Olen Tartu Katoliku kooli I A klassi kunstitunnis. Lapin oma kahte mädanevat näppu. Mul on iga minut arvel -- seitsme tunni pärast on minu esimese raamatu presentatsioon 230 kilomeetrit siit eemal.
Aga on ka alternatiivkooli vaatluspraktika, üks kolmest pedagoogikakursuse absoluutselt kohustuslikust asjast. Siin ja praegu. Kerin räpaseks muutunud sideme lahti -- see on kleepunud ühe neljast august külge, mis on mu kahel sõrmel. Pihustan antiseptikumi peale ning kannan peale uue kihi joodisalvi. Sis tuleb side. Palun kõrvalpingi poisil selle lahti lõigata. "Kas sa sõlme oskad teha?" Poiss ei oska.
Kaaspraktikandid vaatlevad mind varjamatu hämmastusega. Mul on seljas riided, millega olen viimased poolteist ööpäeva nonstop tööd teinud. Teksad on värvised, kampsun plekiline ja ma lonkan, kuna üks saabas on mu jala katki hõõrunud. Eelmisel ööl olen maganud kolm ja pool ning üleeelmisel null tundi.
Veel võiksin mainida, et mul õnnestus läbi põletada soojaõhupuhur, nii et tööd tuli teha kütmata galeriis -- eriti jubedaks läks hommikupoole ööd, kui avastasin, et ma vappun aegajalt kontrollimatult. Selle vastu aitas koos K-ga, kes mind aitas ning isegi E poolt unustatud augu seinas kinni lappis, üleval ahju kõrval enda soojendamine ja kaks pitsi E puskarit. Viimane on hägune vedelik, mis lõhnab hapukalt ning mille pinnal hõljub õline, vikerkaarevärvides kiht, mida vähemalt mina pean puskariõlideks. 52 kraadi alkoholi.
Oma elu ajaloolisel päeval ärkasin Tartu hotellis Dorpat (öö 960 krooni) -- jõudsin napilt eelviimasele Tartu bussile ning öömaja kellegi juures ei õnnestunud nii kähku saada. K ja M kodu aga hallitab, mis põhjustab mul iga kord astma-ataki, ma kasutan paar korda öö jooksul inhalaatorit ning olen iga kord järgmise päeva väsinud, poolhaige ning hingeldav. Täna ma ei saa seda endale lubada.
Öösel Tartusse jõudes avastan, et mu kaks sõrme on paistes ja üks ei kõverdu. Valutavad ka. Mul on vaja hotellis kindlasti dushshi all käia -- aga kindlasti mitte ilma kummikinnasteta. Hotellis Tartu (600 krooni) neid ei ole, hotellis Dorpat aga küll. Kuna sõrmed tunduvad ka kergelt lillakad, ei julge ma äkki traumapunkti vahele jätta. Ma ei suuda end käsitsi hotelli sisse registreerida oma parema käega. Kuna pean seletama, miks mul neid kummikindaid nii vaja on, soovitab südamlik vastuvõtu neiu mul tingimata arsti juurde minna -- võivat väga hulluks mina.
Taksojuht räägib emalikult, et tema vanem sugulane suri üldisesse sepsisesse, mis sai alguse lõunamaises rannas jalga astutud kivikesest. Minu sõrmed läksid hullemaks pärast seda, kui küll kummikinnastes, aga ohtra sooja veega, mis kinnastesse tungis, inglastest maha jäänud mädaneva kliistri ämbrit pesin. Ja sisuliselt keeva veega pruuni ollust seintelt maha nühkisin, mis üllatus-üllatus! osutus karamelliks.
"Te peaksite kindlasti perearsti juures vereproovi tegama, et poleks mingeid antikehasid või nii... Mustus võib verre minna!" , korrutab emalik taksojuht. Karjatan: "Teil on keskaegsed väljendid! Defineerige palun sõna mustus? On see bakterid? Kas te mõtlete veremürgitust või trombi?"
-- "Mõlemat... Ega ma paha pärast... Mu sugulane oli kuu aega kodus haige ja arsti juurde ei läinud. Lõpuks teda sunniti, ja arst pani ta kohe haiglasse. Aga selle päeva lõpuks teda enam ei olnud. "
Mulle soovitatakse joodisalvi ja antiseptikut. Vett ei tohi saada. Sidemes peab olema. Kutsun kena vastuvõtulaua tüdruku endale sidet tegema -- midagi peab ju oma raha eest saama. Lisaks hingematvale (hommikul olen korraga väga sentimentaalne) vaatele Emajõele läbi maast laeni hotelliakna. Ma otsustan, et jätan selle päeva meelde.
Tunnen alandlikkust ja tänulikkust.
Aga tagasi Katoliku kooli. Meile tutvustatakse vanamuusika õpetajat. Ta räägib, et see, mida ta siin teeb ja õpetab, antakse talle ilmutusena. Ja et see ilmutus rõhub. Mõtlen, et see on ikka hea kool. Nagu päris elu. Lapsed õpivad maast madalast, et on inimesi ühendavad ideoloogiad, erinevad ülemaailmsed võrgustikud ja kildkonnad. Nad puutuvad kokku fanaatikutega, kellega peab hakkama saama. Nad suhtlevad poola ja slovakkia päritolu nunnade ning Tshiilist sissetoodud naljaka preestriga. Nad saavad minna Itaaliasse vahetusõpilaseks. Nad peavad toime tulema sellega, et kusagil trennis ei pea alati ütlema, kus koolis nad õpivad -- sest välispidised võivad neid pidada usuhulludeks. Nad õpivad seda, et eelarvamused pole alati tõesed. Seal koolis on tegelikult ainult 10 % õpetajatest katoliiklased, kuigi jumalateenistused ja hommikupalvus on kohustuslikud, ka maausuliste lastele. Usutunnistust sisseastumisel ei küsita...
Siis teatab vanaldane põlevate silmadega muusikaõpetaja, et osa muusikast on saatanast -- nimelt kogu popmuusika. Tema jaoks on kindel märk see, et popkontsertidel ja -festivalidel tallatakse aegajalt inimesi surnuks.
Siis ma ei suuda enam vait olla. Ma olen saanud juba 10-12 kõnet Tallinnast. E õpilane L on ära kasutanud minu lavakatte oma installatsiooni jaoks tudengitööde näitusel. E pole talle midagi öelnud. L telefon on välja lülitatud. L oma ka -- tema pidi juba kella kümnest lava üles panema hakkama. Printimistöökojast öeldi, et nad ikka ei saa fotot oma autoga kohale saata. See, kas foto saab valmis, pole ka eriti kindel. Ma ei saanud neid kohe hommikul utsitama hakata, sest mu oma telefon ei helista välja. Kuigi ma just tegin selle probleemi vältimiseks ettemakse. Tele 2 esindusse ma enam ei jõua.
"Mõnikord ei ole tegemist saatana, vaid lihtsalt halva organiseerimisega", teatan vanamuusikule. "Inimesi tallatakse surnuks ka palverännakutel. Nii kristlikel kui muhameedlikel. Ka see tähendab, et inimesed ei peaks Mekasse minema? See on kõigest logistiline probleem!"
Fanaatiline katoliiklane vaatab mulle intensiivselt silma. "Kas te tõesti arvate nii?" Jah, ma arvan nii küll.
Kui ta hakkab rääkima, et Neeme Järvi rääkis laupäeaval raadios, kui palju peaksid palka saama Eesti muusikud, ta mõtleb interpreete, ma enam sõna ei võta. Ma ei ütle, et mulle kui maksumaksjale (siiski-siiski, ka mina maksan iga oma honorari pealt makse) on täiesti ükskõik, mis tasemel on Estonia viiuldaja. Mina peaksin teda kuulama minnes ikkagi pileti ostma. Aga ma ei lähe.(Hiljem ütleb R oma avakõnes, kui ta Konteineri liikmeid väga ausalt tutvustab, vastuseks bändi laulja küsimusele, millest siis ikkagi kultuurihuvi: "Kes on kunagi öelnud, et kellelgi meist on kultuurihuvi?")
Ja seitse tundi hiljem. Olen Tartust õnnelikult Tallinna jõudnud. M furgooniga, koos bändi, bänditehnika ning raamatutega. Olen ostnud asendussaapad Walkingist -- kampaaniatoode; hõbedasest nahast, pitsidega. Kontsakuju on selline, et kaob tasakaal ning ma liigun kergelt tuikudes... Lisaks itaalia disainerjaki Tartu Humanast. Ja ilusa pluusi. Need on mul nüüd räpaste riiete asemel seljas.
Polymeri kontoris on väga pehmelt öeldes närviline atmosfäär.
Kell on täpselt seitse, galeriis on näitus üleval ja publik saalis.
Trummar paigaldab bändi lauljale tilgutit. Trummar on ühtlasi arstitudeng. Mina hoian tilgutikotti üleval. Trummar otsib laulja veeni. Ei saa kätte. Mina ja R õpetame teda, mis trummarile ei meeldi. "Pane küünarveeni!" -- "Ei pane,sealt pole midagi näha? Ja mida sa üldse mõtled küünarveeni all?"
Kolm inimest teeb pilte. Trummar-arstile see ei meeldi. "Kui mu nägu peal on, teen ma end meditsiiniringkondades lolliks....", pomiseb ta.
"Kas see tüüp arvab ka midagi?" See on B. Atmosfäär läheb sellest fraasist veelgi hullemaks. Trummar teeb tilguti pakendist lahti ja ühendab voolikuga. Põrandale tilgub füsioloogilist lahust. M, kelle kontor see on, küsib närviliselt, kas vett tuleb veel. Kinnitan, et enam mitte tilkagi. Loomulikult valetan. Tilguti lahtikeeramine toob selle vältimatult kaasa, kui tahad olla kindel, et õhumulle ei ole. Vastuseks M küsimusele lahmab kontorilauale järgmisena umbes viiskümmend milliliitrit verd. "Taskurätikut!" Vaatan ringi -- pole. Trummar vannub vaikselt. Ta käed värisevad -- pool tundi tagasi avastas ta, et taldrikuid pole. Mina ütlesin, et enam pole midagi teha, tuleb ilma lavale minna. Põranda pühkimine on olulisem. Soundcheck`i katkestasin ka -- pole aega, tilgutid on olulisemad, way olulisemad. Keda see heli ikka huvitab, piisab kui mikrofonid ei unda ja laul tuntakse ära! L võlub kuskilt välja trummitaldrikud.
Lasen koti lahusega liiga madalale ja veri hakkab mööda voolikut ülespoole tõusma. Trummar käsutab mind kõrgemale hoidma ja veri jookseb bändi laulja vereringesse tagasi.
R on järgmine. "S on siit palju torkinud, siin on jämedamad", õpetab tema. "Siis tehku ise!" --"Õhku veeni ma küll ei taha!" Trummar teatab: "Sa kardad, et see on ohtlik, aga ise ajad endale pseudoefedriini sisse. Mina seda sinu asemel ei teeks!" R joob enda kõne jaoks konditsiooni ajamiseks apteegipudelitest vaheldumisi palderjanitinktuuri ning Sudafedi siirupit. Tema näost on näha, et sellist või analoogset epistlit on ta küll liiga palju oma elus kuulama pidanud.
Nüüd on kõik valmis ja me läheme galeriisse.
laupäev, november 29, 2008
kolmapäev, november 26, 2008
Pealkirjata
Restauraatoriks ma ei hakka, ükskõik mis palga eest.
Mul on kahes sõrmes neli auku, need on paistes ja kanged, sest mingeid desinfitseerimisvahendeid polnud, kui ma seintelt kliistrit, puulehti ja pruuni tundmatut ollust, mille inglased kusagilt kätte said ja seintele kirjutamiseks kasutasid, kraapisin poole ööni.
"Sa saad veremürgituse! See pole naljaasi, sul amputeeritakse sõrmed!", vastas mu isa, kui just talle helistasin, et küsida, mis ravivahendeid sellisel juhul kasutatakse. Kuulsin, kuidas mu ema taustal sekundeeris: "Traumapunkti!". That`s the spirit.
K, hea hing, aitas seinu värvida.
E tuli, segas kõik 25 kilo tsementi liiga suure hulga veega ja kadus varsti. Ma pean ehituspoodi kah nüüd jõudma. Kuidas seda neetud auku parandada -- selle kohta on erinevatel inimestel erinevad teooriad.
Vahepeal küsis Päevaleht minult, mis oli mu jaoks aasta 2008 kõige suurem kultuurishokk ja riigi (kuri)kuulsaimad blogijad olid mu esitluse pressiteate oma blogisse üles pannud.
Minu ilus elu.
Mul on kahes sõrmes neli auku, need on paistes ja kanged, sest mingeid desinfitseerimisvahendeid polnud, kui ma seintelt kliistrit, puulehti ja pruuni tundmatut ollust, mille inglased kusagilt kätte said ja seintele kirjutamiseks kasutasid, kraapisin poole ööni.
"Sa saad veremürgituse! See pole naljaasi, sul amputeeritakse sõrmed!", vastas mu isa, kui just talle helistasin, et küsida, mis ravivahendeid sellisel juhul kasutatakse. Kuulsin, kuidas mu ema taustal sekundeeris: "Traumapunkti!". That`s the spirit.
K, hea hing, aitas seinu värvida.
E tuli, segas kõik 25 kilo tsementi liiga suure hulga veega ja kadus varsti. Ma pean ehituspoodi kah nüüd jõudma. Kuidas seda neetud auku parandada -- selle kohta on erinevatel inimestel erinevad teooriad.
Vahepeal küsis Päevaleht minult, mis oli mu jaoks aasta 2008 kõige suurem kultuurishokk ja riigi (kuri)kuulsaimad blogijad olid mu esitluse pressiteate oma blogisse üles pannud.
Minu ilus elu.
teisipäev, november 25, 2008
There are problems in these times, but, ooh, none of them are mine
Teen kojamehetööd alumises galeriis, viies välja kolm 250-liitrist prügikotitäit lehti, terve väiksema puu ning küllaga muud laga, mille sinna jätsid heakombelised, postkolonialistlike maneeridega inglased ning armas jaapanlanna.
(E käis sealsamas ükspäev neid kirumas: "Those bisquit-eating, tea-drinking.... Look at him -- he looks like a girl!" Ta ise tagus nende teejoojate perfokas osaledes seina sisse spontantaanselt augu -- ja ma tõsiselt loodan, et see on praeguseks parandatud, nagu E lubas. Rahvuslikud ja personaalsed vastuolud. See on kõigest tema arvamus -- mulle see kamp meeldis.)
Minu õnnetuseks praegusel hetkel olid inglased aga ka tekstifetishistid, mis väljendus ohjeldamatus seintele kirjutamises.
Eilne soundtrack : Velvet Undergound
Tänane: vist Koraan.
(E käis sealsamas ükspäev neid kirumas: "Those bisquit-eating, tea-drinking.... Look at him -- he looks like a girl!" Ta ise tagus nende teejoojate perfokas osaledes seina sisse spontantaanselt augu -- ja ma tõsiselt loodan, et see on praeguseks parandatud, nagu E lubas. Rahvuslikud ja personaalsed vastuolud. See on kõigest tema arvamus -- mulle see kamp meeldis.)
Minu õnnetuseks praegusel hetkel olid inglased aga ka tekstifetishistid, mis väljendus ohjeldamatus seintele kirjutamises.
Eilne soundtrack : Velvet Undergound
Tänane: vist Koraan.
pühapäev, november 23, 2008
Siin ja praegu
Puutun kokku uute väljakutsetega uutes valdkondades. Mulle tehakse ettepanek design manager`iks hakata ühe projekti juures-- ja ma tunnen, kuidas selle peale mõtted jooksma hakkavad.
Lisaks olen kohalike venelaste kahtlase Venemaa turule suunatud plaadi fotosessiooni juures meikija. Laupäeval vist, peale presentatsiooni, kui tegelikult peaksin Tartus õpetajakoolituse loengus olema. Sellega seoses -- saatsin just essee ära sinna, teemal "Minu põhimõtted õpetajana" -- ja iga minu sõna võidakse kasutada minu vastu... Kujutan ette, et eelkõige võidakse mind süüdistada silmakirjalikkuses.
Presentatsiooni ja näitusega on veel tohutult tegemist. Muuhulgas saan ettekujutuse, kui tüütu võib olla "päris" muusikapromootori amet -- sa pead vastutama tohutu hulga erakordselt kalli tehnika eest, selle (tasuta küll, antud juhul) kohale sebima, vaatama, et keegi bassivõimu tööstusvooluga ei ühendaks (nagu kevadel juhtus) ega trummi nahka rebestaks (nagu juhtus paar nädalat tagasi) ja mis kõik veel. Kui L stuudio ei oleks samas majas, oleks see vist võimatu. Lisaks õppima kasutama õigesti termineid nagu "soolotrumm", "elektritrummid", "kitarrivõim", "taldrikud" ja "helimees". Ja mitte liiga palju oma arvamust avaldama.
Soundtrack: "Ego", Charles Manson. Tõe huvides pean mainima, et R oli see, kes tegi ettepaneku antud autori muusika Youtube`ist üles otsida. Aga see on lahe laul. Iga sõna on tõsi.
Lisaks olen kohalike venelaste kahtlase Venemaa turule suunatud plaadi fotosessiooni juures meikija. Laupäeval vist, peale presentatsiooni, kui tegelikult peaksin Tartus õpetajakoolituse loengus olema. Sellega seoses -- saatsin just essee ära sinna, teemal "Minu põhimõtted õpetajana" -- ja iga minu sõna võidakse kasutada minu vastu... Kujutan ette, et eelkõige võidakse mind süüdistada silmakirjalikkuses.
Presentatsiooni ja näitusega on veel tohutult tegemist. Muuhulgas saan ettekujutuse, kui tüütu võib olla "päris" muusikapromootori amet -- sa pead vastutama tohutu hulga erakordselt kalli tehnika eest, selle (tasuta küll, antud juhul) kohale sebima, vaatama, et keegi bassivõimu tööstusvooluga ei ühendaks (nagu kevadel juhtus) ega trummi nahka rebestaks (nagu juhtus paar nädalat tagasi) ja mis kõik veel. Kui L stuudio ei oleks samas majas, oleks see vist võimatu. Lisaks õppima kasutama õigesti termineid nagu "soolotrumm", "elektritrummid", "kitarrivõim", "taldrikud" ja "helimees". Ja mitte liiga palju oma arvamust avaldama.
Soundtrack: "Ego", Charles Manson. Tõe huvides pean mainima, et R oli see, kes tegi ettepaneku antud autori muusika Youtube`ist üles otsida. Aga see on lahe laul. Iga sõna on tõsi.
Sweet Hereafter
Fotosessioon.
Ja mulle valjakäidud suhteliselt radikaalne idee, mille üle pean veel motlema.
Self image vs eneseiroonia voi siis ilma vastandamiseta. Mina ka ei ei tea.
Ja mulle valjakäidud suhteliselt radikaalne idee, mille üle pean veel motlema.
Self image vs eneseiroonia voi siis ilma vastandamiseta. Mina ka ei ei tea.
reede, november 21, 2008
Promo
Eile peale send-nupu vajutamis laskus Maa peale tohutu rahu.
Ja siis tulid:
artist talk lastekunstikoolis, kus põhiliselt diskuteeris 16-aastane Nietztche-huviline noormees, keda ma lõpuks ignoreerisin, sest ta tahtis koguaeg nii üliinimesest kui lõpuks Wittgensteinist rääkida. Ta kohta öeldi, et tark poiss. Soovitasin tal kunstiteadust õppima minna. Ja lõpuks nimetasin pubekaks. "Ma kohandan oma põhimõtteid vastavalt inimestele, kellega ma suhtlen! Ma võin ka väga nahhaalseks muutuda!" Mõtlesin, et sealt need kompleksides intellektuaalid tulevad; poisil oli ka kõnetakistus.
Muidu (või isegi selle kaasabil) läks artist talk hästi, kuigi mu käest ei küsitud murdosagi nii palju kui Innolt ja Irjalt.
Ekspressist tuli õrnalt irooniline meil, kus mainiti, et mu kirjastaja teeb mulle tohutult promo ja et selle algatuseks vastaku ma nende raamatu-küsimustele.
Kohe saan kokku naisteportaali fotograafiga, enne kui suundun kanga-ja riidepoodidesse, et enda pildistamissessiooniks täna pärastlõunal valmistuda. Intervjuu asemel tuli ajakirjanik eilsele kohtumisele. Veel tagasisidet dokile : sealt kumavat läbi negatiivne suhtumine minusse (mitme inimese üksteisest sõltumatu kommentaar).
Soundtrack: " Say a little prayer for you" Ja "White Rabbit".
Ja siis tulid:
artist talk lastekunstikoolis, kus põhiliselt diskuteeris 16-aastane Nietztche-huviline noormees, keda ma lõpuks ignoreerisin, sest ta tahtis koguaeg nii üliinimesest kui lõpuks Wittgensteinist rääkida. Ta kohta öeldi, et tark poiss. Soovitasin tal kunstiteadust õppima minna. Ja lõpuks nimetasin pubekaks. "Ma kohandan oma põhimõtteid vastavalt inimestele, kellega ma suhtlen! Ma võin ka väga nahhaalseks muutuda!" Mõtlesin, et sealt need kompleksides intellektuaalid tulevad; poisil oli ka kõnetakistus.
Muidu (või isegi selle kaasabil) läks artist talk hästi, kuigi mu käest ei küsitud murdosagi nii palju kui Innolt ja Irjalt.
Ekspressist tuli õrnalt irooniline meil, kus mainiti, et mu kirjastaja teeb mulle tohutult promo ja et selle algatuseks vastaku ma nende raamatu-küsimustele.
Kohe saan kokku naisteportaali fotograafiga, enne kui suundun kanga-ja riidepoodidesse, et enda pildistamissessiooniks täna pärastlõunal valmistuda. Intervjuu asemel tuli ajakirjanik eilsele kohtumisele. Veel tagasisidet dokile : sealt kumavat läbi negatiivne suhtumine minusse (mitme inimese üksteisest sõltumatu kommentaar).
Soundtrack: " Say a little prayer for you" Ja "White Rabbit".
kolmapäev, november 19, 2008
Transglobal Express
Eelpoolmainitud tegevus ja presentatsiooniga seotud asjade ajamine on kestnud peaaegu nonstop. Öösel näen unes asju, mida saab lähitulevikus kuidagi ära kasutada.
Suhtlen fotograafiga Mexico Citys ja tema assistendiga, radikaalse norrakaga New Yorgis, bändimehega Tartus, meedikuga Soomes, galeristiga Londonis, kilekotitehasega Peterburi maanteel, kirjastajaga Tartus, tehnikaüürimisfirmaga Õismäel, printimistöökojaga Sakus, veoautojuhiga Lasnamäel, invaglämm-kunstniku ja inimõigusteaktivistiga Soomes, loomakaitseaktivisti ning moetibidega siinsamas, vene näitlejannaga Kalamajas, arvamustoimatajaga päevalehes ja oma kõrgema minaga paralleelmaailmas. Vahepeal veenan oma ema, et see mõte, kinkida jõuluks inimestele Kihnu kampsuneid, ei ole ikka see. Ma avastan, et kui paljud noored kunstnikud on düsgraafikud, siis mina olen sellesama nähtuse tehniline ja sellest tulenevalt visuaalne ekvivalent eelarve graafilises kujundamises. Sõbranna tuleb appi.
Soundtrack :"Everything`s alright" rockooperist "Jesus Christ". Lapsepõlv.
Suhtlen fotograafiga Mexico Citys ja tema assistendiga, radikaalse norrakaga New Yorgis, bändimehega Tartus, meedikuga Soomes, galeristiga Londonis, kilekotitehasega Peterburi maanteel, kirjastajaga Tartus, tehnikaüürimisfirmaga Õismäel, printimistöökojaga Sakus, veoautojuhiga Lasnamäel, invaglämm-kunstniku ja inimõigusteaktivistiga Soomes, loomakaitseaktivisti ning moetibidega siinsamas, vene näitlejannaga Kalamajas, arvamustoimatajaga päevalehes ja oma kõrgema minaga paralleelmaailmas. Vahepeal veenan oma ema, et see mõte, kinkida jõuluks inimestele Kihnu kampsuneid, ei ole ikka see. Ma avastan, et kui paljud noored kunstnikud on düsgraafikud, siis mina olen sellesama nähtuse tehniline ja sellest tulenevalt visuaalne ekvivalent eelarve graafilises kujundamises. Sõbranna tuleb appi.
Soundtrack :"Everything`s alright" rockooperist "Jesus Christ". Lapsepõlv.
esmaspäev, november 17, 2008
Enne ühenduste jätku
Kirjutan kokku projekti ja eelarvet, saatsin ära artikli. Olen läinud korra tülli selle mainstream/arthouse filmi produtsendiga, sest nad leidsid mu koti üles, aga kuna mina olen sunnitud olnud vahepeal juba asenduskosmeetika hankima, teen ettepaneku, et mulle natuke juurde makstaks. Et ma ei maksaks kõrgeeelarvelises filmis osalemisele peale, vaid jääksin vähemalt nulli. Miinus aeg, energia, frustratsioon selles seltskonnas viibimisest, pluss absurdikogemus ja natuke kirjutamismaterjali. Seda viimast ma ei maini. Produtsent muutub kohe bitch`iks -- kas kokkulepitud summa või mitte midagi ja lööb toru hargile. See on solvav ning ma otsustan temaga mitte enam suhelda. Õnnetuseks on mul uus telefon, kuhu numbreid pole salvestatud ning ma valin järgmisena sõbranna numbri asemel uuesti tema oma. Vastu saan pika ja mõnitava sõnumi. Teen järelduse, et filmitööstus toimibki suures osas bitchipoweri peal -- taolised sõjakad ja kõike ja kõiki paikapanevad naisterahvad ajavad asju, korraldavad ning manageerivad -- ja bitchivad omavahel, samal ajal kui mehed teevad "päris" tööd -- on rezhissöörid, operaatorid, helimehed ja valgustajad. Mul on hea meel, et mina ei ole sellises süsteemis tööl.
Hiljem loen ajalehest, et rezhissöör ei tea ka ise, millega ta film lõpeb( minu arust mitte kõige parem märk, aga mu isa ütleb, et nii tegi ka Bergman), selles on tegelane, kelle nimi on Meister (kahtlane) ning üldiselt on see sellest, kui raske on olla tänapäeval mees (no kuulge!).
Ja mul on soundtrack seoses viimase aja sündmustega, Youtube:
"Instant Karma" -- Lennon
"Mind Games" -- Lennon
"Living with War" -- Neil Young
"Starting Over" -- Lennon
Kohe otsin Tõnis Mägi videod üles.
Hiljem loen ajalehest, et rezhissöör ei tea ka ise, millega ta film lõpeb( minu arust mitte kõige parem märk, aga mu isa ütleb, et nii tegi ka Bergman), selles on tegelane, kelle nimi on Meister (kahtlane) ning üldiselt on see sellest, kui raske on olla tänapäeval mees (no kuulge!).
Ja mul on soundtrack seoses viimase aja sündmustega, Youtube:
"Instant Karma" -- Lennon
"Mind Games" -- Lennon
"Living with War" -- Neil Young
"Starting Over" -- Lennon
Kohe otsin Tõnis Mägi videod üles.
Ühendused I
"Lähme ülemisele korrusele.Kas te kolmekesi oletegi?" --"Kas panen ukse kinni?"-- "Jah." Lõuna-Eesti väikelinna kiirabitöötaja on tõsise näoga. "Ma ei tahtnud sulle enne telefonis öelda, aga see, mida sa õppida tahtsid, ei ole päris ohutu. Seda ei tohi kõik Ameerika kiirabitöötajadki teha, osadel ainult on litsents." Ma tunnen, kuidas külm jutt minust läbi läheb. See ei ole aga koht, kus käed värisema hakata võiksid. Ta vaatab mind tõsiselt ja tähelepanelikult.
Mul on kotis pudel kõige kallimat rummi poes -- viimasel minutil tuli meelde, et meedikutele viiakse alati midagi ja mu sisetunne, õigemini ebausk ütles mulle, et see ei ole nüüd küll inimene, kelle pealt kokku hoida tohiks.
Järgneb loeng antiseptikast, siis demonstratsioon ja ma üritan pingsalt meelde jätta, kuidas kõik süsteemid omavahel ühenduvad. "See on invasiivne protseduur", rõhutab kiirabitöötaja. "See ei ole see, mis sa enne õppisid, et lased lihtsalt välja." "Nii, ja proovi nüüd ise." Hingan sügavalt sisse ja avan pakendi. "Nii, see ei ole enam steriilne! Ei pane otsa laua peale! Suru tugevamini. Sealt läbi. Õige!" Ta ei tundu ikkagi rahulolev. Ilmselgelt ei arva ta, et see on hea mõte. "Äkki mõtled ikka midagi muud välja?" Bändi "guru" omalt poolt lisab, et jääks esialgu selle plaani juurde, aga katsuks ka midagi muud välja mõelda. Ja et tema õppinud bioloogina lubab seda enda kallal teha küll. "Meie bändi trummar on arst, ta võib aidata küll."
On näha, et see on asi, mis muudab kõik. Kiirabitöötaja leebub äkitselt, kuigi bändimees seletab edasi, et tema arvates olen ma sedasorti naine, kes peaks selle asja ka ise selgeks õppima. Selge, me teeme koostööd. Bändimees lisab: "Sandra küll ütles enne, et olgu ma parem vait siin..." Selle väljaütlemine ei jäta meist kui meeskonnast just kõige paremat muljet, aga tõsi ta on -- mind ehmatasid natuke ära bändiguru seisukohavõtud ning mõtteavaldused meie eelmisel kohtumisel. Et äkki ta küsib ka kiirabitöötajalt: "Ega sul LSD-d ei ole?" Aga siin on ta vägagi asjalik.
"Tegelikult on ka selle protseduuri juures kõige keerulisem punkteerimine", ütleb meedik ja mina tänan taevast, et ta pole mind kunagi näinud telekat DVD-mängijaga ühendamas. Või, kohati isegi, võtit uksega. Sellised ühendamised ei ole tõesti mu kõige tugevam külg, aga punkteerimisega saan üldjuhul hakkama. A on meie juttu kuulates paar korda nägu krimpsutanud. Mina topin antiseptika lühiloengut kuulates hajameelselt sõrme mulaazhi hingetorru, millel on väga realistlikud pehmest kummist suu, keel ja hambad. Keel on kaetud näsadega. Seda kasutatakse intubeerimiseks, oletan. "Kaks sekundit on aega ja hambaid ei tohi puruks lüüa!", tuleb meelde suvel kirjanike suvepäevadel kuuldud noorkirjaniku jutt. Viimane töötas kunagi samuti kiirabis. Nemad harjutasid laipade peal, aga nüüd on kõigeks mulaazhid. Neli aastat tagasi proovisin veenikanüüli paigaldamist kõigepealt shvammitaolisest materjalist kunstkäe peal, mille kunstveresoonte sees oli vesine punakas vedelik ja mis nägi üldiselt välja, nagu kuuluks see kehva koordinatsiooniga heroiininarkomaanile. Üleni kunstsinikaid täis.
Siis tuleb väljakutse ja kiirabitöötaja kiirustab minema, andes mulle enne kotitäie suuri ja väikseid steriilsetes pakendites esemeid. "Oota, ära nüüd nii avalikult ka!" Topin pluusi kõige peale. Rummi üle, mis on seitse aastat laagerdunud ja just mille ma mingist ebausust valisin, tundub tal olevat siiralt hea meel. Aga mulle mantlit ulatades mainib ta: "Sul on juuksed lahti. Vaheta lakki. Muidu oled ainus kiilakas nais-tegevuskunstnik." Ütlen vabanduseks, et ma pole seda mantlit nädal aega harjanud ning mõtlen teel Tartusse, et äkki tabas tema meditsiiniliselt koolitatud pilk mul mõne fataalse haiguse esmase sümptomi.
"Sa ennustasid oma eelmise aasta videos shamanistlikult Wall Streeti börsikrahhi ette!", teatab bändimees mulle äkki tunnustavalt.
-- "Mis krahhi? Millal?"
Mul on kotis pudel kõige kallimat rummi poes -- viimasel minutil tuli meelde, et meedikutele viiakse alati midagi ja mu sisetunne, õigemini ebausk ütles mulle, et see ei ole nüüd küll inimene, kelle pealt kokku hoida tohiks.
Järgneb loeng antiseptikast, siis demonstratsioon ja ma üritan pingsalt meelde jätta, kuidas kõik süsteemid omavahel ühenduvad. "See on invasiivne protseduur", rõhutab kiirabitöötaja. "See ei ole see, mis sa enne õppisid, et lased lihtsalt välja." "Nii, ja proovi nüüd ise." Hingan sügavalt sisse ja avan pakendi. "Nii, see ei ole enam steriilne! Ei pane otsa laua peale! Suru tugevamini. Sealt läbi. Õige!" Ta ei tundu ikkagi rahulolev. Ilmselgelt ei arva ta, et see on hea mõte. "Äkki mõtled ikka midagi muud välja?" Bändi "guru" omalt poolt lisab, et jääks esialgu selle plaani juurde, aga katsuks ka midagi muud välja mõelda. Ja et tema õppinud bioloogina lubab seda enda kallal teha küll. "Meie bändi trummar on arst, ta võib aidata küll."
On näha, et see on asi, mis muudab kõik. Kiirabitöötaja leebub äkitselt, kuigi bändimees seletab edasi, et tema arvates olen ma sedasorti naine, kes peaks selle asja ka ise selgeks õppima. Selge, me teeme koostööd. Bändimees lisab: "Sandra küll ütles enne, et olgu ma parem vait siin..." Selle väljaütlemine ei jäta meist kui meeskonnast just kõige paremat muljet, aga tõsi ta on -- mind ehmatasid natuke ära bändiguru seisukohavõtud ning mõtteavaldused meie eelmisel kohtumisel. Et äkki ta küsib ka kiirabitöötajalt: "Ega sul LSD-d ei ole?" Aga siin on ta vägagi asjalik.
"Tegelikult on ka selle protseduuri juures kõige keerulisem punkteerimine", ütleb meedik ja mina tänan taevast, et ta pole mind kunagi näinud telekat DVD-mängijaga ühendamas. Või, kohati isegi, võtit uksega. Sellised ühendamised ei ole tõesti mu kõige tugevam külg, aga punkteerimisega saan üldjuhul hakkama. A on meie juttu kuulates paar korda nägu krimpsutanud. Mina topin antiseptika lühiloengut kuulates hajameelselt sõrme mulaazhi hingetorru, millel on väga realistlikud pehmest kummist suu, keel ja hambad. Keel on kaetud näsadega. Seda kasutatakse intubeerimiseks, oletan. "Kaks sekundit on aega ja hambaid ei tohi puruks lüüa!", tuleb meelde suvel kirjanike suvepäevadel kuuldud noorkirjaniku jutt. Viimane töötas kunagi samuti kiirabis. Nemad harjutasid laipade peal, aga nüüd on kõigeks mulaazhid. Neli aastat tagasi proovisin veenikanüüli paigaldamist kõigepealt shvammitaolisest materjalist kunstkäe peal, mille kunstveresoonte sees oli vesine punakas vedelik ja mis nägi üldiselt välja, nagu kuuluks see kehva koordinatsiooniga heroiininarkomaanile. Üleni kunstsinikaid täis.
Siis tuleb väljakutse ja kiirabitöötaja kiirustab minema, andes mulle enne kotitäie suuri ja väikseid steriilsetes pakendites esemeid. "Oota, ära nüüd nii avalikult ka!" Topin pluusi kõige peale. Rummi üle, mis on seitse aastat laagerdunud ja just mille ma mingist ebausust valisin, tundub tal olevat siiralt hea meel. Aga mulle mantlit ulatades mainib ta: "Sul on juuksed lahti. Vaheta lakki. Muidu oled ainus kiilakas nais-tegevuskunstnik." Ütlen vabanduseks, et ma pole seda mantlit nädal aega harjanud ning mõtlen teel Tartusse, et äkki tabas tema meditsiiniliselt koolitatud pilk mul mõne fataalse haiguse esmase sümptomi.
"Sa ennustasid oma eelmise aasta videos shamanistlikult Wall Streeti börsikrahhi ette!", teatab bändimees mulle äkki tunnustavalt.
-- "Mis krahhi? Millal?"
reede, november 14, 2008
Jah, on küll *
Inno ja Irja lahkusid koos Jan Kausiga alles kl 12 või midagi. Seni oli vestlus. Kohtumine.
Täna järgmise taseme meditsiinikursus.
Homme õpetajakoolitus -- vaatluspraktika.
Ja siis teise linna edasi.
* Nii on tõlgitud ühe hea raamatu pealkiri.
Täna järgmise taseme meditsiinikursus.
Homme õpetajakoolitus -- vaatluspraktika.
Ja siis teise linna edasi.
* Nii on tõlgitud ühe hea raamatu pealkiri.
kolmapäev, november 12, 2008
NG Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 51 93 70 03
NG KUNSTIKONTEINERIS
KULTUURITEHASES POLYMER (MADARA 22)
12.NOVEMBRIL KL.19.00
KIRJANDUSLIKE KOHTUMISTE SEERIA
„ÜKS HULLEM KUI TEINE“ :
INNO & IRJA TÄHISMAA
+
JAN KAUS
VESTLUST JUHIB SANDRA JÕGEVA
Kirjanduslike kohtumiste seeriat toetab Eesti Kultuurkapital
KONTAKT:
Sandra Jõgeva +372 5543961
Tanel Saar +372 55941211
www.artcontainer.ee
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 51 93 70 03
NG KUNSTIKONTEINERIS
KULTUURITEHASES POLYMER (MADARA 22)
12.NOVEMBRIL KL.19.00
KIRJANDUSLIKE KOHTUMISTE SEERIA
„ÜKS HULLEM KUI TEINE“ :
INNO & IRJA TÄHISMAA
+
JAN KAUS
VESTLUST JUHIB SANDRA JÕGEVA
Kirjanduslike kohtumiste seeriat toetab Eesti Kultuurkapital
KONTAKT:
Sandra Jõgeva +372 5543961
Tanel Saar +372 55941211
www.artcontainer.ee
teisipäev, november 11, 2008
Harku narkovangla
Seda kirjutasin ma kohapeal igavusest märkmikkusse:
Eesti edukaima rezhissööri uue filmi näitlejaskonna moodustavad Ida-Virumaal läbi viidud konkursi kaudu leitud kohalikud vene kaunitarid, pooltuntud ning väga tuntud eesti näitlejad (pean tunnistama, et mina ei tea kohati, kust jookseb see piir -- teatris ei käi ja seriaale ei vaata), noored seltskonnakaunitarid, Linnar Priimägi, Peeter Ristsoo ja mitte enam nii noored seltkonnakaunitarid. Viimaste hulgas on paar üheksakümnendatel aastatel siinmail tuntud olnud modelli ning ainsa eesti supermodelli narkoäri eest vangis istunud õde. Ma ei jäta igaks juhuks oma käekotti kusagile vedelema.
Oleme Narva eeslinnas, kuhu on kohale toodud bussitäis inimesi. Mind ja V-d kutsus osalema A, stilist ja castinguagentuuri omanik. Sellega peaks teenima raha. Ma tean ka juba, et enamus ülejäänutest ei saa midagi. See on see müstiline faktor, mis inimesi filmitööstuse juures tõmbab -- segu edevusest ja püüdest end igavikku jäädvustada ja staaridega koos hängida ja tunda end hästitoimiva masinavärgi osana. Minu motivatsioon, olgem ausad, on raha. Ja võimalik absurdikogemus ka. Paari väikse filmi võtetel, kus olen grimmi teinud või sõpradele vastu tulles mingis kaadris figureerinud, olen saanud kogemuse, et aega läheb tohutult.
V, keda nagu mindki eraldi pisirolli jaoks telliti, on silmnähtavalt tujutu. Talle ei meeldi need inimesed, keda siin nii palju on. "Kõik on niiöelda lahedad inimesed! Nagu topitud inimesed. Top-p-pitud!", rõhutab V. "Neile on mingid asjad külge top-p-pi-tud! Külge monteeritud." V-l, nagu ka minul, on seljas omad riided, temal on sinised tupeeritud juuksed ja silmatorkav meik -- see on ta identiteet ja igapäevavälimus. Samas monteeritakse kohale saabunud vene baabale sulgi pähe. Tädi juuksed on silmatorkavalt rasvased.
Igav on, loomulikult. Filmivõtetel ongi igav. Enamuse ajast. Juhul kui sa oled kaadri ees.Ehk siis: sees. Su osa ongi põhiliselt oodata ja sotsialiseeruda. Juhul muidugi, kui sa kedagi piisavalt hästi tunned. Teine asi filmivõtetel on loomulikult alkohol, aga kui sinu jaoks on spetsiaalne osa välja mõeldud, ehkki pisikene ja arvatavasti sind keegi suurel ekraanil ei näegi, on igas mõttes kavalam sellest eemale hoida. Ma ei tea täpselt, mida ma tegema pean, aga kasulikum on teha seda täie teadvuse ja koordinatsiooni juures. Osa näitlejaid ja statiste on juba kergelt vindised. Mitte enam esimeses nooruses selstkonnakaunitaride tagumikele libisevad juba näitlejate käed.
"Ma ei saa aru, millest see film on?!? Kõik inimesed on nagu erinevatest ooperitest. Vaata, ossid naeravad mu üle! Tõesti, nii loll koht. Mis mõttes nagu??!! Näha, et mingi eesti värk, wannabe-glamuur! Top-pi-tud! Öko-öko-öko-öko-värk!", pomiseb V ja paneb siis kõik paika: "Mingi la-ba-ne! Kui ma kohe drinki ei saa, siis ma ütlen neile kõik välja, mis ma nende kostüümidest arvan!"
"Sellised olukorrad ajavad mind nii närvi, need tekitavad tunde, et tahaks ise olla see...see... S E E asi!" Kogu kahekümneaastase maailmavalu ja ebamäärane ambitsioon ühesainsas lauses.
Endine naisvang ja supermodelli kuulsusetu õde teeb endale meie kõrval meiki. V koperdab ta oma poolemeetriste taldadega palatvormsaabastega peaaegu pikali, kui ka peeglile lähemale astub. Kumbki diiva ei pane teineteist tähelegi.
Ma pole enam eriti kindel, oli see kõik ikka hea mõte.
Tunde hiljem, võtteplatsil. See on mingi lagunev sammastega kultuurimaja Narva servas, kuhu on ehitusprahi keskele ehitatud dekadentlik ööklubi. Filmi kunstnikutöö tundub väga hea.
Enamus näitlejatest ja statistidest on juba ammu väga purjus. "Ega sa Peetrit pole näinud?", küsib mu käest rezhissöör. "Kas ta püsib veel püsti?" See on inimene, kellele episoodilise rolli eest makstakse muljetavaldav summa -- ta ütleb seda mulle ise paar tundi hiljem. Sest tema on tema. Mul palus A kaasa võtta meigiasju, jalanõusid ning riideid. Umbes tund aega pärast võtteplatsile saabumist on ilmselgelt ära varastatud enamus mu kaasatoodust -- profikomeetika ning riided, kusjuures saapad ja kingad on alles, aga laiali loobitud. Ju polnud õige jalanumber.Ma otsin igaks juhuks oma puuduvat kotti igalt poolt, aga loomulikult ei ole seda kusagil. Kahju on vähemalt 6000 krooni. Alguses on kõik osavõtlikud, lasevad endale käsuliinis alluvatel stilistidel, assistentidel ning meikijatel ka ringi vaadata ja hiljem küsivad, kas leidsin üles. Loomulikult mitte. Me oleme Ida-Virumaal.
Filmitakse, nagu aru saan, napp kaader sellest, kuidas tuntud seksisümbolist eesti meesnäitleja* siseneb dekadentlikku klubisse, mis on rahvast täis. Selle kaadriga on ühel pool umbes kell pool neli öösel. Enamus inimesi, kes peavad olema kaadri ees ja mitte taga, on sügavalt purjus või mäluaugus. Selleks ajaks on A diivanile magama jäänud ega reageeri enam millelegi. V on kõigil ümbritsevatel inimestel näo täis sõimanud. Või, noh, peaaegu kõigil. "Linnar, miks sa räägid ainult ohutute naistega?"
Produtsent, keda ma tunnen, seisab seina najal napilt püsti ja ajab segast juttu. Kõik käperdavad üksteist. Noored ja vananevad seltskonnakaunitarid kõiguvad oma kontsadel ning kukuvad aegajalt pikali sel prahisel põrandal. Ma ei ole kindel, kas see on nii hea mõte, anda amatöör-ja profinäitlejatele meelelahutuseks kümme kasti viina. Aga, jumala eest, see pole minu mure ega minu film. Ma ise pole praktiliselt joonud, aga mu "partner" filmis on algusest peale väga täis. Assistent toob talle oma käega õlut ja muretseb, ega tal külm pole.
Mina vaidlen pärast võtet produtsendiga, kas nemad vastutavad varastatud asjade eest ning tõrjun V-d, kes üürgab üle saali: "Nad ei maksa mulle mitte munnigi!" V on asjadest natuke valesti aru saanud, aga A, kes meid sinna arranzheeris, magab jätkuvalt diivanil ja temast pole suurt abi. Soodom ja Gomorra, kurat küll. Produtsent ajab käed külge kõigele, mis liigub ja meespeategelane on uue kaunitari embuses. Ma olen kadunud asjade pärast väga tujust ära. Aga ma saavutan selle, et mulle lubatakse mingi summa, kui kott välja ei ilmu. Sest ma suudan sellele omavastutuse asjale vastu vaielda. Ega soovi politseile avaldust kirjutada -- see on juba sulaselge mõnitamine.
Ja siis ongi kõik -- buss läheb Tallinnasse, inimesed; need kes veel ei maga, joovad edasi, V sõimab korra kõiki veel ja mina joon ära pool pudelit veini ning kokteiliklaasitäie peaaegu puhast viina, mille V on kaasa haaranud. Siis ma otsustan ka natuke sotsialiseeruda. See on viga. Keegi kena tütarlaps ,kellega mul oli enne hea klapp, küsib, kas ma sain oma asjad kätte ja mainib, et tema arust ei ole produtsent süüdi. Järgmisel hetkel kuuleb ta, et on ikka küll, kui kutsub statistideks Ida-Virumaa venelased ning narkoäri eest vangis istunud Carmen Kassi õe. Kes vedas oma kehaõõnsustes kokaiini (ma tunnen sel hetkel mingit seletamatut, mäekõrgust moraalset üleolekut selle õnnetu Carmen Kassi õe suhtes) ja istus nimetatud teo eest viis aastat kinni. "Kolm aastat ainult", parandab mind üks noormees, kes ka selle hetkeni mu vastu sõbralik oli. Nüüd ei salli mind keegi. Vaese Viktooria De Luna mainimine oli kindlasti viga ja nagu ma äkki taipan, on see õnnetu naine vist poolte siinviibijate hea tuttav või sõbranna. Aga ma lasen edasi. "Harku narkovanglast saab veel odavamaid statiste! Täna viid narkot üle, homme varastad huulepulga!" See alkohol, mida ma bussis nüüd kiiruga jõin, töötab täiega. Ma laon veel välja, mida ma eksvangide ja nende moraalse usaldusväärsuse kohta arvan. Ma ei või vanduda, et ei puuduta ka mainitud De Luna mustanahalisi järglasi.**
"Ii-lus!", kommenteerib V. "Kuule, kas ma ikka saan raha? Ma mõtlesin, et äkki ei saa ja varastasin igaks juhuks krae ja kindad!"
* Taavi Eelmaa
** Esitan retoorilise küsimuse, kas neegriga ikka tasub keppida. Ja siis koos kokaiini üle piiri viia -- rikuvad lapsi, kurat. (Ma ei kontrolli oma teksti eriti, kui olen purjus ja vihane ning võin jätta väga rassistliku, antisionistliku ning homofoobse mulje, mis on tegelikult petlik.)
"Ma ei vasta retoorilistele küsimustele!"
Hanif Kureishi
Eesti edukaima rezhissööri uue filmi näitlejaskonna moodustavad Ida-Virumaal läbi viidud konkursi kaudu leitud kohalikud vene kaunitarid, pooltuntud ning väga tuntud eesti näitlejad (pean tunnistama, et mina ei tea kohati, kust jookseb see piir -- teatris ei käi ja seriaale ei vaata), noored seltskonnakaunitarid, Linnar Priimägi, Peeter Ristsoo ja mitte enam nii noored seltkonnakaunitarid. Viimaste hulgas on paar üheksakümnendatel aastatel siinmail tuntud olnud modelli ning ainsa eesti supermodelli narkoäri eest vangis istunud õde. Ma ei jäta igaks juhuks oma käekotti kusagile vedelema.
Oleme Narva eeslinnas, kuhu on kohale toodud bussitäis inimesi. Mind ja V-d kutsus osalema A, stilist ja castinguagentuuri omanik. Sellega peaks teenima raha. Ma tean ka juba, et enamus ülejäänutest ei saa midagi. See on see müstiline faktor, mis inimesi filmitööstuse juures tõmbab -- segu edevusest ja püüdest end igavikku jäädvustada ja staaridega koos hängida ja tunda end hästitoimiva masinavärgi osana. Minu motivatsioon, olgem ausad, on raha. Ja võimalik absurdikogemus ka. Paari väikse filmi võtetel, kus olen grimmi teinud või sõpradele vastu tulles mingis kaadris figureerinud, olen saanud kogemuse, et aega läheb tohutult.
V, keda nagu mindki eraldi pisirolli jaoks telliti, on silmnähtavalt tujutu. Talle ei meeldi need inimesed, keda siin nii palju on. "Kõik on niiöelda lahedad inimesed! Nagu topitud inimesed. Top-p-pitud!", rõhutab V. "Neile on mingid asjad külge top-p-pi-tud! Külge monteeritud." V-l, nagu ka minul, on seljas omad riided, temal on sinised tupeeritud juuksed ja silmatorkav meik -- see on ta identiteet ja igapäevavälimus. Samas monteeritakse kohale saabunud vene baabale sulgi pähe. Tädi juuksed on silmatorkavalt rasvased.
Igav on, loomulikult. Filmivõtetel ongi igav. Enamuse ajast. Juhul kui sa oled kaadri ees.Ehk siis: sees. Su osa ongi põhiliselt oodata ja sotsialiseeruda. Juhul muidugi, kui sa kedagi piisavalt hästi tunned. Teine asi filmivõtetel on loomulikult alkohol, aga kui sinu jaoks on spetsiaalne osa välja mõeldud, ehkki pisikene ja arvatavasti sind keegi suurel ekraanil ei näegi, on igas mõttes kavalam sellest eemale hoida. Ma ei tea täpselt, mida ma tegema pean, aga kasulikum on teha seda täie teadvuse ja koordinatsiooni juures. Osa näitlejaid ja statiste on juba kergelt vindised. Mitte enam esimeses nooruses selstkonnakaunitaride tagumikele libisevad juba näitlejate käed.
"Ma ei saa aru, millest see film on?!? Kõik inimesed on nagu erinevatest ooperitest. Vaata, ossid naeravad mu üle! Tõesti, nii loll koht. Mis mõttes nagu??!! Näha, et mingi eesti värk, wannabe-glamuur! Top-pi-tud! Öko-öko-öko-öko-värk!", pomiseb V ja paneb siis kõik paika: "Mingi la-ba-ne! Kui ma kohe drinki ei saa, siis ma ütlen neile kõik välja, mis ma nende kostüümidest arvan!"
"Sellised olukorrad ajavad mind nii närvi, need tekitavad tunde, et tahaks ise olla see...see... S E E asi!" Kogu kahekümneaastase maailmavalu ja ebamäärane ambitsioon ühesainsas lauses.
Endine naisvang ja supermodelli kuulsusetu õde teeb endale meie kõrval meiki. V koperdab ta oma poolemeetriste taldadega palatvormsaabastega peaaegu pikali, kui ka peeglile lähemale astub. Kumbki diiva ei pane teineteist tähelegi.
Ma pole enam eriti kindel, oli see kõik ikka hea mõte.
Tunde hiljem, võtteplatsil. See on mingi lagunev sammastega kultuurimaja Narva servas, kuhu on ehitusprahi keskele ehitatud dekadentlik ööklubi. Filmi kunstnikutöö tundub väga hea.
Enamus näitlejatest ja statistidest on juba ammu väga purjus. "Ega sa Peetrit pole näinud?", küsib mu käest rezhissöör. "Kas ta püsib veel püsti?" See on inimene, kellele episoodilise rolli eest makstakse muljetavaldav summa -- ta ütleb seda mulle ise paar tundi hiljem. Sest tema on tema. Mul palus A kaasa võtta meigiasju, jalanõusid ning riideid. Umbes tund aega pärast võtteplatsile saabumist on ilmselgelt ära varastatud enamus mu kaasatoodust -- profikomeetika ning riided, kusjuures saapad ja kingad on alles, aga laiali loobitud. Ju polnud õige jalanumber.Ma otsin igaks juhuks oma puuduvat kotti igalt poolt, aga loomulikult ei ole seda kusagil. Kahju on vähemalt 6000 krooni. Alguses on kõik osavõtlikud, lasevad endale käsuliinis alluvatel stilistidel, assistentidel ning meikijatel ka ringi vaadata ja hiljem küsivad, kas leidsin üles. Loomulikult mitte. Me oleme Ida-Virumaal.
Filmitakse, nagu aru saan, napp kaader sellest, kuidas tuntud seksisümbolist eesti meesnäitleja* siseneb dekadentlikku klubisse, mis on rahvast täis. Selle kaadriga on ühel pool umbes kell pool neli öösel. Enamus inimesi, kes peavad olema kaadri ees ja mitte taga, on sügavalt purjus või mäluaugus. Selleks ajaks on A diivanile magama jäänud ega reageeri enam millelegi. V on kõigil ümbritsevatel inimestel näo täis sõimanud. Või, noh, peaaegu kõigil. "Linnar, miks sa räägid ainult ohutute naistega?"
Produtsent, keda ma tunnen, seisab seina najal napilt püsti ja ajab segast juttu. Kõik käperdavad üksteist. Noored ja vananevad seltskonnakaunitarid kõiguvad oma kontsadel ning kukuvad aegajalt pikali sel prahisel põrandal. Ma ei ole kindel, kas see on nii hea mõte, anda amatöör-ja profinäitlejatele meelelahutuseks kümme kasti viina. Aga, jumala eest, see pole minu mure ega minu film. Ma ise pole praktiliselt joonud, aga mu "partner" filmis on algusest peale väga täis. Assistent toob talle oma käega õlut ja muretseb, ega tal külm pole.
Mina vaidlen pärast võtet produtsendiga, kas nemad vastutavad varastatud asjade eest ning tõrjun V-d, kes üürgab üle saali: "Nad ei maksa mulle mitte munnigi!" V on asjadest natuke valesti aru saanud, aga A, kes meid sinna arranzheeris, magab jätkuvalt diivanil ja temast pole suurt abi. Soodom ja Gomorra, kurat küll. Produtsent ajab käed külge kõigele, mis liigub ja meespeategelane on uue kaunitari embuses. Ma olen kadunud asjade pärast väga tujust ära. Aga ma saavutan selle, et mulle lubatakse mingi summa, kui kott välja ei ilmu. Sest ma suudan sellele omavastutuse asjale vastu vaielda. Ega soovi politseile avaldust kirjutada -- see on juba sulaselge mõnitamine.
Ja siis ongi kõik -- buss läheb Tallinnasse, inimesed; need kes veel ei maga, joovad edasi, V sõimab korra kõiki veel ja mina joon ära pool pudelit veini ning kokteiliklaasitäie peaaegu puhast viina, mille V on kaasa haaranud. Siis ma otsustan ka natuke sotsialiseeruda. See on viga. Keegi kena tütarlaps ,kellega mul oli enne hea klapp, küsib, kas ma sain oma asjad kätte ja mainib, et tema arust ei ole produtsent süüdi. Järgmisel hetkel kuuleb ta, et on ikka küll, kui kutsub statistideks Ida-Virumaa venelased ning narkoäri eest vangis istunud Carmen Kassi õe. Kes vedas oma kehaõõnsustes kokaiini (ma tunnen sel hetkel mingit seletamatut, mäekõrgust moraalset üleolekut selle õnnetu Carmen Kassi õe suhtes) ja istus nimetatud teo eest viis aastat kinni. "Kolm aastat ainult", parandab mind üks noormees, kes ka selle hetkeni mu vastu sõbralik oli. Nüüd ei salli mind keegi. Vaese Viktooria De Luna mainimine oli kindlasti viga ja nagu ma äkki taipan, on see õnnetu naine vist poolte siinviibijate hea tuttav või sõbranna. Aga ma lasen edasi. "Harku narkovanglast saab veel odavamaid statiste! Täna viid narkot üle, homme varastad huulepulga!" See alkohol, mida ma bussis nüüd kiiruga jõin, töötab täiega. Ma laon veel välja, mida ma eksvangide ja nende moraalse usaldusväärsuse kohta arvan. Ma ei või vanduda, et ei puuduta ka mainitud De Luna mustanahalisi järglasi.**
"Ii-lus!", kommenteerib V. "Kuule, kas ma ikka saan raha? Ma mõtlesin, et äkki ei saa ja varastasin igaks juhuks krae ja kindad!"
* Taavi Eelmaa
** Esitan retoorilise küsimuse, kas neegriga ikka tasub keppida. Ja siis koos kokaiini üle piiri viia -- rikuvad lapsi, kurat. (Ma ei kontrolli oma teksti eriti, kui olen purjus ja vihane ning võin jätta väga rassistliku, antisionistliku ning homofoobse mulje, mis on tegelikult petlik.)
"Ma ei vasta retoorilistele küsimustele!"
Hanif Kureishi
esmaspäev, november 10, 2008
And we all shine on (instant karma`s gonna get you)*
Eelmise nädala lõpul sain kokku, lõppude lõpuks, oma fänniga. "Tauno Kaks Krooni" -- see on tüüp, kes mulle regulaarselt helistab ning sõnumeid saadab, sest leidis aasta alguses kusagilt Harjumaa baarist kahekroonise, mille peale oli kirjutatud minu nimi. Ja muud kontaktid. See oli improviseeritud nimekaart kellelegi, kes lubas seda kahekroonist kindlasti teistest eraldi hoida.
Nüüd ta helistas jälle -- ja mina mõtlesin, et vaataks tüübi üle. Ta kutsus mind lõunale. Ja Lõuna-Eestisse järgmisel päeval.
Viru keskuse sushikohas (minu valik, mitte tema) nägin kõige täiuslikuma Iowa väikelinna redneck`i stilistikaga kauboikaabuga tüüpi. Punetava näoga, 47-aastane, just kinnisvaraäriga kõrbenud. "Poogen, tooge meile mingit kala! Savi, millist...", ütles ta venelannast ettekandjale ning snooblikus kohas teenindati meid edaspidi ilma mingi aupaklikkuseta.
"Ma tahaks sind veel näha, sa oled väga huvitav inimene. Kas keegi peale minu on veel öelnud, et sa oled huvitav?" Vastasin, et jah, see on umbes sama nagu mõnele öeldakse kogu aeg, et ta on väga ilus ja mõnele teisele, et tal on hea lauluhääl. Yep, I get it all the time.
Siis kohtusin Tartu bändi, kes on minust laulu teinud, solistiga. Liidriga. Guruga, nagu ta mind parandas. Umbes 75% jutust puudutas tema initsiatiivil tuntud sünteetilist hallutsinogeeni, mida bioloogiharidusega bändimees fetisheerib. Ta andvat selle mõju all ka kontserte, pidades siis erandkorras viisi ning lugedes inimeste mõtteid. Ta avaldas mulle omal moel tunnustust, et ma ilma sellise dopinguta hakkama saan. Nende loomiseks vajalike transpersonaalsete kogemustega.
Üleeile müüsin baaris kontserdi ajal õlut või siis pigem ei müünud(E ameerikalik turundustrateegia -- pakkuda õlut kõrrega kilekotist -- ei tööta üldse; inimesed pigem loobusid alkoholist või jõid oma jooki -- jah, see näeb omajagu rõve välja ja ainsa valikuna baaris ei ole hea mõte) ning lugesin läbi teise poole Mihkel Raua bestsellerist. See on päris hästi kirjutatud. Kuigi aegajalt tundub mulle, et autor hindab tugevalt üle selle maailma, kuhu ta post-punk bändi alaealise kitarristina kuulus, suurust ja glamuursust. Kui rock`n`roll on juua Kirde-Eesti kolhoosi sööklas viina jahukastmega kartulite kõrvale või olla mäluaugus ETV stuudios? Ja poseerida eesti popmuusikute grupipildil koos sinna meelitatud John Lydoniga, kes nädal hiljem su riiki ülemaailmses meedias mõnitab? Sisuliselt vägistada vaimse alaarenguga gruupit, kes reageerib nimele Änimäl (Mihkel Raua kirjapilt)?
Taustaks mängis varakeskealiste inetuvõitu soome meeste bänd, kelle taset ma ei osanud muusikahuvi puudumise tõttu hinnata. Fat, white and blod. Nad segasid raamatusse keskendumist natuke, aga olid samas sellele suurepärane soundtrack. Mihkel Raual oli kahtlemata oma 16-aastase alkohoolikust kitarristi eluperioodil rohkem publikut kui bändil nimega Lizard Dance, aga sügavamat vahet tõepoolest ei ole. Olen ma järjest enam veendunud. Rock`n`roll suri ega jätnud endast järgi ilusat laipa.
Eile assisteerisin M-i õrnalt etnograafilise laste work-shopi läbiviimisel äärelinna hotellis. Ma teenisin selle eest natuke raha.
Ja ma ei käinud eilsel endast tehtud doki esilinastusel (kuhu ma inimestele kutseid ei saatnud, sest mulle tundus ja tundub siiani vale promoda endast tehtud filmi, mis mulle väga ei meeldi -- seal on päris kindlasti puudu rezhissööri visioonist ning lihtsast tegemise rõõmust), vaid saatsin sinna M-i ning oma vanemad. Minnes ise varem kokkulepitud kohtumisele. Afterpartyle Kukus jõudsin küll, õigemini juba varem kinno seansile tagasi, kus näidati Tartu videokunstnikku portreteerivat dokki. Ta mõjus seal üleloomulikult asjalikult. Palju asjalikumalt kui mina endast tehtud dokis. Mis vist ei näita kuigi heast küljest kumbagi rezhissööri.
Sõbranna ütles, et Kuku on evil. Ongi, eriti kui seal toimub samal ajal ka suhteliselt äsja surnud klassiku avamise järelpidu. Matusemeeleolu oli. Kuna mu kokkusaamine filmi ajal oli Kunstihoones, nägin, kuidas avakõne ajal nuttis surnud kunstniku ema. Ja kuidas klassiku võitluskaaslane luges ette surnud sõbrale pühendatud seitsmeleheküljelise sentimentaalse luuletuse.
Õhtu kulminatsiooniks jõudsime sama sõbrannaga, kes Kuku kohta evil ütles, minu juurde. Taksojuhile kahtlasest erataksost jäime viisteist krooni võlgu, see loopis mulle killustikutüki järele -- tabas pead, aga valus ei olnud ning sõbranna unustas oma rahakoti sinnasamasse nimetusse taksosse.
Ja nüüd lähen Eesti edukaima rezhissööri filmi statistiks, millega teenib kolm kuni neli korda rohkem kui lastework-shopi assisteerides. Aga võtted toimuvad Narvas ning mul jääb ka täna kirjutamata essee teemal "Minu põhimõtted õpetajana", mille tähtaeg oli eile. Ma mõtlesin selle üles ehitada oma tuttava ning kolleegi kunagi välja käidud mõttele, et kui tema keskkooli õpetajaks läks, polnud tal muid põhimõtteid kui kaks: mitte ilmuda kooli tundi andma joobes peaga ning samuti vältida seksuaalsuhteid õpilastega. Sõbranna ütles, et tema tsiteerimisest tuleb veel mingi jama ning et ma peaksin lihtsalt "mingit iba ajama".
* John Lennon
Nüüd ta helistas jälle -- ja mina mõtlesin, et vaataks tüübi üle. Ta kutsus mind lõunale. Ja Lõuna-Eestisse järgmisel päeval.
Viru keskuse sushikohas (minu valik, mitte tema) nägin kõige täiuslikuma Iowa väikelinna redneck`i stilistikaga kauboikaabuga tüüpi. Punetava näoga, 47-aastane, just kinnisvaraäriga kõrbenud. "Poogen, tooge meile mingit kala! Savi, millist...", ütles ta venelannast ettekandjale ning snooblikus kohas teenindati meid edaspidi ilma mingi aupaklikkuseta.
"Ma tahaks sind veel näha, sa oled väga huvitav inimene. Kas keegi peale minu on veel öelnud, et sa oled huvitav?" Vastasin, et jah, see on umbes sama nagu mõnele öeldakse kogu aeg, et ta on väga ilus ja mõnele teisele, et tal on hea lauluhääl. Yep, I get it all the time.
Siis kohtusin Tartu bändi, kes on minust laulu teinud, solistiga. Liidriga. Guruga, nagu ta mind parandas. Umbes 75% jutust puudutas tema initsiatiivil tuntud sünteetilist hallutsinogeeni, mida bioloogiharidusega bändimees fetisheerib. Ta andvat selle mõju all ka kontserte, pidades siis erandkorras viisi ning lugedes inimeste mõtteid. Ta avaldas mulle omal moel tunnustust, et ma ilma sellise dopinguta hakkama saan. Nende loomiseks vajalike transpersonaalsete kogemustega.
Üleeile müüsin baaris kontserdi ajal õlut või siis pigem ei müünud(E ameerikalik turundustrateegia -- pakkuda õlut kõrrega kilekotist -- ei tööta üldse; inimesed pigem loobusid alkoholist või jõid oma jooki -- jah, see näeb omajagu rõve välja ja ainsa valikuna baaris ei ole hea mõte) ning lugesin läbi teise poole Mihkel Raua bestsellerist. See on päris hästi kirjutatud. Kuigi aegajalt tundub mulle, et autor hindab tugevalt üle selle maailma, kuhu ta post-punk bändi alaealise kitarristina kuulus, suurust ja glamuursust. Kui rock`n`roll on juua Kirde-Eesti kolhoosi sööklas viina jahukastmega kartulite kõrvale või olla mäluaugus ETV stuudios? Ja poseerida eesti popmuusikute grupipildil koos sinna meelitatud John Lydoniga, kes nädal hiljem su riiki ülemaailmses meedias mõnitab? Sisuliselt vägistada vaimse alaarenguga gruupit, kes reageerib nimele Änimäl (Mihkel Raua kirjapilt)?
Taustaks mängis varakeskealiste inetuvõitu soome meeste bänd, kelle taset ma ei osanud muusikahuvi puudumise tõttu hinnata. Fat, white and blod. Nad segasid raamatusse keskendumist natuke, aga olid samas sellele suurepärane soundtrack. Mihkel Raual oli kahtlemata oma 16-aastase alkohoolikust kitarristi eluperioodil rohkem publikut kui bändil nimega Lizard Dance, aga sügavamat vahet tõepoolest ei ole. Olen ma järjest enam veendunud. Rock`n`roll suri ega jätnud endast järgi ilusat laipa.
Eile assisteerisin M-i õrnalt etnograafilise laste work-shopi läbiviimisel äärelinna hotellis. Ma teenisin selle eest natuke raha.
Ja ma ei käinud eilsel endast tehtud doki esilinastusel (kuhu ma inimestele kutseid ei saatnud, sest mulle tundus ja tundub siiani vale promoda endast tehtud filmi, mis mulle väga ei meeldi -- seal on päris kindlasti puudu rezhissööri visioonist ning lihtsast tegemise rõõmust), vaid saatsin sinna M-i ning oma vanemad. Minnes ise varem kokkulepitud kohtumisele. Afterpartyle Kukus jõudsin küll, õigemini juba varem kinno seansile tagasi, kus näidati Tartu videokunstnikku portreteerivat dokki. Ta mõjus seal üleloomulikult asjalikult. Palju asjalikumalt kui mina endast tehtud dokis. Mis vist ei näita kuigi heast küljest kumbagi rezhissööri.
Sõbranna ütles, et Kuku on evil. Ongi, eriti kui seal toimub samal ajal ka suhteliselt äsja surnud klassiku avamise järelpidu. Matusemeeleolu oli. Kuna mu kokkusaamine filmi ajal oli Kunstihoones, nägin, kuidas avakõne ajal nuttis surnud kunstniku ema. Ja kuidas klassiku võitluskaaslane luges ette surnud sõbrale pühendatud seitsmeleheküljelise sentimentaalse luuletuse.
Õhtu kulminatsiooniks jõudsime sama sõbrannaga, kes Kuku kohta evil ütles, minu juurde. Taksojuhile kahtlasest erataksost jäime viisteist krooni võlgu, see loopis mulle killustikutüki järele -- tabas pead, aga valus ei olnud ning sõbranna unustas oma rahakoti sinnasamasse nimetusse taksosse.
Ja nüüd lähen Eesti edukaima rezhissööri filmi statistiks, millega teenib kolm kuni neli korda rohkem kui lastework-shopi assisteerides. Aga võtted toimuvad Narvas ning mul jääb ka täna kirjutamata essee teemal "Minu põhimõtted õpetajana", mille tähtaeg oli eile. Ma mõtlesin selle üles ehitada oma tuttava ning kolleegi kunagi välja käidud mõttele, et kui tema keskkooli õpetajaks läks, polnud tal muid põhimõtteid kui kaks: mitte ilmuda kooli tundi andma joobes peaga ning samuti vältida seksuaalsuhteid õpilastega. Sõbranna ütles, et tema tsiteerimisest tuleb veel mingi jama ning et ma peaksin lihtsalt "mingit iba ajama".
* John Lennon
kolmapäev, november 05, 2008
Viva Obama
Ameerika võitis esimese mustanahalise presidendi (ja ma ostsin just eile Lauri Pilteri "Loheja pilve", mida tahtsin juba kolm aastat tagasi oma isale jõuludeks kinkida ja seal ütles üks feministist tegelane peategelasele, et enne saab USA mustanahalise presidendi kui vastava naise -- tegevus toimub aastal 1990).
Ja väidetavalt sõja lähitulevikus Pakistaniga. Miinus sõja Iraagis. Aga maailma ainus supervõim peabki aegaajalt selliseid asju tegema.
Obama võitis -- loomulikult -- everlasting glory.
Ja mina võitsin kihlvedudega Obama peale kaks suurt pudelit rummi ning ühe valge veini. Ja tunde, et mu välispoliitiline intuitsioon aegajalt töötab.
Ja väidetavalt sõja lähitulevikus Pakistaniga. Miinus sõja Iraagis. Aga maailma ainus supervõim peabki aegaajalt selliseid asju tegema.
Obama võitis -- loomulikult -- everlasting glory.
Ja mina võitsin kihlvedudega Obama peale kaks suurt pudelit rummi ning ühe valge veini. Ja tunde, et mu välispoliitiline intuitsioon aegajalt töötab.
esmaspäev, november 03, 2008
Times they are a-changing
See on käes. See, mida õpetati kunagi magistratuuris subkultuuride loengus -- inimesed elavad oma pisikestest mullides, miniõukondades ja huvituvad sellest, mis neile meeldib. Keegi ei pea vajalikuks, et oleks ühine suur enamvähem kohustuslik taustsüsteem.
Seda kinnitab mu "uus noor sõber".* Loengud olevat ka sellised. Sa ei saa enam kellelegi üllatunult otsa vaadata -- et sa pole SELLEST kuulnudki! Loomulikult ta ei ole -- samamoodi nagu sina ei tea pooli asju tema teadmistest!
Näide 1: uskumatult palju düsgraafiat nooremate inimeste juures. Keegi seletas mulle kunagi, kui tema kirjavigu täis teksti kritiseerisin, et miks peab olema üks grammatika, mis on ainuõige. Et tema sellisesse asja ei uskuvat. Fair enough. Selle taustal mõistan toimetaja komplimenti endale paremini -- et tekstid olevat tavaliselt (grammatiliselt siis vist?) hirmsad.
Näide 2: kirjastaja, kes vist ei ole Dovlatovit lugenud. Mina üritan naiivselt tõmmata paralleele enda ja tema vahele -- või vähemalt viidata D-le kui oma eeskujule. Nagu ma aru saan, eelistab kirjastaja ulmet. ** Fair enough.
Näide 3 : enamvähem kogu jutt ja suhtumine, mis selle alt läbi kumab, Õpetajate Seminaris.
Mis võtab maha pingeid ja kohustust tunda uue kunsti, kirjanduse ja kinokunsti kõrval huvi uue muusika vastu. Ei huvita ja ei tunne mingit vajadust. Muusika ja kogu see bändivärk, ehkki fenomenidena huvitavad, on tegelikult üks ülehinnatumaid asju maailmas üldse. Masinavärk, mis vajab kohutavas koguses ainet, mida endast läbi lasta. Iga ajahetk lasevad miljonid raadiojaamad miljoneid uusi lugusid, mille põhiväärtus on see, et need on uued; muusika-ja klatshiajakirjad peavad kellestki kirjutama ja nii edasi. Ja millegipärast inimesed käivad jätkuvalt kontsertidel.
Ja mind ei huvita -- mul on mu Youtube ja plaadid, mida R aegajalt mulle kümne kaupa kõrvetab -- pooleldi omal valikul. Aga mitte enam CD-mängijat, mis läks katki. Niisiis ainult Youtube hetkel***.
* "Enam ei ole moodne olla väga moodne", seda ütles ta ka. Ilus!
** Ma loodan, et ta selle peale ei solvu. Ta kommenteeris, et kajastasin meievahelist "konflikti". Kirjastaja on kirjanduslegendi poeg ja näeb välja nagu õrnem ja blondim cover viimasest. Asjalik. Päris hea kergelt antikvaarse stiilitajuga.
*** Hetkel "Age of Aquarius/Let the Sunshine in" -- mulle meeldib temaatilisus. Pühendatud indigolastele. Ja vanadele hipidele.
Seda kinnitab mu "uus noor sõber".* Loengud olevat ka sellised. Sa ei saa enam kellelegi üllatunult otsa vaadata -- et sa pole SELLEST kuulnudki! Loomulikult ta ei ole -- samamoodi nagu sina ei tea pooli asju tema teadmistest!
Näide 1: uskumatult palju düsgraafiat nooremate inimeste juures. Keegi seletas mulle kunagi, kui tema kirjavigu täis teksti kritiseerisin, et miks peab olema üks grammatika, mis on ainuõige. Et tema sellisesse asja ei uskuvat. Fair enough. Selle taustal mõistan toimetaja komplimenti endale paremini -- et tekstid olevat tavaliselt (grammatiliselt siis vist?) hirmsad.
Näide 2: kirjastaja, kes vist ei ole Dovlatovit lugenud. Mina üritan naiivselt tõmmata paralleele enda ja tema vahele -- või vähemalt viidata D-le kui oma eeskujule. Nagu ma aru saan, eelistab kirjastaja ulmet. ** Fair enough.
Näide 3 : enamvähem kogu jutt ja suhtumine, mis selle alt läbi kumab, Õpetajate Seminaris.
Mis võtab maha pingeid ja kohustust tunda uue kunsti, kirjanduse ja kinokunsti kõrval huvi uue muusika vastu. Ei huvita ja ei tunne mingit vajadust. Muusika ja kogu see bändivärk, ehkki fenomenidena huvitavad, on tegelikult üks ülehinnatumaid asju maailmas üldse. Masinavärk, mis vajab kohutavas koguses ainet, mida endast läbi lasta. Iga ajahetk lasevad miljonid raadiojaamad miljoneid uusi lugusid, mille põhiväärtus on see, et need on uued; muusika-ja klatshiajakirjad peavad kellestki kirjutama ja nii edasi. Ja millegipärast inimesed käivad jätkuvalt kontsertidel.
Ja mind ei huvita -- mul on mu Youtube ja plaadid, mida R aegajalt mulle kümne kaupa kõrvetab -- pooleldi omal valikul. Aga mitte enam CD-mängijat, mis läks katki. Niisiis ainult Youtube hetkel***.
* "Enam ei ole moodne olla väga moodne", seda ütles ta ka. Ilus!
** Ma loodan, et ta selle peale ei solvu. Ta kommenteeris, et kajastasin meievahelist "konflikti". Kirjastaja on kirjanduslegendi poeg ja näeb välja nagu õrnem ja blondim cover viimasest. Asjalik. Päris hea kergelt antikvaarse stiilitajuga.
*** Hetkel "Age of Aquarius/Let the Sunshine in" -- mulle meeldib temaatilisus. Pühendatud indigolastele. Ja vanadele hipidele.
Tellimine:
Postitused (Atom)