Istun pressikonverentsil esimeses reas. Orlan võiks välja näha piisaval määral huvitav ning samas ka kena keskealine naine, kui ta ei oleks nii meeleheitlikult ekstravagantne. Prillid, mis ilmselgelt pole lihtsalt mõne disaineri omad, vaid eritellimusel tehtud. Röögatud riided. Suur metallist kaelaehe. Väga tume huulepulk, sellest tumedam veel kontuurpliiats. Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe -- püstiaetud kõrge soeng, pooleldi must, pooleldi valge. Ta on kuuekümneaastane absoluutne kunstiklassik. Ja tal on temast poole noorem mees. Milleks veel selline visuaal? Tema siirdatud muhud meelekohtadel, kaetud kuldse glitteriga, konkureerivad kogu muu ekstravaganza`ga.
Orlan räägib parajasti, et tänapäeval pole kellelgi, kes seda ei taha, vajadust kannatada valu. Et teda masohhism kunstis ei huvita. Et tema on hedonist ega pole ka oma operatsiooniperfokate käigus mitte kunagi kannatanud. Good for you.
Ma vaatan arme oma vasakul randmel, mille on jätnud põlev väävel sõjaväe tossupommist (rühmituse C viimane perfokas) ning üritan tulutult ignoreerida tunnet, et mu lõualuus on kaks naela, mille poolt tekitatud valu kiirgab üle kogu pea. Kerge palavik ja külmavärinad on ka. Ma murdsin poolteist nädalat tagasi hamba. Mul on sees päeva neli esimest ibukat kümnesest päevaratsioonist (tühine 40 protsenti üle lubatud kuue). Ma päriselt ei usu teda.
Küll aga usun Orlani klassikalise feministi seisukohavõtte, konkreetsust ja argumenteeritust. "Rassism on kohutav, aga seksism on veelgi hullem!" "Naiste kättevõidetud vabadused võivad sama kiiresti käest libiseda!" Ja veel : "Ateistid peaksid oma seisukohti praegu veel kuulutama, enne kui selle eest risti lüüakse." Mingi jama on neil prantslastel selle katoliiklusega, seda räägib mulle ka Pariisis juba kaheksandat aastat elav sõbranna. Tema praegune mees ei ole üldse religioosne, aga lööb ikkagi kirikusse minnes risti ette. Sõbranna nimetab end ateistiks, mina seda ei tee, aga see-eest järjest sügavamal veendumusel olen, et ma olen feminist.
Pärast, avamise lõpus, tutvustab Kunstihoone kuraator mind Orlanile. Ta ütleb midagi selle kohta, et minu töödes on midagi sarnast ning näitab mu südametätoveeringut. Orlan sirutab selle poole oma näpu, küsib, mis see on, mina alustan esimest lauset, kui keegi teine ta oma haardesse saab... Selleks hetkeks on mul sees juba kümme ibuprofeeni ja mul on jalad nõrgad.
Lahkudes ütlen Orlanile, et mult telliti Eesti juhtivasse (pole vaja mainida, et ka ainsasse) nädalalehte tema kohta väike artikkel. Ta naeratab ja ütleb midagi eeldatavalt sõbralikku pooleldi prantsuse keeles. Ma ei saa ainult aru, mida.
Täna sain hambaarsti aja -- mul polegi luupõletikku ega midagi muud hirmsat. Palavik ja kogu lõualuu valu on arvatavasti külmetamisest. Puurimine on üsna valus ja ma saan aru, miks inimesed tavaliselt tuimestust võtavad .
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
7 kommentaari:
Ibuka asemel soovitaksin sulle Dolmenit. Seda võtad ühe tabla ja valu on mõneks tunniks kadunud.
Imelik, et arst sulle midagi sellist ei pakkunud, igatahes kui saad mine arsti juurde tagasi ja nõua tapvale valule viidates retsept. Ühes pakis 10tk – päeva peaks õhtusse saama 3-4 tablaga. Kui on plaanis kauem valutada, siis nõua 2 paki retsept. btw hind peaks olema ~50 eeki/pakk. Kui aga arst hakkab rääkima, et võta ibukat või muud säärast käsimüügi sutsu, siis ütle, et oled juba proovinud mitmekordset toosi ja sellest pole abi. (või otsi teine arst)
Palaviku osas võiksid lasta analüüsid teha, ehk on mingi muu põletik. Lihtsalt hambavalust palavikku ei tule.
Mu hambaarst on vana kool ja väga hea -- lisaks mul tema juurde minnes enam mingit valu ka ilma ibukata polnud. Ega ole siiamaani. Sama kehtib palaviku kohta. Külmetasin ka seal Londonis, mida ta seostas kogu lõualuu ja teiste hammaste valutamisega. Aga tänan vihje eest ja olen nõus alati meditsiiniteemadel diskuteerima. Üldiselt ma olen seda meelt, et tänapäeva arstiteadus alahindab totaalselt organismi iseparanemisvõimet. Sellega õpib arvestama, eriti kui puudub haigekassakaart ja iga vereproovi või röntgeni peab ise kinni maksma. Eelmisel talvel läks mul tõsine bronhiit või kergem kopsupõletik ilma meditsiinilise sekkumiste üle, enne kui ma arsti juurde jõudsin.
See tähendab, et ei jõudnud -- arsti juurde oma kopsupõletikuga...
Orlan on lihtsalt prantslaste ülepunnitatud katse saada oma rahvusvaheline staar. Staari nad said, kuigi jah, ideed, varastatud 70-ndate Saksa, Itaalia jt. radikaalsetelt kunstnikelt ning sama aja USA feministidelt, toodi paarkümmend aastat oma ajast hiljem jälle välja ja kaeti üle lääge kollase kastmega. Iseenesest 70-ndate radikaalide naeruvääristamine, ei muud.
No ma ei tea....
Kui 70-ndate näiteks Saksa kunstnikel oli enesevigastamisel ja ümberehitamisel mingi tõsine mõte ja idee taga (tuua tavalised, mõnuda eluga harjunud inimesed välja nende soojast pesast ja näidata reaalset valu, verd ja tunnet), siis Orlan tegi sellest puhta palagani kollase meedia rõõmuks. Noh, kui nüüd õelutseda, siis on see sama palju kunst kui selle nüüdseks surnud pornostaari Lolo Ferrari räiged ümberlõikused. Isegi tunduvalt vähem radikaalsem, sest Orlani lõikused olid enamasti sellised ajutised (nüüd on ta suht normaalne tagasi ju), samas kui Ferrai lõpuks isegi suri suuresti lõikustest tekitatud komplikatsioonidesse.
No minu arust Lolo Ferrari surm hiigelsuurte rindade tagajärjel küll tema tegevust mõttekaks, veel vähem kunstiks ei muuda. Pigem on see kollane palagan, nagu ütlesid. Orlan avaldas enda ümber kujundamisega mull e küll, kui ta seda tegi, kustumatu mulje. Pealegi on tal kõik tehtu säilinud, ta lihtsalt lõpetas selle asja 1993.a. ära.
Postita kommentaar