Marina Abramovici kataloogi jaoks kirjutatud essee

KLASSIKUTE TRAAGIKAST

Who needs yesterday`s papers, who needs yesterday`s girls? 

-- Nobody in the world! The Rolling Stones

Neid trikke, mida Marina Abramovic esimest korda kunstiajaloos tegi, on pärast teda

kasutanud väga paljud kunstnikud. Rõhutatud otsese vaatemängulisuse puudumine,

lihtsad, pea alati sümboolsena mõjuvad kujundid, kehakeskus, inimkeha- ja vaimu piiride

katsetamine, teatav, suhteline staatlilisus... Need võtted ja suhtumine on praeguseks

tüütuseni tuttavad paljudelt performance`i festivalidelt ning kulumiseni läbimängitud

Marinast mõjutatud sadade, kui mitte tuhandete kunstnike poolt. Lisaks kõigele muule on

sedasorti performance`ikunst, mida mõnikord nimetatakse ka klassikaliseks lähenemiseks

sellele alale, reeglina ka suhteliselt odav ja lihtne teostada.

Osade puhul on see mõjutus kahtlemata väga otsene – ma ei tea, kui palju on Marina

Abramovicil olnud aastate vältel õpilasi, aga isegi mina olen näinud ühte neist, hiina

päritolu naist, performance`iga esinemas. Samamoodi nagu ma tunnen New Yorgi

galeristi, kes käis mõni aasta tagasi Marina Abramovici sünnipäeval -

-samal peol, kuhu mu eesti kunstnikust sõber ja  kolleeg ajapuudusel minemata jättis.

Sama sõbraga, kes on muuseas olnud kümme aastat seotud Non Grata, eesti tuntuima

performance`irühmitusega, olen mainitud galeristi Williamsburgi korteris Abramovici

MoMa näituse kataloogi juures praeguse hetke seisuga mõned kuud tagasi kunstiklassiku

üle pikalt ja intensiivselt vaielnud – tema ründas ja mina kaitsesin vaest Marinat. Kas

Abramovic ikka oli ja on hea kunstnik või oli kauaaegne performance`ipartner Ulay

tegelikult olulisem,kui meile nüüd meeldib mõelda? Kunagi olid nad kunstnikena koos

tegutsedes võrdsed, nüüd aga on Marina üks kunstimaailma suurimaid staare, avalikkuse

eest kadunud Ulay`d võetakse aga kui Marina Abramovici kunagist sidekick`i. Mu

lähemas tutvusringkonnas on isegi Ulay otsene õpilane, üks noor saksa kunstnik. See

maailm on tänapäeval tõesti väikseks muutunud.

Aga tagasi Marina Abramovici epigoonide juurde. Ja epigoonide teema juurde laiemalt.

Võibolla on see klassikute elu ja loomingu kõige suurem traagika üldse. On nad

ju kunagi oma kunstiga maailma muutnud, demonstreerides kunagi enneolematud

võimalusi ning värsket ja põhimõtteliselt uut suhtumist kunsti laiemalt. Ja siis sööb

seesama maailm nad ära, lahustades nende kunagi innovaatorliku pärandi epigoonide,

plagiaatorite ja lihtsalt siirate järgijate loomingus . Pärast paljude epigoonidega tutvumist

ei ole ka originaal, see klassikuks saanu, tavaliselt enam kuigi mõjus. Tema jõudu

võib vastu võtta läbi mõistuse, aga tunded jätab ta tavaliselt puutumata. Omamoodi

kurb, aga samas absoluutselt paratamatu ja õige. Täpselt samamoodi on minu jaoks

raske vastu võtta näiteks Andrei Tarkovski või Andy Warholi loomingut --- nad on

liiga otseselt mõjutanud liiga paljusid nende järel tulijaid, et nende, samuti kassikute,

originaallooming enam positiivses mõttes jahmatada suudaks.

Kunst on ala, kus keskpärasust peetakse surmapatuks --- võrdluseks võib kujutleda

olukorda, kus keskkooliõpetajat, diplomaati, keevitajat või juuksurit nimetataks

keskpäraseks. Mitte midagi hullu, vaid täitsa tubli keskmine, eks ole? Seevastu öeldes

maalija, skulptori või performance`ikunstniku kohta keskpärasus, antakse hävitav

hinnang tema isiksuse ja loomingu kõige sügavamale olemusele. Klassik Abramovici

on paljudel kunstnikel põhjust kadestada – tunnustus ning absoluutse klassiku staatus

juba hiljemalt keskeas, esinemised ning näitused maailma kõige mainekamates

institutsioonides, küllap ka jõukus, ajalehtede ning isegi moeajakirjade esikaaned,

popstaaride kiitus, performance`ikunsti vanaema enda võetud tiitel... Ta on isegi ühes

“Seksi ja Linna” episoodis oma performance`iga esinenud.

Samas on vähemalt praeguse hetke seisuga tema looming tähendustest tühjaks

imetud ning epigoonide poolt ära lahjendatud. Olles kunstiajalooliselt nii oluliseks ja

möödapääsematuks kuulutatud, ei ole ta tegelikult enam üldse oluline. Tema kunstist

mõjutatud olemine on kunstniku jaoks kindel loominguline ummiktee. Ta on ebahuvitav

nagu eilsed ajalehed või lähisajalugu. Nagu tegelikult kõik suhteliselt värsked klassikud.

Mis ei tähenda, et Abramovic oleks ebahuvitav kui kunstnik – seda kindlasti mitte.

Lihtsalt tema enda loomingu mõju kunstilajaloole – ja tema siiamaani püsiv laeg kaasajas

on sellesama loomingu praeguseks hetkeks mõnes mõttes tapnud. Kuidas see oligi – kas

revolutsioonid õgisid oma lapsi või oma vanemaid? Mis ongi minu jaoks klassikute ehe

traagika. Nende endi võimas mõjujõud tapab nende teoste võime anda vahetud impulsse

vaatajale, kellel pole enam õnne võtta neid vastu puhta lehena.

Vaene Marina.

Kultuuritehase Festival 2013 -- koos programmiga

KULTUURITEHASE FESTIVAL 2013

Kultuuritehas Polymer on endises Polümeeri kummitoodete tehases tegutsenud juba üksteist aastat. Traditsiooniliselt on iga-aastane Kultuuritehase Festival aset leidnud augusti lõpus. Kultuuritehase Festival 2013 toimub selle kuu kahel viimasel nädalalõpul ning nendevahelisel ajal -- 23. augustist 1. septembrini. Selline ajajaotus võimaldab ka festivaliks kohalesõitnud kunstnikel valmistada Polymeris ette uued teosed. Suure osa programmist moodustabki kunst -- Kultuuritehases on kuus aastat tegutsenud rahvusvaheline kunstiresidentuur, millest on läbi käinud sadu kunstnikke, eriti Ameerikast ja Austraaliast, kellest omakorda paljud on Polymeri korduvalt tagasi pöördunud. Viimasel kahel suvel on suur osa festivali juures olnud ka majas tegutseval Rakendusökoloogia Noorte Klubil, kelle loodud Polymeri katuseaias toimub suur osa festivali tegevusest. Kultuuritehase Festival on  aeg aastas, kus Polymer on laiemale publikule kõige rohkem avatud ning majas toimuvate sündmuste kontsentratsioon kõige suurem: avatakse näitused, toimuvad workshopid,loengud, 

kontserdid, jätkub Kunstikonteineri poolt korraldatud üritusteseeria Global Container. Samuti on festival oluliseks väljundiks majas resideeruvatele väliskunstnikele.

Kultuuritehase Festivali programm:

Reedel, 23. augustil

Kl 18

Maria Sidljarevichi maali-ja skulptuurinäituse "Thread from a Ceiling" avamine.

Kl 19

Kunstikonteiner ( Kilian Ochs, Janno Bergmann, Tanel Saar, Sylvain Breton (Kanada) ) esitleb oma uusi installatsioone:
"Kes seisnud selgimata pilgu eel",

"Kingdom of Heaven"

"What are you looking for, Monkey"

Kl 20

Niina-Anneli Kaarnamo (Soome) installatsiooni "Experiment Project 1,0" avamine

Kätlin Teerni fotonäituse "Photofences" avamine.

Austraalia kunstnik Radiance avab oma multimeediainstallatsiooni "The Space between Us"
Läti kunstnikud Agita Šteinberga ja Andris Maračkovskise purskkaev-skulptuuri "Fisherman" avamine.
21
Muusikaline programm: Kalle ja Eleonora, Viru Realist (eksperimentaalne elektroonika). Marko Mägi koos Huiabella Fantasticaga, White Sparks (post-süntesaatoripop), Sinai (psühhedeelne rock) ja VJ KODEK

Must saal.

22
Katuseaias oma traditsioonilise diskoõhtuga DJ Daniil Green Regime.

Laupäeval, 24. augustil

Kl 22
Psühhedeeliapidu seeriast MANATARGAQ

Must saal.

Pühapäeval, 25. augustil

Kl 22
Läti heli - ja videokunstniku Zane Raudina ning samuti Riiast pärit helikunstniku Jelena Glazova. Neile järgneb Kimberley Bianca audiovisuaalne performance ja  Mehhiko tuulelohedega eksperimenteeriv helikunstnik Juan Duarte.

Must saal.

Kolmapäeval, 28. augustil

Kl 20
Polymeri katuseaias esitleb oma raamatut "Püha kaljukitse radadel" (Petrone Print) kunagine Tallinna legendaarne hipi Vladimir Wiedemann. Nõukogude hipiliikumise olulise osalise autentsed memuaarid ilmuvad raamatuna eesti keeles juba teisel korral. Wiedemanni puhul tegi otsa lahti tema peamiselt Tallinna hipielu käsitlev "Maagide kool" (Hotpress, 2008), "Püha kaljukitse teekond" kirjeldab aga peamiselt Kesk-Aasia rännakuid.

Ühtlasi toimub ka Polymeri residendi, Ameerika kunstniku Ernest Truely juhitav "Porridge Competition" -- pudruvalmistamise konkurss. Võitja saab auhinnaks Wiedemanni raamatu ning kunagises Polümeeri tehases valminud mänguasja, kõigi konkursil osalenute katsetusi aga serveeritakse raamatupresentatsioonil osalejatele.

Neljapäeval, 29. augustil
Kl 20
Katuseaias kirjandusõhtu seeriast Viimane Neljapäev, mis on keskendunud luulele. Esinevad Veiko Märka, Olavi Ruitlane, Aldo Roomere, Ernest Truely, Mihkel Roolaid, 
Aleksandra Titova ja teised.

Paralleelselt toimub Polymeri majalise Marko Käeni korraldatav "Unknown Roof Garden Jam" -- 10 tundi elektroonilist muusikat...

Reedel, 30. augustil

Kl 21

Morgue`s Last Choice ("Harsh Noise"), Disaster Girl ("Poetronicore"), Taavet Juudas Iskariot (audiovisuaalne performance) ja Villem Jahu ("Sculpted Sound").

Must saal.

Laupäeval, 31. augustil

Kl 19
Polymeris regulaarselt toimuv multidistsiplinaarne üritusteseeria Global Container, mis on korduvalt aset leidnud ka riigipiiridest väljaspool. Seekordse Globali, mis toimub laupäeval, 31. augustil, esinejad on Austraalia meediakunstnik ja VJ Rose Staff, Soome tegevuskunstnikud  Sirpa Jokinen ja Katariina Hillo.  Kanada tegevuskunstnik Sylvain Breton ning Eesti kunstnikud Doris Feldmann, Mari Lääne ja
Oma "Scotch Tape Art"- tehnikas näituse avab  Peterburi kunstnik Nikolai Vassiljev.

Pühapäeval, 1. septembril

Festivali afterparty: üllatusesinejad.

Selle aasta mustas saalis toimuva muusikaprogrammi paneb kokku Austraalia meediakunstnik, muusik, VJ ja luuletaja Kimberley Bianca.
Muusikalisi esinejaid kureerivad peaaegu igal  festivali õhtul Polymeri baari ka Marko Käen ning katuseaeda Jan Pankovets.

Festivali toetavad Eesti Kultuurkapital ja ITBUSS/ SPETS 24

Festivali tiim: Tanel Saar, Kimberley Bianca, Kilian Ochs, Mai Sööt, Jan Pankovets, Sandra Jõgeva

Info:
Tanel Saar
+372 55941211

Sandra Jõgeva
+372 5543961

Kultuuritehase Festivali kohta --- eelteade

KULTUURITEHASE FESTIVAL 2013

Kultuuritehas Polymer on endises Polümeeri kummitoodete tehases tegutsenud juba üksteist aastat. Traditsiooniliselt on iga-aastane Kultuuritehase Festival aset leidnud augusti lõpus. Kultuuritehase Festival 2013 toimub selle kuu kahel viimasel nädalalõpul ning nendevahelisel ajal -- 24. augustist 1. septembrini. Selline ajajaotus võimaldab ka festivaliks kohalesõitnud kunstnikel valmistada Polymeris ette uued teosed. Suure osa programmist moodustabki kunst -- Kultuuritehases on kuus aastat tegutsenud rahvusvaheline kunstiresidentuur, millest on läbi käinud sadu kunstnikke, eriti Ameerikast ja Austraaliast, kellest omakorda paljud on Polymeri korduvalt tagasi pöördunud. Viimasel kahel suvel on suur osa festivali juures olnud ka majas tegutseval Rakendusökoloogia Noorte Klubil, kelle loodud Polymeri katuseaias toimub suur osa festivali tegevusest. Kultuuritehase Festival on  aeg aastas, kus Polymer on laiemale publikule kõige rohkem avatud ning majas toimuvate sündmuste kontsentratsioon kõige suurem: avatakse näitused, toimuvad workshopid,loengud, kontserdid, jätkub Kunstikonteineri poolt korraldatud üritusteseeria Global Container. Samuti on festival oluliseks väljundiks majas resideeruvatele väliskunstnikele.

Oma näitused avavad noorema põlvkonna maalikunstnik Maria Sidljarevitsh ja Peterburi kunstnik Nikolai Vassiljev.

Samuti eksponeerib oma uut kineetilist installatsiooni Polymeris resideeruv Saksa kunstnik Kilian Ochs, kes teeb koostööd teise eestistunud sakslase, helilooja Hans Gunther Lockiga.

Eestis senieksponeerimata installatsiooniga esinevad Janno Bergmann, Kilian Ochs, Tanel Saar ja Sylvain Breton (Kanada).

Polymeris peatuvad ka läti kunstnikud Agita Šteinberga ja Andris Maračkovskis, kes töötavad siin viibides oma purskkaev-skulptuuri kallal.

Kultuuritehase majaline Kätlin Teern eksponeerib oma fotoseeriat.

Selle aasta muusikaprogrammi paneb nagu eelmiselgi korral kokku Austraalia meediakunstnik, muusik, VJ ja luuletaja Kimberley Bianca. Tema mastaapne propgramm leiab aset festivali kolmel viimasel päeval, 29.-31. augustil.

Reedel, 23. augustil esinevad tuntud improvisaatorid Kalle ja Eleonora Tikkas,White Sparks (post-süntesaatoripop), Marko Mägi koos Huiabella Fantasticaga.

Laupäeval, 24. augustil toimub noorte vene muusikute korraldatav psühhedeeliapidu seeriast MANATARGAQ ning pühapäeva, 26. augusti muusikalised esinejad on järgmised: Morgue`s Last Choice ("Harsh Noise"), Disaster Girl ("Poetronicore"), Taavet Juudas Iskariot (audiovisuaalne performance), Jelena Glazova (helikunst), Zane Raudina (video), Viru Realist (eksperimentaalne elektroonika). Lisanduvad VJ-d Kodek ja Disaster Girl.

Polymeri resident Marko Käen korraldab festivali teiswel nädalavahetusel kaks elektroonilise muusika õhtut, millel esinevad nooremad seda suunda viljelevad muusikud Eestis.

Dmitri Titov esineb päikesetõusu ajal akustilise setiga katuseaias.

Kolmapäeval, 28. augustil kl 18 esitleb Polymeri katuseaias oma raamatut "Püha kaljukitse teekond" (Petrone Print) kunagine Tallinna legendaarne hipi Vladimir Wiedemann. Nõukogude hipiliikumise olulise osalise autentsed memuaarid ilmuvad raamatuna eesti keeles juba teisel korral. Wiedemanni puhul tegi otsa lahti tema peamiselt Tallinna hipielu käsitlev "Maagide kool" (Hotpress, 2008), "Püha kaljukitse teekond" kirjeldab aga peamiselt Kesk-Aasia rännakuid.

 29. augustil toimub  katuseaias kirjandusõhtu seeriast Viimne Neljapäev, mis on keskendunud luulele ning noorema generatsiooni tegijatele.

Traditsiooniliselt on oluline Kultuuritehase Festivali osa Polymeris regulaarselt toimuv multidistsiplinaarne üritusteseeria Global Container, mis on korduvalt aset leidnud ka riigipiiridest väljaspool. Seekordse Globali esinejad on Austraalia meediakunstnik ja VJ Rose Staff, Soome tegevuskunstnikud , Sirpa Jokinen ja Katariina Hillo, Mehhiko tuulelohedega eksperimenteeriv helikunstnik Juan Duarte, Kanada tegevuskunstnik Sylvain Breton ning Eesti kunstnikud Doris Feldmann, Mari Lääne ja Sandra Jõgeva.

Festivali tiim: Tanel Saar, Kimberley Bianca, Kilian Ochs, Mai Sööt, Jan Pankovets, Sandra Jõgeva

Info:
Tanel Saar
+372 55941211
Sandra Jõgeva
+372 5543961

VW

Petrone Print palus mul midagi Vladimir Wiedemannist kirjutada, nende poolt  kohe välja antava Wiedemanni uue nõukogude hipiajastu kroonika, see kord Kesk-Aasia rännakutele keskenduva "Püha kaljukitse teekonna" puhul....
Mida Wiedemannist? Otsisin oma meilboksist tulutult taga teksti, mille tegin paar aastat tagasi mingi lühiajaliseks jäänud elustiiliajakirja jaoks. Mäletan, et see sisaldas endas lühikest intervjuud VW-ga, samuti kirjeldust sellest, kuidas ta esimese teose, Tallinna hipielu kirjeldava "Maagide kooli" leidsin. Nimelt Sirbi kirjanduse aastalõpuülevaatest. Pärast mida ostsin väikese, nüüdseks pankrotti läinud Tartu kirjastuse Hotpress ainsa väljaande, mida Kristiine Keskuse raamatupoes saada oli. Sealt sain kirjastuse kontakti. Natuke hiljem sattusin juhuslikult Tartusse ja ostsin "Maagide kooli" juba hulgi. Kõigile jõulukingiks... Sain veel sama kirjastuse natuke radikaalsemaid väljaandeid kauba peale -- mäletan tuntud sensitiivi Paide Anna, aga samuti mingisuguse tundmatu naistemehe memuaare...
Edasi tuli juba sama kirjastuse teise, kuid samadel teemadel kirjutava auori Dmitri Petrjakovi raamatu esitlus Polymeris nagu vanade hipide kokkutulek. Siis käik Londonisse ning kohtumine VW endaga mingis pubis tema kodu lähedal -- vanas ja konservatiivses kesklinnarajoonis. VW oli palju "korralikum" ja soliidsem kui võiks sellise legendaarse endise hipi kohta arvata. Mäletan nõuannet maagia kohapealt: tuleb korraga või siis ajaliselt lähestikku maksimaalselt oma soovile kontsentreeruda ning siis sama maksimaalselt lõdvestuda. Ja et igasuguse maagiaga tuleb üldse ettevaatlik olla -- keegi ei tea oma surmahetke ning surres läheb inimesel vaja kogu oma vaimset energiat. Jama ju, kui oled selle kõik hetk tagasi lendu lasknud... Loodan, et sain VW nõuandest ikka õieti aru.
Ja siis pidas VW Polymeri Kultuuritehase Festivalil loengu ja kuulajaid oli üllatavalt palju. Terje Toomistu ja Kiwa tegid temast ja nõukogude hipiajastust juba oma dokkfilmi. See oli juba kaks aastat tagasi augustis. Mäletan, et aitasin korraldada ühte võtet -- nimelt sõitsid kaks autotäit filmiga seotud inimesi Langermaale, kunagise joogist hipiguru Mihkel Ram Tamme kodutallu, kus nüüd elab juba ammu üks perekond. Naljakas oli, et Tallinnast õnnestus leida ainult üks vaba autojuht -- maagiaga seostuv temagi.. Nimelt Hannes Vanaküla. Mäletan oma kunagise guru elupaigas kamina ees ringis istet võtvaid vanu hipisid (VW ning Aare Loit) koos filmiga seotud inimestega. Tehti "OMMM!" ja mingi ilmselgelt korraks kuhugi nüüdseks kadunud ajastusse... Mäletan ka kogu selle külaskäigu taustaks olevat lakkamatut helitausta. Mõni ütleks, et kassid kräunusid, mõni (seda ütles vist seal VW ise), et vaimud on liikvel... Ja pärast otsisime ühel Tallinna kalmistul tulutult taga "Maagide kooli" ühe peategelase Aleksandr Lennoni (sünnipärase nimega Põhtin) hauda. Vanaküla teatas, et tema selle tüübi energiat ei taju ja pärast selguski, et Lennon on maetud ühele teisele surnuaiale..
Ja eelmisel suvel tuli VW Polymeri ja viskas kivi huupi vastu nimelt seda akent, mille taga ma olin. Valmis hetk hiljem koos sõbrannaga ruumist lahkuma. VW oli öelnud, et tuleb võibolla Polymerist läbi oma lühikese Eesti-ja Tallinnavisiidi ajal, aga oli telefoni koju unustanud. Tal olid kaasas naine ja poeg ning temasuguse inimese puhul tundus selline ajastus ning õige akna eksimatu tabamine midagi absoluutselt loomulikku...

Mul on väga hea meel, et VW-l tuleb eesti keeles juba teine raamat välja.  Mis tõestab, et ka raudse eesriide taga elati ülejäänud maailma vaimu ja ideedega üllatavalt sünkroonis. Ega jõua ära imestada, et VW memuaarid on raamatuna välja antud ainult eesti keeles. Millegipärast pole mul kahtlust, et see muutub. Ja et see ajastus --anda maailmale teada nõukogude hipidest, saab olema fenomenaalne. Nagu see kivike vastu õiget akent.

Osaliselt avaldatud salajane päevik: Patarei Kultuuritolm

Olen Patarei Kultuuritolmu perfokaprogrammi üks kuraatoritest. Teine on Rema Randver, esinejanimega 16 Noir. Kui festivali asjus meiega ühendust võeti, tegin Kultuuritolmu korraldajale Chunginile kohe selgeks, et kureerime Remoga koos, aga samas eraldi. Mina valin omad artistid, Remo omad. Ja loomulikult jõudis tema ette ning broneeris kogu selle Non Grata vana kaardiväe: Sorge. Billeneeve. Ville-Karel. Meelandi, Tuutu ja Sorge veetav Põleva Kaelaga Kirjaku "kunsttsirkusteater"... Isegi Ernest Truely. Mina keskendusin niisiis noortele talentidele: Evi Pärn, eesti nimest hoolimata vene emakeelega noor meediakunstnik ja Sesooni ettekandja, varaste 1980ndate Anne Veski nägu kaunitar. Kaia Otstak, kes on lisaks tegevuskunstnik olemisele Tallinna Ülikooli filosoofiamagistrand. Eve Arpo, arhitekt ja kultuurikorraladaja, kes on teinud Kanutis ja Polymeris mõned arvestatavad perfokad. Kasemets ja rühmitus Vedelik. Hull kanadalane ja Taneli üks parimaid sõpru Sylvain Breton. Ja mitte üldse väheolulistena Veronika Pikkas ja ta gäng.

/---/

Patarei Kultuuritolm on festival, mis ootuspäraselt keskendunud muusikale, aga korraldaja C tahtis, et seekord oleksid perfokakunstnikud ka bändide vahel laval. See kõlab plaanina paremini, kui tegelikult välja tuleb. Aga ma ei tea seda veel.

Reedel lähen kõigepealt H-ga Stroomi randa. Meiega liituvad just järjekordse tüli üle elanud (nende puhul ka sõna otseses mõttes üle elanud!) V ja F. Mõlemad on juba hommikul vindised. F-l on käes salaviinapudel ning peale sööb ta kassikrõbinaid. V on rohkem purjus kui tema ning norib H  kallal õrnalt, matkides oma iidolit Marko Mägit. H teatab, et MM oli tema kolleeg ning meeldiv tagasihoidlik noormees... Katsun olla lepitaja ning seletan, et küllap tundis H Markot ajal, kui see oli tunduvalt vähem ära joonud kui siis, kui tema ning V tutvus algas.

H kutsub V-d ning F-i kirikusse, mille peale V ütleb, et äkki võikski ning F paneb endale kõrvaklapid pähe ning hakkab klubimuusikat kuulama. Õnneks on F väga hea ja meeldiv suhtleja ning leiab enamvähem igaühega ühise teema ja keele. H-ga vestleb F kiropraktikast.

Patareis. Olen pärast rannaskäiku sealt osade kunstnikega läbi käinud juba enne festivali algust. Unustasin enne kureeritavate nimekirjast veidra tegevuskunstniku, maalijaharidusega Rait Rosina, kes tahtis ise väga esineda. Kohal on tema, Sylvain käsikäes Evega, omavahel jagelevad V ja F.

Käin vahepeal kodus ja plaanin festivalile minna Billeneeve perfoka ajaks. Tuleb välja, et see on ära toimunud kaks tundi enne programmis välja toodud aega. Ja Sorge esines tervelt viis tundi enne kavas kirjas olevat kella kahte öösel! Näen tsirkuse lõppu. Nemadki pidid esinema hoopis muul ajal ja laval, mitte lihtsalt nurga taga. Kuulen C-lt, et kõik nimetatud kunstnikud tahtsid esineda varasemal ajal, kuna pidid järgmisel päeval üheskoos Moostesse esinema sõitma. C tuli neile vastu ja muutis juba väljatrükitud ja rahvale jagatavat programmi. Õige kava on, tuleb välja, netis ning muutub pidevalt. Mõtlen, et valdkond, millega seoses tunnen end kõige vanemana, on tehnikaküsimused. Mul ei ole probleeme sellega, et 13-aastased hakkavad jooma, seksima ja kanepit suitsetama, küll aga ajab mul juhtme kokku fakt, et suvisel rannafestivalil vaadatakse programmi netist ja telefonist.

C tundub olevat väga tore ja positiivne inimene, uue põlvkonna neohipi, umbes 25. Aga kohutavalt organiseerimatu nii suure festivali korraldaja kohta. Lähme selle tõttu Patareis karvupidi kokku veel paar korda, aga /---/

Ma ei näe ühtegi perfokat, mida ma pole ise kureerinud. Välja arvatud Ernest Truely, kes esineb ainsana õigel ajal. Mulle tundub, et kunstnikud siiski ei pane end päriselt maksma selles keskkonnas. Sylvain (Montreali Canadiansi endine hokimängija ja kirglik tennisist) lööb tennisepalle. Korra sekkuvad turvamehed: äkki lähevad pallid laste pihta? Seletan umbkeelsetele noormeestele vene keeles, et pole tarvis muretseda ja kui niisugune õnnetus peaks juhtuma, lõpetame perfoka kohe. Mu vene keel on enamvähem taastunud tänu F-i seltskonnale. Pean ainult peas kõik läbi filtreerima, et platnoislängi liiga palju sisse ei tuleks.

Ernest kõrvetab endale ja vabatahtlikele ihule kõrvetusmärke. Kahjuks on ta taandanud oma tekstilise osa -- kuna ta ei saanud õiget, ümber pea kinnitatavat mikrofoni. R kuraatorina.. on suhteliselt akontaktne ja hõljuv. /---/

Veronika ja Co peaksid esinema pärast üht peaesinejat, isetehtud muusikalistel instrumentidel mängivat soomlaste Cleaning Womenit. Kava on kaks tundi nihkes, V, F ning R jäävad lava taga järjest täis ning virisevad, et nad nii kaua ootama peavad. "Mina... Ma lähen lavale, siis kui ma ise tahan! Ma pole harjunud niimoodi töötama!", seletab R pehme keelega ja kukub viiendat korda soomlaste kalli kaasaskantava grimmilaua otsa. Selle üks pirn on juba katki läinud. Cleaning Womeni tüübid kuulevad, et nende lavameik ei kõlba kuhugi ning et nad pole üldse nii lahedad, kui ise arvavad... Bändimehed püüavad selgitada, et vajavad enne esinemist aega ja üksindust, et keskenduda. V ja F ja R lärmavad ja joovad ja tujutsevad edasi. Seltskonnas on veel haruldase inimtõu esindaja --- geikingsepp, kes toimuvat pildistab. Ja teine gei, kunagine Lennart Meri ja Olümpia kokk, praegune joodik, A T. V pussitas F-i tema korteris toimunud joomingul... V (totaalse lavameigiga, pseudosõjaväelise pagunitega pintsakuga), R (paruka ja grimmiga, meremehekostüümis) ja F (nagu ta on) panevad selga liibuvad läikivad sabaga kostüümid. Merineitsi. Merimees. Meriraisk... F küll võtab selle kohe ära, aga laseb end varsti ümber veenda. A T manipuleeritakse end üldse alasti võtma... Nad ei suuda oma esinemiskorda ära oodata ja ronivad Cleaning Womeni isetehtud instrumente tuubil täis lavale. Nad visatakse sealt sõna otseses sealt minema.

Kontsert kestab. Lisalood. Lava taga on stiilipuhas gruupi. Ärakustunud tütarlaps; kena ja isegi mitte litsakalt riides. Magab ja lõpuks öögib seal diivanil kägaras. V oma liibuva-läikiva merineitsisabaga ronib teadvusetu tütarlapse otsa ja imiteerib temaga seksimist. Seda pildistatakse, loomulikult.

Bändil pole õrna aimugi, et pärast neid peaks tulema perfokas. Nad ütlevad, et lava tühjaks tegemine võtab vähemalt pool tundi. Kell on pool kolm öösel. Ja nii kaua pole mitte mingil kombel võimalik oodata. /---/ Keegi neist ei püsi enam püstigi hästi.

Nad koperdavad lavale. R teatab sissejuhatuseks, parukas sassis, et tal on siiski parem soeng kui V-l ja kuuleb vastuseks V-lt, et ta on pisike pederast, kes ei saa mehi, kuna meigib end liiga palju.

Nad kraaklevad omavahel. V sõimab mingit lava ees seisvat meest. /--/. A T on lihtsalt alasti ega tee suurt midagi. F röögib: "Te olete kõik suuremad munnid kui mina! Aga mina olen vähemalt MERIMUNN!!!" R lendab pea ees lavalt alla, viies endaga kaasa kitarrivõimu. Ja sedaviisi kaks korda järjest! Kokkuvõttes naelutavad nad publiku lava ette. Kuulen telefonikõnesid, millega kutsutakse oma sõpru ja tuttavaid. Kuulen võrdlusi NO -teatri (olevat parem kui see!), saksa kabaree, Volksbühne, rahvateatriga... Osad ei usu, et tegelased laval on tõesti maani täis. Lõpp on lihtne. Helimees keerab mikrofoni välja. Otsin ta puldi tagant üles ja nõuan heli taastamist. "Mine munni!" See on ainus vastus. Kolm korda järjest. Ülejäänud loobuvad ja kakerdavad lavalt minema. Aga  R jääb ning peab pikka ilma võimenduseta monoloogi, millest ei saa eriti aru. Kuulen, et ta nõuab publikult kinnitust, et ta meik on ilus. Alati kui R täis jääb, jõuab ta selleni. Lisaks püüab ta võrgutada kenasid noormehi, kes vaatavad teda, suud ammuli, lava ees. Vaatan, et R-s on ilmselget Kolmanda Reichi kabareetähe karismat.

K on vaimustuses. Vähemalt selline mulje jääb. Ta tahab, et see seltskond pluss mina teeksime järgmisel õhtul pärast Metro Luminali esinemist Vedeliku perfoka. Aga mina vaataksin, et nad päris nii täis ei jääks ja et kõik oleks natuke koordineeritum.

Lava taga tuleb Cleaning Womeni ninamees mulle füüsiliselt kallale, kui avastab, et nende kaasaskantav grimmilaud on siidrit täis valatud ning ta saab sealt kerge elektrilöögi. Vastan spontaanse jalahoobiga selle R sääreluu pihta. Ta vabandab.

Pärast etendust lähevad V ja F tülli ning F nutab tükk aega minu õla najal. Päikesetõusu ajale planeeritud Eve Arpo perfokas jääb ära, sest räppar Tommy Cash, kellelt korraks mikrofoni laenan ta esinemise ajal, rebib selle mu käest kohe ka ära ja röögib: "Fuck Art!" Ta pole kuulnudki minu ja C-i kokkuleppest, et tutvustan lavalt kõiki perfokakunstnikke. Eve solvub. Ta on ühtlasi joogaõpetaja ning on öö otsa üleval olnud, et teha päikesetõusu ajal perfokas ning minna sealt otse edasi joogakoolitusele. Toimub minu ja C-i esimene kokkupõrge. Olen äsjajuhtunu pärast ikka väga vihane. Nagu edaspidigi, pakub C mulle kanepit. Ma ei võta seda ja räägin selle droogi ning skisofreenia seosest. Ja hukatuslikust mõjust organiseerimisvõimetele, seda ka. Ma ei tea veel, et sellesama päeva pärastlõunal röögin ta peale keset Patarei vangla hoovi, kui olen avastanud, et ka minu enda perfoka puhul arvestatakse tund aega varasema ajaga kui programmis kirjas. Kuulen vastuseks, et see pole mitte festival, vaid hipilaager ja röögin veel valjemini : "Kui hipilaager, siis anna tasuta! Viisteist eurot ei ole hipilaagri hind! Vaata, kas siin on palju publikut?!!" Mind tabab nagu ilmutus kohutav, aga ümberlükkamatu äratundmine: need hipid arvatavasti ei teenigi midagi! Siin pole seda programmi nii muljetavaldavalt palju! See pileti hind on liiga kõrge -- otsustades mulle helistavate tuttavate arvu järgi, kes kõik tahavad tasuta sisse pääseda. Oleks see summa väiksem, toetaksid kõik need mu sõbrad ja tuttavad hea meelega kultuuri. Kõrval sadamakail toimuvad mingisugused merepäevad. Jalutan sealt läbi. Tohutult rahvast. Kallid hinnad. Sisuliselt mitte midagi. Paljud neist inimesed lahkuvad piirkonnast läbi Patarei hoovi. Keegi vist aru ei saa, mis festival toimub, sest suure väljakirjutatud kava kuhugi nähtavasse kohta paigutamise peale pole mitte keegi tulnud.Rääkimata festivali nimega bännerist või plakatitest. Oleksin võinud ise selle peale mõelda! Tunnen end isegi süüdi. Ja siis tuleb mulle muidugi meelde, et mitte mina pole selle asja korraldaja siin... Et see pole mitte minu mure... Või siiski on? Ilm on muuseas absoluutselt täiuslik.

Aga veel samal varahommikul talutan maani täis jäänud, aga paljudega vahepeal vennastunud F-i enda juurde, V on kadunud koos M-iga. Paigutan F-i, kellel on võibolla jalas mõra, voodile ja endale võtan diivani.  Tunnen end sel hetkel hea inimesena./---/

Pärastlõuna Patareis. Ostan kirbuturult ehtsa väikse Playboy firma käekoti. 6 eurot. /---/
Kaia Otstak räägib rannalava ees end telliskividel balanseerides pikalt oma toiduallergiatest. Üsna pikalt ja mul hakkab igav, kuni meenub, et just igavus selle festivali ideeline alustala oligi. Vähemalt kontseptsiooni järgi. Kontseptsioonile on kulutatud palju energiat. Rohkem kui paljudele organisatoorsetele küsimustele.

Minu stand up. "Poliitiline karjäär II/ Diktatuur".

Õhtu. Jälle lava taga. Seekord on siin olnud soome pungilegend Pelle Miljoona, kelle õllekastist V poole ära varastab. "Mikä on teidän yhtyen nimi?" Seda küsitakse minult. Vastan, et oleme Vedelik, Eesti üks tuntumaid bände ning et esineme pärast Metro Luminali. "Hyvä bändi, tiedän sen!" Ma ei saa aru, käib see nüüd Vedeliku või Metro Luminali kohta. Rainer Jancis on mures, kui keegi läheb ta kitarrile liiga lähedale, aga nende bändi laulja on V külge justkui kleebitud. /---/

Lõpuks on ära esinenud nii Pelle Miljoona kui Metro Luminal ja kohale jõudnud minu doki operaator. On minu idee minna lavale VAHETULT peale Metro Luminali. Selles olukorras, kus muusikafännid röögivad mulle, et kadugu ma minema ja toodagu bänd tagasi, olen ma olnud perfokaid teadustades läbi festivali. Mul on muusikafännidest ikka väga kõrini. "Mitte mingit Metro Luminali enam! Eileõhtused värdjad on tagasi!" See olen mina. R teatab, et neil lülitati eile võim välja ja et arvestatagu -- see võib juhtuda ka nüüd. Ta flirdib lavalt meestega ja meelitab kellegi niudevöö väel punkari lavale. "Saage sellest Metro Luminalist juba üle! FREE MIKE! FREE MIKE! FREE MIKE!" See on V. Eilse perfoka nimi oli "Merineitsil on teist kõigist pohui", see peaks olema "Merineitsidieet". V närib laval norilehti (Balti jaama turg, 50 senti pakk) ja räägib oma kilpnäärme alatalitlusest. Mina sõiman Pelle Miljoonat ja räägin, kuidas need vanad soome pässid usuvad, et Vedelik on bänd. V haarab mikrofoni: "Mulle vanad mehed meeldivad. Ja peab tunnistama, et see tunne on alati olnud vastastikune. Kui ma olin noorem, ei saanud ma aru, et kohati piirnes see pedofiiliaga..."

Inimesi ronib lavale. Nad tahavad ka midagi öelda. Näiteks seda, et me oleme kurjad. Haaran uuesti V-lt (või oli see R?" mikrofoni ning käsutan ülearused inimesed lavalt minema. Kuna neil pole midagi öelda, siis peaks mingi eelvooru tegema.

Laval on ka Vedeliku tüübid. Ma annan V-le üle teatepulgana rühmituse Vedelik siiditrükiga meeste valged aluspüksid.

Ma ei tea, kui kaua see ja veel palju muud kestab.

Lõpp on ikka üks. Helimees lülitab algul valguse välja ja siis paneb kõlaritest muusika mängima.

Hiljem kuulen, et talle polnud lihtsalt meeldinud. Ja et operaator (festivali operaator, mitte minu Igor Ruus) lülitas kohe alguses kaamera välja. Põhimõtteliselt. Sest ta oli kuidagi Metro Luminaliga seotud. 

"Kas sa mind mäletad?" See on umbes minuvanune tuntud ooperilaulja, kellele, tundub, see perfokas meeldis.

Olen väsinud. Lähen koju. Minu juures magavad V ja tema kõik kolm meest. R saabub viimasena  kell viis hommikul ja teatab lihtsalt ja sõbralikult: "Head ööd kõigile! Ma võtan nüüd oma rohud sisse..."

Ajan end kell kümme üles ja lähen mingi USA saatkonna tüübi juurde kveekerite vaikivale jumalateenistusele. See mu dokk on äratanud minus religioossed vaated. Ma ei suudaks sellele kõigele vastu pidada, juhul kui ma sügaval sisimas ei usuks, et tegelikult on kõik inimesed ühepalju väärt. Ja need niiöelda kristlikud väärtused on mind välja aidanud õige mitmest ohtlikuvõitu olukorrast viimasel ajal. Näiteks /---/

Kveekerid on seotud geikristlastega, sest /---/. Ja geikristlased on ainsad kristlased, kelle suhtes mul pole mingit tõrget. Seda, et ma pole gei, pole ma kunagi nende eest varjanud... Astun Eesti Geikristlaste Kogu ametlikuks  liikmeks sealsamas USA kveekeri lahkumispeol tema Toompea residentsiks. Nüüd on Eestis 12 geikristlast ja 3 kveekerit.

Ärkan üles mootorratta, muruniiduki ja lindude helide peale. Kohe bussi pealt maha tulles sain aru, et elan külas. Mis on tegelikult väga meeldiv. Tallinn võib olla metafoorselt küla, aga Kalamaja on seda lisaks ka ajalooliselt. Kui ma midagi Riiast taga igatsen, siis seda, et kohvikud ja poed avatakse seal kesklinnas isegi juba kell seitse hommikul ning avatud on nad isegi kuni südaööni. Tavalised kohad. Rimi näiteks. Jah, ma saan aru -- tegelikult on nii, et töötajatel on seal veel vähem õiguseid kui siin. Ja väiksemad palgad. Ja varsti tuleb ka neile euro. Aga siiski...

Täiendusi Riia getole

See eelmine postitus on üllatavalt palju vastukaja saanud. Olen kuulnud, et peaksin ETTEVAATLIKUM olema. Mitte igale poole ronima. Mitte raha pärast (60 eurot ikkagi!) kõike tegema. Hea soovitus, ilma irooniata, aga ma siiski tuletaks meelde, et tegu oli Läti juhtiva kunstiinstitutsiooni kutsega teha stand up eksperimentaalsel festivalil, mis olevat HUVITAVAS linnaosas. Ma ei läinud sinna nalja pärast ekstreemturismi harrastama või midagi.

Samuti kuulsin, et see ikka ON ülimalt kahtlane koht. Et Riia kuritegevus on teine klass kui Tallinnas. Et neil tüüpidel pole arvatavasti isegi mingeid dokumente.
Et Riias pargitakse auto ööseks mitte tänavale, vaid lukustatud hoovi.

Ja värske tähelepanek ja kõrvalpilk sõbrannalt: see konverents korraldati seal getos sellepärast, et selliste teemade peale saab hästi raha küsida. Neighbourhood. Linnaruum. Nõukogude nostalgia. Piirkonnaaktivism. Kogukond.
Vt ka: lamburimängud 18. sajandil. Rikkad mängisid karjuseid. Milline romantika, eks ole.
Vt ka: korruptsioon.
Vt ka: liinibuss, mille juht viib su otse kodumaja ette (antud juhul: Eesti Saatkonna korter Skolas ielal), kui natuke (mäletan, et see summa, mille selle kamba peale kokku viimaste reisijatena maksime, oli impressiivselt väike...) raha annad. Mäletan ka mõtet: huvitav, kui palju peaks maksma, et bussi endale saada?
Vt ka: Leedu, kus parkimistrahv lahendatakse rutiinselt altkäemaksuga liikluspolitseinikule.

Ühtlasi meenus, kuidas mu eilsele ohkele seal getoviinapoes, et ma ei saa aru, kuidas sellised asjad võivad juhtuda, vastas juut nimega Marks Kalinins näpuga taevasse näidates: "Ona znajet." -- "Ona?" -- "Ili on!"