Kolmanda maailma esindaja on hindust performance`i-kunstnik SD, kes õpib Helsingis teatrikõrgkoolis näitlemist. Seekordsel, eile toimunud Globalil esines ta kui india muusik ja kokk.
Teel sadamast supermarketisse, kuhu läheme kolmekesi -- T,SD ja mina, tuleb jutuks see, et SD ei taha pärast oma magistratuuri lõpetamist Indiasse tagasi minna ("Indias ei ole kaasaegset performance`ikunsti. Seal on ainult mainstream. Mina olen alternatiivne kunstnik ja minu jaoks ei ole seal kohta", on ta mulle juba varem kurtnud), vaid jääks hea meelega Läände. Tema esimene valik oleks Soome, teine Eesti, kolmas Läti ja neljas Kanada, kus talle väidetavalt performance`iõppejõuna tööd lubati. Pakun omalt poolt välja, et teine võimalus elamisloa saamiseks oleks abielu. "Keegi ei taha hindut. Nad eelistavad iga kell aafriklasi hindudele", pole SD-l enda väärtuse suhtes abieluturul mitte mingeid illusioone. "I have "font-style:italic;">a lot experience in that", lisab ta täiusliku Simpsonite hindust tegelaskuju, poepidaja Apu aktsendiga ja on seda öeldes loomulikult ütlemata naljakas. "Kui vana sa oled?", küsib hetk hiljem T. Sekundi pärast meenub T-le, et ta ise ostis SD-le laevapiletid ning selleks oli vaja öelda sünniaeg. "1974!" -- "Ei, tegelikult 1972. Aga passis on jah 1974." Põhjus, mis SD vanemad kohalikele ametivõimudele oma lapse sünniaja kaheaastase nihkega teada andsid, jääbki hämaraks. "Aga ma näen eatu välja. Keegi ei suuda öelda, kui vana ma olen", kinnitab SD. Naljakad kolmanda maailma pisipettused.*
MP, eilse päeva üks kangelannasid, pidi oma näituse avamisel esinema koos MS-ga. See on kirjas pressiteates ja just väljaprinditud ürituse kavades. See, et MS on haige ja perfokas jääb ära (esialgne versioon),on juba väga uus informatsioon. Ja hommikul ma juba ärkasin Tartu poeedi JM-i kõne peale. JM teatas napilt, et tema ei tule, kuna jäi haigeks. Kujutan ette, et mõjun tartlase jaoks halva tallinlase võrdkujuna. Ma olen veel sekund enne telefonikõnet sügavalt maganud ja mu reaktsioonid ei läbi mingit filtrit. "Oh issand. Mis sul viga on??!?" -- "Ma tunnen ennast HALVASTI." Ma ise tunnen ennast terve nädala vägagi halvasti, sest ilmselgelt on mul mingi viirus. See algas kurguvalu ja palavikuga, muundus luu-ja peavaluks ja kähedaks hääleks ning siis köhaks, mis pooli öid üleval hoiab. Mõtlen: "Ise viiekümneaastane inimene!". Tartlane ütleb, et ta ei saa oma luulet lugeda, sest tal pole häält ja ta kurk valutab. Kuulda pole vähemalt telefonis midagi, pealegi kasutaks ta laval mikrofoni. Viimast ma ei ütle, sest tartlane kõlab, nagu oleks juba omalt poolt mingi otsuse vastu võtnud. Kirjeldan tartlasele, kuidas praegu liikvel olev viirus arvatavasti edasi areneb ning lõpetan siis kõne. "Üritame järgmine kord".
Aga tagasi esialgse probleemi juurde, milleks on ärajääda ähvardav perfokas. See, nagu öeldud, tuleb välja kõigest loetud tunnid enne kogu ürituse algust ja täiesti juhuslikult. Perfokas on loomulikult kirjas väljasaadetud pressiteadetes, ürituse kavas ning televisiooni puhul, mis avamisele kohale tuleb, sai rõhutud just nimelt unikaalsele võimalusele -- saada peale suurepärane muusikaline etteaste. MP ja MS vahel on siiski veel midagi kommunikatsioonihäire või arusaamatuse taolist aset leidnud, mille tulemusena nad otse telefonis ei suhtle. Selle lahendamiseks helistab T mulle ja annab oma telefoni MP-le ja mina, kes ma selleks hetkeks olen juba Vana-Kalamajas, annan omakorda oma telefoni MS-le. Niimoodi nad siis omavahel räägivad. MS siiski esinemast keeldub ja haige tundub ta ka olevat. Deus ex Machina `ks osutub sealsamas Metropolis B avamisel kontserti andev Paide käsitööõpetaja AP. Keskealine vuntsidega onu, kes osutub omavalmistatud elektriliste pillide fanaatikuks. Tal on kaasas väike enda tehtud elektrikitarr, mida ta ekstaatiliselt mängib, meenutades kõlalt Jimi Hendrixit. Väikesed läbirääkimised :MS veenab AP-d minuga Polymeri kaasa sõitma, mina helistan MP-le, kes hakkab selle ettepaneku peale karjuma ja viskab toru hargile, kõrvalt kommenteerivad MS ja S: "Sa serveerisid seda asja valesti! Miks sa ütlesid, et tegu on Paide käsitööõpetajaga?", mina helistan MP-le tagasi ja lasen onu live`il otse telefoni kõlada..." Kui asju taksosse pakime, ütlen keskealise hallis kampsunis vuntsi kohta: "Tema peab kindlasti kaasa tulema selle taksoga. " Vastus kõlab: "Jah, ma olengi juht!" Tuleb välja, et tellitud takso juht ja harrastusmuusik AP näevad välja nagu identsed kaksikud. Sarnasust rõhutab stilistika veelgi : nagu öeldud, hallid vuntsid, hallid mustrilised kampsunid, hallid viigipüksid ja mustad nahkjakid....
Galeriis mängib onu oma pilli ja MP laulab oma blow up- lastetoa hiiglaslikul toolil istudes vene keeles Meieisa-palvet. Saanud sellega ühele poole, libistab MP end toolilt maha ja lahkub lavalt. Onu jätkab -- eletrilised helid, mis tuletavad meelde kõiki temast vähemalt põlvkond nooremaid muusikuid, kes ise endale muusikalisi instrumente teevad. Siis tuleb minu juurde MP: "See on ilgus! Mul ei siin kohta! See on MINU näituse avamine!" MP on millegipärast pilli mängiva onu peale väga vihane ning ilmselgelt tahab ta seda esinemist kuidagi katkestada. Ta seisab, käed puusas ning kulm kortsus, onu kõrvale ning seletab sellele midagi. Onu jätkab oma muusikalist etteastet. Nii palju kui mina situatsiooni tajun, on onu oma kontserdiga sellel näituse avamise hetkel, kakskümmend minutit enne järgmisi esinejaid, vägagi omal kohal. Galerii on rahvast täis. Soovitan MP-l, kes tundub olevat seisukohal, et mina peaksin selle "ilguse" kohe ära lõpetama, läheneda olukorrale kreatiivselt. Tõmmaku näiteks kõigi nähes onu võimu juhe välja. MP seda ei tee, vaid pöördub musitseerija poole veel kord verbaalselt, sõnu pole muidugi kuulda, mille peale kontsert lõppeb järsult. Aplaus. Ütlen publikule onu nime ja ka seda, et veebruaris tuleb isetehtud muusikainstrumentidele pühendatud näitus ning Global ja et onu on sellekohane viimane leid. Järgmise etteasteni on sel hetkel veel viisteist minutit. "Kas te tahate, et ta praegu edasi mängiks?" Küsin laialt ringilt ja mulle vastatakse. Nad tahavad seda. Kontsert jätkub ja minu poole tuhiseb tulivihane MP: "Sina ka keerad mulle! Ma ei tee siin galeriis enam kunagi midagi!"
Õhtu hilisematel tundidel pöördub onu mu poole korduvalt, tahtes kinnitust, et mulle ta kontsert meeldis. Kordan, et loomulikult meeldis --- ma ütlesin seda talle ju kohe. Ilmselgelt on Paidest tulnud poiste tööõpetuse õpetajal juhtunust kerge trauma -- ta arranzheeriti viimasel hetkel tema jaoks täiesti võõra inimese näituse avamisele esinema ja siis tehti sündmuse peakangelase poolt sama ootamatult selgeks, et see, mida ta teeb, ei kõlba mitte kuhugi. Vaene hallide vuntsidega Jimi Hendrix.
"Ma oskan tavalisi laule ka mängida... Ma olen seitsekümmend lugu kirjutanud."
Ja selle kõige lõpetuseks, tundub mulle, peaks rõhutama, et inimesed ning nende käitumise jälgimine meeldivad mulle väga. Mulle meeldivad nii esimene kui kolmas maailm. Oli suurepärane Global, üks rahvarohkemaid. Ja tegelikult jäin rahule ka MP näituse avamisega.
* Kummalisel kombel õnnestub end kokaks nimetaval hindul, kes on Helsingist kaasa toonud suurema koguse india maitseaineid, kes vajab oma ghee jaoks kaks kilo võid ning mõjub kokana väga usutavalt -- ma hakin tema assistendina viimase võimaliku hetkeni tema juhtnööride järgi kartuleid, serveerida karrit, milles on täiesti toores kartul koos sama toore riisiga, mis on lisaks põhja kõrbenud. Tema kommentaar: "Under the circumstances I did my best!"
pühapäev, oktoober 31, 2010
kolmapäev, oktoober 27, 2010
Global Container XIII sel laupäeval
GLOBAL CONTAINER XIII
Laupäeval, 30. oktoobril 2010
Alates 18. 00
Kultuuritehases Polymer
Ülase 16/Madara 22
Global Container on ürituste seeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras kolmeteistkümendal Global Containeril astuvad üles:
Mari Prekup (Eesti)
”Ajamasin”
Näitus
Ajas edasi liikudes kipume möödunud seiku unustama. Täiskasvanuks saades
tuhmuvad eredad lapsepõlve tundmused, mõtted ja juhtumused. Mari Prekup
soovib taaselustada tema enese lapsepõlvetoa Lasnamäel nii nagu ta tollal 5
-aastasena elades oli, et juhatada meid taas väikesele inimesele omasesse,
mütologiseeritud rõõmude ja hirmude maailma.
Saabub õhtu, on aeg magama minna, aga ma kardan. Mänguasjadega ei anna
enam mängida. Nad
on konteinerid tontidele. Kardan seestuda. Silmad kuivavad, ma ei julge
pilgutada, sest vaatan tõtt
ikoonidega, kes jõllitavad mind hukkamõitsvalt. Ma tean, nad teavad, et olen
TEINUD pattu.
Sest kollide ilmumine tundub ka täna täiesti võimalik. Siiani põen irratsionaalset
tõrget vaimse
maailma torkimise ees.
Too tuba oli suures osas nagu iga teisegi lapse tuba tol ajal. Samas Kasvasin
tugevalt religioosses peres. Tuba oli vastavate elementidega turvatud. Ka kõik
muud objektid toas said sellest tugevalt täis laetud, mänguasjad, pimedad
nurgad, suvalised tarbeesemed.
Jutud piiblist ja pühakute elulugudest panid uskuma imedesse ja sellesse, et
Jumal armastab ja kaitseb meid, aga tema „ kõikenägev silm“ pani mind häbi
tundma oma salajaste mõtete üle.
Antti Seppänen (Finland)
"Jäämäe vari"
Dokumentaalfilm, mis baseerub Oiva Koivaneni 8 mm
filmidel.
Seppänen, kes leidis kirbuturult kaks kasti filmilinte, ajab nendest inspireerituna
temale tundmatu inimese jälgi ja rekonstrueerib Oiva Koivaneni kogu eluloo.
Poeetilise seisundifilmi visuaalne keel on ära määratud leidmaterjali poolt.
Mari Prekup & Meeland Sepp (Eesti)
Performance
Suvadeep Das (India/Soome)
India muusika kontsert
+
India köök
Kaarel Malken (Estonia)
Mees ja kitarr
Justin Tyler Tate (Kanada)
Installatsioon Polymeri katusel
Eesti Kunstiakadeemia magistrandide
performance`iprogramm “Atribuut” (juhendaja Mai Sööt)
Atribuut kui postshamanistlik sau ja abivahend lööb probleemi pihta, mis
tegijat vaevab. Selle abil otsivad performaatorid tajupikendusi, väravat, mille
taha varandus jätta, teevad otsustava pöörde karjääris, vabanevad kestast,
kümblevad külmas rambivalguses, võitlevad globaalsete, kuid argiste hirmudega
ja manavad jõukust juurde.
Hannes Aasamets
“Labritsemukiaoos”
Illustratsioon sensoorse närvisüsteemi kasutamisest.
Magnus Vulp
„Tšekk in“
Võtta saab kõik mis võtta annab.
Veronika Vallimäe
“Vahetan pirni”
Peesitan aupaistel ja pühitsen oma persse kukkunud karjääri lõppu.Tõmbasin
varvaskingad oksa.
Einike Leppik
Olelusetendus “Kes(t)”
Ühel hommikul ärkasin või ei ärganud. Ärkasin või ei ärganud oma voodis külmal
kivipõrandal.
Ja keegi hoidis mind kinni. Keegi või mittekeegi, kellel olid pikad juuksed nagu
traadid.
Ja see keegi ei hinganud mulle kuklasse. Ja isegi kui mittekeegi hingas mulle
kuklasse, oli mul
Hirm.
Henri Hütt
“Degenerate”
Degenerate on vahejuhtum, mis uurib taandatavaid struktuure.
Elektrist sünnib heli, liikumisest stereotüüp ning süsteemist tervik.
Raido Mägi
“Globe Phobia”
$ohO
“Inimjõul töötav rahamasin ehk sitta kah-…“
Kirjanduslike kohtumiste seeria “Üks hullem kui
teine” esitleb:
Jaan Malin (Estonia)
Luuleetendus
NB!
Enne Global Containerit
galeriis Metropol
(Vana-Kalamaja 46)
Alates kl 16
Janno Bergmann (Eesti)
”Picasso Kuul”
Näitus
Bergmann dekonstrueerib kunstiajaloo suuri müüte nagu Picasso kui totaalse
kunstniku võrdkuju, eksponeerides ilukirjanduslikku pseudo-perioodikalist
fiktsiooni. “Picasso kuul” on kogu seina hõlmav ajalehe esikaaneloona
vormistatud olematu kunstiteadlase intervjuu kunstiklassikuga nii eesti kui inglise
keeles, Mitu kihti tähendusi ja vihjeid, üliintellektuaalset sõnademängu, maagilist
realismi ja novellilik puänt.
Meeland Sepp, Margus Sorge Tiitsma & Taave Tuutma alias
Tuutu (Estonia)
”White Man Group”
Performance
Transpordi eest Metropolist Kultuuritehasesse Polymer
hoolitseb Kunstikonteiner.
Kunstikonteiner /Art Container
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
(+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 56358294
www.artcontainer.ee
Laupäeval, 30. oktoobril 2010
Alates 18. 00
Kultuuritehases Polymer
Ülase 16/Madara 22
Global Container on ürituste seeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino + kaunid kunstid + kohtumispaik.
Järjekorras kolmeteistkümendal Global Containeril astuvad üles:
Mari Prekup (Eesti)
”Ajamasin”
Näitus
Ajas edasi liikudes kipume möödunud seiku unustama. Täiskasvanuks saades
tuhmuvad eredad lapsepõlve tundmused, mõtted ja juhtumused. Mari Prekup
soovib taaselustada tema enese lapsepõlvetoa Lasnamäel nii nagu ta tollal 5
-aastasena elades oli, et juhatada meid taas väikesele inimesele omasesse,
mütologiseeritud rõõmude ja hirmude maailma.
Saabub õhtu, on aeg magama minna, aga ma kardan. Mänguasjadega ei anna
enam mängida. Nad
on konteinerid tontidele. Kardan seestuda. Silmad kuivavad, ma ei julge
pilgutada, sest vaatan tõtt
ikoonidega, kes jõllitavad mind hukkamõitsvalt. Ma tean, nad teavad, et olen
TEINUD pattu.
Sest kollide ilmumine tundub ka täna täiesti võimalik. Siiani põen irratsionaalset
tõrget vaimse
maailma torkimise ees.
Too tuba oli suures osas nagu iga teisegi lapse tuba tol ajal. Samas Kasvasin
tugevalt religioosses peres. Tuba oli vastavate elementidega turvatud. Ka kõik
muud objektid toas said sellest tugevalt täis laetud, mänguasjad, pimedad
nurgad, suvalised tarbeesemed.
Jutud piiblist ja pühakute elulugudest panid uskuma imedesse ja sellesse, et
Jumal armastab ja kaitseb meid, aga tema „ kõikenägev silm“ pani mind häbi
tundma oma salajaste mõtete üle.
Antti Seppänen (Finland)
"Jäämäe vari"
Dokumentaalfilm, mis baseerub Oiva Koivaneni 8 mm
filmidel.
Seppänen, kes leidis kirbuturult kaks kasti filmilinte, ajab nendest inspireerituna
temale tundmatu inimese jälgi ja rekonstrueerib Oiva Koivaneni kogu eluloo.
Poeetilise seisundifilmi visuaalne keel on ära määratud leidmaterjali poolt.
Mari Prekup & Meeland Sepp (Eesti)
Performance
Suvadeep Das (India/Soome)
India muusika kontsert
+
India köök
Kaarel Malken (Estonia)
Mees ja kitarr
Justin Tyler Tate (Kanada)
Installatsioon Polymeri katusel
Eesti Kunstiakadeemia magistrandide
performance`iprogramm “Atribuut” (juhendaja Mai Sööt)
Atribuut kui postshamanistlik sau ja abivahend lööb probleemi pihta, mis
tegijat vaevab. Selle abil otsivad performaatorid tajupikendusi, väravat, mille
taha varandus jätta, teevad otsustava pöörde karjääris, vabanevad kestast,
kümblevad külmas rambivalguses, võitlevad globaalsete, kuid argiste hirmudega
ja manavad jõukust juurde.
Hannes Aasamets
“Labritsemukiaoos”
Illustratsioon sensoorse närvisüsteemi kasutamisest.
Magnus Vulp
„Tšekk in“
Võtta saab kõik mis võtta annab.
Veronika Vallimäe
“Vahetan pirni”
Peesitan aupaistel ja pühitsen oma persse kukkunud karjääri lõppu.Tõmbasin
varvaskingad oksa.
Einike Leppik
Olelusetendus “Kes(t)”
Ühel hommikul ärkasin või ei ärganud. Ärkasin või ei ärganud oma voodis külmal
kivipõrandal.
Ja keegi hoidis mind kinni. Keegi või mittekeegi, kellel olid pikad juuksed nagu
traadid.
Ja see keegi ei hinganud mulle kuklasse. Ja isegi kui mittekeegi hingas mulle
kuklasse, oli mul
Hirm.
Henri Hütt
“Degenerate”
Degenerate on vahejuhtum, mis uurib taandatavaid struktuure.
Elektrist sünnib heli, liikumisest stereotüüp ning süsteemist tervik.
Raido Mägi
“Globe Phobia”
$ohO
“Inimjõul töötav rahamasin ehk sitta kah-…“
Kirjanduslike kohtumiste seeria “Üks hullem kui
teine” esitleb:
Jaan Malin (Estonia)
Luuleetendus
NB!
Enne Global Containerit
galeriis Metropol
(Vana-Kalamaja 46)
Alates kl 16
Janno Bergmann (Eesti)
”Picasso Kuul”
Näitus
Bergmann dekonstrueerib kunstiajaloo suuri müüte nagu Picasso kui totaalse
kunstniku võrdkuju, eksponeerides ilukirjanduslikku pseudo-perioodikalist
fiktsiooni. “Picasso kuul” on kogu seina hõlmav ajalehe esikaaneloona
vormistatud olematu kunstiteadlase intervjuu kunstiklassikuga nii eesti kui inglise
keeles, Mitu kihti tähendusi ja vihjeid, üliintellektuaalset sõnademängu, maagilist
realismi ja novellilik puänt.
Meeland Sepp, Margus Sorge Tiitsma & Taave Tuutma alias
Tuutu (Estonia)
”White Man Group”
Performance
Transpordi eest Metropolist Kultuuritehasesse Polymer
hoolitseb Kunstikonteiner.
Kunstikonteiner /Art Container
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
(+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 56358294
www.artcontainer.ee
Väga napilt
Haige (eile).
Aigi Vahingu raamatust arvustus (eile), pluss napp arvustus Epp Petrone raamatu kohta (eile).
Rotid korteris (eile). Viskan ühe välja (eile).
Eksperimenta workshop Konteineris (täna).
Tutvun Sirbi artikliga seoses Tallinna teise feministliku lugemisgrupiga.
Panen üles eluspüügi lõksud (kolm tükki, täna).
Ikka haige (täna).
Aigi Vahingu raamatust arvustus (eile), pluss napp arvustus Epp Petrone raamatu kohta (eile).
Rotid korteris (eile). Viskan ühe välja (eile).
Eksperimenta workshop Konteineris (täna).
Tutvun Sirbi artikliga seoses Tallinna teise feministliku lugemisgrupiga.
Panen üles eluspüügi lõksud (kolm tükki, täna).
Ikka haige (täna).
pühapäev, oktoober 24, 2010
Social calendar II + tehnilised märkmed
Nagu eile Kunstihoone avamisel kohatud R (tema pärast ma sinna läksingi, küsimused märkmikus kirjas)käest teada sain, tuleb
1)laedetailile valatud skulptorisilikoonile, enne kui sinna kipskapsli peale valada, määrida ükskõik mida, aga esimese soovitusena nõudepesuvahendi ja toiduõli segu
2)laedetailile, millest võtan vormi akvaariumisilikooniga, määrida enne viimase peale kandmist kiht poonimisvaha (ikka ja alati Vana Kuld). Aga tingimata väga õhuke kiht, millel tuleb lasta enne silikooni ühe päeva kuivada.
3) mida tuli viimasele enne kipskapsli valamist peale määrida, ei mäleta. Vist oli samuti poonimisvaha. Märkmiku unustasin kaasa võtta.
Nii, nüüd on need asjad niimoodi kirjas, et enam ära kaduda ei saa.
Ja sotsiaalsed asjad jätkusid järgnevalt:
reedel käisin vana tuttava K ja tema mehe M sünnipäeval. Eesti kõrgem keskklass, üüritud koht Rotermanni kvartalis ning palgatud kokk, pluss väga palju itaalia veini ja vahuveini. (Ja inimene, kes tema nime guugeldades osutub tuntud äri-ja poliitikategelaseks, ahistab mind korraks üsna räigelt. Kerge kultuurishokk -- ma arvasin, et kõrgem keskklass on hoopis korralikum.)
Laupäeval on näituse avamine Kunstihoones. Aftekal üsna sõbralik vestlus lätlase AZ-ga, kellega üle aasta tagasi tema klaveriga seoses tüliks läks.
Ja kogu selle (üle nädala igal õhtul)ringilaaberdamise peale on tunne, otsekui hakkaksin kergelt haigeks jääma.
1)laedetailile valatud skulptorisilikoonile, enne kui sinna kipskapsli peale valada, määrida ükskõik mida, aga esimese soovitusena nõudepesuvahendi ja toiduõli segu
2)laedetailile, millest võtan vormi akvaariumisilikooniga, määrida enne viimase peale kandmist kiht poonimisvaha (ikka ja alati Vana Kuld). Aga tingimata väga õhuke kiht, millel tuleb lasta enne silikooni ühe päeva kuivada.
3) mida tuli viimasele enne kipskapsli valamist peale määrida, ei mäleta. Vist oli samuti poonimisvaha. Märkmiku unustasin kaasa võtta.
Nii, nüüd on need asjad niimoodi kirjas, et enam ära kaduda ei saa.
Ja sotsiaalsed asjad jätkusid järgnevalt:
reedel käisin vana tuttava K ja tema mehe M sünnipäeval. Eesti kõrgem keskklass, üüritud koht Rotermanni kvartalis ning palgatud kokk, pluss väga palju itaalia veini ja vahuveini. (Ja inimene, kes tema nime guugeldades osutub tuntud äri-ja poliitikategelaseks, ahistab mind korraks üsna räigelt. Kerge kultuurishokk -- ma arvasin, et kõrgem keskklass on hoopis korralikum.)
Laupäeval on näituse avamine Kunstihoones. Aftekal üsna sõbralik vestlus lätlase AZ-ga, kellega üle aasta tagasi tema klaveriga seoses tüliks läks.
Ja kogu selle (üle nädala igal õhtul)ringilaaberdamise peale on tunne, otsekui hakkaksin kergelt haigeks jääma.
reede, oktoober 22, 2010
Social calendar I
Kuna kõik muu on niikuinii põhiliselt mu näituse ettevalmistamisega ühel või teisel viisil seotud, samuti mõne (nelja, nüüd juba viie) artikli kirjutamisega, piirdun sotsiaalsemate asjade kirjeldamisega -- mida on just nüüd olnud väga palju.
Laupäeval käisin, nagu ma piletilt lugeda võin, Von Krahli akadeemias loeng/etendusel "Gender Euphoria" (Norra)* ja professor Alan Giami loengul. Pärast mida kutsus tuntud eesti meestearst mind endaga kohvi ja veini jooma.
Öösel koputas mu aknale KK, kes tuli A sünnipäevalt. Jõime koos siidrit (mina) ja õlut (tema) ning vaatasime Youtube`i.
Pühapäeva hommikul kohtusin oma sepast konsultandi TN-ga (aga see pole sotsiaalne, vaid tööasi).
Pühapäeva õhtul käisin V korraldatud performmance`iüritusel EASTis. Ja pärast soomlastest ning ühest hindust koosneva seltskonnaga Kolmes Lõvis.
Esmaspäeval käisin koos sotsioloogist sõbranna M-ga Märzi projektiruumis lesbilis-feministliku legemisgrupi koosviibimisel (aga see on ikka väga otseselt mu artist run space`ide artikliga seotu), pärast käis M mul külas.
Teisipäeval käisin oma endise õppejõu JT filmi esilinastusel **, pärast mida õnnistas mu uut kodu Geikristlaste Kogu asutaja ja tagandatud kirikuõpetaja HN. L filmis seda ning see üritus on samuti natuke mu näitusega seotud.
Kolmapäeval käisid mul külas lapsepõlvesõbranna L (pärast tuli tema mees H), endine kursusekaaslane K (kellega liitus ta itaallasest mees D), K (+I) ja I.
Eile, neljapäeval tutvustas E mulle kurikuulsa (kauge) minevikuga ajakirjanikku K, kes tellis minult oma uude ajakirja intervjuu kunagise Tallinna vene hipi VW-ga.
Jätkub.
* Tundus väga halb, lahkusin pärast esimest 15 minutit.
** Üsna tavaline, enamvähem korralik pealtnäha tudengi-lühifilm halvavõitu näitlemisega.
Laupäeval käisin, nagu ma piletilt lugeda võin, Von Krahli akadeemias loeng/etendusel "Gender Euphoria" (Norra)* ja professor Alan Giami loengul. Pärast mida kutsus tuntud eesti meestearst mind endaga kohvi ja veini jooma.
Öösel koputas mu aknale KK, kes tuli A sünnipäevalt. Jõime koos siidrit (mina) ja õlut (tema) ning vaatasime Youtube`i.
Pühapäeva hommikul kohtusin oma sepast konsultandi TN-ga (aga see pole sotsiaalne, vaid tööasi).
Pühapäeva õhtul käisin V korraldatud performmance`iüritusel EASTis. Ja pärast soomlastest ning ühest hindust koosneva seltskonnaga Kolmes Lõvis.
Esmaspäeval käisin koos sotsioloogist sõbranna M-ga Märzi projektiruumis lesbilis-feministliku legemisgrupi koosviibimisel (aga see on ikka väga otseselt mu artist run space`ide artikliga seotu), pärast käis M mul külas.
Teisipäeval käisin oma endise õppejõu JT filmi esilinastusel **, pärast mida õnnistas mu uut kodu Geikristlaste Kogu asutaja ja tagandatud kirikuõpetaja HN. L filmis seda ning see üritus on samuti natuke mu näitusega seotud.
Kolmapäeval käisid mul külas lapsepõlvesõbranna L (pärast tuli tema mees H), endine kursusekaaslane K (kellega liitus ta itaallasest mees D), K (+I) ja I.
Eile, neljapäeval tutvustas E mulle kurikuulsa (kauge) minevikuga ajakirjanikku K, kes tellis minult oma uude ajakirja intervjuu kunagise Tallinna vene hipi VW-ga.
Jätkub.
* Tundus väga halb, lahkusin pärast esimest 15 minutit.
** Üsna tavaline, enamvähem korralik pealtnäha tudengi-lühifilm halvavõitu näitlemisega.
reede, oktoober 15, 2010
Vastukaja
Helistab I, sõbranna M mees. "Lugesin üle tüki aja Delfit..." ja ma juba tean, millest juttu tuleb. "Mina sinu asemel ostaksin endale pipargaasi ja noa, mis hästi lõikab!" I räägib kommentaaridest, mida ta luges, teistest homovastastest artiklitest, millega ta samuti tutvus, nende kommentaaridest ja natsifluidumist, mida ta tajuvat. Martin Helme jüngritest ning sellest, et selle mehe nime ei tasu küll suhu võtta.
Aasta tagasi tõi I Konteinerisse oma aeguma kippuvad jahu-ja riisivarud, mida ta, nagu ta seda nimetab, doomsday` puhuks kogub. Kuivained, kümned liitrid vett ja bensiin tema Kalamaja kodu keldris, samuti mitu korda harjutatud alternatiivne route tema perekonna suvekoju. Selleks puhuks, kui on aset leidnud katastroof (ükskõik, mis laadi) ja Tallinnast põgenevad paanikas inimesed on ummistanud kõik suuremad maanteed.
Mõnikord tundub mulle, et I on meie tsivilisatsiooni, nagu me seda tunneme, peatses hävingus ikka päris kindel.
Aasta tagasi tõi I Konteinerisse oma aeguma kippuvad jahu-ja riisivarud, mida ta, nagu ta seda nimetab, doomsday` puhuks kogub. Kuivained, kümned liitrid vett ja bensiin tema Kalamaja kodu keldris, samuti mitu korda harjutatud alternatiivne route tema perekonna suvekoju. Selleks puhuks, kui on aset leidnud katastroof (ükskõik, mis laadi) ja Tallinnast põgenevad paanikas inimesed on ummistanud kõik suuremad maanteed.
Mõnikord tundub mulle, et I on meie tsivilisatsiooni, nagu me seda tunneme, peatses hävingus ikka päris kindel.
Lõpuks ometi -- kirjutasin ammuküsitud homoteemalise artikli. Täna Delfis.
Sandra Jõgeva: Saatana sigitised meie pühal kristlikul kodumaal
Sandra Jõgeva, kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator, www.DELFI.ee
15. oktoober 2010 04:00
Viimasel ajal on hoogustunud avalik diskussioon seoses samasooliste õigusega legaliseeritud kooselule, aga samuti kampaaniaga “Erinevus rikastab” ja Geikristlaste Kogu skandaaliga.
Meediasse on ilmunud mitmeid homoseksuaalide (loe: geide, loe: omasooiharate, loe: pederastide – vali oma veendumustele ja maailmavaatele sobivaim väljend) vastaseid arvamusavaldusi. Neid on avaldanud peavoolumeedia väljaanded ning need on pannud mind, kõigest hoolimata seni omasoolembeste võitluste suhtes leebet ükskõiksust tundnud inimest, mõtlema, et varsti võtan ise vikerkaarelipu kätte ja astun sellega keset Viru tänavat või Narva maanteed.
Niivõrd tagurlikud, silmakirjalikud ja uskumatult religioossed on olnud need arvamused. Jätab mulje, et need esseed ja kolumnid on kirjutatud Ameerika Ühendriikide piiblivööndis, mõnes Utah' kolkas, kus kõik väikelinna elanikud valivad republikaane, on loomulikult käinud pühapäevakoolis ja korraldavad oma tagaaias bake sale'e ega ole kuulnudki kusagil Vanas Maailmas asuvast Eesti Vabariigist. Mis on Euroopa liidus HIVi levikuga absoluutsel esikohal; mis on kõige vähem usklik kõigist Euroopa liidu liikmesriikidest; kus on märkimisväärne hulk üksikemasid.
Isegi meie praegune president jättis maha oma “vana” naise ja perekonna, leides endale noorema elukaaslase, meie praeguse esileedi. Kõik järgnev pärineb Statistikaameti elektroonilistest infobaasidest ja peegeldab seisu aastal 2009: 1000 elaniku kohta on meil 4 abielu ja 2,38 lahutust; abortide arv 100 elussünni kohta on 61,5. Ning last, but not least: 9328 elussündi väljaspool abielu ja 6435 elussündi abieludest. Mida see tähendab: rõhuv enamus lastest sünnib Eesti Vabariigis väljaspool abielu, olgu see mehe ja naise vahel sõlmitud liit siis kristlik või ilmalik.
See kõik kokku ei jäta just muljet kõrgest ühiskondlikust moraalist, vankumatult hinnas pereväärtustest ega laitmatutest kristlikest elukommetest, kas pole? Mis ei peegeldu just vastu Toivo Tänavsuu (Eesti Ekspressi ajakirjanik ja kristlane, nagu teda formuleeritakse) hiljutisest artiklist pealkirjaga “Aga kui minu tütar abiellub oma sõbrannaga?” (Eesti Päevaleht, 11. oktoober 2010): ”Abielu on püha liit mehe ja naise vahel! Selle tarkuse annan oma tütardele varakult kaasa ja terve ühiskonna peremudelit tutvustab neile ka kiriku pühapäevakool.”
Ja natukese aja pärast sealsamas: “EL-i raha toel ette võetud „inimõiguste ja sallivuse” kampaania ajab häbematult segi mitu erinevat ja vastanduvat terminit, toetab armastuse mõiste jätkuvat devalvatsiooni. Tagajärjeks on häma, millest paljud aru ei saa. Ei usu, et Euroopast saaks raha näiteks tubaka, alkoholi või ekstreemse nudismi propageerimiseks. Ometi on kõigi nende tõekspidamiste ja nendega kaasnevate nähtuste, sealhulgas homoseksualismi tulem sama: õõnestamine, allakäik ja häving.” Tänavsuu jätkab: “Mina armusin oma abikaasasse üheksa aasta eest, kuid otsuse teda igavesti armastada, tulgu mis tuleb, tegin alles altari ees viie aasta eest.”
Seda lugedes tekib tahtmine vahele hõigata: “Sina, Toivo Tänavsuu, elasid oma naisega neli aastat patuelu? Äkki on isegi teie lapsed väljaspool abielu sündinud sohilapsed?” Ilmselgelt ei lähe seadustamata kooselu traditsiooniliste kristlike moraalinormidega kokku – peaaegu sama vähe kui meest armastav mees või naist armastav naine.
“Homoseksuaalsus on patt!”, ütles Toivo Tänavsuu saates “Vabariigi kodanikud” 12. oktoobril 2010. Ei tundu just tugeva argumendina nii vähekristlikus riigis kui Eestis, kus isegi inimest, kes käib igal pühapäeval kirikus, peab ühiskonna valdav enamus peaaegu et usuhulluks. Tänavsuuga homoküsimustes samas paadis istuv saatekaaslane, tuntud ultrakonservatiiv Martin Helme kasutas sealsamas endaleiutatud uudissõna “tolerastia”. Samuti nimetati moslemeid ja geisid "värdjateks".
Religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar õigustab oma mitmeid homoteemalisi sallimatuid kirjutisi 29. septembri 2009 Postimehes järgmiselt: “On olemas mõiste nagu pärilikud haigused. Me ei vihka inimesi, kes põevad pärilikkusest tingitud skisofreeniat, suhkrutõbe või maohaavu. Hooliv kaastunne on võimalik suhtumisviis ka homodesse. /---/ Need, kes ei õigusta homoseksualismi, ei vihka tingimata homosid.”
Oma 3. juunil 2010 Delfis avaldatud arvamusartiklis “Homoideoloogiast parempoolselt” paljastab Lehtsaar aga juba seda, mida ta nimetab “homoideoloogia turundusplaaniks” – ülemaailmset geide vandenõud. Ei saa ta mööda ka demagoogiaklassikaks muutunud väitest, et suhtudes tolerantselt geidesse, sallime varsti ka pedofiile. Omamoodi sekundeerib sellele Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Mikk Salu, kes oma 6. augustil 2010 EPLis ilmunud artiklis “Kaks argumenti samasooliste abielu vastu” põhjendab oma ideoloogilist positsiooni nähtusega, mida nimetatakse intuitiivseks moraaliotsustuseks. Salu omakorda võrdleb homoseksuaalsust insestiga.
Eesti Vabariik on oma olemuselt ilmalik riik, kus lisaks sellele, et riik on kirikust lahutatud, ei mängi religioonist tingitud argumendid seadusloomes pea mingisugust rolli. Piisab sellest, kui võrrelda Eestit katoliiklike Iirimaa või Poolaga. Seda kummastavam on äkki esile kerkinud “arvamusliidrid”, kes rõhuvad “traditsioonilistele väärtustele” segamini “loodusseaduste” ja piiblitsitaatidega. Ja need tagurlikud tekstid ei ilmu mitte ainult nende tegelaste blogidesse (siinkohal vt ka: Varro Vooglaid!), vaid neid avaldatakse arvamusartiklitena juhtivates väljaannetes. Vähemalt mina olen sellise ideoloogilise kampaania tagajärjel geidesse tunduvalt empaatilisemalt suhtuma hakanud. Eeldan, et ma pole ainus.
P.S. Kui olin selle artikli kirjutamise lõpetanud, avastasin, et samal päeval lisandus homovastaste “filosoofide” ridadesse veel üks: Kalle Muuli, Postimehe peatoimetaja asetäitja (arvamusartikkel pealkirjaga “Poeg tanu alla”, Postimees, 14. oktoober 2010). Muuli jaoks on kõik lihtne: meestevaheline abielu pole Eestis seni legaalne, seega õhutab loosung “Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?” tänavaplakatil korralikke kodanikke seaduserikkumisele. “Seadus on vanem kui meie, õpetas mu vanaema. Samasugust seaduskuulekust peaksime õpetama ka oma lastele ja eriti just neile, kes tahavad seadusele läbi sõrmede vaadata,” arutleb Muuli. Lihtne elu, pole midagi öelda.
Sandra Jõgeva, kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator, www.DELFI.ee
15. oktoober 2010 04:00
Viimasel ajal on hoogustunud avalik diskussioon seoses samasooliste õigusega legaliseeritud kooselule, aga samuti kampaaniaga “Erinevus rikastab” ja Geikristlaste Kogu skandaaliga.
Meediasse on ilmunud mitmeid homoseksuaalide (loe: geide, loe: omasooiharate, loe: pederastide – vali oma veendumustele ja maailmavaatele sobivaim väljend) vastaseid arvamusavaldusi. Neid on avaldanud peavoolumeedia väljaanded ning need on pannud mind, kõigest hoolimata seni omasoolembeste võitluste suhtes leebet ükskõiksust tundnud inimest, mõtlema, et varsti võtan ise vikerkaarelipu kätte ja astun sellega keset Viru tänavat või Narva maanteed.
Niivõrd tagurlikud, silmakirjalikud ja uskumatult religioossed on olnud need arvamused. Jätab mulje, et need esseed ja kolumnid on kirjutatud Ameerika Ühendriikide piiblivööndis, mõnes Utah' kolkas, kus kõik väikelinna elanikud valivad republikaane, on loomulikult käinud pühapäevakoolis ja korraldavad oma tagaaias bake sale'e ega ole kuulnudki kusagil Vanas Maailmas asuvast Eesti Vabariigist. Mis on Euroopa liidus HIVi levikuga absoluutsel esikohal; mis on kõige vähem usklik kõigist Euroopa liidu liikmesriikidest; kus on märkimisväärne hulk üksikemasid.
Isegi meie praegune president jättis maha oma “vana” naise ja perekonna, leides endale noorema elukaaslase, meie praeguse esileedi. Kõik järgnev pärineb Statistikaameti elektroonilistest infobaasidest ja peegeldab seisu aastal 2009: 1000 elaniku kohta on meil 4 abielu ja 2,38 lahutust; abortide arv 100 elussünni kohta on 61,5. Ning last, but not least: 9328 elussündi väljaspool abielu ja 6435 elussündi abieludest. Mida see tähendab: rõhuv enamus lastest sünnib Eesti Vabariigis väljaspool abielu, olgu see mehe ja naise vahel sõlmitud liit siis kristlik või ilmalik.
See kõik kokku ei jäta just muljet kõrgest ühiskondlikust moraalist, vankumatult hinnas pereväärtustest ega laitmatutest kristlikest elukommetest, kas pole? Mis ei peegeldu just vastu Toivo Tänavsuu (Eesti Ekspressi ajakirjanik ja kristlane, nagu teda formuleeritakse) hiljutisest artiklist pealkirjaga “Aga kui minu tütar abiellub oma sõbrannaga?” (Eesti Päevaleht, 11. oktoober 2010): ”Abielu on püha liit mehe ja naise vahel! Selle tarkuse annan oma tütardele varakult kaasa ja terve ühiskonna peremudelit tutvustab neile ka kiriku pühapäevakool.”
Ja natukese aja pärast sealsamas: “EL-i raha toel ette võetud „inimõiguste ja sallivuse” kampaania ajab häbematult segi mitu erinevat ja vastanduvat terminit, toetab armastuse mõiste jätkuvat devalvatsiooni. Tagajärjeks on häma, millest paljud aru ei saa. Ei usu, et Euroopast saaks raha näiteks tubaka, alkoholi või ekstreemse nudismi propageerimiseks. Ometi on kõigi nende tõekspidamiste ja nendega kaasnevate nähtuste, sealhulgas homoseksualismi tulem sama: õõnestamine, allakäik ja häving.” Tänavsuu jätkab: “Mina armusin oma abikaasasse üheksa aasta eest, kuid otsuse teda igavesti armastada, tulgu mis tuleb, tegin alles altari ees viie aasta eest.”
Seda lugedes tekib tahtmine vahele hõigata: “Sina, Toivo Tänavsuu, elasid oma naisega neli aastat patuelu? Äkki on isegi teie lapsed väljaspool abielu sündinud sohilapsed?” Ilmselgelt ei lähe seadustamata kooselu traditsiooniliste kristlike moraalinormidega kokku – peaaegu sama vähe kui meest armastav mees või naist armastav naine.
“Homoseksuaalsus on patt!”, ütles Toivo Tänavsuu saates “Vabariigi kodanikud” 12. oktoobril 2010. Ei tundu just tugeva argumendina nii vähekristlikus riigis kui Eestis, kus isegi inimest, kes käib igal pühapäeval kirikus, peab ühiskonna valdav enamus peaaegu et usuhulluks. Tänavsuuga homoküsimustes samas paadis istuv saatekaaslane, tuntud ultrakonservatiiv Martin Helme kasutas sealsamas endaleiutatud uudissõna “tolerastia”. Samuti nimetati moslemeid ja geisid "värdjateks".
Religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar õigustab oma mitmeid homoteemalisi sallimatuid kirjutisi 29. septembri 2009 Postimehes järgmiselt: “On olemas mõiste nagu pärilikud haigused. Me ei vihka inimesi, kes põevad pärilikkusest tingitud skisofreeniat, suhkrutõbe või maohaavu. Hooliv kaastunne on võimalik suhtumisviis ka homodesse. /---/ Need, kes ei õigusta homoseksualismi, ei vihka tingimata homosid.”
Oma 3. juunil 2010 Delfis avaldatud arvamusartiklis “Homoideoloogiast parempoolselt” paljastab Lehtsaar aga juba seda, mida ta nimetab “homoideoloogia turundusplaaniks” – ülemaailmset geide vandenõud. Ei saa ta mööda ka demagoogiaklassikaks muutunud väitest, et suhtudes tolerantselt geidesse, sallime varsti ka pedofiile. Omamoodi sekundeerib sellele Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Mikk Salu, kes oma 6. augustil 2010 EPLis ilmunud artiklis “Kaks argumenti samasooliste abielu vastu” põhjendab oma ideoloogilist positsiooni nähtusega, mida nimetatakse intuitiivseks moraaliotsustuseks. Salu omakorda võrdleb homoseksuaalsust insestiga.
Eesti Vabariik on oma olemuselt ilmalik riik, kus lisaks sellele, et riik on kirikust lahutatud, ei mängi religioonist tingitud argumendid seadusloomes pea mingisugust rolli. Piisab sellest, kui võrrelda Eestit katoliiklike Iirimaa või Poolaga. Seda kummastavam on äkki esile kerkinud “arvamusliidrid”, kes rõhuvad “traditsioonilistele väärtustele” segamini “loodusseaduste” ja piiblitsitaatidega. Ja need tagurlikud tekstid ei ilmu mitte ainult nende tegelaste blogidesse (siinkohal vt ka: Varro Vooglaid!), vaid neid avaldatakse arvamusartiklitena juhtivates väljaannetes. Vähemalt mina olen sellise ideoloogilise kampaania tagajärjel geidesse tunduvalt empaatilisemalt suhtuma hakanud. Eeldan, et ma pole ainus.
P.S. Kui olin selle artikli kirjutamise lõpetanud, avastasin, et samal päeval lisandus homovastaste “filosoofide” ridadesse veel üks: Kalle Muuli, Postimehe peatoimetaja asetäitja (arvamusartikkel pealkirjaga “Poeg tanu alla”, Postimees, 14. oktoober 2010). Muuli jaoks on kõik lihtne: meestevaheline abielu pole Eestis seni legaalne, seega õhutab loosung “Aga kui sinu poeg tahab abielluda mehega?” tänavaplakatil korralikke kodanikke seaduserikkumisele. “Seadus on vanem kui meie, õpetas mu vanaema. Samasugust seaduskuulekust peaksime õpetama ka oma lastele ja eriti just neile, kes tahavad seadusele läbi sõrmede vaadata,” arutleb Muuli. Lihtne elu, pole midagi öelda.
Pärast seda
Kuna sisuliselt veetsin päeva artikliga -- kuidagiviisi tundsin tavalisest suuremat vastutust, siis pärast seda otsustasin E-le eile laenatud ehted tagasi viia, pärast mida läksin läbi Solarise keskusest. Ostsin just müügile tulnud Aigi Vahingu raamatu -- ja ma olen selle story`ga kursis, kuna võitsin paar kuud tagasi "Seksi ja linna" kolumnikonkursist osa võttes ajakirja Anne & Stiil aastatellimuse. Nüüd on kell kaks öösel ja ma olen Vahingu debüütromaaniga lõpetanud. Järjekordne üleshaibitud naistekas, mis osutus tegelikult lihtsalt heaks raamatuks. On sügav ja aus ja jälgitav ja mingil määral uudsest valdkonnast vähemalt eesti kirjanduses.
Esmakordselt tulin oma uude koju taksoga, sest vihma oli vahepal kallama hakanud ning avastasin, et see ei tule vähemalt tipptunnil sugugi odavam kui taksosõit Nõmme teele oli. Ja mu 19. sajandi laoruumide seinad on niivõrd paksud, et suurest tormist loen ma ainult Postimehe uudistest.
Esmakordselt tulin oma uude koju taksoga, sest vihma oli vahepal kallama hakanud ning avastasin, et see ei tule vähemalt tipptunnil sugugi odavam kui taksosõit Nõmme teele oli. Ja mu 19. sajandi laoruumide seinad on niivõrd paksud, et suurest tormist loen ma ainult Postimehe uudistest.
neljapäev, oktoober 14, 2010
1. võttepäev
Päev algab pildistamisega vanalinnas. T (maalikunstnik ja disainer) on fotograaf, E korteris teen tema profikosmeetikaga meiki ja siis külmetan tänaval, kus päike läheb just pilve taha ja kõik jääb liiga tume. Näen päästvat valguslaiku Pühavaimu tänava alguses. See osutub kinoprozhektoriks, millest on palju abi. Võttegrupp sätib alles oma asju, meie oma pildistamisega ei sega kedagi ning abivalmis filmimees laseb omal algatusel masinast tossu. Turistid pildistavad omakorda meid. Ja Pühavaimu tänaval jalutavad eemal mundris sõdurid.
Fotod on näituse jaoks ning Delfisse. Tahan aegajalt oma portreefotot seal vahetada.
Nüüd ootangi, et T viimase mu aparaadist kätte saaks, et pilt koos just valmis saanud artikliga homoabielude vastastest ning nende argumentidest Delfisse saata.
Tund aega hiljem: vahepeal olen K-le telefonis kurtnud, et mul pole piisavalt raha, ühtlasi on minuga ühendust võtnud noor luuletaja ja lavastajatudeng A, kes tuleb mu käest sado-maso-aksessuaare laenama. Samuti pakub Canoni USB-juhet laenuks tuttav M ning ma pean sellele järele minema. Kesklinnas elamise võlud -- logistika on ütlemata lihtne.
Ühtlasi kirjutan oma artiklile lõpu, sest on lisandunud uus homovastane arvamuslugu tänases Postimehes. Ammendamatu materjal.
Aga eilse päeva põhisündmuse kohta esitan autentsed märkmed, vahetult pärast seda tehtud kirjaliku raporti E-le:
Televisiooni tiim otsustas viimasel hetkel viia võtted Polymeri katuseaeda -- kindlasti hea mõte, sest tundus olevat viimaseid ilusaid ja päikesepaistelisi, sooju sügisilmu. Kõik jäid hiljaks, teletöötajatest saatekülalisteni. Grimeerija jäi minu meigiga rahule, aga kui kuulis, et see sai tehtud juba kell pool üheksa hommikul, haaras kähku puudri järele. Päike paistis silma, saatekülalised (MK, TM, ML, MP) tahtsid kõik endale päikseprillid ette panna, mida rezhissöör aga neil teha ei lubanud. L jättis enda omad otsustavalt ette ega tahtnud isegi siis prille ära võtta, kui grimeerija oli otsustanud ta nina ikkagi üle puuderdada. "Ei võta neid eest! Ja laiali hõõrun ka!" Ilmselgelt oli ta otsustanud rockstaari-attitude`i säilitada.
Jumal küll, inimesed ei tundu üldse aru saavat, et sellises situatsioonis vastutad mitte ainult enda maine, vaid ka kogu kaasaegse kunsti ning selle õpetamise ja rahastamise eest. ML, Eesti Kunstiakadeemia professor, fotokateedri juhataja, Eesti Vabariiki Veneetsia biennaalil esindanud kunstnik kaitses oma seisukohta, et kunstile ei olegi publikut vaja sõnadega: "Eksperdid otsustavad, maksumaksja maksab kõik kinni ja ei kögise!" Ta ründas MK sotsiaalset kunsti kritiseerivat artiklit mitu korda järgmiselt: "Teil seal Pärnus..." L rääkis pidevalt ja kisas inimestele vahele, sama tegi T. Ma pole varem saadet teinud, aga olen kindel, et kohti, kus üks inimene hakkab domineeridapüüdvalt teise jutule peale rääkima ega kavatsegi peatuda, ei saa lihtsalt kasutada. Niimoodi tehes sa ei tühista mitte ainult oma vestluspartneri sõnumi, vaid ka enda oma. Kui talle seda ütlesin, vastas L: "Aga sa pead seda ette teadma, et kui ML saatesse kutsud, siis ta mölisebki ja räägib vahetpidamata!". T rääkis ka, et kui inimesed kaasaegsest kunstist aru ei saa, on nad ise rumalad ja tõi näiteks sümfooniaorkestri dirigendi, kes selle peale, kui ütled, et ei saa mängitavast muusikast aru, ütleb sulle, et ise oled loll, mine õpi ja arene. Mille peale ütlesin mina, et selles vahe ongi: kunsti positsioon on näiteks muusika omast niipalju madalamaks muutunud, et keegi ei julge öelda, et kuna tema ei saa Arvo Pärdist aru, ei kõlba see kuhugi. Selle peale hüüdis L vahele: "Aga mina julgen! Minu arust on Pärt jama!"
Nagu M kommenteeris, oli hea see, et oli olemas selgelt väljajoonistunud paha tegelane. Ta ise oli vestlusringis väga hea, olles vist isegi sisemiselt kõige kindlam selles, mida ta rääkis. M jäi rahulikuks, viisakas ning tegelikult võttis L mitu korda vahele. Ausalt öeldes, osava montaazhiga võiks kergesti saavutada selle, et inimesed mõtlevad, kas tuleks äkki kunsti ja EKA rahastamine üldse ära lõpetada. M-gi ütles pärast võtet, kui koos Kalamajja tulime: "Kunstiakadeemias saab positsioone vist lõdvalt kätte."
Peatoimetaja ütles, et temal oli huvitav ning et nüüd on üks kolmandik tööst tehtud. Edasi tuleb toimetamine ja montaazh.
Aitäh kõrvarõngaste laenamise, meigi ja stilistiliste nõuannete eest. Punaseid saapaid, mida soovitasid ja mis lasin ära parandada, ei olnud vist näha, pükskostüümi varjas osaliselt sel päeval seljas olnud must villane jakk, samas jätsin sinu tehtud kindad kätte.
Nüüd tunnen end emotsionaalselt üsna väsinud ja tühjana, tunnen, et mingi arvamusartikli jaoks küll täna jõudu pole. Olin pärast Polymeri jõudmist j enne võttegrupi saabumist ikka päris ärevuses. Täitsa läbi võttis see kõik. Aga õpetlik oli ka -- polnud aimugi, et täiskasvanud inimesed niimoodi üksteisest üle karjuma hakkavad, justkui oleksid nad sõbraga reede õhtul viinapudeli taga. Edaspidi loen neile sõnad peale.
Ja teine, E vastuse peale:
Noh, algul teatas küll rezhissöör, et räägitakse ükshaaval. Lisaks on ML koos MK-ga kunagi koos kunstisaateid teinud ja peaks neid asju teadma. Ta ilmselgelt on veendunud, et need reeglid tema kui superstaari ja guru kohta ei kehti. Põhiline probleem oli, et L ja TM ei suutnud end end niipalju vaos hoida, et mitte oma ideoloogilisele vastasele (MK-le niisiis) vahele karjuda. Lisaks lihtsalt teise jutule peale rääkimisele olid levinud karjatused nagu : "Demagoogia!", "Populism!", "Loll jutt!" ja "Kas sa süüdistad mind korruptsioonis?!?!" Mille peale MK reageeris kiiresti: "Selles ka." T hakkas ühe mu küsimuse peale naerma ja ütles: "Ma arvan, et kõik teavad, et Sandra oli kunagi mu parim sõbranna...", viies kõik kähku isiklikule pinnale.
Üldiselt ei saa keegi öelda, et saade poleks olnud kirglik. Arvan, et tegin saatekülaliste näol õige valiku.
P.S. ML saabus, seljas kitarr. Ta on nüüd, 42-aastaselt, hakanud kitarri õppima, et bändi teha.
Fotod on näituse jaoks ning Delfisse. Tahan aegajalt oma portreefotot seal vahetada.
Nüüd ootangi, et T viimase mu aparaadist kätte saaks, et pilt koos just valmis saanud artikliga homoabielude vastastest ning nende argumentidest Delfisse saata.
Tund aega hiljem: vahepeal olen K-le telefonis kurtnud, et mul pole piisavalt raha, ühtlasi on minuga ühendust võtnud noor luuletaja ja lavastajatudeng A, kes tuleb mu käest sado-maso-aksessuaare laenama. Samuti pakub Canoni USB-juhet laenuks tuttav M ning ma pean sellele järele minema. Kesklinnas elamise võlud -- logistika on ütlemata lihtne.
Ühtlasi kirjutan oma artiklile lõpu, sest on lisandunud uus homovastane arvamuslugu tänases Postimehes. Ammendamatu materjal.
Aga eilse päeva põhisündmuse kohta esitan autentsed märkmed, vahetult pärast seda tehtud kirjaliku raporti E-le:
Televisiooni tiim otsustas viimasel hetkel viia võtted Polymeri katuseaeda -- kindlasti hea mõte, sest tundus olevat viimaseid ilusaid ja päikesepaistelisi, sooju sügisilmu. Kõik jäid hiljaks, teletöötajatest saatekülalisteni. Grimeerija jäi minu meigiga rahule, aga kui kuulis, et see sai tehtud juba kell pool üheksa hommikul, haaras kähku puudri järele. Päike paistis silma, saatekülalised (MK, TM, ML, MP) tahtsid kõik endale päikseprillid ette panna, mida rezhissöör aga neil teha ei lubanud. L jättis enda omad otsustavalt ette ega tahtnud isegi siis prille ära võtta, kui grimeerija oli otsustanud ta nina ikkagi üle puuderdada. "Ei võta neid eest! Ja laiali hõõrun ka!" Ilmselgelt oli ta otsustanud rockstaari-attitude`i säilitada.
Jumal küll, inimesed ei tundu üldse aru saavat, et sellises situatsioonis vastutad mitte ainult enda maine, vaid ka kogu kaasaegse kunsti ning selle õpetamise ja rahastamise eest. ML, Eesti Kunstiakadeemia professor, fotokateedri juhataja, Eesti Vabariiki Veneetsia biennaalil esindanud kunstnik kaitses oma seisukohta, et kunstile ei olegi publikut vaja sõnadega: "Eksperdid otsustavad, maksumaksja maksab kõik kinni ja ei kögise!" Ta ründas MK sotsiaalset kunsti kritiseerivat artiklit mitu korda järgmiselt: "Teil seal Pärnus..." L rääkis pidevalt ja kisas inimestele vahele, sama tegi T. Ma pole varem saadet teinud, aga olen kindel, et kohti, kus üks inimene hakkab domineeridapüüdvalt teise jutule peale rääkima ega kavatsegi peatuda, ei saa lihtsalt kasutada. Niimoodi tehes sa ei tühista mitte ainult oma vestluspartneri sõnumi, vaid ka enda oma. Kui talle seda ütlesin, vastas L: "Aga sa pead seda ette teadma, et kui ML saatesse kutsud, siis ta mölisebki ja räägib vahetpidamata!". T rääkis ka, et kui inimesed kaasaegsest kunstist aru ei saa, on nad ise rumalad ja tõi näiteks sümfooniaorkestri dirigendi, kes selle peale, kui ütled, et ei saa mängitavast muusikast aru, ütleb sulle, et ise oled loll, mine õpi ja arene. Mille peale ütlesin mina, et selles vahe ongi: kunsti positsioon on näiteks muusika omast niipalju madalamaks muutunud, et keegi ei julge öelda, et kuna tema ei saa Arvo Pärdist aru, ei kõlba see kuhugi. Selle peale hüüdis L vahele: "Aga mina julgen! Minu arust on Pärt jama!"
Nagu M kommenteeris, oli hea see, et oli olemas selgelt väljajoonistunud paha tegelane. Ta ise oli vestlusringis väga hea, olles vist isegi sisemiselt kõige kindlam selles, mida ta rääkis. M jäi rahulikuks, viisakas ning tegelikult võttis L mitu korda vahele. Ausalt öeldes, osava montaazhiga võiks kergesti saavutada selle, et inimesed mõtlevad, kas tuleks äkki kunsti ja EKA rahastamine üldse ära lõpetada. M-gi ütles pärast võtet, kui koos Kalamajja tulime: "Kunstiakadeemias saab positsioone vist lõdvalt kätte."
Peatoimetaja ütles, et temal oli huvitav ning et nüüd on üks kolmandik tööst tehtud. Edasi tuleb toimetamine ja montaazh.
Aitäh kõrvarõngaste laenamise, meigi ja stilistiliste nõuannete eest. Punaseid saapaid, mida soovitasid ja mis lasin ära parandada, ei olnud vist näha, pükskostüümi varjas osaliselt sel päeval seljas olnud must villane jakk, samas jätsin sinu tehtud kindad kätte.
Nüüd tunnen end emotsionaalselt üsna väsinud ja tühjana, tunnen, et mingi arvamusartikli jaoks küll täna jõudu pole. Olin pärast Polymeri jõudmist j enne võttegrupi saabumist ikka päris ärevuses. Täitsa läbi võttis see kõik. Aga õpetlik oli ka -- polnud aimugi, et täiskasvanud inimesed niimoodi üksteisest üle karjuma hakkavad, justkui oleksid nad sõbraga reede õhtul viinapudeli taga. Edaspidi loen neile sõnad peale.
Ja teine, E vastuse peale:
Noh, algul teatas küll rezhissöör, et räägitakse ükshaaval. Lisaks on ML koos MK-ga kunagi koos kunstisaateid teinud ja peaks neid asju teadma. Ta ilmselgelt on veendunud, et need reeglid tema kui superstaari ja guru kohta ei kehti. Põhiline probleem oli, et L ja TM ei suutnud end end niipalju vaos hoida, et mitte oma ideoloogilisele vastasele (MK-le niisiis) vahele karjuda. Lisaks lihtsalt teise jutule peale rääkimisele olid levinud karjatused nagu : "Demagoogia!", "Populism!", "Loll jutt!" ja "Kas sa süüdistad mind korruptsioonis?!?!" Mille peale MK reageeris kiiresti: "Selles ka." T hakkas ühe mu küsimuse peale naerma ja ütles: "Ma arvan, et kõik teavad, et Sandra oli kunagi mu parim sõbranna...", viies kõik kähku isiklikule pinnale.
Üldiselt ei saa keegi öelda, et saade poleks olnud kirglik. Arvan, et tegin saatekülaliste näol õige valiku.
P.S. ML saabus, seljas kitarr. Ta on nüüd, 42-aastaselt, hakanud kitarri õppima, et bändi teha.
teisipäev, oktoober 12, 2010
Ettevalmistused homseks
Mu isiklik stilist homse projekti jaoks (E, üldiselt teeb seda tööd internatsionaalselt ja transglobaalselt) tuleb kohe siia. Veel üks vanalinnale nii lähedal elamise eeliseid.
Ja nimekiri filmidest...
... mida olen pärast reisilt tagasi tulekut vaadanud.
Akvaarium"
"Enter the Void" -- lummav ja painav, suurepärane film; kaks ja pool tundi ei tundu kuidagi liiga palju olevat
"Micmacs"
"Seraphine" -- sain lisaks tasuta kinopiletile ka klaasi prantsuse reservat -- eriseanss
"Söö palveta armasta" -- nii kommertslik naistekas, nagu paljud raamatu kohta arvavad -- ja raamat on hea! Film kahtlemata mitte.
Lennukis, teel Austraaliasse :
"Hot Tub Time Machine"
Teel koju:
dokk fenomenidest nagu Google, Facebook ja Microsoft, nime ei mäleta
dokk 60ndatel avastatud, seni eraldatuses elanud austraalia hõimust
"Oprah effect"
Ja eile arvutist koos M-ga:
"Forth Kind": ainult algus
Laurie Andersoni ja Marina Abramovici videod
Ja täna telekast, mille Starman samuti endaga kaasa tõi:
Võsa-Peeter
"Saladused"
"Ärapanija"
Kirjutamise taustaks on lahti
Akvaarium"
"Enter the Void" -- lummav ja painav, suurepärane film; kaks ja pool tundi ei tundu kuidagi liiga palju olevat
"Micmacs"
"Seraphine" -- sain lisaks tasuta kinopiletile ka klaasi prantsuse reservat -- eriseanss
"Söö palveta armasta" -- nii kommertslik naistekas, nagu paljud raamatu kohta arvavad -- ja raamat on hea! Film kahtlemata mitte.
Lennukis, teel Austraaliasse :
"Hot Tub Time Machine"
Teel koju:
dokk fenomenidest nagu Google, Facebook ja Microsoft, nime ei mäleta
dokk 60ndatel avastatud, seni eraldatuses elanud austraalia hõimust
"Oprah effect"
Ja eile arvutist koos M-ga:
"Forth Kind": ainult algus
Laurie Andersoni ja Marina Abramovici videod
Ja täna telekast, mille Starman samuti endaga kaasa tõi:
Võsa-Peeter
"Saladused"
"Ärapanija"
Kirjutamise taustaks on lahti
Nimekiri raamatutest...
... mida lugesin täna, oodates Starmani töömehi. Kes pidid netti panema tulema kell üheksa hommikul. See sai tehtud kell pool neli päeval -- pärast mitut kõnet firmasse, vahepeal saabunud töömehi, kes mulle ei helistanud ning seega ühendasid kaableid vales trepikojas... veel apsakaid ning sõbralikku soovitust edasiste probleemide tekkimist firmasse helistada ning sõimata, nagu nende kliendid üldiselt teevad. "Saab vähemalt hingel kergem!" -- neil tüüpidel on attitude`i.
Aga raamatud:
Barbara Ann Brennan, "Valgus kätest"
M laenas, praegu öökapiraamat. Ameerika sensitiiv seletab maailma ja inimese lahti, nagu ta seda näeb -- omamoodi käsiraamat.
Taina Kinnunen, "Lihaan leikattu kauneus"
Soome sotsioloogi doktoritöö raamatuna. Plastilisest kirurgiast, millest muust. M (teine M) kinkis sünnipäevaks.
Rasheed Araeen, "Art Beyond Art / Ecoaesthetics: a Manifesto for the 21st Century"
E kingitus, briti hindust kunstiklassik üritab manifestilaadselt lugejat veenda, et tema land art ongi kunsti tulevik.
Valentin Katajev, "Polgu poeg"
Aga raamatud:
Barbara Ann Brennan, "Valgus kätest"
M laenas, praegu öökapiraamat. Ameerika sensitiiv seletab maailma ja inimese lahti, nagu ta seda näeb -- omamoodi käsiraamat.
Taina Kinnunen, "Lihaan leikattu kauneus"
Soome sotsioloogi doktoritöö raamatuna. Plastilisest kirurgiast, millest muust. M (teine M) kinkis sünnipäevaks.
Rasheed Araeen, "Art Beyond Art / Ecoaesthetics: a Manifesto for the 21st Century"
E kingitus, briti hindust kunstiklassik üritab manifestilaadselt lugejat veenda, et tema land art ongi kunsti tulevik.
Valentin Katajev, "Polgu poeg"
esmaspäev, oktoober 11, 2010
Kohustuslikud märkmed (miscancellous)
Laupäeval oli pildistamine E poe keldris vanalinnas (soe, privaatne, halb valgus). K pildistas, M assisteeris. Olen kahevahel, kas seda pilti siia panna või mitte. Pigem ei, las jääda näituseks.
Eile, pühapäeval, helistasid mulle hollandi dokumentalistid, kellega A oli kohtumise tehases umbmääraselt kokku leppinud, paraku ei võtnud ta toru. Läksin kohale, ka A ilmus välja ning ma arvan, et hollandi noored filmitegijad said meie käest hulgaliselt väärtuslikku informatsiooni ja kontakte.
Tegelen projektiga, millest väga avalikult ei taha veel rääkida. Kolmapäev on oluline päev, homme on samuti üks kokkusaamine sellega seoses. Muud ettevalmistused peale selle (kõned, meilid, sõnumid; üks osaleja ütleb ära, tema asendaja saan otsekui ime läbi kätte...tavaline organiseerimisdramaatika).
Ja väike tähelepanek: krishnaiidid on oma tegevust Tallinnas hoogsalt laiendanud. Neid on nüüd mitu korda rohkem kui tavaliselt, neil on loosungid ja plagud ning neis on oluliselt rohkem ... hoogu. Meelde tuleb Wiedemanni "Maagide kool" ning see, kuidas krishnad kõigepealt Nõukogude Liidus ja siis Tallinnas alguse said.
Eile, pühapäeval, helistasid mulle hollandi dokumentalistid, kellega A oli kohtumise tehases umbmääraselt kokku leppinud, paraku ei võtnud ta toru. Läksin kohale, ka A ilmus välja ning ma arvan, et hollandi noored filmitegijad said meie käest hulgaliselt väärtuslikku informatsiooni ja kontakte.
Tegelen projektiga, millest väga avalikult ei taha veel rääkida. Kolmapäev on oluline päev, homme on samuti üks kokkusaamine sellega seoses. Muud ettevalmistused peale selle (kõned, meilid, sõnumid; üks osaleja ütleb ära, tema asendaja saan otsekui ime läbi kätte...tavaline organiseerimisdramaatika).
Ja väike tähelepanek: krishnaiidid on oma tegevust Tallinnas hoogsalt laiendanud. Neid on nüüd mitu korda rohkem kui tavaliselt, neil on loosungid ja plagud ning neis on oluliselt rohkem ... hoogu. Meelde tuleb Wiedemanni "Maagide kool" ning see, kuidas krishnad kõigepealt Nõukogude Liidus ja siis Tallinnas alguse said.
reede, oktoober 08, 2010
Nõel ja märkmik
Uskumatult palju aega läheb, et leida poolemiljonilisest linnast üles sobiv nõel. Abakhan, teine Abakhan, pahurad vanad müüajad, kes küsimuste ("Kas teie keti teistes poodides Tallinnas on kõveraid nõelu?" "Millal see tellitud partii teil homme tuleb, äkki teate?") peale teevad näo, nagu ma oleksin nende elutuppa sattunud kontvõõras, kes nõuab midagi, milleks tal mingit õigust ei ole.
Juhuslikult teele sattunud köösneritöökoda, mille töötaja ütleb: " Minge Karnaluksi Tartu maanteel, kuigi ma ei saa aru, miks ma teile seda infot annan... Teate, ma ei ei peaks seda teile üldse ütlema, päevad läbi siin kõik küsivad midagi. Ma ei peaks õigupoolest mitte kellelegi midagi ütlema! Ükskõik kellele jaga infot siin... "
Pärast sellist mõtteavaldust on teda tänada juba füüsiliselt raske, aga ma teen seda siiski.
Karnaluks (Hermanni 1, trepikoda C, teine korrus, avatud 9-17, laupäeviti 9 - 15, aga siis olevat pikad sabad) osutub oma lihakarnile viitavast nimest hoolimata pudi-padi paradiisiks suure ehete, litrite, kõhutantsijavarustuse (sellega seoses helistan sealtsamast E-le, kes on just selle harrastuse oma tantsijapagasile lisanud) ja muu taolise kraami odavaks paradiisiks. Õiget nõela seal sellest hoolimata pole. Selle leian pisikesest juhuslikust poest Tartu maanteel. Õmbleja ka -- kolmandal katsel. Aga mitte sealt poest.
Ja kuna mul uues kohas veel arvutit ei ole, olen läinud üle märkmikusüsteemile:
kirjutan üles selliseid asju nagu "otsi EKL-i lehelt üles Toomas Vindi
nr, küsi ta käest järgi", "saada Suvadeepile meil", "otsi meilboksist
üles oma meditsiinikontaktid"... Seda siis hetkedeks, kui olen arvuti juures.
Ja täna õhtul on mini-soolaleivapidu nr 4. Üritan vältida inimeste komplekteerimisel nende kokkusattumist, kellest üks on teise kohta korduvalt maininud, et see on rumal või midagi taolist. Ja üleüldse, kuna mu uus koht on uskumatult väike, ei saa ma suurt kampa korraga kutsuda. Lisaks olen seni kutsunud inimesi, kellest ma tean, et nad sisekujundusest ning seega lahtistest lambipirnidest ja näiteks puuduvast kingariiulist (ja viimast asendavast suurest prügikotist, mis on pilgeni jalanõusid täis) ei hooli. OK, tänased külalised TP ja H ei lähe küll päriselt disainist ja kodukujundamisest mittehoolijate kategooriasse....
Juhuslikult teele sattunud köösneritöökoda, mille töötaja ütleb: " Minge Karnaluksi Tartu maanteel, kuigi ma ei saa aru, miks ma teile seda infot annan... Teate, ma ei ei peaks seda teile üldse ütlema, päevad läbi siin kõik küsivad midagi. Ma ei peaks õigupoolest mitte kellelegi midagi ütlema! Ükskõik kellele jaga infot siin... "
Pärast sellist mõtteavaldust on teda tänada juba füüsiliselt raske, aga ma teen seda siiski.
Karnaluks (Hermanni 1, trepikoda C, teine korrus, avatud 9-17, laupäeviti 9 - 15, aga siis olevat pikad sabad) osutub oma lihakarnile viitavast nimest hoolimata pudi-padi paradiisiks suure ehete, litrite, kõhutantsijavarustuse (sellega seoses helistan sealtsamast E-le, kes on just selle harrastuse oma tantsijapagasile lisanud) ja muu taolise kraami odavaks paradiisiks. Õiget nõela seal sellest hoolimata pole. Selle leian pisikesest juhuslikust poest Tartu maanteel. Õmbleja ka -- kolmandal katsel. Aga mitte sealt poest.
Ja kuna mul uues kohas veel arvutit ei ole, olen läinud üle märkmikusüsteemile:
kirjutan üles selliseid asju nagu "otsi EKL-i lehelt üles Toomas Vindi
nr, küsi ta käest järgi", "saada Suvadeepile meil", "otsi meilboksist
üles oma meditsiinikontaktid"... Seda siis hetkedeks, kui olen arvuti juures.
Ja täna õhtul on mini-soolaleivapidu nr 4. Üritan vältida inimeste komplekteerimisel nende kokkusattumist, kellest üks on teise kohta korduvalt maininud, et see on rumal või midagi taolist. Ja üleüldse, kuna mu uus koht on uskumatult väike, ei saa ma suurt kampa korraga kutsuda. Lisaks olen seni kutsunud inimesi, kellest ma tean, et nad sisekujundusest ning seega lahtistest lambipirnidest ja näiteks puuduvast kingariiulist (ja viimast asendavast suurest prügikotist, mis on pilgeni jalanõusid täis) ei hooli. OK, tänased külalised TP ja H ei lähe küll päriselt disainist ja kodukujundamisest mittehoolijate kategooriasse....
neljapäev, oktoober 07, 2010
Seitse aastat tagasi ja praegu
Leidsin kolimise käigus üles vana märkmiku, mille vahel oli kasutatud lennupilet. Czhech Airlines, Tallinn - Praha- New York. Oktoober 2003, koos K-ga Pink Punki esindamas festivalil, mis toimus Judson Memorial Churchis. Nädal aega kahekesi mingis odavas hostelis Chelseas, neli inimest toas, meiega koos ainsa meeldejäänud isikuna suur must naine, kes tuli mingi kristliku sekti ülemaailmsele koosolekule.
Märkmikku olen kirjutanud tsitaadi JK-lt, eestlaselt börsimaaklerilt ning hilisemalt tshekivõltsijalt ja vist ka narkokurjategijalt. JK tutvus meiega Eesti Majas ning viis meid koos sõbra, samuti seal linnas resideeruva eesti rikkuri pojaga klubidesse. Ja tsitaat on järgmine: "Tüdrukud, tuleb hängida õigete inimestega: Kaur Kender, Arnold Rüütel, Aadu Luukas..." Praeguseks on Luukas surnud, Rüütel seniilne ja Kenderit ei mäleta enam keegi. JK-d ennast ei lubata kuritegevusega vahelejäämise tõttu enam kunagi Ameerikasse ja kahtlen, kas keegi endast lugu pidav isik tahaks temaga hängida.
Märkmikku olen kirjutanud tsitaadi JK-lt, eestlaselt börsimaaklerilt ning hilisemalt tshekivõltsijalt ja vist ka narkokurjategijalt. JK tutvus meiega Eesti Majas ning viis meid koos sõbra, samuti seal linnas resideeruva eesti rikkuri pojaga klubidesse. Ja tsitaat on järgmine: "Tüdrukud, tuleb hängida õigete inimestega: Kaur Kender, Arnold Rüütel, Aadu Luukas..." Praeguseks on Luukas surnud, Rüütel seniilne ja Kenderit ei mäleta enam keegi. JK-d ennast ei lubata kuritegevusega vahelejäämise tõttu enam kunagi Ameerikasse ja kahtlen, kas keegi endast lugu pidav isik tahaks temaga hängida.
esmaspäev, oktoober 04, 2010
Edasi
Reedel: osalen publikuna kunstilises mõttes ebaõnnestunud, aga meeleolu poolest meeldival muusika-ja perfokaüritusel vanalinnas. Tekitab tunde, et see võibki olla kõige hullem -- teed suurepärase asukohaga kohas, kuhu tuleb palju inimesi, ürituse, kus presenteerid halba kunsti. Erandiks ei ole ka soome kunstiklassik. Näen publiku hulgas diiva B-d ega suuda vastu panna kiusatusele kommenteerida: "Näe, neandertaallane!"
Enne seda, päeval: second hand ja vintage tuur Telliskivi tänaval koos J, M, soomlannade A ja J ning sakslanna L-ga. Enne seda olen meiega intervjuud tegema tulnud ETV võttegrupi (saade "Aja Pulss") vanamehele maha müünud Polymeri kontoris vedelenud mootorrattakiivri. Ta väidab, et tal on nende suurim kogu Eestis, mistõttu ma ei anna talle seda tasuta. 120 krooni eest saab pükskostüümi, kasuka, nahast kingad ja samast materjalist saapad. Panen endale kinni ka disainerküünlajala ning vöö, aga ei jõua neile järele ja vahepeal pannakse pood kinni. Nad nimelt kolivad Telliskivist Kunderi tänavale.
Laupäeval: osalen esinejana R korraldatud, nii muusikalises kui kirjanduslikus mõttes õnnestunud üritusel Kalamajas. See toimub pööningul. Esinen esimesena ning illustratiivsete materjalidega loenguga eesti edukaimast sektist. Saan komplimente. Enne sinna jõudmist teen E profivahenditega õhtumeigi ning laenan uue pükskostüümi juurde temalt kaelakee.
Ööbin Kalamaja kommuunis ühes toas koos K, M ja põrandal norkava soome kunstiklassikuga. Vean viimase sinna tuppa, sest tal on kaenlas plastmassist trumm, mida ta äraseletatud näoga taob, seletades samal ajal mulle, et ta ei leia seda tuba enam üles, kus ta eelmisel öösel magas.
Hommik on ilus: Kalamaja rand koos K-ga. Majoneesitehase hoone sealsamas( mida M on võimalike alternatiivpindade hulgas maininud, paraku olevat selle omanikud vahi all.)
Pühapäev jätkub: M tuleb külla ning siis lähen koos K ja T-ga viimase suvilasse Laulasmaal. See käik asendab sel nädalavahetusel ära jäänud Tartu ja Lõuna-Eesti trippi. Seenelkäik metsas, kusjuures erinevalt ülimalt hästi seeni tundvast T-st (endine kursusekaaslane: hobuheinikud, kitsemamplid, leotamine, kupatamine...) piirdun ma oma emale maalimiseks mõeldud ilusate seente korjamisega. Kärbseseened ja muud liigid, millel on silmatorkavad värvid või mustrid seenekübaral.
Täna: pikendan oma stipendiumit ning käin pärast seda pangas seletamas, miks ma oma krediitkaardi intresse maksta ei saa. Seletamine läheb vist läbi. Pärast seda koosolek Polymeris seoses varsti algava projektiga.
Enne seda, päeval: second hand ja vintage tuur Telliskivi tänaval koos J, M, soomlannade A ja J ning sakslanna L-ga. Enne seda olen meiega intervjuud tegema tulnud ETV võttegrupi (saade "Aja Pulss") vanamehele maha müünud Polymeri kontoris vedelenud mootorrattakiivri. Ta väidab, et tal on nende suurim kogu Eestis, mistõttu ma ei anna talle seda tasuta. 120 krooni eest saab pükskostüümi, kasuka, nahast kingad ja samast materjalist saapad. Panen endale kinni ka disainerküünlajala ning vöö, aga ei jõua neile järele ja vahepeal pannakse pood kinni. Nad nimelt kolivad Telliskivist Kunderi tänavale.
Laupäeval: osalen esinejana R korraldatud, nii muusikalises kui kirjanduslikus mõttes õnnestunud üritusel Kalamajas. See toimub pööningul. Esinen esimesena ning illustratiivsete materjalidega loenguga eesti edukaimast sektist. Saan komplimente. Enne sinna jõudmist teen E profivahenditega õhtumeigi ning laenan uue pükskostüümi juurde temalt kaelakee.
Ööbin Kalamaja kommuunis ühes toas koos K, M ja põrandal norkava soome kunstiklassikuga. Vean viimase sinna tuppa, sest tal on kaenlas plastmassist trumm, mida ta äraseletatud näoga taob, seletades samal ajal mulle, et ta ei leia seda tuba enam üles, kus ta eelmisel öösel magas.
Hommik on ilus: Kalamaja rand koos K-ga. Majoneesitehase hoone sealsamas( mida M on võimalike alternatiivpindade hulgas maininud, paraku olevat selle omanikud vahi all.)
Pühapäev jätkub: M tuleb külla ning siis lähen koos K ja T-ga viimase suvilasse Laulasmaal. See käik asendab sel nädalavahetusel ära jäänud Tartu ja Lõuna-Eesti trippi. Seenelkäik metsas, kusjuures erinevalt ülimalt hästi seeni tundvast T-st (endine kursusekaaslane: hobuheinikud, kitsemamplid, leotamine, kupatamine...) piirdun ma oma emale maalimiseks mõeldud ilusate seente korjamisega. Kärbseseened ja muud liigid, millel on silmatorkavad värvid või mustrid seenekübaral.
Täna: pikendan oma stipendiumit ning käin pärast seda pangas seletamas, miks ma oma krediitkaardi intresse maksta ei saa. Seletamine läheb vist läbi. Pärast seda koosolek Polymeris seoses varsti algava projektiga.
Tellimine:
Postitused (Atom)