Minu tänane Delfi artikkel geikunstist

Sandra Jõgeva: Playboy-erootikast ja homodest (36)

www.DELFI.ee
18. jaanuar 2011 04:00

Foto: Erakogu
Käisin hiljuti ühe homoerootilise kunstiprojekti presentatsioonil vanalinnas asuvas kunstiruumis März. Projekti autorid on graafikaharidusega kunstnik Jaanus Samma ning kunstikriitik Alo Paistik.

Nagu esitlusel toimunud vestlusringis välja tuli, said nad Pariisis resideerudes ning sealseid geiklubisid külastades inspiratsiooni neis näidatavatest homoerootilistest taustavideotest. Tuleb välja, et on olemas eriline žanr – geiklubidele mõeldud klipid ilusate kehadega meestest midagi füüsilist ning omasooiharatele loomulikult äärmiselt erutavat tegemas. Omamoodi softporno.

Reklaam

"Men at work" (mehed töös). Surfamas. Asfalti panemas. Puid langetamas.
Vaevuaimatav, orgaaniliselt töö juurde kuuluv, kuid siiski kindlalt olemasolev meestevaheline kontakt. Õhkõrn piir sõpruse ja füüsilise armastuse vahel. "Delicious!"

Jaanus Samma ning Alo Paistik otsustasid selle nähtuse Eestisse importida, pealkirjastades oma projekti eneseirooniliselt: “Applied Art for a Gay Club” (“Tarbekunst homoklubile”).

Järgnev tekst tutvustab Samma ja Paistiku projekti ametlikult ning kirjeldab seda ühtlasi piisavalt detailselt: “Video kätkeb endas kuut mõneminutilist meeserootilist stseeni, mis kujutavad mehi tegemas mitmesuguseid maatöid: kündmas, merel võrke välja tõmbamas, lüpsmas, niitmas, saagimas ja metsseajahil. Videod on filmitud Muhus ja Saaremaal, kasutades mitteprofessionaalseid näitlejaid ning kohapeal kättesaadaval olnud ressursse. Video on mõeldud eelkõige geiklubide ekraanidel näitamiseks.”

Niisiis. Rahvusromantiline geierootika. Vestlusringis tegid projekti autorid muuhulgas üleskutse muuta rehielamud suviti ajutisteks geiklubideks. Mõõgad atradeks ja adrad diskokeradeks!

Vaadates näituseruumi kokku tulnud kohaliku kunstimaailma esindajaid segamini geikogukonna aktivistide ja mitte-aktivistidest kapis olijatega, joomas magusat vahuveini ja vaatamas päikeselisel aasal värsket rohtu niitvat palja ülakehaga tuntud koreograafi ja kaamerat, mis peatub kahe lehma lüpsva ihualasti “kauboi” raseeritud genitaalidel, tabas mind selguse hetk. Nagu välguga oleks löönud.

See kõik ei ole mitte midagi olemuslikult erinevat näiteks Playboy stiilist – süžee algetega primitiivsetest klippidest, kus kogu see lääge erootika on vaid ühe eesmärgi teenistuses. Selle eesmärk on vaataja erutamine, olemata “liiga porno”. See peab jääma väikekodanliku hea maitse piiridesse, kus kõik on veel esteetiline ja “ilus”.

Heteroseksuaalse suunitlusega softporno ilma igasuguse sisulise või esteetilise lisadimensioonita ei pääseks iial professionaalse kunstigalerii seintele. See jääb päästmatult selleks, mis ta on – seksuaalseks abivahendiks. Vahest vaid aja möödumine võib oma olemuselt seda kõikvõimalike foto-ja filmiamatööride lootusetult pealiskaudset meelisžanrit omal kombel väärtuslikumaks muutuda.

Meenub ühest vanast majast Mehhikos, kunagisest bordellist, leitud fotoalbum selle maja “töötajate” aktifotodega, mis on korduvalt raamatuna välja antud. Seda olenemata faktist, et nii modellid kui fotograafid jäävad igavesti anonüümseteks.

Homo-softpornot aga võib võtta julge seisukohavõtu ning väljaastumisena. Põhjus on lihtne – geide peaaegu kogu ajaloo pikkune rõhumine ning vajadus pikk põlu all olemine ja paariaseisus tasa teha. Mis võiks olla üks võimalik järeldus, mida sellest kõigest teha?

Aitab küll! Homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see tegelikult on!

Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.