Eelmise nädala lõpul sain kokku, lõppude lõpuks, oma fänniga. "Tauno Kaks Krooni" -- see on tüüp, kes mulle regulaarselt helistab ning sõnumeid saadab, sest leidis aasta alguses kusagilt Harjumaa baarist kahekroonise, mille peale oli kirjutatud minu nimi. Ja muud kontaktid. See oli improviseeritud nimekaart kellelegi, kes lubas seda kahekroonist kindlasti teistest eraldi hoida.
Nüüd ta helistas jälle -- ja mina mõtlesin, et vaataks tüübi üle. Ta kutsus mind lõunale. Ja Lõuna-Eestisse järgmisel päeval.
Viru keskuse sushikohas (minu valik, mitte tema) nägin kõige täiuslikuma Iowa väikelinna redneck`i stilistikaga kauboikaabuga tüüpi. Punetava näoga, 47-aastane, just kinnisvaraäriga kõrbenud. "Poogen, tooge meile mingit kala! Savi, millist...", ütles ta venelannast ettekandjale ning snooblikus kohas teenindati meid edaspidi ilma mingi aupaklikkuseta.
"Ma tahaks sind veel näha, sa oled väga huvitav inimene. Kas keegi peale minu on veel öelnud, et sa oled huvitav?" Vastasin, et jah, see on umbes sama nagu mõnele öeldakse kogu aeg, et ta on väga ilus ja mõnele teisele, et tal on hea lauluhääl. Yep, I get it all the time.
Siis kohtusin Tartu bändi, kes on minust laulu teinud, solistiga. Liidriga. Guruga, nagu ta mind parandas. Umbes 75% jutust puudutas tema initsiatiivil tuntud sünteetilist hallutsinogeeni, mida bioloogiharidusega bändimees fetisheerib. Ta andvat selle mõju all ka kontserte, pidades siis erandkorras viisi ning lugedes inimeste mõtteid. Ta avaldas mulle omal moel tunnustust, et ma ilma sellise dopinguta hakkama saan. Nende loomiseks vajalike transpersonaalsete kogemustega.
Üleeile müüsin baaris kontserdi ajal õlut või siis pigem ei müünud(E ameerikalik turundustrateegia -- pakkuda õlut kõrrega kilekotist -- ei tööta üldse; inimesed pigem loobusid alkoholist või jõid oma jooki -- jah, see näeb omajagu rõve välja ja ainsa valikuna baaris ei ole hea mõte) ning lugesin läbi teise poole Mihkel Raua bestsellerist. See on päris hästi kirjutatud. Kuigi aegajalt tundub mulle, et autor hindab tugevalt üle selle maailma, kuhu ta post-punk bändi alaealise kitarristina kuulus, suurust ja glamuursust. Kui rock`n`roll on juua Kirde-Eesti kolhoosi sööklas viina jahukastmega kartulite kõrvale või olla mäluaugus ETV stuudios? Ja poseerida eesti popmuusikute grupipildil koos sinna meelitatud John Lydoniga, kes nädal hiljem su riiki ülemaailmses meedias mõnitab? Sisuliselt vägistada vaimse alaarenguga gruupit, kes reageerib nimele Änimäl (Mihkel Raua kirjapilt)?
Taustaks mängis varakeskealiste inetuvõitu soome meeste bänd, kelle taset ma ei osanud muusikahuvi puudumise tõttu hinnata. Fat, white and blod. Nad segasid raamatusse keskendumist natuke, aga olid samas sellele suurepärane soundtrack. Mihkel Raual oli kahtlemata oma 16-aastase alkohoolikust kitarristi eluperioodil rohkem publikut kui bändil nimega Lizard Dance, aga sügavamat vahet tõepoolest ei ole. Olen ma järjest enam veendunud. Rock`n`roll suri ega jätnud endast järgi ilusat laipa.
Eile assisteerisin M-i õrnalt etnograafilise laste work-shopi läbiviimisel äärelinna hotellis. Ma teenisin selle eest natuke raha.
Ja ma ei käinud eilsel endast tehtud doki esilinastusel (kuhu ma inimestele kutseid ei saatnud, sest mulle tundus ja tundub siiani vale promoda endast tehtud filmi, mis mulle väga ei meeldi -- seal on päris kindlasti puudu rezhissööri visioonist ning lihtsast tegemise rõõmust), vaid saatsin sinna M-i ning oma vanemad. Minnes ise varem kokkulepitud kohtumisele. Afterpartyle Kukus jõudsin küll, õigemini juba varem kinno seansile tagasi, kus näidati Tartu videokunstnikku portreteerivat dokki. Ta mõjus seal üleloomulikult asjalikult. Palju asjalikumalt kui mina endast tehtud dokis. Mis vist ei näita kuigi heast küljest kumbagi rezhissööri.
Sõbranna ütles, et Kuku on evil. Ongi, eriti kui seal toimub samal ajal ka suhteliselt äsja surnud klassiku avamise järelpidu. Matusemeeleolu oli. Kuna mu kokkusaamine filmi ajal oli Kunstihoones, nägin, kuidas avakõne ajal nuttis surnud kunstniku ema. Ja kuidas klassiku võitluskaaslane luges ette surnud sõbrale pühendatud seitsmeleheküljelise sentimentaalse luuletuse.
Õhtu kulminatsiooniks jõudsime sama sõbrannaga, kes Kuku kohta evil ütles, minu juurde. Taksojuhile kahtlasest erataksost jäime viisteist krooni võlgu, see loopis mulle killustikutüki järele -- tabas pead, aga valus ei olnud ning sõbranna unustas oma rahakoti sinnasamasse nimetusse taksosse.
Ja nüüd lähen Eesti edukaima rezhissööri filmi statistiks, millega teenib kolm kuni neli korda rohkem kui lastework-shopi assisteerides. Aga võtted toimuvad Narvas ning mul jääb ka täna kirjutamata essee teemal "Minu põhimõtted õpetajana", mille tähtaeg oli eile. Ma mõtlesin selle üles ehitada oma tuttava ning kolleegi kunagi välja käidud mõttele, et kui tema keskkooli õpetajaks läks, polnud tal muid põhimõtteid kui kaks: mitte ilmuda kooli tundi andma joobes peaga ning samuti vältida seksuaalsuhteid õpilastega. Sõbranna ütles, et tema tsiteerimisest tuleb veel mingi jama ning et ma peaksin lihtsalt "mingit iba ajama".
* John Lennon
esmaspäev, november 10, 2008
kolmapäev, november 05, 2008
Viva Obama
Ameerika võitis esimese mustanahalise presidendi (ja ma ostsin just eile Lauri Pilteri "Loheja pilve", mida tahtsin juba kolm aastat tagasi oma isale jõuludeks kinkida ja seal ütles üks feministist tegelane peategelasele, et enne saab USA mustanahalise presidendi kui vastava naise -- tegevus toimub aastal 1990).
Ja väidetavalt sõja lähitulevikus Pakistaniga. Miinus sõja Iraagis. Aga maailma ainus supervõim peabki aegaajalt selliseid asju tegema.
Obama võitis -- loomulikult -- everlasting glory.
Ja mina võitsin kihlvedudega Obama peale kaks suurt pudelit rummi ning ühe valge veini. Ja tunde, et mu välispoliitiline intuitsioon aegajalt töötab.
Ja väidetavalt sõja lähitulevikus Pakistaniga. Miinus sõja Iraagis. Aga maailma ainus supervõim peabki aegaajalt selliseid asju tegema.
Obama võitis -- loomulikult -- everlasting glory.
Ja mina võitsin kihlvedudega Obama peale kaks suurt pudelit rummi ning ühe valge veini. Ja tunde, et mu välispoliitiline intuitsioon aegajalt töötab.
esmaspäev, november 03, 2008
Times they are a-changing
See on käes. See, mida õpetati kunagi magistratuuris subkultuuride loengus -- inimesed elavad oma pisikestest mullides, miniõukondades ja huvituvad sellest, mis neile meeldib. Keegi ei pea vajalikuks, et oleks ühine suur enamvähem kohustuslik taustsüsteem.
Seda kinnitab mu "uus noor sõber".* Loengud olevat ka sellised. Sa ei saa enam kellelegi üllatunult otsa vaadata -- et sa pole SELLEST kuulnudki! Loomulikult ta ei ole -- samamoodi nagu sina ei tea pooli asju tema teadmistest!
Näide 1: uskumatult palju düsgraafiat nooremate inimeste juures. Keegi seletas mulle kunagi, kui tema kirjavigu täis teksti kritiseerisin, et miks peab olema üks grammatika, mis on ainuõige. Et tema sellisesse asja ei uskuvat. Fair enough. Selle taustal mõistan toimetaja komplimenti endale paremini -- et tekstid olevat tavaliselt (grammatiliselt siis vist?) hirmsad.
Näide 2: kirjastaja, kes vist ei ole Dovlatovit lugenud. Mina üritan naiivselt tõmmata paralleele enda ja tema vahele -- või vähemalt viidata D-le kui oma eeskujule. Nagu ma aru saan, eelistab kirjastaja ulmet. ** Fair enough.
Näide 3 : enamvähem kogu jutt ja suhtumine, mis selle alt läbi kumab, Õpetajate Seminaris.
Mis võtab maha pingeid ja kohustust tunda uue kunsti, kirjanduse ja kinokunsti kõrval huvi uue muusika vastu. Ei huvita ja ei tunne mingit vajadust. Muusika ja kogu see bändivärk, ehkki fenomenidena huvitavad, on tegelikult üks ülehinnatumaid asju maailmas üldse. Masinavärk, mis vajab kohutavas koguses ainet, mida endast läbi lasta. Iga ajahetk lasevad miljonid raadiojaamad miljoneid uusi lugusid, mille põhiväärtus on see, et need on uued; muusika-ja klatshiajakirjad peavad kellestki kirjutama ja nii edasi. Ja millegipärast inimesed käivad jätkuvalt kontsertidel.
Ja mind ei huvita -- mul on mu Youtube ja plaadid, mida R aegajalt mulle kümne kaupa kõrvetab -- pooleldi omal valikul. Aga mitte enam CD-mängijat, mis läks katki. Niisiis ainult Youtube hetkel***.
* "Enam ei ole moodne olla väga moodne", seda ütles ta ka. Ilus!
** Ma loodan, et ta selle peale ei solvu. Ta kommenteeris, et kajastasin meievahelist "konflikti". Kirjastaja on kirjanduslegendi poeg ja näeb välja nagu õrnem ja blondim cover viimasest. Asjalik. Päris hea kergelt antikvaarse stiilitajuga.
*** Hetkel "Age of Aquarius/Let the Sunshine in" -- mulle meeldib temaatilisus. Pühendatud indigolastele. Ja vanadele hipidele.
Seda kinnitab mu "uus noor sõber".* Loengud olevat ka sellised. Sa ei saa enam kellelegi üllatunult otsa vaadata -- et sa pole SELLEST kuulnudki! Loomulikult ta ei ole -- samamoodi nagu sina ei tea pooli asju tema teadmistest!
Näide 1: uskumatult palju düsgraafiat nooremate inimeste juures. Keegi seletas mulle kunagi, kui tema kirjavigu täis teksti kritiseerisin, et miks peab olema üks grammatika, mis on ainuõige. Et tema sellisesse asja ei uskuvat. Fair enough. Selle taustal mõistan toimetaja komplimenti endale paremini -- et tekstid olevat tavaliselt (grammatiliselt siis vist?) hirmsad.
Näide 2: kirjastaja, kes vist ei ole Dovlatovit lugenud. Mina üritan naiivselt tõmmata paralleele enda ja tema vahele -- või vähemalt viidata D-le kui oma eeskujule. Nagu ma aru saan, eelistab kirjastaja ulmet. ** Fair enough.
Näide 3 : enamvähem kogu jutt ja suhtumine, mis selle alt läbi kumab, Õpetajate Seminaris.
Mis võtab maha pingeid ja kohustust tunda uue kunsti, kirjanduse ja kinokunsti kõrval huvi uue muusika vastu. Ei huvita ja ei tunne mingit vajadust. Muusika ja kogu see bändivärk, ehkki fenomenidena huvitavad, on tegelikult üks ülehinnatumaid asju maailmas üldse. Masinavärk, mis vajab kohutavas koguses ainet, mida endast läbi lasta. Iga ajahetk lasevad miljonid raadiojaamad miljoneid uusi lugusid, mille põhiväärtus on see, et need on uued; muusika-ja klatshiajakirjad peavad kellestki kirjutama ja nii edasi. Ja millegipärast inimesed käivad jätkuvalt kontsertidel.
Ja mind ei huvita -- mul on mu Youtube ja plaadid, mida R aegajalt mulle kümne kaupa kõrvetab -- pooleldi omal valikul. Aga mitte enam CD-mängijat, mis läks katki. Niisiis ainult Youtube hetkel***.
* "Enam ei ole moodne olla väga moodne", seda ütles ta ka. Ilus!
** Ma loodan, et ta selle peale ei solvu. Ta kommenteeris, et kajastasin meievahelist "konflikti". Kirjastaja on kirjanduslegendi poeg ja näeb välja nagu õrnem ja blondim cover viimasest. Asjalik. Päris hea kergelt antikvaarse stiilitajuga.
*** Hetkel "Age of Aquarius/Let the Sunshine in" -- mulle meeldib temaatilisus. Pühendatud indigolastele. Ja vanadele hipidele.
kolmapäev, oktoober 29, 2008
Autentsed märkmed Õpetajate Seminarist
Mu poole pöördub rida eespool istuv keskealine daam. Kergelt juudilike näojoontega ja absoluutselt äratuntav õpetaja-pitser sinna otsa löödud.
"Miks ta sellest räägib?"
Õppejõud, noor mees,täpselt ühe pooltuntud eesti kirjaniku nägu*, on oma psühholoogialoenguga jõudnud punkti, kus ta kirjeldab, kuidas mõttes mõnele ebasoovitavale füüsilisele reaktsioonile keskendumine selle kohe esile kutsub. Näide: käte värisemine. Väga tuttav näide. Loomulikult hakkavad värisema, ise korduvalt sama kogenud. Loeng on jõudnud üsna igavasse staadiumi, sest kõik, mis õppejõud räägib, on enesestmõistetav kui see, et Maa tiirleb ümber Päikese. Ja kui ei ole, puudutab see ainult toimetulemist põhikooli pahade poistega.
"Niimoodi mõtleb ju haige inimene", sosistab eespool mainitud daam. "Miks ma peaksin mõtlema, kas mu käed värisevad? Ma ei mõtle sellele kunagi!" Mida sellise avalduse peale kosta -- proua vaatab mulle takkakiitmist ootavalt otsa. "No siis on teil ju vedanud!", sosistan vastu.
Proua on juba mitu korda mu poole pöördunud -- ma tekitasin temas vist poolehoidu, kui kohustuslikus vestlusringis (teema: õpilaste üle enesekehtestamine põhikoolis) esinesin avaldusega, et vanad füüsilised pedagoogilised võtted, pikad joonlauad ning hernestele põlvitama sundimine, õigustasid end arvatavasti igati. Noor kena inglise keele õpetajanna kurtis sealamas, et tema klassi probleemne õpilane käperdab teda peaaegu iga päev -- ja ta ei saa selle vastu mitte midagi teha. Ropult sõimatakse rutiinselt. Nagu nüüd aru saan, puuduvad tänapäeva õpetajatel igasugused lubatud enesekehtestamisvõtted; leitakse, et isiksusest peaks piisama. Mis omakorda, tundub mulle, on tohutu inimressursside raiskamine. Sellele vaieldakse vastu. "Seda suurem meister peab olema," teatab habemega ajalooõpetaja, aga mainitud proua kinnitab mu jutu peale: "Õige! Teil on absoluutselt õigus!"
Ja siis küsib ta : "On teil siin huvitav? Ärge vastust valjusti välja öelge!"
Raske küsimus. Parajasti räägib noor psühholoogiadoktor grupi moodustumise staadiumidest. Üllatus küll, konflikt on kohe teine neist, millele järgnevad normaliseerumine, toimimine (parim osa) ning siis lõpuks laialiminek, mille puhul peab läbi viima rituaali. Fair enough.
Ja mis puudutab eilse sissekande kangelannat Kati Murutari, siis teel Tartusse ostan bussis lugemiseks naisteajakirja, milles on mainitud autori järjejutt. Seal leidub lause: "Mugav ja muretu ähknühk." Ei seksikirjandusele!
Ja mu keeletoimetaja teeb mulle komplimendi : mul olevat väga puhas tekst. "Kui vastu valgust vaadata, siis pilved peaaegu paistavad läbi." See on nii ülimalt poeetiline, et ma ei saa sellest aru. Aga kõlab hästi.
' Heiti Kender
"Miks ta sellest räägib?"
Õppejõud, noor mees,täpselt ühe pooltuntud eesti kirjaniku nägu*, on oma psühholoogialoenguga jõudnud punkti, kus ta kirjeldab, kuidas mõttes mõnele ebasoovitavale füüsilisele reaktsioonile keskendumine selle kohe esile kutsub. Näide: käte värisemine. Väga tuttav näide. Loomulikult hakkavad värisema, ise korduvalt sama kogenud. Loeng on jõudnud üsna igavasse staadiumi, sest kõik, mis õppejõud räägib, on enesestmõistetav kui see, et Maa tiirleb ümber Päikese. Ja kui ei ole, puudutab see ainult toimetulemist põhikooli pahade poistega.
"Niimoodi mõtleb ju haige inimene", sosistab eespool mainitud daam. "Miks ma peaksin mõtlema, kas mu käed värisevad? Ma ei mõtle sellele kunagi!" Mida sellise avalduse peale kosta -- proua vaatab mulle takkakiitmist ootavalt otsa. "No siis on teil ju vedanud!", sosistan vastu.
Proua on juba mitu korda mu poole pöördunud -- ma tekitasin temas vist poolehoidu, kui kohustuslikus vestlusringis (teema: õpilaste üle enesekehtestamine põhikoolis) esinesin avaldusega, et vanad füüsilised pedagoogilised võtted, pikad joonlauad ning hernestele põlvitama sundimine, õigustasid end arvatavasti igati. Noor kena inglise keele õpetajanna kurtis sealamas, et tema klassi probleemne õpilane käperdab teda peaaegu iga päev -- ja ta ei saa selle vastu mitte midagi teha. Ropult sõimatakse rutiinselt. Nagu nüüd aru saan, puuduvad tänapäeva õpetajatel igasugused lubatud enesekehtestamisvõtted; leitakse, et isiksusest peaks piisama. Mis omakorda, tundub mulle, on tohutu inimressursside raiskamine. Sellele vaieldakse vastu. "Seda suurem meister peab olema," teatab habemega ajalooõpetaja, aga mainitud proua kinnitab mu jutu peale: "Õige! Teil on absoluutselt õigus!"
Ja siis küsib ta : "On teil siin huvitav? Ärge vastust valjusti välja öelge!"
Raske küsimus. Parajasti räägib noor psühholoogiadoktor grupi moodustumise staadiumidest. Üllatus küll, konflikt on kohe teine neist, millele järgnevad normaliseerumine, toimimine (parim osa) ning siis lõpuks laialiminek, mille puhul peab läbi viima rituaali. Fair enough.
Ja mis puudutab eilse sissekande kangelannat Kati Murutari, siis teel Tartusse ostan bussis lugemiseks naisteajakirja, milles on mainitud autori järjejutt. Seal leidub lause: "Mugav ja muretu ähknühk." Ei seksikirjandusele!
Ja mu keeletoimetaja teeb mulle komplimendi : mul olevat väga puhas tekst. "Kui vastu valgust vaadata, siis pilved peaaegu paistavad läbi." See on nii ülimalt poeetiline, et ma ei saa sellest aru. Aga kõlab hästi.
' Heiti Kender
teisipäev, oktoober 28, 2008
Seks müüb -- või siis mitte
Vaidlus kirjastajaga. Ma ei taha, et mind müüdaks selle põhimõttega, et seks mu raamatus on põhiline müügiargument -- mis kuradi seks?
Ega meil 20. sajand pole!
Kui ma sellest vihjamisi kirjutangi, siis pigem nagu 19. sajandil -- et tuled kustutakse või midagi.
Loomulikult teen talle selgeks, et ma pole mingi Kati Murutar. Sellest poleks vähimatki kasu. Mõtlen, kas võtta protsent läbimüügist või honorar, aga kui võtta protsent, siis on õrn lootus, et teenid natuke kasumit, endal on võib-olla põnevam, osaled omaoodi kampaanias; samas ei või iial teada, kas sa selle kampaania lõpuks ise ei olegi Kati Murutar. Ilma ise seda üleminekut märkamatagi. Ja märkimisväärset kasumit saamata.
Tegelikult mõtlen selle valiku üle siiamaani.
Ja homme hommikul sõidan väga varajase bussiga Tartusse, et kuidagi elada üle 8-tunnine loeng teemal "Õpetaja kui juht".
Ega meil 20. sajand pole!
Kui ma sellest vihjamisi kirjutangi, siis pigem nagu 19. sajandil -- et tuled kustutakse või midagi.
Loomulikult teen talle selgeks, et ma pole mingi Kati Murutar. Sellest poleks vähimatki kasu. Mõtlen, kas võtta protsent läbimüügist või honorar, aga kui võtta protsent, siis on õrn lootus, et teenid natuke kasumit, endal on võib-olla põnevam, osaled omaoodi kampaanias; samas ei või iial teada, kas sa selle kampaania lõpuks ise ei olegi Kati Murutar. Ilma ise seda üleminekut märkamatagi. Ja märkimisväärset kasumit saamata.
Tegelikult mõtlen selle valiku üle siiamaani.
Ja homme hommikul sõidan väga varajase bussiga Tartusse, et kuidagi elada üle 8-tunnine loeng teemal "Õpetaja kui juht".
teisipäev, oktoober 21, 2008
Sisters in Mushroom
Nii ütles telefonis eelpoolmainitud tütarlaps, kes on tänase päeva veel voodis. Tuletan meelde : tema on see, kellel on eile kiirabist antud paber, millel diagnoosina kirjas seenemürgitus. Kellele manustati eile veeni kaudu poolteist liitrit füsioloogilist lahust, iiveldusevastast rohtu ja tehti uuringud.
Seen ühendab.
Endal on õrnalt, väga õrnalt kahtlane enesetunne, aga mul on juba ammu kahtlus, et mürgid mulle väga ei mõju. Igasugused tossavad asjad, auruvad asjad (plastik ikka natuke midagi teeb, aga see on ka hardcore), värvid, pihustatavad asjad... Aga ära hõiska enne õhtut.
Seen ühendab.
Endal on õrnalt, väga õrnalt kahtlane enesetunne, aga mul on juba ammu kahtlus, et mürgid mulle väga ei mõju. Igasugused tossavad asjad, auruvad asjad (plastik ikka natuke midagi teeb, aga see on ka hardcore), värvid, pihustatavad asjad... Aga ära hõiska enne õhtut.
"Ma ei ole seda öelnud!" "Ma kontrollisin kõik seened üle!"
Millegipärast ei õnnestunud kommentaari endal kommentaaridesse lisada.
Mis puudutab väidetavalt sinu suhu pandud sõnadesse, siis olen just lõpetanud diktofoni lindistatud vestlusringi artikliks vormistamise ning mul on juba selle põhjal selge (mitte et ma seda varem poleks teadnud), kui vähe inimesed registreerivad ära, mida nad öelnud on.
Ühte minutisse mahub peaaegu pool lehekülge teksti. See selleks.
Ja blogi on paratamatult subjektiivne zhanr ning mingeid nõudeid nagu sündmust kajastavale artiklile esitada on naiivne. Samas on kommentaarid alati teretulnud.
Ja mis puudutab seenemürgitust, siis kirjutasin ju, et üks tütarlaps käis eile haiglas, teda raviti ning kinnitati seenemürgituse diagnoos.
Inimlik eksitus.
Enda puhul ei oska öelda, kuna mul oli minimaalselt sümptomeid, arsti juurde minna ei viitsinud ning ma blogisissekandes kirjeldasingi ainult paanikareaktsiooni. Eneseirooniliselt, kusjuures.
Ja ma tegin eile selle sissekande, kuna mitu inimest nõudsid blogile lisa!
Taas kord mõtlen, on seda kõike vaja. Nagu viimasel ajal korduvalt -- sellest ka pikad vahed sissekannetes.
Vastuveenmised ja komplimendid oleksid loomulikult teretulnud.
Aga tõepoolest, on lauseid, mille lugemine või kuulmine väsitab:
1. "Ma ei ole seda öelnud!" (Eri variatsioonides. Loomulikult sa ütlesid seda, üldiselt inimestele teiste öeldud tekst jääb isegi paremini meelde kui enda oma. Muidugi on alati võimalik, et seda tõlgendati valesti, juba läbi mingite eelarvamuste.)
2. "Ma kontrollisin seened ise üle." (Loomulikult sa tegid seda, aga kes on teadlikult mürgiseeni toiduks valmistanud, kui mõrvakatsed välja arvata?)
3. "Ma tagusin oma pead vastu seina -- see on metafoor!"**
4. "Kuidas saab keegi kunsti hinnata?!"
5. "Hea meelega annetaksin selle Vabadussõja monumendi kiiremale valmimisele seal Vabaduse platsil!
Minu vanaisa võitles metsavennana ikkagi eesti riigi heaks ja mina tahaks seda üritust väga toetada!
Kuna eesti riik on vaene ja siis pean õigeks näidata üles väikestki omaalgatusliku toetust meie kultuurile!" **
*inside
** veel rohkem inside
Mis puudutab väidetavalt sinu suhu pandud sõnadesse, siis olen just lõpetanud diktofoni lindistatud vestlusringi artikliks vormistamise ning mul on juba selle põhjal selge (mitte et ma seda varem poleks teadnud), kui vähe inimesed registreerivad ära, mida nad öelnud on.
Ühte minutisse mahub peaaegu pool lehekülge teksti. See selleks.
Ja blogi on paratamatult subjektiivne zhanr ning mingeid nõudeid nagu sündmust kajastavale artiklile esitada on naiivne. Samas on kommentaarid alati teretulnud.
Ja mis puudutab seenemürgitust, siis kirjutasin ju, et üks tütarlaps käis eile haiglas, teda raviti ning kinnitati seenemürgituse diagnoos.
Inimlik eksitus.
Enda puhul ei oska öelda, kuna mul oli minimaalselt sümptomeid, arsti juurde minna ei viitsinud ning ma blogisissekandes kirjeldasingi ainult paanikareaktsiooni. Eneseirooniliselt, kusjuures.
Ja ma tegin eile selle sissekande, kuna mitu inimest nõudsid blogile lisa!
Taas kord mõtlen, on seda kõike vaja. Nagu viimasel ajal korduvalt -- sellest ka pikad vahed sissekannetes.
Vastuveenmised ja komplimendid oleksid loomulikult teretulnud.
Aga tõepoolest, on lauseid, mille lugemine või kuulmine väsitab:
1. "Ma ei ole seda öelnud!" (Eri variatsioonides. Loomulikult sa ütlesid seda, üldiselt inimestele teiste öeldud tekst jääb isegi paremini meelde kui enda oma. Muidugi on alati võimalik, et seda tõlgendati valesti, juba läbi mingite eelarvamuste.)
2. "Ma kontrollisin seened ise üle." (Loomulikult sa tegid seda, aga kes on teadlikult mürgiseeni toiduks valmistanud, kui mõrvakatsed välja arvata?)
3. "Ma tagusin oma pead vastu seina -- see on metafoor!"**
4. "Kuidas saab keegi kunsti hinnata?!"
5. "Hea meelega annetaksin selle Vabadussõja monumendi kiiremale valmimisele seal Vabaduse platsil!
Minu vanaisa võitles metsavennana ikkagi eesti riigi heaks ja mina tahaks seda üritust väga toetada!
Kuna eesti riik on vaene ja siis pean õigeks näidata üles väikestki omaalgatusliku toetust meie kultuurile!" **
*inside
** veel rohkem inside
esmaspäev, oktoober 20, 2008
Väljasõit
"Ega sul mingit kanget rohtu ei ole?"
Seda küsib M, Tartu noorkunstnik.
"Ei, aga üks mu sõber soovitab juua kaks pudelit Sudafedi. Pseudoefedriin. Ainult nohuvastane, mitte see, mida köha puhul võetakse."
"Kust seda saada?"
"Apteegist, loomulikult."
Mõtlen, kas mainida sellesama sõbra teisi soovitusi -- sookailutee (pidi rikuma neerud), üks -kaks Xanaxit enne lahjat alkoholi, midagi oli veel... Lisaks tema rikkalikule teadmistehulgale tavapärasemast valikust.
Aga see Tartu noorkunstnik on, nii palju kui ma temaga kokku puutunud olen, ainult segast ajanud. Samas -- ma olen alati nautinud meditsiiniteemaliste populaarteaduslike teadmistega uhkeldamist.
Mulle tuleb midagi meelde. Sõbra soovitus.
"Selle kogusega võib hauda ka minna. "
"Hauda ma ei taha. Ainult kaugele ära siit!"
Lähemale astub teine noormees, keda ma ei tunne : "Mul on jope taskus üks tsüklodool!"*
See vaikne jutuajamine leiab aset Eestimaa kauges otsas asuva külalisstuudio üritusel. Tegevuskunsti work-shopi kulminatsioon ja kliimaks. Või mitte just päris. Vanem meesterahvas räägib ruuporisse pseudo-hiina keeles ja pistab seda osalejatele nina alla. Aga ainult neile. Kõik siutsuvad püüdlikult. Mõtlen, kas see on nii piinlik, kui mulle tundub, või olen ma väsinud, või peaksin ma olema üleüldiselt empaatilisem, või oli see inglaste work-shop, mida ma lähedalt kõrvalt nägin ja millest kirjutan, tegelikult samasugune, ainult et mina kollektiivse olendina nagu inimene ikka, kes ma viimasega seotud isikuid tunnen, suhtun neisse ja nende tulemusesse ülekohtuselt hästi... Külalisstuudio perenaine siutsub eriti pikalt ja innukalt. Kõik naeravad, välja arvatud paar inimest, kes säilitavad rõhutatult, demonstratiivselt baasilme. Mina ka. Baasilme niisiis.
Olen teadlikult vältinud vanema ameeriklase kõvakaanelise monograafia vaatamist -- ma ei taha tema suhtes eelarvamusi. On, nagu on. Ja sellisena, ilma taustateadmisteta... Mõttetu ja igav tundub -- tüüp naudib ilmselgelt idamaist tüüpi guru rolli, kes inimesed panne kokku taguma ja suuga sahistama paneb. Mingid orientaalse hõnguga instrumendid. Silmasidemed ja õnnetu kirju kana, kellega mingit mängu mängitakse.
E ütleb, et pulmanaljad. Nii see on. Bussi Tartusse tagasiminemiseni on veel tükk aega. Bussijuht küsib, kes on kõige tähtsam ja otsustab, millal minnakse. E ütleb, et tema on ja minnakse kohe. See trikk ebaõnnestub. Aga siis annab külalisstuudio perenaine alla ja teatab, et buss läheb viie minuti pärast. Ta on vist solvunud. Kui üks osalejatest kana kinni hoidis ja sellel jalad alt ära vajuma hakkavad, küsin, miks see lindu piinab. Külalisstuudio perenaine ütleb: "Elu koosneb paljudest faasidest ja ainult üks nendest on piinamine...." Mu kunagine õppejõud Kunstiakadeemia magistratuurist armastas öelda, et tõeline õpetaja võib oma õpilasel pea otsast ka lüüa, kui vaja. Kas just selle laiamise pärast või mingil muul põhjusel, aga mulle käib niisugune zen-egotrippamine palju rohkem närvidele kui selle läänelikum variant. Veel üks Tartu noorkunstnik saadab mulle järele mürgise märkuse, kui sealt lahkume: "Aitäh! Aitäh, et siin nii kaua vastu pidasid!"
Ja kui mul järgmisel päeval Tallinna poole sõitvas bussis süda kergelt pööritama hakkab, tuleb mulle kohe meelde üritusel pakutud seenehautis ning fakt, et seenel käis kogu see välismaalaste kamp... Meditsiinilist nõu pakkuval telefoniliinil (1220) öeldakse, et seenemürgituse tunnused avalduvad tavaliselt varem, aga kunagi ei tea ja soovitatakse erakorralise meditsiini asutusse pöörduda. Esimene arst, kes telefoniliinil vastu võtab, on igasuguste fataalsuste suhtes skeptiline, aga soovitab edaspidi külas pakutavaid metsaseeni vältida -- paljud tegevat nii. Teine arst keeldub mulle kirjeldamast, kuidas see täpselt läheb, juhul kui läks tõesti halvasti ja keegi oli metsast üles korjanud surmavalt mürgise valge või rohelise kärbseseene. Mina unustan varsti kõik ära, aga tütarlaps K käest kuulen täna, et tal oli tõsiselt paha olla ja on edaspidigi. Valud sees ja iiveldus. Veenan teda kohe Mustamäe haiglasse minema, kus tal diagnoositaksegi seenemürgitus (aga midagi väga hullu ei olevat olnud, muidu poleks ta elus)ja pannakse tilguti alla, tehakse uuringud, mille tulemusena selgub, et maks ja neerud ei ole tal kahjustatud ning antakse iiveldusevastast rohtu.
Psühhosomaatika my ass.
Lisaks osalen Tartus näitusel, teen keeltes rääkimise karaoke demonstratsiooni seal, käin loengutes, kus jään magama, vaadates õpetlikku filmi Saksamaa põhihariduskoolisüsteemi uutest väljakutsetest, külastan endise koostööpartneri ja meie ühise klassivenna näitust ning veendun järjest enam suure osa tartlaste koordineerimatuses.
Täna saan Tartu videokunstnikult meili -- ta kavatseb näituse tegemiseks saadud rahast osa Vabadussamba ehitamiseks annetada. Ta vanaisa oli nimelt metsavend.
* Guugeldasin selle asja ja näe, mis välja tuli (autor tundmatu):
Aga ega ma tsüklodooli toimeaine kohta ei tea ise ka mitte halligi. Ametlikult oli tsüklodool antidepressant ja epilepsiaravim ühes isikus. Aga kuidagi tilkus teda psühhoneuroloogiahaigla apteegist välja sellisis kogusis, et ikka arvestatav rahvamass oli mitmeid kordi nädalas uimas nii et vähe pold.
Tsüklodooli “positiivne” omadus oli see, et korralikuks laksuks piisas üsna väikesest kogusest, samas kui letaalne doos oli väga kõrge. Viis tablat tekitas juba kerge saki ja 20 tabla peale olid hallukad garanteeritud. Samas oli tihti juhtumeid, kus neiud-noormehed üritasid end tsüklodooliga ära tappa, aga 100 tablat ei hakanud isegi surnuaia värava poole veel kiskuma. Tuli kiirabi, tegi maoloputuse, siis pandi hullarisse, siis sai hullarist välja, siis võis hakata uuesti tsüklot panema:)
Ma olin üsna pikaajaline tsüklotarvitaja. Lõpetasin 90-dal aastal, sest jäin kodus umbkaifis olles emale vahele ja leidsin, et pole seda jama tarvis, vanemail ilma minutagi muresid küll. Veidi aega olin täiesti ainevaba, kui alkohol välja arvata, siis tiksusin vaikselt kanepi peale.
Seda küsib M, Tartu noorkunstnik.
"Ei, aga üks mu sõber soovitab juua kaks pudelit Sudafedi. Pseudoefedriin. Ainult nohuvastane, mitte see, mida köha puhul võetakse."
"Kust seda saada?"
"Apteegist, loomulikult."
Mõtlen, kas mainida sellesama sõbra teisi soovitusi -- sookailutee (pidi rikuma neerud), üks -kaks Xanaxit enne lahjat alkoholi, midagi oli veel... Lisaks tema rikkalikule teadmistehulgale tavapärasemast valikust.
Aga see Tartu noorkunstnik on, nii palju kui ma temaga kokku puutunud olen, ainult segast ajanud. Samas -- ma olen alati nautinud meditsiiniteemaliste populaarteaduslike teadmistega uhkeldamist.
Mulle tuleb midagi meelde. Sõbra soovitus.
"Selle kogusega võib hauda ka minna. "
"Hauda ma ei taha. Ainult kaugele ära siit!"
Lähemale astub teine noormees, keda ma ei tunne : "Mul on jope taskus üks tsüklodool!"*
See vaikne jutuajamine leiab aset Eestimaa kauges otsas asuva külalisstuudio üritusel. Tegevuskunsti work-shopi kulminatsioon ja kliimaks. Või mitte just päris. Vanem meesterahvas räägib ruuporisse pseudo-hiina keeles ja pistab seda osalejatele nina alla. Aga ainult neile. Kõik siutsuvad püüdlikult. Mõtlen, kas see on nii piinlik, kui mulle tundub, või olen ma väsinud, või peaksin ma olema üleüldiselt empaatilisem, või oli see inglaste work-shop, mida ma lähedalt kõrvalt nägin ja millest kirjutan, tegelikult samasugune, ainult et mina kollektiivse olendina nagu inimene ikka, kes ma viimasega seotud isikuid tunnen, suhtun neisse ja nende tulemusesse ülekohtuselt hästi... Külalisstuudio perenaine siutsub eriti pikalt ja innukalt. Kõik naeravad, välja arvatud paar inimest, kes säilitavad rõhutatult, demonstratiivselt baasilme. Mina ka. Baasilme niisiis.
Olen teadlikult vältinud vanema ameeriklase kõvakaanelise monograafia vaatamist -- ma ei taha tema suhtes eelarvamusi. On, nagu on. Ja sellisena, ilma taustateadmisteta... Mõttetu ja igav tundub -- tüüp naudib ilmselgelt idamaist tüüpi guru rolli, kes inimesed panne kokku taguma ja suuga sahistama paneb. Mingid orientaalse hõnguga instrumendid. Silmasidemed ja õnnetu kirju kana, kellega mingit mängu mängitakse.
E ütleb, et pulmanaljad. Nii see on. Bussi Tartusse tagasiminemiseni on veel tükk aega. Bussijuht küsib, kes on kõige tähtsam ja otsustab, millal minnakse. E ütleb, et tema on ja minnakse kohe. See trikk ebaõnnestub. Aga siis annab külalisstuudio perenaine alla ja teatab, et buss läheb viie minuti pärast. Ta on vist solvunud. Kui üks osalejatest kana kinni hoidis ja sellel jalad alt ära vajuma hakkavad, küsin, miks see lindu piinab. Külalisstuudio perenaine ütleb: "Elu koosneb paljudest faasidest ja ainult üks nendest on piinamine...." Mu kunagine õppejõud Kunstiakadeemia magistratuurist armastas öelda, et tõeline õpetaja võib oma õpilasel pea otsast ka lüüa, kui vaja. Kas just selle laiamise pärast või mingil muul põhjusel, aga mulle käib niisugune zen-egotrippamine palju rohkem närvidele kui selle läänelikum variant. Veel üks Tartu noorkunstnik saadab mulle järele mürgise märkuse, kui sealt lahkume: "Aitäh! Aitäh, et siin nii kaua vastu pidasid!"
Ja kui mul järgmisel päeval Tallinna poole sõitvas bussis süda kergelt pööritama hakkab, tuleb mulle kohe meelde üritusel pakutud seenehautis ning fakt, et seenel käis kogu see välismaalaste kamp... Meditsiinilist nõu pakkuval telefoniliinil (1220) öeldakse, et seenemürgituse tunnused avalduvad tavaliselt varem, aga kunagi ei tea ja soovitatakse erakorralise meditsiini asutusse pöörduda. Esimene arst, kes telefoniliinil vastu võtab, on igasuguste fataalsuste suhtes skeptiline, aga soovitab edaspidi külas pakutavaid metsaseeni vältida -- paljud tegevat nii. Teine arst keeldub mulle kirjeldamast, kuidas see täpselt läheb, juhul kui läks tõesti halvasti ja keegi oli metsast üles korjanud surmavalt mürgise valge või rohelise kärbseseene. Mina unustan varsti kõik ära, aga tütarlaps K käest kuulen täna, et tal oli tõsiselt paha olla ja on edaspidigi. Valud sees ja iiveldus. Veenan teda kohe Mustamäe haiglasse minema, kus tal diagnoositaksegi seenemürgitus (aga midagi väga hullu ei olevat olnud, muidu poleks ta elus)ja pannakse tilguti alla, tehakse uuringud, mille tulemusena selgub, et maks ja neerud ei ole tal kahjustatud ning antakse iiveldusevastast rohtu.
Psühhosomaatika my ass.
Lisaks osalen Tartus näitusel, teen keeltes rääkimise karaoke demonstratsiooni seal, käin loengutes, kus jään magama, vaadates õpetlikku filmi Saksamaa põhihariduskoolisüsteemi uutest väljakutsetest, külastan endise koostööpartneri ja meie ühise klassivenna näitust ning veendun järjest enam suure osa tartlaste koordineerimatuses.
Täna saan Tartu videokunstnikult meili -- ta kavatseb näituse tegemiseks saadud rahast osa Vabadussamba ehitamiseks annetada. Ta vanaisa oli nimelt metsavend.
* Guugeldasin selle asja ja näe, mis välja tuli (autor tundmatu):
Aga ega ma tsüklodooli toimeaine kohta ei tea ise ka mitte halligi. Ametlikult oli tsüklodool antidepressant ja epilepsiaravim ühes isikus. Aga kuidagi tilkus teda psühhoneuroloogiahaigla apteegist välja sellisis kogusis, et ikka arvestatav rahvamass oli mitmeid kordi nädalas uimas nii et vähe pold.
Tsüklodooli “positiivne” omadus oli see, et korralikuks laksuks piisas üsna väikesest kogusest, samas kui letaalne doos oli väga kõrge. Viis tablat tekitas juba kerge saki ja 20 tabla peale olid hallukad garanteeritud. Samas oli tihti juhtumeid, kus neiud-noormehed üritasid end tsüklodooliga ära tappa, aga 100 tablat ei hakanud isegi surnuaia värava poole veel kiskuma. Tuli kiirabi, tegi maoloputuse, siis pandi hullarisse, siis sai hullarist välja, siis võis hakata uuesti tsüklot panema:)
Ma olin üsna pikaajaline tsüklotarvitaja. Lõpetasin 90-dal aastal, sest jäin kodus umbkaifis olles emale vahele ja leidsin, et pole seda jama tarvis, vanemail ilma minutagi muresid küll. Veidi aega olin täiesti ainevaba, kui alkohol välja arvata, siis tiksusin vaikselt kanepi peale.
pühapäev, september 28, 2008
Jälle
Tulin eile hilisõhtul Tartust. Ma käin seal nüüd koolis, 1-4 päeva kuus, tavaliselt 2 järjestikust, mis tähendab 7 tundi loengut või loenguid. Jaanuari lõpuni. Paar kirjalikku tööd (essee " Minu põhimõtted õpetajana"!) ja mul on käes kvalifikatsiooni tõendav paber ja natuke sotsiaalset kindlustunnet. Et ma põhimõtteliselt võiksin olla õpetaja üldhariduskoolis, kui ma seda tahaksin. Kuidagiviisi see võimalus, teoreetiliselt olemas elu lõpuni, lisab mainitud sotsiaalset kindlustunnet -- ja ma ei ole kindel, kuniks seda nii kergelt saab, seda paberit, kuna üldiselt ülikoolides läheb taoline asi magistriõppe alla ning kahte aastat pseudoteadustega tegeleda ma ei soovi. Sotsiaalse kompetentsuse arendamine -- see on mul nüüd läbitud, kuulates keskealist psühholoogi seitse tundi järjest (kohv ja tee korraldajate kulul) -- ta on essee jaoks inspireeriv, pean mainima. 'tuli tõesti ideesid pedagoogide ja moraalse põhimõttekindluse kohta -- ta andis selleks ainet läbi pisikeste fraaside. Ja miks tunneb õpetajad reeglina kohe ära? Ja miks mõjuvad enamus noori meesõpetajaid (neid oli seal vähe, loomulikult)klassikaliste nohik-friikidena? Mingid imelikud detailid stilistikas (ülipikk peen patsike nagu mu klassivennad kandsid 1988. a. paiku), üllatavalt, naljakalt mõjuv jäme hääl, ülikorpulentne figuur -- kõik see oli esindatud. Ja koolituse organiseerija, kena blondiin, mõjus klassitäie inimeste ees nagu lasteaiakasvataja või hooldushaigla õde -- ülipositiivne,natuke nunnutav, samas arvestav, et keegi teeb kusagil kohutava vea, mille likvideerimiseks ta juba ette valmistunud on.
Ööd olin oma sõbra ja tema elukaaslase juures (keda võib varsti nimetada nooreks sõbrannaks, ma arvan)ja kellele tegin tagasiteene kooli jaoks vajaliku referaadi näol. Kirjutasin inglise keeles Philippe Starckist -- irooniliselt.
Tartus aegajalt käimine on alati elu natuke paremaks muutnud -- selline meeldiv katkestus, kino on kaks korda odavam ("Ekraan") kui siin ja üleüldse...
Sain meili teel mind äärmiselt õnnelikuks tegeva ettepaneku, millest siin pikemalt ei julge, aga mis pani Tartu pooleks päevaks helgelt särama...
Ja nüüd loen lõpuni sada lehekülge noore ameerika-vene-juudi kirjaniku aasta parimaks (2002) loetud debüütromaanist "Russian Debutante`s Handbook" ja kirjutan siis artikli Kaliningradist valmis.
Ööd olin oma sõbra ja tema elukaaslase juures (keda võib varsti nimetada nooreks sõbrannaks, ma arvan)ja kellele tegin tagasiteene kooli jaoks vajaliku referaadi näol. Kirjutasin inglise keeles Philippe Starckist -- irooniliselt.
Tartus aegajalt käimine on alati elu natuke paremaks muutnud -- selline meeldiv katkestus, kino on kaks korda odavam ("Ekraan") kui siin ja üleüldse...
Sain meili teel mind äärmiselt õnnelikuks tegeva ettepaneku, millest siin pikemalt ei julge, aga mis pani Tartu pooleks päevaks helgelt särama...
Ja nüüd loen lõpuni sada lehekülge noore ameerika-vene-juudi kirjaniku aasta parimaks (2002) loetud debüütromaanist "Russian Debutante`s Handbook" ja kirjutan siis artikli Kaliningradist valmis.
reede, september 19, 2008
Tagasi
Kaliningradist tagasi. Oli tore. Kõige koledam linn, mida olen näinud.
Telefonikõned on äärmiselt oodatud.
Telefonikõned on äärmiselt oodatud.
pühapäev, september 14, 2008
Tagasi ja kohe edasi
Ma olen tagasi ja kahe tunni pärast lähen Kaliningradi bussi peale. Mul on selline tunne, nagu alati pärast kaugelt tagasi tulemist -- nagu kõik see (soojus, värvilised inimesed, oimulokkidega ortodoksetest juutidest alates Bedfordi avenüü internetipunktis, kelle pärast ma alati oma lahtisel käekotil põrandal silma peal hoidsin, miilegipärast ma hästi ei usaldanud neid..., palju ilusaid riideid, nii inimeste seljas kui poodides, Chelsea avamised (palju pretensioone õhus ja palju korralikku, aga igavavaõitu figuratiivset maalikunsti ja mõned naljakad skulptuurid, kuigi, pean tunnistama, ka erakordselt palju ilusaid kleite, Upper East Side ja minu teejuht K sealsel scenel; tuppa sittuvad chiahuad J kõrgete lagedega Brooklyni korteris ja mis kõik veel, kaasa arvatud teine K, see, kes on sündinud vales kehas ja kea hooldab rikkaid vanureid nagu viis aastat tagasi, kui Niinaga seal käies tuttavaks saimeja kellel oli taas kord uus ilus eesti naine ja kellega me poole ööni veini jõime, 6. avenüü korteris, koos 95-aastase akontaktse vanatädiga, kellele K vahepeal lusikaga süüa andis : "Good Lady!", mille peale see shokoloaadipudingit mu valge pluusi peale köhis -- ja ma mõtlesin, nagu juba viis aastat tagasi, kui oli sarnane situatsioon Times Square`i äärses korteris, kus K ning nüüdseks kodumaal tagasi olev teletäht hooldasid 100-aastast näitlejannat -- et mulle meeldiks kunagi kauges tulevikus olla muldvana ja omas maailmas, elades veelkord läbi oma elu nagu mu vanaema seda oma viimase viie aasta jooksul tegi, minu eest mu enda kodus hoolitsemas võõrtöölisest pühendunud professionaalne aid -- K rääkis, kuidas kaks aastat tagasi oli vanatädi haiglas hingamisaparaatide all ning kui need eemaldati, ootasid üksteisel käest kinni hoides nii hooldajad kui tädi tütred, kas see hakkab uuesti ise hingama ja elab või ei tee seda mitte ning nad saavad suure päranduse, kuidas käiku läks esimene plaan ja kui pettunud nägudega enamus kohalviibijatest olid, kuidas tütar ütles: "Mother, if you need to go, it`s fine!" ja kuidas tema mõtles, et mutt tegi ikkagi kõigile ära...; tagasi koju minnes tuli mulle pähe, et Harlemis polegi ma veel kunagi käinud, kuigi kunagi Niinaga hakkasime jalgsi kesklinnast minema ja 60ndate tänavateni jõudes tundus meile, et suured mustad tüdrukud, kes gängides seisid, vaatavad meid kurjalt ja üldse polnud peale suurte kortermajade palju midagi ja me jooksime tagasi kesklinna viiva bussi peale -- igal juhul sõitsin ma metrooga öösel kell kolm Ida-Harlemi, aga seal oli kõik tühi ja pime ja mingid mustad pakkisid midagi autosse ja mulle tundus, et A ostetud korralik fotoaparaat on vist liiga väärtuslik, et see kaelas, hakata traditsioonilises mustade elurajaoonis varahommikust jalutuskäiku tegema ja läksin "koju" tagasi viimast korda) on veel kusagil siinsamas olemas, paralleelses maailmas. Noh, mõnes mõttes ongi. Ja nagu alati, tuli mulle isa lennujaama vastu ja viis Mustamäele, kus, nagu alati, ma mõnes mõttes oma vanematele võlga tasudes, rääkides neile kõigest, mis neile huvi võiks pakkuda. See on omamoodi rituaal. Ka salviast rääkisin, ja vananevatest California hipidest, Burning Manist, Burnisng Manist, Burning Manist ja sellest, et nagu eelmine kordki, jõudsin ma viimasel minutil lennukile ja kuidas Euroopa mind Amsterdamis vastu võttis ja kuidas sealt tuleval lennukil omakorda olid Tallinna lennujaamas vastas narkokoerad, kes paar noormeest kohe kontrolli viisid.
Siin on uskumatult külm, üks akendest on vahepeal, ma pakun, et kaks nädalat tagasi või nii, tuulega lahti läinud (Seal kogesin muuseas keeristorm Gustavi kauget mõju, mis avaldus soojas troopilises paduvihmas, mis kestis terve päeva) ja mul on tõsiselt hea meel, et mu kohver lõpuks välja ilmus, oodates mind Newarki lennujaama American Airlines kontoris, kuhu mind oli avaldust vormistama kutsutud, kus oli ka mu kõige soojem kampsun (aga ma saan 250 dollari peale tsheki NYs ostetud riiete eest)). Ja mul on ka südamest hea meel, et K soovitatud, tema lemmikkaltsukas Brooklynis Beacon`s Closet (North 11th või 10th St) mõtlesin ma küll peaaegu pool tundi, kas päris karusnahast kollane kasukas on hea mõte, 125 dollari eest. Loomulikult ta oli -- see loogika juba, et ilus kollane mõjub ühtaegu kevadiselt/varasügiseselt ja ei tekita psühholoogilisi takistusi sooje riideid selga panemast kui mõjub ootamatult pimedas külmas talves -- ja see oli seal poes üks kallimaid asju. Ma üritan nüüd aasta aega mitte üldse riideid osta -- mitte, et seda seal nii palju teinud oleksid, vaid üleüldse. Mul on küll väike lisa oma garderoobis, seda muidugi. Ja loomulikult ei suutnud ma vastu panna mutikesele, kes Bedfordi avenüü pühapäevasel tänavaturul oma viiekümendate aastate kaelakeega kaubitses.
Ja nüüd on mul ainult poolteist tundi aega ja ma pean tõesti kohvrit pakkima hakkama.
Siin on uskumatult külm, üks akendest on vahepeal, ma pakun, et kaks nädalat tagasi või nii, tuulega lahti läinud (Seal kogesin muuseas keeristorm Gustavi kauget mõju, mis avaldus soojas troopilises paduvihmas, mis kestis terve päeva) ja mul on tõsiselt hea meel, et mu kohver lõpuks välja ilmus, oodates mind Newarki lennujaama American Airlines kontoris, kuhu mind oli avaldust vormistama kutsutud, kus oli ka mu kõige soojem kampsun (aga ma saan 250 dollari peale tsheki NYs ostetud riiete eest)). Ja mul on ka südamest hea meel, et K soovitatud, tema lemmikkaltsukas Brooklynis Beacon`s Closet (North 11th või 10th St) mõtlesin ma küll peaaegu pool tundi, kas päris karusnahast kollane kasukas on hea mõte, 125 dollari eest. Loomulikult ta oli -- see loogika juba, et ilus kollane mõjub ühtaegu kevadiselt/varasügiseselt ja ei tekita psühholoogilisi takistusi sooje riideid selga panemast kui mõjub ootamatult pimedas külmas talves -- ja see oli seal poes üks kallimaid asju. Ma üritan nüüd aasta aega mitte üldse riideid osta -- mitte, et seda seal nii palju teinud oleksid, vaid üleüldse. Mul on küll väike lisa oma garderoobis, seda muidugi. Ja loomulikult ei suutnud ma vastu panna mutikesele, kes Bedfordi avenüü pühapäevasel tänavaturul oma viiekümendate aastate kaelakeega kaubitses.
Ja nüüd on mul ainult poolteist tundi aega ja ma pean tõesti kohvrit pakkima hakkama.
esmaspäev, september 08, 2008
M6ttetud has-beenid
Ma olen Alan Vegas v2ga pettunud. Inimesed, kes v2ljakuulutatud yritustele kohale ei ilmu, kuuluvad mu absoluutsete mitte-lemmikute hulka.
Ma talusin pikka 70ndate-teemalist punk-dikussiooni Bowery Poetry Clubis, hullu vana naist, kes k6igile esinejatele vahele r22kis ja edevat rastasoenguga punk-naist, kunagist legendi, ajaloost v2ljakuulutatut, naisele tyypiliselt, enda s6nul. Lootes, et keegi klubit2iest inimestest on Alan Vega, eks ole. M6tlesin, mis oleksid p6hjused v6i ajendid, miks ta v6iks Eestisse tulla, mis teda v6iks Konteineri juures v6luda, et kas tal on k6rged honorarid v6i on ta vaene ja 6nnelik, kui lennukipiletit ei pea ise maksma. Et kas ta kontsert n2iteks oleks sell-out v6i on ta ikkagi v2heste lemmik tegelikult. Samas -- kuidas v6tta, ikkagi suurim alternatiivne rock-staar ja m6jukamaid inimesi muusika ajaloos 70ndate keskpaigast saadik. Vaatasin inimesi ja mulle tundus, et peaaegu igas keskealises mehes on midagi Alan Vega stilistikast v6i fysignoomiast. We are all Frankies, eks ole.
Ma talusin pikka 70ndate-teemalist punk-dikussiooni Bowery Poetry Clubis, hullu vana naist, kes k6igile esinejatele vahele r22kis ja edevat rastasoenguga punk-naist, kunagist legendi, ajaloost v2ljakuulutatut, naisele tyypiliselt, enda s6nul. Lootes, et keegi klubit2iest inimestest on Alan Vega, eks ole. M6tlesin, mis oleksid p6hjused v6i ajendid, miks ta v6iks Eestisse tulla, mis teda v6iks Konteineri juures v6luda, et kas tal on k6rged honorarid v6i on ta vaene ja 6nnelik, kui lennukipiletit ei pea ise maksma. Et kas ta kontsert n2iteks oleks sell-out v6i on ta ikkagi v2heste lemmik tegelikult. Samas -- kuidas v6tta, ikkagi suurim alternatiivne rock-staar ja m6jukamaid inimesi muusika ajaloos 70ndate keskpaigast saadik. Vaatasin inimesi ja mulle tundus, et peaaegu igas keskealises mehes on midagi Alan Vega stilistikast v6i fysignoomiast. We are all Frankies, eks ole.
pühapäev, september 07, 2008
Suur linn, veidrad inimesed
Mu k6rval istub lyhemat kasvu tavaline inetuv5itu kiilanev keskealine mees. Siin internetipunktis. Ta ohib ja matsutab suuga. Ta vaatab Youtubest, kuidas naiskulturistid s22ri n2itavad. Seelik t6stetakse aeglaselt yles m66da ylilihaselist reit ja siis peatub kaamera n2ol. Nagu need naiskulturistide n2od on. Mees oigab. Ja valib j2rgmise klipi.
Eile k2isin festivalil,mis oli pyhendatud Ginsbergile. K2isin, sest seal pidi esinema Reverend Billy. @ra j2i, sest ette j6udis tunde kestev troopiline paduvihm, mis pidi seotud olema siin ookeanil l2hedal, v6i mitte siis nii v2ga, oleva orkaan Gustaviga. Et selle haare ulatus siiani.
Festivalitelgis sattusin vihmavarju k6rvuti yrituse ametliku fotograafiga, kes tundus asjalik ja adekvaatne, aga selle noormehega oli kaasas maskott vanema hipiliku naisterahva n2ol, kes oli ropu suuga, poolkurt ning uhke, et tundis kunagi K6IKI-- Sidist ja Nancyst alustades ning New York Dollsiga l6petades. Ja et tema ei olnud gruupi vaid korralik tydruk ja et teda austati. Ta seletas oma hiilgeaegadest vahetpidamata -- vaheldumisi New Age teooriatega -- ja vanu hipisid olen sellel reisil rohkem n2inud ja nendega vestelnud kui vist kogu eelneva elu jooksul kokku. T2di r22kis, et vihmavesi on tegelikult ringluses ja et kui suu lahti teed, siis jood tegelikult dinosauruseid. Ja et miks inimesed ei skandeeri nagu Woodstockis : No Rain! Where is the hippie spirit?!, esitas t2di retoorilise kysimuse.
Sacramento kunstikommuunis tegi kuuekymnendates maalija (psyhhedeelsed mandalad, pliiatsijoonistused) mulle selgeks, et inimese silmav2rv muutub elu jooksul mitu korda, aga teised on liiga t2helepanematud, et seda m2rgata, olles tunnuseks inimese vaimse ja fyysilise puhtuse kohta. See oli selle tyybi k6ige meeldej22vam teooria.
Ja Burning Man oli k6ike seda ja tegelikult palju rohkem, kui see, mida mulle r22gitud oli.
Ja t2na l2hen Bowery Poetry Clubi teisele katsele seoses Reverend Billyga ning seal on t2na6htuses programmis Alan Vega!
Ja mu pagas on siiani kadunud p2rast seda kui see liinil Reno-Chicago-NY kuhugi maha unustati.
Siin on j2tkuvalt ilus ja p2ikesepaisteline ilm ja 6hk on p2rast eilset padukat palju jahedam. Mis on samuti v2ga soe. Sygise algus. Sellise v2ga kena sygise algus.
Ma olen j2rjest veendunum, et kultuuri jaoks on vaja eelk6ige head kliimat ja raiskamist -- ressursside, inimeste, unistuste, pyydluste.
Eile k2isin festivalil,mis oli pyhendatud Ginsbergile. K2isin, sest seal pidi esinema Reverend Billy. @ra j2i, sest ette j6udis tunde kestev troopiline paduvihm, mis pidi seotud olema siin ookeanil l2hedal, v6i mitte siis nii v2ga, oleva orkaan Gustaviga. Et selle haare ulatus siiani.
Festivalitelgis sattusin vihmavarju k6rvuti yrituse ametliku fotograafiga, kes tundus asjalik ja adekvaatne, aga selle noormehega oli kaasas maskott vanema hipiliku naisterahva n2ol, kes oli ropu suuga, poolkurt ning uhke, et tundis kunagi K6IKI-- Sidist ja Nancyst alustades ning New York Dollsiga l6petades. Ja et tema ei olnud gruupi vaid korralik tydruk ja et teda austati. Ta seletas oma hiilgeaegadest vahetpidamata -- vaheldumisi New Age teooriatega -- ja vanu hipisid olen sellel reisil rohkem n2inud ja nendega vestelnud kui vist kogu eelneva elu jooksul kokku. T2di r22kis, et vihmavesi on tegelikult ringluses ja et kui suu lahti teed, siis jood tegelikult dinosauruseid. Ja et miks inimesed ei skandeeri nagu Woodstockis : No Rain! Where is the hippie spirit?!, esitas t2di retoorilise kysimuse.
Sacramento kunstikommuunis tegi kuuekymnendates maalija (psyhhedeelsed mandalad, pliiatsijoonistused) mulle selgeks, et inimese silmav2rv muutub elu jooksul mitu korda, aga teised on liiga t2helepanematud, et seda m2rgata, olles tunnuseks inimese vaimse ja fyysilise puhtuse kohta. See oli selle tyybi k6ige meeldej22vam teooria.
Ja Burning Man oli k6ike seda ja tegelikult palju rohkem, kui see, mida mulle r22gitud oli.
Ja t2na l2hen Bowery Poetry Clubi teisele katsele seoses Reverend Billyga ning seal on t2na6htuses programmis Alan Vega!
Ja mu pagas on siiani kadunud p2rast seda kui see liinil Reno-Chicago-NY kuhugi maha unustati.
Siin on j2tkuvalt ilus ja p2ikesepaisteline ilm ja 6hk on p2rast eilset padukat palju jahedam. Mis on samuti v2ga soe. Sygise algus. Sellise v2ga kena sygise algus.
Ma olen j2rjest veendunum, et kultuuri jaoks on vaja eelk6ige head kliimat ja raiskamist -- ressursside, inimeste, unistuste, pyydluste.
esmaspäev, august 25, 2008
X-failid
Irooniline on, et AT syydistas mind t2na hommikul, et mu m6tlemisele on iseloomulik teatav maagilisus ja new agest p2rit veendumus, et see, mis inimesega juhtub, s6ltub sellest, kuidas ka, ta m6tleb ja millesse ta tegelikult usub. Galerist J, kelle korteris elame ja kes just perekonna purjetamistripilt tagasi j6udis, v2itis ka, et v2ga kummaline, mis AB-ga juhtus.
It could happen to you
E n2gi juba maikuus, kui ta Eestis festivalil k2is, yhte mu t66d ja hakkas r22kima, et see seeria sobiks yhe tema s6bra, iisraeli p2ritolu campmuusiku ja disainerpoe pidaja "kohta" ja kirjeldas, milline see "koht" v2lja n2eb. Et seinad on kaetud ajakirjadest v2lja l6igatud modellide n2gudega ja et seal on n2itused ja et see tyyp on lahe ja et talle meeldiksid mu t66d. Ja et n2itus seal oleks hea asi. Ja et andku ma talle (E-le) New Yorki kaasa oma CV, m6ned t66d (need on v2iksemad objektid), et AB ei ole p2ris "daily mail person", ta eelistab k6ike paberil n2ha. Saadan postiga. Kymne p2eva p2rast kirjutab E, et midagi ta k2tte saanud pole. Vaatan oma m2rkmikku ja avastan, et olen teinud umbes sellise vea, nagu kirjutanud avenyy asemel t2nav v6i mingi muu pisike, aga saatuslik n2pukas. Saadan uuesti. E kirjutab, et sai k2tte kyll, aga shokolaad oli mu CV peale 2ra sulanud (kas pole symboolne, m6tlen nyyd) ja et midagi s66davat seal "kohas" olla ei tohi, v2hemalt seintel. Ja saadab edasi AB meili endale, " I love her works!". Tore, m6tlen. E kysib, juba mitmendat korda, mis kuup2evadel NYs olen, et AB tahab, et ma oleksin kohal nii avamis-kui l6pupeol.Ma ei saa vastata, sest augusti keskel peaks tulema yhes Euroopa riigis Eesti kultuuri festival, kuhu sealne kultuuriatashee isiklikult kutsus. Ainus probleem on see, et festival algab praktiliselt samal ajal, kui planeeritud Ameerikasse s6it. Ja atashee on kuni selleni 22rmiselt h6ivatud eesti koorilaulufestivali korraldamisega. Aga talle tuleb idee, kus meie asja v6iks l2bi viia (ma ei teadnudki, et selliseid asutusi on maailmas olemas), aga selle k6ige korraldamine v6taks loomulikult aega ja energiat.
Mul tuleb AB "kohas" avamise kohta yks idee. Head uudised, Mu vanemad on ka v2ga r66msad.
Ootan p2evade kaupa, j2rjest n2rvilisemalt, Loomingu ja Sirbi honoraride laekumist, et need oma t66de teostamisse investeerida. Neid ei tule. J6uan selleni, et helsitan toimetusse ja kysin, kuigi veidi piinlik on ja saan teada, et v2ga hilja tulevad, puhkuste aeg ja nii edasi. Selle tulemusena veedan Raja t2nava skulptuuriateljees non-stop aega ja loomulikult l2heb raha planeeritust oluliselt rohkem. Ja loomulikult myrgitan ennast plastikuga, sest mul on selline veider illusioon, nagu tagantj2rele aru saan, et kui valada v2ikseid asju ja veelgi enam, nad kohe ei 6nnestu, siis myrgised aurud ei loe. See maksab k2tte r2igete peavaludena ja iiveldusena, sest maski ma ei kanna, v2hemalt algul.
N2ituseasjad v6tavad mu kohvri sisust umbes kaks kolmandikku. Ja osad asjad purunevad hoolikast pakkimisest olenemat. Kohver on teravaid plastikukilde t2is.
Vahepeal kirjutas kultuuriatashee, et seal ikka seda 6imalust ei ole, kahju kyll. Ja AB (see iisraeli gay/popmuusik) saadab mu vahetult enne 2ras6itu kirjutatud meilile nii segase vastuse, et ma kahtlen, kas E asjaajamisest hoolimata ikka mingit p2ris kokkulepet on.
Siin, NY-s, saan teise p2eva hommikul E-lt meili, et AB just helistas talle, et helistagu ma talle v6i tulgu selle p2eva jooksul lepingule alla kirjutama. L2hme koos A-ga, aadress on Chelseas ja ukse ning akna ees v6re. Aga k6ik ymbruskonna asutused, v6i enamik neist, avatakse niikuinii keskp2eval. Tundub, et AB koht on siiski disainerpood, millest on kirjutatud mitu artiklit ja kust on ostnud T-s2rgi Bjork ise. Sellest annavad tunnistust ajalehev2ljal2iked aknal. Fotodel on malbe, aga ennastimetleva n2oga kena ja ultranaiselik homo. Telefon on k6nepostis ja selle teade on tugeva iisraeli aktsendiga ning 22rmiselt ylevoolav. Kujutan AB-d juba v2rvikalt ette. Kell saab kaksteist ja ymbruskonna trendikohvikud ja -poekesed teevad oma uksed lahti. Aga meie oma mitte. K6rvalasuva koha peremees ytleb, et AB avab m6nikord oma butiigi ka kell yks v6i kaks. "No h2da", nagu mu s6branna ytleb. K2ime k6rvalasuvas indiekinos indiekom66diat vaatamas. Ostame kyll piletid v2idetavalt aasta silmapaistvamaile, osaliselt lavastatud dokile, aga selle ees on indiekom66dia reklaam ning dokk ise lagab suhteliselt tyytult. N6uan, et vahetaksime saali. A on l6puks n6us. Kuna pole aimugi, kus indikom66dia jookseb, satume kogemata selle l6ppu vaatama, enne kui 6ige saali yles leiame. See tundub mulle trag66diana, mis on loomulikult m2rk sublimatsioonist. See on asjade sydamesse v6tmise ylekandmine -- loomulikult teeb mulle haiget see, mis AB-ga juhtus, Ma olen kuulnud kyll, ja mitte v2he, et selles linnas ei tohi inimesi usaldada, aga, kurat kyll, ma ei taha olla osa statistikast. Sellep2rast tundubki filmi valimine 2kki elulise t2htsusega probleem. Sest kuidas sa oled 6nnetu sellep2rast, et sa ei saa kokku inimesega, kelle isegi mitte galeriis, vaid arvatavasti butiigis sul peaks tulema n2itus! Natuke nagu naeruv22rne ju.
Igal juhul pole asutuse uksed ka kaks tundi hiljem avatud ja ma ei viitsi end enam petta sellega, et see mulle korda ei l2he. Ma lasen kogu elu 6nnetused, eba6nnestumised ja pettumused silme eest l2bi. Otsused, milles ma enam nii kindel ei ole. Sest siin ma olen, t2iesti m6ttetus olukorras. Luuser-karjerist. Ja mul on valed riided kaasas, sest kotti rohkem ei mahtunud.V6imalik ajukahjustus k6ikv6imalikest myrgistest ainetest, millega elu jooksul , aga eriti viimase poole aasta jooksul, kokku puutunud olen. Ja yleyldse.
Eesti kunstiryhmituse avamisel vaatan perfokat, mille peale akna tagant m66dak6ndivad inimesed seisma j22vad ja m6tlen, et kuskil ma tegin mingi saatusliku vea. Mul on paar varianti, v2ga tykk aega tagasi toimunud syndmused. E ytleb, et ta k2is ka AB kohast m66da, et kummaline kyll, et see kinni on. Joon rummikokteile ja tahan siis, et ta mulle oma m2rgi peale k6rvetaks. Mulle tegelikult need kaardimasti kujundid ei meeldi. Aga -- saatanat aetakse teise omasugusega v2lja. 6nneks E teeb seda ainult kainetele inimestele. Kuigi ma nii kergelt ei j2ta.
Igasugused afterpartyd ei toimi, kui sul on sel p2eval tegelikult halb tuju, niisiis jalutan yhel hetkel galeriist v2lja, t2naval m66das6itva taksoni. AT viriseb, et miks me metrooga ei l2he ja et miks ma joon, kui mul on j2rgmine p2ev midagi teha. Ja et oleksin taksol peaaegu ukse maha s6ita lasknud.
J2rgmine p2ev -- R oli mind soovitanud M-le, kes korraldab yritusi stiilis krokiiklass kohtub performancega, kuigi rohkem esimese poole kaldu. M on ameeriklase kohta v2ga ebas6bralik, mida R seletab isikliku elu probleemidega. M-i yritusi on kajastatud kohalikus pressis ja sellel olevat tihti p2ris palju publikut, mis on ta ysna arrogantseks muutnud. Kuigi R oli r22kinud rahast, teatab M kohe, kui olen ta kysimusele, mida kavatsen teha, vastanud ja ta on r22kinud, et talle mu ideed v2ga meeldivad, et nad l2hevad kohe pankrotti. Aga et pressi tuleb ja et esinegu ma kindlasti sel korral, mitte hiljem. Ja et nad R-ga koos seda organiseerivad. R omakorda r22gib p2rast, et selles linnas tahavad k6ik su k2est midagi ilma rahata k2tte saada ja et M teenib selle asjaga p2ris h2sti. Ja et ta tunneb, et tema, R, on k6igest modell ja M v6tab kogu au enda nimele. Ja et nad on hetkel heas galeriis, mis myyb kallist kunsti.
See k6ik k6lab piisavalt halvasti, pealegi, kui kohale j6uan, ei suvatse M isegi mulle naeratada. R ostab mulle vajalikud asjad ise, et j2rsku tema saab M-i k2est raha k2tte. Igasugune tuju osaleda on l2inud, aga k6ige taga kumab kindel veendumus, et kui ma j2tan tegemata lubatud asja, olen ma t2pselt samasugune kui k6ik need ebausaldusv22rsed tyybid, kes ei tule 6igel ajal kohale, ei v6ta telefoni ja kellega meilivahetuses on kuudepikkused pausid. Ma ei taha olla samasugune kui nemad.
M-i yritus on nagu kreatiivne joonistustund lahedate modellidega. Mina teen midagi muud seal. R on armas, t2nab ja kiidab ja siunab M-i. Tema koost66partner v6i siis t66andja ikkagi.
T2na sattusime AT-ga j2lle kanti, kus AB koht on. Jah, see on ikkagi pood, indiedisainerite lahedaid asju t2is. Ja AB maale, mis n2evad v2lja nagu Keith Haring oleks kohtunud Picassoga,kellel oli m6lemal ekstreemselt halb p2ev...
Teda ennast ei ole kohal.
Eesti tuttav, kes siin elab, kirjutab, et jah, siin ei tohi kedagi usaldada, eriti mitte suuliseid kokkuleppeid. See on vist see asi, et suures linnas puuduvad inimestel kontrollimehhanismid, k6ik ei tunne l2bi paari yhise tuttava, esimese astme sugulase v6i klassikaaslase kaudu k6iki. Aga siiski arvan ma, et v2ike yhiskond nagu Eesti on suurema sellise mudel, kus k6ik yhenduslylid ja mehhanismid on lihtsamalt hoomatavad.
Ja homme varahommikul s6idan Sacramentosse, sealt festivalile Burning Man Nevada k6rbes ning kui sealsetes liivatormides ellu j22n, j2tkan rohkem kui n2dala p2rast.
Mul tuleb AB "kohas" avamise kohta yks idee. Head uudised, Mu vanemad on ka v2ga r66msad.
Ootan p2evade kaupa, j2rjest n2rvilisemalt, Loomingu ja Sirbi honoraride laekumist, et need oma t66de teostamisse investeerida. Neid ei tule. J6uan selleni, et helsitan toimetusse ja kysin, kuigi veidi piinlik on ja saan teada, et v2ga hilja tulevad, puhkuste aeg ja nii edasi. Selle tulemusena veedan Raja t2nava skulptuuriateljees non-stop aega ja loomulikult l2heb raha planeeritust oluliselt rohkem. Ja loomulikult myrgitan ennast plastikuga, sest mul on selline veider illusioon, nagu tagantj2rele aru saan, et kui valada v2ikseid asju ja veelgi enam, nad kohe ei 6nnestu, siis myrgised aurud ei loe. See maksab k2tte r2igete peavaludena ja iiveldusena, sest maski ma ei kanna, v2hemalt algul.
N2ituseasjad v6tavad mu kohvri sisust umbes kaks kolmandikku. Ja osad asjad purunevad hoolikast pakkimisest olenemat. Kohver on teravaid plastikukilde t2is.
Vahepeal kirjutas kultuuriatashee, et seal ikka seda 6imalust ei ole, kahju kyll. Ja AB (see iisraeli gay/popmuusik) saadab mu vahetult enne 2ras6itu kirjutatud meilile nii segase vastuse, et ma kahtlen, kas E asjaajamisest hoolimata ikka mingit p2ris kokkulepet on.
Siin, NY-s, saan teise p2eva hommikul E-lt meili, et AB just helistas talle, et helistagu ma talle v6i tulgu selle p2eva jooksul lepingule alla kirjutama. L2hme koos A-ga, aadress on Chelseas ja ukse ning akna ees v6re. Aga k6ik ymbruskonna asutused, v6i enamik neist, avatakse niikuinii keskp2eval. Tundub, et AB koht on siiski disainerpood, millest on kirjutatud mitu artiklit ja kust on ostnud T-s2rgi Bjork ise. Sellest annavad tunnistust ajalehev2ljal2iked aknal. Fotodel on malbe, aga ennastimetleva n2oga kena ja ultranaiselik homo. Telefon on k6nepostis ja selle teade on tugeva iisraeli aktsendiga ning 22rmiselt ylevoolav. Kujutan AB-d juba v2rvikalt ette. Kell saab kaksteist ja ymbruskonna trendikohvikud ja -poekesed teevad oma uksed lahti. Aga meie oma mitte. K6rvalasuva koha peremees ytleb, et AB avab m6nikord oma butiigi ka kell yks v6i kaks. "No h2da", nagu mu s6branna ytleb. K2ime k6rvalasuvas indiekinos indiekom66diat vaatamas. Ostame kyll piletid v2idetavalt aasta silmapaistvamaile, osaliselt lavastatud dokile, aga selle ees on indiekom66dia reklaam ning dokk ise lagab suhteliselt tyytult. N6uan, et vahetaksime saali. A on l6puks n6us. Kuna pole aimugi, kus indikom66dia jookseb, satume kogemata selle l6ppu vaatama, enne kui 6ige saali yles leiame. See tundub mulle trag66diana, mis on loomulikult m2rk sublimatsioonist. See on asjade sydamesse v6tmise ylekandmine -- loomulikult teeb mulle haiget see, mis AB-ga juhtus, Ma olen kuulnud kyll, ja mitte v2he, et selles linnas ei tohi inimesi usaldada, aga, kurat kyll, ma ei taha olla osa statistikast. Sellep2rast tundubki filmi valimine 2kki elulise t2htsusega probleem. Sest kuidas sa oled 6nnetu sellep2rast, et sa ei saa kokku inimesega, kelle isegi mitte galeriis, vaid arvatavasti butiigis sul peaks tulema n2itus! Natuke nagu naeruv22rne ju.
Igal juhul pole asutuse uksed ka kaks tundi hiljem avatud ja ma ei viitsi end enam petta sellega, et see mulle korda ei l2he. Ma lasen kogu elu 6nnetused, eba6nnestumised ja pettumused silme eest l2bi. Otsused, milles ma enam nii kindel ei ole. Sest siin ma olen, t2iesti m6ttetus olukorras. Luuser-karjerist. Ja mul on valed riided kaasas, sest kotti rohkem ei mahtunud.V6imalik ajukahjustus k6ikv6imalikest myrgistest ainetest, millega elu jooksul , aga eriti viimase poole aasta jooksul, kokku puutunud olen. Ja yleyldse.
Eesti kunstiryhmituse avamisel vaatan perfokat, mille peale akna tagant m66dak6ndivad inimesed seisma j22vad ja m6tlen, et kuskil ma tegin mingi saatusliku vea. Mul on paar varianti, v2ga tykk aega tagasi toimunud syndmused. E ytleb, et ta k2is ka AB kohast m66da, et kummaline kyll, et see kinni on. Joon rummikokteile ja tahan siis, et ta mulle oma m2rgi peale k6rvetaks. Mulle tegelikult need kaardimasti kujundid ei meeldi. Aga -- saatanat aetakse teise omasugusega v2lja. 6nneks E teeb seda ainult kainetele inimestele. Kuigi ma nii kergelt ei j2ta.
Igasugused afterpartyd ei toimi, kui sul on sel p2eval tegelikult halb tuju, niisiis jalutan yhel hetkel galeriist v2lja, t2naval m66das6itva taksoni. AT viriseb, et miks me metrooga ei l2he ja et miks ma joon, kui mul on j2rgmine p2ev midagi teha. Ja et oleksin taksol peaaegu ukse maha s6ita lasknud.
J2rgmine p2ev -- R oli mind soovitanud M-le, kes korraldab yritusi stiilis krokiiklass kohtub performancega, kuigi rohkem esimese poole kaldu. M on ameeriklase kohta v2ga ebas6bralik, mida R seletab isikliku elu probleemidega. M-i yritusi on kajastatud kohalikus pressis ja sellel olevat tihti p2ris palju publikut, mis on ta ysna arrogantseks muutnud. Kuigi R oli r22kinud rahast, teatab M kohe, kui olen ta kysimusele, mida kavatsen teha, vastanud ja ta on r22kinud, et talle mu ideed v2ga meeldivad, et nad l2hevad kohe pankrotti. Aga et pressi tuleb ja et esinegu ma kindlasti sel korral, mitte hiljem. Ja et nad R-ga koos seda organiseerivad. R omakorda r22gib p2rast, et selles linnas tahavad k6ik su k2est midagi ilma rahata k2tte saada ja et M teenib selle asjaga p2ris h2sti. Ja et ta tunneb, et tema, R, on k6igest modell ja M v6tab kogu au enda nimele. Ja et nad on hetkel heas galeriis, mis myyb kallist kunsti.
See k6ik k6lab piisavalt halvasti, pealegi, kui kohale j6uan, ei suvatse M isegi mulle naeratada. R ostab mulle vajalikud asjad ise, et j2rsku tema saab M-i k2est raha k2tte. Igasugune tuju osaleda on l2inud, aga k6ige taga kumab kindel veendumus, et kui ma j2tan tegemata lubatud asja, olen ma t2pselt samasugune kui k6ik need ebausaldusv22rsed tyybid, kes ei tule 6igel ajal kohale, ei v6ta telefoni ja kellega meilivahetuses on kuudepikkused pausid. Ma ei taha olla samasugune kui nemad.
M-i yritus on nagu kreatiivne joonistustund lahedate modellidega. Mina teen midagi muud seal. R on armas, t2nab ja kiidab ja siunab M-i. Tema koost66partner v6i siis t66andja ikkagi.
T2na sattusime AT-ga j2lle kanti, kus AB koht on. Jah, see on ikkagi pood, indiedisainerite lahedaid asju t2is. Ja AB maale, mis n2evad v2lja nagu Keith Haring oleks kohtunud Picassoga,kellel oli m6lemal ekstreemselt halb p2ev...
Teda ennast ei ole kohal.
Eesti tuttav, kes siin elab, kirjutab, et jah, siin ei tohi kedagi usaldada, eriti mitte suuliseid kokkuleppeid. See on vist see asi, et suures linnas puuduvad inimestel kontrollimehhanismid, k6ik ei tunne l2bi paari yhise tuttava, esimese astme sugulase v6i klassikaaslase kaudu k6iki. Aga siiski arvan ma, et v2ike yhiskond nagu Eesti on suurema sellise mudel, kus k6ik yhenduslylid ja mehhanismid on lihtsamalt hoomatavad.
Ja homme varahommikul s6idan Sacramentosse, sealt festivalile Burning Man Nevada k6rbes ning kui sealsetes liivatormides ellu j22n, j2tkan rohkem kui n2dala p2rast.
neljapäev, august 21, 2008
Nojah
Ma avastasin, et mulle meeldib hetkel teine formaat -- kirjutada oma isale pikki ja sentimentaalseid kirju, m6nev6rra rohkem. Klassika.
Ja eilsest p2evast vvetsin suure osa, vaadates vastutulevate naiste riietust ja kahetsedes sygavalt, et ma ei v6tnud kaasa, 6igemini j2tsin viimasel hetkel maha, kaks nn disainerkleiti. M6tlesin sellele h2irivalt palju. Ka Louise Bourgeoise n2itusel, mis tuletas mulle taaskord meelde mu nn dokkfilmiprobleemi. Louisest on tehtud yks selline, mis k6igile meeldib, aga talle endale kahtlemata mitte. V6i mine sa tea.
Ja eilsest p2evast vvetsin suure osa, vaadates vastutulevate naiste riietust ja kahetsedes sygavalt, et ma ei v6tnud kaasa, 6igemini j2tsin viimasel hetkel maha, kaks nn disainerkleiti. M6tlesin sellele h2irivalt palju. Ka Louise Bourgeoise n2itusel, mis tuletas mulle taaskord meelde mu nn dokkfilmiprobleemi. Louisest on tehtud yks selline, mis k6igile meeldib, aga talle endale kahtlemata mitte. V6i mine sa tea.
neljapäev, august 14, 2008
Kontrastid
Plastikut ei tohi minna S putka põranda sellele poolele, mis ei ole kaetud kilega. Arvestades, mille kõigega see kaetud on, pole vahet kerge märgata. Vedelat plastikut saab ära liivaga. Aga liiv on pärit tünnist, mis asub suures ateljees ja mida kohalikud kassid tualettruumina kasutavad. See haiseb nii uskumatult jälgilt, et ma ei saa aru, miks keegi selliseid jäätmeid endast maha jätvat elajat koduloomaks tahab. Veedan vähemalt tunni, kui mitte rohkem, seda plastisegust ja mitmekordselt haisvat liiva putkast välja saades. Kraabin põrandat, kuni reetlik punane plekk on läinud ja liiv peoga välja viidud. Kujutan ette kõiki haiguseid, mida ma -- kummikinnastest hoolimata-- võin saada. Ussnugilised, toksoplasmoos, paeluss, marutaud.
Koju jõudes leian postkastist sisuliselt fännikirja. Keegi on mulle meili saatnud, see pole mingil põhjusel kohale jõudnud. Ja siis on see keegi kusagilt mu aadressi leidnud, meili välja trükkinud ning sellele käsitsikirjutatud pöördumise lisanud. Armas -- selliseid asju võiks tihemini olla.
Ja aruannet kirjutades, mille juures on vajalik käsitsikirjutatud seletus, avastan ma, et mul on sisuliselt kadunud käsitsikirjutamise õige tehnika -- ma hoian pastakat nii, et pärast paari rida tõmbub käsi krampi. See ei laiene pintsli peos hoidmisele ning plastikuga seoses õpin vähehaaval uut "käsitööoskust"; R (noorema põlvkonna skulptor, keda peetakse, nagu aru saan, omamoodi tehniliseks geeniuseks -- kahtlemata mitte ilma põhjuseta) jagab oma teadmisi ja seletab asju kohati molekulide tasemel. Üritan asju meelde jätta, kahetsen korduvalt, et mul märkmikku kaasas ei ole ja tunnen loomulikku respekti. Jõuan selleni, et teen oma asju valades kohati meelega natuke teisiti, kui 100% kindel oleks. Lihtsalt, et näha, mis juhtuda võib. Segude kokkusegamisest ja tulemuse ootamisest saadav rõõm -- juhul, kui kõik hästi läheb ja tulemuseks ootamatu, aga loodetavasti korratav efekt, on vist sama vana kui inimliik. Keemia on lahe, kuigi kahel päeval tulin koju peavaluga -- on küll vaja maski kanda, isegi kui valad väikseid asju ja kõik kohe välja ei tule. Ajurakke see väga ei huvita. Pea kumises ja ma kujutasin visuaalselt lausa ette, kuidas mul tekivad ajus t mõtted, aga samas laiali lagunevad -- et mida ma nüüd mõtlesingi? Ja käte nahk on kuiv, sest kummikinnastest hoolimata on neile sattunud plastikut, mida saab ära ainult atsetooniga, samuti äädikhapet (silikooni komponent) ning ehituskipsi. Kui nii edasi läheb, pean hakkama kätekreemi kasutama.
Koju jõudes leian postkastist sisuliselt fännikirja. Keegi on mulle meili saatnud, see pole mingil põhjusel kohale jõudnud. Ja siis on see keegi kusagilt mu aadressi leidnud, meili välja trükkinud ning sellele käsitsikirjutatud pöördumise lisanud. Armas -- selliseid asju võiks tihemini olla.
Ja aruannet kirjutades, mille juures on vajalik käsitsikirjutatud seletus, avastan ma, et mul on sisuliselt kadunud käsitsikirjutamise õige tehnika -- ma hoian pastakat nii, et pärast paari rida tõmbub käsi krampi. See ei laiene pintsli peos hoidmisele ning plastikuga seoses õpin vähehaaval uut "käsitööoskust"; R (noorema põlvkonna skulptor, keda peetakse, nagu aru saan, omamoodi tehniliseks geeniuseks -- kahtlemata mitte ilma põhjuseta) jagab oma teadmisi ja seletab asju kohati molekulide tasemel. Üritan asju meelde jätta, kahetsen korduvalt, et mul märkmikku kaasas ei ole ja tunnen loomulikku respekti. Jõuan selleni, et teen oma asju valades kohati meelega natuke teisiti, kui 100% kindel oleks. Lihtsalt, et näha, mis juhtuda võib. Segude kokkusegamisest ja tulemuse ootamisest saadav rõõm -- juhul, kui kõik hästi läheb ja tulemuseks ootamatu, aga loodetavasti korratav efekt, on vist sama vana kui inimliik. Keemia on lahe, kuigi kahel päeval tulin koju peavaluga -- on küll vaja maski kanda, isegi kui valad väikseid asju ja kõik kohe välja ei tule. Ajurakke see väga ei huvita. Pea kumises ja ma kujutasin visuaalselt lausa ette, kuidas mul tekivad ajus t mõtted, aga samas laiali lagunevad -- et mida ma nüüd mõtlesingi? Ja käte nahk on kuiv, sest kummikinnastest hoolimata on neile sattunud plastikut, mida saab ära ainult atsetooniga, samuti äädikhapet (silikooni komponent) ning ehituskipsi. Kui nii edasi läheb, pean hakkama kätekreemi kasutama.
neljapäev, august 07, 2008
Päeva teemad
Silikoon, shokolaad, kips ja plast. Ja mida nad omavahel teevad. Lennupiletid, uus pass ja Venemaa viisa. Bussipiletid Kaliningradi. Kuidas Ameerikast tuttava muldvana kass ära tuua. Road trip või mitte road trip. Raha (kuidas siis muidu), mitmel viisil. Sõbra tüdruk, kelle muredega olen äkki kursis. Talle tundub, et minust oli talle tema mures abi -- ja mina ei tea, mida sellest arvata -- mitte halvas mõttes, seda kindlasti. Kirjastaja -- ja mina ei tea, mida tema mingitest asjadest arvab. Üldse on lahtiseid asju palju.
laupäev, august 02, 2008
Väga kindel märk vananemise kohta
Kui sinu ja selliste tüüpide, keda võib kohata näiteks Balti jaama ümbruses -- selliste päriselt allakäinud, paistes näoga ja viltuse ninaga, ebamäärases vanuses (aga ikka vanade) tegelaste vahel on ainult paarist inimesest koosnev ühenduslüli.
Nagu näiteks üleeile Tartus. Olime sinna sõitnud koos M-ga, et eelkõige vaadata sealset amatöörkinokunsti, mis tähendas filmiseanssi rezhissööri keskealisest kunstimetseenist/metalliärimehest sõbra kodus, joomist, tüli M-ga, Zavoodi ja nii edasi. Ja järgmisel päeval pidi Margit kokku saama oma nooruspõlve isafiguuri, elava legendiga. Pirogovi platsil. Nagu enamus kunagisi legende ( legende, kes on seda oma olemuse põhjal; ma mõtlen, mitte neid, kes midagi reaalselt loonud on)tundus ka see algul lihtsalt luitunud ilma hammasteta keskealine mees. Kauboistilistikaga. Tema maneeride põhjal võisin ette kujutada, mis tema põhivõlu kunagi oli. Väga hästi kujutasin ette. Mõtlesin tema ja vananemise kohta üldse ja Tartu linna põhjatu tolerantsi kohta, mis puudutab igasuguseid veidrikke ja luusereid, päris kurje mõtteid. Enda kohta samuti. Ja siis tuli välja, et sel elaval legendil on mingitsorti sensitiivsed võimed: ta luges suhteliselt hästi mu mõtteid ja kommenteeris neid. Ta sai täiesti hästi aru, et ma olin ta suhtes sarkastiline, kuigi mul puudus igasugune soov seda välja näidata. See pool temast, millest ta hiljem rääkis mingil määral, oligi tema juures kõige huvitavam ja muljetavaldavam.
Aga tagasi algse teema juurde. Mina tunnen Margitit, elav legend oli viimase kunagine vaimne isa, aga väga kahtlastel tüüpidel ja elaval legendil oli palju ühist. Kui me seal pargipingil istusime, tuli meie suunas kole ja kaugelt juba äärmiselt ebausaldusväärselt mõjuv lühem mustaverd mees. Elav legend ütles ta kohta midagi väga halba, mainis veel, et see tüüp oligi see, kes ta esihambad teist korda välja lõi. Aga tema, elav legend, vastas analoogse teoga -- nässil oli nüüd nina tugevalt viltu. Lisaks osutus näss kuulsa eesti laulja vennaks, kellel oli kaasas USAs välja antud ID-kaart, mis tunnistas, et selle omanik on politsei järelevalve all. Tal oli kaasas noorem tüüp, samuti äärmiselt kahtlasena mõjuv, kellel ei olnud viltu mitte ainult nina, vaid kogu nägu ja kes rääkis suurte raskustega. Bosnias põrutada saanud ja vist varas, nagu kuulsin. Nad olid meie lähedal ja tükk aega ära ei läinud, kuni elav legend nad minema ajas. Ega nad hästi ei tahtnud minna.
Kümme aastat nooremana lahutas mind sellistest terve maailma, nüüd on nad paari ühise tuttava kaugusel. Creepy.
See on Tartu kui vana ülikoolilinna põhiolemuses -- seal on aastasadu tolereeritud igasugu igavesi üliõpilasi, end põhjajoonud tudengeid, hulluksläinud tudengeid ja muidu veidraid tüüpe, kes seal tagasihoidlikes tingimustes ellu jäävad ja seltskonda leiavad. Kui käia mööda seda linna koos oma Tartu sõprade või tuttavatega, satud paratamatult kokku kõige veidramate, kohati õõvastust tekitavate tegelastega. Ja loomulikult on selles ka midagi väga võluvat -- kogu ühiskond, põhjakiht kaasa arvatud, ühe-kahe ühise tuttava kaugusel. Inimesed nagu meie. Vaestepatuste alev. Ja et liiga suurt vahet tegelikult ei olegi. Igal juhul sain Tartust kaasa sellise laengu, et kui Tallinnas pidin eile tund aega kesklinnas ootama, istusin Viru väravate juures pargipingile, kui mu poole võttis eksimatult suuna üks noorepoolne korralikus ülikonnas, nohikliku välimusega tüüp. "Tahad dzhinni juua?", küsis ta ja rääkis, et on linnavalitsuse ametnik (ta nimetas seda "linnaviletsuseks"), aga hakkas juba tööajast jooma. Kirus midagi, mis puudutab teedeparandusele eraldatavaid summasid, maapõhja. Mõtlesin, et peaks talle midagi halvasti ütlema, et ta ära läheks, aga ma olin väsinud ja ühtlasi empaatilisem kui tavaliselt. Mõtlesin omi mõtteid ja tüüp rääkis taustaks oma abielulahutusest, et nüüd ta joob ja et ta eksnaisel olid ka võrksukad nagu minulgi. Ta sõi ära mu Hesburgerist ostetud salati, kutsus endaga kaasa Valka kiropraktiku juurde ja muutus tüütuks. Põgenesin ja ta käis mul mõnda aega kannul.
Nagu näiteks üleeile Tartus. Olime sinna sõitnud koos M-ga, et eelkõige vaadata sealset amatöörkinokunsti, mis tähendas filmiseanssi rezhissööri keskealisest kunstimetseenist/metalliärimehest sõbra kodus, joomist, tüli M-ga, Zavoodi ja nii edasi. Ja järgmisel päeval pidi Margit kokku saama oma nooruspõlve isafiguuri, elava legendiga. Pirogovi platsil. Nagu enamus kunagisi legende ( legende, kes on seda oma olemuse põhjal; ma mõtlen, mitte neid, kes midagi reaalselt loonud on)tundus ka see algul lihtsalt luitunud ilma hammasteta keskealine mees. Kauboistilistikaga. Tema maneeride põhjal võisin ette kujutada, mis tema põhivõlu kunagi oli. Väga hästi kujutasin ette. Mõtlesin tema ja vananemise kohta üldse ja Tartu linna põhjatu tolerantsi kohta, mis puudutab igasuguseid veidrikke ja luusereid, päris kurje mõtteid. Enda kohta samuti. Ja siis tuli välja, et sel elaval legendil on mingitsorti sensitiivsed võimed: ta luges suhteliselt hästi mu mõtteid ja kommenteeris neid. Ta sai täiesti hästi aru, et ma olin ta suhtes sarkastiline, kuigi mul puudus igasugune soov seda välja näidata. See pool temast, millest ta hiljem rääkis mingil määral, oligi tema juures kõige huvitavam ja muljetavaldavam.
Aga tagasi algse teema juurde. Mina tunnen Margitit, elav legend oli viimase kunagine vaimne isa, aga väga kahtlastel tüüpidel ja elaval legendil oli palju ühist. Kui me seal pargipingil istusime, tuli meie suunas kole ja kaugelt juba äärmiselt ebausaldusväärselt mõjuv lühem mustaverd mees. Elav legend ütles ta kohta midagi väga halba, mainis veel, et see tüüp oligi see, kes ta esihambad teist korda välja lõi. Aga tema, elav legend, vastas analoogse teoga -- nässil oli nüüd nina tugevalt viltu. Lisaks osutus näss kuulsa eesti laulja vennaks, kellel oli kaasas USAs välja antud ID-kaart, mis tunnistas, et selle omanik on politsei järelevalve all. Tal oli kaasas noorem tüüp, samuti äärmiselt kahtlasena mõjuv, kellel ei olnud viltu mitte ainult nina, vaid kogu nägu ja kes rääkis suurte raskustega. Bosnias põrutada saanud ja vist varas, nagu kuulsin. Nad olid meie lähedal ja tükk aega ära ei läinud, kuni elav legend nad minema ajas. Ega nad hästi ei tahtnud minna.
Kümme aastat nooremana lahutas mind sellistest terve maailma, nüüd on nad paari ühise tuttava kaugusel. Creepy.
See on Tartu kui vana ülikoolilinna põhiolemuses -- seal on aastasadu tolereeritud igasugu igavesi üliõpilasi, end põhjajoonud tudengeid, hulluksläinud tudengeid ja muidu veidraid tüüpe, kes seal tagasihoidlikes tingimustes ellu jäävad ja seltskonda leiavad. Kui käia mööda seda linna koos oma Tartu sõprade või tuttavatega, satud paratamatult kokku kõige veidramate, kohati õõvastust tekitavate tegelastega. Ja loomulikult on selles ka midagi väga võluvat -- kogu ühiskond, põhjakiht kaasa arvatud, ühe-kahe ühise tuttava kaugusel. Inimesed nagu meie. Vaestepatuste alev. Ja et liiga suurt vahet tegelikult ei olegi. Igal juhul sain Tartust kaasa sellise laengu, et kui Tallinnas pidin eile tund aega kesklinnas ootama, istusin Viru väravate juures pargipingile, kui mu poole võttis eksimatult suuna üks noorepoolne korralikus ülikonnas, nohikliku välimusega tüüp. "Tahad dzhinni juua?", küsis ta ja rääkis, et on linnavalitsuse ametnik (ta nimetas seda "linnaviletsuseks"), aga hakkas juba tööajast jooma. Kirus midagi, mis puudutab teedeparandusele eraldatavaid summasid, maapõhja. Mõtlesin, et peaks talle midagi halvasti ütlema, et ta ära läheks, aga ma olin väsinud ja ühtlasi empaatilisem kui tavaliselt. Mõtlesin omi mõtteid ja tüüp rääkis taustaks oma abielulahutusest, et nüüd ta joob ja et ta eksnaisel olid ka võrksukad nagu minulgi. Ta sõi ära mu Hesburgerist ostetud salati, kutsus endaga kaasa Valka kiropraktiku juurde ja muutus tüütuks. Põgenesin ja ta käis mul mõnda aega kannul.
Tellimine:
Postitused (Atom)