Järjejutt: valikaine (2. päev)

Päev algab Tauno Kangro ateljees. Kogenud rahvamehena avaldab ta tudengitele muljet. See pole esimene kord -- sama üllatavpositiivselt mõjus ta ka nüüd juba peaaegu kaks aastat tagasi valikaine "Kohtu kuulsusega" raames sinna viidud EKA magistrandidele.
Kummitama jääb: hiiglaslik buldogimonument.
Järgmisena: Mai ja Tiina Sööt, kes viibivad Kanuti Gildi residentuuris. Kujutavalt kunstilt paralleelselt kaasaegsele tantsule läheneva performance`iga tegeleva Mai külastamisele eelnevad puhtjuhuslikult Kangro viimased õpetussõnad enne tema ateljeest lahkumist: "Pronks jääb. Performance ja häppening aga kaovad...."
Siis: Polymer. Ja Konteiner.
Päeva lõpetab: Kurvitz oma ateljees Polymeris. On just küttepuud kätte saanud, laseb igaühel viis sületäit endale tuppa tassida ja üritab kogu vestluse aja ebaõnnestunult ahju kütta -- mis lõpuks ka õnnestub.
Kummitama jääb: "Ma elan näljas, külmas ja vaesuses, mul pole peret ja sellepärast ma olengi kuulus!"
Tähelepanek: tudengitele on seni veel jäänud valdavalt mulje, et kunstnik on on see, kes loob oma teoseid ja müüb neid siis kellelegi. Neil on veel olemas lootus, et mingeid kompromisse tegema ei pea -- lihtsalt leiduvad inimesed, kellele see, mis nad teevad, meeldib. Milleks Eesti kunstiturg, mille kohta nad kuulevad kõikjalt, et see on liiga väike... Näiteks Ole kohta ringlevad nende hulgas legendid läti rikkuritele maalide müümisest. Kas see, mida Kurvitz rääkis, midagi muutis -- ei tea veel.

Valikaine. Esimene päev

Täna oli esimene päev nädalasest workshopist EKA bakalaureusetudengitele. Kaheksatunnine tööpäev. Kümnest kuueni. Kümme tudengit.
Ametlikult on nii:

"Kunstniku PR"

Workshop koos ateljeevisiitidega. Kursus keskendub kunstniku omamüüdi ja omamaailma loomisele, samuti selle elukutsega kaasnevatele erinevatele võimalikele elustiilidele. Oluline osa kursusest on ateljeevisiidid -- külastatakse väga erinevaid kunstnikuisiksusi nende töökeskkonnas, et näha, kuidas keskkond laiemas mõttes mõjutab loomingut ja elu seguneb kohati kunstiga. Kohtutakse väga erinevate kunstnikega, kelle hulgas on nii vanema põlvkonna klassikuid kui meediakangelasi. Valik on teadlikult kontrastidel põhinev ning eelistatud on kunstnikud, kellega praegused kunstitudengid eeldatavalt muidu kokku ei puutu. Kursuse eesmärgiks on tutvumine alternatiivsete vaatenurkadega kunstile, kunstimaailmale ning kunstniku rollile ühiskonnas ja kriitiline ning analüütiline suhtumine nii meedias kui personaalselt eksponeeritavasse omamütoloogiasse. Kursuse lõpus on praktiline ülesanne.
Tegelikult oli aga nii.
Läksin EKA-sse-- õigemini Rüütelkonna hoonesse. Mind vaatas kümme värsket ja puhast lapseohtu nägu. Kaks noormeest ja kaheksa neidu. Üks tütarlaps on Lapini tütar --- ilus väikest kasvu brünett. Ma olen teda näinud imikuna -- mäletan õhevil noort isa Lapinit, kes seletas mu emale tema näitusel, et beebil on allergia. Vist maasikatele -- mäletan, et meie esmakohtumisel oli suvi. See on natuke hirmutav, kui su loengusse tuleb noore naisena inimene, keda oled, lutt suus, titekärus näinud... see nagu viitaks sellele, et oled äkki juba natuke vana. Üritan selle mõttekäigu endas maha suruda. Pole vaja!
Räägin neile noortele kunstnikuks olemise erinevatest võimalustest praeguses Eestis ja näitan paari videot.
Esimene ateljee: müügist elatuv kunstnik Neeme Lall Laial tänaval. Tegu on neohipiliku välimusega (tavaliselt liigub ta ringi silmatorkavas kollases kostüümis) keskealise mehega. Tema sada ruutu vanalinnas on täidetud tohutu hulga suuremal või väiksemal lõuendil või papil (aga on ka paarieuroseid ülemaalitud sigaretipakke) teostega. Ma olen siin ruumis esimest korda. Ka räägin selle mehega esimest korda. Ta on mu Facebooki sõber.  Ma saan aru, mida ta mõtleb, kui mõne aja pärast Valdur Ohakat kiidab. Kõik need maalialused --- nende hulgas kausikujuliseks painutatud vinüülplaadid on kaetud suuremalt jaolt abtsraktsete faktuursete kujunditega. Aga ei puudu ka näiteks silmakujund, milleni ulatub keerdtrepp. Sellel kõigel on tuntav New Age`ilik hõng juures -- ja millest ateljee omanik räägibki? Et ta on paduusklik, aga ei kuulu ühtegi kogudusse. Energiatest räägib. Saatusest. Sellest, kuidas ta enne jõi ja siis selle viisteist aastat tagasi maha jättis. Sellest, et tema jaoks on maalimine nagu seks. Isegi mu küsimusele, kas iseõppinud kunstnik on kunagi mõelnud võtta ka maalitunde saan vastuseks allegooria seksiinstituudist, kus antakse bakalaureuse-ja magistrikraade. Ta ei salli kunstiharidust. Ta kasutab ka vähemalt korra sõnu "paradigma" ja semiootika". Saan aru -- ja loodan, et õpilased mõistavad ka -- ei ole võimalik elada oma tööde müügist, juhul kui sa pole vähemalt keskpäraste hüpnotisöörivõimetega jutumees. Kui algul tundub Neeme Lalli jutt vähemalt mulle  äärmiselt laialivalguv ning erinevates suundades ekslev, siis kohtumise lõppedes on ta kuulajad üliintensiivse jutuvestjana enda lummusesse haaranud. "Ta tundub õnnelik inimene olevat. Keegi, kes on maailma enda jaoks väga selgeks mõelnud", ütleb üks tüdrukutest pärast seda ateljeevisiiti.
Kohtumine nr 2: on väga korralik. Parikaste majas Hariduse tänaval selle sisearhitektist perenaisega. Ajaloolise ja kultuuriajaloolise tähtsusega puumaja esimene korrus. Arne Maasiku näitus. Aga lõpuks ütleb perenaine midagi taolist: "Mart Sanderi galerii siit üle tee on meie täielik vastand". Selle galerii akende ees on võred. Aga kui läheme selle lahtiolekuaegu vaatama, kerkivad need võred üles. Meid võtab vastu valvuritädi. Galerii on täis Mart Sanderi enda maale. Ja valvuritädi on peremehest sulaselges vaimustuses. Kuuleme, et see sai just filmistsenaariumi valmis. Või oli neid mitu... Kui küsin võltsinguskandaali kohta -- mul tuleb äkki pähe, et äkki see tädi ongi see kunstihuviline valvur, kes olevat galeriis tööd tehes edasi arenenud -- kuuleme kõik ülidetailset, Mart Sanderi ametliku versiooni laiendatud varianti. Lisaks räägib tädi sellest, kuidas ta nõukogude ajal töötas täitevkomitees ning kuidas keegi ka seal pettusega tegeles. Väga, väga pikalt. Saame lõpuks kõik kingituseks Mart Sanderi raamatud. Mina ei suuda lõpuks kiusatusele vastu panna -- näitan joonistusvigu tudengitele -- et mis juhtub poiste ja tüdrukutega, kes anatoomia-ja joonistustundidest poppi teevad. Või pole sinna kunagi jõudnudki. Satusin suht hoogu ega märka ruumi sisenenud Sanderit ennast ega ta kliente -- kasukates daame. Sander ongi tagaruumidesse läinud juba. Mida ma pole veel tähele pannud. Aga arvatavasti ta kuuleb: " Vaadake seda kätt! Nagu lihaletist oleks midagi ostetud! " Sanderi modell, üks kasukas daamidest,  vaidleb vastu: "See käsi pole oluline! Sellel pildil on olulised nägu ja raamat!" Seletan, et juhul, kui ihaleda vana maalikunsti....ei saa endale selliseid anatoomilisi vigu lubada. "Või kujutage ette, et see õlg olekski selline! Ta oleks ju värdjas! Või need sõrmed-- täiesti vigane oleks!" Sõrmed maalil hoiavad iroonilisel kombel käes pintsleid... kuuludes ise nagu sclerosis multiplex`i ohvrile. Tädi küsib, kas sooviksime kohtuda Sanderi endaga. "Pole tingimata vaja", ütlen. Temal on külas pildiostjad ja ta on juba tahtmatult ühtkomateist kuulnud. Lisaks olen kirjutanud mitte ühe, vaid kaks tema kunsti kritiseerivat artiklit. Pole tõesti vaja...
"Mart Sander ei olegi ju professionaalne kunstnik! " See on tädi sõnum meile galerii uksel, kui lahkume. "Kahtlemata mitte", tuleb mul automaatne vastus üle huulte. Tuttavalt ajakirjanikult kuulen järgmisel päeval, et küllap oli see vanatädi Mart Sanderi ema...
"Mulle tundub tihti, et tulnukad korraldavad selliseid juhuseid", ütleb sõbranna B kohta, kui talle juhtunut kirjeldan.
Oma magistrandiga selle ateljees kohtuda ma enam ei jaksa. Annan nõu telefoni teel. Mulle tundub, et kunstniku PR-i on selleks päevaks küllalt saanud.