Kolmapäev, 25. mai:
ML retsensent EKA kaitsmisel.
Retsenseeritav on mu peale vihane.
Alustan Raja tänava skulptuuriateljees oma Soome Mänttässe mineva installatsiooniga.
Läheb väga hilise õhtuni.
Saan R-le konsultatsiooni ja M-le muu abi eest maksta.
Neljapäev, 26. mai:
Varahommikul trennis (hüpohondria tõttu on mul tekkinud hirm seljaprobleemide ees -- eelmisel päeval panin tähele, kuidas M raskemaid asju tõstes oigas).
Hommikul K magistritöö kaitsmine, kelle juhendaja olin.
Kuulen, et retsenseeritav on ikka väga vihane. Ma ei saa aru, mille pärast. Kokkuvõttes sai ta (täiesti ebaõiglaselt) isegi parema hinde kui K .
Dokkfilmi esilinastus, kus on kasutatud juppi mu perfokast.
Ülejäänud päev Raja tänaval.
Reede, 27. mai:
Raja tänav; vahepeal taksoga ehituspoodi.
Global Container. Olen peol poole ööni ja sellega seoses on süümepiinad.
Laenan materjalide ostmiseks 100 eurot.
Laupäev, 28. mai:
Raja tänav, K tuleb appi; veel kaks korda ehituspoodi; veel 100 eurot laenuks.
Pühapäev, 29. mai:
Raja tänav.
Esmaspäev, 30. mai:
Raja tänav.
Teisipäev, 31. mai:
Varahommikul trennis.
Raja tänav.
Kuju läheb veoauto peale ja sellega Soome.
Montaazhiaeg on kinni pandud, aga sinna ei jõua.
Konteineris palub sakslane K mul endafilmitud video juures Globali lõpus aset leidnud T ja RK kismast subtiitrite juures aidata. Pean eestikeelse sõnasõja inglise keelde panema. On naljakas küll: juba live`is oli seda, aga videos samuti. "Ma olen kuulnud, et sa olid kuulus maketitegija New Yorgis!" ja "Eestimaa parimad pojad on end nii segi tõmmanud, et... Sama lugu on eesti kunstiga." Ja "Minu elu on viimase ajal üks suur trauma. Ma ei hakka teile sellest rääkima, sest te hakkaksite nutma. " Kohati on RK jutust raske aru saada -- see on vaikne pomin segatuna näomoonutustega, millest käivad üle minu, K ja TJ irvitamine taustal koos kommentaaridega. Me olime nimelt selle kisma tänuväärne publik.
Ma ei oska esimese hooga tõlkida "Persse! Raisk!" ja ütlen K-le: "A few cursing words." "Shit! Fuck!", pakub K. Nii jääbki.
"Trauma? Vaene mees. Ma juba peaaegu nutan", kommenteerib K ilma nähtava irooniata.
Pärst tundi selle video edasi-tagasi kerimist tunnen, et tahan oma skulptuuriprojekti lõpetuseks ja üleüldse midagi hoopis teistsugust. Lähen kinno, kus ma ikka tasuta käia saan, vaatama eriti lolli romantilist komöödiat.
teisipäev, mai 31, 2011
kolmapäev, mai 25, 2011
Margit Lõhmuse magistritöö retsensioon
AINULT ÜKSILDASED
Margit Lõhmuse magistritöö, nii selle kümnest videost, ühest luuletusest, ühest
neooninstallatsioonist ja avamisel presenteeritud kiirtoiduinstallatsioonist koosnev
praktiline osa kui seda toetav/analüüsiv kirjalik osa on äärmiselt enesekeskne ja
introvertne samaaegselt.
Minimalistlikult mõjuv, põhiliselt autobiograafilistest videotest koosnev näitus Draakoni
galeriis tegeleb Margit Lõhmusega. Täpsemalt kommunikatsioonihäiretega, millega Margit Lõhmus kokku puutub.
Need kunstiteosed siin on omamoodi eneseabi ja autoteraapia – katse võita oma
suhtlemishirm; analüüsida oma suhteid teiste inimestega, alustades kõige lähedasematest
nendest nagu vanemad; luubi alla lähevad ka oma seksuaalsus ning suhted sõprade-
korterikaaslastega. Samuti jõuab Lõhmus tõdemuseni, et tema välimus (armas malbe
naiivne tüdruk ) ei ole tema sisemaailmaga kooskõlas. Omamoodi coming of age
või “tütarlapsest sirgub naine” –tüüpi väljapanek. Sest tegelikult on Margit Lõhmus pervert. Siinkohal ei hakka ma defineerima mõistet "pervert", vaid loen ette lõigu oma seniavaldamata blogikatkendist -- kirja pandud vahetult pärast KUMU ööd. See on lühike ja mõnevõrra tsenseeritud katkend.
Minu ja MK juurde tuli Margit Lõhmus, mõlemi tuttav, noor maalikunstnik, lõpetamas EKA magistratuuri. Noor ja ilus. Olen ta retsensent.
Margit oli purjus. MK talle: "Kuidas sa küll sellisesse konditsiooni oled sattunud?" MK rääkis, kui halva mulje jätavad endast inimesed, kes on täis ning rõhutas enesekontrolli tähtsust.
Margit nimetas mind vaimseks emaks. Äkki leidsid nad ühise keele, hakates rääkima pornost. Jutt sai alguse mingist indie-fiilmist "Father is coming", mida vaadates Margit oli aru saanud, et ta pole ikkagi lesbi. See, kuidas tuntud pornostaar ja performance`ikunstnik Annie Sprinkle oli naisega, polnud Margitile olnud üldse erutav, küll aga see, kuidas Sprinkle`it keppis keegi kole saksa mees. MK karjatas selle peale Margitle vahele : "Ma olen täielik pornosõltlane!". Mõnda aega käis juttsellest zhanrist. Samas rõhutas MK, et lesbipornost ta aru ei saa: neil pole ju midagi kuhugi toppida, ainult hõõrumine. Olevat täiesti loomuvastane. Mida nad sellest saavad? Margit: "Naistevaheline suhe on eelkõige vaimne." Edasi rääkis ta, kuidas vaatab tihti kahte Balti jaama kerjust, küürakat vana naist ja temas pealtnäha natuke nooremat meest. Ta mõtleb alati,et need on ema ja poeg ning et nende vahel toimub intsest. Mõtlesin: kaks perverti on üksteist leidnud.
Ühe oma eeskujuna mainib Margit Lõhmus noorema põlvkonna tunnustatud ameerika
videokunstnikku Laurel Nakadatet.Kuna Nakadate mõjutused on niivõrd ilmsed, räägin siinkohal viimase loomingust pijkemalt. Ühtlasi tõmban paralleeli ühe teise selleaastase magistrandi tööga -- nimelt poleks Art Allmäe teos mingil juhul selline nagu ta on, kui poleks olemas kunstnikku Marko Mäetamme. Samamoodi -- usun, ei teeks Margit Lõhmus selliseid videoid ilma Laurel Nakadateta.
Selle aasta talvel oli New Yorgis MoMa PS1-s
väljas Nakadate retrospektiiv pealkirjaga “Only the Lonely”. . Kunstnik täitis ruumid
suurte väljaprintidega omaenda pisarais näost (aasta aega kestnud performance
fotokaamerale – dokumenteerida end nutmas iga päev) ja eksponeeris oma vanemaid
videoperformance`id. Nakadate on saanud tuntuks ning pälvinud vastuolulist kriitikat
(ei puudu süüdistused ebaeetilisuses!) sellega, et teeb koostööd juhuslike inimestega,
minnes nende juurde koju ning lavastades koos performance`i kaamera jaoks. Lolitaliku
välimusega (selleski on Nakadate sarnasus Lõhmusega) naine tähistab koos ilmselgelt
eraklikuna mõjuvate keskealiste meestega oma fiktiivset sünnipäeva, tantsib nendega
koos nagu Britney Spears, mängib strip-pokkerit ning ajab sellestsamast Britney Spearsist
kurje vaime välja. Tulemuse bisarsust rõhutab videotele valitud muusikataust (Elvis,
Neil Young), mis annab neile veidratele, piinlikele ning ilmselgelt väljaspool hea maitse
piire asetleidvatele situatsioonidele uue mõõtme. Lisanduvad melanhoolia, ülevus ja
katarsiline efekt.
Margit Lõhmus nii kaugele veel ei jõua, aga mingi võlu vähemalt osades tema
videotes kahtlemata on. Tõstaksin enim esile videosid pealkirjaga “Emale” ning kahte
pealkirjata teost; lavastatud situatsioone, kus teevad kaasa inimesed, kes täidavad
vastavalt Margitiga äsja kohtunud noormehe ning Margiti peale vihase korteriomaniku
rolle. Mõjuvaim on kahtlemata viimane: keskealine naine peab köögis monoloogi,
loopides Margiti suunas süüdistusi, tekst muutub kohati vaevuaimatavalt absurdseks
ning emotsioonitulvas argentiinlanna kõrval on vaikiv Margit. Samamoodi säilitab ta
oma staatilise poosi ka teistes videotes: seistes oma õhtust sööva ning teda täielikult
ignoreeriva ema köögis nurgas, käes mikrofon, mida ta ei kasuta. Või pannes vastu
noormehe vägistamiskatsele.
See, mis on tõsi ning mis on lavastatud, jääb häguseks ja see ambivalentsus annab
Lõhmuse teostele kahtlemata jõudu ja mõjuvust juurde. Tekitab omakorda piinlikkust
ning segaseid tundeid --- ja see emotsionaalne mõjuvus, julgeksin omakorda öelda, on
Margit Lõhmuse videoloomingu tugevaim komponent.
Oma magistritöö kirjalikus osas põhjendab Margit Lõhmus veenvalt ning piisavalt, miks
ta on sellise kunstiprojekti teostanud.
Teen ettepaneku hinnata Margit Lõhmuse magistritööde hindega approbator.
Sandra Jõgeva
Margit Lõhmuse magistritöö, nii selle kümnest videost, ühest luuletusest, ühest
neooninstallatsioonist ja avamisel presenteeritud kiirtoiduinstallatsioonist koosnev
praktiline osa kui seda toetav/analüüsiv kirjalik osa on äärmiselt enesekeskne ja
introvertne samaaegselt.
Minimalistlikult mõjuv, põhiliselt autobiograafilistest videotest koosnev näitus Draakoni
galeriis tegeleb Margit Lõhmusega. Täpsemalt kommunikatsioonihäiretega, millega Margit Lõhmus kokku puutub.
Need kunstiteosed siin on omamoodi eneseabi ja autoteraapia – katse võita oma
suhtlemishirm; analüüsida oma suhteid teiste inimestega, alustades kõige lähedasematest
nendest nagu vanemad; luubi alla lähevad ka oma seksuaalsus ning suhted sõprade-
korterikaaslastega. Samuti jõuab Lõhmus tõdemuseni, et tema välimus (armas malbe
naiivne tüdruk ) ei ole tema sisemaailmaga kooskõlas. Omamoodi coming of age
või “tütarlapsest sirgub naine” –tüüpi väljapanek. Sest tegelikult on Margit Lõhmus pervert. Siinkohal ei hakka ma defineerima mõistet "pervert", vaid loen ette lõigu oma seniavaldamata blogikatkendist -- kirja pandud vahetult pärast KUMU ööd. See on lühike ja mõnevõrra tsenseeritud katkend.
Minu ja MK juurde tuli Margit Lõhmus, mõlemi tuttav, noor maalikunstnik, lõpetamas EKA magistratuuri. Noor ja ilus. Olen ta retsensent.
Margit oli purjus. MK talle: "Kuidas sa küll sellisesse konditsiooni oled sattunud?" MK rääkis, kui halva mulje jätavad endast inimesed, kes on täis ning rõhutas enesekontrolli tähtsust.
Margit nimetas mind vaimseks emaks. Äkki leidsid nad ühise keele, hakates rääkima pornost. Jutt sai alguse mingist indie-fiilmist "Father is coming", mida vaadates Margit oli aru saanud, et ta pole ikkagi lesbi. See, kuidas tuntud pornostaar ja performance`ikunstnik Annie Sprinkle oli naisega, polnud Margitile olnud üldse erutav, küll aga see, kuidas Sprinkle`it keppis keegi kole saksa mees. MK karjatas selle peale Margitle vahele : "Ma olen täielik pornosõltlane!". Mõnda aega käis juttsellest zhanrist. Samas rõhutas MK, et lesbipornost ta aru ei saa: neil pole ju midagi kuhugi toppida, ainult hõõrumine. Olevat täiesti loomuvastane. Mida nad sellest saavad? Margit: "Naistevaheline suhe on eelkõige vaimne." Edasi rääkis ta, kuidas vaatab tihti kahte Balti jaama kerjust, küürakat vana naist ja temas pealtnäha natuke nooremat meest. Ta mõtleb alati,et need on ema ja poeg ning et nende vahel toimub intsest. Mõtlesin: kaks perverti on üksteist leidnud.
Ühe oma eeskujuna mainib Margit Lõhmus noorema põlvkonna tunnustatud ameerika
videokunstnikku Laurel Nakadatet.Kuna Nakadate mõjutused on niivõrd ilmsed, räägin siinkohal viimase loomingust pijkemalt. Ühtlasi tõmban paralleeli ühe teise selleaastase magistrandi tööga -- nimelt poleks Art Allmäe teos mingil juhul selline nagu ta on, kui poleks olemas kunstnikku Marko Mäetamme. Samamoodi -- usun, ei teeks Margit Lõhmus selliseid videoid ilma Laurel Nakadateta.
Selle aasta talvel oli New Yorgis MoMa PS1-s
väljas Nakadate retrospektiiv pealkirjaga “Only the Lonely”. . Kunstnik täitis ruumid
suurte väljaprintidega omaenda pisarais näost (aasta aega kestnud performance
fotokaamerale – dokumenteerida end nutmas iga päev) ja eksponeeris oma vanemaid
videoperformance`id. Nakadate on saanud tuntuks ning pälvinud vastuolulist kriitikat
(ei puudu süüdistused ebaeetilisuses!) sellega, et teeb koostööd juhuslike inimestega,
minnes nende juurde koju ning lavastades koos performance`i kaamera jaoks. Lolitaliku
välimusega (selleski on Nakadate sarnasus Lõhmusega) naine tähistab koos ilmselgelt
eraklikuna mõjuvate keskealiste meestega oma fiktiivset sünnipäeva, tantsib nendega
koos nagu Britney Spears, mängib strip-pokkerit ning ajab sellestsamast Britney Spearsist
kurje vaime välja. Tulemuse bisarsust rõhutab videotele valitud muusikataust (Elvis,
Neil Young), mis annab neile veidratele, piinlikele ning ilmselgelt väljaspool hea maitse
piire asetleidvatele situatsioonidele uue mõõtme. Lisanduvad melanhoolia, ülevus ja
katarsiline efekt.
Margit Lõhmus nii kaugele veel ei jõua, aga mingi võlu vähemalt osades tema
videotes kahtlemata on. Tõstaksin enim esile videosid pealkirjaga “Emale” ning kahte
pealkirjata teost; lavastatud situatsioone, kus teevad kaasa inimesed, kes täidavad
vastavalt Margitiga äsja kohtunud noormehe ning Margiti peale vihase korteriomaniku
rolle. Mõjuvaim on kahtlemata viimane: keskealine naine peab köögis monoloogi,
loopides Margiti suunas süüdistusi, tekst muutub kohati vaevuaimatavalt absurdseks
ning emotsioonitulvas argentiinlanna kõrval on vaikiv Margit. Samamoodi säilitab ta
oma staatilise poosi ka teistes videotes: seistes oma õhtust sööva ning teda täielikult
ignoreeriva ema köögis nurgas, käes mikrofon, mida ta ei kasuta. Või pannes vastu
noormehe vägistamiskatsele.
See, mis on tõsi ning mis on lavastatud, jääb häguseks ja see ambivalentsus annab
Lõhmuse teostele kahtlemata jõudu ja mõjuvust juurde. Tekitab omakorda piinlikkust
ning segaseid tundeid --- ja see emotsionaalne mõjuvus, julgeksin omakorda öelda, on
Margit Lõhmuse videoloomingu tugevaim komponent.
Oma magistritöö kirjalikus osas põhjendab Margit Lõhmus veenvalt ning piisavalt, miks
ta on sellise kunstiprojekti teostanud.
Teen ettepaneku hinnata Margit Lõhmuse magistritööde hindega approbator.
Sandra Jõgeva
teisipäev, mai 03, 2011
"Kas teie kutsusite Jüri Kuuskemaa?"
"Kas teie kutsusite Jüri Kuuskemaa?"
See on tütarlaps EKA kantseleist. Kõlab nagu: "Kas teie tellisite pizza?" või "Kas teie tellisite need neiud?"
Tellisin küll, sest kui linnapea külaskäik loengusse ära jäi, küsisin linnavalitsuse pressiesindajalt, ega neil midagi -- see on kedagi -- asemele pakkuda ei ole. Vastati, et kahjuks on linnavalitsuse koosseis just muutunud ja et seega linnapeaga võrdväärselt "sädelevaid isiksusi" välja käia ei ole. Küll aga pakuti mitteametlikku Tallinna heeroldit ning kultuurinõunikku Jüri Kuuskemaad.
Umbes nii, nagu lähed poodi ostma jumestuskreemi, endale sobivat tooni pole, aga lased endale maha müüa lauvärvikomplekti.
Võtsin pakkumise vastu.
Ja nüüd oli vanahärra siin, mina aga ootasin teist loengukülalist, Õhtulehes ning Kroonikas töötanud ja samuti ise kollase meedia huviobjektina alustanud naisajakirjanikku. Kuulsin, et kolmele tudengile poleks ta rääkima ilmunud. "Ma eelistan suuremaid auditooriume. Mina olen rohkem massiprohveti meelelaadiga..."
Kõmuajakirjanik jäi hiljaks, magistrandid vaatasid auditooriumis "Õhtusöögi viiele" osa Farmi-Gabrieliga ning heerold oli kogu selle asja venimise tõttu muutunud pahaseks. Vabandasin. Vabandasin. Vabandasin veelkord. Mõtlesin: miks ma ta endale pähe määrida lasksin!
Aga vanahärra osutus tõeliseks professionaaliks. Nüüd juba kahe tudengi ette astudes alustas ta enesekindlat monoloogi ega lasknud endale sõnagi vahele ütelda. Luges ette kõik oma saavutused . Omamoodi namedropping --- ta mainis nii Katariina Suurt kui Ermitaazhi direktorit, kellega täna õhtul pidi kohtuma. Sarjas eestlaste labastust, keelesolkimist ja Õhtulehte. Mainis ikkagi ka selle ära, et siin kolmele tudengile loengu pidamine on õigupoolest raiskamine ("Kahele!*", ütlesin vahele.) ning näitas ühele neist kahest näpuga, teatades, et see võib olla temast noorem ja kasvõi kolm korda andekam, aga nii palju asju kui tema, Jüri Kuuskemaa, ta kindlasti ei mäleta. Üritasin mitu korda sõna ka ajakirjanikule anda, aga see ei õnnestunud hetkeni, kui heerold ise loomuliku pausini jõudis (nii kahekümne minuti pärast) ja ajakirjanik otsustavalt jutujärje üle võttis. Järgnes nendevaheline poolkirglik vaidlus Õhtulehe teemadel. Kuuskemaa teatas, et austab pigem sportlasi kui "estraadilauljaid", sest esimesed vähemalt pingutavad, aga teisi ei mäleta mõne aastakümne pärast keegi. Vanahärral tundusid oleva kindla piirid, mis eraldavad kõrget ja madalat, kõrgkultuuri ja labast meelelahutust. Sarjas küll Õhtulehte, olles sinna ometi pika intervjuu andnud ja selle väljaandega ilmselgelt kursis. ("Igal pühapäeval, kui raadios saadet teen, sirvin seda seal. Iiveldama ajab!")Minu vaheletorgatud näide Casanovast, 18. sajandi Alex Lepajõest, kriminaalist ja aferistist, kes ometi oma sajandile kirjandusliku monumendi püstitas, kirjutades ühe vähestest sellest ajast mingil määralgi oluliseks jäänud raamat(ud), ei veennud teda ilmselgelt.
Usun, et oli tegemist päris eksklusiivse ja kvaliteetse meelelahutusega -- nagu ka eelmistel kordadel, kui loengukülalisteks olid
-- Selgeltnägija Sergei koos oma reality-produtsendist abikaasaga (õppematerjaliks Phil Collinsi video "Return of the Real"
-- Tauno Kangro (õigemini oli tegemist külaskäiguga tema ateljeesse)
-- kurikuulus sektiliider Hannes Vanaküla; enne seda tütarlaps, kes oli keskkoolitüdrukuna selles neopaganlikus kogukonnas "sees olnud" (õppematerjaliks Kaidi Tamme dokk Lilleorust pealkirjaga "Normaalne inimene", millele lisandus minu jutt selle sekti kohta)
-- noor rezhissöör Kaidi Kaasik, filmi "Kuku: mina jään ellu" Maimikuga võrdväärne kaasautor, näitamas nimetatud filmi, rääkimas selle tagamaadest ning samuti näitamas oma esimest filmi "Tõuteadur" Ilmar Soodlast ja rääkimas oma järgmisest dokist, seekord Billeneevest (lisa-õppematerjaliks viimase perfokavideod.
* Kui Kuuskemaa oli lahkunud, ilmus kohale ka kolmas. Mitte see, B, kes oli alguses loengus, aga enne külaliste saabumist oli kuhugile eksamile läinud. Veel üks tudeng, kes algul kohal käis, oli enne loenguid teada andnud, et ta on:
1) tööintervjuul
2) tööl
3)töötukassas.
Kolmel järjestikusel nädalal ja just sellises järjekorras! Annab akadeemilisel oleva tütarlapse tööotsingutest üsna kujuka pildi ja on omamoodi koomiline, kas pole...
See on tütarlaps EKA kantseleist. Kõlab nagu: "Kas teie tellisite pizza?" või "Kas teie tellisite need neiud?"
Tellisin küll, sest kui linnapea külaskäik loengusse ära jäi, küsisin linnavalitsuse pressiesindajalt, ega neil midagi -- see on kedagi -- asemele pakkuda ei ole. Vastati, et kahjuks on linnavalitsuse koosseis just muutunud ja et seega linnapeaga võrdväärselt "sädelevaid isiksusi" välja käia ei ole. Küll aga pakuti mitteametlikku Tallinna heeroldit ning kultuurinõunikku Jüri Kuuskemaad.
Umbes nii, nagu lähed poodi ostma jumestuskreemi, endale sobivat tooni pole, aga lased endale maha müüa lauvärvikomplekti.
Võtsin pakkumise vastu.
Ja nüüd oli vanahärra siin, mina aga ootasin teist loengukülalist, Õhtulehes ning Kroonikas töötanud ja samuti ise kollase meedia huviobjektina alustanud naisajakirjanikku. Kuulsin, et kolmele tudengile poleks ta rääkima ilmunud. "Ma eelistan suuremaid auditooriume. Mina olen rohkem massiprohveti meelelaadiga..."
Kõmuajakirjanik jäi hiljaks, magistrandid vaatasid auditooriumis "Õhtusöögi viiele" osa Farmi-Gabrieliga ning heerold oli kogu selle asja venimise tõttu muutunud pahaseks. Vabandasin. Vabandasin. Vabandasin veelkord. Mõtlesin: miks ma ta endale pähe määrida lasksin!
Aga vanahärra osutus tõeliseks professionaaliks. Nüüd juba kahe tudengi ette astudes alustas ta enesekindlat monoloogi ega lasknud endale sõnagi vahele ütelda. Luges ette kõik oma saavutused . Omamoodi namedropping --- ta mainis nii Katariina Suurt kui Ermitaazhi direktorit, kellega täna õhtul pidi kohtuma. Sarjas eestlaste labastust, keelesolkimist ja Õhtulehte. Mainis ikkagi ka selle ära, et siin kolmele tudengile loengu pidamine on õigupoolest raiskamine ("Kahele!*", ütlesin vahele.) ning näitas ühele neist kahest näpuga, teatades, et see võib olla temast noorem ja kasvõi kolm korda andekam, aga nii palju asju kui tema, Jüri Kuuskemaa, ta kindlasti ei mäleta. Üritasin mitu korda sõna ka ajakirjanikule anda, aga see ei õnnestunud hetkeni, kui heerold ise loomuliku pausini jõudis (nii kahekümne minuti pärast) ja ajakirjanik otsustavalt jutujärje üle võttis. Järgnes nendevaheline poolkirglik vaidlus Õhtulehe teemadel. Kuuskemaa teatas, et austab pigem sportlasi kui "estraadilauljaid", sest esimesed vähemalt pingutavad, aga teisi ei mäleta mõne aastakümne pärast keegi. Vanahärral tundusid oleva kindla piirid, mis eraldavad kõrget ja madalat, kõrgkultuuri ja labast meelelahutust. Sarjas küll Õhtulehte, olles sinna ometi pika intervjuu andnud ja selle väljaandega ilmselgelt kursis. ("Igal pühapäeval, kui raadios saadet teen, sirvin seda seal. Iiveldama ajab!")Minu vaheletorgatud näide Casanovast, 18. sajandi Alex Lepajõest, kriminaalist ja aferistist, kes ometi oma sajandile kirjandusliku monumendi püstitas, kirjutades ühe vähestest sellest ajast mingil määralgi oluliseks jäänud raamat(ud), ei veennud teda ilmselgelt.
Usun, et oli tegemist päris eksklusiivse ja kvaliteetse meelelahutusega -- nagu ka eelmistel kordadel, kui loengukülalisteks olid
-- Selgeltnägija Sergei koos oma reality-produtsendist abikaasaga (õppematerjaliks Phil Collinsi video "Return of the Real"
-- Tauno Kangro (õigemini oli tegemist külaskäiguga tema ateljeesse)
-- kurikuulus sektiliider Hannes Vanaküla; enne seda tütarlaps, kes oli keskkoolitüdrukuna selles neopaganlikus kogukonnas "sees olnud" (õppematerjaliks Kaidi Tamme dokk Lilleorust pealkirjaga "Normaalne inimene", millele lisandus minu jutt selle sekti kohta)
-- noor rezhissöör Kaidi Kaasik, filmi "Kuku: mina jään ellu" Maimikuga võrdväärne kaasautor, näitamas nimetatud filmi, rääkimas selle tagamaadest ning samuti näitamas oma esimest filmi "Tõuteadur" Ilmar Soodlast ja rääkimas oma järgmisest dokist, seekord Billeneevest (lisa-õppematerjaliks viimase perfokavideod.
* Kui Kuuskemaa oli lahkunud, ilmus kohale ka kolmas. Mitte see, B, kes oli alguses loengus, aga enne külaliste saabumist oli kuhugile eksamile läinud. Veel üks tudeng, kes algul kohal käis, oli enne loenguid teada andnud, et ta on:
1) tööintervjuul
2) tööl
3)töötukassas.
Kolmel järjestikusel nädalal ja just sellises järjekorras! Annab akadeemilisel oleva tütarlapse tööotsingutest üsna kujuka pildi ja on omamoodi koomiline, kas pole...
teisipäev, aprill 12, 2011
Artikkel Delfis Veerpalust
Sandra Jõgeva: Andrus Veerpalu asenduselu (98)
www.DELFI.ee
12. aprill 2011 04:00
Sandra Jõgeva: Andrus Veerpalu asenduselu
Foto: Erakogu
Juba kolmandiku jagu kulunud 2011. aasta senine suurim meediafenomen Eestis on kahtlemata positiivse dopinguproovi andnud, nüüdseks juba endine tippsportlane Andrus Veerpalu.
Loomulikult on see juhtum vallutanud paaril viimasel päeval kõigi kohalike ja üleriigiliste lehtede esi- ja siselehed. On tõesti raske kujutleda samavõrra furoori tekitada võivat sündmust. Maavärin Eestis? Midagi taolist, mis juhtus aasta tagasi Poolas presidendi ja selle kaaskonnaga?
Igal juhul peaks see olema midagi tõeliselt ootamatut ning ehedalt traagilist, millel oleks mõju paljude inimeste eludele ja tõeliselt lai kõlapind. Dopingukahtlustusega sportlane ei tohiks selleks esmapilgul kvalifitseeruda – kui kahtlustused tõeks osutuvad, pole ta ju midagi enamat ebaprofessionaalsest meelelahutajast, kes on räigelt rikkunud oma eriala eetikakoodeksit.
Sel juhul peaks teda vihkama, aga mitte armastama. On ju ta petnud nii paljude temasse vaimselt ning rahaliselt investeerinud inimeste lootusi, valmistanud neile südamevalu ja häbistanud kaudselt rahvusvahelise üldsuse ees ka oma kodumaa teisi sportlasi.
On laialt levinud arvamus, et tippspordis tänapäeval ilma dopinguta ei saa. Ka sel juhul on Veerpalu vahelejäämine äärmiselt sündsusetu - maksumaksja ja sponsorid maksavad ju kogu selle keemilaboratooriumi ning kasvuhormoonid kinni.
Tuttav programmeerija rääkis, kuidas nende firma tehtud võimalus lisada Facebookis oma profiilipildile pisike Veerpalu portree ning loosung „Me usume Andrus!“ (jah, see lause oli grammatiliselt vigane -- kiiruga tehtud) levis sellise kiirusega, et Facebook liigitas asja spämmiks.
Samas sotsiaalvõrgustikus on leheküljega “Usume Andrus Veerpalu” liitunud üle 68 000 toetaja.
Facebookis tehtud üleskutsega “Andrus Veerpalu toetuseks inimkett/kogunemine” on sotsiaalvõrgustikus seni liitunud üle tuhande inimese. Veerpalu nimel plaaniti pühapäeval inimkogunemisi üle kogu Eesti. Üks selline Tallinnas Vabaduse väljakul ka toimus osalejateks mitukümmend peamiselt vanemaealist inimest. Mis on omamoodi arusaadav – on ju pensionärid Eestis niivõrd vaene inimgrupp, et palju muud kui telekavaatamist ning värskes õhus viibimist nad endale meelelahutuseks lubada ei saa.
Samas pole meil peale pronksiöö praktiliselt mingeid rahvarahutusi, avalikke stiihilisi meeleavaldusi või muid tänavaaktsioone toimunud. Inimesed ei lähe tänavale, kui nad saavad oma töö eest liiga väikest palka või kannatavad tööpuuduse käes; kui hinnad tõusevad; kui neil puuduvad sotsiaalsed garantiid; kui nad kaotavad oma kodud pankadele; kui vastavalt statistikale ei saa kaks kolmandikku Eestimaa elanikest endale mitte kunagi lubada hambaravi. Pensionärid ei tule tänavale, kui nad ei jaksa oma südamerohtusid välja osta (ravimite hinna juures on omaosalus Eestis Euroopa suurim ), küll aga siis, kui Andrus Veerpalu dopinguproov positiivseks osutub.
Paljud ühiskonnateoreetikud väidavad, et ühiskonna eliidile on sport ja muu lihtne meelelahutus äärmiselt kasulik - kui inimesed haarab kaasa näiteks tähtis küsimus, kes teistest sajandiksekundi võrra kiiremini suusatab, ei tegele nad teiste, olulisemate asjadega. Siis on nad manipuleeritavad, ärakasutatavad ega nõua oma õigusi taga. Mõnes mõttes delegeeritakse oma elu elamine Andrus Veerpalule ja teistele spordikangelastele. Teiste meediastaaride kombel elab ta lihtsurelike eest nende unemaid ja õudusunenägusid läbi.
On olemas ka teooria, et tippspordi põhiline mõte on hoida vaeseid noori tänavale sattumast; alkoholi, narkootikumide ja kuritegevuse juurest eemal. Ja et nad suusatada või jalgpalli viitsiksid mängida, peavad neil olema eeskujud.
Maailm, kus kõik on selle sama sajandiksekundi võrra mõõdetav, tekitab aga võltsturvatunnet. Sest niinimetatud päris elus, kus näiteks ühele töökohale kandideerib kümneid inimesi, ei ole nii, et objektiivselt mõõdetavalt parim võidab. Tippspordi fanaatiline jälgimine on elu aseaine ning ideaalmaailma petlik mudel, mis juhib inimeste tähelepanu kõrvale sellelt, mida nad võiksid oma elu paremaks muutmise nimel teha.
Tegeliku ühiskonnas aset leidva ebaõigluse asemel suunatakse oma õiglustunne aga labori suunas, mis meie rahvuskangelase uriinist keelatud aineid leidis. Tegelikult on see mõttetu võitlus ning asendustegevus väga kurb.
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
www.DELFI.ee
12. aprill 2011 04:00
Sandra Jõgeva: Andrus Veerpalu asenduselu
Foto: Erakogu
Juba kolmandiku jagu kulunud 2011. aasta senine suurim meediafenomen Eestis on kahtlemata positiivse dopinguproovi andnud, nüüdseks juba endine tippsportlane Andrus Veerpalu.
Loomulikult on see juhtum vallutanud paaril viimasel päeval kõigi kohalike ja üleriigiliste lehtede esi- ja siselehed. On tõesti raske kujutleda samavõrra furoori tekitada võivat sündmust. Maavärin Eestis? Midagi taolist, mis juhtus aasta tagasi Poolas presidendi ja selle kaaskonnaga?
Igal juhul peaks see olema midagi tõeliselt ootamatut ning ehedalt traagilist, millel oleks mõju paljude inimeste eludele ja tõeliselt lai kõlapind. Dopingukahtlustusega sportlane ei tohiks selleks esmapilgul kvalifitseeruda – kui kahtlustused tõeks osutuvad, pole ta ju midagi enamat ebaprofessionaalsest meelelahutajast, kes on räigelt rikkunud oma eriala eetikakoodeksit.
Sel juhul peaks teda vihkama, aga mitte armastama. On ju ta petnud nii paljude temasse vaimselt ning rahaliselt investeerinud inimeste lootusi, valmistanud neile südamevalu ja häbistanud kaudselt rahvusvahelise üldsuse ees ka oma kodumaa teisi sportlasi.
On laialt levinud arvamus, et tippspordis tänapäeval ilma dopinguta ei saa. Ka sel juhul on Veerpalu vahelejäämine äärmiselt sündsusetu - maksumaksja ja sponsorid maksavad ju kogu selle keemilaboratooriumi ning kasvuhormoonid kinni.
Tuttav programmeerija rääkis, kuidas nende firma tehtud võimalus lisada Facebookis oma profiilipildile pisike Veerpalu portree ning loosung „Me usume Andrus!“ (jah, see lause oli grammatiliselt vigane -- kiiruga tehtud) levis sellise kiirusega, et Facebook liigitas asja spämmiks.
Samas sotsiaalvõrgustikus on leheküljega “Usume Andrus Veerpalu” liitunud üle 68 000 toetaja.
Facebookis tehtud üleskutsega “Andrus Veerpalu toetuseks inimkett/kogunemine” on sotsiaalvõrgustikus seni liitunud üle tuhande inimese. Veerpalu nimel plaaniti pühapäeval inimkogunemisi üle kogu Eesti. Üks selline Tallinnas Vabaduse väljakul ka toimus osalejateks mitukümmend peamiselt vanemaealist inimest. Mis on omamoodi arusaadav – on ju pensionärid Eestis niivõrd vaene inimgrupp, et palju muud kui telekavaatamist ning värskes õhus viibimist nad endale meelelahutuseks lubada ei saa.
Samas pole meil peale pronksiöö praktiliselt mingeid rahvarahutusi, avalikke stiihilisi meeleavaldusi või muid tänavaaktsioone toimunud. Inimesed ei lähe tänavale, kui nad saavad oma töö eest liiga väikest palka või kannatavad tööpuuduse käes; kui hinnad tõusevad; kui neil puuduvad sotsiaalsed garantiid; kui nad kaotavad oma kodud pankadele; kui vastavalt statistikale ei saa kaks kolmandikku Eestimaa elanikest endale mitte kunagi lubada hambaravi. Pensionärid ei tule tänavale, kui nad ei jaksa oma südamerohtusid välja osta (ravimite hinna juures on omaosalus Eestis Euroopa suurim ), küll aga siis, kui Andrus Veerpalu dopinguproov positiivseks osutub.
Paljud ühiskonnateoreetikud väidavad, et ühiskonna eliidile on sport ja muu lihtne meelelahutus äärmiselt kasulik - kui inimesed haarab kaasa näiteks tähtis küsimus, kes teistest sajandiksekundi võrra kiiremini suusatab, ei tegele nad teiste, olulisemate asjadega. Siis on nad manipuleeritavad, ärakasutatavad ega nõua oma õigusi taga. Mõnes mõttes delegeeritakse oma elu elamine Andrus Veerpalule ja teistele spordikangelastele. Teiste meediastaaride kombel elab ta lihtsurelike eest nende unemaid ja õudusunenägusid läbi.
On olemas ka teooria, et tippspordi põhiline mõte on hoida vaeseid noori tänavale sattumast; alkoholi, narkootikumide ja kuritegevuse juurest eemal. Ja et nad suusatada või jalgpalli viitsiksid mängida, peavad neil olema eeskujud.
Maailm, kus kõik on selle sama sajandiksekundi võrra mõõdetav, tekitab aga võltsturvatunnet. Sest niinimetatud päris elus, kus näiteks ühele töökohale kandideerib kümneid inimesi, ei ole nii, et objektiivselt mõõdetavalt parim võidab. Tippspordi fanaatiline jälgimine on elu aseaine ning ideaalmaailma petlik mudel, mis juhib inimeste tähelepanu kõrvale sellelt, mida nad võiksid oma elu paremaks muutmise nimel teha.
Tegeliku ühiskonnas aset leidva ebaõigluse asemel suunatakse oma õiglustunne aga labori suunas, mis meie rahvuskangelase uriinist keelatud aineid leidis. Tegelikult on see mõttetu võitlus ning asendustegevus väga kurb.
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
kolmapäev, aprill 06, 2011
Selgeltnägija Sergei
Käis loengus. Jättis endast koos oma reality-produtsendist abikaasaga äärmiselt meeldiva mulje. Oli lõbus.
Masendav -- pärast pausi tegemist blogipidamises tundub siia kirjutamine nii tohutult igav. Kuna pressiteadete, artiklite ning ametlike tekstide kopimise poole on suund juba võetud, panen siia järgnevalt oma valikainet tutvustava teksti...
Õppeaine kirjeldus
Ainekood: EVKU71044
Nimetus: Valikprojekt: Kohtu kuulsusega
Nimetus inglise keeles: Elective Project: Meet a celebrity
Ainepunkte(kuni 31.08.2009):
Ainepunkte(EAP): 4
Maht tundides: 7 nädalat / 104 tundi
Hindamisviis: arvestus
Õpetatakse järgmistes õppekavades:
2010
MVKU
Õpetavad järgmised õppejõud:
Jõgeva, Sandra
Paigutus õppekavas ja toimumise aeg:
2010/2011 õ-a kevadsemestri II moodul
Vastutav õppejoud/kvalifikatsioon:
Külalisprofessor Erik Alalooga, MA
Õppejõud/kvalifikatsioon:
Sandra Jõgeva, MA
Õppeaine üldeesmärgid:
- anda ettekujutus meedia toimismehhanismidest;
- luua terviklik ettekujutus staarifenomenidest ja imidzhist;
- läbi inimliku kontakti „superstaaridega“ näha meedia toimismehhanismide mehaanikat ja selle kohatist julmust ja ebaõiglust;
- suurendada võimet kriitiliselt analüüsida ja mõtestada meedia poolt meile kõigile edastatavaid sõnumeid, uudiseid ja inimesi;
- tagada küllaldane ettevalmistus, et vajadusel meediatähelepanu ja/või –kriitikaga toime tulla ja osata soovil või vajadusel kujundada oma imidzhit meedias.
Õppeaine õpiväljundid/õpitulemused:
- mõistab "meediakära" tekitamise toimemehhanisme;
- oskab selgitada konkreetsete isikute meediakuvandi tekitamise skeeme;
- analüüsib tekitatud meediakuvandi tehislikkust tegelikkusega võrreldes;
- kritiseerib meedia rolli väärtushinnangutega manipuleerimisel;
- oskab käivitada uudisekünnist ületavat tegu või protsessi ning seda avaldamiskõlbulikuks vormistada.
Õppeaine vorm:
Loengud, kohtumised kutsutud külalistega loengus, iseseisev töö, praktiline töö.
Iseseisev töö:
Praktiline ülesanne : „Saa Õhtulehte“. Alternatiivne ülesanne: mõne meediakangelase imidzhi ja selle arengu analüüs koos visuaalsete näidetega loeng-performance`i vormis.
Hindamise toimumise aeg:
3. mai 2011
Hindamiskriteeriumid:
a) Tudeng on suutnud on tegevusega pääseda kollase meedia lipulaeva -SlÕhtulehe veergudele. Või
b) Esitatav loeng-performance analüüsib kriitiliselt meediakuvandi tekitamise mehhanisme.
Kriitilist suhtumist illustreerivad elulised näited on selgelt äratuntavad ning konkreetsete meediakuvandite karakterit tabavad.
Loeng-performance'is kasutatavad meediakriitilised tsitaadid on veenvad, teemaga haakuvad ning selgelt formuleeritud.
Etteaste on käsitletav iseseisva, tervikliku ja professionaalselt teostatud kunstiteosega, mis võimaldab korduvat esitamist publikule.
Kohustuslikud ja soovituslikud õppematerjalid:
„Õppematerjalideks“ valitud staaride/meediafenomenide kohta ilmunud materjalid meedias. Barbi Pilvre poolt soovitatud meediateoreetilised tekstid.
Masendav -- pärast pausi tegemist blogipidamises tundub siia kirjutamine nii tohutult igav. Kuna pressiteadete, artiklite ning ametlike tekstide kopimise poole on suund juba võetud, panen siia järgnevalt oma valikainet tutvustava teksti...
Õppeaine kirjeldus
Ainekood: EVKU71044
Nimetus: Valikprojekt: Kohtu kuulsusega
Nimetus inglise keeles: Elective Project: Meet a celebrity
Ainepunkte(kuni 31.08.2009):
Ainepunkte(EAP): 4
Maht tundides: 7 nädalat / 104 tundi
Hindamisviis: arvestus
Õpetatakse järgmistes õppekavades:
2010
MVKU
Õpetavad järgmised õppejõud:
Jõgeva, Sandra
Paigutus õppekavas ja toimumise aeg:
2010/2011 õ-a kevadsemestri II moodul
Vastutav õppejoud/kvalifikatsioon:
Külalisprofessor Erik Alalooga, MA
Õppejõud/kvalifikatsioon:
Sandra Jõgeva, MA
Õppeaine üldeesmärgid:
- anda ettekujutus meedia toimismehhanismidest;
- luua terviklik ettekujutus staarifenomenidest ja imidzhist;
- läbi inimliku kontakti „superstaaridega“ näha meedia toimismehhanismide mehaanikat ja selle kohatist julmust ja ebaõiglust;
- suurendada võimet kriitiliselt analüüsida ja mõtestada meedia poolt meile kõigile edastatavaid sõnumeid, uudiseid ja inimesi;
- tagada küllaldane ettevalmistus, et vajadusel meediatähelepanu ja/või –kriitikaga toime tulla ja osata soovil või vajadusel kujundada oma imidzhit meedias.
Õppeaine õpiväljundid/õpitulemused:
- mõistab "meediakära" tekitamise toimemehhanisme;
- oskab selgitada konkreetsete isikute meediakuvandi tekitamise skeeme;
- analüüsib tekitatud meediakuvandi tehislikkust tegelikkusega võrreldes;
- kritiseerib meedia rolli väärtushinnangutega manipuleerimisel;
- oskab käivitada uudisekünnist ületavat tegu või protsessi ning seda avaldamiskõlbulikuks vormistada.
Õppeaine vorm:
Loengud, kohtumised kutsutud külalistega loengus, iseseisev töö, praktiline töö.
Iseseisev töö:
Praktiline ülesanne : „Saa Õhtulehte“. Alternatiivne ülesanne: mõne meediakangelase imidzhi ja selle arengu analüüs koos visuaalsete näidetega loeng-performance`i vormis.
Hindamise toimumise aeg:
3. mai 2011
Hindamiskriteeriumid:
a) Tudeng on suutnud on tegevusega pääseda kollase meedia lipulaeva -SlÕhtulehe veergudele. Või
b) Esitatav loeng-performance analüüsib kriitiliselt meediakuvandi tekitamise mehhanisme.
Kriitilist suhtumist illustreerivad elulised näited on selgelt äratuntavad ning konkreetsete meediakuvandite karakterit tabavad.
Loeng-performance'is kasutatavad meediakriitilised tsitaadid on veenvad, teemaga haakuvad ning selgelt formuleeritud.
Etteaste on käsitletav iseseisva, tervikliku ja professionaalselt teostatud kunstiteosega, mis võimaldab korduvat esitamist publikule.
Kohustuslikud ja soovituslikud õppematerjalid:
„Õppematerjalideks“ valitud staaride/meediafenomenide kohta ilmunud materjalid meedias. Barbi Pilvre poolt soovitatud meediateoreetilised tekstid.
kolmapäev, märts 30, 2011
Sel reedel, 1. aprillil Kunstikonteineris
PRESSITEADE
KUNSTIKONTEINER ESITLEB:
Sel reedel, 1. aprillil kl 19.00 avatakse Kunstikonteineri galeriis
JOHANNA SIPILÄ ja KATRIN PIILE ühisnäitus "JONATHAN KRANI".
Näha saab kunstnike verivärskeid maale.
Avamisel MEELAND SEPP, MARGUS SORGE TIITSMAA & TAAVE TUUTMAA etendus:
"PÕLEVA KAELA KIRJAK"
+
Algusega kell 20.00
Kultuuritehas Polymeri mustas saalis
ERIK ALALOOGA järjekordne kinemaatiline müsteerium "STIMULACRUM".
Seekordse uskumatu 4D performance heli eest hoolitseb ANDREAS W.
Kõik, kes tahavad, saavad panna! Riistade tasuta laenutus kohapeal olemas!
Rohkem informatsiooni: www.artcontainer.ee
Näituseprogrammi Kunstikonteineris toetab Eesti Kultuurkapital.
KUNSTIKONTEINER ESITLEB:
Sel reedel, 1. aprillil kl 19.00 avatakse Kunstikonteineri galeriis
JOHANNA SIPILÄ ja KATRIN PIILE ühisnäitus "JONATHAN KRANI".
Näha saab kunstnike verivärskeid maale.
Avamisel MEELAND SEPP, MARGUS SORGE TIITSMAA & TAAVE TUUTMAA etendus:
"PÕLEVA KAELA KIRJAK"
+
Algusega kell 20.00
Kultuuritehas Polymeri mustas saalis
ERIK ALALOOGA järjekordne kinemaatiline müsteerium "STIMULACRUM".
Seekordse uskumatu 4D performance heli eest hoolitseb ANDREAS W.
Kõik, kes tahavad, saavad panna! Riistade tasuta laenutus kohapeal olemas!
Rohkem informatsiooni: www.artcontainer.ee
Näituseprogrammi Kunstikonteineris toetab Eesti Kultuurkapital.
kolmapäev, märts 23, 2011
Viin-Dresden-Berliin (pressiteade)
Eesti kunstnikud Sandra Jõgeva, Tiina Sööt, Mai Sööt, Alla Ting, Epp Kubu, Olivia Verev esinevad performance`iga "How to properly love/destroy something" Viinis, Dresdenis ja Berliinis. Veel osalevad austria kunstnikud Teresa Novotny ja Cizzy Conzales ning saksa kunstnik Julischka Stengele.
Tegemist on üheksast performance`ist koosneva tervikliku etendusega, milles käsitletakse teemasid nagu inimsuhted, armukolmnurgad, terrorism ja hüpohondria.
"How to properly love/destroy something" etendub Viinis sel neljapäeval, 24. märtsil LABfactory`is (Praterstrasse 42, metroopeatus Nestroyplatze) kl 20, Dresdenis friedrichstadtZentral`is (Friedrichstrasse 52) pühapäeval, 27. märtsil kl 20 ja Berliinis kolmapäeval, 30. märtsil Flutgraben`is (Flutgraben 3) kl 20.
Tuuri toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
Tegemist on üheksast performance`ist koosneva tervikliku etendusega, milles käsitletakse teemasid nagu inimsuhted, armukolmnurgad, terrorism ja hüpohondria.
"How to properly love/destroy something" etendub Viinis sel neljapäeval, 24. märtsil LABfactory`is (Praterstrasse 42, metroopeatus Nestroyplatze) kl 20, Dresdenis friedrichstadtZentral`is (Friedrichstrasse 52) pühapäeval, 27. märtsil kl 20 ja Berliinis kolmapäeval, 30. märtsil Flutgraben`is (Flutgraben 3) kl 20.
Tuuri toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
reede, märts 04, 2011
Mehed, naised ja Eve Kivi sündroom uues Eesti filmis -- täna Delfis
Sandra Jõgeva: Mehed, naised ja Eve Kivi sündroom uues Eesti filmis (30)
03. märts 2011 18:00
Minult on aastaid tahetud tellida artikleid naiste ja meeste suhete teemadel. Viimane ajend oli Sulev Keeduse hiljuti välja tulnud mängufilm “Kirjad inglile” — äkki leian sealt midagi, mille põhjal analüüsida sugudevahelisi suhteid muutuvas maailmas?
Film osutus visuaalselt muljetavaldavaks, aga igas mõttes ülipretensioonikaks ning seetõttu küllaltki tüütuks. Ühe versioonina käidi välja – ka režissöör isegi vist mainis seda – et “Kirjad inglile” on alternatiivne vaatenurk tänapäevasele lääne ühiskonnale ning seda moslemimehe (!) pilgu läbi.
See islamisse pöördunud (mees)peategelane, kes filmis oma kodulinna naaseb, on selles linateoses nii füüsiliselt kui vaimselt räsitud ja kulunud, lisaks sellele ehmunud olekuga keskealine mees. Tema stilistika jätab mulje asotsiaalist (kostüümikunstnik Elo Soode). Ebaatraktiivsusest hoolimata ründavad seda meest (näitleja Tõnu Oja) seksuaalselt vägagi atraktiivsed blondid naised – klassikalistest kaunitaridest Tiina Tauraitest ja Katariina Laugust ekstravagantse performance`i kunstniku Billeneeveni, kes teeb filmis episoodilise rolli.
Lisaks on nende blondiinide filmitegelased üldjuhul edukad, olles ametilt näiteks arst või maailmakuulsa lavastaja isiklik assistent.
Meespeategelane laseb ennast “murda”, aga jääb tegelikult kogu selle naistehordi lähenemiskatsete suhtes osavõtmatuks, kirjutades läbi filmi kirju oma olematule tütrele. Feminist tõuseks sellist naiste objektistamist nähes tagajalgadele!
Kui Sulev Keeduse “Kirjad inglile” demonstreerib ilmekalt meesolemise eeliseid tänapäevases Lääne ühiskonnas (tule nagu oled, sind ootab järjekord atraktiivsetest vastassoo esindajatest!), siis Andres Maimiku värske dokk “Kuku: mina jään ellu” näitab, on midagi veel paremat, kui olla lihtsalt mees. See on – olla (meessoost) näitleja. Et näitleja on Eestis peaaegu jumal. Ei ole vist olemas populaarsemat elukutset kui see – vahest tippsportlased välja arvatud. Juba treileris öeldakse esimese asjana, et tegemist on “filmiga legendaarsest näitlejast Arvo Kukumäest”.
Peategelasele, tõsiselt alkoholiseerunud näitlejale – või siis pigem kunagisele näitlejale – korrutavad kõik temaga läbi filmi kokku puutuvad inimesed: “Sa oled NII andekas! Sa oled suurepärane näitleja ja inimene! Sinusuguseid sünnib siia ilma väga vähe! Kuna sa oled nii andekas, on sul ka suur vastutus!" Seda teevad nii alkoholismi ravida üritavad tavaarstid kui alternatiivmeedikud, sõbrad kui muidugi ennastsalgav elukaaslane – kena, konservatiivse moega keskealine naine, kes nimetab oma meest “kultuuripärandiks” ja restaureerib, hooldab ning põetab siis seda "antiiki".
“Ma olen üle keskmise andekas!”, on absoluutselt kõige tagasihoidlikum enesekohane avaldus, mille Kukumägi läbi filmi kuuldavale toob. Üldiselt näidatakse teda uppumas eneseimetluse ja – haletsuse segusse. Rezhissöör Maimik ise üritab talle ühes viimase aja olulises eesti filmis osa hankida, aga loobub sellest viimasel hetkel, nähes oma soovitatavat paistes näoga sõna otseses mõttes poris lamamas. “Kuku: mina jään ellu” on absoluutselt õnnestunud, suurepärane dokkfilm, mis pakub peategelasena vastuolulist karakterit ning avab alkoholismi olemust läbi haruldaselt robustsete kaadrite. Aga hea dokkfilm näitab asju tavaliselt ootamatu nurga alt, pöörates mingil momendil kõik seni kehtinud arusaamad ja hierarhiad pea peale.
Ühel hetkel tekkis vähemalt minul küsimus: kas tegu pole mitte Eve Kivi sündroomiga? Kas Arvo Kukumägi müüt üliandekast näitlejast ei baseeru siiski paaril aastakümnetetagusel filmirollil ning hilisematel nappidel kõrvalosatäitmistel? Ja iroonilisel kombel paljastasid üksikud kaadrid sellest, kuidas Kukumägi tänapäeval filmivõtetel näitles, selle – kuidas seda nüüd pooljumala kohta viisakalt öeldagi – et Kukumägi on rohkem legend kui väga hea näitleja. Järelikult on ta intuitiivselt kõike õigesti teinud, vältides aastakümneid üleliigset näitlemist ja selle asemel juues. Vastupidi tehes poleks ta legendaarse näitleja mainest praeguseks suurt midagi alles.
Ja oma parima peaosa aastast 1982 saadik teeb ta hoopis halastamatus dokumentaalis, mis portreteerib teda rohkem joodiku kui näitlejana. Ja ka näitlejana on ta selles pigem selline, kes eriti ei näitle – sest ta on liiga hea, et igasugust pakutavat jama vastu võtta. Nii vähe kui neid pakkumisi lootusetule alkohoolikule tehaksegi...
Kokkuvõttes – pöördudes lõpuks tagasi naiste ja meeste teemani uues Eesti filmis – on nende uute filmide meespeategelased sõna otseses mõttes luuserid ja joodikud. Vaimselt ebastabiilsed ning füüsiliselt räsitud. Samas kohtleb ümbritsev maailm neid kõigist nende puudustest ning karakterinõrkustest hoolimata nagu pooljumalaid või kuningaid. Irooniline, kas pole?
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
03. märts 2011 18:00
Minult on aastaid tahetud tellida artikleid naiste ja meeste suhete teemadel. Viimane ajend oli Sulev Keeduse hiljuti välja tulnud mängufilm “Kirjad inglile” — äkki leian sealt midagi, mille põhjal analüüsida sugudevahelisi suhteid muutuvas maailmas?
Film osutus visuaalselt muljetavaldavaks, aga igas mõttes ülipretensioonikaks ning seetõttu küllaltki tüütuks. Ühe versioonina käidi välja – ka režissöör isegi vist mainis seda – et “Kirjad inglile” on alternatiivne vaatenurk tänapäevasele lääne ühiskonnale ning seda moslemimehe (!) pilgu läbi.
See islamisse pöördunud (mees)peategelane, kes filmis oma kodulinna naaseb, on selles linateoses nii füüsiliselt kui vaimselt räsitud ja kulunud, lisaks sellele ehmunud olekuga keskealine mees. Tema stilistika jätab mulje asotsiaalist (kostüümikunstnik Elo Soode). Ebaatraktiivsusest hoolimata ründavad seda meest (näitleja Tõnu Oja) seksuaalselt vägagi atraktiivsed blondid naised – klassikalistest kaunitaridest Tiina Tauraitest ja Katariina Laugust ekstravagantse performance`i kunstniku Billeneeveni, kes teeb filmis episoodilise rolli.
Lisaks on nende blondiinide filmitegelased üldjuhul edukad, olles ametilt näiteks arst või maailmakuulsa lavastaja isiklik assistent.
Meespeategelane laseb ennast “murda”, aga jääb tegelikult kogu selle naistehordi lähenemiskatsete suhtes osavõtmatuks, kirjutades läbi filmi kirju oma olematule tütrele. Feminist tõuseks sellist naiste objektistamist nähes tagajalgadele!
Kui Sulev Keeduse “Kirjad inglile” demonstreerib ilmekalt meesolemise eeliseid tänapäevases Lääne ühiskonnas (tule nagu oled, sind ootab järjekord atraktiivsetest vastassoo esindajatest!), siis Andres Maimiku värske dokk “Kuku: mina jään ellu” näitab, on midagi veel paremat, kui olla lihtsalt mees. See on – olla (meessoost) näitleja. Et näitleja on Eestis peaaegu jumal. Ei ole vist olemas populaarsemat elukutset kui see – vahest tippsportlased välja arvatud. Juba treileris öeldakse esimese asjana, et tegemist on “filmiga legendaarsest näitlejast Arvo Kukumäest”.
Peategelasele, tõsiselt alkoholiseerunud näitlejale – või siis pigem kunagisele näitlejale – korrutavad kõik temaga läbi filmi kokku puutuvad inimesed: “Sa oled NII andekas! Sa oled suurepärane näitleja ja inimene! Sinusuguseid sünnib siia ilma väga vähe! Kuna sa oled nii andekas, on sul ka suur vastutus!" Seda teevad nii alkoholismi ravida üritavad tavaarstid kui alternatiivmeedikud, sõbrad kui muidugi ennastsalgav elukaaslane – kena, konservatiivse moega keskealine naine, kes nimetab oma meest “kultuuripärandiks” ja restaureerib, hooldab ning põetab siis seda "antiiki".
“Ma olen üle keskmise andekas!”, on absoluutselt kõige tagasihoidlikum enesekohane avaldus, mille Kukumägi läbi filmi kuuldavale toob. Üldiselt näidatakse teda uppumas eneseimetluse ja – haletsuse segusse. Rezhissöör Maimik ise üritab talle ühes viimase aja olulises eesti filmis osa hankida, aga loobub sellest viimasel hetkel, nähes oma soovitatavat paistes näoga sõna otseses mõttes poris lamamas. “Kuku: mina jään ellu” on absoluutselt õnnestunud, suurepärane dokkfilm, mis pakub peategelasena vastuolulist karakterit ning avab alkoholismi olemust läbi haruldaselt robustsete kaadrite. Aga hea dokkfilm näitab asju tavaliselt ootamatu nurga alt, pöörates mingil momendil kõik seni kehtinud arusaamad ja hierarhiad pea peale.
Ühel hetkel tekkis vähemalt minul küsimus: kas tegu pole mitte Eve Kivi sündroomiga? Kas Arvo Kukumägi müüt üliandekast näitlejast ei baseeru siiski paaril aastakümnetetagusel filmirollil ning hilisematel nappidel kõrvalosatäitmistel? Ja iroonilisel kombel paljastasid üksikud kaadrid sellest, kuidas Kukumägi tänapäeval filmivõtetel näitles, selle – kuidas seda nüüd pooljumala kohta viisakalt öeldagi – et Kukumägi on rohkem legend kui väga hea näitleja. Järelikult on ta intuitiivselt kõike õigesti teinud, vältides aastakümneid üleliigset näitlemist ja selle asemel juues. Vastupidi tehes poleks ta legendaarse näitleja mainest praeguseks suurt midagi alles.
Ja oma parima peaosa aastast 1982 saadik teeb ta hoopis halastamatus dokumentaalis, mis portreteerib teda rohkem joodiku kui näitlejana. Ja ka näitlejana on ta selles pigem selline, kes eriti ei näitle – sest ta on liiga hea, et igasugust pakutavat jama vastu võtta. Nii vähe kui neid pakkumisi lootusetule alkohoolikule tehaksegi...
Kokkuvõttes – pöördudes lõpuks tagasi naiste ja meeste teemani uues Eesti filmis – on nende uute filmide meespeategelased sõna otseses mõttes luuserid ja joodikud. Vaimselt ebastabiilsed ning füüsiliselt räsitud. Samas kohtleb ümbritsev maailm neid kõigist nende puudustest ning karakterinõrkustest hoolimata nagu pooljumalaid või kuningaid. Irooniline, kas pole?
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
kolmapäev, veebruar 23, 2011
Tänane Helsingin Sanomat
Kahdeksan taiteilijaa Tallinnasta osallistuu Mäntän kuvataideviikoille
23.2.2011 9:49 | Kommentit
A A
Helsingin Sanomat
Ensi kesän Mäntän kuvataideviikoille osallistuu kahdeksan taiteilijaa kulttuuripääkaupunki Tallinnasta.
Kokeneinta kaartia edustaa Suomessa aiemminkin sekä näyttelyillä että opettajana esiintynyt kuvataiteilija, arkkitehti ja runoilija Leonhard Lapin (s. 1947). Hän on Viron taideakatemian sommittelun ja väriopin professori.
Kuvanveistäjä ja installaatiotaiteilija Jüri Ojaver (s. 1955) toimii puolestaan Viron taideakatemian kuvanveiston professorina.
Videotaiteilija ja taidemaalari Jaan Toomik (s. 1961) on viime vuosina ollut ehkä kansainvälisesti tunnetuin virolaistaiteilija, joka on esiintynyt teoksillaan monissa merkittävissä kansainvälisissä biennaaleissa ja triennaaleissa.
Kriittisistä videoistaan tunnettu Kristina Norman (s. 1979) on tullut Suomessa tunnetuksi, kun Kiasma osti kokoelmiinsa hänen Pronssisoturi-aiheisen teoksensa.
Kuvataideviikoille osallistuu myös monipuolinen kuvataiteilija Sandra Jõgeva (s. 1976), etenkin performansseistaan tunnettu Mai Sööt (s. 1983), performansseistaan ja installaatioistaan tunnettu Tanel Saar (s. 1979) ja saksalaisvirolainen Kilian Ochs.
XVI Mäntän kuvataideviikot järjestetään 12. 6.–31. 8. 2011. Näyttelyn teemana on Kunnioita isääsi ja äitiäsi. Näyttelyn kuratoi Otso Kantokorpi.
23.2.2011 9:49 | Kommentit
A A
Helsingin Sanomat
Ensi kesän Mäntän kuvataideviikoille osallistuu kahdeksan taiteilijaa kulttuuripääkaupunki Tallinnasta.
Kokeneinta kaartia edustaa Suomessa aiemminkin sekä näyttelyillä että opettajana esiintynyt kuvataiteilija, arkkitehti ja runoilija Leonhard Lapin (s. 1947). Hän on Viron taideakatemian sommittelun ja väriopin professori.
Kuvanveistäjä ja installaatiotaiteilija Jüri Ojaver (s. 1955) toimii puolestaan Viron taideakatemian kuvanveiston professorina.
Videotaiteilija ja taidemaalari Jaan Toomik (s. 1961) on viime vuosina ollut ehkä kansainvälisesti tunnetuin virolaistaiteilija, joka on esiintynyt teoksillaan monissa merkittävissä kansainvälisissä biennaaleissa ja triennaaleissa.
Kriittisistä videoistaan tunnettu Kristina Norman (s. 1979) on tullut Suomessa tunnetuksi, kun Kiasma osti kokoelmiinsa hänen Pronssisoturi-aiheisen teoksensa.
Kuvataideviikoille osallistuu myös monipuolinen kuvataiteilija Sandra Jõgeva (s. 1976), etenkin performansseistaan tunnettu Mai Sööt (s. 1983), performansseistaan ja installaatioistaan tunnettu Tanel Saar (s. 1979) ja saksalaisvirolainen Kilian Ochs.
XVI Mäntän kuvataideviikot järjestetään 12. 6.–31. 8. 2011. Näyttelyn teemana on Kunnioita isääsi ja äitiäsi. Näyttelyn kuratoi Otso Kantokorpi.
teisipäev, veebruar 15, 2011
Uued näitused ja avatud uste päev Polymeris
Sel reedel, 18. veebruaril kl 18 avatakse Kunstikonteineri galeriis Erika Erre ja Laura Könöneni näitus "Maailmas on viga".
Erika Erre (1979) kasutab oma installatsioone luues, mis osaliselt koosnevad ready made`ist, erinevaid materjale ja meediume.
Laura Könönen (1980) on skulptor, kes enamasti töötab kivis. Nende kunstnike teostes on ühendatud valusad teemad ja must huumor.
Mõlemad elavad ja töötavad Helsingis.
Samal ajal toimub avatud uste päev Polymeris kl 17.30-20.00
Kunstnikud avavad oma ateljeed; teiste hulgas osalevad Kunstikonteiner,
Krista Sokolova maalistuudio, Polymeri keraamikud, Rakendusökoloogia
Klubi, kes räägivad oma projektidest ning Lonkava Hundi Koda, mis tegeleb 14. sajandi olustiku uurimise ja taasesitamisega.
Kl 18.30 saab jälgida ja ise järele proovida selle olustiku sõjalist poolt.
Toimuvad ka ekskursioonid läbi maja algusega kl 17 30 ja 18 30, mida juhivad Ernest Truely ja Rauno Õispuu. Eksursiooni käigus saab lisaks näha ka vabu stuudioid.
Kl 19 30 avab Eestis saunabuumist kaasa haaratud väliskunstnike rühmitus Error Collective oma näituse "Ilus Salong". Näitus koosnebfunktsionaalsest saunast, rõdu installatsioonist, leitud esemetest ning taaskasutatud mööblist.
Error Collective asutati Leedu rahvuslikus televisioonis 2009. a juulis, kui osaleti tõsielusarjas, kus võistlesid omavahel kaasaegsed kunstnikud. Error Collective liikmed vallandati sarjast ning nad jätkasid oma tööd
Kultuuritehases Polymer.
Rohkem informatsiooni: errorcollective@gmail.com
Näituseprogrammi Kunstikonteineris toetab Eesti Kultuurkapital.
Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 56358294
Erika Erre (1979) kasutab oma installatsioone luues, mis osaliselt koosnevad ready made`ist, erinevaid materjale ja meediume.
Laura Könönen (1980) on skulptor, kes enamasti töötab kivis. Nende kunstnike teostes on ühendatud valusad teemad ja must huumor.
Mõlemad elavad ja töötavad Helsingis.
Samal ajal toimub avatud uste päev Polymeris kl 17.30-20.00
Kunstnikud avavad oma ateljeed; teiste hulgas osalevad Kunstikonteiner,
Krista Sokolova maalistuudio, Polymeri keraamikud, Rakendusökoloogia
Klubi, kes räägivad oma projektidest ning Lonkava Hundi Koda, mis tegeleb 14. sajandi olustiku uurimise ja taasesitamisega.
Kl 18.30 saab jälgida ja ise järele proovida selle olustiku sõjalist poolt.
Toimuvad ka ekskursioonid läbi maja algusega kl 17 30 ja 18 30, mida juhivad Ernest Truely ja Rauno Õispuu. Eksursiooni käigus saab lisaks näha ka vabu stuudioid.
Kl 19 30 avab Eestis saunabuumist kaasa haaratud väliskunstnike rühmitus Error Collective oma näituse "Ilus Salong". Näitus koosnebfunktsionaalsest saunast, rõdu installatsioonist, leitud esemetest ning taaskasutatud mööblist.
Error Collective asutati Leedu rahvuslikus televisioonis 2009. a juulis, kui osaleti tõsielusarjas, kus võistlesid omavahel kaasaegsed kunstnikud. Error Collective liikmed vallandati sarjast ning nad jätkasid oma tööd
Kultuuritehases Polymer.
Rohkem informatsiooni: errorcollective@gmail.com
Näituseprogrammi Kunstikonteineris toetab Eesti Kultuurkapital.
Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 56358294
teisipäev, veebruar 01, 2011
USA pressiteade (täiendatud)
Reedel, 4. veebruaril toimub Brooklyni galeriis Grace Exhibition Space Art Containeri performance "Eesti kultuuri päevad".
Samas esineb Mai Sööt oma sooloperformancega "Püha Maria", mida ta on varem esitanud festivalil Seanahk Haapsalus, Leedus Kaunases ning galeriis Market Place Albanys.
Etendused on osa Art Containeri väiksest Ameerika- tuurist.
Kolmapäeval, 2. veebruaril toimus Williamsburgis Brooklynis New Yorgis galeriis Ground Floor Art Containeri installatsioon-performance pealkirjaga "Meat Eaters".
Lisaks New Yorgile oli 22.-29. veebruaril avatud Art Containeri näitus "The Bathers" Bostoni galeriis MEME. 28. veebruaril avati teine samanimeline näitus Albanys New Yorgi osariigis galeriis Market Place. MEME ' s markeeris Art Containeri saunainstallatsiooni/interaktiivset performance'it, millega on varem lisaks Tallinnale ja Riiale esinetud Miami Art Fairil ning Brisbane festivalil Austraalias, saunamakett, milles saunalisi esindas valge laboratooriumirott. Galeriisse Market Place oli omakorda ehitatud hiiglaslik saunalava. Ühe näituse lõpetamisel ning teise avamisel toimusid performance'id, mille käigus tutvustati eestlaste saunakombeid vastavalt loengu ja vodevilli võtmes.
Ameerikas ollakse koosseisus: Tanel Saar, Erik Alalooga, Sandra Jõgeva, Mai Sööt, Jaana Maijala (Soome).
Art Containeri Ameerika-tuuri toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
Foto: Samson Contompasis
esmaspäev, jaanuar 24, 2011
Põhja-Ameerika tuur
Lubasin sellest kunstiajakirja kirjutada, seetõttu poolikuid märkmeid siia praegu ei pane. Loodetavasti varsti fotoreportaazh.
Märksõnu: New York; Cambridge, Massachusetts; MEME galerii; J maamaja New Yorgi osariigis, miinus kakskümmend külma Celsiuse järgi, H ehitatud saun; homme edasi Albanysse; Market Place Gallery; New York: Ground Floor Gallery Williamsburgis; Grace Space.....................................
Märksõnu: New York; Cambridge, Massachusetts; MEME galerii; J maamaja New Yorgi osariigis, miinus kakskümmend külma Celsiuse järgi, H ehitatud saun; homme edasi Albanysse; Market Place Gallery; New York: Ground Floor Gallery Williamsburgis; Grace Space.....................................
teisipäev, jaanuar 18, 2011
Minu tänane Delfi artikkel geikunstist
Sandra Jõgeva: Playboy-erootikast ja homodest (36)
www.DELFI.ee
18. jaanuar 2011 04:00
Foto: Erakogu
Käisin hiljuti ühe homoerootilise kunstiprojekti presentatsioonil vanalinnas asuvas kunstiruumis März. Projekti autorid on graafikaharidusega kunstnik Jaanus Samma ning kunstikriitik Alo Paistik.
Nagu esitlusel toimunud vestlusringis välja tuli, said nad Pariisis resideerudes ning sealseid geiklubisid külastades inspiratsiooni neis näidatavatest homoerootilistest taustavideotest. Tuleb välja, et on olemas eriline žanr – geiklubidele mõeldud klipid ilusate kehadega meestest midagi füüsilist ning omasooiharatele loomulikult äärmiselt erutavat tegemas. Omamoodi softporno.
Reklaam
"Men at work" (mehed töös). Surfamas. Asfalti panemas. Puid langetamas.
Vaevuaimatav, orgaaniliselt töö juurde kuuluv, kuid siiski kindlalt olemasolev meestevaheline kontakt. Õhkõrn piir sõpruse ja füüsilise armastuse vahel. "Delicious!"
Jaanus Samma ning Alo Paistik otsustasid selle nähtuse Eestisse importida, pealkirjastades oma projekti eneseirooniliselt: “Applied Art for a Gay Club” (“Tarbekunst homoklubile”).
Järgnev tekst tutvustab Samma ja Paistiku projekti ametlikult ning kirjeldab seda ühtlasi piisavalt detailselt: “Video kätkeb endas kuut mõneminutilist meeserootilist stseeni, mis kujutavad mehi tegemas mitmesuguseid maatöid: kündmas, merel võrke välja tõmbamas, lüpsmas, niitmas, saagimas ja metsseajahil. Videod on filmitud Muhus ja Saaremaal, kasutades mitteprofessionaalseid näitlejaid ning kohapeal kättesaadaval olnud ressursse. Video on mõeldud eelkõige geiklubide ekraanidel näitamiseks.”
Niisiis. Rahvusromantiline geierootika. Vestlusringis tegid projekti autorid muuhulgas üleskutse muuta rehielamud suviti ajutisteks geiklubideks. Mõõgad atradeks ja adrad diskokeradeks!
Vaadates näituseruumi kokku tulnud kohaliku kunstimaailma esindajaid segamini geikogukonna aktivistide ja mitte-aktivistidest kapis olijatega, joomas magusat vahuveini ja vaatamas päikeselisel aasal värsket rohtu niitvat palja ülakehaga tuntud koreograafi ja kaamerat, mis peatub kahe lehma lüpsva ihualasti “kauboi” raseeritud genitaalidel, tabas mind selguse hetk. Nagu välguga oleks löönud.
See kõik ei ole mitte midagi olemuslikult erinevat näiteks Playboy stiilist – süžee algetega primitiivsetest klippidest, kus kogu see lääge erootika on vaid ühe eesmärgi teenistuses. Selle eesmärk on vaataja erutamine, olemata “liiga porno”. See peab jääma väikekodanliku hea maitse piiridesse, kus kõik on veel esteetiline ja “ilus”.
Heteroseksuaalse suunitlusega softporno ilma igasuguse sisulise või esteetilise lisadimensioonita ei pääseks iial professionaalse kunstigalerii seintele. See jääb päästmatult selleks, mis ta on – seksuaalseks abivahendiks. Vahest vaid aja möödumine võib oma olemuselt seda kõikvõimalike foto-ja filmiamatööride lootusetult pealiskaudset meelisžanrit omal kombel väärtuslikumaks muutuda.
Meenub ühest vanast majast Mehhikos, kunagisest bordellist, leitud fotoalbum selle maja “töötajate” aktifotodega, mis on korduvalt raamatuna välja antud. Seda olenemata faktist, et nii modellid kui fotograafid jäävad igavesti anonüümseteks.
Homo-softpornot aga võib võtta julge seisukohavõtu ning väljaastumisena. Põhjus on lihtne – geide peaaegu kogu ajaloo pikkune rõhumine ning vajadus pikk põlu all olemine ja paariaseisus tasa teha. Mis võiks olla üks võimalik järeldus, mida sellest kõigest teha?
Aitab küll! Homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see tegelikult on!
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
www.DELFI.ee
18. jaanuar 2011 04:00
Foto: Erakogu
Käisin hiljuti ühe homoerootilise kunstiprojekti presentatsioonil vanalinnas asuvas kunstiruumis März. Projekti autorid on graafikaharidusega kunstnik Jaanus Samma ning kunstikriitik Alo Paistik.
Nagu esitlusel toimunud vestlusringis välja tuli, said nad Pariisis resideerudes ning sealseid geiklubisid külastades inspiratsiooni neis näidatavatest homoerootilistest taustavideotest. Tuleb välja, et on olemas eriline žanr – geiklubidele mõeldud klipid ilusate kehadega meestest midagi füüsilist ning omasooiharatele loomulikult äärmiselt erutavat tegemas. Omamoodi softporno.
Reklaam
"Men at work" (mehed töös). Surfamas. Asfalti panemas. Puid langetamas.
Vaevuaimatav, orgaaniliselt töö juurde kuuluv, kuid siiski kindlalt olemasolev meestevaheline kontakt. Õhkõrn piir sõpruse ja füüsilise armastuse vahel. "Delicious!"
Jaanus Samma ning Alo Paistik otsustasid selle nähtuse Eestisse importida, pealkirjastades oma projekti eneseirooniliselt: “Applied Art for a Gay Club” (“Tarbekunst homoklubile”).
Järgnev tekst tutvustab Samma ja Paistiku projekti ametlikult ning kirjeldab seda ühtlasi piisavalt detailselt: “Video kätkeb endas kuut mõneminutilist meeserootilist stseeni, mis kujutavad mehi tegemas mitmesuguseid maatöid: kündmas, merel võrke välja tõmbamas, lüpsmas, niitmas, saagimas ja metsseajahil. Videod on filmitud Muhus ja Saaremaal, kasutades mitteprofessionaalseid näitlejaid ning kohapeal kättesaadaval olnud ressursse. Video on mõeldud eelkõige geiklubide ekraanidel näitamiseks.”
Niisiis. Rahvusromantiline geierootika. Vestlusringis tegid projekti autorid muuhulgas üleskutse muuta rehielamud suviti ajutisteks geiklubideks. Mõõgad atradeks ja adrad diskokeradeks!
Vaadates näituseruumi kokku tulnud kohaliku kunstimaailma esindajaid segamini geikogukonna aktivistide ja mitte-aktivistidest kapis olijatega, joomas magusat vahuveini ja vaatamas päikeselisel aasal värsket rohtu niitvat palja ülakehaga tuntud koreograafi ja kaamerat, mis peatub kahe lehma lüpsva ihualasti “kauboi” raseeritud genitaalidel, tabas mind selguse hetk. Nagu välguga oleks löönud.
See kõik ei ole mitte midagi olemuslikult erinevat näiteks Playboy stiilist – süžee algetega primitiivsetest klippidest, kus kogu see lääge erootika on vaid ühe eesmärgi teenistuses. Selle eesmärk on vaataja erutamine, olemata “liiga porno”. See peab jääma väikekodanliku hea maitse piiridesse, kus kõik on veel esteetiline ja “ilus”.
Heteroseksuaalse suunitlusega softporno ilma igasuguse sisulise või esteetilise lisadimensioonita ei pääseks iial professionaalse kunstigalerii seintele. See jääb päästmatult selleks, mis ta on – seksuaalseks abivahendiks. Vahest vaid aja möödumine võib oma olemuselt seda kõikvõimalike foto-ja filmiamatööride lootusetult pealiskaudset meelisžanrit omal kombel väärtuslikumaks muutuda.
Meenub ühest vanast majast Mehhikos, kunagisest bordellist, leitud fotoalbum selle maja “töötajate” aktifotodega, mis on korduvalt raamatuna välja antud. Seda olenemata faktist, et nii modellid kui fotograafid jäävad igavesti anonüümseteks.
Homo-softpornot aga võib võtta julge seisukohavõtu ning väljaastumisena. Põhjus on lihtne – geide peaaegu kogu ajaloo pikkune rõhumine ning vajadus pikk põlu all olemine ja paariaseisus tasa teha. Mis võiks olla üks võimalik järeldus, mida sellest kõigest teha?
Aitab küll! Homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see tegelikult on!
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
teisipäev, jaanuar 11, 2011
Seeriast: juhuslikult pealtkuuldud kõnelusi (meediaanalüüs)
Esimene Balti jaama joodik: "Kuhu sa lähed nüüd vastu õhtut?"
Teine joodik: "Koju. Pead parandama ei jõudnudki."
Esimene: "Jah, selleks on seltskonda vaja. "
Teine: "Abikaasa on kodus, aga sellega üldjuhul ei saa."
Esimene: "Mis sa teed seal kodus?"
Teine: "Telekat vaatan..."
Esimene:"Vaata, mis sa vaatad, ära sa Tallinna Televisiooni küll vaata, siis oled keskerakondlane ja ma ütlen sinust lahti!"
/Poolartikuleeritud jauramine poliitikast: "Mis see teine erakord oli, see, mis ei olnud Keskerakond? -- "Misasi?" -- "Noh, see, milles Ansip oli... "/
Esimene joodik: "Kas sul kodus nett on?"
Teine joodik: "Ei ole."
Esimene joodik: "Netti sul ei ole, lehti sa ei loe...Kuule, aga siis kogu su info Ansipi ja kõige muu kohta on pärit telekast!"
Olin sellisest eneseanalüüsist ja -kriitikast hämmastunud.
Mõtlesin just ühtede graafikute peale, kes küsisid intervjuu eest raha ja teiste peale, kes ütlesid ära ning saatsid oma PR-spetsialisti numbri selle kinnituseks.... Kõik ajasid osaliselt sama juttu.
Olgem ausad, kui mingi asi... on jõudnud ühiskonna kõige madalamate kihtide ärajoodud ajudeni, siis ei saa see enam päriselt kehtida. Või, noh, mina isiklikult ei taha jagada poliitlisi seisukohti asotsiaalidega. Või mis poliitilisi seisukohti, pigem suvalise padujoodiku vaimsetele võimetele vastavaid seoseid. Keskerakond on halb, järelikult selle erakonna poolt valitsetava linna rahastatav telekanal halb, järelikult on minu saade kahtlane asi, millega ei maksa end siduda; Savisaarel on korruptandi maine, järelikult tuleks intervjuu eest raha küsida (noored kunstnikud, kes peavad graafikastuudiot ja kureerivad Graafikatriennaali noortenäitust, olles ise üsnagi tundmatud -- nad tõid ettekäändeks selle, et teevad viimasena mainitud institutsiooni jaoks tööd tasuta ja üldse kõike liiga palju ilma rahata)*, mainides, et oleks intervjuusoovija veel ETV (viimases kanalis pole vist viis aastat ühtegi kunstisaadet tehtud)...
Teise graafikastuudio pidaja, kui ta veel oma PR-geeniusele viidanud polnud, teatas telefonivestluse** jooksul elegantselt, et nende oma on number üks üks ja noorte graafikute oma peldik.
Noored graafikud vist loobusid oma rahasoovist, samas tekkis vahepeal järgmise saate jaoks uus idee. Ülejärgmise jaoks niisamuti. Uus, kohe avatav kunstikommuun ja stuudiote kompleks ning geikunsti aineline vestlusring.
Vähemalt päris lõbus on.
* Äkki oleksid nad pidanud mitte minult ("Asi on põhimõttes, sada krooni on ka raha!" (Ma ei pidanud vastu. Sõimasin. Pärast vabandasin.)), vaid Graafikatriennaalilt raha küsima.
** Alustasin oma kõnet umbes sõnadega: "Ma teen kunstisaadet Tallinna Televisiooni -- kas sul on sellega probleeme?" -- vastuses tuletati loomulikult Savisaart meelde. Samuti rääkisin just intervjuu eest raha küsinud noortest graafikutest -- mis, olgem ausad, ei ole päris ilus.
Aga nagu just mainisin -- vähemalt on lõbus. Ja saate tegemine kui töö meeldib mulle üliväga.
Teine joodik: "Koju. Pead parandama ei jõudnudki."
Esimene: "Jah, selleks on seltskonda vaja. "
Teine: "Abikaasa on kodus, aga sellega üldjuhul ei saa."
Esimene: "Mis sa teed seal kodus?"
Teine: "Telekat vaatan..."
Esimene:"Vaata, mis sa vaatad, ära sa Tallinna Televisiooni küll vaata, siis oled keskerakondlane ja ma ütlen sinust lahti!"
/Poolartikuleeritud jauramine poliitikast: "Mis see teine erakord oli, see, mis ei olnud Keskerakond? -- "Misasi?" -- "Noh, see, milles Ansip oli... "/
Esimene joodik: "Kas sul kodus nett on?"
Teine joodik: "Ei ole."
Esimene joodik: "Netti sul ei ole, lehti sa ei loe...Kuule, aga siis kogu su info Ansipi ja kõige muu kohta on pärit telekast!"
Olin sellisest eneseanalüüsist ja -kriitikast hämmastunud.
Mõtlesin just ühtede graafikute peale, kes küsisid intervjuu eest raha ja teiste peale, kes ütlesid ära ning saatsid oma PR-spetsialisti numbri selle kinnituseks.... Kõik ajasid osaliselt sama juttu.
Olgem ausad, kui mingi asi... on jõudnud ühiskonna kõige madalamate kihtide ärajoodud ajudeni, siis ei saa see enam päriselt kehtida. Või, noh, mina isiklikult ei taha jagada poliitlisi seisukohti asotsiaalidega. Või mis poliitilisi seisukohti, pigem suvalise padujoodiku vaimsetele võimetele vastavaid seoseid. Keskerakond on halb, järelikult selle erakonna poolt valitsetava linna rahastatav telekanal halb, järelikult on minu saade kahtlane asi, millega ei maksa end siduda; Savisaarel on korruptandi maine, järelikult tuleks intervjuu eest raha küsida (noored kunstnikud, kes peavad graafikastuudiot ja kureerivad Graafikatriennaali noortenäitust, olles ise üsnagi tundmatud -- nad tõid ettekäändeks selle, et teevad viimasena mainitud institutsiooni jaoks tööd tasuta ja üldse kõike liiga palju ilma rahata)*, mainides, et oleks intervjuusoovija veel ETV (viimases kanalis pole vist viis aastat ühtegi kunstisaadet tehtud)...
Teise graafikastuudio pidaja, kui ta veel oma PR-geeniusele viidanud polnud, teatas telefonivestluse** jooksul elegantselt, et nende oma on number üks üks ja noorte graafikute oma peldik.
Noored graafikud vist loobusid oma rahasoovist, samas tekkis vahepeal järgmise saate jaoks uus idee. Ülejärgmise jaoks niisamuti. Uus, kohe avatav kunstikommuun ja stuudiote kompleks ning geikunsti aineline vestlusring.
Vähemalt päris lõbus on.
* Äkki oleksid nad pidanud mitte minult ("Asi on põhimõttes, sada krooni on ka raha!" (Ma ei pidanud vastu. Sõimasin. Pärast vabandasin.)), vaid Graafikatriennaalilt raha küsima.
** Alustasin oma kõnet umbes sõnadega: "Ma teen kunstisaadet Tallinna Televisiooni -- kas sul on sellega probleeme?" -- vastuses tuletati loomulikult Savisaart meelde. Samuti rääkisin just intervjuu eest raha küsinud noortest graafikutest -- mis, olgem ausad, ei ole päris ilus.
Aga nagu just mainisin -- vähemalt on lõbus. Ja saate tegemine kui töö meeldib mulle üliväga.
laupäev, jaanuar 08, 2011
Päevik: 7.-8. jaanuar 2011
Eile:
JS homoteemalise videonäituse avamine vanalinna projektiruumis. See on ...hmmm... silmiavav ja ma kavatsen gaykunstist kirjutada. Vist... Miks on Playboy-stiilis softporno esitlemine, juhul kui see erootika on homoseksuaalse kallakuga, kunstisündmus, mida tulevad tähistama nii kohaliku artworldi esindajad kui gaykogukond ja selles osalemist peab oma väärikusele kohaseks tunnustatud koreograaf -- tahaks näha, kuidas samasuguses heterotele suunatud Playboy-videos teeks poolpaljalt või alasti erotiseeritud maatöid näiteks Kaie Kõrb...*
Täna:
Tallinna TV reklaamituur kaubanduskeskustes: täna Solaris, homme midagi Lasnamäel.
Joon pärast seda kohvi samuti saatejuhi, romaanikirjanik A-ga, kes on viimasel ajal oma sõnul
1)kirjutanud ühe poliitiku blogi (tunnistan, ei mäleta selle nime ega pole kunagi teadnud tüübi erakondlikku kuuluvust)
2) kirjutanud veel ühele poliitikule kõne
3) peab tagasi maksma suurema summa ühele fondile, mis finantseeris ta reisi ühe Kesk-Euroopa pealinna ajalooarhiivi uurimustööd tegema, sest ta ei suuda tõestada, et ta seal ikka käis. A oli nimelt oma arhiivinumbri ära kaotanud.
4) kirjutanud nimetatud võla katteks kuu ajaga uue romaani.
Kogu selle jahmatava glamuuri peale võtab A sealsamas Apollo kohvikus kiire liigutusega oma põuetaskust Tauruse õlle pudeli ning joob paar lonksu. Olen sõnatu.
I ja tema pojaga kinos: "Üks mu sõber". Ikka väga halb film, mille vaatame lõpuni ainult I 6-aastase poja tõttu, kellele see üllatuslikul kombel meeldib. Räägime I-ga seansi ajal sosinal juttu ning inimesed vaatavad meie poole pahaselt. I: "Euroopa film, selle kõrvale mahub veel midagi..."
USA-reisi koosolek Konteineris koos M ja T ning arvuti vahendusel A-ga. T läheb minema ning arutame M-ga veel perfokate detaile. Paar lahedat ideed.
* OK, vale võrdlus, ma kaasaegseid tantsijaid eriti ei tea. Noh, see naistantsija, what`s-her-name, kelle halvale esietendusele Kanuti Gildis M mu kaasa kutsus mõni kuu tagasi. Ta ei teeks seda, eks ole. Ei jookseks lehmadega alasti heinamaal, et mingeid tüüpe videoprojektsioonina mingi klubi chill out room`is erutada. On ju nii?!? A, noor lesbiline fotograaf, kellega koos üritusele läheme ja kellele enne seda glämm-meigi teen, vaidleb vastu mu väitele, et homokultuur on üleseksualiseeritud. A ütleb, et see on klishee. Pole midagi teha -- eilsel üritusel avanesid mu silmad. Puhtakujuline, ilma sisulise lisadimensioonita softporno ja lääge erootika -- kas on olemas tühisemat zhanri?
Aitab küll, homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see on!
JS homoteemalise videonäituse avamine vanalinna projektiruumis. See on ...hmmm... silmiavav ja ma kavatsen gaykunstist kirjutada. Vist... Miks on Playboy-stiilis softporno esitlemine, juhul kui see erootika on homoseksuaalse kallakuga, kunstisündmus, mida tulevad tähistama nii kohaliku artworldi esindajad kui gaykogukond ja selles osalemist peab oma väärikusele kohaseks tunnustatud koreograaf -- tahaks näha, kuidas samasuguses heterotele suunatud Playboy-videos teeks poolpaljalt või alasti erotiseeritud maatöid näiteks Kaie Kõrb...*
Täna:
Tallinna TV reklaamituur kaubanduskeskustes: täna Solaris, homme midagi Lasnamäel.
Joon pärast seda kohvi samuti saatejuhi, romaanikirjanik A-ga, kes on viimasel ajal oma sõnul
1)kirjutanud ühe poliitiku blogi (tunnistan, ei mäleta selle nime ega pole kunagi teadnud tüübi erakondlikku kuuluvust)
2) kirjutanud veel ühele poliitikule kõne
3) peab tagasi maksma suurema summa ühele fondile, mis finantseeris ta reisi ühe Kesk-Euroopa pealinna ajalooarhiivi uurimustööd tegema, sest ta ei suuda tõestada, et ta seal ikka käis. A oli nimelt oma arhiivinumbri ära kaotanud.
4) kirjutanud nimetatud võla katteks kuu ajaga uue romaani.
Kogu selle jahmatava glamuuri peale võtab A sealsamas Apollo kohvikus kiire liigutusega oma põuetaskust Tauruse õlle pudeli ning joob paar lonksu. Olen sõnatu.
I ja tema pojaga kinos: "Üks mu sõber". Ikka väga halb film, mille vaatame lõpuni ainult I 6-aastase poja tõttu, kellele see üllatuslikul kombel meeldib. Räägime I-ga seansi ajal sosinal juttu ning inimesed vaatavad meie poole pahaselt. I: "Euroopa film, selle kõrvale mahub veel midagi..."
USA-reisi koosolek Konteineris koos M ja T ning arvuti vahendusel A-ga. T läheb minema ning arutame M-ga veel perfokate detaile. Paar lahedat ideed.
* OK, vale võrdlus, ma kaasaegseid tantsijaid eriti ei tea. Noh, see naistantsija, what`s-her-name, kelle halvale esietendusele Kanuti Gildis M mu kaasa kutsus mõni kuu tagasi. Ta ei teeks seda, eks ole. Ei jookseks lehmadega alasti heinamaal, et mingeid tüüpe videoprojektsioonina mingi klubi chill out room`is erutada. On ju nii?!? A, noor lesbiline fotograaf, kellega koos üritusele läheme ja kellele enne seda glämm-meigi teen, vaidleb vastu mu väitele, et homokultuur on üleseksualiseeritud. A ütleb, et see on klishee. Pole midagi teha -- eilsel üritusel avanesid mu silmad. Puhtakujuline, ilma sisulise lisadimensioonita softporno ja lääge erootika -- kas on olemas tühisemat zhanri?
Aitab küll, homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see on!
Märkmikud
Mulle meeldivad märkmikud -- sinna kohustusi, meeldetuletusi, kokkusaamisi, telefoninumbreid, uksekoode, aadresse ja võlasummasid kirja panna.
Ja mul on alati kahju aasta alguses eelmisest märkmikust loobuda -- nagu tükk elu oleks jäädavalt kadunud. Mida ta, olgem ausad, ongi.
Aga uude märkmikku olen aasta esimesel nädalal üles kirjutanud järgmised asjad:
Teisipäev, 4. jaanuar
T Austraalia aadress
MTÜ andmed
Elisa viitenumber ja arve summa eurodes
Kolmapäev, 5. jaanuar
9 30 Pilates
13 Saun/pildistamine
Peale 14 Tallinna TV (mahatõmmatud)
15-16-17 MS (45 !)
NB! Keemiline /saapalukk/jopelukk (vt Facebookist)! T kingad!
18 00 Missa Kaarli kirik
Neljapäev, 6. jaanuar
15 00 Tallinna TV avamine
Reisikindlustus!
Reede, 7. jaanuar
10 30 Aqua Pump
J-le 700
21 00 März/ S avamine
Laupäev, 8. jaanuar
12-12 30 Solaris, 0-korrus
H-le kohver! (Helista MS-le!)
Pühapäev, 9. jaanuar
Lasnamäe
Ainekaart!!!
Ja mul on alati kahju aasta alguses eelmisest märkmikust loobuda -- nagu tükk elu oleks jäädavalt kadunud. Mida ta, olgem ausad, ongi.
Aga uude märkmikku olen aasta esimesel nädalal üles kirjutanud järgmised asjad:
Teisipäev, 4. jaanuar
T Austraalia aadress
MTÜ andmed
Elisa viitenumber ja arve summa eurodes
Kolmapäev, 5. jaanuar
9 30 Pilates
13 Saun/pildistamine
Peale 14 Tallinna TV (mahatõmmatud)
15-16-17 MS (45 !)
NB! Keemiline /saapalukk/jopelukk (vt Facebookist)! T kingad!
18 00 Missa Kaarli kirik
Neljapäev, 6. jaanuar
15 00 Tallinna TV avamine
Reisikindlustus!
Reede, 7. jaanuar
10 30 Aqua Pump
J-le 700
21 00 März/ S avamine
Laupäev, 8. jaanuar
12-12 30 Solaris, 0-korrus
H-le kohver! (Helista MS-le!)
Pühapäev, 9. jaanuar
Lasnamäe
Ainekaart!!!
Tellimine:
Postitused (Atom)