Lubasin sellest kunstiajakirja kirjutada, seetõttu poolikuid märkmeid siia praegu ei pane. Loodetavasti varsti fotoreportaazh.
Märksõnu: New York; Cambridge, Massachusetts; MEME galerii; J maamaja New Yorgi osariigis, miinus kakskümmend külma Celsiuse järgi, H ehitatud saun; homme edasi Albanysse; Market Place Gallery; New York: Ground Floor Gallery Williamsburgis; Grace Space.....................................
esmaspäev, jaanuar 24, 2011
teisipäev, jaanuar 18, 2011
Minu tänane Delfi artikkel geikunstist
Sandra Jõgeva: Playboy-erootikast ja homodest (36)
www.DELFI.ee
18. jaanuar 2011 04:00
Foto: Erakogu
Käisin hiljuti ühe homoerootilise kunstiprojekti presentatsioonil vanalinnas asuvas kunstiruumis März. Projekti autorid on graafikaharidusega kunstnik Jaanus Samma ning kunstikriitik Alo Paistik.
Nagu esitlusel toimunud vestlusringis välja tuli, said nad Pariisis resideerudes ning sealseid geiklubisid külastades inspiratsiooni neis näidatavatest homoerootilistest taustavideotest. Tuleb välja, et on olemas eriline žanr – geiklubidele mõeldud klipid ilusate kehadega meestest midagi füüsilist ning omasooiharatele loomulikult äärmiselt erutavat tegemas. Omamoodi softporno.
Reklaam
"Men at work" (mehed töös). Surfamas. Asfalti panemas. Puid langetamas.
Vaevuaimatav, orgaaniliselt töö juurde kuuluv, kuid siiski kindlalt olemasolev meestevaheline kontakt. Õhkõrn piir sõpruse ja füüsilise armastuse vahel. "Delicious!"
Jaanus Samma ning Alo Paistik otsustasid selle nähtuse Eestisse importida, pealkirjastades oma projekti eneseirooniliselt: “Applied Art for a Gay Club” (“Tarbekunst homoklubile”).
Järgnev tekst tutvustab Samma ja Paistiku projekti ametlikult ning kirjeldab seda ühtlasi piisavalt detailselt: “Video kätkeb endas kuut mõneminutilist meeserootilist stseeni, mis kujutavad mehi tegemas mitmesuguseid maatöid: kündmas, merel võrke välja tõmbamas, lüpsmas, niitmas, saagimas ja metsseajahil. Videod on filmitud Muhus ja Saaremaal, kasutades mitteprofessionaalseid näitlejaid ning kohapeal kättesaadaval olnud ressursse. Video on mõeldud eelkõige geiklubide ekraanidel näitamiseks.”
Niisiis. Rahvusromantiline geierootika. Vestlusringis tegid projekti autorid muuhulgas üleskutse muuta rehielamud suviti ajutisteks geiklubideks. Mõõgad atradeks ja adrad diskokeradeks!
Vaadates näituseruumi kokku tulnud kohaliku kunstimaailma esindajaid segamini geikogukonna aktivistide ja mitte-aktivistidest kapis olijatega, joomas magusat vahuveini ja vaatamas päikeselisel aasal värsket rohtu niitvat palja ülakehaga tuntud koreograafi ja kaamerat, mis peatub kahe lehma lüpsva ihualasti “kauboi” raseeritud genitaalidel, tabas mind selguse hetk. Nagu välguga oleks löönud.
See kõik ei ole mitte midagi olemuslikult erinevat näiteks Playboy stiilist – süžee algetega primitiivsetest klippidest, kus kogu see lääge erootika on vaid ühe eesmärgi teenistuses. Selle eesmärk on vaataja erutamine, olemata “liiga porno”. See peab jääma väikekodanliku hea maitse piiridesse, kus kõik on veel esteetiline ja “ilus”.
Heteroseksuaalse suunitlusega softporno ilma igasuguse sisulise või esteetilise lisadimensioonita ei pääseks iial professionaalse kunstigalerii seintele. See jääb päästmatult selleks, mis ta on – seksuaalseks abivahendiks. Vahest vaid aja möödumine võib oma olemuselt seda kõikvõimalike foto-ja filmiamatööride lootusetult pealiskaudset meelisžanrit omal kombel väärtuslikumaks muutuda.
Meenub ühest vanast majast Mehhikos, kunagisest bordellist, leitud fotoalbum selle maja “töötajate” aktifotodega, mis on korduvalt raamatuna välja antud. Seda olenemata faktist, et nii modellid kui fotograafid jäävad igavesti anonüümseteks.
Homo-softpornot aga võib võtta julge seisukohavõtu ning väljaastumisena. Põhjus on lihtne – geide peaaegu kogu ajaloo pikkune rõhumine ning vajadus pikk põlu all olemine ja paariaseisus tasa teha. Mis võiks olla üks võimalik järeldus, mida sellest kõigest teha?
Aitab küll! Homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see tegelikult on!
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
www.DELFI.ee
18. jaanuar 2011 04:00
Foto: Erakogu
Käisin hiljuti ühe homoerootilise kunstiprojekti presentatsioonil vanalinnas asuvas kunstiruumis März. Projekti autorid on graafikaharidusega kunstnik Jaanus Samma ning kunstikriitik Alo Paistik.
Nagu esitlusel toimunud vestlusringis välja tuli, said nad Pariisis resideerudes ning sealseid geiklubisid külastades inspiratsiooni neis näidatavatest homoerootilistest taustavideotest. Tuleb välja, et on olemas eriline žanr – geiklubidele mõeldud klipid ilusate kehadega meestest midagi füüsilist ning omasooiharatele loomulikult äärmiselt erutavat tegemas. Omamoodi softporno.
Reklaam
"Men at work" (mehed töös). Surfamas. Asfalti panemas. Puid langetamas.
Vaevuaimatav, orgaaniliselt töö juurde kuuluv, kuid siiski kindlalt olemasolev meestevaheline kontakt. Õhkõrn piir sõpruse ja füüsilise armastuse vahel. "Delicious!"
Jaanus Samma ning Alo Paistik otsustasid selle nähtuse Eestisse importida, pealkirjastades oma projekti eneseirooniliselt: “Applied Art for a Gay Club” (“Tarbekunst homoklubile”).
Järgnev tekst tutvustab Samma ja Paistiku projekti ametlikult ning kirjeldab seda ühtlasi piisavalt detailselt: “Video kätkeb endas kuut mõneminutilist meeserootilist stseeni, mis kujutavad mehi tegemas mitmesuguseid maatöid: kündmas, merel võrke välja tõmbamas, lüpsmas, niitmas, saagimas ja metsseajahil. Videod on filmitud Muhus ja Saaremaal, kasutades mitteprofessionaalseid näitlejaid ning kohapeal kättesaadaval olnud ressursse. Video on mõeldud eelkõige geiklubide ekraanidel näitamiseks.”
Niisiis. Rahvusromantiline geierootika. Vestlusringis tegid projekti autorid muuhulgas üleskutse muuta rehielamud suviti ajutisteks geiklubideks. Mõõgad atradeks ja adrad diskokeradeks!
Vaadates näituseruumi kokku tulnud kohaliku kunstimaailma esindajaid segamini geikogukonna aktivistide ja mitte-aktivistidest kapis olijatega, joomas magusat vahuveini ja vaatamas päikeselisel aasal värsket rohtu niitvat palja ülakehaga tuntud koreograafi ja kaamerat, mis peatub kahe lehma lüpsva ihualasti “kauboi” raseeritud genitaalidel, tabas mind selguse hetk. Nagu välguga oleks löönud.
See kõik ei ole mitte midagi olemuslikult erinevat näiteks Playboy stiilist – süžee algetega primitiivsetest klippidest, kus kogu see lääge erootika on vaid ühe eesmärgi teenistuses. Selle eesmärk on vaataja erutamine, olemata “liiga porno”. See peab jääma väikekodanliku hea maitse piiridesse, kus kõik on veel esteetiline ja “ilus”.
Heteroseksuaalse suunitlusega softporno ilma igasuguse sisulise või esteetilise lisadimensioonita ei pääseks iial professionaalse kunstigalerii seintele. See jääb päästmatult selleks, mis ta on – seksuaalseks abivahendiks. Vahest vaid aja möödumine võib oma olemuselt seda kõikvõimalike foto-ja filmiamatööride lootusetult pealiskaudset meelisžanrit omal kombel väärtuslikumaks muutuda.
Meenub ühest vanast majast Mehhikos, kunagisest bordellist, leitud fotoalbum selle maja “töötajate” aktifotodega, mis on korduvalt raamatuna välja antud. Seda olenemata faktist, et nii modellid kui fotograafid jäävad igavesti anonüümseteks.
Homo-softpornot aga võib võtta julge seisukohavõtu ning väljaastumisena. Põhjus on lihtne – geide peaaegu kogu ajaloo pikkune rõhumine ning vajadus pikk põlu all olemine ja paariaseisus tasa teha. Mis võiks olla üks võimalik järeldus, mida sellest kõigest teha?
Aitab küll! Homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see tegelikult on!
Autor on kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator.
teisipäev, jaanuar 11, 2011
Seeriast: juhuslikult pealtkuuldud kõnelusi (meediaanalüüs)
Esimene Balti jaama joodik: "Kuhu sa lähed nüüd vastu õhtut?"
Teine joodik: "Koju. Pead parandama ei jõudnudki."
Esimene: "Jah, selleks on seltskonda vaja. "
Teine: "Abikaasa on kodus, aga sellega üldjuhul ei saa."
Esimene: "Mis sa teed seal kodus?"
Teine: "Telekat vaatan..."
Esimene:"Vaata, mis sa vaatad, ära sa Tallinna Televisiooni küll vaata, siis oled keskerakondlane ja ma ütlen sinust lahti!"
/Poolartikuleeritud jauramine poliitikast: "Mis see teine erakord oli, see, mis ei olnud Keskerakond? -- "Misasi?" -- "Noh, see, milles Ansip oli... "/
Esimene joodik: "Kas sul kodus nett on?"
Teine joodik: "Ei ole."
Esimene joodik: "Netti sul ei ole, lehti sa ei loe...Kuule, aga siis kogu su info Ansipi ja kõige muu kohta on pärit telekast!"
Olin sellisest eneseanalüüsist ja -kriitikast hämmastunud.
Mõtlesin just ühtede graafikute peale, kes küsisid intervjuu eest raha ja teiste peale, kes ütlesid ära ning saatsid oma PR-spetsialisti numbri selle kinnituseks.... Kõik ajasid osaliselt sama juttu.
Olgem ausad, kui mingi asi... on jõudnud ühiskonna kõige madalamate kihtide ärajoodud ajudeni, siis ei saa see enam päriselt kehtida. Või, noh, mina isiklikult ei taha jagada poliitlisi seisukohti asotsiaalidega. Või mis poliitilisi seisukohti, pigem suvalise padujoodiku vaimsetele võimetele vastavaid seoseid. Keskerakond on halb, järelikult selle erakonna poolt valitsetava linna rahastatav telekanal halb, järelikult on minu saade kahtlane asi, millega ei maksa end siduda; Savisaarel on korruptandi maine, järelikult tuleks intervjuu eest raha küsida (noored kunstnikud, kes peavad graafikastuudiot ja kureerivad Graafikatriennaali noortenäitust, olles ise üsnagi tundmatud -- nad tõid ettekäändeks selle, et teevad viimasena mainitud institutsiooni jaoks tööd tasuta ja üldse kõike liiga palju ilma rahata)*, mainides, et oleks intervjuusoovija veel ETV (viimases kanalis pole vist viis aastat ühtegi kunstisaadet tehtud)...
Teise graafikastuudio pidaja, kui ta veel oma PR-geeniusele viidanud polnud, teatas telefonivestluse** jooksul elegantselt, et nende oma on number üks üks ja noorte graafikute oma peldik.
Noored graafikud vist loobusid oma rahasoovist, samas tekkis vahepeal järgmise saate jaoks uus idee. Ülejärgmise jaoks niisamuti. Uus, kohe avatav kunstikommuun ja stuudiote kompleks ning geikunsti aineline vestlusring.
Vähemalt päris lõbus on.
* Äkki oleksid nad pidanud mitte minult ("Asi on põhimõttes, sada krooni on ka raha!" (Ma ei pidanud vastu. Sõimasin. Pärast vabandasin.)), vaid Graafikatriennaalilt raha küsima.
** Alustasin oma kõnet umbes sõnadega: "Ma teen kunstisaadet Tallinna Televisiooni -- kas sul on sellega probleeme?" -- vastuses tuletati loomulikult Savisaart meelde. Samuti rääkisin just intervjuu eest raha küsinud noortest graafikutest -- mis, olgem ausad, ei ole päris ilus.
Aga nagu just mainisin -- vähemalt on lõbus. Ja saate tegemine kui töö meeldib mulle üliväga.
Teine joodik: "Koju. Pead parandama ei jõudnudki."
Esimene: "Jah, selleks on seltskonda vaja. "
Teine: "Abikaasa on kodus, aga sellega üldjuhul ei saa."
Esimene: "Mis sa teed seal kodus?"
Teine: "Telekat vaatan..."
Esimene:"Vaata, mis sa vaatad, ära sa Tallinna Televisiooni küll vaata, siis oled keskerakondlane ja ma ütlen sinust lahti!"
/Poolartikuleeritud jauramine poliitikast: "Mis see teine erakord oli, see, mis ei olnud Keskerakond? -- "Misasi?" -- "Noh, see, milles Ansip oli... "/
Esimene joodik: "Kas sul kodus nett on?"
Teine joodik: "Ei ole."
Esimene joodik: "Netti sul ei ole, lehti sa ei loe...Kuule, aga siis kogu su info Ansipi ja kõige muu kohta on pärit telekast!"
Olin sellisest eneseanalüüsist ja -kriitikast hämmastunud.
Mõtlesin just ühtede graafikute peale, kes küsisid intervjuu eest raha ja teiste peale, kes ütlesid ära ning saatsid oma PR-spetsialisti numbri selle kinnituseks.... Kõik ajasid osaliselt sama juttu.
Olgem ausad, kui mingi asi... on jõudnud ühiskonna kõige madalamate kihtide ärajoodud ajudeni, siis ei saa see enam päriselt kehtida. Või, noh, mina isiklikult ei taha jagada poliitlisi seisukohti asotsiaalidega. Või mis poliitilisi seisukohti, pigem suvalise padujoodiku vaimsetele võimetele vastavaid seoseid. Keskerakond on halb, järelikult selle erakonna poolt valitsetava linna rahastatav telekanal halb, järelikult on minu saade kahtlane asi, millega ei maksa end siduda; Savisaarel on korruptandi maine, järelikult tuleks intervjuu eest raha küsida (noored kunstnikud, kes peavad graafikastuudiot ja kureerivad Graafikatriennaali noortenäitust, olles ise üsnagi tundmatud -- nad tõid ettekäändeks selle, et teevad viimasena mainitud institutsiooni jaoks tööd tasuta ja üldse kõike liiga palju ilma rahata)*, mainides, et oleks intervjuusoovija veel ETV (viimases kanalis pole vist viis aastat ühtegi kunstisaadet tehtud)...
Teise graafikastuudio pidaja, kui ta veel oma PR-geeniusele viidanud polnud, teatas telefonivestluse** jooksul elegantselt, et nende oma on number üks üks ja noorte graafikute oma peldik.
Noored graafikud vist loobusid oma rahasoovist, samas tekkis vahepeal järgmise saate jaoks uus idee. Ülejärgmise jaoks niisamuti. Uus, kohe avatav kunstikommuun ja stuudiote kompleks ning geikunsti aineline vestlusring.
Vähemalt päris lõbus on.
* Äkki oleksid nad pidanud mitte minult ("Asi on põhimõttes, sada krooni on ka raha!" (Ma ei pidanud vastu. Sõimasin. Pärast vabandasin.)), vaid Graafikatriennaalilt raha küsima.
** Alustasin oma kõnet umbes sõnadega: "Ma teen kunstisaadet Tallinna Televisiooni -- kas sul on sellega probleeme?" -- vastuses tuletati loomulikult Savisaart meelde. Samuti rääkisin just intervjuu eest raha küsinud noortest graafikutest -- mis, olgem ausad, ei ole päris ilus.
Aga nagu just mainisin -- vähemalt on lõbus. Ja saate tegemine kui töö meeldib mulle üliväga.
laupäev, jaanuar 08, 2011
Päevik: 7.-8. jaanuar 2011
Eile:
JS homoteemalise videonäituse avamine vanalinna projektiruumis. See on ...hmmm... silmiavav ja ma kavatsen gaykunstist kirjutada. Vist... Miks on Playboy-stiilis softporno esitlemine, juhul kui see erootika on homoseksuaalse kallakuga, kunstisündmus, mida tulevad tähistama nii kohaliku artworldi esindajad kui gaykogukond ja selles osalemist peab oma väärikusele kohaseks tunnustatud koreograaf -- tahaks näha, kuidas samasuguses heterotele suunatud Playboy-videos teeks poolpaljalt või alasti erotiseeritud maatöid näiteks Kaie Kõrb...*
Täna:
Tallinna TV reklaamituur kaubanduskeskustes: täna Solaris, homme midagi Lasnamäel.
Joon pärast seda kohvi samuti saatejuhi, romaanikirjanik A-ga, kes on viimasel ajal oma sõnul
1)kirjutanud ühe poliitiku blogi (tunnistan, ei mäleta selle nime ega pole kunagi teadnud tüübi erakondlikku kuuluvust)
2) kirjutanud veel ühele poliitikule kõne
3) peab tagasi maksma suurema summa ühele fondile, mis finantseeris ta reisi ühe Kesk-Euroopa pealinna ajalooarhiivi uurimustööd tegema, sest ta ei suuda tõestada, et ta seal ikka käis. A oli nimelt oma arhiivinumbri ära kaotanud.
4) kirjutanud nimetatud võla katteks kuu ajaga uue romaani.
Kogu selle jahmatava glamuuri peale võtab A sealsamas Apollo kohvikus kiire liigutusega oma põuetaskust Tauruse õlle pudeli ning joob paar lonksu. Olen sõnatu.
I ja tema pojaga kinos: "Üks mu sõber". Ikka väga halb film, mille vaatame lõpuni ainult I 6-aastase poja tõttu, kellele see üllatuslikul kombel meeldib. Räägime I-ga seansi ajal sosinal juttu ning inimesed vaatavad meie poole pahaselt. I: "Euroopa film, selle kõrvale mahub veel midagi..."
USA-reisi koosolek Konteineris koos M ja T ning arvuti vahendusel A-ga. T läheb minema ning arutame M-ga veel perfokate detaile. Paar lahedat ideed.
* OK, vale võrdlus, ma kaasaegseid tantsijaid eriti ei tea. Noh, see naistantsija, what`s-her-name, kelle halvale esietendusele Kanuti Gildis M mu kaasa kutsus mõni kuu tagasi. Ta ei teeks seda, eks ole. Ei jookseks lehmadega alasti heinamaal, et mingeid tüüpe videoprojektsioonina mingi klubi chill out room`is erutada. On ju nii?!? A, noor lesbiline fotograaf, kellega koos üritusele läheme ja kellele enne seda glämm-meigi teen, vaidleb vastu mu väitele, et homokultuur on üleseksualiseeritud. A ütleb, et see on klishee. Pole midagi teha -- eilsel üritusel avanesid mu silmad. Puhtakujuline, ilma sisulise lisadimensioonita softporno ja lääge erootika -- kas on olemas tühisemat zhanri?
Aitab küll, homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see on!
JS homoteemalise videonäituse avamine vanalinna projektiruumis. See on ...hmmm... silmiavav ja ma kavatsen gaykunstist kirjutada. Vist... Miks on Playboy-stiilis softporno esitlemine, juhul kui see erootika on homoseksuaalse kallakuga, kunstisündmus, mida tulevad tähistama nii kohaliku artworldi esindajad kui gaykogukond ja selles osalemist peab oma väärikusele kohaseks tunnustatud koreograaf -- tahaks näha, kuidas samasuguses heterotele suunatud Playboy-videos teeks poolpaljalt või alasti erotiseeritud maatöid näiteks Kaie Kõrb...*
Täna:
Tallinna TV reklaamituur kaubanduskeskustes: täna Solaris, homme midagi Lasnamäel.
Joon pärast seda kohvi samuti saatejuhi, romaanikirjanik A-ga, kes on viimasel ajal oma sõnul
1)kirjutanud ühe poliitiku blogi (tunnistan, ei mäleta selle nime ega pole kunagi teadnud tüübi erakondlikku kuuluvust)
2) kirjutanud veel ühele poliitikule kõne
3) peab tagasi maksma suurema summa ühele fondile, mis finantseeris ta reisi ühe Kesk-Euroopa pealinna ajalooarhiivi uurimustööd tegema, sest ta ei suuda tõestada, et ta seal ikka käis. A oli nimelt oma arhiivinumbri ära kaotanud.
4) kirjutanud nimetatud võla katteks kuu ajaga uue romaani.
Kogu selle jahmatava glamuuri peale võtab A sealsamas Apollo kohvikus kiire liigutusega oma põuetaskust Tauruse õlle pudeli ning joob paar lonksu. Olen sõnatu.
I ja tema pojaga kinos: "Üks mu sõber". Ikka väga halb film, mille vaatame lõpuni ainult I 6-aastase poja tõttu, kellele see üllatuslikul kombel meeldib. Räägime I-ga seansi ajal sosinal juttu ning inimesed vaatavad meie poole pahaselt. I: "Euroopa film, selle kõrvale mahub veel midagi..."
USA-reisi koosolek Konteineris koos M ja T ning arvuti vahendusel A-ga. T läheb minema ning arutame M-ga veel perfokate detaile. Paar lahedat ideed.
* OK, vale võrdlus, ma kaasaegseid tantsijaid eriti ei tea. Noh, see naistantsija, what`s-her-name, kelle halvale esietendusele Kanuti Gildis M mu kaasa kutsus mõni kuu tagasi. Ta ei teeks seda, eks ole. Ei jookseks lehmadega alasti heinamaal, et mingeid tüüpe videoprojektsioonina mingi klubi chill out room`is erutada. On ju nii?!? A, noor lesbiline fotograaf, kellega koos üritusele läheme ja kellele enne seda glämm-meigi teen, vaidleb vastu mu väitele, et homokultuur on üleseksualiseeritud. A ütleb, et see on klishee. Pole midagi teha -- eilsel üritusel avanesid mu silmad. Puhtakujuline, ilma sisulise lisadimensioonita softporno ja lääge erootika -- kas on olemas tühisemat zhanri?
Aitab küll, homod ja lesbid võiksid kiiremas korras saada õiguse seadustatud kooselule ja lapsendamisele, siis ei peaks me mingi veidra kompensatsioonimehhanismina nende softpornot millegi enamana võtma, kui see on!
Märkmikud
Mulle meeldivad märkmikud -- sinna kohustusi, meeldetuletusi, kokkusaamisi, telefoninumbreid, uksekoode, aadresse ja võlasummasid kirja panna.
Ja mul on alati kahju aasta alguses eelmisest märkmikust loobuda -- nagu tükk elu oleks jäädavalt kadunud. Mida ta, olgem ausad, ongi.
Aga uude märkmikku olen aasta esimesel nädalal üles kirjutanud järgmised asjad:
Teisipäev, 4. jaanuar
T Austraalia aadress
MTÜ andmed
Elisa viitenumber ja arve summa eurodes
Kolmapäev, 5. jaanuar
9 30 Pilates
13 Saun/pildistamine
Peale 14 Tallinna TV (mahatõmmatud)
15-16-17 MS (45 !)
NB! Keemiline /saapalukk/jopelukk (vt Facebookist)! T kingad!
18 00 Missa Kaarli kirik
Neljapäev, 6. jaanuar
15 00 Tallinna TV avamine
Reisikindlustus!
Reede, 7. jaanuar
10 30 Aqua Pump
J-le 700
21 00 März/ S avamine
Laupäev, 8. jaanuar
12-12 30 Solaris, 0-korrus
H-le kohver! (Helista MS-le!)
Pühapäev, 9. jaanuar
Lasnamäe
Ainekaart!!!
Ja mul on alati kahju aasta alguses eelmisest märkmikust loobuda -- nagu tükk elu oleks jäädavalt kadunud. Mida ta, olgem ausad, ongi.
Aga uude märkmikku olen aasta esimesel nädalal üles kirjutanud järgmised asjad:
Teisipäev, 4. jaanuar
T Austraalia aadress
MTÜ andmed
Elisa viitenumber ja arve summa eurodes
Kolmapäev, 5. jaanuar
9 30 Pilates
13 Saun/pildistamine
Peale 14 Tallinna TV (mahatõmmatud)
15-16-17 MS (45 !)
NB! Keemiline /saapalukk/jopelukk (vt Facebookist)! T kingad!
18 00 Missa Kaarli kirik
Neljapäev, 6. jaanuar
15 00 Tallinna TV avamine
Reisikindlustus!
Reede, 7. jaanuar
10 30 Aqua Pump
J-le 700
21 00 März/ S avamine
Laupäev, 8. jaanuar
12-12 30 Solaris, 0-korrus
H-le kohver! (Helista MS-le!)
Pühapäev, 9. jaanuar
Lasnamäe
Ainekaart!!!
teisipäev, jaanuar 04, 2011
Postfeminism
Mis suhkrut puudutab, siis sain seda umbes viissada kilo, kui mitte veelgi vähem. Mingid mesilaste pidajad olid enne mind jaole saanud. "Meile igal juhul lubati üksteist kuubikut! (A` 200 kg -- minu märkus)Millal teile seitse lubati? Ah eile õhtul? Meile lubati NÄDAL TAGASI!"
Lõhkusin neid kuubikuid kirvega ja kühveldasin kottidesse, sama tegi autojuht. Sinine, pool lillat, roosa, pool rohelist ... kõik naturaalsete, taimsete mahladega värvitud. Roosani jõudes otsustasin seda keelega proovida. Maitse oli absoluutselt käärinud. Mõtlesin, et täitsa võimalik, et ma teen mõttetut tööd ning tulemuseks on käärinud, hallitav, värviline mass. Loobusin ülejäänud roosast suhkrust. Need kahekordsed kilekotid olid nii rasked, et suutsin neid vaevu lühemat maad tassida. Aga vaja oli kolmandale korrusele ning pimedaid koridore mööda. Ma ei kujutanud ettegi, kuidas sellega hakkama saan --- ma ei tea, mitukümmend kilo igasse kotti kühveldanud olime. Tehase hoovi jõudes tuli meelde, kuidas eelmisel õhtul oli vanema põlvkonna kunstiklassik mulle mantli selga aidanud ja esimest korda elus sain aru feministlikest mõtlejatest, kes selle vanaaegse zhesti vastu protesteerisid. Ühtlasi tulid täiesti mittefeministlikud mõtted, kui esimese kotiga trepist poolele teele üles olin jõudnud. "Kurat! Ma olen naine! Naised käivad spordiklubis, mitte ei tassi kümneid, kokku sadu kilosid suhkrut treppidest üles! Eriti nüüd, kui olen ennast feminismist värskelt distantseerinud! Mulle ei meeldi, kui mul sõrmed ja randmed valutavad!"
Maksin autojuhile lihtsalt kümme eurot juurde ja ta tõi ise kõik üles.
Lõhkusin neid kuubikuid kirvega ja kühveldasin kottidesse, sama tegi autojuht. Sinine, pool lillat, roosa, pool rohelist ... kõik naturaalsete, taimsete mahladega värvitud. Roosani jõudes otsustasin seda keelega proovida. Maitse oli absoluutselt käärinud. Mõtlesin, et täitsa võimalik, et ma teen mõttetut tööd ning tulemuseks on käärinud, hallitav, värviline mass. Loobusin ülejäänud roosast suhkrust. Need kahekordsed kilekotid olid nii rasked, et suutsin neid vaevu lühemat maad tassida. Aga vaja oli kolmandale korrusele ning pimedaid koridore mööda. Ma ei kujutanud ettegi, kuidas sellega hakkama saan --- ma ei tea, mitukümmend kilo igasse kotti kühveldanud olime. Tehase hoovi jõudes tuli meelde, kuidas eelmisel õhtul oli vanema põlvkonna kunstiklassik mulle mantli selga aidanud ja esimest korda elus sain aru feministlikest mõtlejatest, kes selle vanaaegse zhesti vastu protesteerisid. Ühtlasi tulid täiesti mittefeministlikud mõtted, kui esimese kotiga trepist poolele teele üles olin jõudnud. "Kurat! Ma olen naine! Naised käivad spordiklubis, mitte ei tassi kümneid, kokku sadu kilosid suhkrut treppidest üles! Eriti nüüd, kui olen ennast feminismist värskelt distantseerinud! Mulle ei meeldi, kui mul sõrmed ja randmed valutavad!"
Maksin autojuhile lihtsalt kümme eurot juurde ja ta tõi ise kõik üles.
pühapäev, jaanuar 02, 2011
Uue aasta vahekokkuvõte
Taaskord kopin oma Facebooki hiljutisi sissekandeid, sest pean veel täna õhtul lõpetama ühe artikli.
Aasta on alanud paljutõotavalt: pidu kestis (vist) kaheksani, aasta esimesel päeval olen veetnud tunde Polymeri uues saunas ja aktimodellina sloveenia fotograafile; teisel käinud fundamentalistlikus kirikus ja organiseerinud endale peaaegu tonni tasuta suhkrut skulptuurimaterjaliks*.
3 hours ago
Ja nüüd koosolekule. Siis Joonase artikli lõpetamine. Homme näituse mahavõtmine ja suhkruvedu.
3 hours ago
* Terve tonni! Aga võibolla kaks! Osaliselt värvilist! Loomulikult vean just suletud saksa konteptualisti Kunstihoone galeriis eksponeeritud suhkruinstallatsiooni tükkidena Polymeri.
Aasta on alanud paljutõotavalt: pidu kestis (vist) kaheksani, aasta esimesel päeval olen veetnud tunde Polymeri uues saunas ja aktimodellina sloveenia fotograafile; teisel käinud fundamentalistlikus kirikus ja organiseerinud endale peaaegu tonni tasuta suhkrut skulptuurimaterjaliks*.
3 hours ago
Ja nüüd koosolekule. Siis Joonase artikli lõpetamine. Homme näituse mahavõtmine ja suhkruvedu.
3 hours ago
* Terve tonni! Aga võibolla kaks! Osaliselt värvilist! Loomulikult vean just suletud saksa konteptualisti Kunstihoone galeriis eksponeeritud suhkruinstallatsiooni tükkidena Polymeri.
Tellimine:
Postitused (Atom)