Jätkuvalt kergelt pissed off

Vaatasin lähedalt ja assisteerisin natuke ülimalt professionaalset torsolt vormi võtmist ja selle kokkupanemist (eriti õpetlik). Palju tehnilist infot ja vihjeid tavaliste materjalide ebatavalise kasutamise kohta ja ingliskeelseid termineid.
Külastasin esimest korda elus stomatoloogiatarvete hulgiladu ja teist korda elus uut Nõmme turgu ja mitmesajandat korda Raja tänava skulptorite maja. Lapsepõlve lõhn on märja kipsi oma -- mu emal oli seal aastaid ateljee.
Koristasin ja lugesin läbi veel ühe arvustuse mu raamatu kohta*. Ja istusin I-ga katusel ja rääkisin temaga joogakursustest. Ja tüübist, kes mind eile vihastas. Ja meie ühisest sõbrannast. Ja teisest kunagisest sellisest. Ja kolmandast.
Ma ei taha mõelda enam ühtegi mõtet amatöörkarjeristide hingeelu teemal. Inimloomus on masendavalt läbipaistev. Lihtne. Eriti amatöörkarjeristide oma.

* Ma olen jätkuvalt pissed off retoorilistest küsimustest teemal "milleks kaasaegne kunst" ja Mihkel Raua-paralleelidest ja mulle järjest selgemalt kohale jõudvast arusaamisest, et nendesamade retooriliste küsijate jaoks on täiesti elementaarne see, et kui sa oled kunagi nooruses populaarses bändis trummme või midagi taolist mänginud, on su eksistentsil väga sügav mõte. Erinevalt minu omast, eks ole. Ausalt, vanade koledate bändikaaslastega vanu hitte mängida ja meenutada, kui lahe oli kunagi kusagil kolhoosis end mäluauku juua pärast kontserti -- see ei ole minu arusaam kõikerehabiliteerivalt lahedast elust. Käed liiguvad kitarrikeeltel rutiinselt ja seltskond on igav ja erilisi ootamatuseid ei ole ette näha.
Kas Mihkel Rauda kutsutakse rahvusvahelisse feministlikku workshoppi ja perfokaüritusele, nagu minuga just juhtus? No näed sa nüüd.