Kaanetüdruk

Ja siis tuleb loomulikult siia fikseerida see oluline fakt, et ma olen selle nädala Justi esikaanel ja sees. Pikk persoonilugu, ilusad fotod.

Töö ja lõbu

Kaks näitlikku päeva.

Üleeile lõikasin koos K-ga oma uue relakaga plastvormide ääri. Vahepeal hoidsin mina vorme paigal ja K lõikas, sest mulle tundus, et ma sellist tööriista kardan. Et ketaslõikur on ohtlik või nii. See hirm maksis kätte plasti ja eriti klaasvõrgu puru näkku lendamise näol, mis tekitas lööbe. Olin niisiis sunnitud relakaga lõikamise ära õppima, sest ise lõigates lendas kirjeldatud tolmpeen puru hoopis K suunas, kellel see ei tekitanud mitte mingisugust reaktsiooni. Siis katsin lööbe professionaalse kosmeetikaga (teatrisarja kuuluv jumestuskreem) ning läksime Kunstihoone avamisele. Jäime tund aega hiljaks. V ja L purjetasid ülikõrgetel kontsadel mööda Kunstihoonet, käevangus lahutamatust aksessuaarist homoseksuaalne noormees. Ja käitusid täpselt nii halvasti, nagu peavad seda tegema noor efektne kunstnik, kelle tööd on esimest korda suurel ülevaatenäitusel ning tema sõbranna, kes on eelmise enamiku tööde fotograaf.
V-l olid jalas kõige kõrgemad platvormid, mida olen eales näinud ning L sekundeeris sellele vastupandamatu kombinatsiooniga fuck me-stilettodest, mustadest sääristest ja lilladest sukkadest. Viimased, tõsi küll, olid mõne aja pärast juba katki. Tundsin, et olen vana ja korralik -- ja seda mitte halvas mõttes -- kandes halli hõbedaste vaevumärgatavate triipudega hõlmikkleiti (hiljutine leid ühe vanalinna itaalia butiigi allahindluselt) ja püütoninahast saapaid. Pean tunnistama, et mulle väga meeldivad suurte näituste avamised. Eeldusel, et mul on seal tööd väljas. Ja eeldusel, et ma ise olen nendega rahul. Põhjus on muidugi ülimalt lihtne -- kellele ei meeldiks komplimendid, millega parimal juhul kaasnevad ettepanekud, millest ei saa keelduda, näha vanu tuttavaid-sõpru-koolikaaslaseid ja korraks peomeeleolu saada.
Kuna noor räppar pidi meile peast võetava kordusvormi modelliks tulemise sel päeval üles ütlema --tal on nimelt tugev nohu -- läksime edasi jooma. K, I ja mina. Algul suuremas seltskonnas Kukus ja siis kolmekesi Buen Provechosse.
Eile läksime K-ga uuesti Raja tänavale, kus lõikasime veel ning panime kokku oma vorme, arutasime uusi plaane ning võtsime osa R-i (noor paljutõotav skulptor) sünnipäevast. Tsiteerides K-d: inspireeriv ja töine õhkkond nagu laboris. Saunapidu oli nõukaaegses luksussaunas (muuhulgas kaks kerist) ning eriti muljetavaldav on fakt, et uks sinna läheb otse kateedriruumist.
Ja täna hommikul ärkasime mõlemad sealsamas dushshiruumis madratsil, avastasime, et plastist liitekohad pole veel ära kuivanud, teipisime ülejäänud plastikjäsemed kokku ja mina läksin poole kaheteistkümneks Kunstihoonesse V fotode segamini läinud allkirju ümber vahetama. Ja vaatasin lõpuks ka näituse ära.

Tarbimisest

Sõbranna räägib viimasel ajal, et tema ei osta enam midagi. Välja arvatud toit, kosmeetika, bensiin, toidulisandid, öko-kodukeemia ja suusareis kaugele maale, lisaksin ma juurde.
Mina ostsin just:
1. relaka
2. V käest poehinnast poole odavamalt roosa (pärlmutterja varjundiga) mustade triipudega latekskorseti. V-l on vaja osta väga uhke kostüüm oma perfoka jaoks, seega ta kaupleb oma senise plastik-femme-fatale varustusega. Nagu näiteks eelpoolmainitud korsett, latekskleit ja roosast kangast ülipikad läbipaistva platvormtalla ja kontsaga sukksaapad.... Loomulikult ei olnud mul seda korsetti VAJA, mul on juba kaks latekskorsetti, aga ma ei suutnud vastu kiusatusele panna. Ja nagu heakskiitva viitena "kõrgemalt poolt" laekus mu kontole eile hobuseajakirja honorar. Ma teen seal rubriiki hobustest kunstis.
3. 2 pakki punast ja kaks pakki oranzhi toonivat palsamit.
4. jumestuskreemi, aga liiga tumedat.

See oleks kahtlemata väga huvitav, teha ma-ei-osta-mitte-midagi-mitte-hädapäraselt-vajalikku-eksperiment. Paraku on selline juba ameerika ajakirjanikest paari poolt tehtud. Nad kirjutasid sellest raamatu ning said rikkaks ja kuulsaks, aga juba eksperimendi käigus vabanesid kõigist oma võlgadest ja tagasimaksmata laenudest. Ja seda ühe aasta jooksul.
Võibolla ma peaks seda üritama, jättes lisaks olmekuludele lubatud rahakulutuste nimekirja valitud kosmeetika (dekoratiivkosmeetikast ainult ripsmetushssh ja jumestuskreem võibolla), juuksuri, kunstitegemist puudutava, kino ja füüsilised harrastused nagu basseinipiletid. Kuigi sellega seoses kaoks kohe igasugune radikaalsus ning raamat ei saaks vist eriti huvitav. Juuksuri ja juuksevärvide puudumisel peaksin aga vaheldumisi oma kümmet parukat kandma hakkama. Näiteks.
T, kunst-fotograaf, näiteks, on oma imagot viimasel ajal tagasihoidlikkuse suunas muutnud. Tulemus: mu sõbrannad arutasid eilsel näituseavamisel pikalt, kui palju halvem ta välja näeb.

Muljetavaldavat

1. Ostan lintlihvimismasina. Black and Decker. Eestisse toodud proovipartii, kampaaniatoode. Süda tilgub verd seda ostes -- hinna pärast, aga teisiti ei saa. Kasutan seda. Saan aru, lõpuks ometi, mis võlu on headel tööriistadel. Siis tuleb aeg otsikut vahetada, peenema vastu. Istun Raja tänava skulptuurimaja ees hoovis oleva Starkopfi putka ukselävel (sest sees haiseb plasti järgi ja na tahan vahepeal värsket õhku hingata) ning üritan kruvi kinni keerata. Kõik tundub klappivat, aga kui kui kruvi lõpuni keeran, jääb otsik ikkagi viltu (seal on mingi vedru, mis seda viltuolemist põhjustab) ja kukub maha. Proovin veel. Sama lugu. Tean, et peaksin vist edasi pusima, aga olukord hakkab juba närvidele käima ja ma helistan oma isale. Kellega koos seda aparaati ostmas käisime. Saan sõimata -- see olevat profitööriist, mis pole minusugustele amatööridele mõeldud.See viimane käib minu virisemise kohta, et miks ometi pole detailset instruktsiooni kaasas. Peab sobitama. Neid kuradi osasid omavahel. Nad sobituvad, aga kruvi seda värki koos ei hoia. Mul on ausalt öeldes kahtlus, et mulle on kalli raha eest defektne aparaat maha müüdud.
Ja siis viskab mul lõplikult üle ja ma lähen koos aparaadiga Starkopfi ateljeesse, kes vaatab seda hetke ja keerab siis kruvi kinni TEISELT poolt. Kõik, absoluutselt kõik, sobitub selle peale imeliselt.

2. Mu töö valiti graafikabiennaalile!

3. Noorte skulptorite ühisateljees on madu. Maisinastik. Poeg alles. Eile anti talle süüa. Ühepäevaseid külmutatud ja siis ülessulatatud hiirebeebisid. Ma pole veel kunagi näinud ühegi olendi suud nii välja venivat. Muidu malbe näoga oranzh väikse sõrme jämedune madu näeb välja külje pealt nagu see algelise arvutimängu pärani lahti käiva suuga täpist tegelane. Ma võtan ka ühe hiirepoja kahe puupulga vahele. Nagu ekstrapikkade pulkadega sööks hiina toitu. Madu reageerib sellele. Vaatab. Tuleb lähemale. Tõstan hiire õhku. Madu järgneb talle. Tõuseb püstloodis õhku ja haarab hiirepoja, kelle elukogemus on piirdunud ühe päevaga soojas pesas, kust ta sattus otse külmkappi, oma lõugade vahele.Hiir on läbikumavalt helepunane, kuid tema seest paistavad paar lillakassinist laiku. Mao roosast suus on kaks pisikest alumist kihva. Mürgihambaid tal pole. Ja siis liigub hiir mööda mao graatsilist lihaselist keha allapoole. Nii neli korda järjest.
Viiendat hiirt polevat mõtet anda, selle oksendavat ta välja.
Loodus on imeline.

Varajased hommikud

Modell tuleb kohale kl 7.00. See oli esmaspäeval.
Pean olema fotopoe ukse taga tellimust andmas kl 9.00. See oli kolmapäeval.
Radissonis kohtun seltskonnaajakirja fotograafiga kl 9.30. See oli täna.
Pean olema fotopoes kl 9.00. See on homme. Ja ostma keraamikapoest kipsi. See on homme. Ja modell tuleb hommikul. Ülehomme.
Ja ma pean minema kilekotitehasesse suhteliselt vara üle-üle-ülehomme hommikul.
Maailm paistab teistsugune, kui sellistel varajastel tundidel ärgata. Positiivsem, elutervem, tegusam.
I like it, I like it, yes, I do.

Ideaalne modell 3

Fotograaf JK. On võimeline rääkima nii sellest, et Lenini ema oli psühhopaat, Putini poliitikast, oma suguvõsa ajaloost (tõesti huvitav, küsisin isegi juurde), KGB-lastest, Tartu ja Tallinna linnaplaneerimise vigadest, Arvo Pärdist, kosmilisest aritmeetikast. Tunde. Ei saa pahaseks, kui me avastame, et korraliku kipsi kott on tühjem, kui algul tundus ning K ehituspoes vähemkorralikku, aga ainsat nädalavahetusel kättesaadavat taksoga juurde toomas käib. Ja mingil seletamatul põhjusel on see kips haruldaselt kiiresti tahkuv. Ning seetõttu tuleb ka sellest puudu. JK ei ole pahane ka selle peale, et on sunnitud täna tagasi tulema, kuna me eile kõike ei jõudnud. Ta tänab hoopis mitu korda meeldiva seltskonna eest. Ja helistab, et küsida skeptikute lehekülje aadressi. Kuna noored skulptorid on vahepeal andnud uusi nõuandeid, siis istub mu voodi serval ühes tükis JK alakeha vorm. Et see õige nurga all püsiks ega maha kukuks, on ta istumise all pool mu garderoobi. Kivist valvur voodi veerel. Pimedas on natuke hirmus. Ja põrand on sodi täis, sest pervert vedas täna alt.
Aga seltskond -- peale minu ja K olid ateljees veel M (teeb dokki) ja A (seltskonnaajakirjandus). A jäi küll suhteliselt kähku purju, hakkas ära vajuma ja tellis takso. Veerand tunni pärast helistas taksofirma ja küsis, kuhu klient jääb. A ütles, et see raibe ei tulnud kohale ja et tema on juba Maxima juures. Ta väitis, et tal jääb oma seisundist hoolimata kõik, mis vastan, meelde. Homme saame linnas kokku. Mul endal tuli ka mõtteid, mida võiks A küsimustele vastata. Mõistus läheb hämmastavalt lahti, kui ei pea mõtlema kiirestikuivava kipsi peale.

Guru (toimetatud-täiendatud)

Hommikusöök sektis pärast riitust varahommikuses metsas. Viimasel olid omad hetked ja väga ilus tähendus.
On puust maja ja pikk laud ja Guru istub laua otsas. Tema ees on lill ja küünal ja kauss, kuhu õpilased paremaid palasid panevad. Lapsed näiteks kummikomme (mida nad küll vargsi, kui täiskasvanud ei näe, tagasi võtavad.) Tean seda, sest eelmisel õhtul, kui all köögis kohaliku raamatukogu , õigemini -riiuli, raamatuid lugesin, möllasid köögis ka kolm last. Sest üleval vaadati Guru ja tema õpilaste India-reisi videot. Ja nagu on ilmselge, pole võõraste inimeste reisimälestused just ülearu huvitavad. Esimest poolt küll vaatasin. Aga raamat, mille leidsin, oli suurejoonelisim paranoiateooria, millest olen kuulnud. David Icke. "Maatriksi lapsed." Tuleb välja, et maailma juhivad illuminaadid, salajane vennaskond nagu kurjad vabamüürlased. Taotlevad maailmavõimu ja ühisraha. Euro ja EU on selles kõigest esimene samm. Need on rikkad ja mõjuvõimsad suguvõsad, kelle liikmed on läbi aastatuhandete maailma valitsenud. Palju vallaslapsi, keda nad soosivad. Hitler oli näiteks parun Rotschildi abieluväline poeg, kelle juures tema ema teenijannaks oli. Bill Clinton on aga Rockefeller. Nende ja teiste suguvõsade vereliinid ulatuvad läbi euroopa kuningakodade ja aadlike tagasi vanade egiptlaste, rooma senaatorite (kellest üks mõtles välja Jeesus Kristuse ning kirjutas mitu evangeeliumit, ikka selleks, et inimesi orjastada), muistsete babüloonlasteni. Ja nende kaudu dinosaurusteni välja. Need julmad, salakavalad ja kurjad olendid on oma viimased omadused pärinudki roomajatelt. Icke nimetab neid reptiloidideks. Illuminaadid aga ohverdavad salamahti inimesi, ka lapsi, kasutavad veel viimaseid ära ja joovad laste verd. Neil on salajased doonoremad, kes sünnitavad illuminaatide kliinikutes lapsi, kes kuhugi kirja ei lähe. Icke väidab konkreetselt, et lapseohverdus-verejoomisriitustel on osalenud näiteks Al Gore.
Lisaks veel tavapärasem aspartaami-fluoriidi-vaktsiinide-paranoia.
Eat your heart out, Jüri Lina!
Aga tagasi hommikusöögilauda. Lisaks on Guru jalge ees kummuli kaks naist, indiapärases riietuses, nagu siin kombeks. Üks kummalgi pool Gurut. "Kes teie olete?", küsib Guru (umbes 45-aastane habemega mees) ühelt neist mõõdetud, dotseerival toonil.Ta räägibki nii -- ja kõik ülejäänud kuulavad hardunult. "Olen Annika (nimi muudetud, nagu ka ülejäänutel)". "Teate, Annika, te peate olema oma raevukuses õiglane." Kõrval istub äraseletatud näoga kena välimusega umbes 40-aastane mees rahvuslikus kampsunis. "Sul on vedanud. Sul ei ole konti. Sul ei ole iseloomu", kuuleb see ning vaatab Gurut nüüd veelgi äraseletatuma näoga ning klaasistunud pilgul. On pühalik vaikus. "Pille, mul on tunne, et sa peaksid käima trampides. See oleks sulle olemuslik." Pille, noor naine, üritab vastu vaielda, aga mitte eriti ning jääb loomulikult Gurule alla. Ning trambib siis demonstratiivselt jalgu. "Ei, mitte nii kõvasti!". See oli vist mõlemapoolne naljatamine -- aga kindlasti mitte puhas nali.Urmas, kahekümnendates noormees, kuuleb , et tema tunneb end koguaeg süüdi. "Tõstan selle tassi, oled süüdi, tõstan taldriku, tunned end süüdi!" Urmas noogutab mõtlikult, vaadates enda ette. Mulle tundub, aga võibolla ma eksin, et sellel, kes on sattunud Guru tähendamissõnade sihtmärgiks, on veidi piinlik, teised aga salamahti naudivad olukorda. Või olen ma lihtsalt rikutud. Mart kuuleb, et tema tahab olla hea ning ootab teiste kiitust. Teiste arvamusel on Mardi jaoks suur tähtsus. Aga mitte see ei ole oluline, nagu me kõik teame. Mardil, kes on teiste arvamuses nii taunimisväärselt kinni, on kahtlemata eriti ebamugav. Minul on ka. Tunnen, et peopesad kohvikruusi ümber tõmbuvad higiseks. Vaatan kramplikult aknast välja. Guruga katsun silmkontakti vältida.
Aga me puutume veel kokku. Esikus, kuhu olen vargsi köögist põgenenud. Guru asutab end minekule. "Aitäh!", ütlen talle. Olen ju viibinud tema sektis. "Õppida on palju veel!", tuleb vastus.

Ökotu/terro/rism

Käisin tehases, kus toodetakse muuhulgas kilekotte. 1000 meetrit minutis, kõigi masinate peal kokku 1000 000 meetrit minutis. Väga palju kilet, mis tuli välja rullide vahelt ning mida trükiti või siis ei trükitud. Kergetööstusele omaselt ilusad mehhanismid, praktilised ja graatsilised liikumised. Lummav. Tootmisjuht näitas ühte ruumi täis valgeid kilekotirulle: "Sellega võiks katta kõik Eestimaa teed..."
Ja mulle tulid meelde kõik need inimesed, kelle jaoks paari kilekoti kokkuhoidmine on eneseteostuse ja missiooni küsimus. Vaesekesed. Selle masinavärgi vastu nad ei saa.

Ideaalne modell 2

Ta on räppar. Sain temaga tuttavaks eile õhtul, E kureeritud videonäitusel Konteineris. E oli avamisele tahtnud Põhjamaade Hirmu, aga tema asemel leidsin AE, päris gängstaräppari -- just vanglast välja tulnud. Tema luulekogu on välja andnud kuulus arhitekt, kelle käest kontakti saingi.
AE oli kohe nõus avamisele räppima tulema (Mis oli super-- mul kummitab siiamaani see, et "Eksmentidest tehakse tsoonis seksmendid..."; 15 minutit puhast powerit ja street credibilityt.). Ideaalne modell on viimase sõber. Tal on küll eilsest peost pohmakas, aga ta peab vastu. Tal on ilusa ja huvitava vormiga nägu. Saaremaa aktsent. Ja lühikesed juuksed, mis teeb peast kipsivormi võtmise lihtsamaks. Ta laseb netist oma muusikat (AE oli öelnud: "See on nii hull, mida tema teeb!") ja see on lahe. Ta tahab oma luuletusi avaldada. Temaga oli juba eile õhtul huvitav rääkida. Vahepeal on tal külm ja ilmselgelt paha olla, ta väriseb ning pomiseb läbi kipsi, et mina ja K räägiksime midagi. Mul on süümekad inimese piinamise pärast, samas olen talle lõpmata tänulik...

Aga eile öösel helistas mulle lisaks AEle (kl 03 33, "Kas teil seal toimub veel midagi? Mind visati Hip Hop Cafest välja! Räppimise pärast..." veel AT(kl 03 42, "Siin Berliinis pole kellegagi juua, kõik magavad!")
Ja koristaja-pervert saadab täna päev läbi sõnumeid jälle, milles väidab, et on oma teise käskijanna juures ning saadab selle nimel sõnumeid: "Tere, mina olen I. Kas see poiss on sinu ori? Võin ma teda kasutada? Mida ta oskab?" Jnejnejne....
See on vist selge, et koristaja-perverdil puudub eraelu, muidu ta päev otsa nende sõnumitega ei kiimleks. Kuna mul pole aega neid lugeda, loen kogu saadetu läbi siis, kui päevatöö (8,5 tundi) on tehtud. Neist paistab läbi igapäevaselt trööstitu lugu täis lootusi, ihasid, fetisheid ja igavust. Mitte-huvitav, mitte-glamuurne, nüri dekadents ja nürim veel pseudopahelisus. Aga koristab hästi. Kuigi ma ei nüüd leia pooli asju üles....

Frankie Deartrop

Leidsin ehedad gängstaräpparid.