Mehed, naised ja Eve Kivi sündroom uues Eesti filmis -- täna Delfis

Sandra Jõgeva: Mehed, naised ja Eve Kivi sündroom uues Eesti filmis (30)


03. märts 2011 18:00


Minult on aastaid tahetud tellida artikleid naiste ja meeste suhete teemadel. Viimane ajend oli Sulev Keeduse hiljuti välja tulnud mängufilm “Kirjad inglile” — äkki leian sealt midagi, mille põhjal analüüsida sugudevahelisi suhteid muutuvas maailmas?

Film osutus visuaalselt muljetavaldavaks, aga igas mõttes ülipretensioonikaks ning seetõttu küllaltki tüütuks. Ühe versioonina käidi välja – ka režissöör isegi vist mainis seda – et “Kirjad inglile” on alternatiivne vaatenurk tänapäevasele lääne ühiskonnale ning seda moslemimehe (!) pilgu läbi.

See islamisse pöördunud (mees)peategelane, kes filmis oma kodulinna naaseb, on selles linateoses nii füüsiliselt kui vaimselt räsitud ja kulunud, lisaks sellele ehmunud olekuga keskealine mees. Tema stilistika jätab mulje asotsiaalist (kostüümikunstnik Elo Soode). Ebaatraktiivsusest hoolimata ründavad seda meest (näitleja Tõnu Oja) seksuaalselt vägagi atraktiivsed blondid naised – klassikalistest kaunitaridest Tiina Tauraitest ja Katariina Laugust ekstravagantse performance`i kunstniku Billeneeveni, kes teeb filmis episoodilise rolli.

Lisaks on nende blondiinide filmitegelased üldjuhul edukad, olles ametilt näiteks arst või maailmakuulsa lavastaja isiklik assistent.

Meespeategelane laseb ennast “murda”, aga jääb tegelikult kogu selle naistehordi lähenemiskatsete suhtes osavõtmatuks, kirjutades läbi filmi kirju oma olematule tütrele. Feminist tõuseks sellist naiste objektistamist nähes tagajalgadele!

Kui Sulev Keeduse “Kirjad inglile” demonstreerib ilmekalt meesolemise eeliseid tänapäevases Lääne ühiskonnas (tule nagu oled, sind ootab järjekord atraktiivsetest vastassoo esindajatest!), siis Andres Maimiku värske dokk “Kuku: mina jään ellu” näitab, on midagi veel paremat, kui olla lihtsalt mees. See on – olla (meessoost) näitleja. Et näitleja on Eestis peaaegu jumal. Ei ole vist olemas populaarsemat elukutset kui see – vahest tippsportlased välja arvatud. Juba treileris öeldakse esimese asjana, et tegemist on “filmiga legendaarsest näitlejast Arvo Kukumäest”.

Peategelasele, tõsiselt alkoholiseerunud näitlejale – või siis pigem kunagisele näitlejale – korrutavad kõik temaga läbi filmi kokku puutuvad inimesed: “Sa oled NII andekas! Sa oled suurepärane näitleja ja inimene! Sinusuguseid sünnib siia ilma väga vähe! Kuna sa oled nii andekas, on sul ka suur vastutus!" Seda teevad nii alkoholismi ravida üritavad tavaarstid kui alternatiivmeedikud, sõbrad kui muidugi ennastsalgav elukaaslane – kena, konservatiivse moega keskealine naine, kes nimetab oma meest “kultuuripärandiks” ja restaureerib, hooldab ning põetab siis seda "antiiki".

“Ma olen üle keskmise andekas!”, on absoluutselt kõige tagasihoidlikum enesekohane avaldus, mille Kukumägi läbi filmi kuuldavale toob. Üldiselt näidatakse teda uppumas eneseimetluse ja – haletsuse segusse. Rezhissöör Maimik ise üritab talle ühes viimase aja olulises eesti filmis osa hankida, aga loobub sellest viimasel hetkel, nähes oma soovitatavat paistes näoga sõna otseses mõttes poris lamamas. “Kuku: mina jään ellu” on absoluutselt õnnestunud, suurepärane dokkfilm, mis pakub peategelasena vastuolulist karakterit ning avab alkoholismi olemust läbi haruldaselt robustsete kaadrite. Aga hea dokkfilm näitab asju tavaliselt ootamatu nurga alt, pöörates mingil momendil kõik seni kehtinud arusaamad ja hierarhiad pea peale.

Ühel hetkel tekkis vähemalt minul küsimus: kas tegu pole mitte Eve Kivi sündroomiga? Kas Arvo Kukumägi müüt üliandekast näitlejast ei baseeru siiski paaril aastakümnetetagusel filmirollil ning hilisematel nappidel kõrvalosatäitmistel? Ja iroonilisel kombel paljastasid üksikud kaadrid sellest, kuidas Kukumägi tänapäeval filmivõtetel näitles, selle – kuidas seda nüüd pooljumala kohta viisakalt öeldagi – et Kukumägi on rohkem legend kui väga hea näitleja. Järelikult on ta intuitiivselt kõike õigesti teinud, vältides aastakümneid üleliigset näitlemist ja selle asemel juues. Vastupidi tehes poleks ta legendaarse näitleja mainest praeguseks suurt midagi alles.

Ja oma parima peaosa aastast 1982 saadik teeb ta hoopis halastamatus dokumentaalis, mis portreteerib teda rohkem joodiku kui näitlejana. Ja ka näitlejana on ta selles pigem selline, kes eriti ei näitle – sest ta on liiga hea, et igasugust pakutavat jama vastu võtta. Nii vähe kui neid pakkumisi lootusetule alkohoolikule tehaksegi...
Kokkuvõttes – pöördudes lõpuks tagasi naiste ja meeste teemani uues Eesti filmis – on nende uute filmide meespeategelased sõna otseses mõttes luuserid ja joodikud. Vaimselt ebastabiilsed ning füüsiliselt räsitud. Samas kohtleb ümbritsev maailm neid kõigist nende puudustest ning karakterinõrkustest hoolimata nagu pooljumalaid või kuningaid. Irooniline, kas pole?

Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.