Laupäev, aprill 19, 2008

Surm soos, võibolla

Rabamatk, 18 km, Laulasmaal. A sõbra sünnipäev 12 inimesele.
Paar kilomeetrit mööda laudteed minnes, suurema lauka serval on kahe inimese juba natuke luitunud riided ja käterätt. Mehe riided ja umbes 10 -12 aastase tüdruku omad. Sellest informeeritakse RMK-d (Riiklik Metsakeskus?). Sünnipäevaseltskond pakub kohe välja väga mitu äärmiselt ebatõenäolist versiooni, miks asjad ei ole nii, nagu nad esmapilgul tunduvad. Ja suure tõenäosusega on. Kuulen, et uppumine on ikka liiga dramaatiline variant. Ometi on juba tänavu Eestis uppunud kümmekond inimest. Nad on varastes kolmekümnendates õppejõud, doktorandid, firmaomanikud ja jurist. Kohe lobisetakse edasi sama kergetel teemadel nagu uue auto ost, suvine laulatus või eesseisev välismaareis. Mulle tunduks kohasem hingepalve pidada, näiteks tütarlapsel, kes räägib, et on kristlane. Teen seda ise, igaks juhuks ja mõttes.
Seltskonnas on ajakirjanik, kes annab siseringi infot naisteajakirjade müüginumbrite ja nende ellujäämisperspektiivide kohta ning pakub sisuliselt tööd.

Kommentaare ei ole: