Sandra Jõgeva: Ropendavast kääbusest, Andrei Hvostovi sõnavabadusest ja Joel Steinfeldti pereväärtustest

Sandra Jõgeva
www.DELFI.ee
25. juuni 2011 06:00


Paar kuud tagasi sattusin veidrasse, peaaegu filmilikku situatsiooni (klassikuteks saanud režissöörid armastasid ju kääbuseid). Üks miniatuurne, aga see-eest väga vihane olevus jooksis Tallinna kesklinnas mu ratta järel, sõimates kõiki möödujaid.

Valges T-särgis ning teksades liliput, noor mees, röökis roppusi kolmes kohalikus keeles. “Bljääd! Fuck you all! Nahhui! Käige kõik perse!” Mõni aeg hiljem sõimas seesama mehike mu sõbrannat ühes Tallinna ööklubis ning napp tund aega hiljem oli sama sõbranna tunnistajaks situatsioonile, kus Vabaduse väljaku Söögiplatsil küsitles üks vihane noormees inimesi, otsides taga ropendavat päkapikku.

See kõiki sõimav kääbus kasutas ühte meie demokraatliku ühiskonna põhilist inimõigust — sõnavabadust.

Sama sõnavabadust on kasutanud oma poolteist aastat järjest tuntud ajaloolane ja kirjanik Andrei Hvostov, saates korraga mitmesajale inimesele e-kirju — barokses stiilis kirjatükke, mis näiliselt ülistavad Kunstihoone juhatajat ning kunstiajaloolast Harry Liivranda, Hvostovi kunagist kolleegi. Nende vohavate ja sõnaohtrate kirjutiste, mis väidetavalt tegelevad Liivranna saabuva 50. juubeli ettevalmistamisega, mõte oleks võinud jääda sügavalt arusaamatuks, kui viimases kirjutises poleks Hvostov Liivranda süüdistanud oma kolleegide järel nuhkimises.

Ning kohe pärast seda avaldanud arvamusartikli Delfis. Nüüd süüdistas Hvostov oma endist kolleegi juba natsimeelsuses, viidates Liivranna aastatetagusele artiklile, mis käsitles irooniliselt prints Harry natsikäesidemeskandaali. Hvostov deklareeris, et äsja Berliini kultuuriatašeeks valitud Liivrand ei sobi oma (natsi)meelsuse tõttu eriti Saksamaal oma uude ametisse, samuti mainib ta enda poolt saadetud vastavasisulist kaebekirja Välisministeeriumi.

Oleks ma ise Hvostovi taoliste verbaalsete rünnakute ohvriks langenud, kaalutleksin tõsiselt asja kohtusse andmist. Nagu tegi seda avalikult geist jurist Reimo Mets inimestega, kes teda internetis näiliselt anonüümsete kommentaaridega ründasid. Hvostov vs Liivranna juhtumis on midagi õõvastavat. See viitab sellele, et igale kolleegidevahelisele hõõrdumisele või naabrite piiritülile võib järgneda räige laimukampaania meedias, millega rünnatakse inimese üht haavatavamat osa — tema mainet.

Kolmas näide. Sotsiaalvõrgustik Facebookis on juba mõnda aega tegutsenud kogukond, mis on endale nimeks võtnud “Traditsioonilise (hetero) Perekonna Toetuseks”. Grupp end kristlasteks nimetavaid kodanikke eesotsas Tartu Teoloogia Akadeemia keskealise tudengi Veiko Rämmeliga tegeleb päevast päeva homovastase viha genereerimisega. Näiteid postitustest (kirjaviis tsitaatides siin ja edaspidi muutmata): “Kuna homo ei ole inimene, IMs 26;27;28, siis inimüigused neile ei laiene. Rääkimata abiellumisest ja lapsendamisest.” “Kaua see loll jutt kestab? Ei ole Teil mingeid muresid, pederast on see, mida on ehk pederast. /--/.” On avaldatud korduvalt arvamust, et homod tuleks sundravile saata; sõimatud neid pervertideks ning pidevalt, peaaegu igapäevaselt võrreldud zoofiilia ja pedofiiliaga… Lisaks vandenõuteooriad salamisi niite tõmbavatest ja kõige taga olevatest sionistidest ja vabamüürlastest.

Oma Facebooki kommentaarides teiste inimeste postitustele jõuab Rämmel kohati isegi Hitleri ja gaasiahjude taganutmiseni : “/-/ Mida päev edasi, seda rohkem hakkan igatsema Adolfi reinkarnatsiooni. Üks kategooria peale juutide ja mustlaste ning komisaride, keda ta ahju ajas olid peded.” “Vana oleks seda tegevust võinud ikka kauem jätkata, oleks õhu puhtamaks saanud hulgaks ajaks.”

Üks asi on see vastuolu, et miks peaksid traditsioonilist peremudelit pooldavad kristlased nii palju aega pühendama endas ja teistes homoviha genereerimisele. On ju geide näol tegemist kõigest mõneprotsendilise vähemusega ühiskonnas ning paljud neist pealegi eelistavad pidutsemisele ja juhusuhetele (mis on elujõuline geisid puudutav eelarvamus), hoopis stabiilset suhet ja koos laste kasvatamist. Kui nüüd loogiliselt võtta, peaksid kaks meest või kaks naist pluss lapsed olema traditsioonilisele peremudelile palju lähemal kui üksikemadus (millega Eesti on Euroopas esikohal) ja maksmata alimendid.

Teine asi on, et raske on ette kujutada väga palju kohti maailmas, kus võib avalikus (virtuaalses) ruumis nii avalikult tegeleda tervete inimgruppide vastu viha õhutamisega, poliitilise korrektsuse seisukohalt lausa röögatuid avaldusi teha ja demonstreerida uhkusega oma sallimatust ja piiratust. Usun, et sellised üleskutsed ja mõtteavaldused on Facebooki kasutamisreeglitega vastuolus ning selline tegevus oleks ammu peatatud, kui tegemist poleks ühe miljoni inimese “salakeelega”.

Ja ma ei varja, et mina ja mitmed mu tuttavad oleme grupi “Traditsioonilise (hetero) Perekonna Toetuseks” tegevusest (vihakõne, seksuaalse orientatsiooni alusel) Facebookile teatanud ja sellest hiljuti ka Eesti veebikonstaablile Andero Sepale kirjutanud.

Samal ajal on seoses Õnnelikuma Eesti ja partnerlusseaduse toetuseks kogutud allkirjadega “traditsionalistide” tegevus hoogustunud ning muuhulgas ajakirjanduses ilmunud uus laine homofoobseid arvamusartikleid.

Läinud nädalavahetuse Postimehes on Priit Pullerits pealkirjastanud oma loo järgmiselt: “Miks homoaktivistid tekitavad muret”. Ta ütleb muuhulgas järgmist: “Mind teeb murelikuks, et juhul, kui näiteks bed & breakfast tüüpi kodumajutuse pidajad ei nõustu oma usulistest tõekspidamisest tulenevalt üürima tuba samasoolisele paarile, nagu see juhtus mõned kuud tagasi Inglismaal, siis nõuavad homod kohtuga ähvardades endale õigusi isegi teiste inimeste eravaldusel.” Võiks jätkata: äkki teeb kedagi murelikuks, et Klu Klux Klani liige ei saa panna oma restoranile silti “Ainult valgetele”. Et neonatsist autoparandustöökoja omanik ei saa keelduda juudist kliendi teenindamisest. Ja nii edasi.

Kas sõnavabadus peab tingimata tähendama õigust olla ropendav kääbus? Ma pooldan jätkuvalt inimeste õigust vabalt oma arvamust avaldada, aga ka vajadusel vastusanktsioone. Praegusest kaugelt enam kohtuprotsesse, mis on seotud laimamise ning maine kahjustamisega. Telefonikõne juristile on samuti oma sõnavabaduse kasutamine.

P.S. Artikli kirjutamisest on möödunud mõni päev. Vahepeal on Facebook “Traditsioonilise (hetero) Perekonna Toetuseks” lehekülje sulgenud, kuid ilmselgelt on võimalik valdavalt ingliskeelset keskkonda üle kavaldada — sama seltskond on eesotsas Rämmeliga lehekülje sama pealkirjaga (!) uuesti avanud. Neile tundub, et nad võitlevad sõnavabaduse eest. Väga iroonilisel kombel on üks tubli pereväärtuste kaitsja Joel Steinfeldt, kelle nimi kommentaare ei vaja.