Seeriast: juhuslikult pealtkuuldud kõnelusi (meediaanalüüs)

Esimene Balti jaama joodik: "Kuhu sa lähed nüüd vastu õhtut?"
Teine joodik: "Koju. Pead parandama ei jõudnudki."
Esimene: "Jah, selleks on seltskonda vaja. "
Teine: "Abikaasa on kodus, aga sellega üldjuhul ei saa."
Esimene: "Mis sa teed seal kodus?"
Teine: "Telekat vaatan..."
Esimene:"Vaata, mis sa vaatad, ära sa Tallinna Televisiooni küll vaata, siis oled keskerakondlane ja ma ütlen sinust lahti!"

/Poolartikuleeritud jauramine poliitikast: "Mis see teine erakord oli, see, mis ei olnud Keskerakond? -- "Misasi?" -- "Noh, see, milles Ansip oli... "/

Esimene joodik: "Kas sul kodus nett on?"
Teine joodik: "Ei ole."
Esimene joodik: "Netti sul ei ole, lehti sa ei loe...Kuule, aga siis kogu su info Ansipi ja kõige muu kohta on pärit telekast!"
Olin sellisest eneseanalüüsist ja -kriitikast hämmastunud.

Mõtlesin just ühtede graafikute peale, kes küsisid intervjuu eest raha ja teiste peale, kes ütlesid ära ning saatsid oma PR-spetsialisti numbri selle kinnituseks.... Kõik ajasid osaliselt sama juttu.
Olgem ausad, kui mingi asi... on jõudnud ühiskonna kõige madalamate kihtide ärajoodud ajudeni, siis ei saa see enam päriselt kehtida. Või, noh, mina isiklikult ei taha jagada poliitlisi seisukohti asotsiaalidega. Või mis poliitilisi seisukohti, pigem suvalise padujoodiku vaimsetele võimetele vastavaid seoseid. Keskerakond on halb, järelikult selle erakonna poolt valitsetava linna rahastatav telekanal halb, järelikult on minu saade kahtlane asi, millega ei maksa end siduda; Savisaarel on korruptandi maine, järelikult tuleks intervjuu eest raha küsida (noored kunstnikud, kes peavad graafikastuudiot ja kureerivad Graafikatriennaali noortenäitust, olles ise üsnagi tundmatud -- nad tõid ettekäändeks selle, et teevad viimasena mainitud institutsiooni jaoks tööd tasuta ja üldse kõike liiga palju ilma rahata)*, mainides, et oleks intervjuusoovija veel ETV (viimases kanalis pole vist viis aastat ühtegi kunstisaadet tehtud)...
Teise graafikastuudio pidaja, kui ta veel oma PR-geeniusele viidanud polnud, teatas telefonivestluse** jooksul elegantselt, et nende oma on number üks üks ja noorte graafikute oma peldik.
Noored graafikud vist loobusid oma rahasoovist, samas tekkis vahepeal järgmise saate jaoks uus idee. Ülejärgmise jaoks niisamuti. Uus, kohe avatav kunstikommuun ja stuudiote kompleks ning geikunsti aineline vestlusring.
Vähemalt päris lõbus on.


* Äkki oleksid nad pidanud mitte minult ("Asi on põhimõttes, sada krooni on ka raha!" (Ma ei pidanud vastu. Sõimasin. Pärast vabandasin.)), vaid Graafikatriennaalilt raha küsima.
** Alustasin oma kõnet umbes sõnadega: "Ma teen kunstisaadet Tallinna Televisiooni -- kas sul on sellega probleeme?" -- vastuses tuletati loomulikult Savisaart meelde. Samuti rääkisin just intervjuu eest raha küsinud noortest graafikutest -- mis, olgem ausad, ei ole päris ilus.
Aga nagu just mainisin -- vähemalt on lõbus. Ja saate tegemine kui töö meeldib mulle üliväga.