob paar lonksu. Olen sõnatu.
I ja tema pojaga kinos: "Üks mu sõber". Ikka väga halb film, mille vaatame lõpuni ainult I 6-aastase poja tõttu, kellele see üllatuslikul kombel meeldib. Räägime I-ga seansi ajal sosinal juttu ning inimesed vaatavad meie poole pahaselt. I: "Euroopa film, selle kõrvale mahub veel midagi..."
USA-reisi koosolek Konteineris koos M ja T ning arvuti vahendusel A-ga. T läheb minema ning arutame M-ga veel perfokate detaile. Paar lahedat ideed.
* OK, vale võrdlus, ma kaasaegseid tantsijaid eriti ei tea. Noh, see naistantsija, what`s-her-name, kelle halvale esietendusele Kanuti Gildis M mu kaasa kutsus mõni kuu tagasi. Ta ei teeks seda, eks ole. Ei jookseks lehmadega alasti heinamaal, et mingeid tüüpe videoprojektsioonina mingi klubi chill out room`is erutada. On ju nii?!? A, noor lesbiline fotograaf, kellega koos üritusele läheme ja kellele enne seda glämm-meigi teen, vaidleb vastu mu väitele, et homokultuur on üleseksualiseeritud. A ütleb, et see on klishee. Pole midagi teha -- eilsel üritusel avanesid mu silmad. Puhtakujuline, ilma sisulise lisadimensioonita softporno ja lääge erootika -- kas on olemas tühisemat zhanri?
Aitab küll, homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see on!
JS homoteemalise videonäituse avamine vanalinna projektiruumis. See on ...hmmm... silmiavav ja ma kavatsen gaykunstist kirjutada. Vist... Miks on Playboy-stiilis softporno esitlemine, juhul kui see erootika on homoseksuaalse kallakuga, kunstisündmus, mida tulevad tähistama nii kohaliku artworldi esindajad kui gaykogukond ja selles osalemist peab oma väärikusele kohaseks tunnustatud koreograaf -- tahaks näha, kuidas samasuguses heterotele suunatud Playboy-videos teeks poolpaljalt või alasti erotiseeritud maatöid näiteks Kaie Kõrb...*
Täna:
Tallinna TV reklaamituur kaubanduskeskustes: täna Solaris, homme midagi Lasnamäel.
Joon pärast seda kohvi samuti saatejuhi, romaanikirjanik A-ga, kes on viimasel ajal oma sõnul
1)kirjutanud ühe poliitiku blogi (tunnistan, ei mäleta selle nime ega pole kunagi teadnud tüübi erakondlikku kuuluvust)
2) kirjutanud veel ühele poliitikule kõne
3) peab tagasi maksma suurema summa ühele fondile, mis finantseeris ta reisi ühe Kesk-Euroopa pealinna ajalooarhiivi uurimustööd tegema, sest ta ei suuda tõestada, et ta seal ikka käis. A oli nimelt oma arhiivinumbri ära kaotanud.
4) kirjutanud nimetatud võla katteks kuu ajaga uue romaani.
Kogu selle jahmatava glamuuri peale võtab A sealsamas Apollo kohvikus kiire liigutusega oma põuetaskust Tauruse õlle pudeli ning joob paar lonksu. Olen sõnatu.
I ja tema pojaga kinos: "Üks mu sõber". Ikka väga halb film, mille vaatame lõpuni ainult I 6-aastase poja tõttu, kellele see üllatuslikul kombel meeldib. Räägime I-ga seansi ajal sosinal juttu ning inimesed vaatavad meie poole pahaselt. I: "Euroopa film, selle kõrvale mahub veel midagi..."
USA-reisi koosolek Konteineris koos M ja T ning arvuti vahendusel A-ga. T läheb minema ning arutame M-ga veel perfokate detaile. Paar lahedat ideed.
* OK, vale võrdlus, ma kaasaegseid tantsijaid eriti ei tea. Noh, see naistantsija, what`s-her-name, kelle halvale esietendusele Kanuti Gildis M mu kaasa kutsus mõni kuu tagasi. Ta ei teeks seda, eks ole. Ei jookseks lehmadega alasti heinamaal, et mingeid tüüpe videoprojektsioonina mingi klubi chill out room`is erutada. On ju nii?!? A, noor lesbiline fotograaf, kellega koos üritusele läheme ja kellele enne seda glämm-meigi teen, vaidleb vastu mu väitele, et homokultuur on üleseksualiseeritud. A ütleb, et see on klishee. Pole midagi teha -- eilsel üritusel avanesid mu silmad. Puhtakujuline, ilma sisulise lisadimensioonita softporno ja lääge erootika -- kas on olemas tühisemat zhanri?
Aitab küll, homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see on!
Märkmikud
Mulle meeldivad märkmikud -- sinna kohustusi, meeldetuletusi, kokkusaamisi, telefoninumbreid, uksekoode, aadresse ja võlasummasid kirja panna.
Ja mul on alati kahju aasta alguses eelmisest märkmikust loobuda -- nagu tükk elu oleks jäädavalt kadunud. Mida ta, olgem ausad, ongi.
Aga uude märkmikku olen aasta esimesel nädalal üles kirjutanud järgmised asjad:
Teisipäev, 4. jaanuar
T Austraalia aadress
MTÜ andmed
Elisa viitenumber ja arve summa eurodes
Kolmapäev, 5. jaanuar
9 30 Pilates
13 Saun/pildistamine
Peale 14 Tallinna TV (mahatõmmatud)
15-16-17 MS (45 !)
NB! Keemiline /saapalukk/jopelukk (vt Facebookist)! T kingad!
18 00 Missa Kaarli kirik
Neljapäev, 6. jaanuar
15 00 Tallinna TV avamine
Reisikindlustus!
Reede, 7. jaanuar
10 30 Aqua Pump
J-le 700
21 00 März/ S avamine
Laupäev, 8. jaanuar
12-12 30 Solaris, 0-korrus
H-le kohver! (Helista MS-le!)
Pühapäev, 9. jaanuar
Lasnamäe
Ainekaart!!!
Ja mul on alati kahju aasta alguses eelmisest märkmikust loobuda -- nagu tükk elu oleks jäädavalt kadunud. Mida ta, olgem ausad, ongi.
Aga uude märkmikku olen aasta esimesel nädalal üles kirjutanud järgmised asjad:
Teisipäev, 4. jaanuar
T Austraalia aadress
MTÜ andmed
Elisa viitenumber ja arve summa eurodes
Kolmapäev, 5. jaanuar
9 30 Pilates
13 Saun/pildistamine
Peale 14 Tallinna TV (mahatõmmatud)
15-16-17 MS (45 !)
NB! Keemiline /saapalukk/jopelukk (vt Facebookist)! T kingad!
18 00 Missa Kaarli kirik
Neljapäev, 6. jaanuar
15 00 Tallinna TV avamine
Reisikindlustus!
Reede, 7. jaanuar
10 30 Aqua Pump
J-le 700
21 00 März/ S avamine
Laupäev, 8. jaanuar
12-12 30 Solaris, 0-korrus
H-le kohver! (Helista MS-le!)
Pühapäev, 9. jaanuar
Lasnamäe
Ainekaart!!!
teisipäev, jaanuar 04, 2011
Postfeminism
Mis suhkrut puudutab, siis sain seda umbes viissada kilo, kui mitte veelgi vähem. Mingid mesilaste pidajad olid enne mind jaole saanud. "Meile igal juhul lubati üksteist kuubikut! (A` 200 kg -- minu märkus)Millal teile seitse lubati? Ah eile õhtul? Meile lubati NÄDAL TAGASI!"
Lõhkusin neid kuubikuid kirvega ja kühveldasin kottidesse, sama tegi autojuht. Sinine, pool lillat, roosa, pool rohelist ... kõik naturaalsete, taimsete mahladega värvitud. Roosani jõudes otsustasin seda keelega proovida. Maitse oli absoluutselt käärinud. Mõtlesin, et täitsa võimalik, et ma teen mõttetut tööd ning tulemuseks on käärinud, hallitav, värviline mass. Loobusin ülejäänud roosast suhkrust. Need kahekordsed kilekotid olid nii rasked, et suutsin neid vaevu lühemat maad tassida. Aga vaja oli kolmandale korrusele ning pimedaid koridore mööda. Ma ei kujutanud ettegi, kuidas sellega hakkama saan --- ma ei tea, mitukümmend kilo igasse kotti kühveldanud olime. Tehase hoovi jõudes tuli meelde, kuidas eelmisel õhtul oli vanema põlvkonna kunstiklassik mulle mantli selga aidanud ja esimest korda elus sain aru feministlikest mõtlejatest, kes selle vanaaegse zhesti vastu protesteerisid. Ühtlasi tulid täiesti mittefeministlikud mõtted, kui esimese kotiga trepist poolele teele üles olin jõudnud. "Kurat! Ma olen naine! Naised käivad spordiklubis, mitte ei tassi kümneid, kokku sadu kilosid suhkrut treppidest üles! Eriti nüüd, kui olen ennast feminismist värskelt distantseerinud! Mulle ei meeldi, kui mul sõrmed ja randmed valutavad!"
Maksin autojuhile lihtsalt kümme eurot juurde ja ta tõi ise kõik üles.
Lõhkusin neid kuubikuid kirvega ja kühveldasin kottidesse, sama tegi autojuht. Sinine, pool lillat, roosa, pool rohelist ... kõik naturaalsete, taimsete mahladega värvitud. Roosani jõudes otsustasin seda keelega proovida. Maitse oli absoluutselt käärinud. Mõtlesin, et täitsa võimalik, et ma teen mõttetut tööd ning tulemuseks on käärinud, hallitav, värviline mass. Loobusin ülejäänud roosast suhkrust. Need kahekordsed kilekotid olid nii rasked, et suutsin neid vaevu lühemat maad tassida. Aga vaja oli kolmandale korrusele ning pimedaid koridore mööda. Ma ei kujutanud ettegi, kuidas sellega hakkama saan --- ma ei tea, mitukümmend kilo igasse kotti kühveldanud olime. Tehase hoovi jõudes tuli meelde, kuidas eelmisel õhtul oli vanema põlvkonna kunstiklassik mulle mantli selga aidanud ja esimest korda elus sain aru feministlikest mõtlejatest, kes selle vanaaegse zhesti vastu protesteerisid. Ühtlasi tulid täiesti mittefeministlikud mõtted, kui esimese kotiga trepist poolele teele üles olin jõudnud. "Kurat! Ma olen naine! Naised käivad spordiklubis, mitte ei tassi kümneid, kokku sadu kilosid suhkrut treppidest üles! Eriti nüüd, kui olen ennast feminismist värskelt distantseerinud! Mulle ei meeldi, kui mul sõrmed ja randmed valutavad!"
Maksin autojuhile lihtsalt kümme eurot juurde ja ta tõi ise kõik üles.
pühapäev, jaanuar 02, 2011
Uue aasta vahekokkuvõte
Taaskord kopin oma Facebooki hiljutisi sissekandeid, sest pean veel täna õhtul lõpetama ühe artikli.
Aasta on alanud paljutõotavalt: pidu kestis (vist) kaheksani, aasta esimesel päeval olen veetnud tunde Polymeri uues saunas ja aktimodellina sloveenia fotograafile; teisel käinud fundamentalistlikus kirikus ja organiseerinud endale peaaegu tonni tasuta suhkrut skulptuurimaterjaliks*.
3 hours ago
Ja nüüd koosolekule. Siis Joonase artikli lõpetamine. Homme näituse mahavõtmine ja suhkruvedu.
3 hours ago
* Terve tonni! Aga võibolla kaks! Osaliselt värvilist! Loomulikult vean just suletud saksa konteptualisti Kunstihoone galeriis eksponeeritud suhkruinstallatsiooni tükkidena Polymeri.
Aasta on alanud paljutõotavalt: pidu kestis (vist) kaheksani, aasta esimesel päeval olen veetnud tunde Polymeri uues saunas ja aktimodellina sloveenia fotograafile; teisel käinud fundamentalistlikus kirikus ja organiseerinud endale peaaegu tonni tasuta suhkrut skulptuurimaterjaliks*.
3 hours ago
Ja nüüd koosolekule. Siis Joonase artikli lõpetamine. Homme näituse mahavõtmine ja suhkruvedu.
3 hours ago
* Terve tonni! Aga võibolla kaks! Osaliselt värvilist! Loomulikult vean just suletud saksa konteptualisti Kunstihoone galeriis eksponeeritud suhkruinstallatsiooni tükkidena Polymeri.
neljapäev, detsember 30, 2010
Kõik mütoloogilised olendid
Kirjutan J näitusest Pärnu Raekojas artiklit. Näitust käisin vaatamas üleeile -- J on lisaks sellele, et ta on suur müstik, ka omamoodi PR-geenius. Ta tellis Pärnusse lisaks minule (kirjutan kultuurilehte) ka H (esindab ainsat kohalikku kunstiajakirja).
Niisiis, päev Pärnus: J näitus, H shoppab Ivo Nikkolo poes, mina külastan nn Kontrakultuurikeskust. Näeb B-d ja põgusalt M-i.
Nüüd kirjutan artiklit. Ühtlasi avastasin oma märkmeid üle lugedes, et olen kirja pannud ka järgmise J ja H vahel aset leidnud dialoogi, mis toimus üht J perfokavideot vaadates.
H : "Kutsud äkki valesid vaime välja?"
J : "Kõik kutsusin välja."
H : "Miks?"
J : "Lihtsalt ülbusest."
H : "Vaimumaailmas jääd alati alla. Inimene jääb alati alla."
J : "Ei jää. /---/ Buddha ei jäänud."
H : "Ei usu...!"
H ütleb, kui J teda bussi peale saatma läheb, et tal on J-ga hingeline side.
Niisiis, päev Pärnus: J näitus, H shoppab Ivo Nikkolo poes, mina külastan nn Kontrakultuurikeskust. Näeb B-d ja põgusalt M-i.
Nüüd kirjutan artiklit. Ühtlasi avastasin oma märkmeid üle lugedes, et olen kirja pannud ka järgmise J ja H vahel aset leidnud dialoogi, mis toimus üht J perfokavideot vaadates.
H : "Kutsud äkki valesid vaime välja?"
J : "Kõik kutsusin välja."
H : "Miks?"
J : "Lihtsalt ülbusest."
H : "Vaimumaailmas jääd alati alla. Inimene jääb alati alla."
J : "Ei jää. /---/ Buddha ei jäänud."
H : "Ei usu...!"
H ütleb, kui J teda bussi peale saatma läheb, et tal on J-ga hingeline side.
esmaspäev, detsember 20, 2010
Tänane uudis galeristilt
"2 noort meest tormasid galeriisse sisse ja uuesti välja, võttes kaasa 3-st tordist kaks.
torditükkide rida oli taga. loodame et saavad mürgituse..."
torditükkide rida oli taga. loodame et saavad mürgituse..."
kolmapäev, detsember 15, 2010
Kommentaarid
Väikeste pausidega olen maganud eile õhtul kella kümnest saadik. Kõik kohad valutavad. Ja ei, see pole näituse avamisest või afterpartyst, mis oli minimaalne. See on eelnenud kümne päeva unevõlast, ma eeldan.
Nüüd kirjeldan natuke pikemalt oma kannatusi. Kuna, olgem ausad, mulle meeldib valitud hetkedel seda teha. Viriseda nimelt.
Eile ülimalt varasel hommikutunnil istusin pärast äratuskella piiksumist oma voodi äärel ja värisesin, mõeldes, et kohe tuleb I mulle autoga järgi ning ma pean Polymeri minema, et lõpetada Ülo Õuna "Novelli" silikoonvormi kipskapsel ning valada see eesti kunsti krestomaatiline teos karamelli. Mitmes silikoonvorm nimelt, sest algne, üllatavalt hästi õnnestunud ehitussilikoonist vorm kadus müstiliselt. Kallist silikoonist tegin algul liiga õhukese, mis ilmnes alles siis, kui olin sellele mitmest tükist plastikkkapsli valmis teinud.
Nüüd, paksemana, ei tulnud kips selle pealt maha; olin sunnitud selle ühest kohast pooleks saagima.
T tuli ja käitus nagu ingel -- ta ei öelnud minust eelmisel päeval maha jäänud laga kohta MITTE MIDAGI. Karamell, silikoon, kipsipraht kattis ühtlase kihina kõik vertikaalsed pinnad; pliit ja köögilaud, mis on umbes sentimeetrise pruuni ja musta kleepuva kihiga kaetud; vahukommimassi siin ja seal. Kasutatud kummikindad. Jah, see oli kole küll, samas tundus kõik vähem hull, kui oleksin eeldanud. Mul läks mõnevõrra aega, enne kui aru sain, et eelmisel päeval oli pärast minu ja tööde lahkumist Draakoni galeriisse tulnud T ja mingil määral seda laga koristanud. Nagu K ütles hiljem, olid nad seda koos teinud.
Võin mainida ka Kristiine keskuse koristajat -- tegime seal peatuse, kes röökis mulle järele: "Grjaz! Uuzhas!" Mul oli saapa talla all tükk karamelli, mis jättis Kristiine keskuse koridori järgi. Ignoreerisin jälgi. Ja koristajamutti.
Aga enne autojuhi saabumist tuli noor kunstitudeng M, kes Polymeris pinda üürib ja EKAs kunsti õpib. Koos seitsme paaripäevase vutitibuga. M kavatses neid oma perfokahindamisel kasutada. Võtsin ühe pisikese vuti pihku, kes siutsus õrnalt ning üritas oma pead otsekui varju otsides mu sõrmede vahele suruda. See oli liigutav. See kõik toimus esmaspäeva hommikul, pärast mida sõitsin auto ja töödega galeriisse näitust üles panema. Seal möödus peaaegu kogu päev -- kusjuures pinget lisasid faktid, et video filmija ja monteerija L ei vastanud oma telefonile, olles selle, nagu hiljem selgus, ära kaotanud; fotograaf A oli shokeeritud oma foto kvaliteedist monitoris; samuti ei vastanud oma telefonile M , kes pidi oma kalligraafilise käekirjaga tööde pealkirjad galerii seintele kirjutama. Teda asendas E, kes pani oma peaaegu kõrvalasuva butiigi pool tundi varem kinni ja tuli appi.Vahepeal käisin Kungla tänavas Geikristlaste Kogu asutaja H juures valge kanga järel, mis nende jumalateenistuse ruumikujundusest üle jäi.
Tagasi teisipäeva varahommikusse. Tund hiljem olin oma paremale käele keevat karamelli valanud, mis tekitas kerged villid ning püsiva valu, millele mõjus kange Ibuprofeen.
Taksoga koos kipsvormis asuva kana ja muu stafiga galeriisse.
Näituse ülespanek jätkub.
Riiet, mis aknalauale tuleb, on liiga vähe. Käik Tartu maantee Abakhani (tüll) ja Tartu maantee Maximasse (odav punane vein). Balti jaama Araxes (veel odavam vahuvein). Pagaripoisid (piltidega tordid). 6 + 5 + 6 kg. Kas on asi mu väsimuses või milleski muus, aga inimesed, eriti suurel hulgal, on hakanud mind hirmutama. Pensionärid trügivad küünarnukkidega nii trammis kui Maximas ega vabanda kunagi, joodikud ignoreerivad ming viinapoe sabas ja trügivad ette, teatades kergete värinate taustal enensekindlalt: "Üks kange Bock!".
Kõik tundub erakordselt väsitav ning kui näitus on lõpuks põhimõtteliselt üleval, otsustan jätta karamellist kana oma kipsvormi Konteineris ning minna E vanalinnakorterisse vanni ja meiki tegema. E kohendab kunstlilli mu mustal kleidil -- trikk, mille ta professionaalse stilistina mõtles välja mu saatejuhtide pildistamise jaoks, lahendades siis dilemma, mis seisnes selles, et soovitati kanda midagi värvilist, samas kui oma suvekleidid olin ammu ära pakkinud ja vanemate garaazhi Mustamäele saatnud.
Avamisel tundub mulle, et näen kõike distantseeritult ning olen leebe robot, kes põhiliselt ütleb "Aitäh!" ja naeratab.
Nagu aru saan, olen seekord galeriitädide lemmik. "Sa oled siin tõelise jõulumeeleolu loonud!"
Alustasin selle teksti kirjutamist kolmapäeva pärastlõunal ja lõpetasin nüüd, reedel kell üks päeval.
Nüüd kirjeldan natuke pikemalt oma kannatusi. Kuna, olgem ausad, mulle meeldib valitud hetkedel seda teha. Viriseda nimelt.
Eile ülimalt varasel hommikutunnil istusin pärast äratuskella piiksumist oma voodi äärel ja värisesin, mõeldes, et kohe tuleb I mulle autoga järgi ning ma pean Polymeri minema, et lõpetada Ülo Õuna "Novelli" silikoonvormi kipskapsel ning valada see eesti kunsti krestomaatiline teos karamelli. Mitmes silikoonvorm nimelt, sest algne, üllatavalt hästi õnnestunud ehitussilikoonist vorm kadus müstiliselt. Kallist silikoonist tegin algul liiga õhukese, mis ilmnes alles siis, kui olin sellele mitmest tükist plastikkkapsli valmis teinud.
Nüüd, paksemana, ei tulnud kips selle pealt maha; olin sunnitud selle ühest kohast pooleks saagima.
T tuli ja käitus nagu ingel -- ta ei öelnud minust eelmisel päeval maha jäänud laga kohta MITTE MIDAGI. Karamell, silikoon, kipsipraht kattis ühtlase kihina kõik vertikaalsed pinnad; pliit ja köögilaud, mis on umbes sentimeetrise pruuni ja musta kleepuva kihiga kaetud; vahukommimassi siin ja seal. Kasutatud kummikindad. Jah, see oli kole küll, samas tundus kõik vähem hull, kui oleksin eeldanud. Mul läks mõnevõrra aega, enne kui aru sain, et eelmisel päeval oli pärast minu ja tööde lahkumist Draakoni galeriisse tulnud T ja mingil määral seda laga koristanud. Nagu K ütles hiljem, olid nad seda koos teinud.
Võin mainida ka Kristiine keskuse koristajat -- tegime seal peatuse, kes röökis mulle järele: "Grjaz! Uuzhas!" Mul oli saapa talla all tükk karamelli, mis jättis Kristiine keskuse koridori järgi. Ignoreerisin jälgi. Ja koristajamutti.
Aga enne autojuhi saabumist tuli noor kunstitudeng M, kes Polymeris pinda üürib ja EKAs kunsti õpib. Koos seitsme paaripäevase vutitibuga. M kavatses neid oma perfokahindamisel kasutada. Võtsin ühe pisikese vuti pihku, kes siutsus õrnalt ning üritas oma pead otsekui varju otsides mu sõrmede vahele suruda. See oli liigutav. See kõik toimus esmaspäeva hommikul, pärast mida sõitsin auto ja töödega galeriisse näitust üles panema. Seal möödus peaaegu kogu päev -- kusjuures pinget lisasid faktid, et video filmija ja monteerija L ei vastanud oma telefonile, olles selle, nagu hiljem selgus, ära kaotanud; fotograaf A oli shokeeritud oma foto kvaliteedist monitoris; samuti ei vastanud oma telefonile M , kes pidi oma kalligraafilise käekirjaga tööde pealkirjad galerii seintele kirjutama. Teda asendas E, kes pani oma peaaegu kõrvalasuva butiigi pool tundi varem kinni ja tuli appi.Vahepeal käisin Kungla tänavas Geikristlaste Kogu asutaja H juures valge kanga järel, mis nende jumalateenistuse ruumikujundusest üle jäi.
Tagasi teisipäeva varahommikusse. Tund hiljem olin oma paremale käele keevat karamelli valanud, mis tekitas kerged villid ning püsiva valu, millele mõjus kange Ibuprofeen.
Taksoga koos kipsvormis asuva kana ja muu stafiga galeriisse.
Näituse ülespanek jätkub.
Riiet, mis aknalauale tuleb, on liiga vähe. Käik Tartu maantee Abakhani (tüll) ja Tartu maantee Maximasse (odav punane vein). Balti jaama Araxes (veel odavam vahuvein). Pagaripoisid (piltidega tordid). 6 + 5 + 6 kg. Kas on asi mu väsimuses või milleski muus, aga inimesed, eriti suurel hulgal, on hakanud mind hirmutama. Pensionärid trügivad küünarnukkidega nii trammis kui Maximas ega vabanda kunagi, joodikud ignoreerivad ming viinapoe sabas ja trügivad ette, teatades kergete värinate taustal enensekindlalt: "Üks kange Bock!".
Kõik tundub erakordselt väsitav ning kui näitus on lõpuks põhimõtteliselt üleval, otsustan jätta karamellist kana oma kipsvormi Konteineris ning minna E vanalinnakorterisse vanni ja meiki tegema. E kohendab kunstlilli mu mustal kleidil -- trikk, mille ta professionaalse stilistina mõtles välja mu saatejuhtide pildistamise jaoks, lahendades siis dilemma, mis seisnes selles, et soovitati kanda midagi värvilist, samas kui oma suvekleidid olin ammu ära pakkinud ja vanemate garaazhi Mustamäele saatnud.
Avamisel tundub mulle, et näen kõike distantseeritult ning olen leebe robot, kes põhiliselt ütleb "Aitäh!" ja naeratab.
Nagu aru saan, olen seekord galeriitädide lemmik. "Sa oled siin tõelise jõulumeeleolu loonud!"
Alustasin selle teksti kirjutamist kolmapäeva pärastlõunal ja lõpetasin nüüd, reedel kell üks päeval.
Tellimine:
Postitused (Atom)