Pühapäev, jaanuar 27, 2008

Mineraalsed jäätmed

Mineraalsed jäätmed on ca 5 kg kipsipuru, mida ma praegu põrandalt kokku pühin ja pesen. Kuidas oligi see kõikvõimalike ökoloogilise jalajälje testides küsimus: kas te toodate rohkem prügi kui teie naabrid?
Tulemus on suurepärase kvaliteediga kogu keha kipsvorm T emalt M-lt. Seisvalt. Jupiti. Midagi ei läinud valesti. K ja minu oskused on oluliselt paranenud. Ja kips on ka parem, seda teist liiki kasutada soovitas M, noor skulptor, kellega juhuslikult kohtusin J avamisel. Ta andis ka teisi hindamatuid tehnilisi nõuandeid. Taeva saadik -- viimasel võimalikul minutil. Päeval. Viimasel võimalikul.
M,T ema, oli kannatlik ja rõõmsameelne. Ideaalne modell. Ekstraverdina ja särava inimesena tore seltskond, kuigi hoogu sattudes kippus end spontaanselt liigutama, kui millestki rääkides hoogu sattus. Aga mõrasid niimoodi õnneks ei tekitanud. Soovis end küll protsessi igas etapis iga nurga alt pildistada. Omamoodi kultuuriturism.
Nii. Nüüd on näituse suhtes lootus tagasi, kuigi vahepeal mõtlesin, et pean kellegagi galeriiaega ümber vahetama. Mis, olgem ausad, on ikka võimatu küll.
Nii. Ja nüüd on mul suur must kilekott täis sorteerimata mineraalseid jäätmeid. Mille ma pean ööpimeduse varjus prügikasti viima. Sest päeval on kuidagi piinlik alanud üldises ökohullustuses ringi liikuda tohutu musta kilekotiga. Et nagu paaria -- see, kes ei hooli, et temast jääb järgi kilekotte, väikseid plastikkarpe, kilode viisi kipsipuru nagu öeldud, paberit ja shampoonide pudeleid, mis sisaldavad parabeene, 2-bromo-2-nitropropane-1,3-dioli, muid mürgiseid värv-ja säilitusaineid ja kummikindaid. Ma tunnen end peaaegu oopiumisuitsetajana mõnikord.

Tund aega hiljem:
Mu ökoloogilisele jalajäljele lisandus just üks 27 krooni maksnud ja 10 liitrit mahutanud Hiinas toodetud ämber, millesse ma kogemata augu sisse tegin, kui sealt kivistunud kipsi kätte saada üritasin. Õnneks on plastmass odav.

Kommentaare ei ole: