Hommikusöök ookeani ääres. Austraalia. September 2010. Dingo Bay (vist).
Foto: Tanel Saar (vist).
pühapäev, Jaanuar 22, 2012
Ja midagi eriti kontrastset ning nostalgilist...
Hommikusöök ookeani ääres. Austraalia. September 2010. Dingo Bay (vist).
Foto: Tanel Saar (vist).
Nostalgia -- täpselt aasta tagasi
Istun siin Konteineris ja valin Stockholmi messi jaoks fotosid, vaadates neid läbi vist kokku tuhandeid.
Ja leidsin sellised -- täpselt aasta tagasi toimunud USA-tripilt.
Kõik fotod: Jaana Maijala.
1. Memo (New York)
2. Veel üks memo (New York)
3. Vaatamas saunamaketi sees olevat rotti koos Maiga (New York)
4. Mai ja kineetiline shovisnism/ feminism (New York)
5. Lateksrindadega on the road
(New Yorgi osariik, teel Albanysse)
6. Enne näitust/perfokat (New York)
7. Näituse lõpetamine (Boston)
8. Ülo Õuna kana karamellkoopia (sai kaasa veetud...)(New York)
neljapäev, Jaanuar 12, 2012
Näitus galeriis Metropol
Olete oodatud Sandra Jõgeva näituse avamisele galeriis Metropol sel laupäeval kl 18. Galerii Metropol asub kunstikommuunis aadressil Vana-Kalamaja 46.
Uuest tervikteosest koosnev väljapanek on loodud spetsiaalselt selle Eesti kõige väiksema galerii ( 6 ruutmeetrit põrandapinda!) omapära arvestades.
Näitus jääb avatuks kaheks nädalaks.
Tehniline teostus (heli): Hans Gunter Lock
Tänud: Krista Sokolova, Ivo Särak, Meeland Sepp, Taave Tuutma, Ene Jakobi
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital
Galeriile Metropol ja Vana-Kalamaja tänaval tegutsevale kunstikommuunile on pühendatud üks osa Sandra Jõgeva kunstisaatest Kultuuritehas Tallinna TV-s.
Selle kordust on võimalik näha kolmapäeval, 18. 01. kl 20 00 ja laupäeval, 21. 01 kl 10 30.
Samuti arhiivist:
http://tallinnatv.eu/index.php?id=1068
Uuest tervikteosest koosnev väljapanek on loodud spetsiaalselt selle Eesti kõige väiksema galerii ( 6 ruutmeetrit põrandapinda!) omapära arvestades.
Näitus jääb avatuks kaheks nädalaks.
Tehniline teostus (heli): Hans Gunter Lock
Tänud: Krista Sokolova, Ivo Särak, Meeland Sepp, Taave Tuutma, Ene Jakobi
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital
Galeriile Metropol ja Vana-Kalamaja tänaval tegutsevale kunstikommuunile on pühendatud üks osa Sandra Jõgeva kunstisaatest Kultuuritehas Tallinna TV-s.
Selle kordust on võimalik näha kolmapäeval, 18. 01. kl 20 00 ja laupäeval, 21. 01 kl 10 30.
Samuti arhiivist:
http://tallinnatv.eu/index.php?id=1068
laupäev, Jaanuar 07, 2012
Päevikuformaat: 06.01. 2012
Kolmekuningapäev (ja ühtlasi päevikuformaadiga eksperimenteerimise lõpp -- aga see pole veel kindel).
Päeva dikteerib katkine tehnika. Juba öösel avastan oma tühja telefoni laadima pannes, et selle ekraanile on ilmunud vägagi kaunis, moodsat graafilist disaini meenutav õrnalt psühhedeelne kujund. Selle kujundi edastamine on nüüdsest selle telefoni ainus funktsioon.
Hommikul ei tule kohale Starmani kaabliparandaja -- küllap ta helistas ette ja mu telefon oli väljas.
Teel Elisa esindusse Viru keskuses avastan, et pangakaart jäi koju. Seisan pool tundi järjekorras ja teise sama palju veel Elisas, kusjuures meeleolu käib selle aja jooksul mitu korda üleval hoidmas ilma esihammasteta purjus vanem mees, kes väidab, et jättis oma telefoni sinna laadima, aga Elisa töötajad varastasid selle ära. Lubab vaheldumisi maha lüüa ja politsei kutsuda.
Käin Tallinna TV-st läbi, võtan ühe vajaliku numbri, sest uues telefonis seda pole, kuulen, et mu "Õhtusöök viiele"-artiklis mainitud Tipp ja Täpp EI TÖÖTA enam seal telekanalis ja teen aruande ja uued taotlused Kunstnike Liidus.
Lähen E poodi, et tema prantsuse veinikaupmehe kaudu maale toodud vahuveini osta. Venelastel on jõulud -- üle Vene tänava kõlavad kirikukellad ja kiriku ette on end juba sisse seadnud kerjused. Astun korra läbi, aga kuna kõik löövad risti ette ja jalutavad ühe ikooni eest teise juurde, tunnen end võõrkehana ning lahkun kiiresti, andes kerjustele mõnte. Soovivad: "Z prazdnikom!"
Õhtul on plaanis traditsioonilised pikkujoulut P ja P juures sadamapiirkonnas. Sõna otseses mõttes pikkujoulut, sest P ja P on soomlased. Meie tutvus algas 8 aastat tagasi, kui nende korterisse seinamaali ja vahetult pärast seda ühele Helsingi kesklinnabüroole fassaadimaali tegin. vastu ootusi ja lubadusi ei ole see, et see korter on läbi käinud nii Eesti kui Soome sisekujundusajakirjadest, mitte mingeid uusi lisatellimusi toonud.
Aga aegajalt suhtlemine P ja P, vanema kirjastajatest abielupaariga on jäänud.
Võtan kaasa kutses märgitud avec`i. Aga mina ega mu avec sisse ei pääse, kuna ilmselgelt on fonolukk rikki läinud. Telefoninumber jäi samuti vanasse telefoni, mereäärse kortermaja ümber vilistab lõikav tuul, niisiis lahkume.
Minu juurde, kus joome ära pikkujoulut`e jaoks ostetud vahuveini ja punase veini. Mul on tegelikult juba enne midagi tekkiva migreeni taolist -- terav peavalu ühe silma taga ning süda natuke paha. Mul on see umbes korra või kaks aastas seletamatul põhjusel ning läheb üle, kui kohe suurem kogus ibuprofeeni võtta -- muidu võib nõrgemal kujul kesta mitu päeva. Ma arvan, see on mingi migreeni õnneks nõrk vorm, mis allub käsimüügiravimitele. Ibuprofeeni saab apteegist kätte viimasel minutil enne sulgemist. Tegelikult on eriti punane vein ametlikult sellise häda puhul vastunäidustatud -- seega võtan ibuprofeeni enne veini-ja vahuveinijoomist kohe rohkem... Töötab.
Helistab T. "Ma ei saa praegu rääkida, ma vaatan "Õhtusööki viiele!" Seda ma koos avec`iga teengi. Artikkel sellest fenomenist ilmus täna Delfis ja õigupoolest võiks nüüd asjaga lõpetada.¤ Aga ma vaatan selle nädala viimase osa siiski ära...
Õhtu lõpeb ikkagi Konteineris.
Jään magama ahju ette tõmmatud diivanile ja ärkan kell neli kusagilt, vist Überblingenist kostva muusika peale. Jahe on. Lähen läbi öise Pelgulinna ja Balti jaama. Ilus on. Värske lumi on maha sadanud vahepeal ja linn on vaikne. Käekotis on silikoonipüss nagu elav etteheide -- ma pole ikka selle vormivõtmiseni jõudnud.
Noored Balti jaama ööpäev lahti oleva tsheburekikoha ees jauravad.
"Ma elan Kristjaniga samas toas, aga Kristjan ei ole neeger." -- "Kristjan paneb Jaanat!" -- "Kristjan paneb Jaanat jah, aga Jaana ei käi üldse ülikoolis!"
Mõtlen veel, et euro tulek on rahasse suhtumist kõvasti muutnud -- varem oli nii, et viiskümmend krooni paki apelsinimahla (mille pärast ma sinna üldse lähen) eest oleks palju tundunud, praegu on nii, et kolm eurot, vahet pole. Ühtlasi makstakse juhuotste eest rohkem ning on sagenenud ka hetked, kus näpud on täiesti põhjas. Usun, et see kõik on omavahel seotud...
¤ Eelmisel õhtul vaatasime J-ga ka saate ameerika analoogi, kus võistlesid kolm paari: ökofarmeritest abielupaar, teine selline suurlinnast, mõlemad tõsised kulinaariahuvilised ning omavahel korterit jagavad Ida-Euroopa päritolu tudengitüdrukud. Viimased valmistasid ka siin tüüpilist sünnipäevatoitu: kotlette, kartulisalatit ja poola ploomikooki, mis samuti tuttav välja nägi. Ameerika oludes eksootika töötas: tippkokast ning toidukriitikust koosnev zhürii hindas minu silmale tavalist sööklatoitu või supermarketi valmistoodete letist saadavat meenutavat õhtusääki üllatavalt kõrgelt. Isegi nii kõrgelt, et poleks horvaat ja poolatar lisaks külaliste purjujootmisele ka ise maani täis jäänud ja kotletid seest tooreks jätnud, oleksid nad olnud saate kindlad võitjad....
Päeva dikteerib katkine tehnika. Juba öösel avastan oma tühja telefoni laadima pannes, et selle ekraanile on ilmunud vägagi kaunis, moodsat graafilist disaini meenutav õrnalt psühhedeelne kujund. Selle kujundi edastamine on nüüdsest selle telefoni ainus funktsioon.
Hommikul ei tule kohale Starmani kaabliparandaja -- küllap ta helistas ette ja mu telefon oli väljas.
Teel Elisa esindusse Viru keskuses avastan, et pangakaart jäi koju. Seisan pool tundi järjekorras ja teise sama palju veel Elisas, kusjuures meeleolu käib selle aja jooksul mitu korda üleval hoidmas ilma esihammasteta purjus vanem mees, kes väidab, et jättis oma telefoni sinna laadima, aga Elisa töötajad varastasid selle ära. Lubab vaheldumisi maha lüüa ja politsei kutsuda.
Käin Tallinna TV-st läbi, võtan ühe vajaliku numbri, sest uues telefonis seda pole, kuulen, et mu "Õhtusöök viiele"-artiklis mainitud Tipp ja Täpp EI TÖÖTA enam seal telekanalis ja teen aruande ja uued taotlused Kunstnike Liidus.
Lähen E poodi, et tema prantsuse veinikaupmehe kaudu maale toodud vahuveini osta. Venelastel on jõulud -- üle Vene tänava kõlavad kirikukellad ja kiriku ette on end juba sisse seadnud kerjused. Astun korra läbi, aga kuna kõik löövad risti ette ja jalutavad ühe ikooni eest teise juurde, tunnen end võõrkehana ning lahkun kiiresti, andes kerjustele mõnte. Soovivad: "Z prazdnikom!"
Õhtul on plaanis traditsioonilised pikkujoulut P ja P juures sadamapiirkonnas. Sõna otseses mõttes pikkujoulut, sest P ja P on soomlased. Meie tutvus algas 8 aastat tagasi, kui nende korterisse seinamaali ja vahetult pärast seda ühele Helsingi kesklinnabüroole fassaadimaali tegin. vastu ootusi ja lubadusi ei ole see, et see korter on läbi käinud nii Eesti kui Soome sisekujundusajakirjadest, mitte mingeid uusi lisatellimusi toonud.
Aga aegajalt suhtlemine P ja P, vanema kirjastajatest abielupaariga on jäänud.
Võtan kaasa kutses märgitud avec`i. Aga mina ega mu avec sisse ei pääse, kuna ilmselgelt on fonolukk rikki läinud. Telefoninumber jäi samuti vanasse telefoni, mereäärse kortermaja ümber vilistab lõikav tuul, niisiis lahkume.
Minu juurde, kus joome ära pikkujoulut`e jaoks ostetud vahuveini ja punase veini. Mul on tegelikult juba enne midagi tekkiva migreeni taolist -- terav peavalu ühe silma taga ning süda natuke paha. Mul on see umbes korra või kaks aastas seletamatul põhjusel ning läheb üle, kui kohe suurem kogus ibuprofeeni võtta -- muidu võib nõrgemal kujul kesta mitu päeva. Ma arvan, see on mingi migreeni õnneks nõrk vorm, mis allub käsimüügiravimitele. Ibuprofeeni saab apteegist kätte viimasel minutil enne sulgemist. Tegelikult on eriti punane vein ametlikult sellise häda puhul vastunäidustatud -- seega võtan ibuprofeeni enne veini-ja vahuveinijoomist kohe rohkem... Töötab.
Helistab T. "Ma ei saa praegu rääkida, ma vaatan "Õhtusööki viiele!" Seda ma koos avec`iga teengi. Artikkel sellest fenomenist ilmus täna Delfis ja õigupoolest võiks nüüd asjaga lõpetada.¤ Aga ma vaatan selle nädala viimase osa siiski ära...
Õhtu lõpeb ikkagi Konteineris.
Jään magama ahju ette tõmmatud diivanile ja ärkan kell neli kusagilt, vist Überblingenist kostva muusika peale. Jahe on. Lähen läbi öise Pelgulinna ja Balti jaama. Ilus on. Värske lumi on maha sadanud vahepeal ja linn on vaikne. Käekotis on silikoonipüss nagu elav etteheide -- ma pole ikka selle vormivõtmiseni jõudnud.
Noored Balti jaama ööpäev lahti oleva tsheburekikoha ees jauravad.
"Ma elan Kristjaniga samas toas, aga Kristjan ei ole neeger." -- "Kristjan paneb Jaanat!" -- "Kristjan paneb Jaanat jah, aga Jaana ei käi üldse ülikoolis!"
Mõtlen veel, et euro tulek on rahasse suhtumist kõvasti muutnud -- varem oli nii, et viiskümmend krooni paki apelsinimahla (mille pärast ma sinna üldse lähen) eest oleks palju tundunud, praegu on nii, et kolm eurot, vahet pole. Ühtlasi makstakse juhuotste eest rohkem ning on sagenenud ka hetked, kus näpud on täiesti põhjas. Usun, et see kõik on omavahel seotud...
¤ Eelmisel õhtul vaatasime J-ga ka saate ameerika analoogi, kus võistlesid kolm paari: ökofarmeritest abielupaar, teine selline suurlinnast, mõlemad tõsised kulinaariahuvilised ning omavahel korterit jagavad Ida-Euroopa päritolu tudengitüdrukud. Viimased valmistasid ka siin tüüpilist sünnipäevatoitu: kotlette, kartulisalatit ja poola ploomikooki, mis samuti tuttav välja nägi. Ameerika oludes eksootika töötas: tippkokast ning toidukriitikust koosnev zhürii hindas minu silmale tavalist sööklatoitu või supermarketi valmistoodete letist saadavat meenutavat õhtusääki üllatavalt kõrgelt. Isegi nii kõrgelt, et poleks horvaat ja poolatar lisaks külaliste purjujootmisele ka ise maani täis jäänud ja kotletid seest tooreks jätnud, oleksid nad olnud saate kindlad võitjad....
reede, Jaanuar 06, 2012
Päevikuformaat: 05.01. 2012
05.01. 2012
J tuli hommikul koos venelase V-ga filmi võttekohti pildistamast, mille juures ta tööl on ja me käisime kolmekesi Boheemis hommikust sööma.
Tagasiteel koju otsustan minna läbi Balti jaama turu -- mul oleks näituse jaoks vaja kandelaabrit. Pool tundi hiljem on mul olemaś neid kaks, lisaks lühter või laelamp -- kokku 41 euro eest. Ma pole sellel turul kunagi sisekujundaja pilguga ringi vaadanud ja see, mida nüüd välilettide ja antiigiputkade näol näen, tundub ülimalt paljutõotav...
Vahepealne lumi ja torm on asendunud sellel talvel tavapärase sooja ilma ja vihmaga.
Taksoga ehituspoodi, kust ostan silikooni. Takso toob mu Polymeri. Vaatan K uusi maale -- need on ilmselgelt areng edasi. "Vanitased".
Näen koridoris roosade päikeseprillide taha varjuvat ning E toa poole kiirustavat R-i. Seda, kes viimase kuu või nii jooksul aset leidnud lõhkumis-ja märatsemisseeriaga algust tegi, purustades armuvalus kümmekond akent ja mitte ainult. Küsin, millal tema ja ta kanadalasest sõber mõtlevad tekitatud kahjud nii maksmata üüri kui vastavalt lõhutud akende ja määritud seinte näol hüvitada. Ma pole R-i mitte kunagi nii neurootilise ja vaoshoitult agressiivsena näinud, kui ta mulle kiiresti ja intensiivselt seletab, et ta tegeleb selle asjaga, ("Ma tegelen sellega sammhaaval... babysteps..."), et kanadalase R kohta liiguvad linna peal hirmsad kuulujutud, mis on otsapidi üle ookeni jõudnud. Aga need on kõigest kuulujutud, sest tema, R, tunneb seda kanadalast lähedalt ja et tal on tema vastu tunded, seega pole see tüüp teinud praktiliselt midagi, mida ta kohta räägitakse. "See oli talvemasendus! See on siin mitmel inimesel! Lisaks olid asjasse segatud väga suured ja võimsad jõud -- elus juhtuvad vahel kummalised asjad! Ja politsei oli hoopis teise asja pärast!" Ma peaksin aru saama, mida tähendavad kuulujutud: " "Sa oled väga tark naine, väga intelligentne naine, ma armastan sind, sa oled vägev...!"
Tuleb RK, kes on parasjagu on trepist puid tassinud: "Kas see on see munn, kes siin grafitit tegi?" -- "Ei, teine..."
R kasutab juhust ja lipsab ukse taha.
Vormi võtta ei viitsi, niisiis lähen J juurde "Õhtusööki viiele " vaatama ja sinna vedelema jäängi. Vaatame kanali Discovey Investigation pealt saadet narkoüleveost, selle jõhkrusest: narkomuuladest ja koertest, kelle sisse opereeritakse kotid vedela heroiiniga. Kerglennukid, mis üle USA piiri Mehhikost kanepit toovad ning samal otstarbel rajatud salajased tunnelid, mida mööda liiguvad miljonite dollarite eest narkosaadetised ja mille kaevajad reeglina pärast töö lõpetamist tapetakse. Selle kõige taustal tunduvad mulle äkki kohutavalt silmakirjalikud kõik need Uues Maailmas¤, aga tegelikult mitte ainult seal kohatud kanepisuitsetajatest hipid, kes on veganid ning muretsevad nii puurikanade, lüpsilehmade kui Hiina lapstööjõu heaolu pärast...
Ma vist ikka peaks ühe narkovastase artikli ka kirjutama.
¤ Ma ei mõtle siinkohal Tallinna linnaosa, populaarset seltsimaja ega samanimelist filmi.
J tuli hommikul koos venelase V-ga filmi võttekohti pildistamast, mille juures ta tööl on ja me käisime kolmekesi Boheemis hommikust sööma.
Tagasiteel koju otsustan minna läbi Balti jaama turu -- mul oleks näituse jaoks vaja kandelaabrit. Pool tundi hiljem on mul olemaś neid kaks, lisaks lühter või laelamp -- kokku 41 euro eest. Ma pole sellel turul kunagi sisekujundaja pilguga ringi vaadanud ja see, mida nüüd välilettide ja antiigiputkade näol näen, tundub ülimalt paljutõotav...
Vahepealne lumi ja torm on asendunud sellel talvel tavapärase sooja ilma ja vihmaga.
Taksoga ehituspoodi, kust ostan silikooni. Takso toob mu Polymeri. Vaatan K uusi maale -- need on ilmselgelt areng edasi. "Vanitased".
Näen koridoris roosade päikeseprillide taha varjuvat ning E toa poole kiirustavat R-i. Seda, kes viimase kuu või nii jooksul aset leidnud lõhkumis-ja märatsemisseeriaga algust tegi, purustades armuvalus kümmekond akent ja mitte ainult. Küsin, millal tema ja ta kanadalasest sõber mõtlevad tekitatud kahjud nii maksmata üüri kui vastavalt lõhutud akende ja määritud seinte näol hüvitada. Ma pole R-i mitte kunagi nii neurootilise ja vaoshoitult agressiivsena näinud, kui ta mulle kiiresti ja intensiivselt seletab, et ta tegeleb selle asjaga, ("Ma tegelen sellega sammhaaval... babysteps..."), et kanadalase R kohta liiguvad linna peal hirmsad kuulujutud, mis on otsapidi üle ookeni jõudnud. Aga need on kõigest kuulujutud, sest tema, R, tunneb seda kanadalast lähedalt ja et tal on tema vastu tunded, seega pole see tüüp teinud praktiliselt midagi, mida ta kohta räägitakse. "See oli talvemasendus! See on siin mitmel inimesel! Lisaks olid asjasse segatud väga suured ja võimsad jõud -- elus juhtuvad vahel kummalised asjad! Ja politsei oli hoopis teise asja pärast!" Ma peaksin aru saama, mida tähendavad kuulujutud: " "Sa oled väga tark naine, väga intelligentne naine, ma armastan sind, sa oled vägev...!"
Tuleb RK, kes on parasjagu on trepist puid tassinud: "Kas see on see munn, kes siin grafitit tegi?" -- "Ei, teine..."
R kasutab juhust ja lipsab ukse taha.
Vormi võtta ei viitsi, niisiis lähen J juurde "Õhtusööki viiele " vaatama ja sinna vedelema jäängi. Vaatame kanali Discovey Investigation pealt saadet narkoüleveost, selle jõhkrusest: narkomuuladest ja koertest, kelle sisse opereeritakse kotid vedela heroiiniga. Kerglennukid, mis üle USA piiri Mehhikost kanepit toovad ning samal otstarbel rajatud salajased tunnelid, mida mööda liiguvad miljonite dollarite eest narkosaadetised ja mille kaevajad reeglina pärast töö lõpetamist tapetakse. Selle kõige taustal tunduvad mulle äkki kohutavalt silmakirjalikud kõik need Uues Maailmas¤, aga tegelikult mitte ainult seal kohatud kanepisuitsetajatest hipid, kes on veganid ning muretsevad nii puurikanade, lüpsilehmade kui Hiina lapstööjõu heaolu pärast...
Ma vist ikka peaks ühe narkovastase artikli ka kirjutama.
¤ Ma ei mõtle siinkohal Tallinna linnaosa, populaarset seltsimaja ega samanimelist filmi.
neljapäev, Jaanuar 05, 2012
Päevikuformaat: 03.01. 2012 - 04.01. 2012
03.01. 2011
Kirjutasin lihtsalt niisama, enda tarbeks.
Ori jättis tulemata -- juba teist korda järjest vähem kui nädala jooksul...
Segadus on üsna korralik, kuna riidepuu läks katki -- lootsin, et mu stammori parandab selle ära, kui kohale tuleb. Nagu eelmine kordki.
Käisin vanalinnas, ostsin oma emale tema poolt E-lt tellitud rooside ja pärlitega baretti -- täpselt komplektis minu poolt kingitud E kinnastega. Viisin J-le savikotta Eesti Naise, kus on jutt eestlannadest, kes on abielus moslemitega, teda huvitav teema.
Läksin C juurde ja laenasin talt ühe asja oma näituse jaoks ja lõhkusin selle C välisuksest minnes juba osaliselt ära. C ja tema uus rootsi peika moodustavad harmoonilise homopaari, kes pakkusid mulle teed, rääkisid oma äsjasest Hiina-reisist ning kuidagi läks jutt religiooni kui sellise peale, pärast mida andis C mulle kaasa ingliskeelse vene müstiku Gurdijevi raamatu.
J tuli minu juurde "Õhtusööki viiele" vaatama.
04.01. 2011
Enamus päevast möödus saatest "Õhtusöök viiele" artiklit kirjutades. See läks valuliselt, kuna pidev probleem oli nii arvutiga (imelik -- praegu pole see nii aeglane midagi...) kui internetiühendusega. Ja märkmed olin endale mitme meiliga saatnud...
Artikkel valmis, käisin poes ning tulin siis tagasi koju -- sedasama saadet vaatama...
Koosolek Konteineris: Stockholmi kunstimess, majaküsimused, Shveitsi kavandatav reis, Global Tartus...
Kõik see kokku kestis minu jaoks, kes ma natuke hiljaks jäin, kella poole üheksast, kui Polymeri jõudsin, kuni kella poole kolmeni, kui olin tagasi kodus.
Ühtlasi vaatasin üle oma konkut, kuhu T põhiliselt mu asju paigutanud on ning avastasin, et mul on päris palju vajalikku seal olemas. Näituse jaoks ilmnenud uusi vajalikke asju, ma mõtlen.
Kirjutasin lihtsalt niisama, enda tarbeks.
Ori jättis tulemata -- juba teist korda järjest vähem kui nädala jooksul...
Segadus on üsna korralik, kuna riidepuu läks katki -- lootsin, et mu stammori parandab selle ära, kui kohale tuleb. Nagu eelmine kordki.
Käisin vanalinnas, ostsin oma emale tema poolt E-lt tellitud rooside ja pärlitega baretti -- täpselt komplektis minu poolt kingitud E kinnastega. Viisin J-le savikotta Eesti Naise, kus on jutt eestlannadest, kes on abielus moslemitega, teda huvitav teema.
Läksin C juurde ja laenasin talt ühe asja oma näituse jaoks ja lõhkusin selle C välisuksest minnes juba osaliselt ära. C ja tema uus rootsi peika moodustavad harmoonilise homopaari, kes pakkusid mulle teed, rääkisid oma äsjasest Hiina-reisist ning kuidagi läks jutt religiooni kui sellise peale, pärast mida andis C mulle kaasa ingliskeelse vene müstiku Gurdijevi raamatu.
J tuli minu juurde "Õhtusööki viiele" vaatama.
04.01. 2011
Enamus päevast möödus saatest "Õhtusöök viiele" artiklit kirjutades. See läks valuliselt, kuna pidev probleem oli nii arvutiga (imelik -- praegu pole see nii aeglane midagi...) kui internetiühendusega. Ja märkmed olin endale mitme meiliga saatnud...
Artikkel valmis, käisin poes ning tulin siis tagasi koju -- sedasama saadet vaatama...
Koosolek Konteineris: Stockholmi kunstimess, majaküsimused, Shveitsi kavandatav reis, Global Tartus...
Kõik see kokku kestis minu jaoks, kes ma natuke hiljaks jäin, kella poole üheksast, kui Polymeri jõudsin, kuni kella poole kolmeni, kui olin tagasi kodus.
Ühtlasi vaatasin üle oma konkut, kuhu T põhiliselt mu asju paigutanud on ning avastasin, et mul on päris palju vajalikku seal olemas. Näituse jaoks ilmnenud uusi vajalikke asju, ma mõtlen.
teisipäev, Jaanuar 03, 2012
Päevikuformaat: 30.12. 2011 - 02.01. 2012
30.12. 2011
Mäletan, et käisin Tallinna TV-s montaazhis ning uuesti Vana-Kalamaja kommuunis. Seekord koos helilooja HGL-ga, kes aitab mul mu näituse interaktiivset heliosa valmistada.
Kõne emalt, et nad pole mu isaga poodi jõudnud ja et neil tuleb keegi vana-aastaõhtul külla ja et käigu ma nende jaoks poes. Õnneks ma naudin shoppamist: kiiruga vanalinna kaubahallist ja gurmeepoodidest ja E juurest vahuveini ja siis taksoga vanemate juurde Mustamäele.
31.12 2011 - 01.31. 2012
Minu uusaasalubadus. Ei osta riideid, kosmeetikat ega jalanõusid kokku. Täpselt nagu R otsustas 2012. a. "puhtana" alustada, tarbides 2011.a. lõpus kõik omas varud, otsustasin ka mina veel lõpust viimast võtta. Varustades end 2012.a. näiteks uute talvesaabaste ja kosmeetikaga....
Talvesaapaid ei leidnudki, kuigi tormasin mööda Tallinna kesklinna kaubamajasid ja olin nende eest juba päris suuri summasid nõus välja käima... Ühes sellises poes kohtusin R-ga, kellelt ostsin 40 Ig Noiri kondoomi. Sõbranna tellimusel, kes on disainer, peab vanalinnas poodi, elab pool aega Pariisis ja suhtleb diplomaatide ning äriinimestega. Ta on ühtlasi R loomingu austaja, kes on temalt kümneid plaate ostnud oma sõpradele kingituseks. Ja nüüd siis 40 kondoomi, mille põhipoint on igaühe isetehtud siiditrükis ümbris, omamoodi mustast huumorist laetud väikegraafika. Joonistused ning kirjad stiilis: "Think Africa. Think three times". Või : "Thank you. Come again".
Järgnes kõne Tallinna TV-st ning siis olin õhtuni montaazhis oma saadet "Jõulud Kultuuritehases" tehes.
Ja uusaastaõhtu ise. Kõigepealt J (blond seksapiilne keraamikust vanniomanik, kes elab 5 min kaugusel Polymerist) juures. Saabus kolmas sõbranna, kes väga seksi-ja-linnalikult teatas, et ta tsenseeritud, jättis endast järgi emotsionaalse segaduse ning lahkus. Tundus,
et Polymeris pole suuremat pidu, kuna sealt inimesed meile pidevalt helistasid. J ise oli hästi mossis, kuna ta pole augusti lõpust joonud, kuna ta psühhiaater (J-l on nimelt depressioon ja ärevus) oli talle selgeks teinud, et ta on emotsionaalselt ebastabiilne, kuna ta eriti nooruses, aga ka hiljem on kõvasti pidutsenud. See on ta identiteedi nurgakivi ja nüüd on tal hirm, et kui ta veel joob, saab ta krambid. Ta psühhiaater, 80-aastane papi, oli talle rääkinud, et nii võib juhtuda ning krampe demonstreerides ise põrandal rähelnud. Ma olen alati arvanud, et J peaks oma arsti kohtusse kaebama, sest see on hull. Tavaliselt pärast visiiti J kurdab, et ta elu on läbi ja mitte midagi ta endale enam lubada ei või.
Edasi: Polymer. Mina virisesin juba alguses, et see on nagu oma vanematega uut aastat vastu võtta. Seal olid E A, M S, K S peika I-ga ning juurde tulime mina ja J. EA puskar ning projektsioon eesti telekanalite saadetest suurele ekraanile. Saated olid ilged.
Muuseas, teen suure erandi Tujurikkujale. See tundus mulle nii hea, et ma hakkasin oma kunstisaadet põdema. Mul pole seal hiid-Tarja Haloneni hiid-Ansipiga võitlemas... Nüüd olen tõsiselt üllatunud, et mingid inimesed FB-s seda saadet põhjavad ja kiruvad.
Lõpuks, ja õnneks enne kui viimased trollid Balti jaama poole suundusid, jäi minu tahe peale. Olin juba J juures kõigile helistajatele öelnud, et lähme parem Vana-Kalamaja kommuuni tsirkust vaatama.
Ameerika juut ET küll küttis sauna ja katuseaednikest venelasi oli Polymeris ka. Üks nendest, V, lohistas ühel hetkel seni alumise galerii ees olnud suure kuuse Konteinerisse. J mossitas, et me sealt lahkusime: need venelased on rohkem tema sõbrad. A teatas, et need peavad meid niikuinii alamklassiks, kuna me joome alkoholi, mitte ei suitseta kanepit ega söö seeni. See venelaste hinnang meile on muuseas tõsi: nad on seda J-le öelnud, et alkoholi energia on halb ja madal, seentel olevat aga võime inimestele näidata, mis maailmas kõik tegelikult olemas on. Noh, narkopolitsei näiteks, lisan siinkohal tigedalt juurde.
Jõudsime etenduse lõpus. Oli tore küll. Nad olid uued sketshid teinud, idee poolest kõik seksiteemalised, praktikas pigem mitte. Steve Vanoni oli Bill Clinton.
Uus aasta saabus mere ääres.
Alates sellest hetkest jõin uusastalubadusele kohaselt alkoholivaba vahuveini...
Pärast peol väga kaua ei viibinud, kuna mul tekkis äkki nohu, mis kestab koos muude külmetushaiguse sümptomitega siiamaani.
Päris palju inimesi oli seal kommuunis, enamus olid suht täis, M laulis või õigemini jauras, atmosfäär oli armas, aga osaliselt tänu nohule ei tahtnud ma seal eriti kaua olla. Külm oli ka, see maja oma paksude seintega läheb ikka kohutavalt halvasti ja vaevaliselt soojaks. Muuseas, liiguvad jutud, et majaomanik LP alustab kevadel remondiga ja osad inimesed otsivad juba uusi kohti elamiseks. Kahju!
R võttis tõesti narkost viimast, käis ringi, õigemini tuikus, nähes välja nagu multikategelane. Üleni mustas, käes must vihmavari, mida ta automaadina kasutas, sihtides inimesi: "Tshahh! Tshahh! Tshahhhhh!" Tundus, et ta silmad näevad midagi, mida meie ülejäänud mitte. Tüdruksõber hoidis teda püsti ja meie ühine sõber omakorda ütles ,et ta on sel peol viimase aja kohta väga heas konditsioonis. Läksin kodu poole läbi lumise Kalamaja (lõpuks saabus uusaastaööl kauaoodatud lumi!) koos kahe tuttava purjus soomlasega. Üks nendest kurtis, et oksendas just ja lubas joomise maha jätta.
Nohu on ikka, siiamaani. Hüpohondrik minus on äärmiselt mures.
Alalooga plaanis 1. jaanuarist pohmakapäeva J juures , ühtlasi NO teatri etenduse "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ühisvaatamist.
Eile oligi nö ametlik pohmakapäev Konteineri seltskonnaga kõigi ühise sõbrannaga, kellel on korter Polymerist 5 min kaugusel. Vaatasime NO-teatri etendust ja Kormorane telekast. Ma ei kavatsenud 1. jaanuarist juua (uusaastagi tuli vahelduse mõttes alkoholivaba vahuveiniga, E-t ostetu võtsin kaasa ja pakkusin teistele, aga ise jõin alkovaba Freixenet`d ... mida on kuskilt üliodavalt Balti jaama turuhoonesse jõudnud...), aga nii ütlemata sitt oli olla sellest külmetusest, et viin väikses koguses tundus väga sobiv jook. Vahepeal soigusin korduvalt, et ma suren kohe, paraku ei tekita külmetus ja nohu mingit erilist empaatiat. Millalgi öösel, kui seltskonda olid jäänud mina, J, M, ja L, näidati telekast suures plaanis naiste genitaale puudutavaid plastilisi operatsioone. Halisesin: "Aga NOHU! Keegi ei räägi sellest!"
Aga üldiselt puudutas ka enamus hilisöiseid vestlusi kunsti. Kunstiajalukku jäämist, asjade dokumenteerimist, filmide produtseerimist, suhtumisprobleeme, jne jne jne. Tuli välja, et nii mina kui M oleme arvestanud, et võibollateeb meie maalimisele keskendunud ühine sõbranna K nn õigeid otsuseid ka nn kunstiajaloo kohapealt.
Koju jõudsin kell kolm.
Mangi horoskoop (telekast!) lubas Draakoni aastal sündinutele dramaatilisi karjäärivõimalusi. Et satud lavale ja sa kas meeldid publikule või mitte. J rõhutas, et Mang on talle kunagi horoskoobi teinud ja kõik kehtivat. A juba rääkis võimalusest aprillis teha stand up`i Cabaret Rhizome`is, ennast sissetöötanud väiketeatri ruumides Kaarli puiesteel.
A saab selle koha kuuks ajaks oma tudengite käsutusse. Esimesed kaks nädalat ta kutsub sinna esinema teisi inimesi.
Enne seda tulevad näitus Tartus, kuhu pannakse üles mu Mänttä jaoks tehtud skulptuur, kohe vahetult pärast seda Stockholmi kunstimess.
02.01.2012
Ärkasin, tundes ennast oluliselt vähem haigena, võrreldes eelmise päevaga. Otsustasin ära teha rea väikseid, tüütuid, aga möödapääsematuid asju: saata viimase Globali välisesinejatele ära Polymeri kalendrid. Anda allkiri lepingule Sirbi toimetuses. Ajada asjad korda aruandega Kunstnike Liidus. Vaadata üle E soovitatud kingapood Sabo sadama lähedal.
Lisaks tuli välja, et on viimane võimalus kohtuda põgusalt kodumaal viibiva, kohe Pariisi tagasi lendava B-ga. Käisime koos F-hoones lõunal ja ühtlasi eelpoolmainitud kingapoes. Võtsime ise lumetormi tõttu takso. Tulemus: see kingapood oli tõesti suurepärane. B leidis 50 EUR eest kaks paari efektseid saapaid, mina 44 eest ühed, aga see-eest soojad talvesaapad. Umbes sellised, mida tükk aega tulutult otsinud olingi...
Õhtul kiirustasin kl 19 30-ks koju, vaatama skandaalset "Õhtusööki viiele", kus osalevad kurikuulsad kohalikud staarid, kelle hulka on paraku arvatud ka kunstnik B. Kavatsen sellest kõigest nüüd juba ammu plaanis olnud arvamusloo valmis kirjutada.
Mäletan, et käisin Tallinna TV-s montaazhis ning uuesti Vana-Kalamaja kommuunis. Seekord koos helilooja HGL-ga, kes aitab mul mu näituse interaktiivset heliosa valmistada.
Kõne emalt, et nad pole mu isaga poodi jõudnud ja et neil tuleb keegi vana-aastaõhtul külla ja et käigu ma nende jaoks poes. Õnneks ma naudin shoppamist: kiiruga vanalinna kaubahallist ja gurmeepoodidest ja E juurest vahuveini ja siis taksoga vanemate juurde Mustamäele.
31.12 2011 - 01.31. 2012
Minu uusaasalubadus. Ei osta riideid, kosmeetikat ega jalanõusid kokku. Täpselt nagu R otsustas 2012. a. "puhtana" alustada, tarbides 2011.a. lõpus kõik omas varud, otsustasin ka mina veel lõpust viimast võtta. Varustades end 2012.a. näiteks uute talvesaabaste ja kosmeetikaga....
Talvesaapaid ei leidnudki, kuigi tormasin mööda Tallinna kesklinna kaubamajasid ja olin nende eest juba päris suuri summasid nõus välja käima... Ühes sellises poes kohtusin R-ga, kellelt ostsin 40 Ig Noiri kondoomi. Sõbranna tellimusel, kes on disainer, peab vanalinnas poodi, elab pool aega Pariisis ja suhtleb diplomaatide ning äriinimestega. Ta on ühtlasi R loomingu austaja, kes on temalt kümneid plaate ostnud oma sõpradele kingituseks. Ja nüüd siis 40 kondoomi, mille põhipoint on igaühe isetehtud siiditrükis ümbris, omamoodi mustast huumorist laetud väikegraafika. Joonistused ning kirjad stiilis: "Think Africa. Think three times". Või : "Thank you. Come again".
Järgnes kõne Tallinna TV-st ning siis olin õhtuni montaazhis oma saadet "Jõulud Kultuuritehases" tehes.
Ja uusaastaõhtu ise. Kõigepealt J (blond seksapiilne keraamikust vanniomanik, kes elab 5 min kaugusel Polymerist) juures. Saabus kolmas sõbranna, kes väga seksi-ja-linnalikult teatas, et ta tsenseeritud, jättis endast järgi emotsionaalse segaduse ning lahkus. Tundus,
et Polymeris pole suuremat pidu, kuna sealt inimesed meile pidevalt helistasid. J ise oli hästi mossis, kuna ta pole augusti lõpust joonud, kuna ta psühhiaater (J-l on nimelt depressioon ja ärevus) oli talle selgeks teinud, et ta on emotsionaalselt ebastabiilne, kuna ta eriti nooruses, aga ka hiljem on kõvasti pidutsenud. See on ta identiteedi nurgakivi ja nüüd on tal hirm, et kui ta veel joob, saab ta krambid. Ta psühhiaater, 80-aastane papi, oli talle rääkinud, et nii võib juhtuda ning krampe demonstreerides ise põrandal rähelnud. Ma olen alati arvanud, et J peaks oma arsti kohtusse kaebama, sest see on hull. Tavaliselt pärast visiiti J kurdab, et ta elu on läbi ja mitte midagi ta endale enam lubada ei või.
Edasi: Polymer. Mina virisesin juba alguses, et see on nagu oma vanematega uut aastat vastu võtta. Seal olid E A, M S, K S peika I-ga ning juurde tulime mina ja J. EA puskar ning projektsioon eesti telekanalite saadetest suurele ekraanile. Saated olid ilged.
Muuseas, teen suure erandi Tujurikkujale. See tundus mulle nii hea, et ma hakkasin oma kunstisaadet põdema. Mul pole seal hiid-Tarja Haloneni hiid-Ansipiga võitlemas... Nüüd olen tõsiselt üllatunud, et mingid inimesed FB-s seda saadet põhjavad ja kiruvad.
Lõpuks, ja õnneks enne kui viimased trollid Balti jaama poole suundusid, jäi minu tahe peale. Olin juba J juures kõigile helistajatele öelnud, et lähme parem Vana-Kalamaja kommuuni tsirkust vaatama.
Ameerika juut ET küll küttis sauna ja katuseaednikest venelasi oli Polymeris ka. Üks nendest, V, lohistas ühel hetkel seni alumise galerii ees olnud suure kuuse Konteinerisse. J mossitas, et me sealt lahkusime: need venelased on rohkem tema sõbrad. A teatas, et need peavad meid niikuinii alamklassiks, kuna me joome alkoholi, mitte ei suitseta kanepit ega söö seeni. See venelaste hinnang meile on muuseas tõsi: nad on seda J-le öelnud, et alkoholi energia on halb ja madal, seentel olevat aga võime inimestele näidata, mis maailmas kõik tegelikult olemas on. Noh, narkopolitsei näiteks, lisan siinkohal tigedalt juurde.
Jõudsime etenduse lõpus. Oli tore küll. Nad olid uued sketshid teinud, idee poolest kõik seksiteemalised, praktikas pigem mitte. Steve Vanoni oli Bill Clinton.
Uus aasta saabus mere ääres.
Alates sellest hetkest jõin uusastalubadusele kohaselt alkoholivaba vahuveini...
Pärast peol väga kaua ei viibinud, kuna mul tekkis äkki nohu, mis kestab koos muude külmetushaiguse sümptomitega siiamaani.
Päris palju inimesi oli seal kommuunis, enamus olid suht täis, M laulis või õigemini jauras, atmosfäär oli armas, aga osaliselt tänu nohule ei tahtnud ma seal eriti kaua olla. Külm oli ka, see maja oma paksude seintega läheb ikka kohutavalt halvasti ja vaevaliselt soojaks. Muuseas, liiguvad jutud, et majaomanik LP alustab kevadel remondiga ja osad inimesed otsivad juba uusi kohti elamiseks. Kahju!
R võttis tõesti narkost viimast, käis ringi, õigemini tuikus, nähes välja nagu multikategelane. Üleni mustas, käes must vihmavari, mida ta automaadina kasutas, sihtides inimesi: "Tshahh! Tshahh! Tshahhhhh!" Tundus, et ta silmad näevad midagi, mida meie ülejäänud mitte. Tüdruksõber hoidis teda püsti ja meie ühine sõber omakorda ütles ,et ta on sel peol viimase aja kohta väga heas konditsioonis. Läksin kodu poole läbi lumise Kalamaja (lõpuks saabus uusaastaööl kauaoodatud lumi!) koos kahe tuttava purjus soomlasega. Üks nendest kurtis, et oksendas just ja lubas joomise maha jätta.
Nohu on ikka, siiamaani. Hüpohondrik minus on äärmiselt mures.
Alalooga plaanis 1. jaanuarist pohmakapäeva J juures , ühtlasi NO teatri etenduse "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ühisvaatamist.
Eile oligi nö ametlik pohmakapäev Konteineri seltskonnaga kõigi ühise sõbrannaga, kellel on korter Polymerist 5 min kaugusel. Vaatasime NO-teatri etendust ja Kormorane telekast. Ma ei kavatsenud 1. jaanuarist juua (uusaastagi tuli vahelduse mõttes alkoholivaba vahuveiniga, E-t ostetu võtsin kaasa ja pakkusin teistele, aga ise jõin alkovaba Freixenet`d ... mida on kuskilt üliodavalt Balti jaama turuhoonesse jõudnud...), aga nii ütlemata sitt oli olla sellest külmetusest, et viin väikses koguses tundus väga sobiv jook. Vahepeal soigusin korduvalt, et ma suren kohe, paraku ei tekita külmetus ja nohu mingit erilist empaatiat. Millalgi öösel, kui seltskonda olid jäänud mina, J, M, ja L, näidati telekast suures plaanis naiste genitaale puudutavaid plastilisi operatsioone. Halisesin: "Aga NOHU! Keegi ei räägi sellest!"
Aga üldiselt puudutas ka enamus hilisöiseid vestlusi kunsti. Kunstiajalukku jäämist, asjade dokumenteerimist, filmide produtseerimist, suhtumisprobleeme, jne jne jne. Tuli välja, et nii mina kui M oleme arvestanud, et võibollateeb meie maalimisele keskendunud ühine sõbranna K nn õigeid otsuseid ka nn kunstiajaloo kohapealt.
Koju jõudsin kell kolm.
Mangi horoskoop (telekast!) lubas Draakoni aastal sündinutele dramaatilisi karjäärivõimalusi. Et satud lavale ja sa kas meeldid publikule või mitte. J rõhutas, et Mang on talle kunagi horoskoobi teinud ja kõik kehtivat. A juba rääkis võimalusest aprillis teha stand up`i Cabaret Rhizome`is, ennast sissetöötanud väiketeatri ruumides Kaarli puiesteel.
A saab selle koha kuuks ajaks oma tudengite käsutusse. Esimesed kaks nädalat ta kutsub sinna esinema teisi inimesi.
Enne seda tulevad näitus Tartus, kuhu pannakse üles mu Mänttä jaoks tehtud skulptuur, kohe vahetult pärast seda Stockholmi kunstimess.
02.01.2012
Ärkasin, tundes ennast oluliselt vähem haigena, võrreldes eelmise päevaga. Otsustasin ära teha rea väikseid, tüütuid, aga möödapääsematuid asju: saata viimase Globali välisesinejatele ära Polymeri kalendrid. Anda allkiri lepingule Sirbi toimetuses. Ajada asjad korda aruandega Kunstnike Liidus. Vaadata üle E soovitatud kingapood Sabo sadama lähedal.
Lisaks tuli välja, et on viimane võimalus kohtuda põgusalt kodumaal viibiva, kohe Pariisi tagasi lendava B-ga. Käisime koos F-hoones lõunal ja ühtlasi eelpoolmainitud kingapoes. Võtsime ise lumetormi tõttu takso. Tulemus: see kingapood oli tõesti suurepärane. B leidis 50 EUR eest kaks paari efektseid saapaid, mina 44 eest ühed, aga see-eest soojad talvesaapad. Umbes sellised, mida tükk aega tulutult otsinud olingi...
Õhtul kiirustasin kl 19 30-ks koju, vaatama skandaalset "Õhtusööki viiele", kus osalevad kurikuulsad kohalikud staarid, kelle hulka on paraku arvatud ka kunstnik B. Kavatsen sellest kõigest nüüd juba ammu plaanis olnud arvamusloo valmis kirjutada.
neljapäev, Detsember 29, 2011
Päevikuformaat: 25.-29.12. 2011
Tshill jõuluaeg.
25. detsembril, jõulu 1. pühal ärkasin hilja, käisin E poes kohvi joomas, jalutasin linna peal koos EA ja MS-ga ning käisin ES-l külas. Sinna tuli ka fotograaf LL. Jõin enamuse dzhinnipudelist ning "bondisin" isegi E musta kassiga.
26. -l käisin koos JP ning ES-ga lõunal ning pärast seda J juures pesu pesemas. T tuli läbi; kui enne Konteineri "pikkujoulusit" olin kahelnud, kas talle jõulukingiks "Baltimaade ajalugu" osta, siis nüüd olin seda ikkagi teinud. Pärast tuli läbi ka venelasest katuseaednik V ning ma jäin lõpuks J juurde ööseks. Et minna varahommmikul esimese trolliga kodust läbi ja siis rongiga Tartusse, sealt taksoga bussijaama ning Võrru. Külla seal elavale politseinikust onutütrele ning viimase pooleteistaastasele pojale. Siin tagasi Tartusse, et jõuda napilt Luunja bussile. Mis on selle reisi mõnes mõttes suurim eesmärk: Luunja kultuurimaja, mille juhataja TFA on mind järgmise aasta juulis seal tegevuskunstifestivali korraldama tellinud. Etendus "Novecento" ainsa osatäitjaga, mis on päris hirmus. Kuigi mul on monoetenduste vastu tegelikult huvi. Mina, Tartust kohale tulnud TR, Viljandis elavad RT ning LP, kellest viimase olen juba sellel festivalil osalema kutsunud, moodustame publikust poole. On igav, tüütu ja kohati oleks ka piinlik, kui see piinlikkus poleks ühtlasi koomiline. "Teater on üks hirmus kunstiliik...", võtab R selle asja kokku.
Tartus linna peal. Uus moodne koht, mille nimi on vist "Nälg". Kange inglise siider, mida kommenteerib L: "Õuna-Bock". T sõber J ja veel mingi koht Raekoja platsil. Öömaja T juures.
Painavad õudusunenäod. Hommikul on mul tunne, et olen oma suvisele väiksele perfokafestivalile kandva idee leidnud.
Näitan T-le arvutist oma saateid. Kui ma nüüd päris aus olen, olen nende üle üsna uhke. Ühtlasi õnnelik ja tänulik, et veel vähemalt pool aastat need jätkuvad (kaugemale kui hooaeg korraga niikuinii ette planeerida ei saa) ja et mul MH Indoneesiasse lahkumise järel uus rezhissöör. AG, Tallinna TV peaoperaator.
Helistab J: Polymeri kontoris on keegi ööbinud ning ühtlasi varastanud sealt raha. Loomulikult on endast määritud seinad ning üürivõla järgi jätnud kanadalane R peamine kahtlusalune. Mul on tihti tunne, et olen osaline suhteliselt hea käsikirjaga reality-show-s.
Mul on ammune kohustus M-le külla minna. Tunnen end üsna väsinult ning ma natuke kardan M kolme lapse seltskonda. Meelitan T, kellega oleme juba tunde linna peal hänginud (ma ei saa selle vastu -- mul on nõrkus jõuluaegse Tartu vastu, olgugi ilm nagu oktoobri alguses... ) kaasa. Järgneb pikk õhtu, mille lõpetavad kirglikud vaidlused religiooniteemadel T ja M vahel. Lapsed magavad, M naine on vait, nagu ka mina suurema osa ajast, kui vaidlused Vana Testamendi üle väga üle võlli lähevad. "Trillalaa-trullallaa, lähme läbi Punase mere! Kas sa TÕESTI usud seda!?!?", karjub T MK peale ja vabandab pärast kaugelt liiga mitu korda: "Ma tõesti vabandan. Ma läksin üle piiri. Ma olen ikkagi teil külas. Ma tõesti vabandan..." Nagu ma aru saan, on M jumal ebaisikuline ega aita inimesi ega sekku nende ellu. Usk ei ole omakasupüüdlik. Samuti ei usu ta surmajärgsesse ellu. Kui nüüd päris aus olla, ei saa ma isiklikult sellisest religioonist aru. Selles puudub -- paremat sõna leidmata -- uskujale igasugune isiklik kasu.
Jään sinna ööseks. Hommikul läheb M lastega Aura veekeskusse ja viib mind kesklinna ära. Järgnev programm Tartus: kingakaubamaja lõpumüük (leian 9 euro eest roosad kummikud). Minu lemmik suka-ja pesupood. Humana (leian kokku 3 euro eest kampsuni ja salli). Tartu Kunstimuuseum. "Inimene poolsajandis" sealsamas. Väga lahe hitikogumik koos obskuursemate autorite ja teostega. Kunstimoed on hästi näha: seda, et analoogne pintslikiri ja maalitehnika oli lisaks samas laadis siiamaani jätkavale Pääsukesele ka noorel Keskülal, Rein Tammikul, Ludmilla Siimul... Saad aru küll, et umbes kümneaastaste tsüklitena tekkivad ja kaovad kunstimoed ja -trendid, samas on lahe ning huvitav täpselt nagu vintage-poes.
Ostan veel Loomingu seal olevate Maarja Kangro novellide tõttu.
Tartu-Tallinn buss.
25. detsembril, jõulu 1. pühal ärkasin hilja, käisin E poes kohvi joomas, jalutasin linna peal koos EA ja MS-ga ning käisin ES-l külas. Sinna tuli ka fotograaf LL. Jõin enamuse dzhinnipudelist ning "bondisin" isegi E musta kassiga.
26. -l käisin koos JP ning ES-ga lõunal ning pärast seda J juures pesu pesemas. T tuli läbi; kui enne Konteineri "pikkujoulusit" olin kahelnud, kas talle jõulukingiks "Baltimaade ajalugu" osta, siis nüüd olin seda ikkagi teinud. Pärast tuli läbi ka venelasest katuseaednik V ning ma jäin lõpuks J juurde ööseks. Et minna varahommmikul esimese trolliga kodust läbi ja siis rongiga Tartusse, sealt taksoga bussijaama ning Võrru. Külla seal elavale politseinikust onutütrele ning viimase pooleteistaastasele pojale. Siin tagasi Tartusse, et jõuda napilt Luunja bussile. Mis on selle reisi mõnes mõttes suurim eesmärk: Luunja kultuurimaja, mille juhataja TFA on mind järgmise aasta juulis seal tegevuskunstifestivali korraldama tellinud. Etendus "Novecento" ainsa osatäitjaga, mis on päris hirmus. Kuigi mul on monoetenduste vastu tegelikult huvi. Mina, Tartust kohale tulnud TR, Viljandis elavad RT ning LP, kellest viimase olen juba sellel festivalil osalema kutsunud, moodustame publikust poole. On igav, tüütu ja kohati oleks ka piinlik, kui see piinlikkus poleks ühtlasi koomiline. "Teater on üks hirmus kunstiliik...", võtab R selle asja kokku.
Tartus linna peal. Uus moodne koht, mille nimi on vist "Nälg". Kange inglise siider, mida kommenteerib L: "Õuna-Bock". T sõber J ja veel mingi koht Raekoja platsil. Öömaja T juures.
Painavad õudusunenäod. Hommikul on mul tunne, et olen oma suvisele väiksele perfokafestivalile kandva idee leidnud.
Näitan T-le arvutist oma saateid. Kui ma nüüd päris aus olen, olen nende üle üsna uhke. Ühtlasi õnnelik ja tänulik, et veel vähemalt pool aastat need jätkuvad (kaugemale kui hooaeg korraga niikuinii ette planeerida ei saa) ja et mul MH Indoneesiasse lahkumise järel uus rezhissöör. AG, Tallinna TV peaoperaator.
Helistab J: Polymeri kontoris on keegi ööbinud ning ühtlasi varastanud sealt raha. Loomulikult on endast määritud seinad ning üürivõla järgi jätnud kanadalane R peamine kahtlusalune. Mul on tihti tunne, et olen osaline suhteliselt hea käsikirjaga reality-show-s.
Mul on ammune kohustus M-le külla minna. Tunnen end üsna väsinult ning ma natuke kardan M kolme lapse seltskonda. Meelitan T, kellega oleme juba tunde linna peal hänginud (ma ei saa selle vastu -- mul on nõrkus jõuluaegse Tartu vastu, olgugi ilm nagu oktoobri alguses... ) kaasa. Järgneb pikk õhtu, mille lõpetavad kirglikud vaidlused religiooniteemadel T ja M vahel. Lapsed magavad, M naine on vait, nagu ka mina suurema osa ajast, kui vaidlused Vana Testamendi üle väga üle võlli lähevad. "Trillalaa-trullallaa, lähme läbi Punase mere! Kas sa TÕESTI usud seda!?!?", karjub T MK peale ja vabandab pärast kaugelt liiga mitu korda: "Ma tõesti vabandan. Ma läksin üle piiri. Ma olen ikkagi teil külas. Ma tõesti vabandan..." Nagu ma aru saan, on M jumal ebaisikuline ega aita inimesi ega sekku nende ellu. Usk ei ole omakasupüüdlik. Samuti ei usu ta surmajärgsesse ellu. Kui nüüd päris aus olla, ei saa ma isiklikult sellisest religioonist aru. Selles puudub -- paremat sõna leidmata -- uskujale igasugune isiklik kasu.
Jään sinna ööseks. Hommikul läheb M lastega Aura veekeskusse ja viib mind kesklinna ära. Järgnev programm Tartus: kingakaubamaja lõpumüük (leian 9 euro eest roosad kummikud). Minu lemmik suka-ja pesupood. Humana (leian kokku 3 euro eest kampsuni ja salli). Tartu Kunstimuuseum. "Inimene poolsajandis" sealsamas. Väga lahe hitikogumik koos obskuursemate autorite ja teostega. Kunstimoed on hästi näha: seda, et analoogne pintslikiri ja maalitehnika oli lisaks samas laadis siiamaani jätkavale Pääsukesele ka noorel Keskülal, Rein Tammikul, Ludmilla Siimul... Saad aru küll, et umbes kümneaastaste tsüklitena tekkivad ja kaovad kunstimoed ja -trendid, samas on lahe ning huvitav täpselt nagu vintage-poes.
Ostan veel Loomingu seal olevate Maarja Kangro novellide tõttu.
Tartu-Tallinn buss.
Telli:
Postitused (Atom)
