Lahtisse, otse Veneetsiast (jäi enne välja, koos hilisemate kommentaaridega)

Aurora:

Saabun Helsinkisse otse Veneetsia biennaali avamiselt. Kus ma olen saanud keskmise tugevusega kultuurishoki -- seekord on mul tunne, et olen ümbritsetud sharlatanidest, kes tegelevad häbiväärsel kombel ideede suhteliselt nüri taaskasutamisega. On hästi palju kunsti, mis ei veena ega ärata imetlust. Üllatavalt palju. Mis on kurb. Ja mille funktsiooni ma ei suuda järelikult leida. Välja arvatud see, et kunstimaailmas tsirkuleerijatel on endal kahtlemata hea olla. Mina aga, antud olukorras absoluutne autsaider (tõsi küll, ajakirja Kunst.ee akrediteeritud korrespondent) näen uskumatus koguses pseudo-dokumentalistikat, amatöör-uurivat ajakirjandus, wannabe-sotsioloogiat ning mõttelagedat kontseptuaalset fotot. Palju arhitektoonilisi installatsioone, väga palju abstraktseid installatsioone hämaraks jääva ideega või siis lihtsalt kunsti liiga "õige ideega" (et inimesi ilma põhjuseta arreteerida on vale, et aafrika mehi rootsi naiste poolt koduloomadena pidada on vale, et Iraagi sõda on vale, et olukord Sudaanis on vale, et väga kurb on, et sõdurid surma saavad, et sõda üldse on vale, et kõik me sureme kord, et tõesti kahju on, et valged inimesed kolmandat maailma kolonialiseerisid jne jne jne) ning väga, väga palju poliitiliselt korrektset mõtlemist. See on: kunsti, mis tegeleb nn ülioluliste sotsiaalsete teemade ja praegusaja valupunktidega. See on: jääb üleeilsete ajalehtede illustratsiooni tasemele. Päevakajalisus ei tundu nn päris teema olevat. Või kui, siis peaks kunst säilitama oma päevakajalisuse vähemalt 10 - 15 aastaks. Ja mitte kuueks kuuks.

Nüüd olen niisiis Lahtis. Veel enne seda Helsingis. Kui Veneetsias oli õhk täis pretensioone siis see inimtühi linn on lihtsalt unine. Rongis saan kokku R, V, B, AJ, L ning MK-ga. J küsib, kuidas Veneetsias oli ja kui ma vastan, et oli pettumus, teatab J, et pettuda saab ainult see, kellel on illusioone. Ta on, nagu mulle viimasel ajal tundub, nn elutarkuse lainel ja kergelt prohveti rollis. Soovitab mul lugeda raamatut südamemeditatsiooonist. "Südames elamine", 299 krooni, igast raamatupoest saadaval.
Kommentaar: raamatupoest ostsin siiski uue Dovlatovi, 199.- Lugesin selle eelmisel reedel galeriis olles viie tunniga läbi. See on suurepärane. Ja kinkisin oma isale sünnipäevaks.
Aga enne seda on mu reisikaaslaseks marsruudil Veneetsia- Helsinki Soome kuulsaim filosoof Esa Saarinen. Koos naise ja tütrega. Otsustan ühe tulevase töö, mille üle olen juba tükk aega mõelnud, pealkirja tema raamatult varastada. "Lääne filosoofia ajalugu. Tipult tipule."

Soome tuletõrje, kellele korraldajad helistavad, lubab ikkagi sõjaväeväelase soovitatud (kohatud kuu aega varem, hääletades Tallinnast Tartusse) ja paintballi tarvete laost ostetud tossu (väävli lõhnaga) kasutada. Aga ainult õues. Lindistus keeltes rääkimisest (saadud hirmsa vaevaga Elu Sõna koguduse liikme käest Lõuna-Eestist) on olemas ainult ühel CD-l , mille peale läbi kõigi lennukite, busside, vaporettode veetud (ja käe otsas, sest pagasis läheks arvatavasti katki) CD-mängija üles ütleb. Olen üsna närvis ja kardan jumalikku vahelesegamist. Ma ei ole kindel, kuidas kõrgemad jõud väidetavalt Jumala enda hääle kasutamisse suhtuvad , pealegi olin A-le sealt Lõuna-Eestist lubanud, et see lindistus, millega ükski teine sektantlik kristlane nõus ei oleks, on ainult omaks tarbeks. Et ma seda avalikult ei kasuta. Seal hetkel, kui nii lubasin, olin ma ka ise selles veendunud. Aga idee muutus. Ja siis tuuakse uus CD-mängija ning piisavalt kaablit, et seda keset õue kasutada saaks.
Enne enda perfokat näen NG-d, rühmitust C, tshiillast ning noort NY-s resideeruvat prantsuse kutti. Ja AJ-d.
Enda asja puhul kasutan eelpoolmainitud lindistust ning subtiitreid ja stand up comic`u teksti. Viimased kaks on üks ja seesama. Töö nimi on "Jumalan Ruoska" ning see ongi kahest erinevast, inimesi marginaliseerivast viisist saavutada ekstaasi. Üks on religioosne ja teine seksuaalne. SM. Ma "räägin" oma subtiitritel (paberilehed, mis maha kukuvad üksteise järel, nagu Bob Dylani vanas videos, et asi arusaadav oleks) nii taustaks keeltes rääkivast Lõuna-Eesti 8 lapsega evangelistist, kes mind pöörata tahtis kui oma endisest kliendist, kes pidi etenduses osalema, aga kes loobus "isiklikel ja eetilistel põhjustel". A3 formaadis ingliskeelsete tekstidega paberite vahel on sama suur foto viimase verelihani piitsutatud tagumikust. Lõpuks pakun kellelegi publiku hulgast võimalust selle inimese asemele tulla. Seda võimalust ei kasuta keegi. Ja kõige lõpuks, et inimesed aru saaksid, et nüüd on kõik läbi, tuleb lisaks filmilikele subtiitritele ka filmilik eriefekt. Ehk siis need väävlilõhnaga tossupommid, mis süüdates levitavad suures koguses valget suitsu, mis inimesed eemale sunnib ning ise hõõguvat ollust pritsivad . (Mis asja enne testides põletab augu mu Veneetsia lennujaamast ostetud pitspõlvikutesse).
Kõik kokku kestab ca 7 minutit. Mina ja L istume toolidel ning võtame oma subtiitrilehed välja mappidest. Minu lehtedel on ingliskeelne tekst ning L "subtiitrid" on heebreakeelsed. Nagu väidetavalt keeltes rääkimine isegi. Me oleme korralikult riides, nagu lõbumaja sekretärid võiksid olla , mul põlvini must valgete triipudega seelik, valge pluus, musta-valgekirjud võrksukad ning korsett, L-l analoogses stiilis riided, aga mustad.
Mind on see subtiitrite ja stand up koomika asi kummitanud juba mõnda aega. Et on tekst, mis ei ole igav ja mida publik viitsib jälgida. Ja et kindlasti on veel midagi. Võib-olla paelub mind mõte teksti kasutamisest seetõttu, et seda on tehtud nii palju ja tavaliselt nii igavalt, et sealt midagi leida.... See juba oleks midagi.
Hiljem muuseas kuulen mitmelt inimeselt, et olin iga lehte näidanud liiga lühikest aega. Et kui keelt täiuslikult ei valda, siis oli raske jälgida. Küllap neil oli õigus.
Pärast on tasuta kontsert pargis. Nagu selgub, osa mingist Soome valimiskampaaniast. Ausalt öeldes ei pane ma seda eriti tähele.Kontserti, mitte valimiskampaaniat. Tuleb tshiillane, kes ütleb, et talle mu asi väga meeldis. Kutsub Tshiili. Aastal 2010. Tahab kirjutada mingit meiliaadressi, milleks pole mul paberit. Annan oma passi ja hetk hiljem jõuab mulle kohale, et sellega on nüüd vist ühel pool. Edaspidi kas sõltun tolliametnike kõikuva iseloomuga heatahtlikkusest või siis tellin uue passi. See aeg, kui mina tshiillasega pool-inglise, pool-puu-hispaania keeles räägin, joob L, nagu ta pärast ise ütleb, ära pudeli viina. Teel kontserdilt peatuspaika, natuke hiljem, kaob ta mitu korda ära.
Hilisem kommentaar: passiga pole seni midagi ette võtta viitsinud. Eesti tolliametnikud ei märganud esialgu veel midagi.
Järgmisel hommikul, kui üles ärkan, joob J juba köögis viina. Liitun temaga. Eksootika. Tavaliselt ma hommikul viina ei joo. Muide.
Helsinkis hängime niisama. Kiasmat ei taha kindlasti näha. Kirikusse sisse ei lasta. Istume sadamakail , L, R, NY prantslane ja mina. L räägib, et tahab NYs kindlasti proovida kräkki. Aga vahetult enne lahkumist. Et hoiduda sõltuvusest....Noor prantslane räägib, et kräkki müüvad inimesed on ohtlikud.
Laeval jään merehaigeks.
Järgmine päev on kohutav masendus. Nagu ikka. Varahommikul on mu ema mitu-mitu korda helistanud: hommikutelevisiooni saates oli Kunstihoone noor kuraator rääkinud kolmest asjast , mis talle siin Eesti ei meeldi. Ma järjekorda ei tea. Aga need kolm olid järgmised: 1. venelaste olukord 2. Big Performance ja rühmitus C seal 3. minu Kadalipp Kunstihoones. Kas ta on su sõber, et niimoodi reklaami teeb, küsib mu ema.
Tuju läheb paremaks.
Hilisem kommentaar: Dovlatoviga koos kingin oma isale sünnipäevaks CD keeltes rääkimisega. Talle meeldib see väga. Ütleb, et nagu india rahvalaul. Ja nagu tõeline keel oma rütmiga. Lisaks seostab ta seda "laulmist" ka minimalistide, atonaalse muusika ning oma lemmiku, ühenooditeemaga. Ja lubab seda kuulda anda oma muusikahuvilistest sõpradele. Lastes neil ära arvata, millega tegemist. See lindistus on tehtud kohas nimega Kobela -- kus maailma punktis see asub????
Ja kunstinäitustest olen ikka veel eemale hoidnud, ühe erandiga, J avamine Pärnus. Ma vist ikkagi sain Veneetsias mürgituse.

Gay life

Aurora:

Kanada homo räägib, et sai siinses gaybaaris kokku fetishitüübiga, kellega ta ülehomme kohtub. Talle meeldib seksi ümbritsev rituaal -- ja kui neil omavahel klappi ei ole, siis võib lihtsalt paar drinki võtta. Mõne aja pärast avastab ta, et ta lennuk lahkub Eestist siiski juba homme . Niisiis, mitte mingit eesti seksi, nagu ta soome seksi Lahtis juba sai. Üks mees tuli tänaval vastu ja võttis ta ühe sõnaga rajalt maha. See sõna oli : "Heeeyyyy....", öelduna homoseksualistile omaselt kergelt vingerdades. Ta proovib ikka kohalikud mehed ära.
Tal on ka ekstravagantne töö --- extra filmitööstuses, see tüüp, kes on kusagil kaadri servas ja toob midagi, teeb midagi või liigutab lihtsalt suud. Viimati oli ta selline taust Brad Pittile. Ta on selle kõigega seoses ka oma süsteemi välja mõelnud --- ta tsiteerib nimelt igakord prantsuse näitekirjanikku Racine`i ja kavatseb oma suuliigutamisest video kokku panna, kus niimoodi tuntud ja tundmatute filminäitlejate taustal ta terve näidendi ette kannab.
Tal on poeg, kes elab koos kahe lesbiga, armuke USAs ning kamp submissive homosid, kes tal majapidamistöösid teevad. Ta räägib midagi seksiteemalisest kunstifestivalist Kanadas, kuhu ta mind esinema kutsub.

Selle maailma viletsus

Aurora:

Ma olen vist esialgu vilets põetaja, aga Galina Suidre sharlatanivõimetes kahtlen tõsiselt.
Kuradi hiina meditsiin. Vanas Hiinas maksid nad tervena elatud päevade eest, mitte Tshehhis toodetud hiiresita välimusega ülikallite toidulisandite eest.
Õudne.

Positivistid

Aurora:

See on selline inimtüüp. Need, kelle kohta öeldakse, et nad on nii toredad. Enamus ütlevad.
Eile öösel oli noor ameerika kuraator mulle meilinud, et ta jõuab mu küsimustele vastata täna kl 12, aga helistagu, kas sobib. Tegin seda . Ta hääl oli 200 % sõbralikkust ja vastutulelikkust ja viisakust. "What a response time !" "Thank you!" "Thank you!" "Thank you!" See tekitas kerget kõhedust, tundsin, et muutun kuidagi ....ujedaks. Tema vastus minu head ööd ja head aega soovimisele koosnes 7-8 lausest. Võib-olla jäi kõne lõppedes üheksas neist pooleli.
Ma loodan, et ta ikkagi vastab õigel ajal. Mida teine huvitava inimtüübi esindaja, aferist TV, ei ole teinud. See tähendab, ei kirjutanud lubatud artiklit ülimalt venivaks, pooleteisekuuseks muutunud deadline`ks valmis. Ega ka teist artiklit, mida ta "kompensatsiooniks" lubas. Eks ole.
Aga inimtüübid, kes on mind viimasel ajal, tegelikult viimaste aastate jooksul huvitanud:
1. aferistid
2. imetegijad
3. (vale?)prohvetid
4. päris idealistid
5. targad inimesed
6. need, kellel on väga kindel image
7. ja loomulikult meeldivad mulle nagu Andy Warholilegi inimesed, kellel on palju probleeme ja kes neist vahetpidamata räägivad. Ja erinevalt Warholist käivad mulle närvidele "säravad debütandid, sündinud kuldlusikas suus".

Veneetsia - Lahti

Aurora:

Jätkub....
Mis jäi veel meelde:
Korea
?
?
?
Palju silte, mis reklaamisid näituseid üle kogu linna, kuhu kuidagi ei jõudnud......
Uskumatu, tõesti uskumatu hulk abstraktsemat või siis mitte niiväga installatsioonikunsti üsna ebapüsivatest materjalidest , mis pani mõtlema kõige kaduvuse üle..... Need pannakse korraks üles ja siis veedavad need puupulgad või värvitud papp aega kusagil laos või keldris. Ja ebamäärane tunne, et mind on petetud nagu paljusid teisigi.
Ja teine, hoopis vähem ebamäärane tunne, et ma tahan midagi rohkemat kui see. Ja loomulikult on see imeilus linn ning ma mõtlesin kohustusliku pooltunni Casanova peale (eelmine kord, aastal 2005 vestlesime temast kämpingu rannas noore enesetapumõtetega kunstiajaloolasega; noormees oli saanud elu shoki, kuna ta tüdruk , kes samas reisiseltskonnas viibis, oli ta maha jätnud) ja leidsin märgina temast vana kuulutuse plangu pealt: tema poolt toskaana keelde tõlgitud Homerose Iliase ettekande-loengu.
Kogu reedese päeva reisisin vaporetto, bussi, lennuki, bussi ja rongiga hoopis teistsugusele festivalile Lahtis. Kus varsti, pärast oma perfokat, see näriv ängistus järele jäi. Otsustasin, et olin vist saanud kultuurishoki, täiesti ootamatu sellise. Sain ühe huvitava kutse. Ja siivutu ettepaneku, mida ma vastu ei võtnud, jäädes loodetavasti viisakaks. Mõtlesin asjade peale , mida tahan edaspidi teha (meditsiinikool ja kunstist loobumine oli siiski hetke impulss), inimeste peale ning avastasin, et tahan edaspidi teistmoodi riides käia.
Kogu tänase päeva oli mul tunne, et olen surnud. Ja nüüd läks see üle. Tagasi elavate juures. Mulle meeldib see.

Vaporetto 13

Aurora:

Niisiis. Ma tunnen kohustust teha märkmeid, enne kui muude asjadega hakkan tegelema. Faktid, muljed, mälestused.
Eelmisel esmaspäeval jõudsin napilt Helsinki lennukile, kuna ma olin arvanud, et mul on sama lend kui H.-l ja teistel , paraku see nii ei olnud ja minu lend läks mitu tundi varem. Loopisin asjad kiiruga kotti ning jätsin maha palju vajalikku, võttes kaasa ülearust, õnneks kõik Lahti perfoka asjad said kaasa. Kui mitte arvestada SM-kummimaski, mis kadus galeriis kuhugi müstilisel kombel.
Aga see pole tegelikult oluline.
Sama päeva õhtuks jõudsime Veneetsiasse. Korter Rialto silla lähedal, korteris veel HT (kunstiajakirja peatoimetaja) , EK (fotograaf), KH (kunstiantroploog) ning UK (vanema põlvkonna metallikunstnik). Õhk on kuidagi raske, mis on meeles ka esimesest korrast (2001, JT magistrikursusega); ma mõtlen muidugi füüsilist õhku. Mitte meeleolu või midagi sellist.

Teisipäeval ei ole võimalik kunsti vaadata, lisaks selgub, et meie akrediteeringutega pole võimalik esimesel pressipäeval, st 6ndal juunil veel kusagile saada. Kuna ma lahkun mingi piletite tellimisel tekkinud vea pärast juba 8nda hommikul, jätab see Arsenale ja Giardini vaatamiseks kõigest ühe päeva. Kuna olen ostnud kolme päeva transpordikaardi, millega võib piiramatult sõita, näen ära ka Murano saare, mis on suhteliselt mittemidagiütlev. Ikka veel teisipäeva täidabki turism (sest ühtegi rahvuspaviljoni sisse veel ei lasta). Ja ühe perfoka vaatamine ; kunstnik osutub Kanada indiaanlannaks, kes usub, et enese tõestamiseks piisab publikule oma traumaatilise sünnituskogemuse repiidi peal jutustamisest. Lisaks näidatakse videot, mille sisu on järgmine: indiaani naine (üks teine) seisab mõtliku näoga looduse taustal ning siis suurlinnas. Sõnum.Selline. Ma mõtlen, et võib-olla muretsen ma liiga palju oma asjade pärast. Kas ma suudan kirjutada hitte? Ega mu Lahti perfokas pole igav? Mis saab 5-7-10 aasta pärast? Mõtlen: õnnelikud indiaanlannad, neil selliseid muresid pole, ilmselgelt. Samas esinevad nad tipp-kunstisündmuse raames ja tegu on ju tegelikult ressursside kuritahtliku raiskamisega.

Kolmapäeval on võimalik näha juba mõningaid viimastest. Sloveenia (igav), Albaania (mitte midagi erilist, aga kohapeal askeldavad kunstnikud on äärmiselt meeldivad), Eesti , Küpros (ootamatu ja väga hea, suured puuviljamaalid, psühedeelne video vanadest kinokaadritest ja fotokollaazhid) ja Luksemburg (kes arvab, et enda tõestamiseks piisab linnuvidinast ning laes pöörlevast ventilaatorist?).Taivan, mis on tore. Olmeprahist masin-installatsioon ning mingi koomiksivärk. Raamatuid ja plakateid saab kaasa võtta, mida ma teen, oma vennale kingituseks, küsides lisaks autogrammi autorilt. Umbkeelne taivanlane, kellele tõlgitakse, et olen ajakirjanik Eestist ja viin tema tööd oma disainerist vennale, keda see Aasia värk väga huvitab. Tüüp naeratab ja joonistab oma pookstaave.
Francois Pinault` erakollektsioon -- see on tüüp, kelle oma on Christie`s oksjonimaja, kes kogub kaasaegset kunsti, ostes seda väga kallilt. Ta andis intervjuu raamatus "Collecting Contemporary" (väga hea ajastus , näha nende kunstnike töid, kellest seal palju juttu) ja ostis oma kaasaegse kunstikogu jaoks terve Palazzo Grassi. Neetud megamultimiljonär tahab selle pealt veel teenida -- pilet on väga kallis, 14 eurot, paraku on akrediteeritud pressi jaoks ka see väljapanek tasuta. Palju tõesti head kunsti, eri meediumites, hiljutise valmimisdaatumiga, efektsed, terava ideega, suurejooneliselt teostatud (ca 10 m kõrgune installatsioon näiteks), mõni ootamatult lihtne, ma- oleks-võinud-selle-peale-ise-tulla-aga-ma-kahtlen-selles-siiski- tüüpi vist-geniaalsust. Megamultimiljonär ilmselgelt usaldab omaenda maitset. H. kommenteerib samuti, et jõulise isiksuse valik ja et museumide kuraatorid midagi sellist ei teeks. Ühesõnaga : suurepärane valik Pinault` kollektsioonist (pealkiri : Sequel) palazzo Grassis, soovitan kõigile. Kaasaegne kunst tundub olevat super ala ja nagu näha, on sinna jõudnud ka raha. Olen artworldi suhtes kõige paremalt meelestatud.
Jõuame koos H-ga ka Pavillion on Hope`i avamisele , mis on H hea tuttava, noore ambitsioonika kuraatori alternatiivprojekt. Paar muljetavaldavat tööd. Avamise vahuveinist jään purju ning sündmustest ette rutates teen mitu suhteliselt mõttetut kõnet Eestisse. Aga enne tutvun mingi Briti ajakirjanikuga, kellega räägime muuhulgas pikalt Donald Cammellist. Ja saame kutsed mingile laeval toimuvale peole. Kus meiega ei suhtle mitte keegi peale mingi aja pärast saabuva Eesti ajakirjaniku. Nagu alati, on huvitav vaadata, olles täielik outsider, kuidas inimesed karjääri teevad. Nad püüavad hirmsal kombel . Mis on selles kohas muidugi loomulik. Ma ise olen teinud mitu suurt viga: pole teinud nimekaarte ega kodulehekülge. See närib hinge. Tunnen, et olen luuser-karjerist. Mulle räägitakse, et enamus inimesi räägib sellises kohas ja situatsioonis vähemalt viis minutit peaaegu ükskõik kellega, kaardistades, mida on neil pakkuda ja jättes tähtsamad punktid meelde. Näiteks on alternatiivpaviljoni kuraator -- see noor ja ambitsioonikas -- väga huvitatud mulle intervjuu andmisest ja võimalik, et ka alternatiivgaleriis näituse tegemisest.

Järgmine päev on BAD TRIP. Läbivate suurte tähtedega. Sajab lõunamaist paduvihma, mis tänu soojale ilmale ei tekita sellist rõsket läbivettinud tunnet nagu kodus. Mu kingad on katki. Need on väga valed pidevaks kõndimiseks ning lagunenud mitu korda . Olen neid kandnud juba keevitusworkshopist saadik ja nende kuldsed suured lilled on ammu lahti tulnud. Mu jalad on täis sinikaid ja kriime, mis on pärit sealtsamast work-shopist, kus õu oli täis metallikolu ja poolvalmis masinaid, mille otsa ma koostoimes oma platvormkingadega mitu korda komistasin. Ja Urve Palo mantel on kortsus. Mul on ainult üks päev , et vaadata .... noh, sisuliselt kõike. See on kergelt ahistav. Ma otsustan, et kuna pressile antakse materjale, siis pole mul mõtet eraldi kõiki nimesid ja pealkirju meelde jätta. Ma keskendun kunstile. Ja midagi tundub äkki valesti. Need asjad ei avalda muljet. Mulle tundub, et olen sattunud ideede taaskasutuskeskusse. Ja mis veel hullem -- et kunsti, mis peaks olema kreatiivsuse essents, kasutatakse kulunud primitiivsete mõttekäikude edasi andmiseks, mille füüsiline teostus varieerub.
Need inimesed, kellest Arsenale ja Giardini kihavad, on olulised. Tähtsad. Otsustajad. Üks neist lükkab mind küünarnukiga kõrvale , võtnud suuna veiniletile ja pomiseb : "Animali!" Mida on palju : arhitektoonilisi installatsioone. Kontseptuaalset fotot ilma konteptsioonita. Mida on veel : jõudemonstratsiooni. Mitte tähenduses: peaaegu võimatud teostused, säravad ideed vaid tähenduses: "Ma võin endale seda lubada, et ma eksponeerin ükskõik mida, sest vaadake, ma olen kuulus!" Tracy Emin on täitnud Inglismaa paviljoni suvalise graafika ja maaliga, lisaks kohustuslik puupulkadest installatsioon, teemaks abort või midagi taolist. Lisaks on paljud arvamusel, et kasutades palju teksti, saavad nad oma sõnumit edastada publikule, kellel on tohutult palju vaadata ja arvatavasti mitte aega, et kõiki neid oopuseid läbi lugeda. Ja miks arvab Soome skulptor, kes esindab oma riiki, et piisab sinisest plekitahvlist põrandal? Peale peaaegu kogu Arsenalest läbijooksmist ja pärast päris mitut paviljoni on mul tunne, et olen ümbritsetud sharlatanidest. Mis kuradi ala see üldse on, kus puuduvad igasugused näiliseltki objektiivsed kriteeriumid ja shedöövriks kuulutada võib pea kõike? Mõtlen korraks, et saadaks kõik kuradile ja astuks koju jõudes meditsiinikooli. Näen natuke pressikonverentsi ja klounipaari Evat ja Adelet, kellega norin tüli. Viimast ajakirjanikurollis. Kas neile ei tundu , et nad kordavad ennast? Ei, nad taasloovad ennast, iga päev. No välja näeb küll samasugune. Nemad vastu: kaasaegset kunsti peab oskama vaadata. Et süüdistavad publikut? Kaasaegset kunsti PEAB OSKAMA VAADATA.
Mis tundub olevat üldisem lipukiri. Tõepoolest. Kui miski tundub igav, kulunud, mõttetu, siis olen ma arvatavasti ise süüdi, kuna ma EI MÕISTA KOODE. Geniaalne ellujäämismehhanism kunstimaalimas tsirkuleerijatele, kas pole. Kummalisel kombel arvas sama üks noor Eesti kunstitoimetaja, kellega mõnda aega mõtteid vahetame.


Head paviljonid olid:
Shveits (täiuslikum Marko Mäetamm kohtub Kostabiga; laemaal koos osalise animatsiooniga + video, super ruumilahendus; komplitseeritud asjad, mida oli huvitav ka pikemalt jälgida)
Venemaa
Iiri või Shoti või Wales (sattusin sinna eestlastega, kes läksid sinnasamasse mingile Bristoli kataloogi presentatsioonile ja kellega ma liitusin ), samuti näidati seal suurepärast filmi pealkirjaga "Dawn Chorus".

Hetkel rohkem meelde ei tule ja üleüldse pean lõpetama.....

Tšau

Niina:
Ma nüüd mõnda aega kunsti ei tee ja siia ei kirjuta. Elage seda suve (ja kõike muud ka) nagu oma viimast! Oli meeldiv.

Lihtsalt, dokumentatsiooni mõttes

Aurora:
Reedel jooksin mööda linna väikeste, oluliste ja tüütute pisiasjadega seoses ja õhtul oli galeriis uue näituse ning festivali avamine.
Laupäeval-pühapäeval oli E.A. works-shop, mille käigus õppisin natuke keevitamist ja tegin -- tõsi küll, kaugeltki mitte ilma abita, giljotiini. Eile, laupäeva õhtul, oli lisaks kohaliku staar-skulptori sünnipäev.
Ja homme hommikul pean minema kl 5.10 Tallinna bussi peale, mis jõuab sihtpunkti kl 7. 40, et jõuda läbi käia kodust, A. juurest ning galeriist, rääkimata Mustamäest, et võtta kaasa vajalikud asjad ning olla lennujaamas kl 10.15.
Järgmine sissekanne umbes nädala pärast.
Ausalt öeldes olen kuulnud kõige erinevamatelt inimestelt, et nad loevad seda blogi ning mind on see hakanud häirima. Writer`s block, see kurikuulus, mis muud. Õudne.