Kunstikonteiner Esitleb:
GLOBAL CONTAINER XX
Laupäeval, 26. novembril 2011
Alates 20.00
Kultuuritehases Polymer
Ülase 16/Madara 22
Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
26. novembril toimub Kunstikonteineris järjekordne Global Container.
Seekord juba järjekorranumbriga XX ja Eksperimentaalmuusika Eri!
Uksed avatakse kell 19.00, esimene lavashow algab kell 20.00!
Laval:
Raoul Kurvitz – Forbidden to sing.
Naturaalsem, industriaalsem, metsikum!!!
http://www.youtube.com/watch?v=sKKPayE9q5U
Postinstrumentum
http://vimeo.com/31456179
http://www.youtube.com/watch?v=SxPb6GjIwVk
Roomet Jakapi
http://www.youtube.com/watch?v=GuzlCAilPrY
Erik Alalooga, Andreas W, Meeland Sepp, Hans-Gunter Lock
"Odüsseuse vibu"meloodiline versioon.
http://vimeo.com/30256418
Ja võibolla veel keegi!
Kunstikonteineri näitusteprogrammi ja üritusteseeriat Global Container
toetab Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium
www.artcontainer.ee
http://performachine.wordpress.com/
reede, november 25, 2011
Ja kui juba jutuks tuli -- eelmine artikkel Delfis, saatest "Seks ja küla"
Sandra Jõgeva: Seemendajast vanatädi anatoomilised iseärasused võiks pimedasse ja teki alla jäädagi
08. oktoober 2011 06:00
Osadele inimestele meeldib seksist rääkida. Minu kogemuste kohaselt eriti naistele. Olen kuulnud ekstravagantseid ja mitte nii ekstravagantseid daame spontaanselt oma seksimemuaaridega alustamas ja siis lõpmatuseni jätkamas.
Need eri vanuses naised on läinud filigraansusteni intiimseks ja detailseks. Kus, kuidas, kui mitu korda. Ja kellega — rääkides nimesid nimetades muuhulgas ka suhetest, mis õigupoolest peaksid varjatud olema. Kui paljud armukesi pidavad abielumehed kujutavad ette, et nende „salasuhtega“ on tahtmatult peensusteni kursis nii armukeste sõbrannad kui ka head ja mitte nii lähedasedki tuttavad?
Kahtlemata on osade inimeste vajadust oma intiimelu ka võõrastega jagada päris palju ära kasutanud meedia. Eriti naistele suunatud massimeedia. Hetkel on Eesti telekanalites päris mitu taolist saadet: “Avameelselt”, Maire Aunaste „Ja mida teie arvate?“ ja last, but not least — just alustanud ning juba ette tohutult meediakõmu nautinud Kadri Kõusaare juhitud „Seks ja küla“.
Viimasel on pealtnäha üllas missioon: kaardistada eestlaste seksuaalelu ja teha vist seni suurima Eesti seksiuuringu abil statistikat ka maakondade kaupa. Minna otse rahva sekka ja kuulata, mida sellel on öelda. Tuua päevavalgele halastamatu ja objektiivne info selle kohta, mida tehakse, kulunud väljendit kasutades, „pimedas ja teki all“. Ilus ja väga õige mõte ju… Tuletab oma ideelt ja teostuselt esmapilgul vägagi meelde brittide sarja „Sex Education“.
Paraku meenutab vähemalt avasaade üht teist olulist (kohatist) seksisaadet ja sotsiaalporno klassikat. Nimelt legendaarset, paljukirutud, aga samas jätkuvalt ülimalt populaarset „Võsareporterit“.
Peeter Võsa poolt juba aastaid veetava saate kontseptsioon on omamoodi geniaalne: lõviosa teemadest saadakse „Võsareporteri“ vihjetelefoni kaudu. Igaüks võib helistada ja üles anda nii ülekohut teinud inkassofirma ja töötasu maksmata jätnud ülemuse kui naabrinaise, kellega ei suudeta keldriboksi rahumeelselt jagada. Aga ka naabrimehe, kes tundub olevat vihjaja naise salaarmuke.
Peeter Võsa lendab siis kohale ja lahendab asja. See on saate jaoks idee andnud inimese jaoks riskantne afäär: kunagi ei tea, kuidas staarajakirjanik asjale läheneb. Mõnitab abivajajat otse või mitte nii otse. Või ei mõnita üldse ning kehastubki peaaegu ühemõtteliselt sotsiaalse õigluse eest võitlejaks. Või seab abiotsinu piinlikku olukorda ja rahvale naeruks.
Mõni aeg tagasi ületas „Võsareporter“ järjekordselt meediakünnise, seekord saatesse pöördunud seitsmekümnendates vanahärra tõttu, kellele prostituut raha võlgu oli jäänud. Saatejuht sisenes eaka mehe tagasihoidlikku korterisse ning kuulas ta põhjalikult üle. Mida tasulise naisterahvaga täpselt tehti, kui kaua, mis asendis ning millises järjekorras? Küll silmnähtavalt kõheldes, aga sellest kõigest vanahärra „Võsareporterile“ raporteeriski. Seda saadet taunisid meedias avalikult nii psühholoog kui seksuoloog.
Osa maainimestest, kes „Seksi ja küla“ avasaates miniseelikus Kadri Kõusaarele oma intiimelust ette kandsid, tuletasid pigem „Võsareporteri“ legendaarsete välimissioonide kangelasi meelde. Vaesusel on Eestis spetsiifiline nägu. Ta on sõna otseses mõttes hambutu. Erinevalt Peeter Võsast ei ärgitanud saatejuht oma külalisi enda intiimelu lahkama otse kaamera ees. Küllap tegi selle psühholoogilise mõjutamistöö ära Kadri Kõusaar või saate taustatiim lihtsalt kaamera taga. Aga tulemus — vaesed (seda nii otseses kui ülekantud tähenduses) pensionärid oma intiimelust rahvalike väljenditega kogu eesti rahvale rääkimas — oli äravahetamiseni sarnane „Võsareporteriga“ tema kõige (sotsiaal)pornograafilisematel hetkedel.
Kas ma olen ainus, kellel hakkab piinlik, kuulates iseenesest sümpaatset vanahärrat rääkimas juttu stiilis „Mul läks pauk lahti üks kord, aga temal tervelt kolm korda!“? Ei usu millegipärast! Selle piinlikkusega tembitud lõbustavuse pärast „Võsareporterit“ ju vaadataksegi, aga kas sama eesmärk on tõesti ka „Seksil ja külal“?
Samamoodi õnnestus saatesse „Avameelselt“ oma petmisterohkest abielust rääkima läinud eakal kunstnikepaaril Aili ja Toomas Vindil mõnes mõttes devalveerida kõiki armsaid, üksteisel käest kinni hoidvaid vanapaare…
Kõik need oma intiimelust televisioonis ja muus meedias detailselt jutustavad inimesed tekitavad vähemalt minul ühe ootamatu mõtte. Äkki oli lääne kultuuriruumi viimase kahe tuhande aasta suhtumine sellesse valkonda — see kurikuulus „pimedas ja teki all“ — tegelikult täiesti adekvaatne? Äkki olekski parem, kui mõned asjad sinna pimedasse ja teki alla jääksid? Mõne maal elava endisest seemendajast vanatädi anatoomilised iseärasused, näiteks?
08. oktoober 2011 06:00
Osadele inimestele meeldib seksist rääkida. Minu kogemuste kohaselt eriti naistele. Olen kuulnud ekstravagantseid ja mitte nii ekstravagantseid daame spontaanselt oma seksimemuaaridega alustamas ja siis lõpmatuseni jätkamas.
Need eri vanuses naised on läinud filigraansusteni intiimseks ja detailseks. Kus, kuidas, kui mitu korda. Ja kellega — rääkides nimesid nimetades muuhulgas ka suhetest, mis õigupoolest peaksid varjatud olema. Kui paljud armukesi pidavad abielumehed kujutavad ette, et nende „salasuhtega“ on tahtmatult peensusteni kursis nii armukeste sõbrannad kui ka head ja mitte nii lähedasedki tuttavad?
Kahtlemata on osade inimeste vajadust oma intiimelu ka võõrastega jagada päris palju ära kasutanud meedia. Eriti naistele suunatud massimeedia. Hetkel on Eesti telekanalites päris mitu taolist saadet: “Avameelselt”, Maire Aunaste „Ja mida teie arvate?“ ja last, but not least — just alustanud ning juba ette tohutult meediakõmu nautinud Kadri Kõusaare juhitud „Seks ja küla“.
Viimasel on pealtnäha üllas missioon: kaardistada eestlaste seksuaalelu ja teha vist seni suurima Eesti seksiuuringu abil statistikat ka maakondade kaupa. Minna otse rahva sekka ja kuulata, mida sellel on öelda. Tuua päevavalgele halastamatu ja objektiivne info selle kohta, mida tehakse, kulunud väljendit kasutades, „pimedas ja teki all“. Ilus ja väga õige mõte ju… Tuletab oma ideelt ja teostuselt esmapilgul vägagi meelde brittide sarja „Sex Education“.
Paraku meenutab vähemalt avasaade üht teist olulist (kohatist) seksisaadet ja sotsiaalporno klassikat. Nimelt legendaarset, paljukirutud, aga samas jätkuvalt ülimalt populaarset „Võsareporterit“.
Peeter Võsa poolt juba aastaid veetava saate kontseptsioon on omamoodi geniaalne: lõviosa teemadest saadakse „Võsareporteri“ vihjetelefoni kaudu. Igaüks võib helistada ja üles anda nii ülekohut teinud inkassofirma ja töötasu maksmata jätnud ülemuse kui naabrinaise, kellega ei suudeta keldriboksi rahumeelselt jagada. Aga ka naabrimehe, kes tundub olevat vihjaja naise salaarmuke.
Peeter Võsa lendab siis kohale ja lahendab asja. See on saate jaoks idee andnud inimese jaoks riskantne afäär: kunagi ei tea, kuidas staarajakirjanik asjale läheneb. Mõnitab abivajajat otse või mitte nii otse. Või ei mõnita üldse ning kehastubki peaaegu ühemõtteliselt sotsiaalse õigluse eest võitlejaks. Või seab abiotsinu piinlikku olukorda ja rahvale naeruks.
Mõni aeg tagasi ületas „Võsareporter“ järjekordselt meediakünnise, seekord saatesse pöördunud seitsmekümnendates vanahärra tõttu, kellele prostituut raha võlgu oli jäänud. Saatejuht sisenes eaka mehe tagasihoidlikku korterisse ning kuulas ta põhjalikult üle. Mida tasulise naisterahvaga täpselt tehti, kui kaua, mis asendis ning millises järjekorras? Küll silmnähtavalt kõheldes, aga sellest kõigest vanahärra „Võsareporterile“ raporteeriski. Seda saadet taunisid meedias avalikult nii psühholoog kui seksuoloog.
Osa maainimestest, kes „Seksi ja küla“ avasaates miniseelikus Kadri Kõusaarele oma intiimelust ette kandsid, tuletasid pigem „Võsareporteri“ legendaarsete välimissioonide kangelasi meelde. Vaesusel on Eestis spetsiifiline nägu. Ta on sõna otseses mõttes hambutu. Erinevalt Peeter Võsast ei ärgitanud saatejuht oma külalisi enda intiimelu lahkama otse kaamera ees. Küllap tegi selle psühholoogilise mõjutamistöö ära Kadri Kõusaar või saate taustatiim lihtsalt kaamera taga. Aga tulemus — vaesed (seda nii otseses kui ülekantud tähenduses) pensionärid oma intiimelust rahvalike väljenditega kogu eesti rahvale rääkimas — oli äravahetamiseni sarnane „Võsareporteriga“ tema kõige (sotsiaal)pornograafilisematel hetkedel.
Kas ma olen ainus, kellel hakkab piinlik, kuulates iseenesest sümpaatset vanahärrat rääkimas juttu stiilis „Mul läks pauk lahti üks kord, aga temal tervelt kolm korda!“? Ei usu millegipärast! Selle piinlikkusega tembitud lõbustavuse pärast „Võsareporterit“ ju vaadataksegi, aga kas sama eesmärk on tõesti ka „Seksil ja külal“?
Samamoodi õnnestus saatesse „Avameelselt“ oma petmisterohkest abielust rääkima läinud eakal kunstnikepaaril Aili ja Toomas Vindil mõnes mõttes devalveerida kõiki armsaid, üksteisel käest kinni hoidvaid vanapaare…
Kõik need oma intiimelust televisioonis ja muus meedias detailselt jutustavad inimesed tekitavad vähemalt minul ühe ootamatu mõtte. Äkki oli lääne kultuuriruumi viimase kahe tuhande aasta suhtumine sellesse valkonda — see kurikuulus „pimedas ja teki all“ — tegelikult täiesti adekvaatne? Äkki olekski parem, kui mõned asjad sinna pimedasse ja teki alla jääksid? Mõne maal elava endisest seemendajast vanatädi anatoomilised iseärasused, näiteks?
Artikkel Villu Parvetist Delfis
Sandra Jõgeva: Villu Parveti käsiraamat emastele
(90)
19. november 2011 06:00
Hiljuti tekitas paljudes suurt pahameelt Eesti Ekspressis ilmunud anonüümse autori artikkel. Ilmselgelt Eesti bordelliäri sees olija kirjeldas prostituudiametit kui üht elukutset teiste hulgas, rõhutades eriti naiste võimalust teenida maksuvabalt suuri summasid.
Samal ajal on populaarsesse naistele suunatud internetiajakirja Buduaar.ee juba mõnda aega kirjutanud kolumne tuntud, ülimalt kahtlase taustaga ärimees ja koolitaja Villu Parvet. Küllap eredaim seik tema eluloos on skandaal seoses pornofilmide valmistamisega. Kaasatud olid mitmed tuntud sportlased ning oma töötasust ilma jäänud “näitlejad” Parveti saatele “Pealtnägija” paljastasidki. See pettus ei olnud ilmselgelt ainus — kui Parveti kohta netist infot otsida, löövad kohe ette pealkirjad nagu “Villu Parvet müüs olematut kinnisvara”, “Seksi-guru Villu Parvet”, “Villu Parvet tegutseb jälle”…
Seda kõike naisteportaal Buduaar.ee oma kolumnisti tutvustuses loomulikult ei maini — täpselt samamoodi nagu see nimetab intervjueeritavat Anna-Maria Galojani välispoliitika eksperdiks (ja mitte just süüdimõistetud kurjategijaks).
Ja nüüd andis Buduaar.ee välja ka Parveti raamatu — naiste eneseabiõpiku ja käsiraamatu, kuidas “leida head meest ja suhtes püsida”, nagu raamatu autor oma raamatuesitlusel Apollo raamatupoes selle defineeris. Raamatu pealkiri: “Seks, vein ja kutsikad”.
Esinedes publiku ees kasutas Parvet ameerika telejutlustaja eksalteeritud kõnemaneeri. “Seksi-ja koolitusguru” teatas, et luges selle teose kirjutamiseks läbi tervelt 67 suhteteemalist eneseabiõpikut ning jättis enda omast kogu tarbetu psühholoogilise taustajutu välja, säilitades vaid käsud ja keelud.
Parvetit intervjueeris Buduaar.ee (nais)ajakirjanik, keda ta pidevalt müksas ning tegi daami üle nalju stiilis: “On ka juttu üllatustest püksis — küll Marge juba teab nendest!” “Raamatus on peatükk vanematele naistele -- nii et üle kolmekümnesed ei pea veel lootust täielikult kaotama!”
Ja Parveti raamat ise? Kõik baseerub tuntud klišeel, et mees on jahimees, naine jahitav, kes ei tohi end liiga kergesti kätte anda. Naiste klassifikatsioon (Paha Tüdruk, Poisilik Tüdruk, Ärinaine, Kullakaevaja jne) ning õpetused, kuidas Parveti väljendit kasutades “turule tulla”. Kuidas läbida L-test — ei tohi magada mehega esimese 24 tunni jooksul. Kuidas välja näha: “Kanna prille, isegi kui sa ei pea seda tegelikult tegema.” Kuidas käituda esimesel kohtingul: “Ära näita kõrgeid “hoolduskulusid”.” Kuidas Facebookis mehele läheneda:“ Kuigi konkurents on meeletu, tasub eristuda mitte suure fotode arvu või võimalikult palja keha näitamisega, vaid piltide kvaliteediga.”
Seda, et naiste hulgas on “turul” omavahel suur rebimine, rõhutab Parvet korduvalt: “Olgem ausad, tegelikult on konkurents karm ja pigem tasub ära teha kõik: hambad, päevitus, laserdepilatsioon jne.”
Naiste kohta kasutab Villu Parvet oma raamatus pahatihti väljendeid nagu “emased”, “noor liha” ja korra isegi “spermapeldik”. Ta näitab üles märkimisväärset asjatundlikkust prostitutsiooni kohapealt, tasulise naisterahva korteri levinuma sisustuse kirjeldamiseni välja. Miks prostituute kasutatakse? Parvet toob välja viis peamist põhjust, mille hulgas on vana hea jahiinstinkt: “Oleme kulutanud aega, sirvinud internetist kontakte, teinud eelvaliku, mitu kõnet, otsinud tundmatu tänava numbrisildita maja mõnest magalarajoonist, lisaks kulutanud raha.”
Aga lisaks prostituutidele ja pornonäitlejatele on Parvet kokku puutunud ka ärinaistega — või on järgnevad soovitused pärit siiski ühest neist kuuekümne seitsmest eneseabiõpikust, mis ta läbi luges. Niisiis — peatükk pealkirjaga “Praktilised soovitused Ärinaisele”: „Oma tiitlisse ei tohi kinni jääda, ükskõik kui võimas see on. Samuti ei tasu seda põdeda, sest nii lõpuks isegi võimendad selle mõju /-/ Ära unusta, et mehelikes asjades konkureerimine pole kunagi kasulik. Isegi kui võitjaks jääd, kaome meie ära.”
Ja kuidas oma naiselikkust kasvatada? “’Harjuta end nõrgemaks. Karda putukaid, pimedust /-/. Ära tee ühtegi “mehe tööd” ja näita, et sa ei saa kõigega ise hakkama.”
Kuid isegi juhul, kui kõik on lõpuks õnneks läinud — L-test edukalt läbitud, kooselu soovitud “loomaga” alanud, on mehepoolne petmine siiski äärmiselt tõenäoline: “Nagu sa tead, oleme oma põhiolemuselt loomad, kes vajavad mitmeid emaseid.”
Pärast pühendumist nõuannetele, kuidas petmist ära tunda, õpetab Parvet, kuidas pärast seda intsidenti suhtega edasi liikuda. Tema soovitus on politseiuurija ja kahtlusaluse omavahelist suhtlemist meenutava olukorra loomine. Situatsioon, mis raamatu autorile tema tausta arvestades on kahtlemata tuttav: “Mees peab mäletama täpselt tegevusi, mida ta tegi, ka kõige olustikulisemal tasandil. Näiteks kas ta kohtus mõne sõbraga, kas tankis auto ära…”
Soovitus keelata ära mõnede hobidega tegelemine, kus ta näiteks teiste naistega kokku puutuks, võib tunduda mõnevõrra ekstreemne. Juhul kui ei meenu muidugi, et Villu Parveti enda hobide hulka kuulus pornofilmide tootmine ja nendes osalemine…
Jah, see kõik on omajagu lõbustav, aga siiski soovitaks kirjastajatel tuntud aferistidelt copy/paste-meetodil põhinevate kahtlasevõitu eneseabiõpikute asemel autentseid memuaare tellida. 18. sajandi üks kuulsamaid šarlatane ja petiseid oli Giacomo Casanova, keda naistemehena hakati tundma alles pärast tema väga mitmes köites ilmunud mälestusi. Tema mahukat, elu lõpul kirjapandud “Minu elu lugu” peetakse juba ammu kirjanduslikuks monumendiks 18. sajandile ning see on ammendamatu allikas igale selle aja igapäevaelu, kommete ja mentaliteedi vastu huvi tundjale.
Pihtimuslikud memuaarid 21. sajandi alguse Eesti ärimaailmas aset leidnud valgustkartvatest tehingutest oleks midagi sama teretulnut. Loodetavasti pühendub Villu Parvet või mõni teine kohalik kelm vanas eas Casanova kombel oma elu loo kirjapanemisele.
(90)
19. november 2011 06:00
Hiljuti tekitas paljudes suurt pahameelt Eesti Ekspressis ilmunud anonüümse autori artikkel. Ilmselgelt Eesti bordelliäri sees olija kirjeldas prostituudiametit kui üht elukutset teiste hulgas, rõhutades eriti naiste võimalust teenida maksuvabalt suuri summasid.
Samal ajal on populaarsesse naistele suunatud internetiajakirja Buduaar.ee juba mõnda aega kirjutanud kolumne tuntud, ülimalt kahtlase taustaga ärimees ja koolitaja Villu Parvet. Küllap eredaim seik tema eluloos on skandaal seoses pornofilmide valmistamisega. Kaasatud olid mitmed tuntud sportlased ning oma töötasust ilma jäänud “näitlejad” Parveti saatele “Pealtnägija” paljastasidki. See pettus ei olnud ilmselgelt ainus — kui Parveti kohta netist infot otsida, löövad kohe ette pealkirjad nagu “Villu Parvet müüs olematut kinnisvara”, “Seksi-guru Villu Parvet”, “Villu Parvet tegutseb jälle”…
Seda kõike naisteportaal Buduaar.ee oma kolumnisti tutvustuses loomulikult ei maini — täpselt samamoodi nagu see nimetab intervjueeritavat Anna-Maria Galojani välispoliitika eksperdiks (ja mitte just süüdimõistetud kurjategijaks).
Ja nüüd andis Buduaar.ee välja ka Parveti raamatu — naiste eneseabiõpiku ja käsiraamatu, kuidas “leida head meest ja suhtes püsida”, nagu raamatu autor oma raamatuesitlusel Apollo raamatupoes selle defineeris. Raamatu pealkiri: “Seks, vein ja kutsikad”.
Esinedes publiku ees kasutas Parvet ameerika telejutlustaja eksalteeritud kõnemaneeri. “Seksi-ja koolitusguru” teatas, et luges selle teose kirjutamiseks läbi tervelt 67 suhteteemalist eneseabiõpikut ning jättis enda omast kogu tarbetu psühholoogilise taustajutu välja, säilitades vaid käsud ja keelud.
Parvetit intervjueeris Buduaar.ee (nais)ajakirjanik, keda ta pidevalt müksas ning tegi daami üle nalju stiilis: “On ka juttu üllatustest püksis — küll Marge juba teab nendest!” “Raamatus on peatükk vanematele naistele -- nii et üle kolmekümnesed ei pea veel lootust täielikult kaotama!”
Ja Parveti raamat ise? Kõik baseerub tuntud klišeel, et mees on jahimees, naine jahitav, kes ei tohi end liiga kergesti kätte anda. Naiste klassifikatsioon (Paha Tüdruk, Poisilik Tüdruk, Ärinaine, Kullakaevaja jne) ning õpetused, kuidas Parveti väljendit kasutades “turule tulla”. Kuidas läbida L-test — ei tohi magada mehega esimese 24 tunni jooksul. Kuidas välja näha: “Kanna prille, isegi kui sa ei pea seda tegelikult tegema.” Kuidas käituda esimesel kohtingul: “Ära näita kõrgeid “hoolduskulusid”.” Kuidas Facebookis mehele läheneda:“ Kuigi konkurents on meeletu, tasub eristuda mitte suure fotode arvu või võimalikult palja keha näitamisega, vaid piltide kvaliteediga.”
Seda, et naiste hulgas on “turul” omavahel suur rebimine, rõhutab Parvet korduvalt: “Olgem ausad, tegelikult on konkurents karm ja pigem tasub ära teha kõik: hambad, päevitus, laserdepilatsioon jne.”
Naiste kohta kasutab Villu Parvet oma raamatus pahatihti väljendeid nagu “emased”, “noor liha” ja korra isegi “spermapeldik”. Ta näitab üles märkimisväärset asjatundlikkust prostitutsiooni kohapealt, tasulise naisterahva korteri levinuma sisustuse kirjeldamiseni välja. Miks prostituute kasutatakse? Parvet toob välja viis peamist põhjust, mille hulgas on vana hea jahiinstinkt: “Oleme kulutanud aega, sirvinud internetist kontakte, teinud eelvaliku, mitu kõnet, otsinud tundmatu tänava numbrisildita maja mõnest magalarajoonist, lisaks kulutanud raha.”
Aga lisaks prostituutidele ja pornonäitlejatele on Parvet kokku puutunud ka ärinaistega — või on järgnevad soovitused pärit siiski ühest neist kuuekümne seitsmest eneseabiõpikust, mis ta läbi luges. Niisiis — peatükk pealkirjaga “Praktilised soovitused Ärinaisele”: „Oma tiitlisse ei tohi kinni jääda, ükskõik kui võimas see on. Samuti ei tasu seda põdeda, sest nii lõpuks isegi võimendad selle mõju /-/ Ära unusta, et mehelikes asjades konkureerimine pole kunagi kasulik. Isegi kui võitjaks jääd, kaome meie ära.”
Ja kuidas oma naiselikkust kasvatada? “’Harjuta end nõrgemaks. Karda putukaid, pimedust /-/. Ära tee ühtegi “mehe tööd” ja näita, et sa ei saa kõigega ise hakkama.”
Kuid isegi juhul, kui kõik on lõpuks õnneks läinud — L-test edukalt läbitud, kooselu soovitud “loomaga” alanud, on mehepoolne petmine siiski äärmiselt tõenäoline: “Nagu sa tead, oleme oma põhiolemuselt loomad, kes vajavad mitmeid emaseid.”
Pärast pühendumist nõuannetele, kuidas petmist ära tunda, õpetab Parvet, kuidas pärast seda intsidenti suhtega edasi liikuda. Tema soovitus on politseiuurija ja kahtlusaluse omavahelist suhtlemist meenutava olukorra loomine. Situatsioon, mis raamatu autorile tema tausta arvestades on kahtlemata tuttav: “Mees peab mäletama täpselt tegevusi, mida ta tegi, ka kõige olustikulisemal tasandil. Näiteks kas ta kohtus mõne sõbraga, kas tankis auto ära…”
Soovitus keelata ära mõnede hobidega tegelemine, kus ta näiteks teiste naistega kokku puutuks, võib tunduda mõnevõrra ekstreemne. Juhul kui ei meenu muidugi, et Villu Parveti enda hobide hulka kuulus pornofilmide tootmine ja nendes osalemine…
Jah, see kõik on omajagu lõbustav, aga siiski soovitaks kirjastajatel tuntud aferistidelt copy/paste-meetodil põhinevate kahtlasevõitu eneseabiõpikute asemel autentseid memuaare tellida. 18. sajandi üks kuulsamaid šarlatane ja petiseid oli Giacomo Casanova, keda naistemehena hakati tundma alles pärast tema väga mitmes köites ilmunud mälestusi. Tema mahukat, elu lõpul kirjapandud “Minu elu lugu” peetakse juba ammu kirjanduslikuks monumendiks 18. sajandile ning see on ammendamatu allikas igale selle aja igapäevaelu, kommete ja mentaliteedi vastu huvi tundjale.
Pihtimuslikud memuaarid 21. sajandi alguse Eesti ärimaailmas aset leidnud valgustkartvatest tehingutest oleks midagi sama teretulnut. Loodetavasti pühendub Villu Parvet või mõni teine kohalik kelm vanas eas Casanova kombel oma elu loo kirjapanemisele.
Jälle! Uue katsel...ja väga päevakajaliselt
Sain aru, et ei aita muu, kui lihtsalt uuesti pihta hakata --- hakata ostast kirjutama, lootmata korraga katta suurt osa oma vahepealsest elust. Mis vahepealsest? Ma ei mäletagi enam, millal siia jooksvast kirjutamisest loobusin. Aasta kokkuvõte tuleb, arvan, ikka. Aga alustan detsembris oma kirjade (sõbrannale, isale jne) üle otsimisega. Reisipäevikud jne.
Aga jooksvalt.
Nädal tagasi, eelmisel reedel, 18. novembril esinesin oma uue rahateemalise stand up- tragöödiaga Diletantide Avangardil Telliskivi Loomelinnakus. Usun, et läks hästi. Video on Youtube`is. Maailma kõige hullem publik. Purjus noored. Sellepärast ma selle pakkumise -- esineda Diletantide Avangardi performance`iprogrammis, vastu võtsingi. Kõlab klisheelikult, aga on tõsi -- põhjus on selles, et ennast proovile panna.
Pool tundi pärast esinemist nägin tualetis ärakustunud tütarlast, silmad kinni, kägaras põrandal. Meie vahel arenes järgmine dialoog.
"On sul paha olla?"
"Mhmhmmm..."
"Tahad, ma kutsun sulle takso?"
"Mhmmmhhmm."
"Kus sa elad?"
"Veskimetsas."
"Kas sul taksoraha on?"
"Jah."
"Kas sa suudad taksos mitte oksendada?"
"Ma juba oksendasin.."
"Kas sa jõid ainult või võtsid veel midagi?"
"Jõin... veini..."
"Sellest võibki paha hakata."
Selle peale tegi tüdruk esimest korda silmad lahti ja pomises:
"Viimane asi, mida ma mäletan, on see, et olin lava ees ja elasin teie esinemisele kaasa..."
Link stand-upile siin:
http://www.youtube.com/watch?v=Fxx0ElM4OoM
Eile tulin PÖFF-ilt masendavat, aga oma trööstituses niivõrd üle võlli keeratud vene filmi "Jelena" vaatamast, et kohati oli see isegi lõbus, kui helistas J: "Sinust räägiti just telekas!"
Tuleb välja, et Mihkel Raud oli oma saatesse kutsunud tuntud petis-ärimehe Villu Parveti ja tema raamatust rääkimise asemel lihtsalt mõnitas teda. Tiiteerides muuhulgas minu Delfis ilmunud artiklit samal teemal.
Tänud sõbranna E-le, kes mulle selle vihje, ülimalt kahtlase ärimehe veel kahtlasema eneseabiõpiku presentatsiooni toimumise kohta andis ja mind sõna otseses mõttes kohale minema sundis. Presentatsioon osutus ülimalt absurdihõnguliseks, ajakirjanduse eest varjatud ning ainult raamatu välja andnud naisteportaali lugejatele reklaamitud ürituseks Apollo raamatupoes. Sain aru, et kui tahan kogu fenomenist kirjutada, pean tingimata selle teose ostma. Minu honorar miinus 12.90 eurot otse petise rahakotti -- tõsine dilemma, kas pole. Selle reedeõhtu (täpselt kaks nädalat tagasi) paar järgnevat tundi möödusid soovituse andnud sõbranna juures vahuveini kõrvale raamatut sirvides ja järjest pöörasemaid tsitaate leides. Pühapäeva õhtul olin artikli ära saatnud ning neljapäeval olin üliõnnetu, kui avastasin, et Ekspressi ajakirjanik oli minust ette jõudnud ning Parvetiga intervjuu teinud. Minu artikkel (tegelikult esimene sellel teemal!) ilmus alles laupäeva varastel hommikutundidel. Mõtlesin veel, et päevakajalisus ei kõlba mitte kuhugi...
Siin on link Villu Parveti intervjuule, kus selle saatelõigu viimased minutid arutavad nad minu artiklit.
http://www.tv3play.ee/play/259487/?autostart=true
Ühtlasi tundus mulle seda saadet vaadates, et mõnitatakse ka Kadri Kõusaart ("Minu jaoks oli kirjanikuna ääretult vabastav, et ma ei pidanud enam kirjutama mina-vormis. Tegin seda TEMA-VORMIS..." Ja kas on nii nutikas minna kõige vaadatumasse talk-show`sse ja ja rääkida kogu eesti rahvale, et ta vihkab lihtinimesi ja "hallust"... "Nagu mingi hall ametnik..."
Otsustage ise:
http://www.tv3play.ee/play/259489/?autostart=true
Aga jooksvalt.
Nädal tagasi, eelmisel reedel, 18. novembril esinesin oma uue rahateemalise stand up- tragöödiaga Diletantide Avangardil Telliskivi Loomelinnakus. Usun, et läks hästi. Video on Youtube`is. Maailma kõige hullem publik. Purjus noored. Sellepärast ma selle pakkumise -- esineda Diletantide Avangardi performance`iprogrammis, vastu võtsingi. Kõlab klisheelikult, aga on tõsi -- põhjus on selles, et ennast proovile panna.
Pool tundi pärast esinemist nägin tualetis ärakustunud tütarlast, silmad kinni, kägaras põrandal. Meie vahel arenes järgmine dialoog.
"On sul paha olla?"
"Mhmhmmm..."
"Tahad, ma kutsun sulle takso?"
"Mhmmmhhmm."
"Kus sa elad?"
"Veskimetsas."
"Kas sul taksoraha on?"
"Jah."
"Kas sa suudad taksos mitte oksendada?"
"Ma juba oksendasin.."
"Kas sa jõid ainult või võtsid veel midagi?"
"Jõin... veini..."
"Sellest võibki paha hakata."
Selle peale tegi tüdruk esimest korda silmad lahti ja pomises:
"Viimane asi, mida ma mäletan, on see, et olin lava ees ja elasin teie esinemisele kaasa..."
Link stand-upile siin:
http://www.youtube.com/watch?v=Fxx0ElM4OoM
Eile tulin PÖFF-ilt masendavat, aga oma trööstituses niivõrd üle võlli keeratud vene filmi "Jelena" vaatamast, et kohati oli see isegi lõbus, kui helistas J: "Sinust räägiti just telekas!"
Tuleb välja, et Mihkel Raud oli oma saatesse kutsunud tuntud petis-ärimehe Villu Parveti ja tema raamatust rääkimise asemel lihtsalt mõnitas teda. Tiiteerides muuhulgas minu Delfis ilmunud artiklit samal teemal.
Tänud sõbranna E-le, kes mulle selle vihje, ülimalt kahtlase ärimehe veel kahtlasema eneseabiõpiku presentatsiooni toimumise kohta andis ja mind sõna otseses mõttes kohale minema sundis. Presentatsioon osutus ülimalt absurdihõnguliseks, ajakirjanduse eest varjatud ning ainult raamatu välja andnud naisteportaali lugejatele reklaamitud ürituseks Apollo raamatupoes. Sain aru, et kui tahan kogu fenomenist kirjutada, pean tingimata selle teose ostma. Minu honorar miinus 12.90 eurot otse petise rahakotti -- tõsine dilemma, kas pole. Selle reedeõhtu (täpselt kaks nädalat tagasi) paar järgnevat tundi möödusid soovituse andnud sõbranna juures vahuveini kõrvale raamatut sirvides ja järjest pöörasemaid tsitaate leides. Pühapäeva õhtul olin artikli ära saatnud ning neljapäeval olin üliõnnetu, kui avastasin, et Ekspressi ajakirjanik oli minust ette jõudnud ning Parvetiga intervjuu teinud. Minu artikkel (tegelikult esimene sellel teemal!) ilmus alles laupäeva varastel hommikutundidel. Mõtlesin veel, et päevakajalisus ei kõlba mitte kuhugi...
Siin on link Villu Parveti intervjuule, kus selle saatelõigu viimased minutid arutavad nad minu artiklit.
http://www.tv3play.ee/play/259487/?autostart=true
Ühtlasi tundus mulle seda saadet vaadates, et mõnitatakse ka Kadri Kõusaart ("Minu jaoks oli kirjanikuna ääretult vabastav, et ma ei pidanud enam kirjutama mina-vormis. Tegin seda TEMA-VORMIS..." Ja kas on nii nutikas minna kõige vaadatumasse talk-show`sse ja ja rääkida kogu eesti rahvale, et ta vihkab lihtinimesi ja "hallust"... "Nagu mingi hall ametnik..."
Otsustage ise:
http://www.tv3play.ee/play/259489/?autostart=true
Tellimine:
Postitused (Atom)