Esmaspäev, veebruar 04, 2008

Ökotu/terro/rism



Käisin tehases, kus toodetakse muuhulgas kilekotte. 1000 meetrit minutis, kõigi masinate peal kokku 1000 000 meetrit minutis. Väga palju kilet, mis tuli välja rullide vahelt ning mida trükiti või siis ei trükitud. Kergetööstusele omaselt ilusad mehhanismid, praktilised ja graatsilised liikumised. Lummav. Tootmisjuht näitas ühte ruumi täis valgeid kilekotirulle: "Sellega võiks katta kõik Eestimaa teed..."
Ja mulle tulid meelde kõik need inimesed, kelle jaoks paari kilekoti kokkuhoidmine on eneseteostuse ja missiooni küsimus. Vaesekesed. Selle masinavärgi vastu nad ei saa.

1 kommentaar:

joanamari ütles ...

ma põhimõtteliselt ei kanna kilekotti
oma asjad kannan kaasas seljakotis
ja sussidki on mul riidest kotis
pojalegi ostsin võimlemisriiete jaoks riidest koti
ma pole aastaid kasutanud kilekotte
peale nende mis antakse kaasa poest
kui võimalik on kasutan neid võimalikult vähe
mitu puuvilja ühte kotti jne
kuna need kotid on nii viletsad et korduvaksutust ei vea välja, siis ei kasuta ma neid mitu korda ja viskan ikka kohe ära kui veidigi rebenevad
tean, et mu ämm peseb kotte siiamaani ja igakord kui poodi läheb, võtab kodust kaasa oma kotte
kui satun võõrasse linna ja seljakotti pole kaasas, ostan paberist koti, mida kasutan nii kaua kui võimalik ja lõpuks panen ahju
hoian kodus laste mänguasjugi paberist kotis
olen ikka vaeseke edasi
see on mu elustiil
mu laps küsis , et mis jama selle prügiga on
ma ütlesin, et ta ei saa sellest paanikast aru , sest me oleme eluaeg prügi sorteerinud ja ta ei mõista ka seepärast teiste paanikat