Postfeminism

Mis suhkrut puudutab, siis sain seda umbes viissada kilo, kui mitte veelgi vähem. Mingid mesilaste pidajad olid enne mind jaole saanud. "Meile igal juhul lubati üksteist kuubikut! (A` 200 kg -- minu märkus)Millal teile seitse lubati? Ah eile õhtul? Meile lubati NÄDAL TAGASI!"
Lõhkusin neid kuubikuid kirvega ja kühveldasin kottidesse, sama tegi autojuht. Sinine, pool lillat, roosa, pool rohelist ... kõik naturaalsete, taimsete mahladega värvitud. Roosani jõudes otsustasin seda keelega proovida. Maitse oli absoluutselt käärinud. Mõtlesin, et täitsa võimalik, et ma teen mõttetut tööd ning tulemuseks on käärinud, hallitav, värviline mass. Loobusin ülejäänud roosast suhkrust. Need kahekordsed kilekotid olid nii rasked, et suutsin neid vaevu lühemat maad tassida. Aga vaja oli kolmandale korrusele ning pimedaid koridore mööda. Ma ei kujutanud ettegi, kuidas sellega hakkama saan --- ma ei tea, mitukümmend kilo igasse kotti kühveldanud olime. Tehase hoovi jõudes tuli meelde, kuidas eelmisel õhtul oli vanema põlvkonna kunstiklassik mulle mantli selga aidanud ja esimest korda elus sain aru feministlikest mõtlejatest, kes selle vanaaegse zhesti vastu protesteerisid. Ühtlasi tulid täiesti mittefeministlikud mõtted, kui esimese kotiga trepist poolele teele üles olin jõudnud. "Kurat! Ma olen naine! Naised käivad spordiklubis, mitte ei tassi kümneid, kokku sadu kilosid suhkrut treppidest üles! Eriti nüüd, kui olen ennast feminismist värskelt distantseerinud! Mulle ei meeldi, kui mul sõrmed ja randmed valutavad!"

Maksin autojuhile lihtsalt kümme eurot juurde ja ta tõi ise kõik üles.