"Õli!Õli!ÕLI!" Õli on stiililt hiphoppar. Ta pöörab hüüdja suunas pead. "Mine munni, Õli!" -- "Mine ise munni! Mida sa siin õppisid üldse, raisk!"
EKA vana maja viimane pidu, väidetavalt. Kuigi mulle räägib vana kursusekaaslane, et lammutus algab pihta alles 4. aprillil ning et plaanitakse vahepeal korraldada veel üks "EKA viimane pidu". Selles ma nii väga ei kahtle, sest ma eelmisel "viimasel peol" juba käisin. See oli nimelt kaks kuud tagasi.
Igal juhul on kell pool kolm öösel ja ma olen maja neljandal korrusel. "Bitch! Bitch! Mida sa mölised!" See on kohalik edukaim filmirezhissöör, kes nüüd minu poole tuleb. Ma olen igal pool, kaasa arvatud Õhtuleht, rääkinud, et tema viimane film oli totaalne läbikukkumine. "Bitch! Bitch!" Ta naerab. --"Tee paremaid filme! Tee paremaid filme!" Me embame.
Kohtan kahte kursusekaaslast, keda mõlemat näen aegajalt ikka. A-d küll oluliselt harvemini kui T-d. Aga mitte mingeid tõesti ootamatuid jällenägemisi. R, kellest tehtud dokist T-ga just räägime, kui R meie vaatevälja kooli ilmub. M, kes õppis minuga samal ajal stsenograafiat, käib endiselt riides kui vana kooli härrasmees (ta mängis punkbändis kooli ajal) ja on nüüd kolme lapse isa.
Kui ma kell pool kaksteist kohale jõudsin, oli maja ees pikk ja aeglaselt liikuv järjekord. Olin küll eelmüügist pileti ostnud, kui EKA asendusmajas eelmisel päeval konverentsil käisin. See liigutus oli tingitud mingist veidrast kohusetundest, ma hakkasin ostu järgmisel päeval kahetsema ning müüsin pileti maha. Aga ma muutsin meelt. Kui uksest sisse trügisin koos umbes samal hetkel kohale jõudnud tuttavate kambaga, meid saatmas korralikult järjekorras seisnud inimeste pahased kommentaarid, ütles mulle piletimüüjaneiu, et osta neid enam ei saa. Otsas. Tegin talle selgeks, et see on lollus -- ma olen nõus neile maksma ametlikult väljakuulutatud uksel ostetava pileti hinna. 195 krooni. Neiu raputas pead. Ütlesin, et ma ei kavatse koju minna ja soovitasin tal mu käele templi panna. Tüdruk tegi seda pärast mõningast kõhklust, olles ise näoga, nagu oleks ta ise ka oma liigutusest ehmunud.
Breaking the law. "Võta altkäemaksu ka ", andsin neiule sada krooni. Võibolla oli seda liiga palju -- tütarlaps oleks võinud kohe reageerida, mitte vastu vaielda. Igal juhul oli see tehing odavam kui eelmüügi 150 krooni, samas nägin pool tundi hiljem kümneid inimesi aknast sisse ronimas.
EKA majas liikusid inimesed sihitult ning enamus neist kergelt tuikudes korruselt korrusele, ruumist ruumi. Maalikateeder ning puumaja, kus neli aastat õppisin, olid kinni. Esimene inimene, kes minuga pikemalt rääkima tuli, oli B. Kelle mees V oli just toimunud perfoka käigus mingi ukseklaasi siniseks värvimise eest politseisse viidud. Arvestades kogu selle peo käigus järkjärgult seintele tekkivat jubedat graffitit, tundus juhtum sügavalt arusaamatu.
Olulise Eesti kunstiinstitutsiooni naisjuhi poeg, kellega olen kunagi põgusalt kokku puutunud, tutvustab mulle ennast, öeldes kõigepealt oma ema perekonnanime. Erilise rõhuga. Ta räägib, et ta visati selleltsamalt peolt kanepisuitsetamise eest välja, pärast mida ta helistas oma emale, kes helistas rektorile. Kolmanda olulise kunstiinstitutsiooni naisjuhti ei saanud ta kätte... Lõbus ja joviaalne noormees rõhutab peamiselt tippjuhtide nimesid.
Kokkuvõttes oli valitsev meeleolu ja inimmass selleks hetkeks, kui kohale jõudsin, kergelt ähvardav, natuke kurb ning igasugusest nostalgiast minu jaoks äärmiselt kaugel. Ja mul hakkas tõsiselt kahju Urve Dzidzariast (vist), kes oli söökla seintele lae alla suure sgrafiito teinud. Teed monumantaalmaali teose tudengina ja arvad, et see on praktiliselt igavene...
Järgmisel päeval kuulsin, et isegi mu ema kahetseb, et sellele viimasele peole ei läinud.
