Determineeritud reaalsuse ettekirjutuste masin ehk seadus, mis käseb iseendal püsti seista ja töötada, peab märksa universaalsematele seadustele alludes produtseerima teatava hulga automaatseid iseenda töötamispõhimõtete tühistustel põhinevaid erroreid, samuti seaduslikuna näivate sõltuvussuhete kokkuleppeliste legitimatsioonide eitusi.
Error on seega reaalsusemasina enda tootlus, süsteemi enda animeerivast jõust tekkiv viga.
Error ei eksisteeri kunagi iseseisvana, tal on alati kontekst või osalus suuremas süsteemis. Kas süsteemi enda stiimuli logaritm väljendab süsteemi ja errori vahelist kvantitatiivset seost?
A machine may be defined as a system of interruptions or breaks. These breaks should in no way be considered as suparation from reality. /Deleuze & Guattari/
K tahtis, et ma tema näitusest kultuurilehte kirjutaksin. Nagu ka selle kunstitoimetaja. K saatis oma kureeritud noorte kunstnike näituse pressiteksti. Üritasin seda lugeda ja avastasin, et olen iga lause alguse unustanud, enne kui lõppu jõuan. Jõudsin kahtlustada isegi, et eelmisel neljapäeval kaasaaegse tantsu auhinnagaalal ohtralt ja tasuta saada olnud alkohol ikka tekitas mulle ajukahjustuse. See imelik must viin. Või Kentucky viski kohe järgmisel õhtul koos TP ja tema mitte väljasurnud latgalist boyfriend`iga.
Siis sain aru, et K kirjeldab kultuuri kui masinat, mis läheb turbulentsi. See on -- hakkab kontrollimatult rappuma. Ma pole kunagi tegelikult aru saanud, miks on hea kirjeldada lihtsaid asju võimalikult paljusõnaliselt ja arusaamatult. Öelda poolel leheküljel, et tema arust on kultuur katkine masin. Ja lisada, et Derrida arvas ka nii. Võimas!
Mul tekitab turbulentsi praegu Johnny Cashi CD, mis on juba rikkis. R tegi selle mulle vähem kui nädal tagasi. Kentucky plaatide koopiad. CD-mängijast pole välja võtnud -- permanentne soundtrack. Enam mitte.
Lisa 1 : mõttetute autorite top 3
1. Lacan
2. Derrida
3. Deleuze
Lisa 2: mõttetute parateaduste top 3 (kahanevas järjekorras)
1. semiootika
2. astroloogia
3. alkeemia (on mingi pisike mõte)
teisipäev, aprill 29, 2008
esmaspäev, aprill 28, 2008
Jalta kohtumine
Läbirääkimised kirjanikega. Helistasin X-le, kes oli parajasti linnuvaatlust tegemas kusagil soos, parajalt ülbe, käskis helistada täpselt homme kl 9, küsis kerge põlgusega hääles, kas on liiga vara või. Vastasin , et see on täiesti ausalt mu lemmikaeg päevast. Siis ma tavaliselt kirjutan. Hakkas naerma ja oli korraga väga leebe....
Kirjanik Y oli mõelnud, et kuigi ta pole oma luuletusi kaua lugenud, tahab ta seda teha koos mingi suht tuntud bändi tüübiga, kasvõi "undamine", nagu ta seda ütles. Rääkisin, et just luule lugemist ei taha mina, kogu austuse juures tema viimase kogu suhtes. Mis oli üks väheseid elus, mis mulle meeldis. Mainisin, kui halva mulje jätsid mulle klassikud hiljuti. Hakkas naerma. Lubas mõelda minu idee üle, et ta tuleb ja räägib fänn olemisest. Koos muusikakriitikuga, kelle tekstid mulle meeldivad, aga kes oli antud luuletajale ühel peol purjus peaga halvasti öelnud ja olevat fänluse suhtes väga põlastav. Jumal! Nad on ikka nii õrnad. Rääkisin, et just seda ongi vaja -- diskussiooni sisulistel teemadel, et oleks intensiivne ja et inimesed, nii esinejad kui publik, pärast osadest olulistest asjadest teisiti mõtleksid. Ise kartsin, et äkki sõidan õrnahingelisele poeedile liialt sisse. Ma tõesti loodan, et mitte.
Kohe järgneb: läbirääkimine filmiprodutsendiga, kes tuleb siia, uue idee asjus ja finantsküsimustes. Õnneks on ta mu sõber.
Ja veel hiljem: läbirääkimised kirjastajaga, kes lubas helistada.
Mis puudutab pealkirja, siis selle ma võtsin huupi -- küllap see oli üks suur läbirääkimine seal Jaltas. Ma ei mäleta, kellel seal hästi läks. Vist Stalinil. Vist.
Kirjanik Y oli mõelnud, et kuigi ta pole oma luuletusi kaua lugenud, tahab ta seda teha koos mingi suht tuntud bändi tüübiga, kasvõi "undamine", nagu ta seda ütles. Rääkisin, et just luule lugemist ei taha mina, kogu austuse juures tema viimase kogu suhtes. Mis oli üks väheseid elus, mis mulle meeldis. Mainisin, kui halva mulje jätsid mulle klassikud hiljuti. Hakkas naerma. Lubas mõelda minu idee üle, et ta tuleb ja räägib fänn olemisest. Koos muusikakriitikuga, kelle tekstid mulle meeldivad, aga kes oli antud luuletajale ühel peol purjus peaga halvasti öelnud ja olevat fänluse suhtes väga põlastav. Jumal! Nad on ikka nii õrnad. Rääkisin, et just seda ongi vaja -- diskussiooni sisulistel teemadel, et oleks intensiivne ja et inimesed, nii esinejad kui publik, pärast osadest olulistest asjadest teisiti mõtleksid. Ise kartsin, et äkki sõidan õrnahingelisele poeedile liialt sisse. Ma tõesti loodan, et mitte.
Kohe järgneb: läbirääkimine filmiprodutsendiga, kes tuleb siia, uue idee asjus ja finantsküsimustes. Õnneks on ta mu sõber.
Ja veel hiljem: läbirääkimised kirjastajaga, kes lubas helistada.
Mis puudutab pealkirja, siis selle ma võtsin huupi -- küllap see oli üks suur läbirääkimine seal Jaltas. Ma ei mäleta, kellel seal hästi läks. Vist Stalinil. Vist.
Draama ja sentimentaalsus
Tegin ühe end juba ammendanud ja muid asju segama hakanud valdkonnaga lõpparve. Ise tuli kätte see arve.
Otsustasin ka, et ei seo end kollase ajakirjaga. Nutsin pärast mõlemat otsust. Rahast oli eelkõige kahju, sellepärast ma nendega tegelesingi, aga ikka võtab sentimentaalseks, kui millelegi head aega ütled.
Otsustasin ka, et ei seo end kollase ajakirjaga. Nutsin pärast mõlemat otsust. Rahast oli eelkõige kahju, sellepärast ma nendega tegelesingi, aga ikka võtab sentimentaalseks, kui millelegi head aega ütled.
DRAAMAPUNKT
Olen sõbrannal kaasas traumapunktis. Tegelikult pidime minema ootamatult saadud tasuta piletitega jazz-kontserdile Estonia kontserdisaalis, aga vahetult enne uksest välja istumist muutub sõbranna näost lubivalgeks, ütleb, et tal on päev läbi pea valutanud, ibukas ei mõju ja et tal on tegelikult olnud juba paar kuud põskkoopapõletik, mida antibiootikumid vist välja ei ravinud. Nüüd ei tunne ta oma paremat jalga, mis vist on migreeni tagajärg. Lisaks on peavalu muutunud talumatuks. Sõbranna võtab veel ühe tableti, mida ta peab ibukaks. Varsti ei suuda ta lauseid lõpetada -- tablett osutub pikatoimeliseks rahustiks, mis on talle kirjutatud unehäirete raviks. Sellega on autojuhtimine tegelikult rangelt keelatud.
Keskhaiglasse jõuame siiski kohale. Linn on täis politseinikke, sest on pronksiöö aastapäev. Sõbranna kardab oma naelkummidega vahele jääda, aga ta on Xanax XR-i toimel väga rahulik. Keskhaiglas pole nina-kõrva-kurgu arsti valves, mina küsin, ega ma ei saaks natuke kipssidet, mind saadetakse traumapunkti, kust kohe sünkroonse eesti-ja venekeelse sõimu saatel välja visatakse. "U nas patsientõ!", lajatab arst ja õde sekundeerib: "Pange uks kinni!". Sanitar on vait ja vaatab mind etteheitva pilguga, sama teevad patsiendid. Seda kipssidet, mida ma vajan rühmituse C rändauhinna restaureerimiseks, saab ametlikult hulgilaost osta alates kahest kastist.
Mustamäe haigla vastuvõtuosakonnas on mul kohutavalt igav ja aegajalt õudne kolm-neli tundi järjest, samal ajal, kui sõbranna käib mööda röntgeneid ja erinevaid arste. Küsin sealt ka kipssidet ja mind saadetakse traumaosakonna kabinetti nr 1. Venelannast õel läheb ikka aega, et aru saada -- ma ei kavatse kellelegi lahast tegema hakata. Ütlen, et olen skulptor -- see on hea ja üldarusaadav seletus. Toimib. Pääsen kabinetti sisse, kus mu suureks õnneks pole ühtegi patsienti. Arst kuulab mu ära (olen skulptor, eks ole!) ja käseb õel mu lattu viia. Millist ma tahan ja kui palju? Lahkun kümnekonna rulli eri mõõtu kipssidemega. Õde on südamlik ja naeratav, aga ütleb, et ma koti igaks juhuks kinni paneksin. Mõtlen, kas oleks midagi muud ka vaja -- seal on ilusat intensiivset rohelist tooni kummikindaid mitu pakki, ma vaatan neid ihaldava pilguga -- aga ei julge liiale ka minna.
Tagasi ooteruumis, avastan, et ka mul võib vere nägemisest süda pahaks minna -- juhul, kui see immitseb niredena läbi ühe vanatädi vati ja marliga polsterdatud näo. Tädil on sõbranna kaasas. Näen veel paari katkise näoga naist ja üks inimene tuuakse kanderaamil ja hapnikumaskiga teadvusetuna sisse. Ülejäänute hädad on oluliselt vähem silmatorkavad. Mingi hetk hakkab väga igav. Loen läbi patsiendi meelespea ning Päevalehe äri-eri.
Sõbrannal on aga kaks eraldi haigust korraga -- kopsuklamüüdia, mille ta sai juba aastavahetusel Berliinist ning migreen. Kaks kanget valuvaigistit ning soovitus perearstilt neuroloogi saatekiri küsida.
Mõtlen, et kontsert oleks kahtlemata olnud meeldivam -- aga seda kaasaegset muusikat ei tea ka kunagi, muidugi. Vähemalt olen oma kipssidemega plussis.
Keskhaiglasse jõuame siiski kohale. Linn on täis politseinikke, sest on pronksiöö aastapäev. Sõbranna kardab oma naelkummidega vahele jääda, aga ta on Xanax XR-i toimel väga rahulik. Keskhaiglas pole nina-kõrva-kurgu arsti valves, mina küsin, ega ma ei saaks natuke kipssidet, mind saadetakse traumapunkti, kust kohe sünkroonse eesti-ja venekeelse sõimu saatel välja visatakse. "U nas patsientõ!", lajatab arst ja õde sekundeerib: "Pange uks kinni!". Sanitar on vait ja vaatab mind etteheitva pilguga, sama teevad patsiendid. Seda kipssidet, mida ma vajan rühmituse C rändauhinna restaureerimiseks, saab ametlikult hulgilaost osta alates kahest kastist.
Mustamäe haigla vastuvõtuosakonnas on mul kohutavalt igav ja aegajalt õudne kolm-neli tundi järjest, samal ajal, kui sõbranna käib mööda röntgeneid ja erinevaid arste. Küsin sealt ka kipssidet ja mind saadetakse traumaosakonna kabinetti nr 1. Venelannast õel läheb ikka aega, et aru saada -- ma ei kavatse kellelegi lahast tegema hakata. Ütlen, et olen skulptor -- see on hea ja üldarusaadav seletus. Toimib. Pääsen kabinetti sisse, kus mu suureks õnneks pole ühtegi patsienti. Arst kuulab mu ära (olen skulptor, eks ole!) ja käseb õel mu lattu viia. Millist ma tahan ja kui palju? Lahkun kümnekonna rulli eri mõõtu kipssidemega. Õde on südamlik ja naeratav, aga ütleb, et ma koti igaks juhuks kinni paneksin. Mõtlen, kas oleks midagi muud ka vaja -- seal on ilusat intensiivset rohelist tooni kummikindaid mitu pakki, ma vaatan neid ihaldava pilguga -- aga ei julge liiale ka minna.
Tagasi ooteruumis, avastan, et ka mul võib vere nägemisest süda pahaks minna -- juhul, kui see immitseb niredena läbi ühe vanatädi vati ja marliga polsterdatud näo. Tädil on sõbranna kaasas. Näen veel paari katkise näoga naist ja üks inimene tuuakse kanderaamil ja hapnikumaskiga teadvusetuna sisse. Ülejäänute hädad on oluliselt vähem silmatorkavad. Mingi hetk hakkab väga igav. Loen läbi patsiendi meelespea ning Päevalehe äri-eri.
Sõbrannal on aga kaks eraldi haigust korraga -- kopsuklamüüdia, mille ta sai juba aastavahetusel Berliinist ning migreen. Kaks kanget valuvaigistit ning soovitus perearstilt neuroloogi saatekiri küsida.
Mõtlen, et kontsert oleks kahtlemata olnud meeldivam -- aga seda kaasaegset muusikat ei tea ka kunagi, muidugi. Vähemalt olen oma kipssidemega plussis.
reede, aprill 25, 2008
Promo ja varjamatu reklaam
Tänase Eesti Päevalehe lisa Möte.
Minu essee seal. Eesti mehe eri. Mina kui feministlik mõtleja, kellelt sinna lugu telliti.
Minu essee seal. Eesti mehe eri. Mina kui feministlik mõtleja, kellelt sinna lugu telliti.
neljapäev, aprill 24, 2008
Crotia, here I come
Mul tuleb Belgradi galeriis näitus koos EM-ga, horvaatia kunstnikuga, kellele mind soovitas KK. See E otsis algul koostööpartnerit, aga ma saatsin talle oma töödest materjale ning ta tahtis pärast nende nägemist, et väljas oleks minu video. Mitte mingit koostööd, ühesõnaga , vaid kahe inimese näitus. Saatsin just kataloogi jaoks fotod ära.
Ja nüüd lähen Konteinerisse koristama ja seda tehes mõtlen kahtlemata -- nagu eilegi -- ootamatult esile tõusnud eetilise ja moraalse dilemma peale. Viimasel pole midagi ühist koristamisega, aga see dilemma on klassikaline juhtum. Plussid ja miinused. Midagi võidad (ja see on lihtne -- raha suhteliselt kerge vaevaga ja pidevalt, kusjuures on vaba graafik....), midagi kaotad. Ja mida kaotab, seda aiman ma ka. Aga ainult aiman.
Ja nüüd lähen Konteinerisse koristama ja seda tehes mõtlen kahtlemata -- nagu eilegi -- ootamatult esile tõusnud eetilise ja moraalse dilemma peale. Viimasel pole midagi ühist koristamisega, aga see dilemma on klassikaline juhtum. Plussid ja miinused. Midagi võidad (ja see on lihtne -- raha suhteliselt kerge vaevaga ja pidevalt, kusjuures on vaba graafik....), midagi kaotad. Ja mida kaotab, seda aiman ma ka. Aga ainult aiman.
teisipäev, aprill 22, 2008
Akadeemiline vastukaja
Lugesin just läbi Tallinna Ülikooli kursusetöö pealkirjaga "Kaasaja šokeeriv kunst Sandra Jõgeva loomingu näite baasil."
Eilne artist talk oli minu enda jaoks omamoodi shokeeriv (niivõrd kui seda saab olla üritus, mida vaadates saad täielikult, kogu mõistuse ja tunnete skaalaga aru, kui omadega metsas on mõned inimesed oma valitud suhtumiste ja maailmavaatega... ), aga kuna osa vestlust toimus tete-a-tete, siis pole vist eetiline seda siia kirjutada. Masendav igaljuhul -- ja omamoodi inspireeriv. Mul juba soovitati sel teemal ja isegi selle noorkunstniku näitel. mis, olgem ausad, oleks keeruline, pikemalt kirjutada. Üldinimlikud teemad ju -- karjerism (ja see on sõna, mida kasutan laiendatud, mitte tingimata ainult negatiivses tähenduses), identiteedid, ootused ja soov või soovimatus neile vastata. Enda nishshi otsimine, promo ja retseptsioon. Püüd olla moes ja aktuaalne. Läbikukkumine selles. Ja loogiline pettasaamise tunne.
Masendav oli küll -- ja silmiavav.
Eilne artist talk oli minu enda jaoks omamoodi shokeeriv (niivõrd kui seda saab olla üritus, mida vaadates saad täielikult, kogu mõistuse ja tunnete skaalaga aru, kui omadega metsas on mõned inimesed oma valitud suhtumiste ja maailmavaatega... ), aga kuna osa vestlust toimus tete-a-tete, siis pole vist eetiline seda siia kirjutada. Masendav igaljuhul -- ja omamoodi inspireeriv. Mul juba soovitati sel teemal ja isegi selle noorkunstniku näitel. mis, olgem ausad, oleks keeruline, pikemalt kirjutada. Üldinimlikud teemad ju -- karjerism (ja see on sõna, mida kasutan laiendatud, mitte tingimata ainult negatiivses tähenduses), identiteedid, ootused ja soov või soovimatus neile vastata. Enda nishshi otsimine, promo ja retseptsioon. Püüd olla moes ja aktuaalne. Läbikukkumine selles. Ja loogiline pettasaamise tunne.
Masendav oli küll -- ja silmiavav.
laupäev, aprill 19, 2008
Surm soos, võibolla
Rabamatk, 18 km, Laulasmaal. A sõbra sünnipäev 12 inimesele.
Paar kilomeetrit mööda laudteed minnes, suurema lauka serval on kahe inimese juba natuke luitunud riided ja käterätt. Mehe riided ja umbes 10 -12 aastase tüdruku omad. Sellest informeeritakse RMK-d (Riiklik Metsakeskus?). Sünnipäevaseltskond pakub kohe välja väga mitu äärmiselt ebatõenäolist versiooni, miks asjad ei ole nii, nagu nad esmapilgul tunduvad. Ja suure tõenäosusega on. Kuulen, et uppumine on ikka liiga dramaatiline variant. Ometi on juba tänavu Eestis uppunud kümmekond inimest. Nad on varastes kolmekümnendates õppejõud, doktorandid, firmaomanikud ja jurist. Kohe lobisetakse edasi sama kergetel teemadel nagu uue auto ost, suvine laulatus või eesseisev välismaareis. Mulle tunduks kohasem hingepalve pidada, näiteks tütarlapsel, kes räägib, et on kristlane. Teen seda ise, igaks juhuks ja mõttes.
Seltskonnas on ajakirjanik, kes annab siseringi infot naisteajakirjade müüginumbrite ja nende ellujäämisperspektiivide kohta ning pakub sisuliselt tööd.
Paar kilomeetrit mööda laudteed minnes, suurema lauka serval on kahe inimese juba natuke luitunud riided ja käterätt. Mehe riided ja umbes 10 -12 aastase tüdruku omad. Sellest informeeritakse RMK-d (Riiklik Metsakeskus?). Sünnipäevaseltskond pakub kohe välja väga mitu äärmiselt ebatõenäolist versiooni, miks asjad ei ole nii, nagu nad esmapilgul tunduvad. Ja suure tõenäosusega on. Kuulen, et uppumine on ikka liiga dramaatiline variant. Ometi on juba tänavu Eestis uppunud kümmekond inimest. Nad on varastes kolmekümnendates õppejõud, doktorandid, firmaomanikud ja jurist. Kohe lobisetakse edasi sama kergetel teemadel nagu uue auto ost, suvine laulatus või eesseisev välismaareis. Mulle tunduks kohasem hingepalve pidada, näiteks tütarlapsel, kes räägib, et on kristlane. Teen seda ise, igaks juhuks ja mõttes.
Seltskonnas on ajakirjanik, kes annab siseringi infot naisteajakirjade müüginumbrite ja nende ellujäämisperspektiivide kohta ning pakub sisuliselt tööd.
reede, aprill 18, 2008
Noored (Jeesus Kristus!)
Suhtlesin V-ga. Ta rääkis oma sõbrannadest, kõik varastes kahekümnendates. Üks on hullumajas seksisõltuvusega ja ei taha sealt kunagi ära tulla. Teine, G, on rase. V-l endal on isiksusehäire, nartsissism ja egomaniakaalsus, tema psühhiaatri sõnul raskeimal kujul, mida see näinud on ning mida ravivat ainult kaks korda nädalas psühhoteraapia, 300 krooni seanss. Samas annab see niinimetatud isiksusehäire V-le tema põhivõlu ja karakteri ning sellega kaasnev tunnustuse-ja tähelepanuvajadus tohutu koguse pauerit. Ja lisaks kire oma välimust pühendunult disainida, mis aegajalt võib transformeeruda kunstiks. Mulle meeldib V.
Minu enda päevasaavutusteks on üks artikkel kunstiajakirja Londonis nähtud vägagi hingeminevast näitusest ning alles tekkima hakkavad antikehad minu sees. Kolme haiguse vastu -- puukentsefaliit, difteeria ja teetanus. Läksin ainult esimesena nimetatud haiguse kordusvaktsineerimisele, aga kirglik shoppaja minus ärkas selle peale, kui mu ees järjekorras olev vanadaam ütles oma mehele: "Kuule, ma võtsin meile mõlemale teetanuse ka, ainult 60 krooni!". Võrdluseks: puukentsefaliit maksab paar krooni alla 400. Kaduma läinud vaktsineerimispassi asendamine 200. Tükk kollast paberit! Kõigele lisaks osutus soodusvaktsiin kaks-ühes-tüüpi tooteks. Difteeria kauba peale! Arvestades sügisest Kaliningardi/Königsbergi sõitu ning fakti, et kordama peab seda alles 10 aasta pärast -- pakkumine, millest on võimatu keelduda. Mõtlesin korraks ka gripivaktsiini peale, mille sügiseste reiside tõttu vahele jätsin, aga seda mulle enam maha ei müüdud. Vaid soovitati oktoobris uuema mudeli järele tulla. Veel oli võimalik saada immuunsust peamiselt vere kaudu leviva hepatiidivormi vastu, aga ma nii palju korraga ette võtta ka ei julgenud.
Minu enda päevasaavutusteks on üks artikkel kunstiajakirja Londonis nähtud vägagi hingeminevast näitusest ning alles tekkima hakkavad antikehad minu sees. Kolme haiguse vastu -- puukentsefaliit, difteeria ja teetanus. Läksin ainult esimesena nimetatud haiguse kordusvaktsineerimisele, aga kirglik shoppaja minus ärkas selle peale, kui mu ees järjekorras olev vanadaam ütles oma mehele: "Kuule, ma võtsin meile mõlemale teetanuse ka, ainult 60 krooni!". Võrdluseks: puukentsefaliit maksab paar krooni alla 400. Kaduma läinud vaktsineerimispassi asendamine 200. Tükk kollast paberit! Kõigele lisaks osutus soodusvaktsiin kaks-ühes-tüüpi tooteks. Difteeria kauba peale! Arvestades sügisest Kaliningardi/Königsbergi sõitu ning fakti, et kordama peab seda alles 10 aasta pärast -- pakkumine, millest on võimatu keelduda. Mõtlesin korraks ka gripivaktsiini peale, mille sügiseste reiside tõttu vahele jätsin, aga seda mulle enam maha ei müüdud. Vaid soovitati oktoobris uuema mudeli järele tulla. Veel oli võimalik saada immuunsust peamiselt vere kaudu leviva hepatiidivormi vastu, aga ma nii palju korraga ette võtta ka ei julgenud.
Luule ja feminism
Olen eile ja täna käinud kahel kirjandusüritusel. Poetry slam ja poetry battle snooblikus restoranis ning luuleõhtu Kultuurikatlas. Mida ma sellest õppisin? Mind jätavad külmaks vanema põlvkonna klassikud, kuigi nad esitavad oma luulet kahtlemata väga professionaalselt ja harjunult. Sama kehtib kuulsa poetessi ilusa tütre kohta. Verinoored luuletüdrukud kannavad oma loomingut ette kas publikut võrgutada püüdvalt (juhul kui nad on silmatorkavalt ilusad) või siis kohmetult (juhul kui nad oma füüsilises atraktiivsuses nii kindlad ei ole, isegi kui nad on tegelikult peaaegu sama kenad), poisid keskenduvad rohkem sellele, mis on nende luuletuste sisu. Keskmise põlvkonna klassikud lähevad kindla peale välja. See on: on üsna populistlikud. Esitavad luuletusi, mis käivad euroametnike pihta või oponeerivad parajasti võimulolevale erakonnale. Nad saavutavad sellega oma eesmärgi -- odava populaarsuse. Ja mõned on lihtsalt väga head. Näost kergelt närtsinud tunnustatud poetess esineb jätkuvalt sellise piinatud ilmega, nagu kõrvetataks tema jalgu elava tulega.
Paar päeva tagasi ütles feministlik kunstikriitik, et miks ei ole ma oma kirjandusürituste esinejate nimekirja pannud ühtegi naist. Et mul olevat üsna radikaalne seltskond valitud. Ta vastas sellele küsimusele ise -- selliseid naisi pole olemaski ja Eesti kirjandusringkond olevat vägagi meestekeskne. Lisaks on neil meeskirjanikel olemas gruupid -- ja seda ei ütle mitte tema, vaid mina. Aga tõepoolest -- kes käseb neil poetessidel olla nii lüürilised, meeldidatahtvad ja pehmed. Ma ei mäleta juba praegu nende poolt ettekantust mitte ridagi...
Paar päeva tagasi ütles feministlik kunstikriitik, et miks ei ole ma oma kirjandusürituste esinejate nimekirja pannud ühtegi naist. Et mul olevat üsna radikaalne seltskond valitud. Ta vastas sellele küsimusele ise -- selliseid naisi pole olemaski ja Eesti kirjandusringkond olevat vägagi meestekeskne. Lisaks on neil meeskirjanikel olemas gruupid -- ja seda ei ütle mitte tema, vaid mina. Aga tõepoolest -- kes käseb neil poetessidel olla nii lüürilised, meeldidatahtvad ja pehmed. Ma ei mäleta juba praegu nende poolt ettekantust mitte ridagi...
kolmapäev, aprill 16, 2008
Orlan
Istun pressikonverentsil esimeses reas. Orlan võiks välja näha piisaval määral huvitav ning samas ka kena keskealine naine, kui ta ei oleks nii meeleheitlikult ekstravagantne. Prillid, mis ilmselgelt pole lihtsalt mõne disaineri omad, vaid eritellimusel tehtud. Röögatud riided. Suur metallist kaelaehe. Väga tume huulepulk, sellest tumedam veel kontuurpliiats. Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe -- püstiaetud kõrge soeng, pooleldi must, pooleldi valge. Ta on kuuekümneaastane absoluutne kunstiklassik. Ja tal on temast poole noorem mees. Milleks veel selline visuaal? Tema siirdatud muhud meelekohtadel, kaetud kuldse glitteriga, konkureerivad kogu muu ekstravaganza`ga.
Orlan räägib parajasti, et tänapäeval pole kellelgi, kes seda ei taha, vajadust kannatada valu. Et teda masohhism kunstis ei huvita. Et tema on hedonist ega pole ka oma operatsiooniperfokate käigus mitte kunagi kannatanud. Good for you.
Ma vaatan arme oma vasakul randmel, mille on jätnud põlev väävel sõjaväe tossupommist (rühmituse C viimane perfokas) ning üritan tulutult ignoreerida tunnet, et mu lõualuus on kaks naela, mille poolt tekitatud valu kiirgab üle kogu pea. Kerge palavik ja külmavärinad on ka. Ma murdsin poolteist nädalat tagasi hamba. Mul on sees päeva neli esimest ibukat kümnesest päevaratsioonist (tühine 40 protsenti üle lubatud kuue). Ma päriselt ei usu teda.
Küll aga usun Orlani klassikalise feministi seisukohavõtte, konkreetsust ja argumenteeritust. "Rassism on kohutav, aga seksism on veelgi hullem!" "Naiste kättevõidetud vabadused võivad sama kiiresti käest libiseda!" Ja veel : "Ateistid peaksid oma seisukohti praegu veel kuulutama, enne kui selle eest risti lüüakse." Mingi jama on neil prantslastel selle katoliiklusega, seda räägib mulle ka Pariisis juba kaheksandat aastat elav sõbranna. Tema praegune mees ei ole üldse religioosne, aga lööb ikkagi kirikusse minnes risti ette. Sõbranna nimetab end ateistiks, mina seda ei tee, aga see-eest järjest sügavamal veendumusel olen, et ma olen feminist.
Pärast, avamise lõpus, tutvustab Kunstihoone kuraator mind Orlanile. Ta ütleb midagi selle kohta, et minu töödes on midagi sarnast ning näitab mu südametätoveeringut. Orlan sirutab selle poole oma näpu, küsib, mis see on, mina alustan esimest lauset, kui keegi teine ta oma haardesse saab... Selleks hetkeks on mul sees juba kümme ibuprofeeni ja mul on jalad nõrgad.
Lahkudes ütlen Orlanile, et mult telliti Eesti juhtivasse (pole vaja mainida, et ka ainsasse) nädalalehte tema kohta väike artikkel. Ta naeratab ja ütleb midagi eeldatavalt sõbralikku pooleldi prantsuse keeles. Ma ei saa ainult aru, mida.
Täna sain hambaarsti aja -- mul polegi luupõletikku ega midagi muud hirmsat. Palavik ja kogu lõualuu valu on arvatavasti külmetamisest. Puurimine on üsna valus ja ma saan aru, miks inimesed tavaliselt tuimestust võtavad .
Orlan räägib parajasti, et tänapäeval pole kellelgi, kes seda ei taha, vajadust kannatada valu. Et teda masohhism kunstis ei huvita. Et tema on hedonist ega pole ka oma operatsiooniperfokate käigus mitte kunagi kannatanud. Good for you.
Ma vaatan arme oma vasakul randmel, mille on jätnud põlev väävel sõjaväe tossupommist (rühmituse C viimane perfokas) ning üritan tulutult ignoreerida tunnet, et mu lõualuus on kaks naela, mille poolt tekitatud valu kiirgab üle kogu pea. Kerge palavik ja külmavärinad on ka. Ma murdsin poolteist nädalat tagasi hamba. Mul on sees päeva neli esimest ibukat kümnesest päevaratsioonist (tühine 40 protsenti üle lubatud kuue). Ma päriselt ei usu teda.
Küll aga usun Orlani klassikalise feministi seisukohavõtte, konkreetsust ja argumenteeritust. "Rassism on kohutav, aga seksism on veelgi hullem!" "Naiste kättevõidetud vabadused võivad sama kiiresti käest libiseda!" Ja veel : "Ateistid peaksid oma seisukohti praegu veel kuulutama, enne kui selle eest risti lüüakse." Mingi jama on neil prantslastel selle katoliiklusega, seda räägib mulle ka Pariisis juba kaheksandat aastat elav sõbranna. Tema praegune mees ei ole üldse religioosne, aga lööb ikkagi kirikusse minnes risti ette. Sõbranna nimetab end ateistiks, mina seda ei tee, aga see-eest järjest sügavamal veendumusel olen, et ma olen feminist.
Pärast, avamise lõpus, tutvustab Kunstihoone kuraator mind Orlanile. Ta ütleb midagi selle kohta, et minu töödes on midagi sarnast ning näitab mu südametätoveeringut. Orlan sirutab selle poole oma näpu, küsib, mis see on, mina alustan esimest lauset, kui keegi teine ta oma haardesse saab... Selleks hetkeks on mul sees juba kümme ibuprofeeni ja mul on jalad nõrgad.
Lahkudes ütlen Orlanile, et mult telliti Eesti juhtivasse (pole vaja mainida, et ka ainsasse) nädalalehte tema kohta väike artikkel. Ta naeratab ja ütleb midagi eeldatavalt sõbralikku pooleldi prantsuse keeles. Ma ei saa ainult aru, mida.
Täna sain hambaarsti aja -- mul polegi luupõletikku ega midagi muud hirmsat. Palavik ja kogu lõualuu valu on arvatavasti külmetamisest. Puurimine on üsna valus ja ma saan aru, miks inimesed tavaliselt tuimestust võtavad .
esmaspäev, aprill 14, 2008
Ülejäänud kolm päeva
1.
a) R läheb hommikuti vara Brixtonisse tööle. Mis mul üle jääb -- lähen ka kõigepealt temaga sinna kaasa ja siis edasi linna peale. Brixton osutub Brooklyni britipäraseks, Põhja-Aafrika, Kariibi mere ning Lääne-Aafrika-mõjuliseks variandiks. Lahkun sealt 2 x 5 m etniliste kangaste, sallide ja suure hulga muude aksessuaaridega, endale ja kingiks, mis maksavad hämmastavalt vähe. Peatänava kaubakeskused tunduvad pärast seda mõttetud.
b) Madame Tussault`vahakujud. Otsustan neid professionaalsest huvist vaadata -- tõesti hästi on tehtud. Avastan, kuidas neid on värvitud. Käin närvidele suurele osale ülejäänud publikust, sest vaatan ja pildistan kujude detaile. Olen seal vist ainsana üksinda. Mitte nagu nemad, kes teevad oma valdavalt koledate ja rumalate pereliikmete ja vahakujudega pilte. Neile tundub, et ma ei hooli nende soovist saada oma perekonna fotoalbumisse foto: mina ja Churchill, mina ja Johnny Depp, minu mees ja biitlid. Stiilinäide: ameerika pereema küsib paaniliselt üldsuselt, pildistades oma meest koos Jimi Hendrixiga: "Who is it? Somebody please tell me, who is it? Is it Lenny Kravitz?"
Vaese Jimi käed on laiguliseks käperdatud, nagu ka Hitleri kael, kellega prantsuse tatikad pilte teevad, Führerit ise kägistades. Saksa tatikad hoiavad targu eemale. Hetkel ebapopulaarsemad kujud on degradeeritud kohvikusse või treppidele.
Mingil momendil on muuseumis nii palju inimesi nagu metroos tipptunnil. Tunne tekib, nagu aetaks karja läbi aedikute süsteemis. Satun kaks korda läbima kineetilist installatsiooni nimega "Spirit of London", mis koosneb liigutavatest, isegi silmi pilgutavatest vahakujudest ja muudest atraktsioonidest ning kust tuleb väikse rongiga läbi sõita. Teisel korral märkan veel nutikaid detaile. Lahe ja inspireeriv, kuigi äärmiselt rahvalikule maitsele suunatud.
c) Avastan uue kunstikeskuse ning mõjuva näituse seal.
d) Pärast viimast lähen teed jooma kõrvalmajasse, mis osutub kveekerite kirikuks. See on täis lärmakaid, aga sõbralikke ameeriklasi. Joon oma teed ning korraga lendab läbi vana maja kitsaste koridoride noor hall tuvi. Tuvi jõuab naiste tualetti. Kus ma teda järgneva tunni koos kirikutöötaja ning ühe abiks tulnud väikse tüdrukuga püüan. Ma pean seda tegema, sest tuvi peksleb vastu klaasist laeakent ning hingeldab, nokk pärani. Inimesed käivad tualetist läbi, vaatavad, teevad mõne liigutuse (haaramisliigutuse näiteks, või ahhetavad, või loobivad vaest lindu leivaga ning teevad seejuures kulu-kulu-kulu...) See ei tööta. Nad lahkuvad üksteise järel, mainides, et las keegi teine tegeleb asjaga ning et kindlasti on kogudusel olemas tuvivõrk. Lõpuks tuleb koguduse töötaja, käes kummikindad ning kaasas mopp ja hari. Ta helistab kuhugi. Selgub, et võrku neil ei ole -- mida võis arvatagi... Järgneva pooltunni veedame kolmekesi-- väike tüdruk ka -- tuvi püüdes. Kogudusemees balanseerib ruumi keskel oleval laual, käes minu moslemisall (loe täpsemalt altpoolt) ning mina ja tüdruk mängime otsekui sulgpalli, ühel käes mopp, teisel hari. Pall on tuvi, mida me küll ei puuduta, aga üritame kumbki rätiku poole saada. Viimaks jõuab mulle kohale, et kui tuvil vahepeal kabiiniustel puhata ei lase, hakkab lind väsima ning aeglasemalt lendama. Lõpuks ei jaksa ta enam üldse õhus püsida ning üritab jalgsi meie eest põgeneda. Saan ta kätte. Lind kogub end varsti ja rabeleb end mu käest vabaks. Aga me saame ta uuesti kätte. Viin salli mähitud, end ülikiiresti koguva ning kogu jõuga vastu rabeleva tuvi kirikuhoone uksest välja ning viskan õhku. Mul on salahirm, et ta saab südamerabanduse, nagu paljud inimesed väikeste loomade ja lindude kohta kardavad. Seda ei juhtu -- tuvi lendab otse kiriku katusele, puhkab seal väga napilt (kõige rohkem kümme sekundit) ning tõuseb siis kõrges kaares õhku. Ta kaob teadmata suunas. Väga ilus tuvi on -- noor ja habras ja suurte säravate pruunide silmadega. Ma tean küll, et Londonis on neid liiga palju ja et neile pannakse mürki.
2.
a) Galeriiring. Tänav umbes 15 olulise kunstigaleriiga. Avastan ühe installatsiooni, mis mulle meeldib. Selle galeristiga tekib kontakt. Aga muidu -- tundub, et briti kunsti tõusulaine hakkab otsa saama. Enamusel töödest on juures kommertsi hõng -- ja punased täpid muide ka. Ennustan, et viimaseid ei jätku enam mitte kauaks.
b)R on vaimustuses filmist "Party Monster" ning kaheksakümnendate lõpu, üheksakümnendate alguse dekadentlikust klubiscene`st. R on 24. Ta on välja nuhkinud "polüseksuaalse" peo kusagil homoklubis. Bussis teel sinna näeme täpselt "Party Monsterist" välja astunud seltskonda -- kirjeldada neid olevusi hetkel ei viitsi. Igal juhul astume nende järel bussist välja, eeldades, et nad lähevad samale "polüseksuaalsele" peole. Lähevadki, aga enne mingist baarist läbi. Ise olen teemale lähenenud alternatiivselt. Kuna mul on Londonis kaasa sisuliselt ainult seljasolevad riided, kannan ümebr pea rätti. Täpselt nagu mosleminaised seda teevad. Olen selle triki avastanud eelmisel päeval -- kiirustasime välja, mul olid juuksed niisked, haarasin rätiku kaasa... Seda, et minusse teistmoodi suhtutakse, sain aru, kui süüdimatult araabia poodidest Koraani CD-d otsisin. Vanemad moslemi mehed naeratasid mulle heatahtlikult ja peaaegu vandeseltslaslikult, kuulsin küsimust, kui kaua olen muhameedlane olnud ning paar korda isegi : "Salam aleikum!".
Noh, klubis kuulen korduvalt hoopis : "Bloody Hell!" ning küsimust, kas mu usk narkootikume lubab. Kuigi näen välja nagu pöördunu, saame hiigelpikast järjekorrast mööda tänu oma uutele sõpradele. Need peoloomad, niisiis. Näitlik mõtteavaldus ühelt neist: "Mu välimus on mu eneseväljendus. Ma ei kanna kunagi sama kostüümi kaks korda järjest. Mul tavaliselt ei ole nii kõrgeid kontsi. Sa oled mu lemmikinimene siin klubi! Fabulous!"
Kui sisse saame, oleksin nagu külma dushsshi alla sattunud. Ehk siis: vähe õhku, palju testosterooni, higi ja paljast meheihu. Alastus on lubatud, mille tulemusena on umbes kaks klubi kõige koledamat ahvi end paljaks koorinud ning tekitavad minus iiveldust. Enamuse klubis oldud ajast olen sisehoovis. Tutvun kahe asjaliku olemisega fotograafiga. Ühe asjalikkust ei suuda peita ka totaalne üleslöömine.
Koju jõuame varahommikul.
3.
a) Päeval veedan aega, minnes uude kunstikeskusse tagasi, viibides seal ja nende muuseumis pikalt.Meditsiiniteema on valdav, kunstikeskus ja muuseum baseeruvad ühe eelmisel sajandivahetusel elanud ja ootamatult rikkaks saanud inglise juudi kollektsioonil. Uue maja ehitasid vanavanaisa arstiriistade, muumiate ja muu sellise kogule nüüd hiljuti ümber tema kokku aetud varanduse eest tänulikud järeltulijad. Ostan populaarteadusliku raamatu meditsiini ajaloo suurimatest vigadest.
Õhtul ja öösel olen lennujaamas.
a) R läheb hommikuti vara Brixtonisse tööle. Mis mul üle jääb -- lähen ka kõigepealt temaga sinna kaasa ja siis edasi linna peale. Brixton osutub Brooklyni britipäraseks, Põhja-Aafrika, Kariibi mere ning Lääne-Aafrika-mõjuliseks variandiks. Lahkun sealt 2 x 5 m etniliste kangaste, sallide ja suure hulga muude aksessuaaridega, endale ja kingiks, mis maksavad hämmastavalt vähe. Peatänava kaubakeskused tunduvad pärast seda mõttetud.
b) Madame Tussault`vahakujud. Otsustan neid professionaalsest huvist vaadata -- tõesti hästi on tehtud. Avastan, kuidas neid on värvitud. Käin närvidele suurele osale ülejäänud publikust, sest vaatan ja pildistan kujude detaile. Olen seal vist ainsana üksinda. Mitte nagu nemad, kes teevad oma valdavalt koledate ja rumalate pereliikmete ja vahakujudega pilte. Neile tundub, et ma ei hooli nende soovist saada oma perekonna fotoalbumisse foto: mina ja Churchill, mina ja Johnny Depp, minu mees ja biitlid. Stiilinäide: ameerika pereema küsib paaniliselt üldsuselt, pildistades oma meest koos Jimi Hendrixiga: "Who is it? Somebody please tell me, who is it? Is it Lenny Kravitz?"
Vaese Jimi käed on laiguliseks käperdatud, nagu ka Hitleri kael, kellega prantsuse tatikad pilte teevad, Führerit ise kägistades. Saksa tatikad hoiavad targu eemale. Hetkel ebapopulaarsemad kujud on degradeeritud kohvikusse või treppidele.
Mingil momendil on muuseumis nii palju inimesi nagu metroos tipptunnil. Tunne tekib, nagu aetaks karja läbi aedikute süsteemis. Satun kaks korda läbima kineetilist installatsiooni nimega "Spirit of London", mis koosneb liigutavatest, isegi silmi pilgutavatest vahakujudest ja muudest atraktsioonidest ning kust tuleb väikse rongiga läbi sõita. Teisel korral märkan veel nutikaid detaile. Lahe ja inspireeriv, kuigi äärmiselt rahvalikule maitsele suunatud.
c) Avastan uue kunstikeskuse ning mõjuva näituse seal.
d) Pärast viimast lähen teed jooma kõrvalmajasse, mis osutub kveekerite kirikuks. See on täis lärmakaid, aga sõbralikke ameeriklasi. Joon oma teed ning korraga lendab läbi vana maja kitsaste koridoride noor hall tuvi. Tuvi jõuab naiste tualetti. Kus ma teda järgneva tunni koos kirikutöötaja ning ühe abiks tulnud väikse tüdrukuga püüan. Ma pean seda tegema, sest tuvi peksleb vastu klaasist laeakent ning hingeldab, nokk pärani. Inimesed käivad tualetist läbi, vaatavad, teevad mõne liigutuse (haaramisliigutuse näiteks, või ahhetavad, või loobivad vaest lindu leivaga ning teevad seejuures kulu-kulu-kulu...) See ei tööta. Nad lahkuvad üksteise järel, mainides, et las keegi teine tegeleb asjaga ning et kindlasti on kogudusel olemas tuvivõrk. Lõpuks tuleb koguduse töötaja, käes kummikindad ning kaasas mopp ja hari. Ta helistab kuhugi. Selgub, et võrku neil ei ole -- mida võis arvatagi... Järgneva pooltunni veedame kolmekesi-- väike tüdruk ka -- tuvi püüdes. Kogudusemees balanseerib ruumi keskel oleval laual, käes minu moslemisall (loe täpsemalt altpoolt) ning mina ja tüdruk mängime otsekui sulgpalli, ühel käes mopp, teisel hari. Pall on tuvi, mida me küll ei puuduta, aga üritame kumbki rätiku poole saada. Viimaks jõuab mulle kohale, et kui tuvil vahepeal kabiiniustel puhata ei lase, hakkab lind väsima ning aeglasemalt lendama. Lõpuks ei jaksa ta enam üldse õhus püsida ning üritab jalgsi meie eest põgeneda. Saan ta kätte. Lind kogub end varsti ja rabeleb end mu käest vabaks. Aga me saame ta uuesti kätte. Viin salli mähitud, end ülikiiresti koguva ning kogu jõuga vastu rabeleva tuvi kirikuhoone uksest välja ning viskan õhku. Mul on salahirm, et ta saab südamerabanduse, nagu paljud inimesed väikeste loomade ja lindude kohta kardavad. Seda ei juhtu -- tuvi lendab otse kiriku katusele, puhkab seal väga napilt (kõige rohkem kümme sekundit) ning tõuseb siis kõrges kaares õhku. Ta kaob teadmata suunas. Väga ilus tuvi on -- noor ja habras ja suurte säravate pruunide silmadega. Ma tean küll, et Londonis on neid liiga palju ja et neile pannakse mürki.
2.
a) Galeriiring. Tänav umbes 15 olulise kunstigaleriiga. Avastan ühe installatsiooni, mis mulle meeldib. Selle galeristiga tekib kontakt. Aga muidu -- tundub, et briti kunsti tõusulaine hakkab otsa saama. Enamusel töödest on juures kommertsi hõng -- ja punased täpid muide ka. Ennustan, et viimaseid ei jätku enam mitte kauaks.
b)R on vaimustuses filmist "Party Monster" ning kaheksakümnendate lõpu, üheksakümnendate alguse dekadentlikust klubiscene`st. R on 24. Ta on välja nuhkinud "polüseksuaalse" peo kusagil homoklubis. Bussis teel sinna näeme täpselt "Party Monsterist" välja astunud seltskonda -- kirjeldada neid olevusi hetkel ei viitsi. Igal juhul astume nende järel bussist välja, eeldades, et nad lähevad samale "polüseksuaalsele" peole. Lähevadki, aga enne mingist baarist läbi. Ise olen teemale lähenenud alternatiivselt. Kuna mul on Londonis kaasa sisuliselt ainult seljasolevad riided, kannan ümebr pea rätti. Täpselt nagu mosleminaised seda teevad. Olen selle triki avastanud eelmisel päeval -- kiirustasime välja, mul olid juuksed niisked, haarasin rätiku kaasa... Seda, et minusse teistmoodi suhtutakse, sain aru, kui süüdimatult araabia poodidest Koraani CD-d otsisin. Vanemad moslemi mehed naeratasid mulle heatahtlikult ja peaaegu vandeseltslaslikult, kuulsin küsimust, kui kaua olen muhameedlane olnud ning paar korda isegi : "Salam aleikum!".
Noh, klubis kuulen korduvalt hoopis : "Bloody Hell!" ning küsimust, kas mu usk narkootikume lubab. Kuigi näen välja nagu pöördunu, saame hiigelpikast järjekorrast mööda tänu oma uutele sõpradele. Need peoloomad, niisiis. Näitlik mõtteavaldus ühelt neist: "Mu välimus on mu eneseväljendus. Ma ei kanna kunagi sama kostüümi kaks korda järjest. Mul tavaliselt ei ole nii kõrgeid kontsi. Sa oled mu lemmikinimene siin klubi! Fabulous!"
Kui sisse saame, oleksin nagu külma dushsshi alla sattunud. Ehk siis: vähe õhku, palju testosterooni, higi ja paljast meheihu. Alastus on lubatud, mille tulemusena on umbes kaks klubi kõige koledamat ahvi end paljaks koorinud ning tekitavad minus iiveldust. Enamuse klubis oldud ajast olen sisehoovis. Tutvun kahe asjaliku olemisega fotograafiga. Ühe asjalikkust ei suuda peita ka totaalne üleslöömine.
Koju jõuame varahommikul.
3.
a) Päeval veedan aega, minnes uude kunstikeskusse tagasi, viibides seal ja nende muuseumis pikalt.Meditsiiniteema on valdav, kunstikeskus ja muuseum baseeruvad ühe eelmisel sajandivahetusel elanud ja ootamatult rikkaks saanud inglise juudi kollektsioonil. Uue maja ehitasid vanavanaisa arstiriistade, muumiate ja muu sellise kogule nüüd hiljuti ümber tema kokku aetud varanduse eest tänulikud järeltulijad. Ostan populaarteadusliku raamatu meditsiini ajaloo suurimatest vigadest.
Õhtul ja öösel olen lennujaamas.
reede, aprill 11, 2008
Merry Old England
"Londonisse?",küsib mu käest tunnustatud luuletaja ja kirjandusajakirja toimetaja Tallinna lennujaamas. Me pole seni vist iga kord teregi öelnud. Aga kodumaalt lahkumine paneb vennastuma.
Tema on mingitpidi gooti subkultuuri esindaja ja lendab oma lemmikbändi 25. ja 26.kontserdile. Ta on maksnud odavlennupiletile juurde, et saada esimesena pardale, istuda ees ning tormata kohe edasi raudteejaama, et sõita Lõuna-Inglismaale, kus enne tänast Londoni kontserti jõuab esineda Sisters of Mercy. Ta on nende pärast käinud ka Las Vegases. Kaetud bändi sümboolika tätoveeringutega. Räägime kogu tee ning kõik teemad -- eesti kirjandusest ja Lauri Pilterist kunsti, vere ja subkultuurideni -- jõuavad tema poolt Sisters of Mercyni... Teen talle selgeks, et selle laulja eeskuju Alan Vega eeskuju Iggy Pop sai aastal 1966 ilmutuse, nähes laval Mick Jaggerit. Poeet on eelseisvast kontserdist juba ette kerges eufoorias. Ma pole kunagi rääkinud ühiskonnas nii hästi funktsioneeriva inimesega, kes oleks nii totaalne fänn. See on ilus ja ootamatu. Vahetame kontakte -- mul on mu kirjanduslike kohtumiste seeria, eks ole.
Inglismaa on ... ootuspärane. Pilves, aga üsna soe, tuuline pole absoluutselt mitte. Inimesed liiguvad ka kesklinnas teistsuguses rütmis kui New Yorgis, on hästi ja ekstravagantselt riides ja sõbralikud, aga mitte liiga. Berliiniga ei anna mitte võrreldagi. Õhus on maailmaimpeeriumi kadunud hiilgust, aga sellega ei käi kaasas mitte Weltschmerz, vaid mingi terve eneseiroonia. Ja muidugi on neil nende uus hiilgus seoses popmuusikaga. Seda on tunda. Ma saan ise aru, kui anglo-ameerika (pop)kultuuriruumis sees ma olen, kui mingitest lauludest tuttavaid tänavanimesid ära tunnen...Buss sõitis eile Baker Streetile, kus R rahavahetuspunktis töötab ja kus me Sherlock Holmesi kuju juures kohtusime ja me sõitsime mööda muuhulgas Abbey Roadist ja St. James Woodsist. Viimast mainitakse loos "Play with Fire", mis oli kümme-kakskümmend korda Wes Andersoni filmis "Darjeeling Express".
Leidsin ka performance jaoks parema koha kui Trafalgar Square. Viimane polnud just kuigi inspireeriv. Liiga palju inimesi. Leidsin vana ratsaväelaste väljaku, mis on suur, tühi ja meeleolukas.
Tema on mingitpidi gooti subkultuuri esindaja ja lendab oma lemmikbändi 25. ja 26.kontserdile. Ta on maksnud odavlennupiletile juurde, et saada esimesena pardale, istuda ees ning tormata kohe edasi raudteejaama, et sõita Lõuna-Inglismaale, kus enne tänast Londoni kontserti jõuab esineda Sisters of Mercy. Ta on nende pärast käinud ka Las Vegases. Kaetud bändi sümboolika tätoveeringutega. Räägime kogu tee ning kõik teemad -- eesti kirjandusest ja Lauri Pilterist kunsti, vere ja subkultuurideni -- jõuavad tema poolt Sisters of Mercyni... Teen talle selgeks, et selle laulja eeskuju Alan Vega eeskuju Iggy Pop sai aastal 1966 ilmutuse, nähes laval Mick Jaggerit. Poeet on eelseisvast kontserdist juba ette kerges eufoorias. Ma pole kunagi rääkinud ühiskonnas nii hästi funktsioneeriva inimesega, kes oleks nii totaalne fänn. See on ilus ja ootamatu. Vahetame kontakte -- mul on mu kirjanduslike kohtumiste seeria, eks ole.
Inglismaa on ... ootuspärane. Pilves, aga üsna soe, tuuline pole absoluutselt mitte. Inimesed liiguvad ka kesklinnas teistsuguses rütmis kui New Yorgis, on hästi ja ekstravagantselt riides ja sõbralikud, aga mitte liiga. Berliiniga ei anna mitte võrreldagi. Õhus on maailmaimpeeriumi kadunud hiilgust, aga sellega ei käi kaasas mitte Weltschmerz, vaid mingi terve eneseiroonia. Ja muidugi on neil nende uus hiilgus seoses popmuusikaga. Seda on tunda. Ma saan ise aru, kui anglo-ameerika (pop)kultuuriruumis sees ma olen, kui mingitest lauludest tuttavaid tänavanimesid ära tunnen...Buss sõitis eile Baker Streetile, kus R rahavahetuspunktis töötab ja kus me Sherlock Holmesi kuju juures kohtusime ja me sõitsime mööda muuhulgas Abbey Roadist ja St. James Woodsist. Viimast mainitakse loos "Play with Fire", mis oli kümme-kakskümmend korda Wes Andersoni filmis "Darjeeling Express".
Leidsin ka performance jaoks parema koha kui Trafalgar Square. Viimane polnud just kuigi inspireeriv. Liiga palju inimesi. Leidsin vana ratsaväelaste väljaku, mis on suur, tühi ja meeleolukas.
neljapäev, aprill 10, 2008
Dominant
Meesorjatar tuli eile koristama. Samal ajal kirjutasin kultuurilehte artiklit. Helistas sõbranna, Amsterdamis elav animategija, kes oli just lõpetan suurema projekti ja tahtis seltskonda. Tuli taksoga kohale, ei teinud kraamivast lateksminis, sukkades, parukas ja kõrgetel kontsadel järjest paremat kordinatsiooni omandavast isikust algul väljagi, aga küsis siis: "Kuule, kas see on ikka legaalne?" Seletasin, et kuna raha mängus pole, tema teeb seda, mis käsin rõõmuga ning mina vihkan koristamist, peaks kõik korras olema. "See inimõigustega vastuollu ei lähe? Nagu orjapidamine või nii?" Olin maininud, et orjale ei tule tähelepanu pöörata, teda ei pea inimesena võtma. Ja kui sõbrannal midagi vaja on, mainigu ainult. Ori otsis meloni jaoks noa,kohvitassid ning sai möödaminnes paar piitsahoopi, kuna ei leidnudki oma eelkäija poolt kuhugi väga hästi ära pandud meditsiiniasju üles. S-ga koos tehtud perfokat see juba vägagi ohustas hiljuti. Mul pole õrna aimugi, kus on kaks zhgutti ja kümmekond kanüüli.
See-eest tuli palju muud kadunut välja. Lisaks tundis tehnikapoes töötav ori huvi, kas mul on midagi muud vaja, mida ta võib järgmine kord kaasa tuua. On küll: relaka kaitse ja respiraatori filtrid (viskasin need kogemata ära pärast näitust), kuldne küünelakk ja laia pitsilise kummiga sukki.
Ta oli just ostnud endale uue korseti, ta stilistika oli tunduvalt paranenud viimasest korrast saadik ning ta oli pornopoes valinud lateksbodi, mis oli talle väike. Sain selle endale ning kavatsen viimast kombineerida ülikonservatiivsete riideesemetega.
Täna hommikul sain sõnumi R-lt (palgatud tööjõud, noor maalikunstnik, disainer ja programmeerija), et ta ikka ei jõua midagi, mida vajan, trükiks ette valmistada. Pidin panema mängu kogu oma veenmis-ja domineerimisoskuse, et ta istuks mu tellitud taksosse ning sõidaks EKAsse asja ikkagi tegema. Ta oli lubanud, saab selle eest raha ning mina ilma hakkama ei saa. Kohtuma poole tunni pärast JaJaa keskuses. Viimane spurt oli talle selgeks tegemine, et ei ole võimalik mitte minna juba ootavasse taksosse, sest buss just tuleb. Jah, selle eest tuleb maksta, isegi kui bussiga lähed.
Inimesed on imelikud.
See-eest tuli palju muud kadunut välja. Lisaks tundis tehnikapoes töötav ori huvi, kas mul on midagi muud vaja, mida ta võib järgmine kord kaasa tuua. On küll: relaka kaitse ja respiraatori filtrid (viskasin need kogemata ära pärast näitust), kuldne küünelakk ja laia pitsilise kummiga sukki.
Ta oli just ostnud endale uue korseti, ta stilistika oli tunduvalt paranenud viimasest korrast saadik ning ta oli pornopoes valinud lateksbodi, mis oli talle väike. Sain selle endale ning kavatsen viimast kombineerida ülikonservatiivsete riideesemetega.
Täna hommikul sain sõnumi R-lt (palgatud tööjõud, noor maalikunstnik, disainer ja programmeerija), et ta ikka ei jõua midagi, mida vajan, trükiks ette valmistada. Pidin panema mängu kogu oma veenmis-ja domineerimisoskuse, et ta istuks mu tellitud taksosse ning sõidaks EKAsse asja ikkagi tegema. Ta oli lubanud, saab selle eest raha ning mina ilma hakkama ei saa. Kohtuma poole tunni pärast JaJaa keskuses. Viimane spurt oli talle selgeks tegemine, et ei ole võimalik mitte minna juba ootavasse taksosse, sest buss just tuleb. Jah, selle eest tuleb maksta, isegi kui bussiga lähed.
Inimesed on imelikud.
teisipäev, aprill 08, 2008
Jumping Jack Flash (see pealkiri vist oli juba)
M ütles ühel hiljutisel peol mulle, et ma kirjutan väga hästi. Teravalt, nagu ta seda väljendas. Ta lisas aga, et talle tundub, et ma kirjutan liiga palju. M ütles veel, et olen üks ta lemmikinimesi, mis oli armas (vastan samaga).
Aga see liiga palju kirjutamine läks ikkagi hinge. See aktiviseeris mälestuse üle kümne aasta tagant, kui õppisin äsja keskkooli lõpetanuna ühe aasta Humanitaarinstituudis filosoofiat. Panin tähele, kuidas meie õppejõud, siis ja praegu ülitunnustatud intellektuaalid, avaldasid oma hetke loenguseeriate põhjal artikleid. Nad kirjutasid hetkel enda jaoks aktuaalse teema kohta väikeste variatsioonidega nii mitu artiklit nii paljudesse väljaannetsse kui võimalik. Võimalikult pikki artikleid, kus mõtted kippusid erinevas sõnastuses korduma. Olin kaheksateist aastat vana ja ma sain kohe aru, mis on selle põhjus -- raha.
Nüüd on nii, et peaksin enne Londonisse minekut või vahetult pärast tagasitulekut kirjutama artikli või kaks Vilniuse graafikasündmusest ning pika essee Päevalehe intellektuaalilisasse, mis on pühendatud eesti meestele. Teema, milles ma olen ekspert ja arvamusliider, eks ta ole. Avaldan empaatiat alfaisaste, kariloomainstinktide ja machode suhtes. Järgmises Ekspressis peaks nüüd ilmuma seksiostuteemaline vestlusring, millest osa võtan. Eelmine nädal seda ei avaldatud, sest suri ära teadagi kes...
Ja arvatavasti tuleb mul tahtmine kirjutada ka skulptuurinäitusest Londonis, mida seal kindlasti vaatama lähen.
Lükkasin tagasi ettepaneku pidada ettekanne kultuurirahastamis-ja kunstitemaatilisel konverentsil Tartus, ometi lähen seda ajakirjanikuna kajastama. See oli üsna kummaline -- kõigepealt saatis korraldaja nii mulle kui paljudele teistele ankeedi, kus ta palus vastata küsimustele, kust ma raha saan, kas oma kunsti müün ning mis mind mu ameti juures häirib. Vastasin, et häirib muu hulgas see, et minu tasuta töö on enesestmõistetav, heal juhul korvatakse enamus materjalikulusid. Kulutasin nende vastuste peale vist kümme minutit ja sain kutse konverentsile esinema. Mainiti, et sõidukulud kompenseeritakse. Mõtlesin, kas vastata midagi laadis: "Mida oligi tarvis tõestada!", aga otsustasin mitte tüli norida. Ütlesin viisakalt ära, tuues ettekäändeks oma hõivatuse muude asjadega ning pakkusin välja, et külastan nende konverentsi ajakirjanikuna.
Ja eelmisel nädalavahetusel Tartus käies külastasin ka oma kirjastajat, kes ütles, et peaksin loobuma kõigest muust ja keskenduma novellikogule. Mille pool materjali on valmis, aga pool mitte. (Samas on olemas kujundaja, äsja leitud, ning presentatsiooni-idee.) Kirjastaja ütles, et peaksin keskenduma ühele asjale. Et tema teisiti ei saa. Ma tean küll, et kirjandust nii tehakse.
Samas -- olen päris kindel, et novellid saavad tähtajaks (kindel kuupäev) ja nõutud mahus (kindel arv tähemärke) valmis.
Aga praegu kirjutan alfaisastest, mul on lahti nii MSN kui Youtube, ma loen läbi iga saabuva meili ning mul puuduvad igasugused süümekad selle suhtes, et peaksin tegema hoopis "päris" kirjandust, eraldama end ühiskonnast ja elama internetiühendusega metsas. Kui Londonist tagasi tulen, kohe lähen metsa või mõisa majordoomuseks nagu mu kunagine iidol Tõnu Õnnepalu.
Aga tegelikult -- mulle meeldib.
Aga see liiga palju kirjutamine läks ikkagi hinge. See aktiviseeris mälestuse üle kümne aasta tagant, kui õppisin äsja keskkooli lõpetanuna ühe aasta Humanitaarinstituudis filosoofiat. Panin tähele, kuidas meie õppejõud, siis ja praegu ülitunnustatud intellektuaalid, avaldasid oma hetke loenguseeriate põhjal artikleid. Nad kirjutasid hetkel enda jaoks aktuaalse teema kohta väikeste variatsioonidega nii mitu artiklit nii paljudesse väljaannetsse kui võimalik. Võimalikult pikki artikleid, kus mõtted kippusid erinevas sõnastuses korduma. Olin kaheksateist aastat vana ja ma sain kohe aru, mis on selle põhjus -- raha.
Nüüd on nii, et peaksin enne Londonisse minekut või vahetult pärast tagasitulekut kirjutama artikli või kaks Vilniuse graafikasündmusest ning pika essee Päevalehe intellektuaalilisasse, mis on pühendatud eesti meestele. Teema, milles ma olen ekspert ja arvamusliider, eks ta ole. Avaldan empaatiat alfaisaste, kariloomainstinktide ja machode suhtes. Järgmises Ekspressis peaks nüüd ilmuma seksiostuteemaline vestlusring, millest osa võtan. Eelmine nädal seda ei avaldatud, sest suri ära teadagi kes...
Ja arvatavasti tuleb mul tahtmine kirjutada ka skulptuurinäitusest Londonis, mida seal kindlasti vaatama lähen.
Lükkasin tagasi ettepaneku pidada ettekanne kultuurirahastamis-ja kunstitemaatilisel konverentsil Tartus, ometi lähen seda ajakirjanikuna kajastama. See oli üsna kummaline -- kõigepealt saatis korraldaja nii mulle kui paljudele teistele ankeedi, kus ta palus vastata küsimustele, kust ma raha saan, kas oma kunsti müün ning mis mind mu ameti juures häirib. Vastasin, et häirib muu hulgas see, et minu tasuta töö on enesestmõistetav, heal juhul korvatakse enamus materjalikulusid. Kulutasin nende vastuste peale vist kümme minutit ja sain kutse konverentsile esinema. Mainiti, et sõidukulud kompenseeritakse. Mõtlesin, kas vastata midagi laadis: "Mida oligi tarvis tõestada!", aga otsustasin mitte tüli norida. Ütlesin viisakalt ära, tuues ettekäändeks oma hõivatuse muude asjadega ning pakkusin välja, et külastan nende konverentsi ajakirjanikuna.
Ja eelmisel nädalavahetusel Tartus käies külastasin ka oma kirjastajat, kes ütles, et peaksin loobuma kõigest muust ja keskenduma novellikogule. Mille pool materjali on valmis, aga pool mitte. (Samas on olemas kujundaja, äsja leitud, ning presentatsiooni-idee.) Kirjastaja ütles, et peaksin keskenduma ühele asjale. Et tema teisiti ei saa. Ma tean küll, et kirjandust nii tehakse.
Samas -- olen päris kindel, et novellid saavad tähtajaks (kindel kuupäev) ja nõutud mahus (kindel arv tähemärke) valmis.
Aga praegu kirjutan alfaisastest, mul on lahti nii MSN kui Youtube, ma loen läbi iga saabuva meili ning mul puuduvad igasugused süümekad selle suhtes, et peaksin tegema hoopis "päris" kirjandust, eraldama end ühiskonnast ja elama internetiühendusega metsas. Kui Londonist tagasi tulen, kohe lähen metsa või mõisa majordoomuseks nagu mu kunagine iidol Tõnu Õnnepalu.
Aga tegelikult -- mulle meeldib.
esmaspäev, aprill 07, 2008
*******
Nüüd on nii, et ma sain hindamatult head nõu, kuidas ühe tüübi käest raha kätte saada -- võibolla. Ja teise inimese käes olevat honorari küsib hoopis keegi muu.
Kunstihoone installatsiooni soovis oma ruumidesse üles panna M Polymerist -- see on absoluutselt esimene kord mu elus, kui ruumi-installatsioon ei moondu hunnikuks olmeprügiks kusagil nurgas, mida on kahju ära visata, aga millest rõõmu pole kah kellelgi.
Mu vastu tunnevad huvi Horvaatia kuraatorid.
Projekti sain täna hommikuks valmis.
Ja kingakontsad ja muu sellise leidsin kah üles -- ja kõigepealt lao enda.
Mingi pingelanguse tunne on.
Lähen ostan Valentina Nõlvaku mälestusteraamatu, mida mu eesti triennaalikaaslane taevani kiitis -- ja viimasel tundus olevat kirjanduse suhtes väga hea maitse. Ja võibolla helistan ka AJ-le, keskealisele kriitikule, kelle groteskset ja süüdimatut mälestusteraamatut vist enam kusagilt mujalt kui autorilt saada pole.
Kunstihoone installatsiooni soovis oma ruumidesse üles panna M Polymerist -- see on absoluutselt esimene kord mu elus, kui ruumi-installatsioon ei moondu hunnikuks olmeprügiks kusagil nurgas, mida on kahju ära visata, aga millest rõõmu pole kah kellelgi.
Mu vastu tunnevad huvi Horvaatia kuraatorid.
Projekti sain täna hommikuks valmis.
Ja kingakontsad ja muu sellise leidsin kah üles -- ja kõigepealt lao enda.
Mingi pingelanguse tunne on.
Lähen ostan Valentina Nõlvaku mälestusteraamatu, mida mu eesti triennaalikaaslane taevani kiitis -- ja viimasel tundus olevat kirjanduse suhtes väga hea maitse. Ja võibolla helistan ka AJ-le, keskealisele kriitikule, kelle groteskset ja süüdimatut mälestusteraamatut vist enam kusagilt mujalt kui autorilt saada pole.
pühapäev, aprill 06, 2008
Veel natuke
Siis veel seda, et mulle ollakse personaalselt tehtud töö eest võlgu hetke seisuga kokku 6000 krooni, mida neil inimestel ei tule arvatavasti mõttessegi ära maksta. Milleks ometi? Saab ju ka ilma ja mida ma ikka ette võtta saan. Edasisel pindakäimisel pole mõtet, sest arvatavasti, või mis, päris kindlasti hakkaksid need tüübid mind selle eest lihtsalt vihkama. Nende argumendid, miks nad maksta ei saa, on täiesti absurdsed ja kergesti ümberlükatavad, aga mida ma ikka teha saan. Oma pangalaen või autoparandus või mis iganes on ikka ligem kui teine inimene.
Kunagi maksis üks kuraator mulle ilma vastuvaidlemata ära kulud ja väikse ülejäägiga ka transpordirahad ning ma mõtlesin, et ta on kas pilves või purjus või saanud äsja närvivapustuse. Selline käitumine ei ole ju ometi normaalne. See oli aastal 2003 ja ta oli sel hetkel minu elus esimene, kes niimoodi tegi. (Pean tunnistama, et selliseid nn eetilisi tüüpe olen hiljem kohanud mitmeid veelgi, aga mitte just ülearu tihti.)
Normaalne käitumine -- see tundus mulle aasta 2003 alguse seisuga vastupunnimine, tshekkide väljapetmine ja kolm korda kohe-kohe ülekande tegemise lubamine (seda ei juhtunud muide kunagi), sõimamine ja meie sõpradelt festivali käigus raha laenamine. Viimast ei makstud kunagi tagasi ja mu koostööpartner maksis ühisele heale tuttavale ise -- et mitte viimasega tülli minna.
Kurtmisel pole mingit mõtet, sest ma kuuleksin vastuseks, et miks ma lepingut ei teinud, katsugu ära unustada ja edaspidi ainult usaldusväärsete inimestega tegemist teha..... ja et kibestumisel pole ka mõtet. Ja et väga kummaline lugu -- seda hoopis teise ala inimeselt. Vähe on tema oma elus näinud. Kõige hullem on, et mitte midagi kummalist selles ei ole.
Ja mis puudutab noorkunstnikke, siis olgugi et nad teevad head kunsti, ajab mul täiega juhet kokku, et ühes CV-s on võimalik oma käidud koolide nimed kirjutada kahel-kolmel eri moel. Ühes CV-s! Ja iga kord valesti!
Ja üks tüüp pole ikka veel oma CV-d saatnud; tema, kelle eest ma just teksti ära kirjutasin. Ma pole kindel, kas ta ikka teab, mis ta nimi on.
Kunagi maksis üks kuraator mulle ilma vastuvaidlemata ära kulud ja väikse ülejäägiga ka transpordirahad ning ma mõtlesin, et ta on kas pilves või purjus või saanud äsja närvivapustuse. Selline käitumine ei ole ju ometi normaalne. See oli aastal 2003 ja ta oli sel hetkel minu elus esimene, kes niimoodi tegi. (Pean tunnistama, et selliseid nn eetilisi tüüpe olen hiljem kohanud mitmeid veelgi, aga mitte just ülearu tihti.)
Normaalne käitumine -- see tundus mulle aasta 2003 alguse seisuga vastupunnimine, tshekkide väljapetmine ja kolm korda kohe-kohe ülekande tegemise lubamine (seda ei juhtunud muide kunagi), sõimamine ja meie sõpradelt festivali käigus raha laenamine. Viimast ei makstud kunagi tagasi ja mu koostööpartner maksis ühisele heale tuttavale ise -- et mitte viimasega tülli minna.
Kurtmisel pole mingit mõtet, sest ma kuuleksin vastuseks, et miks ma lepingut ei teinud, katsugu ära unustada ja edaspidi ainult usaldusväärsete inimestega tegemist teha..... ja et kibestumisel pole ka mõtet. Ja et väga kummaline lugu -- seda hoopis teise ala inimeselt. Vähe on tema oma elus näinud. Kõige hullem on, et mitte midagi kummalist selles ei ole.
Ja mis puudutab noorkunstnikke, siis olgugi et nad teevad head kunsti, ajab mul täiega juhet kokku, et ühes CV-s on võimalik oma käidud koolide nimed kirjutada kahel-kolmel eri moel. Ühes CV-s! Ja iga kord valesti!
Ja üks tüüp pole ikka veel oma CV-d saatnud; tema, kelle eest ma just teksti ära kirjutasin. Ma pole kindel, kas ta ikka teab, mis ta nimi on.
Rock `n`Roll Suicide
1. Vilniuse graafikatriennaal. Märksõnad : kui peakorraldajalt lõpuks kohale jõudes küsida, mis on hosteli aadress, vastab ta : "See on võimatu, et ma seda ei saatnud! Võimatu!". Järgneb rõve sõim leedu keeles ja telefoni väljalülitamine.
Avamisel on glämm-alanäitusel (kujundlik näide: Arvidas Sabonise särk, punane vaip, kohalik Kroonika, tüübi aluspüksid, kes olevat leedu neli biitlit ühes isikus ja Leedu vabariigi kõigi aegade kõrgeim koht Eurovisioonil (10.? 8.? äkki isegi 4.?)) ca 400 inimese kohta nii 30 klaasi odavat veini ja kilo Maximast ostetud toodet, mida vähemalt Eestis ei lubata juustu nime all müüa. Peakorraldaja auto maksab Mi hinnangul ca 300 000 -500 000 krooni.
Graafikatriennaal ise on on nii kunstilise taseme kui kujunduse poolest üllatavalt efektne ja hea.
Kohaliku kaasaegse kunsti keskuse valvuritädid topivad idioodi järjekindlusega mu röstergraafika saiu jubedatesse punutud korvidesse ning peidavad saiapätse laua alla. Olen sunnitud korvid konfiskeerima. Tädide kommentaar: "Süüa võib ainult heade inimeste portreedega saiu. Näiteks Jeesust..." Che Guevara jääb puutumatuks.
2. 2, 5 liitrit Starkat päevas. Ei, see pole mina, kelle päevaratsioon see on. Ausalt, kui ma seda ise ei näeks, ei usuks.
3. Rock`n`Roll Suicide.
4. Homne deadline.
5. Pinginaaber Pariisis on jõudnud Luc Bessoni casting directoriks ning teeb homme Armanile meiki ja soenguid. Ja tegi eesti sisekujundusajakirja tellimisel lugusid Pariisi luksuskorteritest, muu hulgas Jennifer Anistoni kaasomanduses jahist ning kirikusse ehitatud korterist. Ta on super organiseerija, väga ilus ja karismaatiline, lisaks väga laia tutvusringkonnaga ning on oma tellimustöösse kaasanud kohalikud tippfotograafid. Viimaste normaalne päevapalk on 1600 eurot päevas, aga nad on erandkorras nõus siinse tariifiga. Eesti ajakiri lükkab lood ning pildid tagasi -- need korterid pole ikka suuremad asjad ning ka fotod andvat soovida...
6. Noorima põlvkonna kunstnikud ON düsgraafikud. Kujundlik näide ingliskeelsest CV-st: 2008 (Vabaduseväljak)Eesti Kuntstnike liidu aastanäitus, Estonian Art Hall Autori kirjaviis muutmata. Kui ma poleks ise suurel osal samadest üritustest osa võtnud, ma TÕEPOOLEST ei saaks mitte kui midagi aru...
7. Next destination : London. Aga enne peab Mustamäe tagaosas asuvast laost läbi minema, kust ma pean ostma kaks paari kingakontsi, supinaatoreid ja mingit erilist kummilinti Londonis elavale tuttavale kingadisainerile, kelle juures peatun.
8. Hea tuttava elukaaslase, noorepoolse operaatori ning rezhissööri surm, kes oli ühtlasi teise tuttava eks-elukaaslane ja väga hea sõber lõpuni ning sõbranna ja rühmitusekaaslase hea tuttav või isegi sõber. Karm.
9. Mu isa onutütre surm.
Avamisel on glämm-alanäitusel (kujundlik näide: Arvidas Sabonise särk, punane vaip, kohalik Kroonika, tüübi aluspüksid, kes olevat leedu neli biitlit ühes isikus ja Leedu vabariigi kõigi aegade kõrgeim koht Eurovisioonil (10.? 8.? äkki isegi 4.?)) ca 400 inimese kohta nii 30 klaasi odavat veini ja kilo Maximast ostetud toodet, mida vähemalt Eestis ei lubata juustu nime all müüa. Peakorraldaja auto maksab Mi hinnangul ca 300 000 -500 000 krooni.
Graafikatriennaal ise on on nii kunstilise taseme kui kujunduse poolest üllatavalt efektne ja hea.
Kohaliku kaasaegse kunsti keskuse valvuritädid topivad idioodi järjekindlusega mu röstergraafika saiu jubedatesse punutud korvidesse ning peidavad saiapätse laua alla. Olen sunnitud korvid konfiskeerima. Tädide kommentaar: "Süüa võib ainult heade inimeste portreedega saiu. Näiteks Jeesust..." Che Guevara jääb puutumatuks.
2. 2, 5 liitrit Starkat päevas. Ei, see pole mina, kelle päevaratsioon see on. Ausalt, kui ma seda ise ei näeks, ei usuks.
3. Rock`n`Roll Suicide.
4. Homne deadline.
5. Pinginaaber Pariisis on jõudnud Luc Bessoni casting directoriks ning teeb homme Armanile meiki ja soenguid. Ja tegi eesti sisekujundusajakirja tellimisel lugusid Pariisi luksuskorteritest, muu hulgas Jennifer Anistoni kaasomanduses jahist ning kirikusse ehitatud korterist. Ta on super organiseerija, väga ilus ja karismaatiline, lisaks väga laia tutvusringkonnaga ning on oma tellimustöösse kaasanud kohalikud tippfotograafid. Viimaste normaalne päevapalk on 1600 eurot päevas, aga nad on erandkorras nõus siinse tariifiga. Eesti ajakiri lükkab lood ning pildid tagasi -- need korterid pole ikka suuremad asjad ning ka fotod andvat soovida...
6. Noorima põlvkonna kunstnikud ON düsgraafikud. Kujundlik näide ingliskeelsest CV-st: 2008 (Vabaduseväljak)Eesti Kuntstnike liidu aastanäitus, Estonian Art Hall Autori kirjaviis muutmata. Kui ma poleks ise suurel osal samadest üritustest osa võtnud, ma TÕEPOOLEST ei saaks mitte kui midagi aru...
7. Next destination : London. Aga enne peab Mustamäe tagaosas asuvast laost läbi minema, kust ma pean ostma kaks paari kingakontsi, supinaatoreid ja mingit erilist kummilinti Londonis elavale tuttavale kingadisainerile, kelle juures peatun.
8. Hea tuttava elukaaslase, noorepoolse operaatori ning rezhissööri surm, kes oli ühtlasi teise tuttava eks-elukaaslane ja väga hea sõber lõpuni ning sõbranna ja rühmitusekaaslase hea tuttav või isegi sõber. Karm.
9. Mu isa onutütre surm.
Tellimine:
Postitused (Atom)