Sandra Jõgeva
www.DELFI.ee
25. juuni 2011 06:00
Paar kuud tagasi sattusin veidrasse, peaaegu filmilikku situatsiooni (klassikuteks saanud režissöörid armastasid ju kääbuseid). Üks miniatuurne, aga see-eest väga vihane olevus jooksis Tallinna kesklinnas mu ratta järel, sõimates kõiki möödujaid.
Valges T-särgis ning teksades liliput, noor mees, röökis roppusi kolmes kohalikus keeles. “Bljääd! Fuck you all! Nahhui! Käige kõik perse!” Mõni aeg hiljem sõimas seesama mehike mu sõbrannat ühes Tallinna ööklubis ning napp tund aega hiljem oli sama sõbranna tunnistajaks situatsioonile, kus Vabaduse väljaku Söögiplatsil küsitles üks vihane noormees inimesi, otsides taga ropendavat päkapikku.
See kõiki sõimav kääbus kasutas ühte meie demokraatliku ühiskonna põhilist inimõigust — sõnavabadust.
Sama sõnavabadust on kasutanud oma poolteist aastat järjest tuntud ajaloolane ja kirjanik Andrei Hvostov, saates korraga mitmesajale inimesele e-kirju — barokses stiilis kirjatükke, mis näiliselt ülistavad Kunstihoone juhatajat ning kunstiajaloolast Harry Liivranda, Hvostovi kunagist kolleegi. Nende vohavate ja sõnaohtrate kirjutiste, mis väidetavalt tegelevad Liivranna saabuva 50. juubeli ettevalmistamisega, mõte oleks võinud jääda sügavalt arusaamatuks, kui viimases kirjutises poleks Hvostov Liivranda süüdistanud oma kolleegide järel nuhkimises.
Ning kohe pärast seda avaldanud arvamusartikli Delfis. Nüüd süüdistas Hvostov oma endist kolleegi juba natsimeelsuses, viidates Liivranna aastatetagusele artiklile, mis käsitles irooniliselt prints Harry natsikäesidemeskandaali. Hvostov deklareeris, et äsja Berliini kultuuriatašeeks valitud Liivrand ei sobi oma (natsi)meelsuse tõttu eriti Saksamaal oma uude ametisse, samuti mainib ta enda poolt saadetud vastavasisulist kaebekirja Välisministeeriumi.
Oleks ma ise Hvostovi taoliste verbaalsete rünnakute ohvriks langenud, kaalutleksin tõsiselt asja kohtusse andmist. Nagu tegi seda avalikult geist jurist Reimo Mets inimestega, kes teda internetis näiliselt anonüümsete kommentaaridega ründasid. Hvostov vs Liivranna juhtumis on midagi õõvastavat. See viitab sellele, et igale kolleegidevahelisele hõõrdumisele või naabrite piiritülile võib järgneda räige laimukampaania meedias, millega rünnatakse inimese üht haavatavamat osa — tema mainet.
Kolmas näide. Sotsiaalvõrgustik Facebookis on juba mõnda aega tegutsenud kogukond, mis on endale nimeks võtnud “Traditsioonilise (hetero) Perekonna Toetuseks”. Grupp end kristlasteks nimetavaid kodanikke eesotsas Tartu Teoloogia Akadeemia keskealise tudengi Veiko Rämmeliga tegeleb päevast päeva homovastase viha genereerimisega. Näiteid postitustest (kirjaviis tsitaatides siin ja edaspidi muutmata): “Kuna homo ei ole inimene, IMs 26;27;28, siis inimüigused neile ei laiene. Rääkimata abiellumisest ja lapsendamisest.” “Kaua see loll jutt kestab? Ei ole Teil mingeid muresid, pederast on see, mida on ehk pederast. /--/.” On avaldatud korduvalt arvamust, et homod tuleks sundravile saata; sõimatud neid pervertideks ning pidevalt, peaaegu igapäevaselt võrreldud zoofiilia ja pedofiiliaga… Lisaks vandenõuteooriad salamisi niite tõmbavatest ja kõige taga olevatest sionistidest ja vabamüürlastest.
Oma Facebooki kommentaarides teiste inimeste postitustele jõuab Rämmel kohati isegi Hitleri ja gaasiahjude taganutmiseni : “/-/ Mida päev edasi, seda rohkem hakkan igatsema Adolfi reinkarnatsiooni. Üks kategooria peale juutide ja mustlaste ning komisaride, keda ta ahju ajas olid peded.” “Vana oleks seda tegevust võinud ikka kauem jätkata, oleks õhu puhtamaks saanud hulgaks ajaks.”
Üks asi on see vastuolu, et miks peaksid traditsioonilist peremudelit pooldavad kristlased nii palju aega pühendama endas ja teistes homoviha genereerimisele. On ju geide näol tegemist kõigest mõneprotsendilise vähemusega ühiskonnas ning paljud neist pealegi eelistavad pidutsemisele ja juhusuhetele (mis on elujõuline geisid puudutav eelarvamus), hoopis stabiilset suhet ja koos laste kasvatamist. Kui nüüd loogiliselt võtta, peaksid kaks meest või kaks naist pluss lapsed olema traditsioonilisele peremudelile palju lähemal kui üksikemadus (millega Eesti on Euroopas esikohal) ja maksmata alimendid.
Teine asi on, et raske on ette kujutada väga palju kohti maailmas, kus võib avalikus (virtuaalses) ruumis nii avalikult tegeleda tervete inimgruppide vastu viha õhutamisega, poliitilise korrektsuse seisukohalt lausa röögatuid avaldusi teha ja demonstreerida uhkusega oma sallimatust ja piiratust. Usun, et sellised üleskutsed ja mõtteavaldused on Facebooki kasutamisreeglitega vastuolus ning selline tegevus oleks ammu peatatud, kui tegemist poleks ühe miljoni inimese “salakeelega”.
Ja ma ei varja, et mina ja mitmed mu tuttavad oleme grupi “Traditsioonilise (hetero) Perekonna Toetuseks” tegevusest (vihakõne, seksuaalse orientatsiooni alusel) Facebookile teatanud ja sellest hiljuti ka Eesti veebikonstaablile Andero Sepale kirjutanud.
Samal ajal on seoses Õnnelikuma Eesti ja partnerlusseaduse toetuseks kogutud allkirjadega “traditsionalistide” tegevus hoogustunud ning muuhulgas ajakirjanduses ilmunud uus laine homofoobseid arvamusartikleid.
Läinud nädalavahetuse Postimehes on Priit Pullerits pealkirjastanud oma loo järgmiselt: “Miks homoaktivistid tekitavad muret”. Ta ütleb muuhulgas järgmist: “Mind teeb murelikuks, et juhul, kui näiteks bed & breakfast tüüpi kodumajutuse pidajad ei nõustu oma usulistest tõekspidamisest tulenevalt üürima tuba samasoolisele paarile, nagu see juhtus mõned kuud tagasi Inglismaal, siis nõuavad homod kohtuga ähvardades endale õigusi isegi teiste inimeste eravaldusel.” Võiks jätkata: äkki teeb kedagi murelikuks, et Klu Klux Klani liige ei saa panna oma restoranile silti “Ainult valgetele”. Et neonatsist autoparandustöökoja omanik ei saa keelduda juudist kliendi teenindamisest. Ja nii edasi.
Kas sõnavabadus peab tingimata tähendama õigust olla ropendav kääbus? Ma pooldan jätkuvalt inimeste õigust vabalt oma arvamust avaldada, aga ka vajadusel vastusanktsioone. Praegusest kaugelt enam kohtuprotsesse, mis on seotud laimamise ning maine kahjustamisega. Telefonikõne juristile on samuti oma sõnavabaduse kasutamine.
P.S. Artikli kirjutamisest on möödunud mõni päev. Vahepeal on Facebook “Traditsioonilise (hetero) Perekonna Toetuseks” lehekülje sulgenud, kuid ilmselgelt on võimalik valdavalt ingliskeelset keskkonda üle kavaldada — sama seltskond on eesotsas Rämmeliga lehekülje sama pealkirjaga (!) uuesti avanud. Neile tundub, et nad võitlevad sõnavabaduse eest. Väga iroonilisel kombel on üks tubli pereväärtuste kaitsja Joel Steinfeldt, kelle nimi kommentaare ei vaja.
laupäev, juuni 25, 2011
reede, juuni 24, 2011
Jaanipäev
Null ühikut alkoholi. Tipphetkeks kujunes taksoga vanalinnast Statoilis kaminapuude järel käimine.
neljapäev, juuni 23, 2011
"Enneta AIDS-i, ahv!"
Värske Kunst.ee. Kõrvuti on minu kirjad vanematele USAst ja A reisikiri sealtsamast. Väga iroonilisel kujul olen ise esimestest välja tsenseerinud kõik selle, millest viimane koosneb. Joomingud, kõik narkootikumid, mida keegi on mulle pakkunud jne. Veel iroonilisemal kombel esinen ühes Ali reisikirja ajas tagasipõikes anonüümselt ise ...
(käsiraudades väljaviskamine Kentucky rikkurite pidzhaamapeolt aastal 2007-- see juhtus ainult minuga!) ja isegi osad inimesed on samad. Mina kirjeldan oma vanematele meie perfokaid, A aga joominguid ja ekstravagantseid narkodiilereid, kellega ta oma NG USA-tripil kokku puutus. Mu endine koostööpartner, ajakirja kujundaja, mainis juba I sünnipäeval hiljuti, et A tekst avaldas talle muljet.
Mul on identiteedikriis. Äkki ma olen liiga palju näinud vaeva selle nimel, et jätta endast korralik mulje? Kuigi, pean tunnistama : need äkki-ma-olen-kõigest-valesti-aru-saanud-hetked on meeldivad oma põhiolemuselt...
Äkki ma oleksin KUMU öö teksti, mida ainult oma sõpradele lugeda saatsin, ka pidanud siia üles panema? Ja Mänttä viimasest ööst ikka ka kirjutama --- soome väikelinna ööklubidest, mille uksehoidjatega K ja T tüli norisid, näituse afterparty-st, kuhu meid kolmekesi sisse ei lastud, baaris kohatud eesti ehitajatest ja soome neonatsidest, ägedalt zhestikuleerides ja kohati asfaldil väherdes tundide kaupa Mänttä linnakodanikele oma sõnumit edastanud K-st, ja hiigelsuurest purjus soome mehest, kes ta nina all puruks klaasi puruks visanud K-l lõpuks natist kinni võttis ja väiesekasvulise lärmava saklase vastu maad virutas? "Idioten! Ma vihkan kodanlust! Te olete mingid mutrid suures masinavärgis!!! Idioten! Kuradi kapitalism! IDIOTEN!!!!" Saksa-teatripärase Klaus Kinski legendaarseid märatsushooge meenutava -- ka K on olnud näitleja-- etenduse tekst polnud tegelikult eriti hea. See oli tüüpilise lääne vasakpoolse intellektuaalse jauramine, kes oma viha kodanluse vastu elab välja iroonilisel kombel proletariaati esindavate turvameeste peale. Kohaliku hamburgeriputka ees oma Mercedeses hamburgerit sööva paksu mehe vastu ei tundunud K-l midagi olevat. Kuigi oleks võinud. Ja atakk sai alguse ööklubi töötajast, kes K-l ei lubanud oma klaasiga uksest välja minna. Täiesti õigustatult kusjuures -- K nimelt vedas klaasid salaja välja ikkagi ja lõi need ka linnatänavatel puruks. Aga see kõik on pikem teema. Kirjutan lääne vasakpoolsetest intellektuaalidest ja ühtlasi nõukogudeaegsetest punkaritest -- ning Kerttu Rakkest ja vihast "mentide" vastu Delfisse loo.
Aga pealkirjas toodud lause ütlesin eile J sünnipäeval lesbilisele terava keelega AIDS-iennetajale. Tiskre rand, päike, vein, vahuvein, kammerlik õhkkond, väike seltskond, J mõned lähemad, erinevaid elualasid esindavad sõbrad. Lesbipaar, mille üks liige, nimetatud AIDS-iennetaja hüpohondrikust keraamikul J-l juhet klamüüdiateemaga kokku ajas.
"Enneta AIDS-i, ahv!"
Keraamikud tuletasid mulle seda täna meelde.
Ärkasin kell kolm öösel selle peale, et L helistas. Oli üksinda Tulika tänaval, purjus ja nuttis. "Milline kokkusattumus!", mõtlesin -- "Kentucky hotell, Cnopt, käsirauad, L..." Tellisin takso, võtsin külmkapist pudeli vahuveini, korjasin L Tulika tänavalt üles ja läksin B juurde, kes oli üleval ja praadis kartuleid K-le, kes peatus tema pool.
Varahommik.
Rääkisime muuhulgas sellest, et L on ära kadunud ega tee enam kunsti. Kutsusin teda esinema.
Minu jaanituli tuleb sõbranna vanalinnakorteri kaminasse. Pärast nädalat Soome väikelinnas Mänttä, eriti palju ja eriti mürgiseid sääski, puuki käsivarrel ja sellele tehtud kahte 20-eurost borrelioositesti mulle loodusest aitab. Ma armastan loodust, aga mitte niipalju, et sinna minna..
(käsiraudades väljaviskamine Kentucky rikkurite pidzhaamapeolt aastal 2007-- see juhtus ainult minuga!) ja isegi osad inimesed on samad. Mina kirjeldan oma vanematele meie perfokaid, A aga joominguid ja ekstravagantseid narkodiilereid, kellega ta oma NG USA-tripil kokku puutus. Mu endine koostööpartner, ajakirja kujundaja, mainis juba I sünnipäeval hiljuti, et A tekst avaldas talle muljet.
Mul on identiteedikriis. Äkki ma olen liiga palju näinud vaeva selle nimel, et jätta endast korralik mulje? Kuigi, pean tunnistama : need äkki-ma-olen-kõigest-valesti-aru-saanud-hetked on meeldivad oma põhiolemuselt...
Äkki ma oleksin KUMU öö teksti, mida ainult oma sõpradele lugeda saatsin, ka pidanud siia üles panema? Ja Mänttä viimasest ööst ikka ka kirjutama --- soome väikelinna ööklubidest, mille uksehoidjatega K ja T tüli norisid, näituse afterparty-st, kuhu meid kolmekesi sisse ei lastud, baaris kohatud eesti ehitajatest ja soome neonatsidest, ägedalt zhestikuleerides ja kohati asfaldil väherdes tundide kaupa Mänttä linnakodanikele oma sõnumit edastanud K-st, ja hiigelsuurest purjus soome mehest, kes ta nina all puruks klaasi puruks visanud K-l lõpuks natist kinni võttis ja väiesekasvulise lärmava saklase vastu maad virutas? "Idioten! Ma vihkan kodanlust! Te olete mingid mutrid suures masinavärgis!!! Idioten! Kuradi kapitalism! IDIOTEN!!!!" Saksa-teatripärase Klaus Kinski legendaarseid märatsushooge meenutava -- ka K on olnud näitleja-- etenduse tekst polnud tegelikult eriti hea. See oli tüüpilise lääne vasakpoolse intellektuaalse jauramine, kes oma viha kodanluse vastu elab välja iroonilisel kombel proletariaati esindavate turvameeste peale. Kohaliku hamburgeriputka ees oma Mercedeses hamburgerit sööva paksu mehe vastu ei tundunud K-l midagi olevat. Kuigi oleks võinud. Ja atakk sai alguse ööklubi töötajast, kes K-l ei lubanud oma klaasiga uksest välja minna. Täiesti õigustatult kusjuures -- K nimelt vedas klaasid salaja välja ikkagi ja lõi need ka linnatänavatel puruks. Aga see kõik on pikem teema. Kirjutan lääne vasakpoolsetest intellektuaalidest ja ühtlasi nõukogudeaegsetest punkaritest -- ning Kerttu Rakkest ja vihast "mentide" vastu Delfisse loo.
Aga pealkirjas toodud lause ütlesin eile J sünnipäeval lesbilisele terava keelega AIDS-iennetajale. Tiskre rand, päike, vein, vahuvein, kammerlik õhkkond, väike seltskond, J mõned lähemad, erinevaid elualasid esindavad sõbrad. Lesbipaar, mille üks liige, nimetatud AIDS-iennetaja hüpohondrikust keraamikul J-l juhet klamüüdiateemaga kokku ajas.
"Enneta AIDS-i, ahv!"
Keraamikud tuletasid mulle seda täna meelde.
Ärkasin kell kolm öösel selle peale, et L helistas. Oli üksinda Tulika tänaval, purjus ja nuttis. "Milline kokkusattumus!", mõtlesin -- "Kentucky hotell, Cnopt, käsirauad, L..." Tellisin takso, võtsin külmkapist pudeli vahuveini, korjasin L Tulika tänavalt üles ja läksin B juurde, kes oli üleval ja praadis kartuleid K-le, kes peatus tema pool.
Varahommik.
Rääkisime muuhulgas sellest, et L on ära kadunud ega tee enam kunsti. Kutsusin teda esinema.
Minu jaanituli tuleb sõbranna vanalinnakorteri kaminasse. Pärast nädalat Soome väikelinnas Mänttä, eriti palju ja eriti mürgiseid sääski, puuki käsivarrel ja sellele tehtud kahte 20-eurost borrelioositesti mulle loodusest aitab. Ma armastan loodust, aga mitte niipalju, et sinna minna..
teisipäev, juuni 14, 2011
neljapäev, juuni 09, 2011
Mänttäs
Teen suure kuju, kus mina tulen karamellist kalju seest välja, käes ema 5 käsku suurde granitplaati raiutuna:5 käsku, emalt tytrele, kuidas (nais)kunstnikuna hakkama saada.
Voi, noh, arvestades tema omaaegset karjääri -- ikka kaugelt rohkem kui hakkama saada.
Ja need käsud on:
1. Ära võta endale kunstnikust meest.
2. Naine peab alati olema mitu korda parem kui mees.
3. Pea meeles, et enamus kunstiteadlasi on naised ja nad eelistavad
meeskunstnikke.
4. Maalima peab iga päev. Inspiratsiooni oodatakse ainult halbades
filmides kunstnikest.
5. Eestis saab igaüks klassikuks, kes piisavalt kaua elab.
Katan oma kuju karamelliga. On peaaegu valmis, ainult viimisteda vaja ning reedel ehk homme saabub see graniitplaat. Ilm on ilus -- ajalehed lubavad, et nädal aega on kuumalaine, kolmkymmend kraadi.
100 kilo sponsorsuhkrut, gaasipliit (ei tööta hästi), grill (lootusetu) ning kaks Hiinas valmistatud yheaugulist elektripliiti, mis 15-tunnise sessiooni löpuks åles ytlevad. Motlem korraks, et viiks karamelliga yle ujutatud pliidid rautakaupa`sse tagasi: "Mis jama te mulle maha myysite! Yhte ööpäev aka ei pidanud vastu!"
Emaspäevast saadik siin, Soome maakohas Tampere lähedal. Väike linn, kus tehased on asendunud kultuuritehastega pärast tööstuse pankrotistumist ning mis on saamas Soome kunstipealinnaks, nagu nad siin räägivad. Aga pyrgis isegi Euroopa 2011.a. kultuuripealinnaks koos Tallinna ja Turuga.
Selline ikkagi ysna etableerunud institutsioon -- vähe töötajaid, aga köik sebivad ringi, aitavad, on söbralikud. Kui vaja on midagi töö tegemiseks, ostetakse.
Meeldiv, on raha ja lugupidamist kunstnike suhtes. Tunned end kuidagi... teretulnu ja olulisena. Ja koik väidavad, et tegu on Soome yhe aasta tähtsaima kunstisyndmusega Kiasma suurnäituste korval.
Eile oli pressikonverents ning meie (M, mina, sakslasest Eesti esindaja K) olime midagi eksootiliste väliskyliste rollis. Intervjuud Soome televisooonile, Helsingin sanomatele, kohalikele ajalehtedele. Senise seisuga tulemus : mina Yle 1 uudistes, minu pilt mingis ajalehes, K suur pilt Tampere hommikulehes. Helsingin Sanomat on veel ilmumata.
Väike naljakas detail.
Siia sain soome videokunstniku autoga, kes poole tee peal sai telefoniköne, hakkas söimama oma monteerijat ("Kusipää! Vittu! Helvetti!" jne.), pidas auto kinni ja söimas kymme minutit ropult soome keeles. Siis söitsime edasi.
Voi, noh, arvestades tema omaaegset karjääri -- ikka kaugelt rohkem kui hakkama saada.
Ja need käsud on:
1. Ära võta endale kunstnikust meest.
2. Naine peab alati olema mitu korda parem kui mees.
3. Pea meeles, et enamus kunstiteadlasi on naised ja nad eelistavad
meeskunstnikke.
4. Maalima peab iga päev. Inspiratsiooni oodatakse ainult halbades
filmides kunstnikest.
5. Eestis saab igaüks klassikuks, kes piisavalt kaua elab.
Katan oma kuju karamelliga. On peaaegu valmis, ainult viimisteda vaja ning reedel ehk homme saabub see graniitplaat. Ilm on ilus -- ajalehed lubavad, et nädal aega on kuumalaine, kolmkymmend kraadi.
100 kilo sponsorsuhkrut, gaasipliit (ei tööta hästi), grill (lootusetu) ning kaks Hiinas valmistatud yheaugulist elektripliiti, mis 15-tunnise sessiooni löpuks åles ytlevad. Motlem korraks, et viiks karamelliga yle ujutatud pliidid rautakaupa`sse tagasi: "Mis jama te mulle maha myysite! Yhte ööpäev aka ei pidanud vastu!"
Emaspäevast saadik siin, Soome maakohas Tampere lähedal. Väike linn, kus tehased on asendunud kultuuritehastega pärast tööstuse pankrotistumist ning mis on saamas Soome kunstipealinnaks, nagu nad siin räägivad. Aga pyrgis isegi Euroopa 2011.a. kultuuripealinnaks koos Tallinna ja Turuga.
Selline ikkagi ysna etableerunud institutsioon -- vähe töötajaid, aga köik sebivad ringi, aitavad, on söbralikud. Kui vaja on midagi töö tegemiseks, ostetakse.
Meeldiv, on raha ja lugupidamist kunstnike suhtes. Tunned end kuidagi... teretulnu ja olulisena. Ja koik väidavad, et tegu on Soome yhe aasta tähtsaima kunstisyndmusega Kiasma suurnäituste korval.
Eile oli pressikonverents ning meie (M, mina, sakslasest Eesti esindaja K) olime midagi eksootiliste väliskyliste rollis. Intervjuud Soome televisooonile, Helsingin sanomatele, kohalikele ajalehtedele. Senise seisuga tulemus : mina Yle 1 uudistes, minu pilt mingis ajalehes, K suur pilt Tampere hommikulehes. Helsingin Sanomat on veel ilmumata.
Väike naljakas detail.
Siia sain soome videokunstniku autoga, kes poole tee peal sai telefoniköne, hakkas söimama oma monteerijat ("Kusipää! Vittu! Helvetti!" jne.), pidas auto kinni ja söimas kymme minutit ropult soome keeles. Siis söitsime edasi.
esmaspäev, juuni 06, 2011
Näituse "Perekond" pressiteade
Näitus "Perekond" on avatud projektiruumis März 6.-11. juuni kell 12.00-18.00.
Avamispidu ja auhindade üleandmine on 7. juunil kl 18.00.
Näitus "Perekond" leiab aset 6.-11. juunil toimuva OMA festivali
raames, mida korraldab MTÜ Eesti Gei Noored (EGN).
Näitus keskendub vaidlustest ümbritsetud perekonna mõistele ja selle
muutuvatele tähendustele kaasaegses ühiskonnas. LGBT-inimeste pered on
traditsioonilisest perekonnast erinevad, mille tõttu võivad nende
perede liikmed kogeda ühiskonna eri tasanditel vääritimõistmist,
halvustamist ja ka otsest diskrimineerimist.
Samal ajal on teisenemas ka heteroseksuaalsed perekonnamudelid,
mistõttu vajaks perekonna mõiste ühiskonnas tervikuna põhjalikumat
analüüsimist ning ümber mõtestamist.
Ühtlasi valib žürii näituselt välja kolm tööd, mida autasustatakse
rahalise preemiaga.
Osalevad kunstnikud on Aušra Volunge, Barbara Lehtna ja Susanna
Kuusik, Epp Kubu, Helin Tikerpuu, Henriette Hellstern-Kjøller, Kiwa,
Kristiina Pärk, Laura Koobas, Laura Kuusk, Laura Põld, Lauri
Lihten-Haavel, Maarja Niinemägi, Marcel le Cram, Minna Hint, Sandra
Jõgeva.
Näituse kuraatorid on Jaanus Samma & Anna-Stina Treumund.
Žürii liikmed on Mare Tralla, Katrin Kivimaa, Andres Kurg, Martin Rünk
ja Hanna Kannelmäe (EGN).
Avamisel mängivad plaate DJ Aet, DJ Brigitta ja rühmitus 10x10 meetrit.
OMA festivali kodulehekülg: http://omafestival.ee/?page_id=92
Avamispidu ja auhindade üleandmine on 7. juunil kl 18.00.
Näitus "Perekond" leiab aset 6.-11. juunil toimuva OMA festivali
raames, mida korraldab MTÜ Eesti Gei Noored (EGN).
Näitus keskendub vaidlustest ümbritsetud perekonna mõistele ja selle
muutuvatele tähendustele kaasaegses ühiskonnas. LGBT-inimeste pered on
traditsioonilisest perekonnast erinevad, mille tõttu võivad nende
perede liikmed kogeda ühiskonna eri tasanditel vääritimõistmist,
halvustamist ja ka otsest diskrimineerimist.
Samal ajal on teisenemas ka heteroseksuaalsed perekonnamudelid,
mistõttu vajaks perekonna mõiste ühiskonnas tervikuna põhjalikumat
analüüsimist ning ümber mõtestamist.
Ühtlasi valib žürii näituselt välja kolm tööd, mida autasustatakse
rahalise preemiaga.
Osalevad kunstnikud on Aušra Volunge, Barbara Lehtna ja Susanna
Kuusik, Epp Kubu, Helin Tikerpuu, Henriette Hellstern-Kjøller, Kiwa,
Kristiina Pärk, Laura Koobas, Laura Kuusk, Laura Põld, Lauri
Lihten-Haavel, Maarja Niinemägi, Marcel le Cram, Minna Hint, Sandra
Jõgeva.
Näituse kuraatorid on Jaanus Samma & Anna-Stina Treumund.
Žürii liikmed on Mare Tralla, Katrin Kivimaa, Andres Kurg, Martin Rünk
ja Hanna Kannelmäe (EGN).
Avamisel mängivad plaate DJ Aet, DJ Brigitta ja rühmitus 10x10 meetrit.
OMA festivali kodulehekülg: http://omafestival.ee/?page_id=92
pühapäev, juuni 05, 2011
Päevik: juuni algus 2011 II
Eile, 4. juunil: Märzis näituse "Perekond" ettevalmistamine.
I sünnipäev.
Täna, 5. juunil: ehituspood, Konteiner, pood, März, pood, Pagaripoisid, März, kodu.
Sain just oma installatsiooni Märzis valmis. Ja varahommikul Soome.
Märzis avamine teisipäeval, 7. juunil kl 18.
Näitasime K-ga Konteineris RK-e Global Containeri videot. Panin lingi Facebooki ka. Tundus kuidagi ... eetilisem talle seda privaatselt ka näidata. Oh seda pikka diskussiooni eetikast, inimesele haiget tegemisest, sellest, kas galerii on festivali ajal avalik ruum, kas inimest võib filmida, kui, nagu pärast välja tuleb, oli ta liiga täis, et statiivile pandud kaamerat ja kaamerameest tähele panna.
I sünnipäev.
Täna, 5. juunil: ehituspood, Konteiner, pood, März, pood, Pagaripoisid, März, kodu.
Sain just oma installatsiooni Märzis valmis. Ja varahommikul Soome.
Märzis avamine teisipäeval, 7. juunil kl 18.
Näitasime K-ga Konteineris RK-e Global Containeri videot. Panin lingi Facebooki ka. Tundus kuidagi ... eetilisem talle seda privaatselt ka näidata. Oh seda pikka diskussiooni eetikast, inimesele haiget tegemisest, sellest, kas galerii on festivali ajal avalik ruum, kas inimest võib filmida, kui, nagu pärast välja tuleb, oli ta liiga täis, et statiivile pandud kaamerat ja kaamerameest tähele panna.
Mänttä
11. juunil 2011 kell 18.00 avatakse Mänttä kunstifestivali näitus " Austa oma isa ja ema"
Kuraator Otso Kantokorpi.
Osalevad Eesti kunstnikud: Jaan Toomik, Sandra Jõgeva, Leonhard Lapin, Kristina Norman, Terje Ojaver, Jüri Ojaver, Mai Sööt ja Eestit esindab ka saksa kunstnik Kilian Ochs. Avamisel Mai Söödi performance "Vampiirema".
Näitus on avatud 31. augustini 2011.
Aadress: Pekilo, Tehtaankatu 21, Mänttä (Mänttä-Vilppula)
info: kuvataideviikot@gmail.com, tel.+358442599194
http://www.mantankuvataideviikot.fi/index.php?k=10364&x=1304937874
Kuraator Otso Kantokorpi.
Osalevad Eesti kunstnikud: Jaan Toomik, Sandra Jõgeva, Leonhard Lapin, Kristina Norman, Terje Ojaver, Jüri Ojaver, Mai Sööt ja Eestit esindab ka saksa kunstnik Kilian Ochs. Avamisel Mai Söödi performance "Vampiirema".
Näitus on avatud 31. augustini 2011.
Aadress: Pekilo, Tehtaankatu 21, Mänttä (Mänttä-Vilppula)
info: kuvataideviikot@gmail.com, tel.+358442599194
http://www.mantankuvataideviikot.fi/index.php?k=10364&x=1304937874
laupäev, juuni 04, 2011
Performance`ifestival
4. juuni 2011
Käisin eile Diverse Universel ära. Oli uues kohas nimega Ptarmigan. Toompeal. Mitu ruumi, nagu oleks mingi ametiasutus, samas majas Kanada saatkond, hiljuti tehtud remont, parkettpõrandad. Mingi ameeriklane peab. Üür tsenseeritud kuus. Keskendunud performance`i- ja heliimprovisatsiooniüritustele. Olid alustanud Helsingis ja siis Tallinna kolinud.
Koht oli ootamatult shikk -- arvasin, et mingi lagunenud maja või muud sellist.
Publikut oli üsna vähe, suures osas samad inimesed, kes käivad ka meil ja näiteks Metropolis: tudengid, nooremad kunstnikud pluss festivalituuriga kaasas olevad välismaalased.
Kuus perfokat, millest viis tegelesid publiku kaasamisega. Mingit erilist kunstielamust ei saanud; samas kellegagi konflikti ei sattunud. Lihtsalt ignoreerisime üksteist inimestega, kellega on juba aastaid tüli.
Sõbranna, kelle kaasa võtsin, lahkus kohe pärast esimese, Steve Vanoni perfoka algust.
Talle see publiku kaasamine üldse ei meeldi. Arusaadav: Non Grata perfokas lendasid publiku hulka toored munad ja kruus. Penoplastipuru ja põleva plastmassi ving. Elektrivooluga ühendatud toores kana. Viimane särises ja helendas ning tekitas minus kerget õudust -- mulle meenus, kuidas mingi kontserdi tööstusvooluga töötava tehnika tõttu läks Konteineris köök voolu alla, ma koos K-ga soome naljakale metalbändile taimetoitu kokkasin ja pidevate nõrgapoolsete elektrilöökide kiuste potist makarone välja õngitsesin. Pärast mõõtis sakslane K köögi üle mingi agregaadiga ja sai tulemuseks 220 volti. Aga tagasi performance`ifestivalile. Publikut lükati ühest ruumist teise ja mässiti kilesse. B: "Tunned tõelist hirmu! Kardad, et su juuksed või riided saavad rikutud! Mul on Givenchy stjuuardessijakk ja ma käisin just juuksuris!" Varjusime koos ruumis lendavate munade ja kruusa eest ukse taha. Mu sõbranna aga, kes juba alguses festivalipubliku kaasamist ette aimas ja põgenes, oli hiljem toimunust kuuldes ülimalt rõõmus, et ta kolmas, diplomaadist sõbranna kaasa tulla ei saanud. Kuidas muuta kunsti vastu huvi tundev inimene hetkega kunstivaenlaseks? Viis publikut kaasavat petfokat järjest -- alustades ameerikalikest pulmamängudest ja lõpetades toore munaga näkku.
Kui TJ-ga kritiseerisime omavahel ühe brasiillase igavat perfokat (ladus teeküünlaid ritta ja pani neid põlema terve igavik), hüppas V meile täiega peale. Kuulsin, et see Diverse üritus oli kogu tuuril kõige halvem, kuna kunstipublik Eestis on kõige viletsam maailmas. MUJAL vaadatakse kõike tundide kaupa ja kunstipedagoogid nagu TJ on publiku hulgas esireas. Et eesti kunstnikud istuvad kogu aja siin ja arvavad, et nad on maailma naba. Et see ei loe, et sõidad lennukiga kaheks päevaks Ameerikasse. Jne. Jne. Jne. Mul viskas täielikult üle. Ütlesin, et ma olen maksnud neli eurot pileti eest (olles vist üks vähestest inimestest, kes seda tegi -- üldiselt seal kohas ongi neli eurot pilet, aga ilmselgelt oli 95% publikust sõbralistis), festivali ei korralda mitte mu sõber, vaid vaenlane ja et mul pole kõige väiksematki põhjust viisakusest head nägu teha. V: "See on tase! Kapitalism ruulib! Et nelja euro eest lahutatagu mu meelt perfokafestivalil!" -- "Umbes nii jah."
Kusjuures pärast seda Diverset on mul järjekordselt tohutu tüdimus perfokakunstist. Kunstnikud esinevad kunstnikele, keegi mingi elementaarpsühholoogiaga ei arvesta, miks publik midagi jälgima peaks (kas sind ennast, brasiilia kunstnik, huvitaks vaadata, kuidas keegi küünlaid sorteerib ja ritta laob, kusjuures sa tead ta iga liigutust ette?), kedagi see suuremas plaanis ei huvita ja kunsti maine on nii madal, et tuleb välja: juba mõnda aega on arutatud EKA võimalikku lahustamist teiste kõrgkoolide vahel. Ma saan äkki aru, miks.
Samas ei kahetse ma ei seda nelja eurot ega kulutatud aega. Ma arvan, et perfokaüritusi ning kunstiruume pean ma tundma ja eelarvamusteta üle vaatama, absoluutselt hoolimata isiklikest suhetest korraldajatega.
Käisin eile Diverse Universel ära. Oli uues kohas nimega Ptarmigan. Toompeal. Mitu ruumi, nagu oleks mingi ametiasutus, samas majas Kanada saatkond, hiljuti tehtud remont, parkettpõrandad. Mingi ameeriklane peab. Üür tsenseeritud kuus. Keskendunud performance`i- ja heliimprovisatsiooniüritustele. Olid alustanud Helsingis ja siis Tallinna kolinud.
Koht oli ootamatult shikk -- arvasin, et mingi lagunenud maja või muud sellist.
Publikut oli üsna vähe, suures osas samad inimesed, kes käivad ka meil ja näiteks Metropolis: tudengid, nooremad kunstnikud pluss festivalituuriga kaasas olevad välismaalased.
Kuus perfokat, millest viis tegelesid publiku kaasamisega. Mingit erilist kunstielamust ei saanud; samas kellegagi konflikti ei sattunud. Lihtsalt ignoreerisime üksteist inimestega, kellega on juba aastaid tüli.
Sõbranna, kelle kaasa võtsin, lahkus kohe pärast esimese, Steve Vanoni perfoka algust.
Talle see publiku kaasamine üldse ei meeldi. Arusaadav: Non Grata perfokas lendasid publiku hulka toored munad ja kruus. Penoplastipuru ja põleva plastmassi ving. Elektrivooluga ühendatud toores kana. Viimane särises ja helendas ning tekitas minus kerget õudust -- mulle meenus, kuidas mingi kontserdi tööstusvooluga töötava tehnika tõttu läks Konteineris köök voolu alla, ma koos K-ga soome naljakale metalbändile taimetoitu kokkasin ja pidevate nõrgapoolsete elektrilöökide kiuste potist makarone välja õngitsesin. Pärast mõõtis sakslane K köögi üle mingi agregaadiga ja sai tulemuseks 220 volti. Aga tagasi performance`ifestivalile. Publikut lükati ühest ruumist teise ja mässiti kilesse. B: "Tunned tõelist hirmu! Kardad, et su juuksed või riided saavad rikutud! Mul on Givenchy stjuuardessijakk ja ma käisin just juuksuris!" Varjusime koos ruumis lendavate munade ja kruusa eest ukse taha. Mu sõbranna aga, kes juba alguses festivalipubliku kaasamist ette aimas ja põgenes, oli hiljem toimunust kuuldes ülimalt rõõmus, et ta kolmas, diplomaadist sõbranna kaasa tulla ei saanud. Kuidas muuta kunsti vastu huvi tundev inimene hetkega kunstivaenlaseks? Viis publikut kaasavat petfokat järjest -- alustades ameerikalikest pulmamängudest ja lõpetades toore munaga näkku.
Kui TJ-ga kritiseerisime omavahel ühe brasiillase igavat perfokat (ladus teeküünlaid ritta ja pani neid põlema terve igavik), hüppas V meile täiega peale. Kuulsin, et see Diverse üritus oli kogu tuuril kõige halvem, kuna kunstipublik Eestis on kõige viletsam maailmas. MUJAL vaadatakse kõike tundide kaupa ja kunstipedagoogid nagu TJ on publiku hulgas esireas. Et eesti kunstnikud istuvad kogu aja siin ja arvavad, et nad on maailma naba. Et see ei loe, et sõidad lennukiga kaheks päevaks Ameerikasse. Jne. Jne. Jne. Mul viskas täielikult üle. Ütlesin, et ma olen maksnud neli eurot pileti eest (olles vist üks vähestest inimestest, kes seda tegi -- üldiselt seal kohas ongi neli eurot pilet, aga ilmselgelt oli 95% publikust sõbralistis), festivali ei korralda mitte mu sõber, vaid vaenlane ja et mul pole kõige väiksematki põhjust viisakusest head nägu teha. V: "See on tase! Kapitalism ruulib! Et nelja euro eest lahutatagu mu meelt perfokafestivalil!" -- "Umbes nii jah."
Kusjuures pärast seda Diverset on mul järjekordselt tohutu tüdimus perfokakunstist. Kunstnikud esinevad kunstnikele, keegi mingi elementaarpsühholoogiaga ei arvesta, miks publik midagi jälgima peaks (kas sind ennast, brasiilia kunstnik, huvitaks vaadata, kuidas keegi küünlaid sorteerib ja ritta laob, kusjuures sa tead ta iga liigutust ette?), kedagi see suuremas plaanis ei huvita ja kunsti maine on nii madal, et tuleb välja: juba mõnda aega on arutatud EKA võimalikku lahustamist teiste kõrgkoolide vahel. Ma saan äkki aru, miks.
Samas ei kahetse ma ei seda nelja eurot ega kulutatud aega. Ma arvan, et perfokaüritusi ning kunstiruume pean ma tundma ja eelarvamusteta üle vaatama, absoluutselt hoolimata isiklikest suhetest korraldajatega.
reede, juuni 03, 2011
Kontaktimprovisatsioon/ Kiss& Tell
Kontaktimprovisatsioon/ Kiss& Tell
Tere,
ma räägin teile oma senise elu kõige hingeminevamast kokkupuutest
kaasaegse tantsuga.
Ma ise esindan kaasaegset kunsti ja selle kohta on väga paljudel
inimestel tohutult eelarvamusi. Ja asjade omamoodi tasakaalustamiseks
olen ma endas ise kultiveerinud eelarvamusi omakorda teiste alade
suhtes. Nagu näiteks kaasaegne muusika ja kaasaegne tants. Et
kaasaegne muusika on tiksutamine ja sahistamine ja kaasaegne tants --
põrandal püherdamine.
Viimasega olid kuni hiljutise ajani mu paar vähest kokkupuudet mõned
etendused siinsamas. Milledest omakorda üks, vene nimega tütarlapse
etendus eelmisel sügisel , osutus niivõrd halvaks, et mu sõbranna, kes
mu selle esietendusele kutsus, tegi mulle kompensatsiooniks pileti
välja.
Aga eelarvamused on omamoodi ohtlikud .Sa võid avastada ennast oma
senise maailmapildi suhtes äärmiselt iroonilisest olukorrast. Nagu
näiteks mina. Kolm kuud tagasi avastasin ma, et suudlen ja amelen oma
ühisateljee põrandal ühe kaasaegse tantsijaga.
See oli ühekordne intsident, aga läks mulle millegipärast hinge. Ja
ühtlasi tundsin ma ennast nagu lits.
(Paljastan rinnale õmmeldud sildi punastest litritest kirjaga LITS.)
Ja kui minuga midagi sellist juhtub, mis mulle nii hinge läheb kui
ühtlasi mind painab, räägin ma sellest enamasti oma sõpradele. Kuigi,
ma tean, et väärikam oleks mõned asjad ainult enda teada jätta.
Ja ma rääkisin. Sellest intsidendist kaasaegse tantsijaga. Sõbraga,
kes juhib ühes Eesti kõrgkoolis kateedrit ja kelle magistrand see
õnnetu tantsija on, läksin koos välja jooma ja korrutasin õhtu lõpuks:
"Tudengid on saatanast. Tudengid ON saatanast. Tudengid on saatanast.
TUDENGID ON SAATANAST."
Esimesele sõbrannale rääkisin: "Ma mõtlen, et ma vist ei oska
romantilistes olukordades käituda! Ta ütles, et sa räägid nii ilusti
ja mina vastasin, et ega seda Betti Alverit ilmaasjata ei anta! Ja
siis ma küsisin, et kas ta on edukas tantsija!!! Ta ei vastanud
õieti... Kurat! Ma pärast guugeldasin teda! Ja ta on ! Või vähemalt
oli, nii kümme aastat tagasi! Piinlik! Ja ta õpetab
kontaktimprovisatsiooni! Mis kuradi asi on kontaktimprovisatsioon?
Kahekesi põrandal aelemine või?".
Teisele, lesbist ja feministist sõbrannale rääkisin: " Ma tunnen end
nagu LITS!!!" Mille peale tema ütles pahaselt: "Mis juttu sa ajad?
Nagu oleksid süvausklik või 19. sajandist!".
Kolmandale sõbrannale, sotsioloogile, rääkisin: "Ma vist olen
karjerist juba alateadvuse tasemel. Ma amelesin temaga seal Konteineri
ahju kõrval põrandal ja korraga tabasin end mõttelt: "Ei tea, kas tema
kaudu sinna Viljandi Kultuuriakadeemiasse tantsijatele loenguid andma
saaksin? Ja huvitav, millised palgad seal on? Ja kas sõidukulud
kompenseeritakse ?"
Mille peale sotsioloogist sõbranna küsis: "Kas see põrand teil seal
must ei ole?"
Ja kõigile eelpoolnimetatutele kinnitasin oma jutu lõpuks : "Seda ma
vannun, et kui peaksin kuidagi Tallinna Televisiooni kaudu
Keskerakonnas karjääri tegema ja näiteks kultuuriministriks saama,
siis sellele Kanuti Gildile saadan ma buldooserid peale!" See tantsija
oli nimelt Kanuti Gildi asutaja, vähemalt oma sõnul.
Ja mu neljas sõbranna, kes on muide ise endine baleriin ja nüüd ka
tantsija, ütles mulle lohutuseks, et see kontaktimprovisatsioon,
millega see tantsija tegeleb, kellega mul see intsident oli, on tema
meelest üks kahtlane asi . Ning temale, see on mu sõbrannale, pakuti
ka seda koolitust. Ja ta vaatas järgi, millega
kontaktimprovisatsioonis tegeletakse ja tema meelest ei erinenud see
palju sellest ahju kõrval amelemisest.
Ja nüüd hoopis teistsugune teadaanne: ühe tooli seljatoele siin
saalis on kleebitud ümbrik, mille sees on teatud summa raha. Vaadake
oma eesoleva tooli seljatuge ja kes näeb ümbrikut kirjaga "Do not
touch/ mitte puutuda, palun!", võib selle endale jätta.
See on nüüd tõesti kõik.
Lõpp.
Tere,
ma räägin teile oma senise elu kõige hingeminevamast kokkupuutest
kaasaegse tantsuga.
Ma ise esindan kaasaegset kunsti ja selle kohta on väga paljudel
inimestel tohutult eelarvamusi. Ja asjade omamoodi tasakaalustamiseks
olen ma endas ise kultiveerinud eelarvamusi omakorda teiste alade
suhtes. Nagu näiteks kaasaegne muusika ja kaasaegne tants. Et
kaasaegne muusika on tiksutamine ja sahistamine ja kaasaegne tants --
põrandal püherdamine.
Viimasega olid kuni hiljutise ajani mu paar vähest kokkupuudet mõned
etendused siinsamas. Milledest omakorda üks, vene nimega tütarlapse
etendus eelmisel sügisel , osutus niivõrd halvaks, et mu sõbranna, kes
mu selle esietendusele kutsus, tegi mulle kompensatsiooniks pileti
välja.
Aga eelarvamused on omamoodi ohtlikud .Sa võid avastada ennast oma
senise maailmapildi suhtes äärmiselt iroonilisest olukorrast. Nagu
näiteks mina. Kolm kuud tagasi avastasin ma, et suudlen ja amelen oma
ühisateljee põrandal ühe kaasaegse tantsijaga.
See oli ühekordne intsident, aga läks mulle millegipärast hinge. Ja
ühtlasi tundsin ma ennast nagu lits.
(Paljastan rinnale õmmeldud sildi punastest litritest kirjaga LITS.)
Ja kui minuga midagi sellist juhtub, mis mulle nii hinge läheb kui
ühtlasi mind painab, räägin ma sellest enamasti oma sõpradele. Kuigi,
ma tean, et väärikam oleks mõned asjad ainult enda teada jätta.
Ja ma rääkisin. Sellest intsidendist kaasaegse tantsijaga. Sõbraga,
kes juhib ühes Eesti kõrgkoolis kateedrit ja kelle magistrand see
õnnetu tantsija on, läksin koos välja jooma ja korrutasin õhtu lõpuks:
"Tudengid on saatanast. Tudengid ON saatanast. Tudengid on saatanast.
TUDENGID ON SAATANAST."
Esimesele sõbrannale rääkisin: "Ma mõtlen, et ma vist ei oska
romantilistes olukordades käituda! Ta ütles, et sa räägid nii ilusti
ja mina vastasin, et ega seda Betti Alverit ilmaasjata ei anta! Ja
siis ma küsisin, et kas ta on edukas tantsija!!! Ta ei vastanud
õieti... Kurat! Ma pärast guugeldasin teda! Ja ta on ! Või vähemalt
oli, nii kümme aastat tagasi! Piinlik! Ja ta õpetab
kontaktimprovisatsiooni! Mis kuradi asi on kontaktimprovisatsioon?
Kahekesi põrandal aelemine või?".
Teisele, lesbist ja feministist sõbrannale rääkisin: " Ma tunnen end
nagu LITS!!!" Mille peale tema ütles pahaselt: "Mis juttu sa ajad?
Nagu oleksid süvausklik või 19. sajandist!".
Kolmandale sõbrannale, sotsioloogile, rääkisin: "Ma vist olen
karjerist juba alateadvuse tasemel. Ma amelesin temaga seal Konteineri
ahju kõrval põrandal ja korraga tabasin end mõttelt: "Ei tea, kas tema
kaudu sinna Viljandi Kultuuriakadeemiasse tantsijatele loenguid andma
saaksin? Ja huvitav, millised palgad seal on? Ja kas sõidukulud
kompenseeritakse ?"
Mille peale sotsioloogist sõbranna küsis: "Kas see põrand teil seal
must ei ole?"
Ja kõigile eelpoolnimetatutele kinnitasin oma jutu lõpuks : "Seda ma
vannun, et kui peaksin kuidagi Tallinna Televisiooni kaudu
Keskerakonnas karjääri tegema ja näiteks kultuuriministriks saama,
siis sellele Kanuti Gildile saadan ma buldooserid peale!" See tantsija
oli nimelt Kanuti Gildi asutaja, vähemalt oma sõnul.
Ja mu neljas sõbranna, kes on muide ise endine baleriin ja nüüd ka
tantsija, ütles mulle lohutuseks, et see kontaktimprovisatsioon,
millega see tantsija tegeleb, kellega mul see intsident oli, on tema
meelest üks kahtlane asi . Ning temale, see on mu sõbrannale, pakuti
ka seda koolitust. Ja ta vaatas järgi, millega
kontaktimprovisatsioonis tegeletakse ja tema meelest ei erinenud see
palju sellest ahju kõrval amelemisest.
Ja nüüd hoopis teistsugune teadaanne: ühe tooli seljatoele siin
saalis on kleebitud ümbrik, mille sees on teatud summa raha. Vaadake
oma eesoleva tooli seljatuge ja kes näeb ümbrikut kirjaga "Do not
touch/ mitte puutuda, palun!", võib selle endale jätta.
See on nüüd tõesti kõik.
Lõpp.
Päevik; juuni algus 2011
Kolmapäev, 1. juuni: hommikul EKAsse mingit allkirja andma ja E-le tema kaelakee tagasi; edasi pikk päev montaazhis.
Neljapäev; 2. juuni: E poest ja Konteinerist läbi. Oli idee mingi raamatupidamisasi korda ajada, aga raamatupidaja pole siiani mingeid blankette ära saatnud.
Raamatu presentatsioon Tallinna Ülikoolis. Ökokogukondade kogumik, kuhu sõbranna on kirjutanud. Kuna ma ostan kaks raamatut, tundub esitlusel väga mitu klaasi veini juua kuidagi nagu kulude tasaarveldus.Räägin mitu korda, et Lilleoru on sekt ("Ma olen seal mitu korda käinud, nad ROOMAVAD PÕRANDAL oma liidri ees! ("See on tõesti seksistlik", leiavad mitu tuttavat sotsioloogi.)Täielik isikukultus!Ma olen seal kolm korda käinud! Kui see ei ole sekt,siis näidake mulle sekti!!!") aga vaatan, et kuuldekaugusse ei jääks samuti esitlusel viibiv Lilleoru kogukonna esindaja. Kuradi silmakirjalik, ütlen ma nüüd. Mulle helistatakse korteriühistu koosolekult, mitu korda ja ma saan teada, et minu mitte kohalejõudmine tühistab mingi võimuhaaramiskatse seal. Soovitan mu allkirja võltsida. Mida ei tehta. Nagu kergelt kibestunult võimuhaarajalt kuulen, on üks allkiri puudu (mida ta võltsima ei hakka, paraku) ja korteriühistu esimehena jätkab Paha Venelane, Kes On Kinnisvarabürooga Seotud Ja Kelle Tõttu Sajab Katus Läbi Ja On Põhjendamatult Suured Elektrikulud. Koos M-ga koju. Räägin, et ma tahaks mu loengus käinud tantsijale* mingi sõnumi saata, aga ei tea, mida. "Kirjuta: "Kontaktimproviseerime!"", pakub M. Ma teen seda. Sündmustest ette rutates -- see tundub nüüd kuradi halb mõte. Paha sotsioloog oma nõuannetega.
Jõuan koju, korteriühistu koosolek on lõppenud, aga see-eest tuleb ori. Ori on, nagu ma käskinud olen, toonud vahuveini ja puuvilju. Joon esimest pudelist ja kritiseerin, et liiga magus on. Pähe hakkab ikka. Ori koorib end alasti, nagu talle meeldib ja koristab. Kuna ta installeerib madratsi, mis peab kuus tundi seisma, jään põrandale magama.
* Pikem jutt. Aga ühtlasi lisan kolm kuud tagasi Made In Estonia maratonis tehtud Kanuti Gildis tehtud perfoka teksti.
Neljapäev; 2. juuni: E poest ja Konteinerist läbi. Oli idee mingi raamatupidamisasi korda ajada, aga raamatupidaja pole siiani mingeid blankette ära saatnud.
Raamatu presentatsioon Tallinna Ülikoolis. Ökokogukondade kogumik, kuhu sõbranna on kirjutanud. Kuna ma ostan kaks raamatut, tundub esitlusel väga mitu klaasi veini juua kuidagi nagu kulude tasaarveldus.Räägin mitu korda, et Lilleoru on sekt ("Ma olen seal mitu korda käinud, nad ROOMAVAD PÕRANDAL oma liidri ees! ("See on tõesti seksistlik", leiavad mitu tuttavat sotsioloogi.)Täielik isikukultus!Ma olen seal kolm korda käinud! Kui see ei ole sekt,siis näidake mulle sekti!!!") aga vaatan, et kuuldekaugusse ei jääks samuti esitlusel viibiv Lilleoru kogukonna esindaja. Kuradi silmakirjalik, ütlen ma nüüd. Mulle helistatakse korteriühistu koosolekult, mitu korda ja ma saan teada, et minu mitte kohalejõudmine tühistab mingi võimuhaaramiskatse seal. Soovitan mu allkirja võltsida. Mida ei tehta. Nagu kergelt kibestunult võimuhaarajalt kuulen, on üks allkiri puudu (mida ta võltsima ei hakka, paraku) ja korteriühistu esimehena jätkab Paha Venelane, Kes On Kinnisvarabürooga Seotud Ja Kelle Tõttu Sajab Katus Läbi Ja On Põhjendamatult Suured Elektrikulud. Koos M-ga koju. Räägin, et ma tahaks mu loengus käinud tantsijale* mingi sõnumi saata, aga ei tea, mida. "Kirjuta: "Kontaktimproviseerime!"", pakub M. Ma teen seda. Sündmustest ette rutates -- see tundub nüüd kuradi halb mõte. Paha sotsioloog oma nõuannetega.
Jõuan koju, korteriühistu koosolek on lõppenud, aga see-eest tuleb ori. Ori on, nagu ma käskinud olen, toonud vahuveini ja puuvilju. Joon esimest pudelist ja kritiseerin, et liiga magus on. Pähe hakkab ikka. Ori koorib end alasti, nagu talle meeldib ja koristab. Kuna ta installeerib madratsi, mis peab kuus tundi seisma, jään põrandale magama.
* Pikem jutt. Aga ühtlasi lisan kolm kuud tagasi Made In Estonia maratonis tehtud Kanuti Gildis tehtud perfoka teksti.
Tellimine:
Postitused (Atom)